Kaire Ranniku ja Liina Siibi näitus „Mets on vend on õde on haav“ tegeleb maastiku ja metsa vaatamisviiside ning representatsiooni küsimustega ühes paigas toimunud muutuste kaudu. Vaatlusobjektideks on kunstnikud valinud endise tööstusküla Joaveskil Loobu jõe ääres ja Nõmmeveski kose jõujaamast jäänud varemetega. Ranniku ja Siibi väljapanek on installatiivne, kätkedes endasse hüljatud tööstuskeskkonna ja ökoloogia kontaktide visuaalseid kujutisi, helisalvestisi ning välitöödel tehtud jäljendeid.
Joaveski kujunes Eesti põhjarannikul Lahemaa metsades, Harjumaa ja Lääne-Virumaa piiril, 19. ja 20. sajandi vahetusel tööstusasulaks, mille keskmes oli puupapivabrik. Papimassi tootmiseks kasutati ümberkaudsetest metsadest kokkuveetud kuusepuid, samuti parvetati palke Joaveskisse mööda Loobu jõge. Jõel asunud Joaveski joast murti paasi vabrikuhoonete ehituseks, mille tõttu nelja meetri kõrgune juga muutus kuueastmega joastikuks. Lisa elektrienergia tootmiseks rajati naabrusesse Nõmmeveskile Valgejõele oma jõujaam. Näituse keskmes on vaatlus, kuidas mõjutab Joaveski ümbruses saja aasta jooksul aset leidnud inimtegevus meie kohataju. Autoritel on isiklik suhe selle kandiga, Loobu ja Valgejõega.
Metsaruumi ja tööstusmaastiku jälgimisele annavad konteksti fotod Joaveski ja Valgejõe kujutistega. Loo narratiivi täiendavad katkendid Ingeborg Johanseni 1972. aastal ilmunud jutustusest „Joaveski“, mis kõnelevad õe ja venna suhetest puupapivabriku juhtimise ja toimimise keskkonnas Joaveskil 1920ndatel aastatel. Maastiku koha- ja ajavaimu materialiseeritakse füüsiliste jälgede abil, installatsiooniteostes korduvad elementidena puit ja papp, Loobu metsas puudele lõigatud vaigutamise jäljed ja nende tõmmised.
Gaston Bachelardi sõnul on vesi üleminekuelement. Vesi aitab transportida ressurssi ehk puid, annab energiat ja jõudu vabrikule, jahutab masinaid, on osa puumassist ja lõpuks ta haihtub valatud papist auruna. Kevadise vee jõud lõhub sildu ja tamme. Lisaks jäävee helidele ja fotodele on galeriis välja pandud lahtiste lehtedega kunstnikuraamat, mis väljendab Ingeborg Johanseni meeleolusid kaasaegses kontekstis – käsilaos ja monotüübimasinaga laotud tekst astub dialoogi märkidega erinevate aegade kohtumispaikadest.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Täname: Ingeborg Johansen, Karl Adam Johansen, Juuli Ingliskokk, Ilmar ja Laine Siib, Elfriede Johanna Mäll, Villi Jahilo, Jaan Kruusvall, Indrek Leht, Ly ja Enn Eeriksoo, Külli Talivere, Andrus Õis, Riho ja Solveig Kirsipuu, Eero Kirsipuu, Tiiu Sammelselg, Sten Berglund, Keio Berglund, Joaveski lapsed, Tarmo Klotsmann, Hans Gunter Lock, Charlotte Biszewski, Jörgen Loot, Danila Rygovskiy, Praveen Kumar Sharma, Lars Wikström, Kristina Hedman, Andres Ojari, Hannamari Welling, Paul Rannik, Marten Prei, Emil Halttunen, Jukka Halttunen, Andres Toodo, Tanja Muravskaja, Peeter Maksing, Joosep Kivimäe, Tiiu Jalakas, MTÜ Joaveski Külaselts, MARU Ehitus, TYPA, RMK, Kehra Paberivabrik, EKA helistuudio, EKA Graafika, EKA digitaalse printimise labor, Zelluloos, Fotomeister, www.papptoru.ee, Velwin OÜ, Estonian Tube Productions OÜ ja Keila Sotsiaalkeskus.
Kaire Rannik on visuaal- ja ehtekunstnik, kelle mitmekülgne praktika ulatub mahukatest installatsioonidest väikeste objektideni, tema töödes tuleb esile huvi vormi ja materiaalsuse vastu. Ta on õppinud EKA-s 1989–1999 metallikunsti erialal ja Saksamaal Pforzheimi Ülikoolis ehtedisaini erialal 1993–1995; 1999 omistati talle EKAs magistrikraad. Näitustel on ta osalenud aastast 1994. Kaire Rannik on löönud kaasa mitmete kunstialaste rahvusvaheliste suurürituste korraldamises, nagu rakenduskunsti triennaalid, ja loonud näitusekujundusi TARTMUS-is, ETDM-is, Tallinna kunstihoones ning Kumu kunstimuuseumis. Ta on olnud rühmituse F.F.F.F. liige 1996–2005 ja EKL liige aastast 1996.
Liina Siib on kujutav kunstnik, filmitegija ja õppejõud, kes on õppinud graafikat ja fotograafiat EKAs ja Westminsteri Ülikoolis Londonis, saanud magistrikraadi EKAs 2003. Tema multidistsiplinaarsete tööde teemadering ulatub sotsiaalsest ruumist inimeste igapäevaste tegevuste erinevate performatiivsete avaldumisvormideni. Liina Siib ühendab välitööde käigus tehtud tähelepanekuid arhiivimaterjalide, ajalooliste kirjelduste ja ühiskonnas levivate erinevate narratiividega. Tema filmides, fotoseeriates ja installatsioonides esinevad tegelased, ruumid ja olukorrad jäävad oma tavalisuse tõttu sageli märkamata või neid vaigistatakse või ignoreeritakse. Näitustel osaleb ta aastast 1989. 2011. aastal esindas tema projekt „Naine võtab vähe ruumi“ Eestit 54. Veneetsia kunstibiennaalil.
“Ajal, mil arusaam reaalsusest tundub üha ebakindlam ning tõde aina küsitavam, täidavad tühjust visuaalne voog ja segane infoküllastus. Ükskõik millisele küsimusele vastuse leidmine pole kunagi olnud lihtsam, kuid vaid ühe kliki kaugusel võib olla hoopis suurem segadus. See segadus tekitab pahameelt ning pahameel kurjust.
Lihtne on demoniseerida seda, millest aru ei saa. Tundub, et soov mõista on viimasel ajal asendunud verejanu ja kohese ristilöömisega. Kõigil on „hääl“ ja „arvamus“, kuid ühel hetkel ei mõisteta enam kohut „süüaluse“ üle, vaid otsitakse võimalust oma isiklike frustratsioonide ja tumedate tungide väljaelamiseks, mõtlemata, kas see lõpuks ka õige või inimlik on.
Inimene elab elu läbi isiklike tõekspidamiste süsteemi ning tõekspidamised on habras saak igasugusele manipulatsioonile. Igas inimeses on olemas varjupool, tumedad vajadused ja tungid, mida me enamasti tunnistada ei soovi. Selle asemel teeskleme, et neid ei ole olemas, hoides neid allasurutuna sügaval eneses peidus.
Koletised kasvavad vaikselt, läbi heausklikkuse, arusaamatuste, rumalate valede ja pettumuste. Nad ei sünni tingimata kurjusest, vaid võivad kasvada välja ka segadusest, hirmust, teadmatusest ja soovist uskuda lihtsaid vastuseid. Nad kasvavad seal, kus soov mõista annab järele soovile hukka mõista, kus pettumus muutub pahameeleks ja pahameel kurjuseks.”
Angela Maasalu (snd 1990) on Londonis elav ja töötav Eesti kunstnik. Ta õppis maalikunsti ja kunstiajalugu Tartu Ülikoolis (BA, 2012) ning jätkas maaliõpingutega Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2015) ja UAL Central Saint Martinsis Suurbritannias (2013–2014). Aastatel 2017, 2019, 2023 ja 2024/25 (teavitus 2025) oli ta nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale (kuni 2019. aastani Sadolini kunstipreemia). 2024. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia näituse „Klaasist südamega narr“ eest Tartu Kunstimajas. 2025. aastal oli ta nomineeritud Konrad Mäe preemiale. Tal on olnud isikunäitused Tallinnas, Riias, Londonis, Shanghais ja Irákleioses Kreekas. Angela Maasalu esindab Tütar galerii.
Eike Eplik (snd 1982 Raplas) on skulptor ja installatsioonikunstnik, keda paelub elurikkus ja selle keerukas seos inimkonnaga. Tema hiljutiste näituste hulka kuuluvad „Lagunemisest võrsub uus” Le Guern Galeriis Varssavis (2026), „Ajal, mil kõik muu tundub olulisem” Kogo galeriis Tartus (2025), „Valged kääbused ja kõik need kaunid udukogud” Riias Kaasaegse kunsti keskuses Kim? (2024–2025); „Sügaval soos – eoste teke” EKKMis Tallinnas (2024); „Tundemaastikud” Arka galeriis Vilniuses (2023); „Välja kasvanud? Suureks saanud? Kaasaegse kunsti kogumine Baltimaades” Zuzeumi kunstikeskuses Riias (2022). Eike Eplikut esindab Kogo galerii.
Tänud: Silver Sikk, Gloria Niin, Pallase skulptuuri osakond, Kultuurkapital, Marten Esko, Tütar galerii.
Kontakt: eikeeplik.ee, angelamaasalu.com
Galeriid toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko, Tallinna linn. Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.
Avatud
K, R-P 12.00-18.00 / N 12.00-19.00
Hobusepea 2, Tallinn, 10133
Avatud
K, R-P 12.00-18.00 / N 12.00-19.00
Pikk 18, Tallinn, 10133