VõIMUD JA VAIMUD
Alexei Gordin
X
Reedel, 29. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Alexei Gordini näitus „Võimud ja vaimud“. Näitus jääb avatuks 5. jaanuarini 2025.
Alexei Gordin: „Näituse „Vaimud ja võimud“ raames mõtisklen probleematilisest arhitektuuripärandist ja selle mõjust inimeste eludele. Ukraina sõja foonil kerkis küsimus okupatsioonirežiimi monumentide kohta ja ühiskonnas oli märgata teatavat arvamuste konflikti. Tõde, nagu alati, jääb kusagile vahepeale ja on kahjuks emotsioonide tõttu märkamatu.
Näituse idee sai alguse ühest artiklist ajalehes „Postimees“, mis kirjeldas Maarjamäe „kuuraketi“ all peituvat salapärast punkrit, mille kaudu saab konstruktsiooni sisse minna. Vanade jooniste järgi on monumendi all ruum, mida keegi ei ole avanud viimase seitsmekümne aasta jooksul. Milleks see tehtud on ja mis selles peitub? Kui kaevata välja luuk ja avada salapärane punker, siis ehk viib see sellesse punkti, kus kõik vastuolulised aspektid moodustavad lõpuks tervikpildi?
Galerii keldrikorrusel eksponeeritud video kommenteerib 2007. aastal valminud Kristina Normani videot „Monolith”. Kui Normani problemaatiline monument kukkus taevast meteoriidina, tekitades ühiskonnas suurt segadust, siis praegune monument stardib nagu kosmoselaev ja lendab taevasse. Kummalisel moel pole seitsmeteistkümne aastaga monumentide küsimus ühiskonnas kadunud, vaid on esile kerkinud teravamalt kui kunagi varem.
Näituse teine osa kajastab teistlaadseid monumente – Eesti mõisaid, mis on küll sageli vaenulike võimude poolt ehitatud, kuid aegade vältel kaotanud esialgse poliitilise alatooni, muutudes pelgalt kultuurimälestiseks. Vaatamata sellele, et mõisakultuur on mõnes mõttes õitsenud põlisrahva verel, on mõisaid säilitatud ning hakatud hindama rahvusliku ajaloo lahutamatu osana. Nende esialgne vaenulik konnotatsioon kadus teise vaenuliku režiimi poolt toime pandud dekonstruktsiooni tõttu.
Näituse raames eksponeerin aastatega kogutud fotosid mahajäetud mõisakorteritest ja hoonetest leitud isiklikest asjadest. Tehes neid monumente nähtavateks, küsin: „Mille kaudu me peame käsitlema ajalugu? Abstraktsete sündmuste või tavaliste inimeste kaudu?“ Suurte ajalooliste värinate taga on väga raske märgata lõputut isiklike kogemuste põimumist, mis katab ruudustikuna kogu tajuva ruumi ja ulatub läbi aja. Just seepärast on nii raske interpreteerida ajalugu. See koosneb miljonitest eludest ja fikseerimata mõistetest.“
Näitus toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
08.01.-03.02.2025
Hanna Råst (FI)
Hanna Råst (FI)
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
05.02.-03.03.2025
Sarah Nõmm
Sarah Nõmm
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.
05.03.-31.03.2025
Maarja Nurk
Maarja Nurk
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
Maarja Nurk (1987) on hariduse omandanud Tartu Ülikooli bakalaureuseõppes maalikunsti erialal ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna magistriõppes ning on täiendanud end Greifswaldi Ernst-Moritz-Arndt Ülikooli CDF Instituudis Saksamaal. Maarja Nurk on osalenud mitmetel näitustel ja projektides Eestis, Austrias, Soomes ja mujal.
02.04.-28.04.2025
Zody Burke (EE/US)
Zody Burke (EE/US)
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
30.04.-26.05.2025
Anita Kremm
Anita Kremm
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
28.05.-30.06.2025
Danel Kahar
Danel Kahar
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
02.07.-28.07.2025
Jenny Grönholm
Jenny Grönholm
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
Jenny Grönholm (1988) tegutseb peamiselt maalikunstnikuna ning kujutab oma teostel argiseid motiive loomadest ja inimestest oma elus. Muidu helged päevapildid on looritatud vankumatult nukrameelsesse koloriiti, mis muudab need vaatajale justkui kättesaamatuks ning ebausaldatavaks. Nii mõjuvad stseenid tema maalidel pigem esilekerkivate mälupiltide kui reaalsete olukordadena. Sageli koonduvad tööd seeriateks, kus üks ja sama motiiv kordub, rõhutades veelgi ajalist ebamäärasust ning väljapääsmatust unenäolisest olukorrast. Kummastavalt üksluine igapäevaelu pole Grönholmi maalides lõppkokkuvõttes ängistav, sest korduvuse aktsepteerimisel saabub ka hell rahu. Jenny Grönholm on omandanud bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonnas ning magistrikraadi samas installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Ta on osalenud isik- ja grupinäitustel Eestis ja välismaal. Praegu jagab ta oma aega Virtsu ja Tallinna vahel, tegeledes loomingu ning metskitsede vaatlemisega.
30.07.-25.08.2025
Momentum EST, kuraator Al Paldrok
Momentum EST, kuraator Al Paldrok
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
27.08.-22.09.2025
Juss Heinsalu & Kim Morgan (CA)
Juss Heinsalu & Kim Morgan (CA)
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
24.09.-20.10.2025
Tallinna Fotokuu
Tallinna Fotokuu
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
22.10.-17.11.2025
Danel Ülper & Hedi Kuhi
Danel Ülper & Hedi Kuhi
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
19.11.-15.12.2025
Sandra Sirp
Sandra Sirp
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
17.12.-12.01.2026
Tuomas Lehtomaa (FI) & Petra Vehviläinen (FI)
Tuomas Lehtomaa (FI) & Petra Vehviläinen (FI)
Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024).
Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.
hobusepea galerii
˅
draakoni galerii
˄
IN SPE. PüHA VIKTOR JA NELI DRAAKONIT
Krista Leesi
X
Olete oodatud neljapäeval, 28. novembril kell 18.00 Krista Leesi näituse „In Spe. Püha Viktor ja neli draakonit“ avamisele Draakoni galeriis. Näitus jääb avatuks kuni 4. jaanuarini 2025.
Avatava näituse teoste loomisel on kunstnikku mõjutanud Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud ning 543 aastat tagasi Tallinnasse jõudnud Niguliste kiriku peaaltaril kujutatud Püha Viktori martüürium.
„Ajad on ärevad, isegi hirmsad.
Sellised, et kasutusele tuleb võtta kõik abinõud ja võimalused.
Miks mitte ka müütilised olendid ja keskaegsed kaitsepühakud.
Tallinna kaitsepühak oli püha Viktor.
Altaritel on teda tihti kujutatud koos lohetapja püha Jüriga.
Püha Viktor ei tapnud lohesid.
Ehk võiksid lohed-draakonid rüütelpühakut ja meidki hoopis kaitsta?“
Kunstnik tänab: Heino Prunsvelt, Kadi Kibbermann, Äli-Ann Klooren, Leelo Leesi, Mari-Leen Leesi, Aivi Valliste.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
06.01.-01.02.2025
Marko Mäetamm
Marko Mäetamm
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
03.02.-01.03.2025
Paula Zariņa-Zēmane (LV)
Paula Zariņa-Zēmane (LV)
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
03.03.-29.03.2025
Madlen Hirtentreu
Madlen Hirtentreu
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Madlen Hirtentreu (1993) peamised meediumid on skulptuur, installatsioon ja performance. Kunstnikku käivitavad teemad nagu ürgne horisont, brutaalsus, kordus ja kliinilised seisundid – tilluke kogus igast teemast võib osutuda innustavaks retseptiks. Tundmatuga seotud kõhedus paljastab lähivaatlusel hapruse märke, avades seeläbi uusi tõlgendusi ja tähendusi lahtiharutatud ajas. Hirtentreu autoritehnikat iseloomustab sageli frankensteinliku tehnika ja ihuliku õõva kokkusulatamine, milles abjekt ja mehaaniline süsteem toimivad ühtse tandemina. Absurdilembeline, pealtnäha segipaisatud ning eklektiline materjalivalik on ühtlasi nii dokument kui ka emotsioonide kandja.
31.03.-26.04.2025
Tiiu Kirsipuu
Tiiu Kirsipuu
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
28.04.-24.05.2025
Marje Üksine
Marje Üksine
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
26.05.-28.06.2025
Marleen Suvi
Marleen Suvi
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Marleen Suvi (1998) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maali erialal (2020) ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti erialal. Peamiselt otsib ta põimunud kohti keha, inimhinge ja universumi vahel. Kirjutades haikusid, mõtiskleb ta alateadvusest esile kerkinud sõnakõlksude üle, mis vahel tunduvad olevat kellegi teise omad. Oluliseks materjaliks on klaas kui ka õli lõuendil. Hiljuti on ta osalenud näitustel „Et keha ei unustaks“ Vent Space Projektiruumis (2021) ning „Ühine mõõt“ Haapsalu linnagaleriis (2019).
30.06.-26.07.2025
Liisa Kruusmägi
Liisa Kruusmägi
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Liisa Kruusmägi on sündinud Tallinnas 1988. aastal. Ta õppis Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse astmes maali ja lõpetas joonistamise magistrantuuri 2013. aastal. Kruusmägi on täiendanud ennast Rhode Island Schools of Design’s ja osalenud residentuuri programmides Vancouveris James Black gallery’s, AIRY’s ja Yosugas Jaapanis ja Kitokia Grafika risotrüki stuudios Leedus. Tema isikunäituseid on toimunud Portugalis, Rootsis, Kanadas, Jaapanis, USAs, Leedus, Lätis, Saksamaal ja Eestis. Lisaks sellele on ta osalenud grupinäitustel ka Londonis, Berliinis, Slovakkias, Itaalias, Soomes ja Venemaal. Liisa Kruusmägi on vabakutseline kunstnik, kes kasutab peamiselt maali ja joonistamise meediumit ning töötab illustraatorina. Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2013.
28.07.-23.08.2025
Mari-Leen Kiipli
Mari-Leen Kiipli
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Mari-Leen Kiipli (1988) loob fotosid, videoid ja installatsioone, mis keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide sõnastamata, tunnetuslikele omadustele. Tähelepaneliku vaataja, uitaja ja uurijana on ta loonud oma kaemusliku versiooni sellistest žanritest nagu loodusdokumentaal, spordiülekanne või loodusfoto, vastandudes meedias levinud narratiivipõhisele kujutusviisile. Seejuures huvitavad teda vanad müüdid ja lood tänapäeva kontekstis, näiteks maailma lõpu müüt või erinevate taimede kasutus ja mõju ning läbi nende lugude uurib ta inimese suhet loodusega. Mari-Leen Kiipli on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias ning Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, käinud vahetusõpingutel Viinis ning praegu elab ja töötab Tallinnas.
25.08.-20.09.2025
Hedi Jaansoo & Juliana Lindenhofer (AT)
Hedi Jaansoo & Juliana Lindenhofer (AT)
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Hedi Jaansoo (1989) on kunstnik ja fotograaf, elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2018), fotograafia osakonna (BA, 2014) ning õppinud Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias Norras (2021/13). Ta töötab enamasti väikeste ja õrnade asjade, lillede, ebakindluste, tunnetuste ja tundlikkustega. Oma hiljutises praktikas kombineerib fotograafiat, tekstiile ja savi, mittefunktsionaalseid ehteid, lõpetamata mõtteid ja muutlikke otsuseid, igatsusi ja konfliktseid ihasid.
22.09.-18.10.2025
Ron Verlin
Ron Verlin
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
20.10.-15.11.2025
Tanel Rander
Tanel Rander
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Tanel Rander (1980) on kunstnik, kuraator ja kirjanik (kasutab ka pseudonüümi chaneldior), kelle loominguline tegevus jaguneb keele ja psühholoogia tasandil toimivateks eksperimentaalseteks, performatiivseteks praktikateks ning kriitiliseks Ida-Euroopa diskursuse ja dekoloniaalsusega seotud uurimuseks. Randeri loomingu mõtteline keskpunkt on subjektiivsuse ning seda kujundava sisemise ja välise surve vaheline pinge. Rander on töötanud juristi ja advokaadina, alates 2009. aastast vabakutseline kunstnik. 2018. aastal avas ta Valgas projektiruumi Brīvības galerija.
17.11.-13.12.2025
Kirke Kangro
Kirke Kangro
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Kirke Kangro töötab installatsiooni, skulptuuri, video ja performatiivsete teostega, mille tulemeid iseloomustab selgelt välja puhastatud metafoorika. Installatiivsetes töödes kasutab ta minimalistlikke ja mõneti lüürilisi vahendeid ruumiolukordade analüüsimiseks ja paradokside väljamängimiseks. Tema praktika keskendub kontseptuaalsete materjalide keelele ja tähenduse ehitamisele – otsides inimliku kujutlusvõime piire ja laienedes universaalsetele ideedele keskkonna ja eksistentsi üle. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ning töötab Eesti Kunstiakadeemias professori ning vabade kunstide dekaanina.
15.12.-10.01.2026
Art Allmägi
Art Allmägi
Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes.
2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
www.kristaleesi.ee
Art Allmägi (1983) on skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA, 2008) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2011). Allmägi näituseprojekte iseloomustab temaatiline seriaalsus. Käesolevas näituseseerias uurib autor koostööl põhinevat loomingut. Eelnevad näituseseeriad on olnud Vene-temaatilised ning jutustuse kesksed
HOBUSEPEA
GALERII
Avatud
E, K-P 11.00–18.00
Hobusepea 2, Tallinn, 10133
DRAAKONI
GALERII
Avatud
E-R 11.00–18.00
L 11.00-17.00
Pikk 18, Tallinn, 10133
telefon: +372 6 464 110
e-mail:
e-mail:
