2025

29.11.- 05.01.

ALEXEI GORDIN

Võimud ja vaimud

29.11.- 05.01.

ALEXEI GORDIN

Võimud ja vaimud

Reedel, 29. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Alexei Gordini näitus „Võimud ja vaimud“. Näitus jääb avatuks 5. jaanuarini 2025.

Alexei Gordin: „Näituse „Vaimud ja võimud“ raames mõtisklen probleematilisest arhitektuuripärandist ja selle mõjust inimeste eludele. Ukraina sõja foonil kerkis küsimus okupatsioonirežiimi monumentide kohta ja ühiskonnas oli märgata teatavat arvamuste konflikti. Tõde, nagu alati, jääb kusagile vahepeale ja on kahjuks emotsioonide tõttu märkamatu.

Näituse idee sai alguse ühest artiklist ajalehes „Postimees“, mis kirjeldas Maarjamäe „kuuraketi“ all peituvat salapärast punkrit, mille kaudu saab konstruktsiooni sisse minna. Vanade jooniste järgi on monumendi all ruum, mida keegi ei ole avanud viimase seitsmekümne aasta jooksul. Milleks see tehtud on ja mis selles peitub? Kui kaevata välja luuk ja avada salapärane punker, siis ehk viib see sellesse punkti, kus kõik vastuolulised aspektid moodustavad lõpuks tervikpildi?

Galerii keldrikorrusel eksponeeritud video kommenteerib 2007. aastal valminud Kristina Normani videot „Monolith”. Kui Normani problemaatiline monument kukkus taevast meteoriidina, tekitades ühiskonnas suurt segadust, siis praegune monument stardib nagu kosmoselaev ja lendab taevasse. Kummalisel moel pole seitsmeteistkümne aastaga monumentide küsimus ühiskonnas kadunud, vaid on esile kerkinud teravamalt kui kunagi varem.

Näituse teine osa kajastab teistlaadseid monumente – Eesti mõisaid, mis on küll sageli vaenulike võimude poolt ehitatud, kuid aegade vältel kaotanud esialgse poliitilise alatooni, muutudes pelgalt kultuurimälestiseks. Vaatamata sellele, et mõisakultuur on mõnes mõttes õitsenud põlisrahva verel, on mõisaid säilitatud ning hakatud hindama rahvusliku ajaloo lahutamatu osana. Nende esialgne vaenulik konnotatsioon kadus teise vaenuliku režiimi poolt toime pandud dekonstruktsiooni tõttu.

Näituse raames eksponeerin aastatega kogutud fotosid mahajäetud mõisakorteritest ja hoonetest leitud isiklikest asjadest. Tehes neid monumente nähtavateks, küsin: „Mille kaudu me peame käsitlema ajalugu? Abstraktsete sündmuste või tavaliste inimeste kaudu?“ Suurte ajalooliste värinate taga on väga raske märgata lõputut isiklike kogemuste põimumist, mis katab ruudustikuna kogu tajuva ruumi ja ulatub läbi aja. Just seepärast on nii raske interpreteerida ajalugu. See koosneb miljonitest eludest ja fikseerimata mõistetest.“

Näitus toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Alexei Gordin (1989) on peamiselt tuntud maalijana, kuid tegeleb ka foto-, video- ja performance’i-kunstiga. Loomingus näitab Gordin musta huumori abil (kunsti)maailma absurdsust ja inimeste võõrandumist, käsitledes ühtlasi ebavõrdsuse ja marginali-seerunud ühiskonnagruppide probleeme. Gordini loomingut iseloomustavad mõjutused karikatuurist ja viited koomiksi- ja meemikultuurile. Gordin alustas aktiivset näitusetegevust 2010. aastal. Isiknäitusel „Märts 1989. August 2014“ (Tallinna Linnagalerii, 2014) käsitles ta fotode kaudu postsovetliku ühiskonna varjupoolt ja selle endiselt mõjukat kohalolu tänapäeva Ida-Euroopas. Kasvanud üles Venemaal Tomskis on ta sealseid kogemusi kasutanud erinevates teostes, et juhtida tähelepanu elule üleminekuühiskonnas. Tuntud on ka Gordini projekt „Kunstnik korjab taarat“ (Y-galerii, 2014), milles ta käsitles kunstitegemise ja vaesuse temaatikat. Alates 2015. aastast on Gordin kujutanud karikatuurses stiilis kunstimaailma koos galeriide, messide ja valgete kuupidega – kunstnik jääb selles süsteemis sageli kaotaja rolli. Teoste atmosfäär on enamasti rõhuv ja selle tegelased ühiskonnast võõrandunud, muserdavat tõsielu täiendab koomiksilik tekst. Seda temaatikat on ta jätkanud erinevatel maali ning video teostega isiknäitustel: „Ma jäin vaikseks“(Kogo galerii, 2018), „Kunstnikud, galeriid, ja mahajäetud ruumid“ (Pamenkalnio galerii, Vilnius 2019), „Kuidas see juhtuda sai“ (ArtDepoo galerii, 2021), „Selles galeriis täituvad unistused“ (Vaal galerii, 2022) ning „Death Mill“ (Maksla XO galerii Riias, 2024). Alexei Gordin on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2011) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2016). Ta on esinenud grupinäitustel Kiasmas ja Kumu kunstimuuseumis. Tema loomingut on hinnatud noore maalikunstniku preemiaga (2017). Gordini teosed kuuluvad muu hulgas Tartu Kunstimuuseumi, Kumu kunstimuuseumi, Leedu Rahvusgalerii ja Kiasma kollektsiooni ning Poco ja Zuzeumi erakogudesse.

09.01.- 03.02.

HANNA RåST (FI)

Nõrgad signaalid

09.01.- 03.02.

HANNA RåST (FI)

Nõrgad signaalid

Kolmapäeval, 8. jaanuaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Hanna Råsti näitus „Nõrgad signaalid“. Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2025.

Hanna Råst: „Ma käisin lapsepõlvekodu keldris, kust leidsin kasti oma algkooliaegsete vihikutega. Neid sirvides panin tähele, et sel ajal nimetati globaalset soojenemist kasvuhooneefektiks. Kliimakriisi üle on aktiivselt arutletud alates 1960. aastatest, kuid tähelepanekud Maa soojenemise kohta pärinevad juba 19. sajandi lõpust. Kliimamuutused on olnud järjepidevalt tähelepanu all, kuid terendav silmnähtav oht on tundunud alati kuuluvat tulevikku.

Tegelikkuses on aga meid ees ootavate ohtude mõistmiseks oluline uurida nende juuri minevikus ja seoseid tulevikuga, sest ükski nähtus ei teki vaakumis. Enne COVID-19 pandeemia puhkemist 2020. aastal olid teadlased aastaid hoiatanud zoonoossete haiguste riski eest. Sõjad ja genotsiid, nii lähedal kui kaugel, ei puhkenud 2022. või 2023. aastal, vaid on osa ajaloolise rõhumise tagajärjel tekkinud sündmuste jadast. Kuigi ohtusid on sageli ette ennustatud, jääme nende suhtes pimedaks just siis, kui kiire tegutsemine on eluliselt vajalik.

Näitusel „Nõrgad signaalid“ uurin, kuidas olla valmis globaalseks ebastabiilsuseks ja leida pelgupaika maailmas, mida iseloomustavad sõjad, majanduslik turbulents ja kliimakriis. Need probleemid on tihedalt põimunud, kandes ebakindluse ja ohu varje nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Oma teostes lähtun mälestustest, kaitse- ja põgenemis-strateegiatest, mille olen enda jaoks vaimselt loonud. Näituse pealkiri viitab ka tuleviku-uuringutes ja korporatiivmaailmas kasutatavale mõistele, mis tähistab sündmust või nähtust, mida võib pidada muutuse esimeseks indikaatoriks.

Nõrk signaal on varajane teave või muutuse esimene sümptom. Tulevik ei ole „nähtav“, kuid see võib avalduda mitmel viisil, mille abil saame õppida paremini ennustama võimalikke muutusi. Nõrk signaal viitab sageli millelegi ootamatule, mis seab kahtluse alla senised uskumused, kuid mõnikord võib ka teadaolev võtta ettenägematuid suundi. Hoolikalt kavandatud sündmused, nähtused või uuendused võivad kätkeda endas potentsiaali avaldada märksa ulatuslikumat mõju kui algselt prognoositud.
Näituse fookuses on turvalisuse ja ohu temaatika, mida käsitletakse liikuva pildi, objektipõhiste tööde ja joonistuste kaudu. Ma ei esita teostes lahendusi, vaid need toimivad pigem indikaatoritena – neis leidub nõrku signaale, mida tähelepanelik vaataja saab avastada ja tõlgendada, et tabada tuleviku võimalikke sagedusi.“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Hanna Råst (FI) on Helsingis tegutsev visuaalkunstnik, kelle looming keskendub mälestuste, trauma ja kaduvuse teemadele, põimides arheoloogia, ökoloogia ja psühholoogia vaatenurki. Råst töötab kaamerapõhiste meediumite, skulptuuri ning tekstipõhise kunsti valdkonnas. Tema teosed saavad sageli alguse arhiivimaterjalidest – fotodest, leitud objektidest, ajaloolistest paikadest või narratiividest, mille kaudu ta uurib mineviku mõju tulevikule. „Nõrgad signaalid“ on Råsti esimene isiknäitus Tallinnas. Kunstniku loomingulist tegevust toetab aastatel 2025–2026 Kone Fond.

05.02.- 03.03.

SARAH NõMM

Marrastusprintsessi päevikud

05.02.- 03.03.

SARAH NõMM

Marrastusprintsessi päevikud

Kolmapäeval, 5. veebruaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Sarah Nõmme näitus „Marrastusprintsessi päevikud“. Näituse kuraator on Kärt Kelder. Näitus jääb avatuks 3. märtsini 2025.

Mängime ühte mängu. Mina olen printsess ja sina kuri võõras. Mul on üheksa südant, kaheksa marraskil ja üks rikkumata.

Sarah Nõmme isiknäitus „Marrastusprintsessi päevikud“ kutsub isiklike lugudega täidetud ruumi, mis tõstab au sisse mängulisuse ja inimliku igatsuse hoolivuse järele. Üheksa teose sisu lookleb lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel, kus oluline koht on vaimsel tervisel ja identiteedi kujunemisel, mida saadab püsiv soov tunda hoolt igas antavas ja võetavas rollis.

Väljapaneku siduv motiiv on mäng nii lapselikus rikkumatuses kui ka täiskasvanulikes intiimsetes praktikates. Kui lapsena mängime läbi ootusi ja unistusi, siis täiskasvanueas kaitseb sõna „mängult“ meie mõtteid ja ihasid. Vahe printsessikleidi ja lateksikostüümi vahel pole iseenesest suur – mõlemad aitavad väljuda argisusest.

Kunstnik kasutab oma loomingus nii noorusea nn naiivsust, aga ka otseseid viiteid BDSMile (B – kinnisidumine või aheldamine (ingl bondage); D – distsipliin; D/s – domineerimine ja allumine (ingl submission); SM – sadomasohhism). Just BDSMi kaudu tahab Nõmm pöörata tähelepanu mängus peituvate reeglite olulisusele, et unistused ei muunduks traumaks, vaid tooks indiviidile selle naudingu ja hoolitsuse, mida ta autonoomse kehana soovinud on.

Kuigi BDSM siiani ühiskonnas tabu ning sisaldab ka jõu rakendamist valu tegeval viisil, on tegemist konsensusliku ja kommunikatiivse füüsilise aktiga. Tunne, et oled kuulatud ja su valu õigesti koheldud, sisendab allasurutuse asemel enesekindlust ja kasvatab usaldust nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Inimloomus on keerukas ning selle eri tahkude mõistmine on Nõmme inspiratsiooniallikas. Näitusega „Marrastusprintsessi päevikud“ soovib kunstnik rõhutada lapselikku turvatunnet, aga ka täiskasvanulikku naudingut, näitamaks, kuidas hingelised marrastused võivad paraneda ebatavalisel moel. Ta tegeleb kehaga, mis olenemata soolistest, rahvuslikest ja vanuselistest erinevustest hoiab ja tahab olla hoitud.

Nõmme eesmärk on leida uusi väljundeid valitsevatele narratiividele, mis ümbritsevad vaimset tervist, traumat ja seksuaalsust, pakkudes võimalust dialoogiks ja mõistmiseks nii hariduslikes, privaatsetes kui ka avalikes ruumides. Jagades isiklikke lugusid, soovib ta kummutada häbimärgistamist ja inspireerida kõiki oma kogemustega julgelt ja kaastundlikult tegelema.

Mina olen täiskasvanu ja sina lihtsalt võõras. Mul on vaid üks süda – hoia mu valu ja marrastused paranevad.

Kärt Kelder

Sarah Nõmm(1998) on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal ja omandas magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduar Wiiralti stipendiaat.

Kärt Kelder (1990) tegutseb Tallinnas vabakutseline kirjutajana ning projektijuhina tantsuväljal. Teda huvitavad kultuuri eri tahud, aga ka normide välised tendentsid ja nähtused ühiskonnas, mis avavad inimeseks olemise sügavust ja mitmekülgsust. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kirjanduse ning Amsterdami Ülikooli kultuurisotsioloogia erialal.

Kunstnik tänab: Priit Heinla, Kertu Klementi, Nadežda Tjuška, Edvard Vellevoog, Maria-izabella Lehtsaar, Micaela Saraceno, Marleen Mikk, Laure Paldrok, Irma Holm, Siim Preiman, Visa Nurmi, Ats Kruusing, Julika Roos.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

05.03.- 31.03.

MAARJA NURK

Sada tiiru ümber tiigi, sada tiiru ümber põõsa

05.03.- 31.03.

MAARJA NURK

Sada tiiru ümber tiigi, sada tiiru ümber põõsa

Kolmapäeval, 5. märtsil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Maarja Nurga näitus „Sada tiiru ümber tiigi, sada tiiru ümber põõsa“. Näitus jääb avatuks 31. märtsini 2025.

Maarja Nurk: „Kangas imab värvi sisse nagu kohviplekigi. Purskkaevuvesi ringleb ja aina kordab ennast ja oma vormi. Tiik on läppunud. Ja mina vaatan puid ja põõsaid.

Pilk on takerdunud hoomamatusse tihedusse ja taandab selle mõttelisteks, süngeteks ja graafilisteks pindadeks. Natuke enese üle naerdes ja kohati ennast veidrasse agentsesse rolli asetades. Minnes põgusalt kaasa animeeritud, groteskse ja personifitseeriva kujutamisega või võttes auahnelt ette detailirikka maastikumotiivi.

Üks tasand, kogu selle detailirohkuse kõrval, on tihedad viirutuse ja mustriga kaetud pinnad. Kuigi mustrite kordamine on justkui pidepunkti otsimine ja mõtete korrastamine, keerleb neisse takerdudes ja tardudes peas kujutlus, et „mina olengi see läppunud tiik“. Läppunud ja kinnikasvanud tiik, mille teises otsas purskab purskkaev.

Kordamiste ja intensiivse tiheduse taustal hõljub soov aru saada: millise pilguga, millisest vaatepunktist ja milliste eelarvamustega ma maastikku vaatan. Võib-olla peab selleks hoopis must silmaklapp silmal, must Claude glass käes, sada tiiru ümber tiigi ja sada tiiru ümber põõsa tegema.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Line Wasner, Theo Hermann.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Maarja Nurk on sündinud aastal 1987, hetkel elab ja töötab Berliinis. Nurk on õppinud Tartu Ülikooli maaliosakonnas, Greifswaldi Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes. Lisaks isiknäitustele Eestis on ta osalenud erinevatel grupinäitustel Eestis, Austrias, Leedus, Lätis, Soomes, Venemaal, Norras, Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal. Loomingus tegeleb peamiselt kontseptuaalse ja protsessipõhise joonistamise ja maalimisega, mille keskmes on pikaajalised protsessid, kordused ja tihedad graafilised struktuurid. Protsessile keskendumise kaudu jõuab ta tihti ka performatiivsete formaatide ning foto- ja videoteosteni.

03.04.- 28.04.

ZODY BURKE (EE/US)

Asterioni maja

03.04.- 28.04.

ZODY BURKE (EE/US)

Asterioni maja

Pronksist mõõgal peegeldus hommikupäike. Verest ei leidunud enam jälgegi. „Kas sa suudad seda uskuda, Ariadne?,“ ütles Theseus, „Minotaur kaitses end vaevu.“

Jorge Luis Borges, „Asterioni maja“ (1964)

3. aprillil 2025 kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Zody Burke-i isiknäitus „Asterioni maja“. Näituse avamisel esineb müramuusik ja performance kunstnik Nick Klein (US/DE) teemakohase performance-iga.

Näitusel tutvustab kunstnik külastajale värskelt valminud teoseid, mille hulka kuuluvad kõrgreljeefid, trükised (koos kunstniku lühijuttudega) ning suuremõõtmeline 3D skulptuur. Paljud neist sisaldavad allegooriaid Kreeka labürindi mütoloogiast. Uued teosed esitavad külastajale väljakutse mõelda, kuidas kaasaegsus tõlgendab arusaamu segadusest ja vangistatusest. Klassikalisele mütoloogiale omase maagilis-realistliku tõlgenduse abil pakub Burke mitmekülgset sissevaadet alternatiivsetest narratiividest, mis on kootud labürinti sisse. Skulptuur „Pasiphae, rodeo kuninganna“ viitab üheaegselt Kreeka müüdile, mis inspireeris Borgest, kui ka Americana nüüdiskultuurile, põimides kokku kaht erinevat kultuuri – ajas jätkuv teemat ka Burkei loomingus. Galerii ruum ülemisel korrusel on sündinud valge kuubi selgusest ja on sissejuhatuseks süngemale ning sügavamale kogemusele alumisel korrusel. Näitusel käsitleb kunstnik küsimusi võimust, identiteedist ja ruumidest kus elame (füüsilised, digitaalsed, kultuurilised või eksistentsiaalsed), kasutades selleks mütoloogilisi tööriistu.

Kuraator: Liisi Kõuhkna
Graafiline disain: Taylor „Tex” Tehan
Pealkirja disain: Brian Uhl
Tehniline tugi: Hobusepea galerii, Gregor Sirendi

Toetajad ja tänud: Kultuurkapital, Paavli Kultuurivabrik, Valge Kuup Stuudio, Eesti Kunstiakadeemia, Batuudijuss, Pruulikoda Tuletorn, Punch Club, Põhjala Pruulikoda, Kanuti Gildi Saal, Dan Edelstein, Nora Schmelter, Gert Gutmann, Lauri Raus, Jordan Reyes, Roberta Staats, Nora King, Harry Figueroa, Lara Brener, Nick Klein, Oscar Ramos, Jane Treima, Diandra Rebase, Michael Anthony Farley, Laura De Jaeger, Kerli Kurikka, Kaspar Kannelmäe, Composite EE, Karjase Sai

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Zody Burke (EE/US) (1991) on Ameerikast pärit multimeedia kunstnik ning muusik, kes elab ja töötab hetkel Tallinnas, Eestis. Olles teadlik enda perspektiivist ning positsioonist newjorklasena keset kohalikku majanduslikku olukorda, loob Burke skulptuuri ja teiste kunstimeediumite kaudu šifreid, mille abil kaardistab hiliskapitalistlikku Ameerika identiteedi komplekssust, uurides, kuidas identiteet muutub ja areneb teise kultuuri peegelduses. Kasutades tihtipeale narratiivset struktuuri, huvitub ta maailmaloomise idee sidumisest geoloogilise ajamõõtmega, visualiseerides erinevate riigipiiride ja rahvuslike müütide omavahelist hägustumist kõikjal tajutavas salapärase looritatuses. Mullu lõpetas Zody õpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes, mille raames püüdis siduda omavahel sotsiaalpoliitilisi narratiive, pärimust ning Eesti ja Ameerika industrialiseerimise omavahelisi seoseid.

2024

28.12.- 22.01.

STEN SAARITS

Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast

28.12.- 22.01.

STEN SAARITS

Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast

Reedel, 29. detsembril kell 18.00 avaneb Sten Saaritsa isiknäitus „Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast“. Näitus jääb avatuks 22. jaanuarini 2024.

Kui palju me alateadlikult kingime oma väärtuslikku aega mitte millegi eest, mitte midagi vastu saamata.. Triivime teadvustamata, märkamata ümbritsevat ja ümberkaudseid. Soov kuuluda on fundamentaalselt inimese põhivajadus. Uuringute järgi vajame me suhtlemist sama osa kaudu ajust, mille kaudu me vajame süüa ning kui meid on välja arvatud, kogeme seda sama aju osaga, millega tunneme füüsilist valu.. Ja siis me aktiveerume nagu uute patareidega mänguasjad. Algab paaniline võltskuulumine ning nutiseadmed aitavad ühenduse loomise põhivajadusele kenasti kaasa. Veidi kõhedaks tegev mitte-kuulumine loob pinnase jälle uutele mittekohtadele digiruumis ning fantastilistele, butafoorsetele paikadele selles.

Inimestes on ürgne vajadus jälgida ja olla jälgitud, olla nähtud, kuuldud ja teiste poolt arvestatud. Kambana koos liikumine on turvaline, igaüks üksikuna silm kilamas mitte-maailma.. sest võimalus mitte maailmaks on alati olemas, ta ei ole kuskil ega kellegi oma.. vastutust ei ole, ei tegude ega tagajärgede ees, ma ei osale, ma lihtsalt jälgin.. Pisut rahustav, veidi meelelahutuslik aga ajaveetmiseks suurepärane. Meie soov kuuluda lükkab meid rindele, kuid see ei saa juhtuda ohverduseta. Aga kas ma ikka raatsin.. Minu kogemused, minu asjad, minu inimesed, mõtted ja tunded.. mis siis saab kui uusi ei tule.. kas jään siis täitsa tühjalt siia tammuma, vahemaailma vabalangema.. Nii pöördume, usaldust tasakesi proovides ja jalutame tulevikku. Tihti hakkame nagu vaikselt liikuma ja siis lähme jälle tagasi sinna oma vanasse keskmesse.. Inimene tunneb kindlustunnet teades, et ta asub Just Seal, vähemalt füüsiliselt on ta kindlas kohas. „Ma panen helkurvesti ka selga, et kui ma juhuslikult liiga kaugele lähen siis olge nii kenad ja kutsuge palun tagasi eks? “ Kui keegi hea inimene paneks meile päriselt ka need täpid maha, siis oleks siht ja lihtne.. ise ei peaks palju mõtlema. Tihtipeale lasemegi enda elu teiste täppide poolt kureerida.. arvates, et need on meie endi valikud.

Kristel Saan

Erilised tänud: Erko Ever, Carmen Kalata, Egle Ehtjen, Madli Kadakas, Tiina Vändre, Mart Joost, Kert Viiart, Kristel Saan, Sirje ja Rein Kuusik, Kertu Rooma ja T1 Keskus.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sten Saarits (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Saaritsa kunstnikupraktikas on esikohal helisalvestistest komponeeritud heliinstallatsioonid ja performance'id. Viimastel aastatel on Saarits loonud ka lühifilme ning katsetanud 3D- ja VR-animatsiooni väljunditega. Alates 2023 aastast korraldab ta koos kunstnik Erik Alaloogaga vabade kunstide perspektiivi käsitleva heliloomingu festivali "Seintel on kõrvad". Bakalaureuseõppe omandas Saarits Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas ning magistri Uusmeedia erialal. Aastatel 2013-2014 täiendas kunstnik end Viini Kaunite Kunstide Akadeemias, mille õppeprogramm keskendus performance'ile, heli- ja filmikunstile. Saarits on osalenud näitustel Eestis, Austrias, Rootsis, Soomes, Hollandis, Taanis, Prantsusmaal ja Leedus.

24.01.- 19.02.

MIRJAM HINN

Põhjatu ookeani sügavusest

24.01.- 19.02.

MIRJAM HINN

Põhjatu ookeani sügavusest

Kolmapäeval, 24. jaanuaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Mirjam Hinni isiknäitus „Põhjatu ookeani sügavusest“. Näitus jääb avatuks 19. veebruarini 2023.

Näitusel „Põhjatu ookeani sügavusest“ käsitleb Hinn abstraktse ja dünaamilise maalikeele kaudu inimeseks olemise kogemust tänapäeva ühiskonnas. Kunstnik avab vaateid inimhinge privaatsele ja õrnale siseilmale, mis tavaliselt jääb kõrvaltvaatajale nähtamatuks. Näitus on järg näitustele „Kõrgepinge“ Tartu Kunstimuuseumis ja „Hõljuvad perspektiivid“ Nuvole Arte galeriis Itaalias.

Hinni näitus on visuaalne mõtisklus ja poeetiline eskapism, mis irdub üleilmsetest ebakõladest raputatud ühiskonnast. Vaataja ees rulluvad lahti tunnetuslikud seosterägastikud, tuletades meile meelde, et unistamine on alati võimalik ja vajalik. Maalidel, millel kunstnik püüab tungida tunnetuslike väljade sügavamatesse kihtidesse ja kaardistada tajuprotsesse, arenevad rännakud poeetilistesse siseilmadesse. Siseilmadesse, kus täiuslikkus on lähedal ja samas kättesaamatu.

Näitus on teekond läbi värvide maailma, kus värvid ja vormid põimuvad ja põrkuvad teineteisega ja teineteisest läbi. Lõuendeil kohtuvad kurvid, teravikud ning jooned, mis vibreerivad laineis, võnkudes ajas ja ruumis. Ühendades maalikunsti ja heli, loob kunstnik unenäolisi omailmu.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Mirjam Hinn (1990) on abstraktse kujundikeelega maalikunstnik, kes ühendab tihti maalikunsti installatsiooni ja helikunstiga. Hinni loomingut iseloomustab pintslitõmmete lopsakus, puhtad värvipinnad, intensiivsed koloriidid, õrnuse ja jõulise dünaamika kokkumäng ja intuitiivsed kompositsioonid. Hinni senised olulisemad isiknäitused on toimunud peamiselt Tartus: „Tardunud helid” Tartu Kunstimajas (2018), „Kõrgepinge” Tartu Kunstimuuseumis (2019) ja „Tuhandesilmne saar” Tartu Kunstimajas (2021). Viimane isiknäitus „Hõljuvad perspektiivid” toimus Nuvole Arte galeriis Itaalias (2022). Aktiivse näitustel osalemisega alustas Hinn 2011. aastal, esmalt Eestis, seejärel ka Soomes, Leedus, Itaalias ning Saksamaal. Hinn on pälvinud AkzoNobel kunstipreemia aastal 2018, võitnud Noor Tartu konkursi 2019. aastal ja olnud nomineeritud Konrad Mäe preemiale aastal 2020.

22.02.- 18.03.

GRISLI SOPPE-KAHAR

Emailm

22.02.- 18.03.

GRISLI SOPPE-KAHAR

Emailm

Kolmapäeval, 21. veebruaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Grisli Soppe-Kahari isiknäitus „Emailm“. Näitus jääb avatuks 18. märtsini 2024.

Grisli Soppe-Kahar: „Maalide seeria „Emailm“ on valminud suures osas aastatel 2023–2024, kuid seeria eellugu maalide kujul leidis alguse aastal 2021.

Emailmas elades muutub ajataju, kuid mitte viisil, et aeg tõmbub kokku või laieneb –mõlemad toimuvad samaaegselt. See tunne laieneb ka teistesse eluvaldkondadesse.
Ka isiksus laieneb ning tõmbub kokku – olles kellegi elu tohutu ja lahutamatu osa. Samas autonoomsus, mis eksisteeris enne emadust, on nüüd kättesaamatu. Laps täidab elu, kuid ei võta ära ema enda „mina“. See pigem süveneb ning kindlustub – tunnetan selgemalt oma arusaamu ning seletan neid endale ja ka maailmale julgemalt kui iial enne.

Ilm ja maailm eksisteerivad meiega alati, nad on taustaks ning pigem joonistavad meid ümbrusest kontrastsemalt välja. Ema on tiitel mis ilmestab tervikut, kuid see pole kõik vaid ainult mingi osa. „Emailma“ seeria näitab väikest osa minu kogemusest emana. Minu jaoks tähendusrikast osa ja ka seda, kuhu kandus minu fookus kunstnikuna värske emana. Nagu ka varem, on ka selles seerias olulisel kohal sümbolism. Mis tekib iseenesest elus ja elamise käigus ning seletab mõnd hetkeolukorda selgemalt lahti kui sõnad seda suudaksid.“

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Grisli Soppe-Kahar (1990) on maalikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide osakonna maali erialal BA (2014), MA (2016). Aastal 2017 oli tal mahukas näitus koos Danel Kahariga Tartu Kunstimaja suures saalis. 2018. aasta suvel viibis ta koos Danel Kahariga residentuuris Itaalias (Mazzano Romanos). Tema eelmine isiknäitus toimus aastal 2021 Tallinna Portreegaleriis („Keegi veel“). Lisaks maalikunstile töötab Kahar ka klassiõpetajana hooldusklassis, mis on teda samuti kunstnikuna kujundanud. Tema loomingu peamised teemad on enesest tõukuvad ning maalilaad enamasti ekspressiivne.

21.03.- 15.04.

LAURA DE JAEGER

Box Seats. Ridadevaheline

21.03.- 15.04.

LAURA DE JAEGER

Box Seats. Ridadevaheline

Neljapäeval, 21. märtsil kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Laura De Jaeger’i isiknäitus „Box Seats. Ridadevaheline”. Näitus jääb avatuks 15. aprillini 2024.

„Box Seats. Ridadevaheline” põimib kokku varasemate näituste jäänukid ja jäljed – pöörates tähelepanu objektidele, mis on silme alt ära pandud, kuid siiski alles hoitud. Võttes endale kõhkleva detektiivi rolli, ristküsitleb De Jaeger neid objekte kui paljusid narratiive kandvaid aluseid või fiktsionaalseid katalüsaatoreid.

Installatsioon kätkeb endas nii pehmeid kui jõulisi mõttevahetusi järgnevate kunstnike praktikatega: Ulvi Haagensen; Mark Foss; Helena Keskküla; Kaisa Maasik; Karel Koplimets; Taavi Talve; Simon Gheeraert; Visible Solutions LLC; Jeremy Shaw; Loora Kaubi; Michèle Matyn; Marcel Broodthaers, Jacques Charlier, Jacques Lizène and co; Dineo Seshee Bopape; René Heyvaert; Guy Mees; Georgia Kung; Frédéric Gaillard, Esther Johnson, Dirk Braeckman and co.; Laure Prouvost; Eva Fàbergas; Yukio Fujimoto, Atsushi Nishljima, Softpad and co; Wade Guyton; Emmanuel Berti, Fabrizia Flühler, Eliane Bertschi and co; José Maria Sicilia; Louise Bourgeois, Thierry De Cordier, Roni Horn and co; Thao Nguyen Pan; Wolfgang Tillmans; Eirik Senje; Valerie Krause; Rune Pauwels, Rebecca Quix, Germanes & Urbanski and co; Aisha Christison, Margarita Maximova; Ulla Von Brandenburg; Vanessa Dislers; Sabīne Šnē; Joe Brainard, Gina Fischli, Morag Keil and co; Nele Tiidelepp; Riin Maide, Sophie Durand, Rodion Furs and co; Tacita Dean; Jaanus Samma, Edith Karslon, Anna Mari Liivrand and co; Brigit Arop, Agné Jokšė and Anna Trell and co; Maret Sarapu, Berit Kaschan; Olev Kuma, Solveig Lill; Yilyn Ma, Denisa Stefanigova, Johanna Ruukholm and co; Helen Anna Flanagan; Andrea Büttner; Kiki Smith; Georges Braem; Sara Deraedt; Diana Tamane; Anna Hints; Louise Hervé, Chloé Maillet; Jorge Louis Borges; Chantal Akerman; John Berger; Sophie Calle; Tony Cokes; Martin Herbert; Audre Lorde, Anu Põder, Jan Verwoert; Tony Duvert; Dagmar Drikx, Remie Vanderhaegen; Mereba; Sarah Noonan; Tim Verherstraeten, Cleo Foole, Elena Op ‘t Eynde; Pavel Bazhov; L. Frank Baum; Louise Lawler; John Lasseter; Johannes Luik; Jane Bennett; Art Allmägi; Donna Haraway; Ikea; Danh Vo, Isamu Noguchi, Park Seo-Bo; Denicolai & Provoost; Marie-france Rafael. Pierre Huyghe; Jun’ichirō Tanizaki; Richard Venlet; Aksel Haagensen; Werner Herzog; Yinyin Wong; Mark Fischer; Andrea Fraser; Antonio Tabucchi; Italo Calvino; Nina Canel; Bojana Rankovic; Immanuel Kant; Nienke Fransen; Agnès Varda; Dirk Spruytte; Henri Kutsar; Maria Muuk; Jack Stauber; Laura Merendi; Jean Paul Van Bendegem; Katariin Mudist; Georges Perec.

Graafiline disain: Mark Foss
Tõlge: Mari Volens, Laura Talvet, Ellen Vene
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Trumm OÜ
Fotod: Joosep Kivimäe

Kunstnik tänab: Guido De Jaeger, Kaarel Eelma, Nienke Fransen, Gisèle Gonon, Ulvi Haagensen, Julien Jonas, Loora Kaubi, Helena Keskküla, Karel Koplimets, Ats Kruusing, Janne Lias, Kaisa Maasik, Elisa Piazza, Taavi Talve, Andres Toodo, Anne Van Malderen, Juliana Verbaanderd, Alex Webber, Riin Maide, EKKM ja paljusid teisi.

Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Laura De Jaeger (1995) töötab Tallinnas ja Brüsselis. Kogumise, vormistamise ja parafraseerimise abil uurib ta, kuidas igapäev annab objektidele ja ruumidele laengu ning ka muudab neid. De Jaeger läheneb kunstnikutegevusele kui platvormile, mis võib olla nii kirjutamine, kaasamine, organiseerimine kui ka töö materjaliga. Tal on magistrikraad vabades kunstides (LUCA School of Arts / EKA) ja kultuuriuuringutes (KU Leuven) ning ta on osalenud näitustel Belgias, Eestis, Soomes ja Saksamaal. 2023. aastal pärjati ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga.

17.04.- 13.05.

LISETTE LEPIK & BRENDA PURTSAK

Sissepääs mitte igaühele

17.04.- 13.05.

LISETTE LEPIK & BRENDA PURTSAK

Sissepääs mitte igaühele

Kolmapäeval, 17. aprillil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Brenda Purtsaku ja Lisette Lepiku ühisnäitus „Sissepääs mitte igaühele“. Näituse kuraator on Kerly Ritval. Näitus jääb avatuks 13. maini 2024.

„/—/ Aga pea, nüüd läks see mul korda, mul õnnestus tabada mitu sõna järjest, need olid:

Maagiline Teater
Sissepääs mitte igaühele
– mitte igaühele“

Herman Hesse „Stepihunt“

Näitus „Sissepääs mitte igaühele“ seob kokku Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku inimkehadele keskenduva loomingu. Kui Lepik vaatleb loomingus valdavalt naise keha, aga ka seksuaalsust ning inimsuhteid, siis Purtsak keskendub eelkõige inimkeha bioloogilisusele, sidudes selle igavikuliste küsimustega sünnist ja surmast. Läbi kunstnike loomingu on loodud sümbioos x ja y, mis omavahel on kokku väändunud, nii nagu DNA inimese kehas. Uuritavaks on keha mateeria ja vaimu psüühe sümbioosis toimimine ning mateeria ja vaimu lahutamatus teineteisest.

Käesoleval näitusel suunavad mõlemad kunstnikud pilgu endas toimuvale, leides sealt loominguks nii psühholoogilist kui ka füüsilist ainest. Lepik vaatab tagasi meestele, kes on tema elus figureerinud. Näitusel leiavad mehed psühholoogiliste portreedena taaskehastuse maalipindadel. Olles maalinud läbi mälestused ning mineviku kogemused, astub Lepik galeriis üles ennast kehtestava ja iseteadliku naisena.

Purtsak seevastu leidis end näituse protsessis silmitsi seismas füüsilise valuga. Kuidas valu tema kehasse jõudis või kuidas üldse miski meie kehadesse pääseb? Purtsaku näitusel esitatavatel uutel teostel võib leida seotust valu sügava olemuse ja unelmatega valust pääsemisest.

Näituse kuraator Kerly Ritval mõtestab kunstnike loomingut läbi Herman Hesse romaani „Stepihunt“. Kuraatori sõnul olevat kirjanik avaldanud 20 aastat pärast teose ilmumist kahetsust, et sellest on valesti aru saadud. Romaan ei käsitle mitte üksnes elu raskuseid, vaid toob lugejani eelkõige kogemuse tervenemisest. Just sellele viitavad ka Lepiku ja Purtsaku valust aga ka valu vahendusel vabanemisest tõukuvad teosed.

„/—/ Kui ma juba loobusin ja kõnniteele tagasi pöördusin, värelesid paar värvilist valgustähte peegelduval asfaldil minu ees. Ma lugesin:

Ai-nult-hul-lude-le!“

Herman Hesse „Stepihunt“

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Põhjala Pruulikoda
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kuraator ja kunstikriitik Kerly Ritval (1996) on lõpetanud kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute bakalaureuseõppe ning kuraatori magistriõppe Eesti Kunstiakadeemias. Ritvali uurimise ja kureerimise huviväljale jäävad kaasaegne kunst, avalik ruum ja arhitektuur ning ka kaasaegne tants. Kõigis neis on ühiseks jooneks huvi keha ja selle vastu kuidas end ning end ümbritsevat maailmas kogeme. Ritval on täiendanud enda tööalaseid kogemusi Artrovert galeriis, Kondase keskuses, Fotografiska Tallinnas ja Eesti Arhitektuurimuuseumis. Silmaringi on ta laiendanud ka praktikatel Performa biennaalil New Yorgis, galeriis Listval Reykjavikis ja Veneetsia Arhitektuuribiennaalil.

Lisette Lepik (1999) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2022) ning on end täiendanud Islandi Kunstiakadeemias installatsiooni erialal (2019). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna. Lepiku loomingu keskseks motiiviks võib pidada naise keha, mille kujutamise ja mõtestamisega ta valdavalt tegeleb. Kunstniku hiljutised teosed aga analüüsivad inimsuhteid ning seksuaalsust vaadeldes selles peituvaid naudinguid ja traumasid. Rõhutamaks enda loomingu kehalisust, valguvad kunstniku maalid sageli lõuendilt ruumi ning erinevatele materjalidele. Nii avaneb vaatajal võimalus Lepiku maale ka füüsiliselt kogeda.

Brenda Purtsak (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala magistriõppe (2022) ning maali eriala (2020). Tema loomingu keskmeks on bioloogiline keha, millega ta mängib abstraktsuse ja keha vahelistel piirimaadel. Ta mõtiskleb eluga seotud teemadel nagu armastus, surm ja kõik mis nende vahele jääb. Eneseväljenduseks kasutab Purtsak peamiselt maalimeediumit erinevatel materjalidel, lisaks veel klaasi, sgrafiito ja tekstiga. Purtsak on osalenud erinevatel näitustel: „Teesklus“ (2020) EKA galeriis (kuraator Holger Loodus, kaaskunstnik Eero Alev), „Külaline“ (2022) Hobusepea galeriis (kaaskunstnikud Marleen Suvi, Eero Alev) ning „Tung“ (2024) Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis (kuraator Kerly Ritval, kaaskunstnik Lisette Lepik). 2023. aasta lõpus toimus suur isiknäitus „Sünnitus“ ARS Kunstilinnaku Projektiruumis (kuraator Aleksander Metsamärt). Purtsaku teosed on osalenud erinevatel näitustel välismaal ning tema maalid ja vitraažid olid mitmel aastal eksponeeritud Eesti Vabariigi Suursaatkonna ruumides Haagis (kuraator Aleksander Metsamärt).

15.05.- 10.06.

JOHANNES LUIK

Meelespea: Ruum kolmes vaatuses

15.05.- 10.06.

JOHANNES LUIK

Meelespea: Ruum kolmes vaatuses

Neljapäeval, 16. mail kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Johannes Luige isiknäitus „Meelespea: Ruum kolmes vaatuses“. Näitus jääb avatuks 10. juunini 2024.

Proloog:
Johannes Luik avab Hobusepea galeriis näituse, mis tegeleb ruumi mäluga.
Näitus on jagatud kolmeks vaatuseks. Iga fragment räägib ühe loo ruumi asetusest mälus.

Ruumid on tühjad.
Tegelased on lahkunud.
Ruum on mäletatud.

Esimene vaatus: Ruumi sisenemine

(Tegelane 1) vaatas kuidas võlvkaar ta kohal liikus üle tema pea. Ruum milles ta nüüd asus oli üks mitmest. Tema päevad olid sisustatud erinevate ruumide kogemisega. Neile mõeldes tundis ta nende lõpmatust. Ta oli kogenud vaid osa neist. Ta teadis, et neid on veel. Ruumidega, mida ta igapäevaselt koges, oli ta isiklikus suhtes. Ta hoolitses nende eest.

Teine vaatus: Protsess

(Tegelane 2) tunneb kuidas kogu ta keha raskus vajub ühelt jalalt teisele. Ta kõnnib. Pea ning selle raskus õõtsub ühelt küljelt teisele. Ta liigub mööda lõpmatuid koridore, mis keerduvad ja väänlevad ümber iseenda. Ta ei mäleta, millal ta siia sattus või kui kaua ta on seal olnud. Ta teab vaid seda ruumi. Ta seisatab. Pöörab ümber nurga ja jätkab liikumist kitsast soolikat meenutavas ruumis, mis laiali laotudes tundub hoomamatult suur.

Kolmas vaatus: Apokalüpsis

(Tegelane 3) seisatab olles olnud teel terve päeva. Ta on jõudnud lõppu. Ruumis on väike aken, millest näeb väliseid ruume. Kohti, kus ta tuli ja kuhu ta ühel hetkel sooviks naasta. Hetkeline seisatus. Lõpp. Kas see oligi kõik, mõtleb ta. Kõigist võimalikest tulevikuvormidest oli ta jõudnud just siia. Nüüd peab jätkama või tagasi minema.

Tegelane 1 on inspireeritud Susanna Clarke’i romaani “Piranesi” nimitegelasest
Tegelane 2 on inspireeritud Kreeka mütoloogias labürinti vangistatud Minotaurosest.
Tegelane 3 on inspireeritud Jorge Luis Borges’i lühijutu “Hargnevate teede aed” peategelasest.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Johannes Luik (1988) on sündinud Tartus. 2019. aastal omandas ta bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuri osakonnas. 2021. aastal Belgia LUCA School of Arts’is magistrikraadi kaunite kunstide erialal. 2022. aastal kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti erialal. Skulptori ja installatsioonikunstnikuna on Luik huvitatud (objektide) materiaalsusest ja selle abil edasi antavatest füüsilise maailma omadusi kirjeldavatest parameetritest nagu materjal, tekstuur, mass, maht ja mõõtmelisus. Olles huvitatud (abstraktsete) objektide suhtest kolmemõõtmelisse arhitektuursesse ruumi ja arhitektuursete detailide funktsionaalsest suhtest neisse objektidesse. Luik ütleb: „Sedalaadi sekkumine osutab ruumi potentsiaalile näha välja teistsugune või olla kasutatud teistmoodi. Installatsiooni-kunstnikuna muutub seeläbi ruum materjaliks, mida aktiveerides on võimalik luua teistmoodi kogemise ja mäletamise viise.” 2018. ja 2019. aastal pälvis ta Noore skulptori Preemia ja 2020. aastal tunnustati teda Adamson Ericu nimelise stipendiumiga. Luik pälvis Kultuurkapitali 2023. aasta kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia.

12.06.- 08.07.

JASS KASELAAN

Isa ja poeg

12.06.- 08.07.

JASS KASELAAN

Isa ja poeg

Kolmapäeval,12. juunil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Jass Kaselaane isiknäitus „Isa ja poeg“. Näitus jääb avatuks 8. juulini 2024.

Jass Kaselaan: „Näitus „Isa ja poeg“ koosneb portreebüstidest ja graafilistest joonistustest ning on inspireeritud minu ja minu poja vahelisest sõprusest.
Väljapaneku tarbeks vormisin portreebüstid iseendast. Oma poega ma joonistasin. Peegeldamaks lapse sisemaailma salapära, hoomamatut kihilisust, kujutasin teda eriilmeliste laevadena. Laeva metafoor aitas mul väljendada ka lapse kasvamisega seonduvaid lootusi ja hirme.“

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Jass Kaselaan (1981) Jass Kaselaan on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli, Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri osakonna magistriõppe (2008), animatsiooni osakonna magistriõppe (2022) ja täiendanud end Imatra Kõrgemas Kunstikoolis Soomes ning Emil Holmeri ja Veronica Brovalli ateljees Berliinis. Teda võib kahtlemata pidada üheks Eesti noorema põlvkonna tunnustatumaks skulptoriks – Jass Kaselaant on tunnustatud Köler Prize’i peapreemiaga (2014), Kristjan Raua nimelise preemiaga (2014) ja Anton Starkopfi nimelise skulptuuripreemiaga (2011). Jass Kaselaan on skulptuuriõppejõuna olnud tegev nii Eesti Kunstiakadeemias kui ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Jass Kaselaan keskendub loomingus valdavalt suuremahulistele skulptuuri-, heli- ja ruumiinstallatsioonidele. Kaselaane projekte iseloomustab installatsioonide totaalsus, mis on samas läbi mõeldud pisimagi detailini, arvestades valitud teemat ja projekti toimumispaigana kasutatavat ruumi. Tema teosed kannavad endas eksistentsialistlikku vaimsust ja teoste abil käsitleb kunstnik religiooni ja teaduse ning tehnoloogilise progressi omavahelisi puutepunkte. Jass Kaselaan on mitmete „Kunstiteoste tellimise seaduse“ raames valminud avaliku ruumi kunstiteoste autor.

10.07.- 05.08.

SAMUEL LEHIKOINEN - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2023

Tühjad kalorid

10.07.- 05.08.

SAMUEL LEHIKOINEN - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2023

Tühjad kalorid

Kolmapäeval, 10. juulil kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis 2023. aastal EKA Noore kunstniku preemia pälvinud Samuel Lehikoineni isiknäitus „Tühjad kalorid“. Näitus jääb avatuks 5. augustini 2024.

Samuel Lehikoinen: „Käsitlen näitusel ekraanikeskse oleluse iroonilist ja düsfunktsionaalset loomust, rõhudes hetkelisele rahuldustundele, mida tekitab sotsiaalmeediavoogudes leviva „tühjadest kaloritest“ koosneva sisu kinnisideeline tarbimine.

Kuigi oleme teadlikud tähelepanu häirumise kahjulikest mõjudest vaimsele tervisele, loovusele, sügavale mõttetööle ja siirastele inimsuhetele, näib siiski, et oleme sellega leppinud või jõuetud sellele vastu seisma. Mõttetu sisu pidev kugistamine peegeldab meie suhet Lääne dieedi alustalaks oleva madala toiteväärtusega toiduga. Pakkudes lihtsat ja kergesti ligipääsetavat toiteallikat, alandavad need tühjad tarbimisharjumused elukvaliteeti, tehes meid pikemas perspektiivis haigemaks ja passiivsemaks.

Näituse teosed peegeldavad ka minu suhet üksildusega ja püsivat võitlust maailmaga kontakti loomisel. Mul on kalduvus end isoleerida välismaailmast ja otsida lohutust üksindusest, kuid kannatan siiski enesekehtestatud isolatsiooni kõrvalmõjude all. Loomingus huvitab mind videomängude eskapistlik olemus ning eksperimenteerimine selle väga meelelahutusliku meediumiga, luues vaimse tervisega seotud interaktiivseid teoseid. Näitusel on väljas uued eksperimentaalsed videomängud, installatsioonid ja 2D tööd. „Tühjad kalorid“ pakub iroonilist pilku „sotsiaalmeediaajastu“ ebatervele olemusele, kantuna pikslikunsti esteetikast, mis on tavaliselt seotud kergemeelsete retro-mängudega.“

Näitust toetab: Alfred Kordelini Fond.
Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Samuel Lehikoinen - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2023 (1990) on Soomes, Jyväskyläs sündinud visuaalkunstnik, kes elab ja töötab Helsingis. Ta lõpetas bakalaureuseõppe 2016. aastal Kankaanpää Kunstikoolis ja omandas 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi kaasaegse kunstis. Lehikoinen on peamiselt töötanud maalikunstnikuna. Tal on olnud alates 2016. aastast kuus isiknäitust, ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ja tema teosed on Jyväskylä Kunstimuuseumi kogus. Lehikoineni maalid põhinevad meditatiivse maalimisprotsessi kordustel. Sageli suured ja detailirohked lõuendid kujutavad valdavalt looduse äratuntavaid mustreid ning tekstuure, mis on kontekstist eemaldatud ja muudetud millekski kummaliseks, kuid tuttavaks. Viimastel aastatel on Lehikoinen süvenenud videomängude arendamisse. Tema Eesti Kunstiakadeemia lõputöö „Töötuse simulaator 2018“ on autobiograafiline videomäng, mis käsitleb meeste üksildust ja Soome sotsiaalhoolekandesüsteemi. Teos pälvis EKA Noore kunstniku preemia 2023.

07.08.- 01.09.

MIA TAMME & DELPHINE LEJEUNE (BE) & KURAATOR TIIU MEINER

Iial ei vanane

07.08.- 01.09.

MIA TAMME & DELPHINE LEJEUNE (BE) & KURAATOR TIIU MEINER

Iial ei vanane

Kolmapäeval, 7. augustil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Mia Tamme ja Delphine Lejeune ühisnäitus „Iial ei vanane“. Näituse kuraator on Tiiu Meiner. Näitus jääb avatuks 1. septembrini 2024.

Näitus „Iial ei vanane“ toob kokku kunstnik Mia Tamme (Eesti) ja disainer Delphine Lejeune’i (Belgia), kelle uurimustööd käsitlevad pitsitööd ning selles peituvaid soolisi, sotsiaalmajanduslikke ja esteetilisi jõujooni. Kõrvutades traditsioonilisi tehnikaid ja uudseid lähenemisi, avanevad värsked vaatenurgad käsitöö, kogukonna ja kaasaegse elu omavahelistele suhetele. Näitus kutsub üles külastajaid ümber mõtestama pitsi rolli sotsiaalsete muutuste ning käsitöö areneva loomuse peegeldajana.

Mia Tamme vaatleb Haapsalu pitsi kultuurilist pärandit videote, narratiivsete rekonstruktsioonide ja ajalooliste osiste kaudu. Tema teosed toovad esile pinged kogukondlike traditsioonide säilitamise ja muutustega kohanemise vahel. Mia käsitleb traditsiooniliste praktikate säilitamise tänapäevaseid väljakutseid, keskendudes pitsitöö ajaloolisele tähtsusele.

Olles veetnud aega koos Haapsalu kudumiskollektiiviga, märgib Mia, et Haapsalu pits on olnud piirkonna kultuurilise ja sotsiaalpoliitilise kanga lahutamatu osa. Käsitöö lõimis kogukondi ning andis naistele võimalusi ja eesmärke. Tehtud intervjuud ja kogutud tekstiilid vihjavad, et pitsirätikud, mida hinnatakse nii kultuuriliste artefaktide kui ka suveniiridena, on võtmetähtsusega naiste tööjõudu, õigusi ja loovust puudutavate teemade mõtestamisel. Arhiivid ja kogukonnauuringud paljastavad märkimisväärse tühimiku ajaloolistes ülestähendustes, mis soolise kallutatuse tõttu jätsid suure osa nende naiste saavutustest dokumenteerimata. Mia tõlgendab neid juhtlõngasid loovkirjutamise abil, et täita lüngad ajaloos ja kujutada vähem diskrimineerivatel alustel põhinevat reaalsust.

Delphine Lejeune uurib naiste ja masinate suhet tekstiilitööstuses, pöörates erilist tähelepanu pitsi valmistamisele. Ajalooliselt on pitsitöö olnud tihedalt seotud naiste töö ja kunstiga, kuid alates 20. sajandi algusest on see silmitsi seisnud väljakutsetega, mis tulenevad tööstustehnoloogia kiirest arengust ja muutuvatest soorollidest.

Delphine mõtestab pitsi õrna ilu 3D-printimise ja lasergraveerimise abil. Nende kaasaegsete tehnoloogiate abil teeb ta kummarduse käsitööliste meisterlikkusele, aga annab ka kommentaari naiste muutunud rollile tekstiilitööstuses. Masinad on ühtaegu nii võimestanud kui ka piiranud naiste panustamisvabadust ning traditsioonid ja tehnoloogiline areng on põimitud keerukasse dünaamikasse.

Delphine’i teosed kujutavad kohalikke lilleliike, mis on loodud portreekunsti kui mäluvahendi abil. Iga portree kätkeb selle lilleliigi olemust läbi detailirikkuse, mis on omane traditsioonilistele pitsmustritele. Selline lähenemine kutsub vaatajaid mõtisklema looduse ja käsitöö igipõlisest seotusest.

Publikuprogramm:
Näituse dünaamiline ja arenev ülesehitus kajastab käsitöö sotsiaalset ja oskuste põhist olemust. 9. augustil kell 16.00 viib Kaidi-Kätlin Reimann läbi Haapsalu pitsi kudumise töötoa kõigile oskustasemetele.

Kell 18.00 annab Mia Tamme loengu ajas ja kõnes kadunud pitsinarratiividest. Sündmuste eesmärk on rõhutada, et käsitöö on elav ja pidevalt muutuv praktika.

Pitsi kudumise töötoas osalemiseks palume osalemissoovist teada anda aadressil galerii@eaa.ee. Kohti jagub 12-le osalisele.

Näituse kaaskunstnikud: Helin Põldve, tädi Piia, Anna Tamm, kuduja Austraaliast, Helga Rüütel, Pille Vana ja teised nimetamata pitsimeistrid.

Täname:
Mia:
Kaidi-Kätlin Reiman, Aasa Jõelaid, Mirje Sims, Merle Saulep, Haapsalu Pistikeskuse kudujad, Day Light kollektiiv, Vaim Sarv, Catelijne van Middelkoop, Ryan Pescatore Frisk ja Design Academy Eindhoven, Maria Nery, Paul Grünenwald, Grant Watson ja Dutch Art Institute, Käsitöömaja, Video Power, Eva Mahhov, Nancy Bush ja kõik teised kallid kudujad.

Tiiu:
Elin Kard, Anna Mari Liivrand, Hans-Otto Ojaste, Twan Lugten,
Projekti toetab Euroopa Liidu „Moving Europe“ stipendium koos Goethe Instituudiga.

Delphine:
Uurimustööd toetab: Stiching Stokroos and Cultuurfonds.
Teostus: Cristian Marcos Riber and Sirope Lab.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Mia Tamme (Eesti) on visuaalkultuuri uurija ja eksperimentaalfilmitegija, kes tegutseb Tallinnas. Ta rakendab etnograafilise uurimistöö, sotsiaalse disaini ja autofiktsiooni meetodeid, et luua sidusust marginaliseeritud kogukondadega. Ta uurib Eesti aladel edasikantavaid rahvateadmisi ja analüüsib, kuidas pärandobjektid ja -lood kujundavad jätkuvalt individuaalseid ja sotsiaalseid identiteete.

Delphine Lejeune (BE) (Belgia) on disainer ja materjaliteadlane, kes töötab eksperimentaalselt prinditud 2D- ja 3D-pindadega. Tema huvisfääri kuuluvad disainitud objektid ja nende mõju meie sotsiaalsele käitumisele. Sageli on tema lähtematerjalideks digitaalsed kujundid, mida ta tõlgib objektideks, määratledes digitaalse ja füüsilise kujutise piirid.

05.09.- 30.09.

JOOSEP KIVIMäE & MATHIAS VääRSI & KURAATOR LAURA LINSI

Üle on jäänud õunapuu otsa lendamisest kõverdunud turvavõrgu postid

05.09.- 30.09.

JOOSEP KIVIMäE & MATHIAS VääRSI & KURAATOR LAURA LINSI

Üle on jäänud õunapuu otsa lendamisest kõverdunud turvavõrgu postid

Neljapäeval, 5. septembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ühisnäitus „Üle on jäänud õunapuu otsa lendamisest kõverdunud turvavõrgu postid“. Näituse kuraator on Laura Linsi. Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2024.

Millal saab nähtusest kultuur? Eesti Ekspressi andmetel müüdi Eestis 2021. aastal sama palju batuute kui Lätis ja Leedus kokku. Kas batuudi- ja muruuputus võiks olla enamat kui juhuslik suundumus? Ühest küljest on see nähtus võõristav, endassesulgunud – on ehk tegu pelga poosiga, on keegi üldse kedagi batuudil hüppamas näinud? Teisalt aga suunab batuudirohkus oma absurdsuses mõtte vähem ja rohkem utoopilistele tulevikustsenaariumitele: hüppamisele kui jagatud kogemusele, mahajäetud batuutidele kui anorgaanilistele skelettidele, aja arheoloogilisele materjalile.

Ühine pingutamine põrgatab kõrgele. Inuitikultuurides tähistatakse vaalapüügi hooaja lõppu sündmusega, mille nimi on Nalukataq. Traditsiooniliselt morsa- või hülgenahast valmistatud kangast hoiab äärtest hulk inimesi, et hüppaja saaks nahal üles-alla põrgata. Indiviidide ühine pingutus loob võimsate omadustega ajutise hüppealuse ning hüppaja kõrget lendu ja õhus võetavaid poose nauditakse kollektiivselt. Nii ühendatakse kogukonda.

Mathias Väärsi ja Joosep Kivimäe loovad kujutluse ühest kohalikust tulevikust, kus ühine harjumus, jagatud kogemus ja neid ümbritsev nostalgia on aluseks subkultuurile, mille kese on samuti kangal põrkamine. Nii nagu arheoloogilised leiud, kannavad ka keldrite sügavustest välja punnitavad Eesti parimate batuutide metallkarkassid endas lugusid möödunud aegadest – kuidas turvavõrgu postid õunapuu otsa lennates kõverdusid, kuidas Kelly-Brigitta vedrude vahele kinni jäädes jalaluu murdis. Tarbimishulluse ja murupügamise kõrghetki mäletavad noored kogunevad kokku parkimisplatsidele, et taaselustada oma jagatud kogemust. Mäletad kuidas meie pilgud kohtusid esimest korda heki kohal? Kui isa batuudi alt muru niites meie õlled leidis?

Näitust toetavad: Eesti Kulutuurkapital, Hundipea.
Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Joosep Kivimäe (1994) on Tallinnas elav fotokunstnik. Nooremas eas teenis ta erinevatel objektidel samblatõrjuja ja muruniitjana taskuraha.

Mathias Väärsi (1988) on kunstnik, disainer ja ultrarattur, kes sündis 23. detsembril 1988. aastal kell 23.55 Tartu sünnitusmajas. Lapsepõlve veetis ta Sagadi mõisas ja Võsu rannas ning käis Vergi lasteaias.

kuraator Laura Linsi (1989) on Londonis ja Eestis praktiseeriv arhitekt, õppejõud ja ajakirja peatoimetaja. Kui ta ülikooli astus, kolis tema ema Pirita Koselt Tallinna kesklinna tagasi, sest nagu Laurale üllatuseks selgus, siis äärelinna oligi ta pigem lapse pärast kolinud.

03.10.- 27.10.

LAURIANNE BIXHAIN & KRISTA MöLDER

Meis kuhjuvate sõnade summa

03.10.- 27.10.

LAURIANNE BIXHAIN & KRISTA MöLDER

Meis kuhjuvate sõnade summa

Neljapäeval, 3. oktoobril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Laurianne Bixhaini ja Krista Mölderi ühisnäitus „Meis kuhjuvate sõnade summa“. Näitus jääb avatuks 27. oktoobrini 2024.

Bixhaini ja Mölderi teosed on kantud veendumusest, et kujutiste loomine ja keelega mängimine mitte lihtsalt ei võimalda, vaid suisa soosib konventsionaalsete rollide ümberjaotamist ja võimuringluse katkestamist, puudutades igasugust korrastatust, mis sisaldab alluvussuhteid.

Üks Bixhaini kesksemaid teoseid on foto Monique Wittigi tekstidest inspireeritud tantsuetendusest. Sellel kujutatud naise nägu mõjub maskina, viidates virtuaalsusele ja teatraalsusele kui potentsiaalselt transformatiivsetele momentidele, millega mõlema kunstniku teosed kõige üldisemas mõttes tegelevad. Ühtlasi viitab foto mitmesusele, millest terviklik „mina“ üles ehitub.

Bixhaini autoklaasitootmist ja teemantilõikamist jäädvustavatel fotodel seeriast „Päev algab valju pauguga“ on fookuses transformatsiooniprotsessi vastastikune olemus: nende abil uurib kunstnik, kuidas inimese kasutatavad tööriistad ja nende tööriistadega vormitavad materjalid samal ajal kasutajat ennast muudavad. Bixhain usub, et transformeerimisprotsess on ise omakorda transformeeriv, lõhkudes toimija ja tema toimingute objekti vastanduse.

Sealt liiguvad Bixhain ja Mölder edasi konstruktsiooni ja dekonstruktsiooni kontseptsioonide juurde. Nende viis käsitleda ajutisust ja põgusust (ainevalikus, tehnilises teostuses ja montaažis) toob mängu ka vaataja kaasaloova osaluse, kuhu tuleb kaasata ka liikumine, aeg ja kogemus. Seeläbi uurivad kunstnikud keha potentsiaali transformatsiooni käivitaja, objekti ja talletajana kõige laiemas mõttes.

See mitmekesine potentsiaal kajastub kõige intensiivsemalt loodusliku ja tehnilise maailma lõimumisel, kuhu paigutub enamik Mölderi töid. Tema ruume asustavad kehad transformeerivad neid ja saavad seeläbi ise transformeeritud: tema purilennukid toimivad koostöös gravitatsiooni, liikumise ja kergusega, mitte pelgalt tänu neile. Suhe tehnoloogia ja kasutatud materjalidega, mida nad esindavad, heidab aktsepteerimise, haavatavuse ja intiimsuse nimel kõrvale enesekehtestamis- ja alluvussuhted.

Tekst: Cormac James
Tõlge: Ingrid Ruudi
Graafiline disain: Kersti Heile
Installatsioon: Hans-Otto Ojaste
Valguslahendus: Revo Koplus

Tänud: Teet Jagomägi, Anna Mari Liivrand, Jaanus Muruõis, Tõnu Narro, Maret Sarapu, Villem Säre, Anna Škodenko, Vaibla Linnujaam / Vaibla Bird Observatory, ArtProof OÜ, ArtSmart OÜ, ColorSlider OÜ, KORDONair, Temnikova & Kasela Gallery.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kultur | lx-Arts Council Luxembourg.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Laurianne Bixhain (s. 1987, Wiltz, LU) valdavalt fotomeediumit kasutav kunstnik on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Bordeaux' kunstikoolis ning lõpetanud fotograafia Meisterschülerstudiumi Leipzigi visuaalkunstiakadeemias. Hetkel elab ja töötab Brüsselis. Viimaste näituste hulka kuuluvad „Deep Deep Down“ (Mudam, Luxembourg, 2023) ja „What remains is an intermedary thing, repeated“ (Reuter Bauschi kunstigaleriis, Luxembourg, 2023). Ta resideerus Künstlerhaus Bethanienis, Berliinis (2024); Kordonis, Hiiumaal (2024); Centre national de l'audiovisuel, Luksemburgis (2022); ISELPis, Brüsselis (2021); Centre Culturel Irlandais, Pariisis (2021); Biermans-Lapôtre Foundationis, Pariisis (2018); Darling Foundry's, Montrealis (2017) ja Islington Millis, Manchesteris (2016). 2018. aastal oli valitud esindama Luksemburgi paviljoni Arles’i fotofestivalil Rencontres de la photographie, samal aastal pälvis ka Luksemburgi kunstnike ergutusauhinna - LEAP.

Krista Mölder (1972) on kunstnik, kelle loomingu keskmes on fotomeediumile omased valgus ja aeg ning võimalus millegi ilmnemiseks, selle tehnilis-vormilis aspekti on ta vorminud enda jaoks ka sisuliseks lähtepunktiks. Tema fotod ja videod on täis potentsiaali – perspektiivide kontuure, võimaluste piirjooni. Mölder lavastab situatsioone, mis pole valmis, teda huvitab foto juures see osa, mis jääb pildist/teosest välja, pildi kõrvale, või teose üksikosade vahel tekkiv koosmõju. Krista Mölder oli 2016. aasta Köler Prize’i nominent ja sai 2020. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali preemia. 2022. aastal töötas Mölder WIELS kunstikeskuse residentuuris Brüsselis. Tema viimaseid olulisemaid näitusi: „Ja teised valguse varjundid” (2022) Tallinna Kunstihoones, „Sinilind. Teisele minale” (2021) Tartu Kunstimajas, „Sa olid lind” (2020) Temnikova ja Kasela galeriis, „Enne kui päike meie silmi pimestas” (2020) Hop galeriis, „Getting Lost” 2017 KanZan galeriis Tokyos.

30.10.- 25.11.

KADI ESTLAND

Menopausal Lido

30.10.- 25.11.

KADI ESTLAND

Menopausal Lido

2023

16.12.- 09.01.

TARVO VARRES

Aja vari

16.12.- 09.01.

TARVO VARRES

Aja vari

Reedel, 16. detsembril 2022 kell 18.00 avab Tarvo Varres Hobusepea galeriis isiknäituse „Aja vari“. Näitus jääb avatuks 9. jaanuarini 2023.

Kui kaua see kestis ma ei kujuta ette, see ei olnud kujutletav aeg, see ei kuulunud ka juhtuvate asjade aega. – Maurice Blanchot

Tarvo Varrese isiknäitus „Aja vari“ on formaadilt kohaspetsiifiline tekstipõhine installatsioon,
mis vormistab valiku Maurice Blanchot’ lauseid nii skulpturaalsete kui kontseptuaalsete objektidena. Lisaks enese ja aja mõtestamisele, mille juures on arvesse võetud nii nende mitmemõttelisust kui mitmemõõtelisust, raamivad Varrese teoste mõtestikku veel ka paljususe, ähmasuse, vasturääkivuse ja piirikogemuse mõisted.

Varrese teostes toimib tekst (ja keel) iseäraselt tundliku piirina reaalse ja kujutletava vahel, mistõttu võib tema teoste kogemist (ehk tekstide lugemist) käsitleda kui teatavat piirikogemust või piiril viibimist. Kõik näitusel eksponeeritud tekstid on kunstniku poolt välja valitud ning välja võetud oma algsetest kontekstidest, pärinedes originaalis kolmest erinevast Blanchot’ raamatust.

Oma teostega püstitatud küsimused ei ole Varrese jaoks lihtsalt mõtteharjutused või -mängud,
olgugi et neile saab esmapilgul justkui edukalt ka selle nurga alt läheneda. Lähemal vaatlusel
taotlevad nad midagi muud, kuid ei midagi mõeldamatut – muuta ennast küsitavaks, panna
aeg küsimärgi alla, haihtuda mõttesse…

Tänud: Maria Esko, Marten Esko, Anti Saar, Anna Shkodenko, Kirill Tulin.
Pressiteate koostas Marten Esko.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tarvo Varres (1970) tegeleb hetkel teostes minatuse ja mittelineaarse aja teemadega. Ta on loonud fotoseeriaid, videoid ja installatsioone, kasutades neis ka heli, valgust ja teksti. Pühendunud lugejana uurib ta lisaks nii kaasaegset kui varajasemat kirjandust ja filosoofiat, mis vahel saab osaks tema teostest. Varres alustas avaliku näitusetegevusega 1991. aastal grupinäitusel Guide to Intronomadism Tallinna Kunstihoones ning on töötanud külalisõppejõuna EKAs ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (1996–2016). Ta on pälvinud Kinoliidu noore fotograafi preemia (1992), Rühm T koosseisus Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (1996) ning on olnud Köler Prize 2018 nominent. Tema töid kuulub Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogusse.

11.01.- 06.02.

MARIA-KRISTIINA ULAS

Vihje vihinal vasakult

11.01.- 06.02.

MARIA-KRISTIINA ULAS

Vihje vihinal vasakult

Kolmapäeval, 11. jaanuaril 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.
Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm?
Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele.
Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.
Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) olid tuntud eesti graafikud. Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980. aastate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle. Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna Kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta Uue Graafika Grupi liige. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. 2022. aastal sai ta aasta graafiku tiitli. Maria-Kristiina Ulase teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes. Reeli Kõiv

10.02.- 04.03.

OLEV KUMA & SOLVEIG LILL

Piirideta aed

10.02.- 04.03.

OLEV KUMA & SOLVEIG LILL

Piirideta aed

Reedel, 10. veebruaril 2023 kell 18.00 avavad Solveig Lill ja Olev Kuma Hobusepea galeriis ühisnäituse „Piirideta aed“. Näitus jääb avatuks 4. märtsini 2023.

Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.

Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia, või kui viibime aia lõõgastavas rahus.

Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.

See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata? Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.

Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.

Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.

Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.

Holger Loodus

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Olev Kuma (1990) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini ja maali erialad ning täiendanud ennast Läti ja Slovakia kunstiakadeemiates. Kuma praktika keskne huviobjekt on nägemise ja alateadvuse vahelised seosed, teda paeluvad värvi ja ruumi suhted ning inimese arenguloo ja reaalsuse olemuse salajased tahud. Tema „Piirideta aia“ raames esitletud looming on mõtteline jätk eelmisel aastal toimunud isiknäitusele „Ülekanne“. Kuma on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Austrias ja Inglismaal.

Solveig Lill (1994) on omandanud bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis maalikunsti erialal ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti õppekaval (2020). Samuti on ta ennast täiendanud vahetusüliõpilasena Berliini Kunstiülikoolis (UdK). Lill kõneleb läbi erinevate visuaalsete meediumite mikromaailmast, rõhutades selle kõige võõrama, ent füüsiliselt lähima looduse kihi võtmerolli kõiges meie tajutasandil toimuvas. Kujutluse vahendusel rakke ja kudesid ellu kutsudes avab Lill teise tee tollele füüsiliselt kättesaamatule skaalale. Lill on osalenud mitmetel näitustel Tallinnas, Tartus, Vilniuses ja Berliinis. Tema eelmine isiknäitus „Mikroobi kalleim mälestus“ leidis aset 2022. aastal Tartu Kunstimajas.

08.03.- 03.04.

VALERI VINOGRADOV

Valitud

08.03.- 03.04.

VALERI VINOGRADOV

Valitud

05.04.- 30.04.

KADRI-LIIS RääK

Exopoiesis

05.04.- 30.04.

KADRI-LIIS RääK

Exopoiesis

Kolmapäeval, 5. aprillil 2023 kell 18.00 avab Kadri Liis Rääk Hobusepea galeriis isiknäituse „Exopoiesis“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2023.

Näitusel „Exopoiesis” reageerib kunstnik sotsiaalsetele, ökoloogilistele ja eksistentsiaalsetele kriisidele, millega täna silmitsi seisame, viies pilgu võimalikku tulevikku. Kunstnik Kadri Liis Rääk otsib vastuseid sellele, milline võiks olla alternatiivne maailm, kuidas see tekib ja hääbub ning mis on meie kui selle aegruumi kogejate roll nendes protsessides.

Kunstnik käsitleb näitust kui suhete süsteemi, kus ülekanded ettekujutavalt füüsilisele, naturaalselt sünteetilisele on empaatiast läbiimbunud. Piirid sisemise ja välise, loodusliku ja tehisliku vahel on hägustunud ning sellega kaasnev probleemide kogum vajab uute võimalikkuste kujutlemist. Suhetel puuduvad äratuntavad kontuurid, pigem eksponeerib kunstnik siin materjale, mis väljenduvad kokku kleepunud suuremate ja väiksemate sümbiootiliste kogumikena. See on limane kooselu, kus käib ressursside ning ruumi jagamine. Sellest lähtudes tekivad mitte-inimkesksed subjektid ja võib vaid ette kujutada, millised dialoogid ning poliitilised ökoloogiad võivad nende perspektiivist tekkida.

Selles hübriidses ruumis on pehmeid ja jäiku, sitkeid ja nõtkeid, viskoosseid ja tahkeid ning külmi ja sooje materjale nagu vill, metall, kunstnahk, lateks, vaht, silikoon, kips, keraamika jpt. Näituse puhul on tegemist orgaanilise autopoieetilise protsessiga, milles materjalid loovad kuju ja samal ajal jutustavad iseendast. Infovahetus sealjuures, toimub ihast ja intiimsusest kantuna, kogu oma amorfse kehaga.

Näituse avamisel 05. aprillil kell 18.00 toimub koreograafi Maarja Tõnissoni loodud kestvus-performance.

Kuraator: Marika Agu
Helikujundus: Mihkel Tomberg
Koreograaf: Maarja Tõnisson
Graafiline disain: Rasmus Einman

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Eriline tänu: Raimond Põldmaa, Oskar Praus, Erik Liiv, Sandra Truija, Kerli Praks, Maarja Mikkin, Maarja Tosin, Eva Metspalu, Eesti Kunstiakadeemia.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kadri-Liis Rääk (1990) on transdistsiplinaarne kunstnik, kes kasutab loomes installatsioone, joonistusi, keraamikat ja tegevuskunsti, luues kõikehõlmavaid ning kombatavaid keskkondi. Ta kombineerib stsenograafia ja uusmeedia valdkonna meetodeid, viibides samaaegselt nii kunsti kui disaini laiendatud aladel. Ta on õppinud stsenograafiat (BA) ja kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias ning autonoomset disaini (MA) Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias (KASK). Ta mängib teostes arhetüüpsete ja sümboolsete narratiividega, kõneledes inimeste ja erinevate eluvormide takerdumistest ja dialoogidest ökoloogilises sulatuspotis. Ta on osalenud näitustel ja residentuurides Peruus, Tšehhis, Belgias, Taanis, Islandil ja Eestis. Alates 2022. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia õppekava „Kunst ja disain“ doktorantuuris.

04.05.- 29.05.

ANU VAHTRA

seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja

04.05.- 29.05.

ANU VAHTRA

seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja

14.06.- 10.07.

PEETER LAURITS

Jäälind allilmas. Viirastused ja virtuaalsed ruumid

14.06.- 10.07.

PEETER LAURITS

Jäälind allilmas. Viirastused ja virtuaalsed ruumid

Kolmapäeval, 14. juunil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Peeter Lauritsa näitus „Jäälind allilmas. Viirastused ja virtuaalsed ruumid“. Näituse kaasautorid on Martin Rästa, Kaiko Lipsmäe ja Maido Hollo. Näitus jääb avatuks 10. juulini 2023.

Allilmas käimine on nagu sukeldumine iseenese sisemusse – soonestikud, soolestikud, voolud, hargnemised, sõlmumised, trombid. Lihaste ja vere tuksed. Keemilised ja elektrilised värinad. Judinad, lainetused, pursked. Imelikud maitsed. Veider on tunda, kuidas sinu enda sisemuses askeldavad erinevad elud, et sa ise oledki kõik need erinevad elud.

Seal allilmas saad aru, et mingit põrgut ei ole olemas. Maa-alune on lugematute elude kihisev ringtants. Juurestikud põimuvad omavahel ja kasvavad kokku seeneniidistikega. Putukad ja nematoodid, mikroskoopilised elukad, keda on erikujulisi lugematul hulgal, lagundavad surevat ja kõdunevat toitvateks piisakesteks, uueks eluks. Heegeldatakse eriskummalisi suhtevõrgustikke, luuakse liite ja pingekoldeid. Ussikesed õhutavad seda sooja sauna, mullamikroobid ja seenetused sooritavad keemilisi akrobaaditrikke.

Allilm on hargnevate teede aed, pehme, soe ja niiske. Kõik mullitab ja kõduneb aegluubis, kasvab üksteisest läbi, vahetab ainet ja meelemärkust. Allilmas imetakse lõputus suudluses üksteise elumahlasid, surm tõlgitakse sünniks ning luditakse eluringi tagasi.

Kes jäälind õieti on? Eresinine, pimestavsinine välgatus oja kohale tunneliks kasvanud sarapuude hämaruses. Ootamatu sähvatus nagu footon, nagu meteoriit. Veealuse maailma jaoks ongi see nagu meteoriidi langemine, kärgatus, plahvatus, tuulispask ja läbisööst üles oma peegeldusse tagasi, kalamaim nokas. Oma veepinnapeegeldusest sündinud ja peegeldusse tagasi eimiskiks plahvatav viirastus. Vee all on väga raske aru saada, kust jäälinnud tulevad ja kuhu kaovad. Me elame eri maailmades, veealused ja veepealsed, üks pind, üks pinevus ja palju peegeldusi on meie vahel.

Idee ja pilt – Peeter Laurits
Heli – Martin Rästa
VR – Martin Rästa (Salakäigud), Kaiko Lipsmäe (Salakäigud), Maido Hollo (Habitat)
Graafika – Martin Rästa
Värvihäälestus – Siim Vahur
Trükk – ArtProof, Elavad Pildid, Digra
Lasergraveering – Laserstuudio
Raamid – Ramino Art
Assistendid – Aiko Hayashi, Lembit Jürgenson

Täname Eesti Kunstnike Liitu ja Kultuurkapitali.
Jäälind on osa Biotoopia kunstiprogrammist.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Anna Mari Liivrand & Peeter Laurits

12.07.- 07.08.

GERDA HANSEN & JANE MUTS & MARI STEINBERG

Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile

12.07.- 07.08.

GERDA HANSEN & JANE MUTS & MARI STEINBERG

Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile

Kolmapäeval, 12. juulil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Gerda Hanseni, Jane Mutsi ja Mari Steinbergi ühisnäitus „Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“. Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt. Näitus jääb avatuks 7. augustini 2023.

Hea etüüdi puhul on vorm ja sisu omavahel mõttelises tasakaalus — parimal juhul lausa vastavuses. Kui kolm kunstnikku plaanisid esimest ühisnäitust, oli ka plaan veel tasakaalus ja vastavuses. Teemaks kolm värvi, kõige keskel suur ühistöö: kolme kunstikeele ühtesulamine hiiglaslikul lõuendil — modelleerituina kolme kunstniku kolmes lemmikvärvis: sinises, punases ja pruunis. Ent plaanid on selleks, et need ei täituks! Sai läbi ühiselt veedetud koolitee. Elud kasvasid aina rohkem lahku. Tuleb välja, et eraldi stuudiotes kasvavad lahku ka kunstikeeled. Ühistööni ei jõutudki. Aga näitus hingas aina enam ja enam kuklasse. Ning värvid, sindrinahad, jäidki kummitama.

„Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“ seob koloriidi ja maalitehnika formaalsuste sõlme ümber kolme kunstniku erialase sõpruse ja armastuse. Kuidas jagavad omavahel ruumi ruumikehastused ja kehad ruumis? Kuidas astuvad nendega suhtesse mitte-kehad, mis leiavad ennast mitte-kohtadest? Kas kolm eri keeli laulu saavad kõlada kokku kui neid liidab kolmiktaktis rütm: „Sinine, punane, pruun. Sinine, punane, pruun…”?

Gerda Hanseni, Jane Mutsi ja Mari Steinbergi ühisnäitus „Etüüdid sinisele punasele ja pruunile“, on tasakaaluharjutus kolmes kunstikeeles ja kahel korrusel Hobusepea galeriis.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Gerda Hansen (1994) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (2022) ning õpib hetkel samas kaasaegse kunsti magistrantuuris. Tema traditsioonilises õli- ja akrüülmaali tehnikas maalid kujutavad utoopilisi kujutelmi seni kättesaamatutest ja väljapool tuttavaid tajukogemusi asuvatest maailmadest. Need on keskkonnad, mis koosnevad osaliselt küll äratuntavatest kujunditest, kuid on esitatud läbi nihke või ebakõla.

Jane Muts (1984) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (2022). Muts kujutab teostes peamiselt ruumi ruumis ja käsitleb värvi kui ehitusmaterjali, luues kompositsiooni kaudu ruumiillusiooni. Lõuendile järk-järgult kantud paksud pigmendikihid loovad rikkaliku tekstuuriga pindu, mille tulemusena interjööristseenid seavad kahtluse alla ruumitaju.

Mari Steinberg (1984) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (2022). Praegu õpib Steinberg Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistriõppes. Ta tegeleb maalides emotsionaalsete maastike loomisega. Kunstnik on kirjeldanud loomingu lähtepunkti kui leppimatut olukorda argise ühevärvilise tajumisega. Tema suurtes formaatides loodud teoseid võib tõlgendada kui sakraalseid altareid hingemaailma portreedest.

12.08.- 04.09.

KRISTOFFER ALA-KETOLA & TOURISTES TRISTES & LEENA KELA & SHUBHANGI SINGH & MIKA TAANILA & ANTON VANHA-MAJAMAA & MARILIIS REBANE

Nagu tuuletu pilv

12.08.- 04.09.

KRISTOFFER ALA-KETOLA & TOURISTES TRISTES & LEENA KELA & SHUBHANGI SINGH & MIKA TAANILA & ANTON VANHA-MAJAMAA & MARILIIS REBANE

Nagu tuuletu pilv

Reedel, 11. augustil kell 18.00 ootame teid Hobusepea galeriisse tähistama grupinäituse „Nagu tuuletu pilv“ avamist. Mariliis Rebase kureeritud näitusel osalevad skulpturaalsete vormidega Touristes Tristes (Dylan Ray Arnold & Océane Bruel), postkaardiseeriaga Leena Kela, videoteostega Kristoffer Ala-Ketola ja Mika Taanila, ning loeng-performance’iga Shubhangi Singh. „Nagu tuuletu pilv“ on avatud 4. septembrini 2023.

Näitusel esitatud teosed põimuvad koosluseks mida seob ühine huvi aja kuhjumise vastu. Kuraatori eesmärgiks oli avada tühjuse, logelemise ja niisama olesklemisega seotud potentsiaali, teadvustades samas ka vastupanu, mida need tegevused esile kutsuvad. Kunstiteoste seltsis soovis ta tervitada puhkust, aja ja hoo maha võtmist ning tuuletu pilve kulgemist üle sinise taevalaotuse. Suutmatuse kõrval kaasaegse kiire elutempoga seotud ootustega sammu pidada, tõstsid protsessi käigus aga pead ka võimetus ja soovimatus rütmi aeglustada.

Näituse avaõhtul reedel, 11. augustil kell 18.30 leiab aset Shubhangi Singh’ loeng-performance „Rest/Unrest: Notes on Loitering“.

Näituse raames tõlgiti nii inglise kui ka eesti keelde Soome ajakirjaniku Anton Vanha-Majamaa kolumn.

Näitust „Nagu tuuletu pilv“ toetavad Kone Foundation ja Arts Promotion Centre Finland. Kõiki näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kuraator on nüüd puhkusel!

Kristoffer Ala-Ketola on Soomest Oulust pärit multidistsiplinaarne kunstnik, kes lõpetas 2019. aastal Yale’i Ülikooli kunstikooli vabade kunstide magistriõppe. Tema töid on varem näidatud Chicagos 4th Ward Project Space’is, New Yorgis Shin Gallerys ja Kunsthalle Helsinkis, samuti on ta oma videotega osalenud Helsingi rahvusvahelisel filmifestivalil ja Turu videokunstifestivalil. Ala-Ketola loomingu läbivateks teemadeks on emotsioonid, kriisid ja unistamine.

Touristes Tristes on koostöö Helsingi kunstnike Océane Brueli ja Dylan Ray Arnoldi vahel, kellel on mõlemal lisaks ka individuaalne praktika. Läbi materjalipõhise ja poeetilise lähenemise loovad nad skulptuure, objekte, installatsioone ja trükiseid. Lähtudes igapäevaelu ainelisusest, juhivad nad tähelepanu objektide, paikade ja süsteemide materiaalse olemuse ambivalentsusele. Neid huvitavad staatiliste ja liikuvate kehade kompositsioonid ning vormid kui skulpturaalsed situatsioonid ja kujundid.

Leena Kela (1979) on performance-kunstnik, Helsingi Kunstiakadeemia doktorant, New Performance Turku biennaali kunstiline juht ja Saari residentuuri eestvedaja. Loomingus ja kunstiuurimuses tunneb ta huvi kehalisuse ja materiaalsuse suhete vastu. Ta loob performance’eid, mis nihestavad meie suhet igapäevaste esemete, tajude ja nähtustega. Ta on esinenud performance’itega rahvusvaheliselt kõigil kontinentidel peale Antarktika.

Shubhangi Singh kasutab loomingus sageli olemasolevaid teadmisi, et käsitleda kehaga seotud küsimusi, ümberpaiknemisi ja identiteeti, ning keha suhteid ümbritseva keskkonnaga. Singh mõtiskleb loomingus selle üle mis on silmaga nähtav, pöörates tähelepanu ka puuduvale seoses ajaloo, mälu ja mäletamise tööga. Singh on lõpetanud Aalto Ülikooli Visuaalsete kultuuride, kureerimise ja kaasaegse kunsti magistrantuuri ning ta on Indias Navi Mumbais tegutseva algatuse New City Limits kaasasutaja. Hetkel elab ja töötab ta Helsingis.

Mika Taanila on filmitegija ja kunstnik, kes elab ja töötab Soomes, Helsingis. Ta tegeleb peamiselt dokumentaal- ja eksperimentaalfilmi ning kujutava kunstiga. Taanila filmide ja installatsioonide läbivateks teemadeks on ergonoomika, utoopiad, läbikukkumised ja inim-masinad.

Anton Vanha-Majamaa on kultuuriajakirjanik ja kirjanik Soomest, Helsingist. Tema kaastöid on avaldatud Yleisradios (Soome Rahvusringhääling), Helsingin Sanomates, Image Magazine’is jt. Ta on kirjutanud kanepist, filmidest, televisioonist ja Soome popartistidest. Praegu teeb ta hoogsalt trenni, mängib Nintendoga ning veedab aega oma naise ja koera seltsis.

Mariliis Rebane on kuraator ja uurija, kes elab ja töötab Helsingis. Teda huvitavad loomingulised praktikad mis on seotud aja, kestuse ja protsessidega, ning kunsti võimega laiendada meie arusaama minevikust. Rebane on lõpetanud Helsingi Kunstiakadeemias Praxise magistriõppe ja omandanud Helsingi Ülikoolis kunstiajaloo magistrikraadi.

06.09.- 02.10.

KEIU MAASIK

Muutuste heinamaad, koht nimega kodu

06.09.- 02.10.

KEIU MAASIK

Muutuste heinamaad, koht nimega kodu

Kolmapäeval, 6. septembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Keiu Maasiku näitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“. Näitus jääb avatuks 2. oktoobrini 2023.

„Viimased paar aastat olin mattunud arvutimängude maailma ja eelistasin vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus mulle ka vastuvõetav mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ma mitmeks kuuks sukeldusin, oli Red Dead Redemption 2. Tundsin RDR2 maailmas, et pole kohta, kus ma hetkel parema meelega viibiksin. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui metsik lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.

Taoline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest.“

Keiu Maasik

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Keiu Maasik & Anna Mari Liivrand

Keiu Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Loomingus on ta käsitlenud dokumenteerimise mõju mälule, identiteeti ja inimeste vahelisi suhteid. Uusimates projektides on Maasik keskendunud virtuaalmaailmale, kasutades videoteostes ja -installatsioonides otseselt arvutimängude lindistusi või sellele sarnanevat esteetikat, et avada läbi nende inimeste isiklikke lugusid.

04.10.- 30.10.

CHUN AU YEUNG - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2022

Oled mul mõtteis

04.10.- 30.10.

CHUN AU YEUNG - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2022

Oled mul mõtteis

Chun Au Yeung avab neljapäeval, 5. oktoobril 2023 kell 18.00 Hobusepea galeriis isiknäituse „Oled mul mõtteis”. Näitus on avatud kuni 30. oktoobrini 2023.

„Öö oli jahe, nii et kõndisin koju pärast pikka jalutuskäiku koidikul. Istusin diivanil teki all ja kuulasin laulu, mille sõnad kaikusid mu peas…“that’s me in the corner, that’s me in the spotlight, losing my religion…” Sel õhtul polnud ma ainuke, kes tähelepanu keskmes oli. Järsku käis nurgas vali pauk. Toas oli nii pime, nii et nägin ainult kuidas kõik mu joped maha kukkusid. Mõtlesin sel hetkel kellegi peale…”

Chun Au Yeung

„Oled mul mõtteis” lähtub hetkede sügavamast sisemusest, et vaadelda pinget, mis tekib lootuse ja hirmu vahel ning püüab kunstiks tõlgituna mõtestada, kuidas need kaks tunnet kujunevad, kokku langevad ja saavad kõnetatud. Chun’i sisekaemuslikud joonistused ja installatsioonid lähtuvad isiklikust kogemusest suhestumisel elupaigaga, esitledes seda intiimse, kuid samas ka võõristust tekitavana läbi majapidamisesemete ja muude elementide ühteliitmise.

Näitusele loodud teosed tulenevad Chun’i enda kogemustest ja läbielatud olukordadest, mis on enamasti seotud kodumaalt eemalolekuga. „Ma kannan oma hinge raskust, otsin varjatud märke lootusest ja tähendusest, kuid see hoiab mind tagasi, see paneb mind hirmu tundma.” kirjeldab Chun. Teos““Tervitused, hüvastijätud” (2023) on ümber ehitatud riidenagist. Eemaldanud kõik riputuskonksud, kinnitas Chun nagi korpuse külge vibu, viidates justkui laseks keegi kusagilt sihtmärki, paljastades haavatud ja hävinud suhte.

Näitusega „Oled mul mõtteis” jätkab Chun koduste elementide ja inimloomuse suhete uurimist, kõrvutades nii isiklikke kui ka kollektiivseid emotsioone. Mööblist saab meedium, mis võimaldab kunstnikul avada igapäevaste tundmuste keerukust, iga objekt avamas ühteaegu nii dekadentlikku kui ka lootusrikast dialoogi kodu mõiste ümber.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituste korraldamist Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Chun Au Yeung - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2022 (1991) on 2015. aastal lõpetanud Hongkongi babtistliku ülikooli kujutava kunsti bakalaureusekraadiga (Hons). 2022. aastal omandas ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistrikraadi. Chun töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, objekti ja videoga, mis räägivad sageli mälestustest, intiimsetest olukordadest ja ebakindlusest. Tema uuemad tööd lähtuvad koduste esemete omadusest toimida emotsioonide peegeldajatena. Oma hiljuti Noore skulptori preemiaga pärjatud teoses Our Memories Just Won’t Die, It’s The Trip That Keeps Us Alive uurib Chun oma emotsioone ja turvatunde vajadust võttes majapidamisest pärit toolid lahti väikeseks raamiks. Magistritöö My Heart Aches When It's Time To Leave pälvis 2022 EKA noore kunstniku preemia. Tema lõputöö, mis keskendus küsimusele „mis on kodu?“, vaatles sügavuti koduga seotud põhimõisteid. Samal aastal pälvis teos Things I Wanted To Say But Never Did New Yorgi rahvusvahelise skulptuurikeskuse kaasaegse skulptuuri auhinna.

01.11.- 27.11.

NOOR EESTI FOTOKUNST / TALLINNA FOTOKUU '23

Noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“

01.11.- 27.11.

NOOR EESTI FOTOKUNST / TALLINNA FOTOKUU '23

Noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“

Kolmapäeval, 1. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“. Näitus jääb avatuks 27. novembrini 2023.

Tegemist on olulise näitusega Eesti fotokunsti kõrghariduse ajaloos, kus ajastu vaimust kantuna võtavad sõna hetkel Eesti Kunstiakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppijad või selle hiljutised lõpetajad. 2023. aasta Tallinna Fotokuu teemad koonduvad kaamerapõhise meedia ümber, fookusega fotograafilistel representatsioonidel meie igapäevases infovoos.

Fotograafiast kujunes 20. sajandil märgiloome masin ja seejärel terve süsteem, mis on praeguseks kujunenud simulaakrumi taasloomise tõhusaks aparaadiks. Fotograafia tõekaanon on meie igapäevane sotsiaalse fassaadi ehituskivi ühismeedias, mille varjus me psüühika varem või hiljem kannatab.

Fotograafia on paradoks — ta võib kuulutada nii tõde kui ka valet, küsimus on alati selles, kelle narratiivi järgi lugu parasjagu räägitakse. Tänases tarbimiskultuuris püüab meedia säilitada enda loodud tegelikkuse illusiooni iga hinnaga, et hoida meid ostlemas ja meelt lahutamas samal ajal kui meie isikuandmeid või käitumisprofiile müüakse globaalsel turul. Me pole enam ammu vaatemänguühiskonna publikuks, me ise oleme toode ja kõik näivad sellega esialgu rahul olevat.

Näitusel osalevad kunstnikud: Siew Ching Ang, Inger-Liis Heinsoo, Erik Hõim, Andra Junalainen, Kenter Kalbri, Birgit Kaleva, Joosep Kivimäe, Elariin Kruusamägi, Kirke Kuiv, Gregor Kulla, Kristina Kuzemko, Britta Mai Martin, Jana Mätas, Agnes Müürsepp, Anna Ovtšinnikova, Andra Rahe, Sille-Riin Rand, Andrea Margó Rotenberg, Laura Ruuder, Triin Sagen, Enlil Sonn, Imbi Sõber, Lauri Trolla, Maarja Tõnisson, Jürgen Vainola.

Näituse kuraator: Kaisa Eiche

Näitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali (6.10.–26.11.2023) satelliitprogrammist. Rohkem infot: fotokuu.ee.

Näitusega kaasneb publikuprogramm ja trükis. Rohkem infot: www.fotokuu.ee/programm

Näitus toimub kahes kohas: Hobusepea galeriis 1.11–27.11.2023 ja Tartu Kunstimaja väikses saalis 17.11–17.12.2023 (avamine 18.11 kl 14).

Näituse toimkond Hobusepea galeriis:
Madis Liplap (näituse kujundaja)
Hans-Otto Ojaste (tehniline teostus)
Kulla Laas, Brigit Arop (koordineerimine)
Kaisa Eiche (trükise koostaja)
Erkki Luuk (keeletoimetaja)
Ran Re Reimann (graafiline disainer)

Fotod: Ott Kattel

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Eesti Fotokunstnike
Ühendus (FOKU), Tartu linn, Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu
Kunstnike Liit, Eesti Kunstnike Liit, Artproof, Metropol Spa Hotel, Raamikoda (Estframe
OÜ), KIU kangatrüki stuudio, Neoon Valgus OÜ.

Eriline tänu: starter-KIT ajakirja toimetusele, Tartu Kunstimuuseumile, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

29.11.- 23.12.

ART ALLMÄGI & KATRIN PIILE

Origami

29.11.- 23.12.

ART ALLMÄGI & KATRIN PIILE

Origami

Kolmapäeval, 29. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Art Allmägi ja Katrin Piile ühisnäitus „Origami“. Näitus jääb avatuks 23. detsembrini 2023.

Kahe autori ühisnäituse lähtepunktiks on Katrin Piile maal „Skulptor modelleerimas minu portreed“. 2020. aastal valminud maali keskmes on modelleering iseendast. Modelleeringu taga töötava skulptori isikule viitab vaid seinal rippuv foto tema skulptuurist. Iroonia võtmes kujutatud enesekesksus on näituse lähtepunktiks. Vaatamata enesekesksele lähenemisele toimib kahe autori koostöönäitus korrelatsiooni põhimõttel. Loomeprotsess on üles ehitatud viisil, kus ühe autori impulsist algab teise loometöö, mida impulsi andja kasutab omakorda enda teose loomisel. Protsessi vastastikusest seosest tulenevalt juhivad autorid oma loometööd vaid osaliselt, kombates sellega autorsuse individuaalseid suhteid.

Kahe autori varasem loometegevus loob suurepärase pinna korrelatsiooni põhimõttel töötava ühisnäituse loomiseks: Piile on lähtunud objektidest, mis vormistatakse lõuendile fotodokumentalismile omase kadreeringuga hüperrealistlikus maalilaadis, Allmägi eelnevad teosed sisaldavad nii viiteid erinevatele kunstnikele kui ka fiktiivseid koostöid teiste autoritega.

Piile ja Allmägi tööprotsessi keskpunktiks on vastastikune loominguline peegeldus ning meediumipõhine dokumentatsioon. Selle kaudu uuritakse maalile ja skulptuurile omaseid tahke, mis tasapinnaliselt ruumilisse (või vastupidi) omailma suundudes lisanduvad või lähevad kaduma. Kunstimaailma püha kolmainsus – autor, idee, teos – tõstetakse uurimisobjektiks. Koostööprojektina loometöö põhimõtteid uurivas näituseprojektis proovivad autorid hägustada teose ja autori vahelisi suhteid. Samal ajal viskab see näitusekülastaja omamoodi jäneseurgu, maailma, kus uskumine nähtusse viib vaataja valedele radadele.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Art AllmÄgi on skulptuuriharidusega installatsioonikunstnik, kes oma töödes flirdib popi, kitši ja arhitektuurielementidega, kasutades skulptuuriklassikasse kuuluvat lähenemist kaasaegses võtmes. Narratiivse jutustamisviisi kaudu puudutab ta sageli ka ühiskondlikult ja poliitiliselt tundlikke teemasid.

Katrin Piile on vabakutseline maalikunstnik ja joonistaja, kes elab ja töötab Tallinnas. 2010. aastal lõpetas Piile Eesti Kunstiakadeemia maali erialal. Näitusetel on esinenud aastast 2006 ja 2019. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu.

2022

17.12.- 10.01.

DENISA ŠTEFANIGOVá & LISANN LILLEVERE & JOHANNA RUUKHOLM

Teostamata olevik

17.12.- 10.01.

DENISA ŠTEFANIGOVá & LISANN LILLEVERE & JOHANNA RUUKHOLM

Teostamata olevik

Reedest, 17. detsembrist on Hobusepea galeriis avatud Lisann Lillevere, Johanna Ruukolmi ja Denisa Štefanigová ühisnäitus „Teostamata olevik“. Näituse kuraator on Lilian Hiob.

„Kui olin noor, läksin ülikooli ja õppisin ratsionaalset keelt, et mõelda aju vasema poolkeraga. Aga parem ajupoolkera valitseb meie intuitsiooni ja kujutlusvõime üle. Sõnades puudub tõde; need vaid suunavad sind, kuhu poole liikuda, aga sa pead sinna liikuma üksinda, vaikuses. Sümbolites peitub keel, mis hävitab sõnad.“

– Alejandro Jodorowsky

Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu-ning kasumi-ideaal on unustusse jäetud. Tuletame meelde kultuurikihte minevikust, anname võimaluse teravdatud aistingutele ja elavdatud kujutlusvõimele. Naudime afektiivset laengut, mis tekib inimeseks olemise kogemusest ning hoiame meeles, et inimese teadmised maailma kohta on piiratud.

Kas saaksime rajada teed ja ideed eetilise ja poliitilise maailma ümberkujundamiseks, kui võtaksime enda viie aistmismeele ja ratsionaalse elukäsitluse kõrvale tööriistakasti taganurgast välja kujutlusvõime ja mängu ning oskuse hinnata eksimustest tekkivaid ootamatuid kõrvalepõikeid? Kuidas jõuda ideede ja tegudeni, mida ei ole veel olemas, samas teadmine, kuidas võiks paremini, on justkui siinsamas – kirjanduses, kunstis, filosoofias.

Tšehhist pärit maalikunstniku Denisa Štefanigová teostel kujutatud inimesed, loomad ja teised olendid on omavahel põimunud, sulandunud, mängulised ja kindla plastilise vormita, eemaldades dihhotoomia ja vastanduse inimese ja looma, looduse ja tehnoloogia, iha ja viha ning mõistusliku ja tundelise vahel. Štefanigova maalidel kujutatud eri liikidest olendid loovad omavahel suhteid ja suhtluseid, viidates võimalikele kooseksisteerimise vormidele, kus inimese võimupositsioon on kõrvale jäetud ning liigiülene kooselu ja mõistmine on uus igapäev. Teosed viitavad terviklikumale toimimisviisile, kus ükski elusolend ei ole teisest eraldiseisev ega puutumatu – kõik on omavahel seotud ja suhtes, inimene ei ole erand. Filosoof Donna Haraway on eelneva defineerimiseks pakkunud välja sõna “ktulutseen”. Mõiste on tuletatud ülipikkade jalgadega ämblikuliigist Pimoa Chtulhu, kelle kaheksa jäset moodustavad justkui erinevad vaatepunktid ja võimalused, mis oma eraldiseisvuses ja- suunas on ometigi omavahel seotud – ükski jäse ei toimi autonoomselt.

Kunstnikeduo Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholmi skulpturaalsed installatsioonid ja video jätkavad ktulutseenist kantud maailmavaadet, segades kaasaegses ühiskonnas valdavat maailmakogemise viisi arhailiste uskumuste ja teguviisidega, hägustades kindlaid piire kehtivate tähenduste, tõlgenduste, tunnetusliku ja isikliku ning universaalse vahel. Viidates oma teostes süvaajale, mille maht on inimmõistuse jaoks hoomamatu, näitavad kunstnikud, et eilne ja tänane on omavahel lahutamatult läbipõimunud ja seosed pidevas muutuses. Hävimine ja taasloomine annab võimaluse ümbermõtestamiseks ja lootuseks. Tegu on fantaasiamänguga, milles minetatakse kehtivad sotsiaalsed ja ideoloogilised tõekspidamised, lineaarne ajataju ning maha on maetud lõpmatu kasvu ja kasumi siht.

Sellel näitusel vaadatakse unustatud nurgatagustesse ja kujutletakse uusi nurkasid ja avausi, navigeeritakse põhimõtete piirimail, antakse võimalus vigadele, naudingule ja ebatavalisele, flirtides ja põimudes tänapäeva, popkultuuri ja päevakajalisega.

Johanna Ruukholmi ja Lisann Lillevere videoteose efektid: Jakob Tulve, heli: Nathan Tulve. Pealelugeja: Hannaliisa Uusma, sōnad: HU (Hannaliisa Uusma ja Leslie Laasner), Lisann Lillevere.

Installatsioon „Tõmme“ on valminud koostöös Joonas Timmiga.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital.

Täname: EKA keraamikaosakond, Maie Ruukholm, Allan Aug, Maria Helen Känd, Jaana Kormašov, Martina Gofman, Joonas Timmi, Merili Põllu, Marika Henriksson, Synlab Eesti OÜ, Uku-Kristjan Küttis, Leili Lillevere, Aivar Lillevere, Hannaliisa Uusma, Taavi-Peeter Liiv, Kristiina R.

Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2022.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Denisa Štefanigová (1995) omandas magistrikraadi kaasaegse kunsti õppekaval Eesti Kunstiakadeemias. Oma hiljutises kunstiprojektis "Violet, show me how tender you can be? (Shades of Love & Desire & Infidelity & Truth)" kajastas kunstnik seksuaalsusega seotud teemasid värvide ja pintslitõmmete kaudu, kasutades nukke, maali- ja videomeediumit. Štefanigová huvitub oma kunstnikupraktikas peamiselt seksuaalsuse ja polüamooria teemadest. Kunstnik on kaitsnud bakalaureusekraadi Brno Tehnikaülikooli kaunite kunstide teaduskonnas, Tšehhis (2019). Ta on samuti õppinud kaunite kunstide teaduskonnas Bilbaos 2017 ning viibinud residentuuris Eesttopics galeriis, Budapestis (2021) ja GEDOK galeriis, Stuttgardis (2018).

Lisann Lillevere & Johanna Ruukholm on interdistsiplinaarne kunstnikeduo, kelle peamisteks väljendusvahenditeks on keraamika ja installatiivsed ruumisekkumised. Neid huvitab maailm, milles asjad ja nähtused ei ole rangelt kategoriseeritud. Enda loomeprotsessi kirjeldavad kunstnikud läbi termini „püsivoolav”, väärtustades muutustest tingitud uusi mõtteid ja olukordi. Duo tuli kokku Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõpingutel, sõbrunemise puutepunktiks oli kunstnike idee loodusest kui inimese pärisosast ja teadlik kaugenemine tehnoloogilisest reaalsusest. Lisann Lilleverel on EKA foto ja moestilistika taust ning Johanna Ruukholm on hariduse omandanud EKA graafilise disaini erialal.

13.01.- 07.02.

MARGE MONKO & MARUšA SAGADIN

Armastuse A. B. C. D. E. F. G.

13.01.- 07.02.

MARGE MONKO & MARUšA SAGADIN

Armastuse A. B. C. D. E. F. G.

Neljapäevast, 13. jaanuarist on Hobusepea galeriis avatud Marge Monko ja Maruša Sagadini ühisnäitus „Armastuse A. B. C. D. E. F. G“. Näitus jääb avatuks 17. veebruarini 2022.

Näitus on hetk pidevas ja katkematus kulgemises.

Objektide – ja ka kunstnike – elud eelnevad üksikutele sündmustele ning ka järgnevad neile. Tahkes olekus aine on pidevas enesesalvestuse režiimis ühes keemiatehnoloogiaga, mis eelneb igasugusele digitaalsele plokiahelale. Nende omavaheline mõju ja kooseksisteerimine inimesega määratlevad praeguse hetke. Asume seal, kus surelike vormide kollektiivne voog eostab mehaaniliste naudingute värelusi.

Marge ja Maruša omavaheline isiklik ja erialane dialoog võib teile enne praegust hetke tunduda nähtamatu. Aga see on käegakatsutav. See, mida te näete, on kuudepikkuse tegevuse tulemus. See, mida te ei näe, luuakse aastate jooksul.

See, et ühe kunstniku loominguline praktika hõlmab valdavalt fotograafia ja teise oma arhitektuuri valdkonda, on vaid pinnapealne peegeldus. Seda kinnitab kasvõi põgus tutvumine kunstnike biograafiaga. Kirjeldamata jäävad emotsioonid ja kavatsus. Mõlemad kunstnikud kehastavad nii indiviidide kui ka oma elukutse esindajatena ausust, siirust ja empaatiat. Käesolev koostööprojekt on sündinud kunstnike pikaajalise tutvuse tulemusena ning nende teosed sünteesivad säilinud energiat.

Sa oled sattunud keset tegelaste kogunemist. Marge ja Maruša on neile tegelastele nimed andnud, aga need tegelased kutsusid su siia. Juliana palub sul istuda, Saša viipab sulle, et sa lähemale tuleksid. Lucy annab sulle võimu, Marička kutsub sind endasse vaatama.

Nende nimed esindavad isiksuste kataloogi. Nad valitsevad armastuse tähestikku. Iga täht alfabeedis tähistab kingitust iseendale, midagi, mille üle te uhkust tunnete. Aga see kõik on alles algus.

Teksti autor: JL Murtaugh

JL Murtaugh on kunstiplatvormi Syndicate asutaja ja juhib Autarkia keskust Vilniuses. Murtaugh sündis Chicagos ja elab Vilniuses.

Graafilise disaini autorid on Kersti Heile ja Indrek Sirkel.

Kunstnikud tänavad: Raivo Plado (Plado Art Tranport), Anne-Liis Hunt (Overall), Marko Usler (Artsmart), Villem Säre.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Austria Föderaalkantselei.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Marge Monko viimatised isiknäitused toimusid Kai Kunstikeskuses Tallinnas ja Museum Folkwangis Essenis (Saksamaa). Samuti annab kunstnik sel aastal välja oma monograafia koostöös kirjastusega Lugemik (Tallinn). Marge Monko on sündinud ja elab Tallinnas.

Maruša Sagadin on näidanud isiknäitusi Christine König galeriis Viinis and Vestjyllandsi kunstipaviljonis Jutlandis (Taani). Sel kevadel avab kunstnik isiknäituse Cukrarnas, Ljubljanas (Sloveenia). Maruša sündis Ljubljanas ja elab Viinis.

10.02.- 07.03.

EERO ALEV & MARLEEN SUVI & BRENDA PURTSAK

Külaline

10.02.- 07.03.

EERO ALEV & MARLEEN SUVI & BRENDA PURTSAK

Külaline

Neljapäevast, 10. veebruarist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaki ühisnäitus „Külaline“. Näitus jääb avatuks 7. märtsini 2022.

Ma ei tea, mis tunne on surnud olla, ütles kord üks kuueaastane tüdruk isale. Ta isa kuulas, mõtles ja mäletas – ka tema ei teadnud, kuid ihkas teada. Paarkümmend tuhat päeva tunduvad alguses nii pikad, kuid teljel edasi liikudes, juba märksa lühemad. Meil on algus ja meil on lõpp. Meie külastusaeg on üürike ja endalegi teadmata, millal, jätame selle kõik maha. Mida me leidsime? Kas me üldse otsisime? Kui palju me küsisime ja mida andsime?

Me tuleme kusagilt, millest me midagi ei mäleta ja läheme kuhugi, millest me midagi ei tea.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Põhjala Pruulikoda.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Eero Alev (1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse kraadiga maali erialal. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti õppekava magistrant ja joonistamise õppejõud. Omades tugevat põhja traditsioonilistes kujutamise meetodites, läbib tema käekirja realistlik motiiv ja ainestik, mis on harilikult keeratud kunstnikule omasesse võtmesse. Erilist tähelepanu on pööratud meeleolule. Aineseks on ruum ja inimene. Eero Alev on osa võtnud mitmest grupinäitusest, millest olulisemad on ülesastumine Haapsalu linnagaleriis („Ühine mõõt“, 2019), Eesti Kunstimuuseumis („Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“, 2019), Noblessneri Shipyardˈis („Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“, 2020). 2020. aasta alguses osales duonäitusel koos Brenda Purtsakiga EKA galeriis („Teesklus“).

Marleen Suvi (1998) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maali erialal (2020) ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti erialal. Peamiselt otsib ta põimunud kohti keha, inimhinge ja universumi vahel. Kirjutades haikusid, mõtiskleb ta alateadvusest esile kerkinud sõnakõlksude üle, mis vahel tunduvad olevat kellegi teise omad. Oluliseks materjaliks on klaas kui ka õli lõuendil. Hiljuti on ta osalenud näitustel „Et keha ei unustaks“ Vent Space Projektiruumis (2021) ning „Ühine mõõt“ Haapsalu linnagaleriis (2019).

Brenda Purtsak (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide bakalaureuse maali erialal (2020) ning õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistrantuuris. Tema loomingu keskmeks on bioloogiline inimkeha, millega ta mängib abstraktsuse piirialadel. Vaid nii saab ta mõtiskleda eluga seotud teemade üle. Eneseväljenduses kasutab Purtsak enamasti maalimeediumit erinevatel pindadel. Ta on osalenud mitmetel näitustel, nagu Holger Looduse kureeritud „Teesklus“ (koos Eero Aleviga). Samuti kaunistavad ta maalid ja vitraažid hetkel Hollandis Eesti Vabariigi Suursaatkonna seinu (kuraator Aleksander Metsamärt).

10.03.- 04.04.

JASS KASELAAN

Koletis järgneb lambakandjale

10.03.- 04.04.

JASS KASELAAN

Koletis järgneb lambakandjale

06.04.- 02.05.

TANEL RANDER

Angelus Novus

06.04.- 02.05.

TANEL RANDER

Angelus Novus

Kolmapäevast, 6. aprillist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Tanel Randeri näitus Angelus Novus. Näitus jääb avatuks 2. maini 2022.

Tanel Rander: „Angelus Novus tähendab seda, et turmatuul lõõtsub ja ajaloo ingel ei suuda enam oma tiibu kokku suruda. Me kõik vaatame pealt, kuidas ta selg ees ebamäärase tuleviku poole haihtub, pilk minevikku naelutatud.

See näitus on sissevaade minu loomingulistesse allikatesse, mida ma pikka aega alla surusin, kui olin keskendunud välisele maailmale ja sealsetele konventsioonidele. Samal ajal, kui need allikad mind koguaeg toetasid ja kandsid.

Me oleme oma allikatele pumbajaamad ehitanud. Pumbajaamast vaadatuna on allikas ressurss, lihtsalt vahend millegi jaoks. Möödunud aastal kirjutasin sel teemal artikli „Kui turbiinid pöörlevad aga vesi seisab”.

Kõik näitusel olevad teosed ei pärine ainult minu isiklikust loomeprotsessist, osa neist tulenevad minu tööst erivajadustega inimestega, mida olen viimastel aastatel erinevates hoolekandeasutustes teinud. Nõnda on sel näitusel kaastööd Sirlilt, kellega sel talvel töötasin. Tema joonistustes on palju kiirgavat energiat. Õlipastellid kuluvad tema käes kiiresti ja joonistamine on tema jaoks ülimalt intensiivne protsess, mis parandab ta meeleolu ja justkui kaitseb teda. Minu töö temaga nägi välja selline, et me lihtsalt joonistasime koos. Me kumbki pole ei joonistamist ega maalimist kunagi õppinud. Aga me joonistasime ja me maalisime. See mõjus meile hästi.

Näituse keskpunktiks kujunes üks isiklik sümbol, mis ootas üle kümne aasta, enne kui otsustasin teda näidata. Siis aga sattus see ja ka teised abstraktsed, peamiselt isiklikuks tarbeks mõeldud tööd tugeva tormi kätte. Sellised tormid on ühtlasi aja hambad, mis murravad lahti kõik ajaliku külge fikseeritud tähendused, söövad ära kõik päevakajalise. Näis, mis neist töödest järele jääb. Ainus selles tormis teadlikult heisatud puri on Angelus Novus – hääbuv ajaloo ingel, kelle tuul minema viib.

Tänan kõiki, kes on mind mu teekonnal toetanud. Selle näituse puhul mängis väga olulist rolli Jelena Jokic Grobler, kes on aidanud mind psühhodraama ja kunstiteraapia abil. Samuti mõjutas mind viimasel ajal Borut Holland ja temaga seotud kummalised kokkusattumused. Tänan Kärdla sotsiaalkeskusega seotud inimesi, samuti tänan Eesti Kultuurkapitali ja MTÜ-d Sada Paplit näituse toetamise eest ning Art Smart inimesi oma tööle pühendumise eest..“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tanel Rander (1980) on kunstnik, kuraator ja kirjanik (kasutab ka pseudonüümi chaneldior), kelle loominguline tegevus jaguneb keele ja psühholoogia tasandil toimivateks eksperimentaalseteks, performatiivseteks praktikateks ning kriitiliseks Ida-Euroopa diskursuse ja dekoloniaalsusega seotud uurimuseks. Randeri loomingu mõtteline keskpunkt on subjektiivsuse ning seda kujundava sisemise ja välise surve vaheline pinge. Rander on töötanud juristi ja advokaadina, alates 2009. aastast vabakutseline kunstnik. 2018. aastal avas ta Valgas projektiruumi Brīvības galerija.

05.05.- 30.05.

TIM HøIBJERG & SIIRI JüRIS & TRIIN MARTS

Ja siis serv kehtestab end

05.05.- 30.05.

TIM HøIBJERG & SIIRI JüRIS & TRIIN MARTS

Ja siis serv kehtestab end

Neljapäeval, 5. mail 2022 kell 18.00 avavad Tim Høibjerg, Triin Marts ja Siiri Jüris Hobusepea galeriis ühisnäituse „Ja siis serv kehtestab end“ Näituse kuraator on Anne Vigeland. Näitus jääb avatuks 30. maini 2022.

Grupinäitus „Ja siis serv kehtestab end“ vaatleb emotsionaalsete suhete ja ihaga seotud keerulisi teemasid. Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni teosest ”Eros the Bittersweet” (1986). Osalevaid kunstnikke ühendab huvi kehaliste kogemuste vastu – nad vaatlevad keha kui arhiivi, materjali, maastikku, anumat ja pelgupaika ning eksponeeritud teosed (maal, skulptuur, video, installatsioon) peegeldavad üksi- ja koosolemise viise segases ja kõledas maailmas pöörates erilist tähelepanu puudutuse, mälu, mängu ja intiimsuse mõjujõule. kunstnikud – dialoogis üksteise, materjalide ning seotud traditsioonidega – mõtisklevad, kuidas iha vormib iseolemist, kuidas see meid loob ja lõhub ning kuidas me lakkamatult püüame pehmendada kahtluse teravaid servi.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu / Nordic Culture Point ja Galerii Duerr.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tim Høibjerg (1986) on Norra visuaalkunstnik, kes elab ja töötab Oslos ja Stockholmis. Ta on omandanud magistrikraadi Stockholmi Kuninglikus Kunstiinstituudis (2021) ja bakalaureusekraadi Oslo Kaunite Kunstide Akadeemias (2019). Høibjergi teoseid on laialdaselt eksponeerida ja tema viimaste näitusekohtade seas on MELK (Oslo), QB galerii (Oslo) ja Sørlandets Kunstimuuseum (Kristiansend, Norra), kus ta nomineeriti aasta kunstnikuks 2020.

Siiri Jüris (1992) on Eestis ja Rootsis tegutsev maalikunstnik. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli maaliosakonna (MA, 2017) ning Rootsi Kuningliku Kunstiinstituudi (MA, 2021). Jüris on osalenud paljudel grupinäitustel, peamiselt Eestis, kuid ka Rootsis, Slovakkias ning Leedus. Aastatel 2019. ja 2021. oli ta üks Young Painter Prize'i finaliste ning aastal 2020. „Noor Tartu“ konkursi võitja. Tema isikunäitus „(keha)stuv mateeria“ toimus veebruaris 2021. Tartu Kunstimuuseumis.

Triin Marts (1987) on Tallinnas elav ja töötav koreograaf ja visuaalkunstnik. Ta on lõpetanud tantsukunsti eriala Viljandi Kultuuriakadeemias (2011) ning õppinud maalikunsti Tartu Ülikooli maaliosakonnas (2015). 2019. aastal kaitses ta vabade kunstide magistritööd Eesti Kunstiakadeemias. Tema soololavastus „Kirke“ etendus noorte koreograafide sarja Premiere’13 raames. Etendajana on ta töötanud muuhulgas Ina Sockhemi, Jaan Ulsti ja Robert Wilsoniga. Martsi teoseid eksponeeritud mitmetel grupinäitustel nii Eestis kui ka Saksamaal, Poolas ja Kreekas.

01.06.- 27.06.

RIIN MAIDE

Silm nagu seletaks

01.06.- 27.06.

RIIN MAIDE

Silm nagu seletaks

01.07.- 24.07.

HANNA HUSBERG & AGATA MARZECOVA

Virmalistest geosfäärini

01.07.- 24.07.

HANNA HUSBERG & AGATA MARZECOVA

Virmalistest geosfäärini

Neljapäeval, 30. juunil 2022 kell 18.00 avavad Hanna Husberg ja Agata Marzecova nime all Towards Atmosperic Care Hobusepea galeriis loomeuurimusliku näituse „Virmalistest geosfäärini“. Näitus jääb avatuks 24. juulini 2022.

Kuidas me midagi kujutame? Mitte ainult kunstivaldkonda silmas pidades, vaid pigem teaduslikumas ja laiendatud kontekstis? Kuidas saavutada kokkulepe,
mida nimetada virmalisteks ja mida mitte?

Näituse „Virmalistest geosfäärini“ autorid vaatlevad ajaloolise huvi kohalolu ja nähtavust atmosfäärilistes ilmingutes, fookusega virmalistel (lad. aurora borealis). Virmalised on olnud heaks abimaterjaliks nähtamatute protsesside ja Maad ümbritsevate sfääride (mida kutsutakse ka geosfääriks) lahtiseletamiseks ning on tajutavad vaid teaduse toel.

Selle asemel, et vaadelda atmosfäärilisi nähtusi lihtsalt eraldiseisvatena, keskendub käesolev installatsioon instrumentidele, ajaloolistele oludele, sündmustele ja ideedele, mis muudavad atmosfääriga seotud protsessid nähtavaks ning aitavad seeläbi kaasa uudsete atmosfääriga seotud kujutluste ja tunnetuste tekkimisele. Teaduslikult seletatakse virmaliste kui nähtuse tekkimist Maa magnetosfääri, ionosfääri (atmosfäärikiht, mis ulatub Maa pinnast 70 km kõrgusele) ja päikese osakeste omavaheliste jõudude kohtumisena. Virmalisi tekitavad ebakorrapärasused ionosfääris, mida tuntakse ka kosmoseilma nime all ning need mõjutavad ka raadio-, kommunikatsiooni- ja navigatsioonisüsteemide tööd.

Päikese madala aktiivsuse tõttu oli keskaja perioodil väga vähe virmalisi. 1707. aastal, peale enam kui saja-aastast pausi, ilmutasid virmalised end uuesti, pakkudes erakordselt kaunist vaatepilti. Virmalisi oli näha nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Itaalias – laiuskraadidel, kus keegi varem polnud virmalisi kunagi varem näinud. Oli Valgustus-ajastu algus ning virmalised olid teadusloome tähelepanu keskpunktis. Samuti tõmbas see nähtusena tähelepanu arktilistele Fennoskandia aladele, mis viimase paari sajandi jooksul on muutunud üheks tähtsaimaks looduslikuks laboratooriumiks, kus viiakse läbi teadusuuringuid atmosfääri ja kogu geosfääri toimimisest. Seega on tegu kohaga, kus vormuvad globaalsed atmosfäärilised kujutlused. Praegu asub selles piirkonnas ionosfäärilise radarisüsteemi EISCAT infrastruktuur (Euroopa teine suurim uurimisprojekt Hadronite Põrguti järel), mis uurib nii ionosfääri kui ka virmalistega seotud nähtusi, vahendades signaale Sodankyläs, Kirunas, Tromsös ja Kilpisjärvis asuvate uurimisjaamade vahel.

Tänu ionosfääriliste teaduste kontseptuaalsetele vahenditele (mille arendamisele muuhulgas ka EISCATi tüüpi asutused kaasa aitavad) ei ole planeet Maa enam pelgalt avakosmose tumedas vaakumis isoleeritud Sinine Marmorpall, vaid energeetiliselt ja materiaalselt kogu galaktilise keskkonnaga omavahel ühenduses olev planeet. Siiski pole selline planetaarne tundlikkus inimmeelte kaudu niisama lihtsalt vastuvõetav, kehastunud kogemus – see sõltub pigem tehnoteaduslikest infrastruktuuridest ja teadmistest, mis on võimalikud vaid läbi looduse seotuse teaduse, militariseerimise, kommertsialiseerimise ja andmetöötlusega. Selles valguses võib küsida, kuidas üldse mõtestatult käsitleda kujutatavat ent materiaalset sfääri tajutava ja kujutletava vahel, selle eest samas hoolt kandes? Sinna kuulub ka ilmaruum, mis hoolimata sellest, et seda on keeruline ette kujutada, on läbi imbunud satelliitidest ja muudest tehnoloogilistest ning keskkonnaga seotud protsessidest, mis mõjutavad meie elusid.

„Virmalistest geosfäärini“ käsitleb virmalisi kui kokkupuutepunkti kõrgemate atmosfäärikihtidega. Näitusel on autorid kombineerinud fotograafiat, ajaloolisi ning teaduslikke kujundeid, joonistusi, heli ja teksti. Kunstnikud on aluseks võtnud uurimisreiside ajal peetud vestlused teadlaste ja uurimistöö tegijatega ning lähtunud akadeemilistest ja ajaloolistest allikatest, nagu näiteks diagrammide mõju sellele, kuidas me tajume ääretuid, hoomamatuid ja samas nähtamatuid keskkondi. Teadusega seotud juurdunud arusaamad on alati ajalooliselt põhjendatud ning peaaegu alati osaliselt objektiivsed – ent see ei lihtsusta ega vähenda teadusliku tõendusmaterjali tähtsust, vaid hoopis loob võimaluse kaasamiseks. Seda rõhutavad käesoleva installatsiooni erinevad elemendid, mis toimivad fragmentaarse sõnastikuna – see omakorda pakub tõlgendamiseks erinevaid võtmeid, eeldamata hierarhilisi suhteid teadusliku, esteetilise, ajaloolise ja poliitilise vahel.

Towards Atmospheric Care on koostööl põhinev pikaajaline loomeuurimus, mida teostavad Stockholmis elav visuaalkunstnik Hanna Husberg ja Tallinnas elav interdistsiplinaarne teadur Agata Marzecova. Nende uurimuse fookuses on õhk kui looduskultuuriline nähtus, mida autorid vaatlevad meedia, teaduse ja tehnoloogilise vahendatuse kaudu. Kasutades installatiivseid ja performatiivseid vahendeid lisaks kirjutamisele ja kriitilisele analüüsile, uurivad nad õhu ja atmosfääriga seotud esteetilisi, teaduslikke ja poliitilisi kokkupuutepunkte. Lisaks loomingulistele ja akadeemilistele tulemustele edendavad autorid ka interdistsiplinaarseid pedagoogilisi lähenemisi (nt ühine õpetamine Eesti Kunstiakadeemias ja koostööl põhinevad töötoad Heavens Field Notes, 2019; Fantasies of Seamless Interoperability, 2021; How to care for air? Mõttelabor, 2022). Husbergi ja Marzecova koostööprojektil on olnud mitmeid toetajaid, sh. Technosphere Campus (HKW Berlin, 2016), The Seed Box (Mistra-Formas Collaboratory, 2017), the Bernadotte Fellowship (Rootsi Kuninglik Kaunide Kunstide Akadeemia, 2019–2010), Kone Foundation (2020–2022) ja mitmed residentuurid.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kone Foundation.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

27.07.- 22.08.

ANDRES KOORT

Kaos ja kord

27.07.- 22.08.

ANDRES KOORT

Kaos ja kord

24.08.- 19.09.

KAI KALJO

Hunnik räpaseid kaltse

24.08.- 19.09.

KAI KALJO

Hunnik räpaseid kaltse

Kolmapäeval, 24. augustil 2022 kell 18.00 avab Kai Kaljo Hobusepea galeriis isiknäituse „Hunnik räpaseid kaltse“. Näitus jääb avatuks 19. septembrini 2022.

„Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. Tegelikult oli see olemas juba aasta varem, kui sinna esimese pildi lisasin.

Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma.
Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.
Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad endas meenutust tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mis mu vanaema tõi kaasa 1918 Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja ise on ehitatud purukspommitatu asemele.

Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna.
Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud veidi verd. Töötasin kunagi kohtumeditsiini laboratooriumis, sealt saadud teadmised ujusid nüüd äkki pinnale. Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.

Pildid, mida ma ei teinud, aga mis olid kogu selle aja minu sees, minu ümber: Koer sööb inimest. Inimene sööb koera. Inimkehade tükid, kilekottidesse pakitud laibad, haudadega kaetud lagendikud, ainus, mis sinust järele jääb, on hunnik räpaseid kaltse…“

Kai Kaljo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Väinö Tanneri Fond
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kai Kaljo on mitmekülgne kunstnik, kes lõpetas ERKI/EKA maali erialal 1990. aastal. Tema diplomitööks olid freskod Abja-Paluoja kultuurimajale. Näitustel esineb kunstnik alates aastast 1985 ning alates 1997. aastast on tegutsenud rahvusvahelisel areenil peamiselt videokunstnikuna. Kaljo on töötanud tunnitasulise õppejõuna Kunstiakadeemias 1990–2021 ning 2006–2017 Tallinna Ülikooli BFM kaasaegse kunsti professor-dotsendina. Kai Kaljo on pälvinud mitmeid preemiaid (1994 ja 1997 Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse aastanäituste preemiad, 2006 Kristjan Raua preemia jt) ja viibinud kunstiresidentuurides USA-s, Kanadas, Islandil, Itaalias, Soomes. Tema viimaste aastate looming hõlmab tagasipöördumist mateeria juurde („Eksperimendid mikrokosmosega“ 2021, kuraatoriprojektid „Kunstnikud maalivad kunstnikke“ 2020 ja „Kursusekaaslased“2021).

23.09.- 17.10.

KERT VIIART

Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi

23.09.- 17.10.

KERT VIIART

Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi

Reedel, 23. septembril 2022 kell 17.00 avab Kert Viiart Hobusepea galeriis isiknäituse „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“. Näitus jääb avatuks 17. oktoobrini 2022.

Kert Viiart: „Võime eeldada, et plastikvaremetes tulevik saabub meile ootamatult, kuid düstoopiline narratiiv on saanud pea vältimatuks osaks meie planeedi tulevikust, luues maastikke, mida me pole osanud ette kujutada. Plastijäätmed, mis kunagi ei lagune, saavad olema vältimatuks osaks inimkonna ajaloost. Võib-olla ei jutusta tuleviku arheoloogia mõne tsivilisatsiooni saavutustest, vaid hoopiski tsivilisatsiooni ja inimkonna düstoopilistest tagajärgedest.

Inimkond loob igapäevaselt tarbimis- ja mugavusharjumuste kaudu tulevasi artefakte ja maapinna uusi geoloogilisi kihistusi. Hetkel tekib maailmas igal aastal vähemalt 300 miljonit tonni plastijäätmeid, mille käitlemiseks puudub vajalik infrastruktuur ning majanduslik ja poliitiline tahe. Arusaamine, et plastik ei lagune, vaid „rändab“ läbi sadade aastate, inspireerib mind plastikut käsitlema arheoloogilisest perspektiivist, osana tuleviku arheoloogia praktikast. Praegusel hetkel on plastikul juba väga suur roll arheoloogia valdkonnas. Plastikmaterjali kasutatakse muuseumides arheoloogiliste objektide esitlemiseks ning säilitamiseks. Käik arheoloogia muuseumisse võib mõjuda justkui ettekuulutusena tulevikust. Plastikmaterjal on kasutusel mitmel erineval kujul iidsete tsivilisatsioonide ajaloo jutustamiseks ja esitlemiseks. Saame vaid spekuleerida, milline saab olema nende säilmete järelelu, kui kogudega peaks midagi drastilist juhtuma. Selliseks õõvastavaks näiteks on Museum Nacional Rio de Janeiro’s. 2. septembril 2018 hävis Brasiilia vanim ning tähtsaim arheoloogia- ja teadusmuuseum. Arvatakse, et tulekahjus hävis 92,5% 20 miljonilisest esemest koosnevast kogust. Rohked metsa- ja maastikupõlengud, mis 2019. aastal aset leidsid ning mis on aastast aastasse sagenenud, panevad mind mõtlema düstoopilistele tulevikustsenaariumitele. Millise maastiku loovad need põlengud, kui kasutusel olevad plastikesemed ja ehitusmaterjalid sulavad kokku maapinnaga, luues uusi maastikke ja jättes maha plastiglomeraatkivimist pinnase tulevastele põlvedele?“

Neid teemasid käsitledes ja nende ümber spekuleerides on Kert Viiart loonud installatsiooni „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“ (2019–2022), mis koosneb skulpturaalsetest vormidest ja heliga videoteosest (5’46’’). Installatsiooni kaudu vaatleb kunstnik kaasaegseid arheoloogilisi väljapanekuid, plastipõhiseid tugikonstruktsioone ja ehitusmaterjale, seades kahtluse alla kasutatavate materjalide valikud. Need hübriidsed objektid on nii kujutlusvõime kui ka materiaalse reaalsuse ühendatud kujutised, luues spekulatiivse vaate tulevikuarheoloogiasse. Need on „rännanud“ läbi aja ja deformeerunud, muutudes osaks pinnasest ning omandades väärtuse ja arheoloogilise tähenduse.
Installatsiooni loomisel on kasutatud materjale nagu savi, epoksiid vaik, kokku kogutud plastikust ehitusmaterjalide leide, pleksiklaasi jääke, leitud plastikjäätmeid ja mulda.

Näituse dialoogipartner ja tehniline abi: Kristina Õllek.
Tänud: Hanna Laura Kaljo, Mijke van der Drift, Ruben Pater, Linda van Deursen, Federico Campagna, Niels Schrader, Roosje Klap, Tiiu Saadoja, KUMU ja KABK magistriprogramm Non Linear Narratives.

Fotod: Kristina Õllek

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kert Viiart (1989) on kunstnik ja graafiline disainer, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on omandanud magistrikraadi Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias (KABK) Non Linear Narratives osakonnas. Loomingus tegeleb ta tehnoloogia arengu mõjuga visuaalsele keelele, uurides virtuaalsete esituste seoseid igapäevaste objektide ja keskkondadega. Oma viimaste projektidega on ta käsitlenud plastikut kui materjali ja tehnoloogilist vahendit, ning analüüsinud selle mõju arheoloogia valdkonnale ja artefaktide esitlusviisidele. Uusimas teoses „As It Came Out of the Earth, It Returns“ (2019–2022) vaatleb ta plastikut osana tulevikuarheoloogiast, esitledes seda läbi fiktiivsete ja düstoopiliste narratiivide. Rohkem infot: www.kertviiart.com

19.10.- 14.11.

KAROLIN POSKA - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2021

Pilgu surve

19.10.- 14.11.

KAROLIN POSKA - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2021

Pilgu surve

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Karolin Poska - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2021 (1991) on Tallinnas tegutsev etenduskunstnik, koreograaf ja tantsija, kes on lõpetanud tantsukunsti õppekava Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Oma loomingu abil proovib ta aru saada, mis tunne on antud hetkel maailmas elada - talle meeldib transformeerida reaalsust, mängida objektide ja publiku ootustega. Hiljuti lõpetas ta EKA kaasaegse kunsti magistri ning pärjati Nooreks Kunstniku autasuga. Karolini kaks viimast teost „Sinu nirvaanale“ (2020) ja “Untitled”(2021) on olnud nomineeritud Eesti Teatri Auhindade tantsukunsti ning etenduskunsti kategooriates

16.11.- 12.12.

KAISA EICHE & KADI ESTLAND

Naisteta küla

16.11.- 12.12.

KAISA EICHE & KADI ESTLAND

Naisteta küla

Kolmapäeval, 16. novembril 2022 kell 18.00 avavad Kaisa Eiche ja Kadi Estland Hobusepea galeriis isiknäituse „Naisteta küla“. Näitus jääb avatuks 12. detsembrini 2022.

„Emake, mis saab, kui meid ei ole enam. kas maailm on koledam, kenam paik, märg laik, kasutatud autode sait, kust välja ei saa. kõrbenud maa, kus pole oja, küsib poja. alati on oja, alati on Valgus, alati on kuskil uue maailma algus. seda meeles pea, siis sa seda tead
aga praegu maga, surnud poeg, sulle unejuttu loen sellest, kuidas kõik juhtus, kui tähtsaks sai rassipuhtus
keegi lasi esimesena autosignaali, keegi maalis, keegi ei saanud enam välja. kõik jäid nälga. orjad, kes marju ei korja, ei harju ära, kõik on marjul. oakaunad kasvavad saunas. mehed kargasid üksteisele turja, tegid maailmas legitiimselt palju kurja, tapsid lapsi, rapsi. jeesusel ei olnud lapsi, kui palju nad tema nimel tapsid. ajalooraamatus saamatud, aga alles on raamatud. lugema pead, sa teadma pead
on hommik, kostab uudiseid, veesolinat, kõhukorinat. me võidame selle sõja ja siis tuleb oja

sina maga, puhka, meie raputame tuhka“

Kadi Estland

„Naisteta küla“ on Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi esmakordne koostöö galeriis. Kontseptsiooni ja fotoinstallatsiooni autor on Kaisa Eiche. Kadi Estlandi luule „Sünnimärgid“ on kirjutatud spetsiaalselt näitusele.

Näituse ideestik hakkas hargnema Vene Föderatsiooni sõjalisest invasioonist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ning kätkeb endas naise rollidest lähtuvaid tunnetuslikke aspekte, mis tulenevad sõja(hirmu)st. Eesti kui piiririigi elanike praegused hirmud ja reaktsioonid olukorrale on otseselt seotud minevikuga, kes me alles 30 aastat tagasi olime veel Nõukogude võimu poolt okupeeritud olnud pea pool sajandit. Kuid teisalt on seal ka kõhklusi ja selja pööramist kultuurile, mis õhutab patriootlikkust militariseerimise ja konservatiivse rahvastikupoliitika kaudu, kuid varjatult soodustab süvenevat sotsiaalset kihistumist.

Kunstnikud tänavad: Aet Kuusik, Brit Pavelson, Evi Eiche, Gabriela Urm, Hanna Näkk, Helmi ja Inge, Kaisa Maasik, Kristina, Kunileid, Lauri Trolla, Marje Eelma, Nele Tammeaid, Triinu Pungits, Rainer Kattel, Kanuti Gildi Saal ja PallasFoto.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kaisa Eiche (1982) on kunstnik, kuraator, kunstikorraldaja ja kriitik. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat ja osalenud näitustel alates 2003. aastast. Hetkel omandab magistrikraadi Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas ja töötab Kõrgemas Kunstikoolis Pallas fotograafia osakonna juhataja abina. On Eesti Fotokunstnike Ühenduse, Tartu Kunstnike Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Viimane grupinäitus, kus osales, oli KUMUs Eha Komissarovi ja Triin Tulgiste kureeritud näitus „Kunst mugavustsoonis? 2000ndad Eesti kunstis“. 2021. aastal pälvis ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu kunstikriitiku stipendiumi ning 2022. aastal Tartu kultuuriauhinna „Aasta kultuurikajastaja”. Kontakt: kaisa.eiche@gmail.com

Kadi Estland (1973) on kunstnik, poeet, tikkija, teinud kaastööd – koomikseid ja meeme feministlikule ajakirjale Feministeerium. Sellest aastast on veebipõhise ajakirja Kolkaplika.ee kolumnist. Elab ja töötab Londonis ja Pärnus. Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 1997. aastal, osalenud erinevatel näitustel kodu ja välismaal. Instagram: https://www.instagram.com/kadiestland_poetryembroidery/ https://www.instagram.com/maolenteielemmicfeminist/ https://www.instagram.com/hats_for_peace_/ Poetry: https://www.curriculumvitt.ee Contact: kadiestland@gmail.com

2021

16.12.- 01.02.

MALL PARIS

Lõpmatus

16.12.- 01.02.

MALL PARIS

Lõpmatus

Kolmapäevast, 16. detsembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Mall Parise isiknäitus „Lõpmatus / Infinity“. Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini 2021.

Mall Paris:
„Sõna —- pilt —- kujutlus. Kas iga sõna eraldi või reana koos. Sõna eraldi ja reana koos. Ruum hajub tervikmõtteks või üksikuteks piltideks…

Sõnad moodustavad pildi või püüdluse, mis ilmub ajas.
Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel…

Sümpaatia teatud korrastatusele, samas lõpmatusele, mis laseb lahti, eemaldub…

Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel

varjuna kaasas…“

Avatav näitus on autori sõnul mõtteline järg näitusele „Sõna / Word“ Vabaduse galeriis 2019. aastal. Kunstiteadlase Juta Kivimäe sõnul on Mall Paris üks puhtamaid abstraktse ja minimalistliku maali viljelejaid siinsel kunstimaastikul. Tema maalitehnikas kujundid lähenevad geomeetrilisele käsitlusele, ent sisaldavad enamasti ka midagi muud, otseselt määratlematut. Tema teostes on jälgi minimalismist ja poeetilisest arte poverast. Omal empaatilisel moel poetiseerib ta elustiili ja kunsti, mis on välja kasvanud kõige kasinamatest vahenditest, ent samas sisaldavad tema maalid parimaid professionaalse maalikunsti tunnuseid. Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk on iseloomustanud Parist kui vaikset ja järjekindlat kohalolijat, kes loojana on vankumatu ja erakordselt hõrk. Parise looming on kantud minimalistlike maalide seriaalsusest, mille kujundi korduvus on nii hulluksajav kui ka nüansirikkas pulseerimises silma hellitav.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Mall Paris (1954) on sündinud Tallinnas. Paris on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maalikunsti osakonna 1984. aastal ja esineb näitustel alates 1981. aastast. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Maalikunstnike Liidu ja Akvarellistide Ühenduse liige. Paris on osalenud arvukatel ühisnäitustel Eestis ja välismaal ning korraldanud mitmeid isiknäitusi. 2018. aastal pälvis Mall Paris Kristjan Raua nimelise ja 2020. aastal Konrad Mäe nimelise kunstipreemia.

04.02.- 22.02.

PILLE-RIIN JAIK & MIRIAM ESTHER MEYER

Parasiitlik sümbioos

04.02.- 22.02.

PILLE-RIIN JAIK & MIRIAM ESTHER MEYER

Parasiitlik sümbioos

Neljapäevast, 4. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Pille-Riin Jaiki & Miriam Esther Meyeri ühisnäitus „Parasiitlik sümbioos“. Näitus jääb avatuks 22. veebruarini 2021.

Ühisnäitusel „Parasiitlik Sümbioos“ vaatlevad kunstnikud Pille-Riin Jaik (Eesti/Austria) ja Miriam Esther Meyer (Taani/Mehhiko) koostööl põhinevaid käitumismustreid, rivaliteeti, modernistlikke mõttemudeleid, -raame ja materjale. Võttes arvesse nii seda, mis on kasulik nende endi jaoks kui ka näituse jaoks tervikuna. Mõisted „parasiitlik” ja „sümbioos” võivad tunduda koos paradoksaalsetena, kuid need mõisted said valitud teadlikult, et näidata duaalset võtmise ja andmise koostoimet. Ja kas kunstnikel õnnestus luua tasakaal ühise harmooniaotsingu ja kahele erinevale seisukohale jäämise vahel.

Miriam Esther Meyeri jaoks pakkus „Parasiitlik Sümbioos“ võimalust vabaneda piiravatest töötingimustest ja tõi nähtavale hetked, millal tema kompromissivõime võis muutuda lämmatavaks. Meyer: „Minu jaoks ei ole see teekond olnud sirge trajektooriga. Projektiga soovisin panna proovile oma performatiivse joonistusidee „Dependency Action Documentation“ tingimusi – mõistsin, et see projekt ei tegelenud minu puhul mitte niivõrd kaassõltuvuse kui ka enesehävitusliku toetuspinna ja piiratud loominguliste võimalustega. Lootsin välja töötada terviklikumat tööprotsessi ja tulemust. Töö toimus viies etapis – iga etapp hõlmas töö käigus ilmnevate uute takistustega toimetulekut. Mõned takistused olid seotud konkreetselt selle näituse koostööle keskenduva iseloomuga, teised jällegi oleksid tekkinud näituse kontekstist sõltumata. Tegevuse tulemusena sündis „Dependency Action Liberation“, mis sisaldab minu algse hüpoteesi ja lähet, erinevate arengufaaside kirjeldust ja lõppkokkuvõtet, mis peegeldab üldist põhiprintsiipi; ning kolme lateksisse suletud maali. Teoseid võib vaadelda mitut moodi, ent minu enda jaoks on nende isiklik mõju oodatust suurem. Teadlike valikute tegemine pani mind kogu protsessi rohkem teadvustama, ja loodetavasti on seda näha ka minu teostes, kasvõi abstraktsel moel.“

Pille-Riin Jaik tahtis katsetada radikaalset läbipaistvust kunstimaailmas: „Me kõik oleme kelleltki midagi varastanud, isegi kui see on midagi ajaloost. Minu meelest eksisteerib siiski ka selline asi nagu eetiline vargus. See on sedasorti vargus, mis paneb asjad vohama. Alateadlik varastamine, näiteks, siis kui imetled kellegi tööd või puutud sellega tihedalt kokku. Need võivad olla ka mõtted, mis on kuidagi omased ja tunned, et pead neid edasi arendama. Sellistest ideedest ja katsetustest koosnebki „Parasiitlik Sümbioos“ – soovides küsitleda iseiseisva geeniuse ja tema asupaiga, Valge Kuubi müüte. Oma installatsioonides püüan näidata, kuidas mul ei õnnestu kunagi täiesti üksinda töötada. Iga mu teos sõltub kellegi teise talendist ja mõnedel juhtudel võib kellegi teise teos olla minu teose lähtekohaks. Näiteks kaksikinstallatsioonis „Nii ma umbrohutsen“ ja „Nii ma umbrohutsen & umbrohutsen“ kaevusin ma Viini Kunstiakadeemia arhiivi ja väljendasin oma leide läbi taimestiku – lämmatav umbrohi, tüütu bürokraatlik muru ja peidetud, olematu roos (viide arhiivist kõrvaldatud naiste kirjadele, mis nõuavad õigust omandada haridust). Püüan küsimuse alla panna seda pinda, millel ma seisan, minu isiklikku pinnast ja seda, milliste piirangute ja etteantud mustritega on seal lubatud kasvada.“

2018. aastal lõid Miriam Meyer ja Pille-Riin Jaik ühisteose Moving Body in Aggressive Motion, mida edastati ka Fraueni Filmifestivalil 2018 Viinis ning teos kandideeris ka Žürii auhinnale. Parasiitlik sümbioos on kunstnike teine koostööprojekt.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, Austria Suursaatkond Tallinnas, Gerda Nurk, Irmeli Terras, Martti Toivar, Mari-Liis Jaik.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Pille-Riin Jaik (1991) on Viinis elav interdisiplinaarne kunstnik, kes töötab enamast videokunsti/performance’i kui ka skulptuuri ja installatsiooni valdkonnas. Ta on omandanud Fotograafia Bakalaureuse Eesti Kunstiakadeemias ja Magistrikraadi Kunstis ja Meedias (professor Constanze Ruhm) Viini Kunstiakadeemias. Jaik töötab enamasti teksti, taimede, tekstiili, ülejäänud ja kasutamata materjalide/ideedega feministlikus ja klassiteadlikus diskursuses.

Miriam Esther Meyer (1988) on Taani/Mehhiko kunstnik, kes õpib alates 2015. aastast Carola Dertnigi juhendamisel Viini Kunstiakadeemias, Austrias. Oma kunstnikupraktikas on Meyer keskendunud meie käitumist ja mõtlemismustreid mõjutavate faktorite vaatlemisele, kasutades maali, skulpturaalseid objekte, videot ja performance'it. Meyer tugineb oma loomingus peamiselt psühholoogilisele ja bioloogilisele uurimusele, rakendades valitud osalejatega läbi viidud eksperimente ja harjutusi. Saadud andmekillud teisendab Meyer keerukateks maalideks või joonistusteks. Teinekord viib ta eksperimente iseenda peal läbi või läheneb teemadele narratiivi abil.

25.02.- 17.05.

ANN PAJUVäLI & MISA ASANUMA

Kevad ekspress

25.02.- 17.05.

ANN PAJUVäLI & MISA ASANUMA

Kevad ekspress

19.05.- 07.06.

URMAS LüüS

Teatavate piiride poorsusest

19.05.- 07.06.

URMAS LüüS

Teatavate piiride poorsusest

09.06.- 05.07.

MARGIT SäDE

Ootevöönd

09.06.- 05.07.

MARGIT SäDE

Ootevöönd

Kolmapäeval, 9. juunil 2021 kl 18.00 avab Margit Säde Hobusepea galeriis isiknäituse „Ootevöönd”. Näitus jääb avatuks 5. juulini 2021.

Margit Säde: „Ma olen oma töö ja eraelu tõttu pendeldanud Tallinna ja Zürichi vahel tänaseks 10 aastat. Viimase 3 aasta jooksul olen lennanud 65 päeval, tõusnud õhku ja maandunud kokku 138 korda. Minu lennud on hilinenud, neid on tühistatud, ümber muudetud, ülebroneeritud. Olen lennanud praktiliselt tühjas lennukis, halva ilmaga, hea ilmaga, pandeemia vältel.

Lendamine on steriilsem ja efektiivsem kui igapäevaelu, kõik teenused on kas jalutuskäigu või nupuvajutuse kaugusel. Ometigi kaasneb lendamisega alati kahetine tunne — soov kontrolli eirata ja seda pühitseda. Ma lendan taevakõrgustesse, olles samal ajal väga turvaliselt oma istme külge aheldatud.
Kus keegi näeb avatud taevalaotust, näeb teine standardse lennukiakna mõõtmetega raamitud merevaadet. Surudes oma nina vastu külma suletuks jäävat akent, aktiveerin ma oma nutitelefonis lennurežiimi ja sisenen lendamise time-free tsooni. See ootevöönd on kui suletud ring, kus minevikku enam ei ole ja tulevik pole veel alanud, on ainult vaakumis olevik.
Ka depressioonis on faas, kus hullem on möödas, aga inimene pole veel tervenenud. See on õhkõrn aimdus sellest, kus sa oled praegu ja kus sa oled peagi, kui elamine ja kõik, mida sa teha soovid on ootel. Justkui lennujaama kohal tiirlevad lennukid, mis ootavad hetke, et maanduda.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Urs ja August Säde Lehni, Anna Škodenko, Eleonore de Montesquiou, Lightmaker, Tuul ja Tallinna Reaalkool.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Margit Säde on Tallinnas ja Zürichis töötav sõltumatu kuraator ja kunstitöötaja. Kuraatori, haridustöötaja, produtsendi ja kunstniku rollide vaheldudes on talle peamisteks huvipakkuvateks teemadeks subjektiivsus, prekaarsus, kollektiivsus ja ka keel, inimpsüühika ning hääl. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust (2007, BA) ja Zürichi Kunstiakadeemias vabasid kunste (2017, MFA). 2017–2020 töötas ta Eesti Kunstiakadeemias Kaasaegse Kunsti magistriprogrammi õppekava juhi ja külalisdotsendina. Teda on autasustatud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemiaga (2019).

07.07.- 02.08.

HEDI JAANSOO

Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea

07.07.- 02.08.

HEDI JAANSOO

Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea

Neljapäeval, 8. juulil 2021 kl 17.00 avab Hedi Jaansoo Hobusepea galeriis isiknäituse „Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 2021.

Hedi Jaansoo: „Ma olen pildistanud poolkuivanud lõikelilli. Endaga, seinaga, vanaemaga. Ma olen pildid tükkidest kokku kleepinud ja pildistanud neid vähem ja rohkem värskete lillede, märkmete, seina ja vaasidega. Ma olen vajutanud savi sisse kortse. Ma olen kaelarätte põiminud. Ma tahaks olla nagu lõvilõug, mis sümboliseerib naiste tugevust. Ma tahaks jälle küüsi lakkida, aga siis tuleb see pärast maha võtta ja ma ei jõua ja siis nad on kauem pool-lakitud, kui nad lakitud on. Nagu lilled vaasis on kauem poolkuivanud, kui nad värsked on. Ma tahaks, et ma saaks öelda, et pole tarvis end kokku suruda, sest see ei aita mitte kedagi.

Kaunis nümf Paeonia olevat kord jäänud silma Apollole. Muutunud seepeale aga eneseteadlikuks ja hirmasasti punastanud, kui taipas, et Aphrodite nende flirtimist jälginud oli. Aphrodite saanud vihaseks ja muutnud Paeonia punaseks pojengiks.

Victoria ajastul saatnud inimesed üksteisele väikeseid lilleseadeid, et väljendada tundeid, mida ühiskond muidu tabuks pidas. Lillesõnastikud aidanud kõnelevaid bukette lahti kodeerida. Üks populaarseid selliseid sõnastikke on 1884. aastal avaldatud Routledge’i “Language of Flowers”, mille on illustreerinud Kate Greenaway ning mida korduvtrükitakse tänapäevani. Niisiis olevat viktoriaanlikus ühiskonnas räägitud sõna otses mõttes läbi lillede sellest, millest muidu rääkida ei saanud.

Ja kuuldavasti ei peaks laskma pojengidel närbuda, sest see toovat halba õnne.

Ma tahaks olla nagu lõvilõug.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Hedi Jaansoo

+372 5594 4447
hedijaansoo@gmail.com
www.hedijaansoo.com

Hedi Jaansoo (1989) on kunstnik ja fotograaf, elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2018), fotograafia osakonna (BA, 2014) ning õppinud Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias Norras (2021/13). Ta töötab enamasti väikeste ja õrnade asjade, lillede, ebakindluste, tunnetuste ja tundlikkustega. Oma hiljutises praktikas kombineerib fotograafiat, tekstiile ja savi, mittefunktsionaalseid ehteid, lõpetamata mõtteid ja muutlikke otsuseid, igatsusi ja konfliktseid ihasid.

04.08.- 30.08.

DARJA POPOLITOVA

Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku

04.08.- 30.08.

DARJA POPOLITOVA

Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku

Neljapäeval, 5. augustil 2021 avab ehtekunstnik Darja Popolitova Hobusepea galeriis isiknäituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“. Viis videoteost, ehted ja installatsioonid loovad fiktiivse maailma, milles nõid Seraphita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Näitusel olevad õpetusvideod ning ehted-tööriistad on loodud nii, et need rahuldaksid inimeste konkreetseid vajadusi. Näiteks kui keegi soovib saada enesekindlamaks, tuua ellu kaotatud lähedust või tulla toime agressiooniga.

Kunstnik ei pea materiaalsust mitte ainult füüsiliseks, vaid ka digitaalseks komponendiks. Nõid Serafita tegutsemine ekraanil muutub kehalisusega seotud „rituaaliks“. Ilma selliste võimsate kantavate märkideta nagu ehted poleks inimelul sentimentaalseid lisaväärtusi – kinkimisrituaale, taktiilseid momente, isiklikke mälestusi.

Darja senist loomingut on kajastatud kohalikes ja rahvusvahelistes väljaannetes. Hollandi kunstiajakirjas Current Obsession kirjutab ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on valminud koostöös Jakob Tulve (videoefektid) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).
Kunstnik tänab: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadi Veesaar, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo Pachel, Miikael Danieljants, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Darja Popolitova on sündinud Sillamäel, elab ja töötab Tallinnas ning on doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Loomingus kasutab ta ehteid, digitaalseid tehnikaid ning videomeediumit. Viimasel ajal on Darja Popolitova osalenud näitustel Arnhem Muuseumis Hollandis (2020), Kunsti- ja Disainimuuseumis New Yorgis (2019), galeriis Kunstnerforbundet Oslos (2018). Darja Popolitovat esindavad galeriid Marzee Nijmegenis, Beyond Antverpenis ja Door Mariaheides. Tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Arnhem Muuseumi kogudesse ja ka mitmetesse erakogudesse. Darja Popolitova loomingut on tunnustatud 2020. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga, 2018. aastal Kultuuriministeeriumi ja Adamson-Ericu stipendiumitega. 2015. aastal pälvis ta stipendiumi Noor Ehe.

01.09.- 20.09.

LAIVI

Kogumine ja säilitamine

01.09.- 20.09.

LAIVI

Kogumine ja säilitamine

Neljapäeval, 2. septembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Laivi isiknäitus „Kogumine ja säilitamine“. Näitus jääb avatuks 20. septembrini 2021.

„Kogumine ja säilitamine“ on moenäitus ärist ja kunstist, mis toetub küsimusele – kas ainus lahendus kriisides vaevleva ühiskonna aitamiseks on poliitiline? Meie ühiskonna toimemehhanismide aluseks on 300 miljonit aastat tagasi merepõhja ja maismaale settinud orgaanilisest ainest tekkinud nafta. Millist tulevikumaterjali me tänaste setetega loome?

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Laivi

https://cca.ee/kunstnike-andmebaas/laivi
www.laivi.ee
www.instagram.com/laivi_official

Laivi (Laivi Suurväli, 1988) on vabakutseline kunstnik, kes läbi loomingu otsib alternatiive moe kui fenomeni analüüsimiseks. Laivi töötab moedisaini peamiste komponentidega: materjalide, kehakatete, keha (ja selle puudumise) ning ruumiga. Tema loomingu läbivateks märksõnadeks on identiteedikujundus, igatsus ja sõltuvus, tootmine ja tarbimine, säilitamine ja hävimine ning väärtuse hindamine. Kaasaegses kriisidest hõivatud ühiskonnas on moe ihaleva olemuse demüstifitseerimine ning tarbijaga dialoogi astumine üks võimalus arutleda zeitgeist’i teemadel. Laivi kunstipraktikat iseloomustab materjalipõhine ja eksperimenteeriv lähenemine tekstiilidele, mis laieneb rõivastelt ja aksessuaaridelt skulpturaalsete installatsioonide ning suuremõõtmeliste teosteni lõuendil. Ta analüüsib rõivastust ja keha katmise meetodeid laiemalt nii visuaal-esteetilisel, funktsionaalsel kui ekspressiivsel tasandil. Laivi on omandanud bakalaureusekraadi moedisaini erialal Eesti Kunstiakadeemias ja magistrikraadi Helsingis Aalto Ülikoolis. Ta on õppinud ja töötanud Londonis, Kopenhaagenis ja Barcelonas. Laivi on alates 2014. aastast osalenud mitmel kaasaegse kunsti grupinäitusel ning eksponeerinud oma loomingut mitmel isiknäitusel.

24.09.- 11.10.

KATRIN KOSKARU

Mootorimüra päikese suunast

24.09.- 11.10.

KATRIN KOSKARU

Mootorimüra päikese suunast

Reedest, 24. septembrist on Hobusepea galeriis avatud Katrin Koskaru isiknäitus „Mootorimüra päikese suunast“. Näitus jääb avatuks 11. oktoobrini 2021.

„Annelinna taevas oli mürast paks. Eriti öösiti. Päevataevas oli rõõmus ja värvilisi langevarje täis. Taevas sportimisel on puhtsõjalised eesmärgid, seda ei varjatagi. Tu-16K, hiljem Tu-22M3, Tu-4D, An-12, rõõmus ja värviline Il-76MD. Viimastest osa olid Aerofloti värvides, kuid, kuid relvastatud automaatkahuritega ja olid Aerofloti värvides, kuid olid relvastatud automaatkahuritega ja varustatud maa-õhk ja maa-õhk tüüpi rakettide vastaste seadmetega. Helena? Hallist pilvest käe laius paremale! Hoolsad harjutused lennukite vaatlemiseks, kaalutlused, kaalutlused, hoolsad harjutused võivad lennuki otsimise aega tunduvalt vähendada. Lennuk võib ilmuda kõrguskihtides. Kirikutornist pöidla laius paremale. On kuulda ainult vaikus. Mõista, mõista et pead jooksma. Mõista, mõista mis see on! Pole kiire ega aeglane, on vali, aga on kuulda ainult vaikuses, kehas, pea sees. Kõigepealt ühes kõrvas- fantoom, siis teises kõrvas- pete, vile, lahingustseenid. Kuskilt seestpoolt, pea seest. Helilained, mis kogunevad ja kogunevad, kuni keha pääseb helilainetest, keha hakkab kiiremini liikuma, kiirus peaks olema vähemalt 343 meetrit sekundis, 343 meetrit sekundis helilainetest läbi, hoolsad harjutused viivad keha kiiresti pauguga läbi. Ilma omaenda tüüpi keha liikumiseta pauku ei teki. Keha pääseb tekitatud helilainetest ja ämblikud hakkasid kuduma kehale suurt kangast, terasest tugevamat rüüd, aga liiga aeglaselt, appi võeti kitsed, aga ka nemad osutusid aeglasteks ega saavutanud soovitud töötulemusi. Ta kodus leidis Helena oma ruumist, kes kudus purpurivaipa määratu suurt, kahelaidset ja sellesse kaunisti kirjas taplused.“

Katrin Koskaru

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Katrin Koskaru

koskaru@gmail.com

Katrin Koskaru (1977) elab ja töötab Eestis. 2013. aastal omandas Koskaru maalikunsti magistrikraadi Londoni Kuninglikus Kunstikolledžis, enne seda bakalaureuskraadi vabade kunstide osakonnas Eesti Kunstiakadeemias. Hiljutised isiknäitused on olnud „Väikeste figuuride rida“ Pariisis L´ahah #Moret galeriis ja „Mine varju! Mine varju“ Monumentaalgaleriis, Tartus. Oma teostega on ta osalenud grupinäitustel Kumu muuseumis, Tallinna Kunstihoones, Londonis ja Pariisis. Katrin Koskaru huviks on olnud sõda ja sõja jäljed. Kunstnik otsib vihjeid ja märke, mida võim ja vägivald läbi ajaloo inimeste mõtetesse ja käikudesse jätavad ning kuidas ja kus need märgid maastikus ja arhitektuuris välja löövad.

14.10.- 01.11.

KRISTEN RäSTAS

Hoolekandja

14.10.- 01.11.

KRISTEN RäSTAS

Hoolekandja

Neljapäeval, 14. oktoobril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Kristen Rästase isiknäitus „Hoolekandja“. Näitus jääb avatuks 1. novembrini 2021.

Näituseprojekt esitleb virtuaalreaalset kunstiteost nimega „Hoolekandja“ ning selle visuaalsetest vormidest inspireeritud maastikulisi skulptuure. Fiktsionaalne tegelaskuju, Hoolekandja, on saanud enda nime, olles kujundlikult selle keskkonna looja. Virtuaalne igavikuline maastik on miski, mida ta üritab arhitektuurselt planeerida vastavalt mälestusele päris maailmast. Kogemuslik rännak räägib soovist säilitada ja parandada ümbritsevaid tajutavaid ning aina hapramatena näivaid keskkondi, seejuures luues neist tehislikku visuaali, mis vahel tundub hoopiski ideaalsem ja kutsuvam kui käega katsutav.

Hoolekandja mälestustest koosnev monoloog on kergelt nostalgiline ning suhestub ümbritseva maastikuga. Heliklippide korduslikkus, keskkonna staatilisus ning kogeja interaktiivne lennuvõime loovad looduskeskkonna äratundmise läbi esmaemotsioonina võõrastava meediumi. Ei saa olla päris kindel, kas vaataja on paigutatud Hoolekandja rolli või viibib ta hoopis virtuaal-arheoloogilisel ekspositsioonil kellegi tundmatu mälupiltides, mis samaaegselt mõjuvad kollektiivse mälestusena, kujutades universaalseid loodusvorme ja tekstuure. Teosega esitab kunstnik nägemuse täiesti uute tehislike keskkondade loomisest ning kaasaegsest maastikupildist, selle kogemisest ja tõlgendamise võimalustest.

Interaktiivne virtuaalne kunstiteos eeldab vaatajalt täieliku kogemuse saamiseks VR-prillide kandmist ning puldi kätte haaramist. Teoses on 3D-maailm, mida saab iseseisvalt kummituslikult ringi lennates avastada. Tegemist on vaba platvormiga, millel puudub lineaarne algus ja lõpp. Iga kogeja jätkab sealt kus eelmine pooleli jättis.

Kunstnik tänab: Kelli Gedvil, Kennet Lekko, Simon Dalzell, Ian-Simon Märjama.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Kristen Rästas

Kristen Rästas (1992) on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näitusi Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta töötab interdistsiplinaarse kunstnikuna, kelle loomingusse kuuluvad maalid, kontseptualism ja erinevad multimeedia projektid. Tema viimase aja teosed käsitlevad virtuaalseid ja kunstlikke maastikke, digitaalseid error´eid ja üleüldist kunstnikuks olemise obskuursust. Rästas on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

03.11.- 22.11.

UNO ROOSVALT

Minu ateljee

03.11.- 22.11.

UNO ROOSVALT

Minu ateljee

Kolmapäeval, 3. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Uno Roosvalti juubelinäitus „Minu ateljee“. Näitus jääb avatuks 22. novembrini 2021.

Uno Roosvaltil täitus tänavu augustis 80. sünnipäev. Käeolev joonistuste näitus on üks viis seda teeloleku olulist verstaposti tähistada. Uno on tasane kulgeja, armastusega vaatab ta oma loomingu ainesele, olgu selleks siis põhjamaine loodus, rannamaastikud, igihaljad põõsastaimed või koerad-kassid, keda alati on Mari ja Uno Roosvalti kodus olnud.

Ateljee on kunstniku kodu. Ateljee on tema tööde sünnikodu. Ka siis kui pildid siit lahkuvad, säilib neis mälestus ateljeest, ruumist kunstniku peas, kus sündis mõte nende loomisest. Igatsus ateljee järgi on osa iga pildi võlust. Kunstnik vajab ateljeed – paika, kus on tema töövahendid, kust saab lahkuda ja kuhu tagasi tulla. Uno Roosvalti ateljee asub Maarjamäel, tema kodumaja teisel korrusel. Sinna viib kitsas trepp, seintel paljude eesti kunstiklassikute (Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Evald Okas) ja tema kaasaegsete (Marju Mutsu, Naima Neidre), aga ka kunstniku enda varased tööd.
Ateljee on vana, Uno Roosvalt on siin maalinud ja joonistanud kaua. Siin on kitsas, aga see tihedus ei ole ahistav. Kõik siinolijat ümbritsevad maalid ja joonistused on nagu avaused maailmadesse, kuhu sisenedes on taas ruumi ja avarust olla: rannamaastikud, vaated kaljudele ja kaljudelt, Islandil, Gotlandil, Ahvenamaal; kodused rannad kadakate, kivilahmakate, vanade paadivrakkide, kalavõrkude kuhilate, klaasist poidega. Isegi kui kunstnik kujutab mõnd olendit – inimest või looma –, on taustaks ikka mõni avatud vaade: pilk maastikule või aknast avanev vaade aeda. Roosvalti ateljees leiad end justkui keset paljude akendega ruumi.

Uuel, käesoleval aastal valminud, joonistuste seerial „Minu ateljee“, mis annab peakirja kogu väljapanekule, näeme vaateid kunstiku ateljeest. Siin on teda igapäevaselt ümbritsevad esemed, joonistused ja maalid. Uue seeriaga vaatab Roosvalt ajas tagasi, refereerib ja tsiteerib enese varasemat loomingut. Sarnast tsiteerivat võtet on ta kasutanud ka varem, kõige säravamana meenub aastal 2018 Draakoni galeriis eksponeeritud joonistuste seeria, kus kunstnik mängis omatahtsi Eduard Wiiralti graafilistelt lehtedelt tuttavate kujunditega.
Toonane soe huumor on seekordse seeria joonistustel asendunud pigem vaikse mõtlikusega. Lisaks ateljees seisvatele kunstiteostele näeme siin muudki. Ateljee on kunstniku päriskodu ja nii on Roosvalti silma ja joonistuspulga ette jäänud ka ristilöödu, tema kannatusloole ja rõõmusõnumile viitavad referentsid. Uno Roosvalti isa, vaimulik Albert Roosvalt teenis Uno lapsepõlves Kuusalu Laurentsiuse kiriku õpetajana. Kunsntiku ema, neiupõlvenimega Liidia Volmer, lõpetas omaaegse kunsttööstuskooli. See vaimne keskkond on kujundanud Uno inimeseks sirgumist ja kunsntikuks kasvamist kusagil väga algsel, olemuslikul tasandil.

Uno Roosvalti ateljee asub tema kodumaja ülemisel korrusel, seeria „Minu ateljee“ on ekponeeritud Hobusepea galerii põhikorrusel. Alumisele korrusele laskudes, mis võiks viidata alateadlikule ja varjatule, avaneb vaade naelakuhilatele. Joonistused seeriast „Naelterand“ on loodud 2012–2013. aastal. Naelad moodustavad siin loodusvorme, ikka neid samu Uno Roosvalti loomingule ainuomaseid horisondivaateid merele ja niitudele. Naelad läbistavad kogu maist olemist ja ümbrust, on need siis pärit krutifiksilt või ahjus tuhaks põlenud puunottidelt. Uno Roosvalti omailma osad on nad nii maise kui vaimse tasandi tähistajatena.

Sirja-Liisa Eelma

Näituse kuraator on Sirja-Liisa Eelma.
Kujundaja Kaarel Eelma.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Uno Roosvalt Uno Roosvalt sündis Tallinnas 22. augustil 1941. aastal ja lõpetas 1969. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti eriala, alustades kunstinäitustel esinemist juba 1968. aastal. Ta on töötanud kaua Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, olles aastail 1985–1995 maali õppetooli juhataja. Alates 1975. aastast on Uno Roosvalt Eesti Kunstnike Liidu liige ja alates 2010. aastast auliige. Uno Roosvalt on töötanud pikki aastaid Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna, olles aastatel 1985–1995 ka maalikunsti õppetooli juhataja. Arvukad esinemised näitustel on toonud kaasa mitmeid kunstipreemiaid, viimastel loomeaastatel Eesti Maalijate Liidu preemia (2000), Konrad Mäe preemia (2011) ning Erik Haameri kunstiauhinna (2018) ja Kristjan Raua kunstipreemia (2019). Tema teoseid kuulub Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstnike Liidu kogudesse ning paljudesse erakogudesse. Läbi viie aastakümne on Uno Roosvalti loomingu läbivaks meelismotiiviks olnud loodus ja rannamaastikud, põhjamaade kaljud ning mäed, nende mitmekülgsed faktuurid ja tähendusteväljad. Uno Roosvalti tuntakse kui kunstnikku, kes meisterlikult liidab vaimse maailmapildi põhjamaise maastikutunnetusega ühtseks eksistentsiaalseks tervikuks.

24.11.- 26.11.

KAISA MAASIK

Külm ja kuum

24.11.- 26.11.

KAISA MAASIK

Külm ja kuum

Kolmapäevast, 24. novembrist on Hobusepea galeriis avatud Kaisa Maasiku isiknäitus „Külm ja kuum“. Näitus jääb avatuks 13. detsembrini 2021.

Inglisekeelne ütlus Blow Hot and Cold (otsetõlkes „kuuma ja külma puhuma“) väljendab ambivalentsust, isiku kahe seisundi vahel pendeldamist. Näituse „Külm ja kuum” teostes käsitleb kunstnik emotsioonide (vaheldumise) kujutamist.

Keeleti kipuvad meeleolu edasiandvad väljendid vastuolulisi värvusi kaasama, näiteks on eesti keeles ütlus „vihast siniseks minema“ ning inglise keeles sama emotsiooni väljendamiseks „see red“ (tõlgituna „punast nägema“), samas muututakse mõlemas keeles kadedusest roheliseks. Ka uurimuslikult on kinnitust saadud, et inimnägu vahetab emotsioonist olenevalt alatoone (Benitez-Quiroz, F., Srinivasan, R., Martinez, A. M. (2018) Facial color is an efficient mechanism to visually transmit emotion. Proceedings of the National Academy of Sciences.). Tuju kõikudes aitab näonaha vereringe alateadlikult näidata, kuidas end tunneme, saades vastastikku õrnu signaale suhtluskaaslastelt.

Galeriis rullub lahti ajastatud vaatemäng värvivahetavate anumate näol, lisaks puudutatakse sarnase mustriga emotsiooniikoonide temaatikat, mille puhul valitud näoilmetele omistatakse kindlaid värve. Kineetiline tsükkel käivitub keeduspiraalide toimel, ärgitades vaatajat aega maha võtma ning vahelduvaid toone jälgima. Need pidevalt tujusid muutvad paiksed tegelased kuumenevad ja jahtuvad justkui tõstes pead.

Kaisa Maasik

+372 5396 2524
kaisamaasik@gmail.com
www.kaisamaasik.com

Kaisa Maasik (1994) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta lõpetas 2021. aastal kaasaegse kunsti magistri õppekava Eesti Kunstiakadeemias (olles 2017. aastal omandanud ka bakalaureusekraadi fotograafias). 2019. aastal täiendas Maasik end Helsingi Kunstiakadeemias Praxise kuraatoritele suunatud magistriprogrammis. Loomingus tähtsustab Maasik jagatud praktikaid, töötades meelsasti tehnikatega, mis laienevad ruumi. Ta on kuulunud Umbrella Grupi koosseisu (2016–2017) ning tegutsenud projektiruumi Vent Space (2018–2019) ja Tallinna Fotokuu biennaali (2017 ja 2019) korraldustiimides. 2020. aastal pälvis Maasik Wiiralti stipendiumi.

2020

18.12.- 13.01.

HELENA KESKKüLA

Lilled ja kollid, seebikad on lollid

18.12.- 13.01.

HELENA KESKKüLA

Lilled ja kollid, seebikad on lollid

Kolmapäeval, 18.12.2019 kell 18.00 avab Helena Keskküla Hobusepea galeriis näituse „Lilled ja kollid, seebikad on lollid”. Näitus jääb avatuks kuni 13. jaanuarini 2020.

Helena Keskküla on oma varasemas loomingus korduvalt mänginud sentimentaalsusega, põiminud teksti ja muusikat ning sellele loogilise jätkuna jõudnud muusikaližanrini. Teda huvitab jätkuvalt, mis juhtub, kui rääkida hirmudest kasutades laule, huumorit ja otsekohest teksti.
Seekordse näituse keskmes on horror-muusikaliks nimetatud film „Koorirood”, mille sisu võiks kokku võtta nii: „Kui loometegelase kehas avastatakse ohutu, kuid ebatavaline füsioloogiline anomaalia, tekitab sellega silmitsi seismine psühholoogilisi pingeid, mis avalduvad nii isiklikus kui ka professionaalses sfääris.”.

Kunstnik tänab filmimeeskonda ja näitlejaid: Judith Boeschoten, Lidewei Egbers, Clara Langlois, Renée van Zadelhoff, Kaspar Sellin, Pascalle Olthof, Juri de Wolf, Jan Koks, Chris Houle, Lin Hou Oei, Jaap Mar Diemel, Merlijn Willemsen, Camiel Povel, Jurriaan Kruithof, Freija Hogenboom, Willem Sluyterman van Loo, Clemens Stumpf, Mayra Soares, Jesse van den Broek, Jelle Haen, Jessica Matheson, Seoyoung Lee, Henrik Rakitin, Bo Kamphues, Franka Wisselink, Kate-Lyn Kendell Meistré, Villem Rootalu, Mirthe Bron, Joost Koster, Tatyana Shpadi, Asia Skupinska, Paul Schauenburg, Beatriz Lerer Ferreira, Lucien Easton, Juni Mun, Liis Rannamäe, Ketlin Virumäe, Helle Rimm, Liis Lulla, Anne Karu, Priit Veia, David Gibbs, Johanna Földesi.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Gerrit Rietveldi nimeline akadeemia, Tungsten Studio, Oud Katholieke Kerk Haarlem, Car Casting Holland, sõbrad ja perekond.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Helena Keskküla on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis. Tema varasem looming on hõlmanud peamiselt video, performance’i ja installatsiooni meediume. Keskküla loomingus on oluline roll huumoril, ärevusel ja läbikukkumistel, mida ta kasutab, et rääkida üldinimlikest teemadest. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna, Gerrit Rietveldi VAV - moving image osakonna ning Sandbergi Instituudi kaunite kunstide magistriprogrammi. Viimase kolme aasta jooksul on Keskküla oma praktikas keskendunud peaasjalikult mütoloogiale ning kiviraiumisele, mida ta seob performance’i ja kaasaegsete materjalidega. https://helenakeskkula.com/

15.01.- 03.02.

LIINA SIIB

Huldufólk / Varjatud rahvas

15.01.- 03.02.

LIINA SIIB

Huldufólk / Varjatud rahvas

Kolmapäeval, 15.01.2019 kell 18.00 avab Liina Siib Hobusepea galeriis näituse „Huldufólk / Varjatud rahvas”. Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2020.

Hobusepea galerii kahel korrusel oleva installatsiooni „Huldufólk“ keskmes on fotodest kokkupandud tummtragikoomiks, tuletatud sõnadest tragikomöödia, tummfilm ja koomiks.

Tragikoomiksi talvine tegevuspaik asub ühe Reykjaviki ööpäevaringse toidupoe tagaukse ümbruses. Geograafial ei ole siin rohkem tähendust kui suuremad kalakastid, pikem öörežiim ning temperatuuride ja ilma kiire vaheldumine; piltidel aset leidvaid tegevusi ja neid saatvaid atribuute võiks leida mujaltki. Päevastes ja õhtustes stseenides näeb lahtise tagaukse ees üksi või mitmekesi suitsu tõmbavaid poetöötajaid, kes aeg-ajalt korrastavad oma kitsukesel territooriumil kõrguvaid kastivirnu. Kuu lõpus astuvad „lavale“ erinevaid puhastustöid tegevad Ida-Euroopa ja teised mittekohalikku päritolu inimesed. Nii nagu kauplus on avatud 24 tundi, ei rauge poetaguses maailmas prügikastide sisust huvituvate inimeste tegevus. Kõigi neil tegelastel tundub olema oma koht, et täita rolli kaupade vahetuses ja liikumises.

„Huldufolk“ tähendab islandi keeles „varjatud rahvast“ – üleloomulikke olevusi, kes näevad välja nagu inimesed ja käituvad sarnaselt inimestega, kuid toimetavad oma paralleelses maailmas. Nad võivad teha ennast inimestele nähtavaks. Inimesed võivad neid näha läbi värvilise klaasi.

Foto- ja filmimaterjal on kogutud 2018. aastal, mil kunstnik viibis residentuuris Steina ja Woody Vasulka arhiivis Islandi Rahvusgalerii juures.

Palju tänu: Vasulka Chamber Islandi Rahvusgalerii juures, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Kristin Schewing, Ragnheidur Vignisdottir, Sandra Fritz, Terry Gunnell, Mark Fisher, Mánudjass, 10-11 toidukauplus Reykjavik, Reimo Võsa-Tangsoo, Corina Apostol, Rait Miltorp, Fred Reeds, Kaire Rannik, Maria Izabella Lehtsaar ja Liis-Marleen Verilaskja.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Liina Siib on õppinud graafikat ja fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias. Alates 2015. aastast töötab ta EKAs graafikaprofessorina. Oma töödes kasutab Liina Siib installatsiooni, fotograafia- ja filmivahendeid. Teda huvitavad inimeste igapäevaelu praktikad ja sotsiaalne ruum. Tal on olnud isiknäitusi Eestis, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes ja Lätis. 2011. aastal esindas tema projekt „Naine võtab vähe ruumi“ Eestit 54. Veneetsia kunstibiennaalil. Hiljutiste näituste seas on 1. Riia biennaal, isiknäitused „Linnasümfoonia e-moll I–II“ Võrus ja Helsingis ning isiknäitus „Paradiisi poliitika“ Tallinna Kunstihoones 2019. aasta veebruaris-aprillis.

06.02.- 23.02.

KIRKE KANGRO & SHERI WILLS

Su hingamise pidulik manitsus

06.02.- 23.02.

KIRKE KANGRO & SHERI WILLS

Su hingamise pidulik manitsus

Neljapäeval, 06.02.2020 kell 18.00 avavad Kirke Kangro ja Sheri Wills Hobusepea galeriis näituse „Su hingamise pidulik manitsus”. Näitus jääb avatuks 23. veebruarini 2020.

Nüüd, nagu tollalgi, muutun ma kiviks
sinu juuresolekul, meri,
kuid ei usu enam, et väärin sinu
hingamise pidulikku manitsust

Eugenio Montale

Inimene vaatab merd ja tema materjal hakkab muutuma. Meri: vaadata midagi, mis ei ole
meie. Lahustuda, kokku variseda. Olla ääretu, mitmesugune ja sealsamas paigal. Selle vaate paneks ta seinale. Sädelus, aktseleratsionism. Minna tagasi, mikroosakestena. Teistsugune inimene, teistsugusest materjalist vaade.

Näitust saadab kujutlus iidsest, kestvast, sekkumatust eksistentsist. Stiihiast, mis võlub oma allumatusega. Pealkirjas kasutatud Eugene Montale luulerida tuletab meelde nostalgiat kontrollimatust loodusest. Ja inimese lootusest selle rüpes enesest eemalduda. Siin on idee vägevast, meid endasse hõlmavast ja meist puutumatust, mis suudab end ise puhastada. Luuletuse meri heidab endast välja „kasutu räbu“, inutili macerie. Tegelikult on meie jäljed igal pool. Tuleb mõõta rannakarbi südamelööke, et tõdeda oma räbu ootamatut võimu.

Installatiivsed teosed tegelevad vaateliste naudingute ja nende evolutsiooniga. Galerii-keskkonnast avaneb vaade, mida püüab kontrollida kunstnik. Või püüab ta näidata hoopis midagi kontrollimatut.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, TalTech’i Meresüsteemide lnstituut, AS Basseinikatted, Riisipere Puit, Keskkonnaagentuur, Rhode Island School of Design, Eesti Kunstiakadeemia, Kai Künnis-Beres, Ivan Kuprijanov, Toivo Lehtmets, Ain Kilk, Tatiana Kuznetsova, Anastasiia Kovtun-Kante, Tanel Tätte, Hans-Otto Ojaste, Maarja Kangro, Anna Magdaleena Kangro, Neeme Külm, Andrus Lauringson, Margit Säde, Madis Luik, Tarvo Varres.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kirke Kangro töötab installatsiooni, skulptuuri, video ja performatiivsete teostega, mille tulemeid iseloomustab selgelt välja puhastatud metafoorika. Installatiivsetes töödes kasutab ta minimalistlikke ja mõneti lüürilisi vahendeid ruumiolukordade analüüsimiseks ja paradokside väljamängimiseks. Tema praktika keskendub kontseptuaalsete materjalide keelele ja tähenduse ehitamisele – otsides inimliku kujutlusvõime piire ja laienedes universaalsetele ideedele keskkonna ja eksistentsi üle. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ning töötab Eesti Kunstiakadeemias professori ning vabade kunstide dekaanina.

Sheri Wills töötab filmi, video-performance'i ja installatsiooni meediumis ning tema teoseid on eksponeeritud rahvusvahelistel näitustel - sh. isikunäitused Director's Lounge'is (Berliin), the Robert Beck Memorial Cinema's (New York) ja Rahvusvahelisel Eksperimentaalkino Ekspositsioonil. Willsi teosed on linastunud Londoni ja Rotterdami filmifestivalidel ning New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. Sheri Willsi loominguga oli siinsel publikul võimalus tutvuda 2018. aastal Draakoni galerii keldrisaalis toimunud isiknäitusel “Mida valgus mäletab?”.

26.02.- 16.03.

CLOE JANCIS & MARIS KARJATSE

Vahepeal

26.02.- 16.03.

CLOE JANCIS & MARIS KARJATSE

Vahepeal

Kolmapäeval, 26. veebruaril 2020 kell 18.00 avavad Cloe Jancis ja Maris Karjatse oma esimese ühisnäituse „Vahepeal” Hobusepea galeriis. Näitus jääb avatuks 16. märtsini.

Käesoleva näituseprojektiga keskenduvad kunstnikud Maris Karjatse ja Cloe Jancis kehaga seotud objektidele ning avaliku ja intiimse ruumi vahel tekkivale dünaamikale ja pingele. Objektide ja materjalide aktiveerimise kaudu ning nende sisemiste ja välimiste omaduste omavahelist kommunikatsiooni tõlgendades loovad kunstnikud uute tähendustega artefakte. Kunstnike tööprotsess kaasab pidevat, kui mitte igavest saamist millekski, kuju ja vormi lõpmatut muutumist, tulemuse viibimist või isegi tagasipöördumist algusesse, selleks, et taas jätkata.

Maris Karjatse on avatava näituse teoste komplekti luues lähtunud ainususe ja paljususe printsiibist ning võtnud teoreetiliseks lähtepunktiks Gilles Deleuze’i idee objektide ja mõtete vaheliste piirangute kaotamisest, kuna mõlemad on üksteisest lahutamatud ja teineteiseta kaotaksid oma transformatiivse identiteedi. Foto-objektide seeria „Sub Rosa“ viitab protsessile, poolelijäämisele, objekti deterritorialiseerumisele, materjali vastupanule ja vormiloomele. Tekstuaalne teos „Tekkst” viitab tekstile kui tekile ja vastupidi ‒ kõik, mida tekk/tekst katab, on enim paljastatud ja haavatav. Nii tekk kui tekst koosnevad võnkuvast ainest (vibrant matter), milles peitub ühteaegu nii lämmatav oht kui ka pehmendav trööst.

Cloe Jancis keskendub kaheosalise teosega „Sobituv ihu” meigi- ja moetööstuses laialdaselt kasutusse võetud ihuvärvi objektidele, mille funktsioon on nahatooniga ühtida, keha juures soovitut rõhutada, kuid samas ka soovimatut varjata. Kunstnikku huvitab nähtus, kuidas objektid, mis peaksid kehaga ühte sulanduma ning nähtamatuks jääma, võimenduvad tehisliku kestana ning selle kaudu ka keha objektina allutavad. Teos „Sobituv ihu I” toob esile riideeseme kui materjali, mis ootab täitmist ja täitumist ‒ keha ja ihalevat pilku, selleks, et realiseeruda. Videoinsallatsioon „Sobituv ihu II” mängib läbi sobitamise protsessi läbi kordamise, millega tühistatakse ihaldatava vormini jõudmine.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kunstnikud tänavad: Tõnu ja Marie Karjatse, Kiki, Aksel Haagensen, Liina Siib, Marco Laimre, Sirja-Liisa Eelma, Reimo Võsa-Tangsoo ja EKA fotoosakond, Madis Kaasik (EKA prototüüpimise labor), Tarmo Rämmi (Digifoto), Pille Kraas (UBS Repro), Veiko Illiste (Deviis), Carl-Robert Kagge, Martin Buschmann, Aadu ja Maara Lambot, Laura Cemin, Marge Monko, Kulla Laas, Kaupo Reisenbuk (Datel), OÜ Järsi, Eesti Kultuurkapital.

Cloe Jancis (1992) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (BA, 2018). Hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Cloe Jancisel oli 2019. aastal isiknäitus „Ootamine igaviku seisukohalt’’ Draakoni galeriis ning teine isiknäitus sama aasta oktoobris „Sinu ja Selle vahel” Haapsalu Linnagaleriis. 2019. aastal valiti tema teos „Ootamine igaviku seisukohalt” kunstimessil Foto Tallinn Outset Eesti poolt rahvusvahelisse muuseumi kogusse. Aastast 2020 on Cloe Jancis Fotokunstnike Ühenduse liige.

Maris Karjatse (1976) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (BA, 2017) ja inglise filoloogia eriala Tallinna Ülikoolis (MA, 2002). Hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Maris Karjatse isiknäitus „Ema pole kodus” toimus Draakoni galeriis 2018. aastal, samuti on ta osalenud mitmel grupinäitusel („Tegelt on teisiti”, ARS Projektiruum, 2017, Umbrella grupiga; „Confusion", EKKM, 2016, Umbrella grupiga jt.).

20.05.- 29.06.

MANFRED DUBOV

Rõõmustajad tumedas

20.05.- 29.06.

MANFRED DUBOV

Rõõmustajad tumedas

Kolmapäevast, 20. maist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Manfred Dubovi õnnelikkuse võimalikkust käsitlev näitus „Rõõmustajad tumedas“. Näitus jääb avatuks 29. juunini.

Kas keset katastroofi on võimalik olla õnnelik? Õnn ja katastroof võivad aset leida nii isiklikul, kui ka globaalsel tasandil. Üheks õnne vormiks on kõige põhilisema pärast mitte muretsemine. Katastroofi saab defineerida kui suuremat probleemide hulka ja ressursi nappust sellega toimetulemiseks. Ka pandeemia välisel perioodil on näha, millised on meie põhivajadused. Seega võiks heaolu defineerida läbi turvalise keskonna ning vaimse ja füüsilise tervise olemasolu. Näituse teema võib esmapilgul tunduda surmtõsisena, kuid eksponeeritud maalid on oma olemuselt pigem musta huumori hõngulised ja sisekaemuslikud.

Maal „Rõõmustajad tumedas“ paigutab tegelased tumedasse ruumi, kus nad helendavad. „Tulija“ tegelaskuju on justkui põlenud ja teda ümbritsevad leekidele viitavad värvilaigud või valgussähvatused ning moonutatud ruum. „Laskuja/Tõusja“ naeratab, vaatamata põrgulikule ümbrusele, millest ta väljuda suudab, kuigi füüsiline keha on räsitud. Tema taevas on helge, päike pasitab ja väljavaade edasiseks on olemas isegi surmas. „Ma tulen mitmest kohast korraga“ viitab räsitud tegelastele, kes moodustavad ühtse rühma. Rasketes oludes tullakse kokku ja minnakse edasi. „Rändaja“ on udune kuju, kes otsib tühermaal pidepunkti, olles tõenäoliselt ise loodetav tugipunkt.

Manfred Dubov

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Manfred Dubov (1986) on kunstnik ja meedik, kes töötab peamiselt õlimaali tehnikas. Oma loomingus kajastab sisemaailma ja keha ning elukeskkonna seoseid. Dubovi seni mahukaim projekt on aastatel 2008‒2018 mitmete isiknäituste vahendusel vaatajateni jõudnud „Ma tulen mitmest kohast korraga“. Aastal 2016 ilmus Dubovil luulekogu „Täna leitakse kõik üles”, mis nomineeriti Betti Alveri kirjandusauhinnale ja Värske Rõhu luule aastapreemiale. Hetkel töötab Dubov järgmise teoste sarjaga „Rõõmustajad tumedas“, mis keskendub kannatuse ja õnneseisundi seostele. Lisaks loomingulisele tegevusele töötab ta kiirabis intensiivõena.

01.07.- 03.08.

EESTI MOEKUNSTNIKE ÜHENDUS

Juurte juurest

01.07.- 03.08.

EESTI MOEKUNSTNIKE ÜHENDUS

Juurte juurest

05.08.- 31.08.

LYLIAN MEISTER

Aarete saar

05.08.- 31.08.

LYLIAN MEISTER

Aarete saar

Kolmapäeval, 5. augustil 2020 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Lylian Meisteri isiknäitus „Aarete saar”. Näitus jääb avatuks 31. augustini 2020.

Lylian Meister: „Aarete saar on näitus rahutusest, igatsusest, otsingutest, teekonnast ja kohati mõttetutest ihadest. Eklektiline ja värviline, õhutunde pealt kokku pandud.
Tegin seda näitust nagu harrastusantropoloog, kes uurib iseennast. Tõstsin lihtsalt maalid magamistubade seintelt ja muud argised esemed kuuks ajaks galeriisse. Mõtlesin isiklikust Odüsseiast ja Penelopeiast. Tikkisin ja liimisin roose, mille all saladusi jagada ja joonistasin laenatud pliiatsitega gloobusele uue mandri. Tegin, mida tahtsin.

Merele läksin Muhus,
sauna Sõrve sepa juures,
Keralas kangaid kudusin.

Hõljusin Ürgnaisena vee peal. Minu ümber oli soolane meri ja vere asemel voolas soontes suhkur. Nutsin ja suhkrukristallid vajusid pärlitena põhja. Elumerehäda missugune! Suuremõisa lossi mereröövlid viskasid mulle päästerõnga, andsid varakambri võtmed, käisid öösiti luupainamas. Nende lossil on topeltlaed ja kogu see saar ei olegi päris. Hiiumaa on manner, kord sajandis kerkib see täiskuuööl veest. Minu sünnipäeval. Kingitakse, palju kanda jõuan, aga midagi ei ole minu… isegi mu armuke ei kuulu mulle… Elan topeltstandarditega topeltelu.

Medusa maod sünnivad mandril ümber mu suurt varandust valvates. Millal sünnib teise inimese looming ümber ja saab minu omaks? Kas piisab, kui tikin ristpistes kassile kolmanda silma ja kirjan kõikjale oma nimetähti?
Olen suhkruvereline röövel. Tahan võtta ja võita! Igal õhtul mängin iseenda võidu nimel maha. Millal saab inimene teise omaks? „Sa ei hoia mängusõpru,” ütleb mu armuke. Ta pole veel otsustanud, mille vastu mind vahetada.
Iidlased ostavad mu ära. Nemad teavad kõiki tuuli ja neil on igas sadamas paat…Tuul pöörab, mul on merekaardid, isa kompass ja vanaisa uur. Aarete otsimine on ju ainult ettekääne, tahan teekonda, mis mind tabaks ja rabaks. Saan enda saja aasta pärast tagasi, kui kingituse kaldale kanda jõuan. Näkimadalatel hakkavad inimese aastad tagurpidi kerima.

„Ankruketi lõpp on laulu algus…”, ütleb luuletaja Ilmar Laaban.

Kaasa teevad Katarina Meister (maalid), sõrulane Isa Imanta (Imanta Lember) pm (metallehistööd), Kristel Kaerma (detailid ja heegeldatud madu), Aet Randorg (lapitekk) ja mitmed tundmatud autorid.

Tänan hiidlast Tarmo Rajangut, kes lubas mul tuulata aardeid täis kuurides. Tänan sõrulast Kaido Lemberit ja tema kaasat Velda Lainoja, kes laenasid Isa Imanta loomingulist pärandit. Tänan Mall Tambergi, kes teostas suure osa õmblustöid. Tänan Vasudevani ja Tasara kunstikeskust Indias, kus värviti lõimed ja kooti valmis minu disainitud puuvillakangad. Tänan Mika Oravat, kes andis kasutada oma vallasvara. Tänan Hiiumaa Ametikooli ja Suuremõisa Loss MTÜ-d igakülgse toetuse eest. Tänan Kristel Kaermat, Einar Keskpaika ja Volli Lainoja abi ja inspiratsiooni eest.“

Lylian Meister (1966) on lõpetanud 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti erialal. Pärast seda õppis ta lühikest aega Eesti Humanitaarinstituudis kultuurilugu. 2009. aastal lõpetas Räpina Aianduskooli maastikuehitajana ja 2020. aastal Eesti Maaülikooli põllumajandusteaduse magistrina aianduses. Meister on töötanud ettevõttes ARS disainerina, Kunstiakadeemias õppejõuna, disainiteaduskonna dekaanina ja prorektorina, ajakirjade Deko, Kodukolle ja 101 Ideed toimetajana ning vabakutselise kunstnikuna. Praegu on ta Hiiumaa Ametikooli aianduse juhtõpetaja ning mittetulundusühingu Tori Jaam juhatuse liige. Tema teoseid on olnud näitustel Eestis, Balti- ja Põhjamaades, Venemaal, Ungaris, Islandil ja Londonis. Ta on koostanud ka mitmeid aia-, maastiku- ja sisekujundusprojekte. Lisaks on ta töötanud ja ennast täiendanud Indias Tasara kudumiskeskuses, Stockholmi kunstnike kollektiivateljees ja Loviisa külalisateljees.
Meister on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Lylian Meister (1966) on lõpetanud 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti erialal. Pärast seda õppis ta lühikest aega Eesti Humanitaarinstituudis kultuurilugu. 2009. aastal lõpetas Räpina Aianduskooli maastikuehitajana ja 2020. aastal Eesti Maaülikooli põllumajandusteaduse magistrina aianduses. Meister on töötanud ettevõttes ARS disainerina, Kunstiakadeemias õppejõuna, disainiteaduskonna dekaanina ja prorektorina, ajakirjade Deko, Kodukolle ja 101 Ideed toimetajana ning vabakutselise kunstnikuna. Praegu on ta Hiiumaa Ametikooli aianduse juhtõpetaja ning mittetulundusühingu Tori Jaam juhatuse liige. Tema teoseid on olnud näitustel Eestis, Balti- ja Põhjamaades, Venemaal, Ungaris, Islandil ja Londonis. Ta on koostanud ka mitmeid aia-, maastiku- ja sisekujundusprojekte. Lisaks on ta töötanud ja ennast täiendanud Indias Tasara kudumiskeskuses, Stockholmi kunstnike kollektiivateljees ja Loviisa külalisateljees. Meister on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige.

02.09.- 21.09.

ULVI HAAGENSEN

Thea Koristaja majamuuseum

02.09.- 21.09.

ULVI HAAGENSEN

Thea Koristaja majamuuseum

Kolmapäeval, 2. septembril 2020 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Ulvi Haagenseni isiknäitus „Thea Koristaja majamuuseum”. Näitus jääb avatuks 21. septembrini 2020.

„Tere tulemast!“, ütleb Thea Koristaja, avades meile ukse näitusele, millega autor vaatleb kunsti ja igapäevaelu vahelisi seoseid. Thea Koristaja on väljamõeldud tegelane, kunstnik ja koristaja, ning see siin on tema majamuuseum. Koostöös kahe teise väljamõeldud kunstnikuga – Olive Puuvilla ja Loome Uurijaga – töötab Thea Koristaja koos Ulvi Haagenseniga, kes on päriselt olemas. Nende ühine eesmärk on uurida, kuidas kunst ja elu võivad omavahel kohtuda, lõikuda, kattuda ja mõnikord ka põrkuda.

Kasutatud on galerii mõlemat korrust kahe erineva konteksti esitamiseks – üks neist on näitusepind ja teine on kunstniku ateljee. Ülemine korrus on puhas ja korras, sarnaselt kodu esiku või elutoaga – me ju soovime oma külalistele jätta head muljet. Siiski, igapäevaelu reaalsus võib tegelikkuses aset leida hoopis mujal – köögis, pesumajas, teleka ees – hetkedel, kui külalisi pole. Alumisel korrusel on lohakas, asju täistopitud töötuba. See on koht, kus Haagensen ja tema kujuteldav meeskond avastavad ootamatuid leide, nihutades tuttavaid asju uuele territooriumile. Sinakasroheline kasutatud Värska mineraalveepudel, uus ja taaskasutatud puit, tükk roostetanud terast, erivärviline villane ja puuvillane lõng – kõik need on valmis omistama uusi identiteete või potentsiaale, millest neil varem aimugi polnud. Kas siin ateljees tekib võimalus näha kõige põnevamat osa, tegemise maagiat, hetke, mil asi ilmub iseendana? Või on see siiski midagi, mis sünnib vaid kunstniku enda peas ja mida ei saagi jagada?

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Ulvi Haagensen sündis Sydneys, Austraalias ning on aastaid elanud, töötanud ja õpetanud Tallinnas. Ta kaitses bakalaureusekraadi Sydney Kunstiinstituudis (City Art Institute in Sydney), magistrikraadi New South Wales'i Ülikoolis ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis, kus tema uurimusteema on kunsti ja igapäevaelu vahelised seosed ja kattuvused kunstniku pilgu läbi. 2018–2019 viibis Haagensen aasta Sydney Ülikooli kunstnikuresidentuuris ja töötas samas külalisteadurina. Kunstnikul on olnud isiknäitusi Eestis, Austraalias, Rootsis ja Leedus.

24.09.- 12.10.

ANGELA SOOP

Angela Soop

24.09.- 12.10.

ANGELA SOOP

Angela Soop

Neljapäevast, 24. septembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Angela Soopi isiknäitus „Sõda ja Rahu I”. Näitus jääb avatuks 12. oktoobrini 2020.

„Sõda ei ole, aga iga päev haavab keegi mu südant.“
Madis Kõiv

Angela Soop: „Näitus on esimene neljaosalisest tsüklist, mis tekib ja muutub vastavalt ümbritsevale ja sisemisele olukorrale. See, mis tähendusi kannavad sõnad „sõda“ ja „rahu“, on tõlgendamise küsimus ning oleneb kontekstist. Näitust ette valmistades ei osanud ma näha seda, mis praegu toimub. Mõisted on muutunud reljeefsemaks, aga samas on justkui valgust vähemaks keeratud. Piirid hägustuvad, mahud kattuvad ja teisenevad. Näitus põhineb seisundi tabamisel ja erinevate mõjutajate vaatlemisel.
Ühe puhul on valdav olek ja teise puhul tegevus.
Tugevad kontrastid ja pehmed valgused, teravad nurgad ja ümarad peegeldused, suured sõnad või vaikus – kokkupuude tekib igal juhul. Liikudes eneses ja lahendades konfliktipiirkondi, on võimalik võita samm-sammult maad juurde selleks, et ellu jääda.
Näitus ei ole seisukohavõtt, see on võimalus olemiseks.“

Kunstnik tänab: Hans-Otto Ojaste, Maiu Mooses, ARS Kunstilinnak, Vaba Lava, Eesti Kultuurkapital, Siim Soop, Lea Tammik, Ra Sun.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Angela Soop (Kaili-Angela Konno) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali erialal 1999. aastal ja 2018. aastal magistrikraadiga kunstihariduses. Näitustel esineb alates 1997. aastast. Ta õpetab Kose Kunstikoolis maali, joonistamist ja kompositsiooni ning on Kohila Mõisakooli kunstiõpetaja. Lisaks õpetamisele tegutseb ta mitmetes valdkondades: joonistus, maal, foto, kohaspetsiifiline installatsioon ning näituste ja telestuudiote kujundus. Eesti Rahvusringhäälingus on ta loonud kujundusi saadetele „Aktuaalne Kaamera“, „Välisilm“, „Terevisioon“, „Plekktrumm“ jne. Teda on kahel korral tunnustatud ERR-i parima kunstniku preemiaga. 2015. aastal leidis äramärkimist tema töö Tallinna 5. rahvusvahelisel Joonistustrienaalil „Must ja Valge“. Loomingus peamiselt maalikunsti- ja joonistusvahendeid kasutav kunstnik on aastaid taaskasutanud ja mõtestanud erinevaid materjale nagu roostetanud metallplaadid, vanutatud puit ja vineertahvlid, kangad ja kodutektiil.

14.10.- 02.11.

AUGUST SAI

Värvi lugu

14.10.- 02.11.

AUGUST SAI

Värvi lugu

Kolmapäevast, 14. oktoobrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud August Saia isiknäitus „Värvi lugu”. Näitus jääb avatuks 2. novembrini 2020.

Kunagi ammu, ühel kaugel planeedil, elasid kord jääkamakad. Ühel palaval päikeselisel päeval hakkasid jääkamakad pragunema ja sulama. Viis jääkamakat nägid muutustes võimalust seikluseks. Nad eraldusid teistest jäämeres elavatest kamakatest ja suundusid kolme mere ja kalda taha õnne otsima.

Poolel teel aga hakkasid jääkamakad pragunema. Üks neist ehmus ja pöördus tagasi. Neli kamakat läksid kartmatult edasi ja sulasid ära. Aga selgus, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Nad muutusid osaks merest ja see andis neile uued võimed. Nad asusid uurima mere avarusi, sukeldudes mere põhja ja vahutades lainetena mere kaldail. Kõik see aga väsitas neid ja nad jäid päikese kätte rahulikult tukkuma.

Ärgates avastasid nad ehmudes, et hõljuvad õhus ja on auruna tõusmas mere kohale. Üks jääkamakatest ei julgenud õhku tõusta ja jäi merre. Kolm kamakat tõusid taevasse ja muutusid pilveks. Selgus, et pilv olla ei olegi üldse nii hirmus. Tuul lennutas neid siia ja sinna. Nad lendasid üle mägede, kõrbe ja metsade.

Aga enne veel kui nad said pilveks olemisest ära väsida, kostus lajatav mürin. Pilv hakkas värisema ja muutus aina tihedamaks. Välgatas pikne. Pilve sisse peitunud kamakad ehmusid ja lõid veel kiiremini võbisema. Üks jääkamakatest ei julgenud pilvest lahti lasta ja pigistas pilve nii, et kaks kamakat muutusid vihmaks ja sadasid meeletul kiirusel taevast alla. Neile järgnes kajana mürina orkester ja välkude valgus. Nad langesid peadpööritaval kiirusel kuni põrkasid kokku millegi suure ja tundmatuga. Kõik ümberringi täitus vaikuse ja pimedusega.

Samal ajal aga olukord jäämerel aina kuumenes, sest maha jäänud jääkamakad olid omavahel tülli läinud. Mõned neist otsisid hädade põhjusi mööda lendavates kajakates ja kolme maa ja mere tagant nendeni jõudvates lainetes. Nad hirmutasid pahatahtlikult teisi kajakate parvede ja tsunamidega. Kuigi kajakad tulevad meelsamini sinna, kus on prügimäed. Ja tsunamid ei teki iseenesest, vaid tänu maavärinatele sügaval merepõhjas. Nii sügaval, et ükski jääkamakas ei raatsi sinna pilkugi heita, sest paigal istumisest ja oma pragude varjamisest on neil kõik kohad juba ammu vett täis.

Kui pilvest maha sadanud jääkamakad toibusid, avastasid nad end puude vahel maapinna kohal hõljumas. Nad olid muutunud uduks. Üks jääkamakatest ei tahtnud udu olla ja aurustus tagasi pilveks. Viimasena alles jäänud kamakas hõljus uduna hämaras metsas. Kallistas puutüvesid ja niisutas sammalt kuni sattus päikeselisele lagendikule ja kukkus piiskadena maa peale. Maa neelas piiskadeks muutunud kamaka alla, tema pimedas põues valitses vaikus ja rahu.

Kamakas vajus aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale vaikuse sisse. Äkki hakkas maa kamaka ümber värisema. Kiire vool haaras temast kinni ja tiris endaga kaasa. Teda ümbritses vulisev ja kurdistav heli. Vool keerutas ja väänas kamakat, tõugates teda üles ja alla, paremale ja vasakule, paisates ta pilkasest pimedusest silmipimestavasse valgusesse. Nüüd oli ta maapinnale jõudnud raevutsev jõgi. Voolanud vahutades tükk aega, muutus jõe vool aeglasemaks ‒ ta oli jõudnud mere suudmesse.

Meres märkas ta maha jäänud jääkamakat, aga kamakas ei tundnud teda ära. Siis nägi ta taevas hõljumas pilvena maha jäänud jääkamakat ja ennast pilveks pidavat udu, kes koos hoidsid ikka veel kõvasti kinni ja pigistasid pilvest pisaraid välja. Ka nemad ei teinud temast välja. Ta mõistis, et ka jäämerre maha jäänud jääkamakad ei tunne teda enam ära. Nad ei tea, et nad kõik on nii meri kui pilved, vihm ja udu, jõed ja järved ning muinasjutu tegelased muidugi ka.

Otsas jutt, mis oli ees ja kes kuulas – elab oma jutu sees! Kui soovid jätkata seiklust, vali: „MINNA NÄITUSELE!“. „Värvi lugu“ on näitus värvist, mis ei püsi paigal. Otsides maalile, mis mahub iseenda sisse, uusi eneseväljenduse võimalusi, muudab värv vormi ja kompab oma võimete piire. Muinasjutt lõppeb ja seiklus jätkub.

August Sai

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

04.11.- 23.11.

ART ALLMÄGI & KEIU VIRRO

Ei näinud ta unes midagi erilist

04.11.- 23.11.

ART ALLMÄGI & KEIU VIRRO

Ei näinud ta unes midagi erilist

Kolmapäevast, 4. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Art Allmägi ja Keiu Virro näitus „Ei näinud ta unes midagi erilist”. Näitus kestab 23. novembrini 2020.

Selle aasta alguses tegi Art Allmägi oma tööde seas inventuuri. Erinevad näitused on tähendanud palju skulptuure ja installatsioone, millel erinevalt linnaruumiskulptorite töödest suurt muud funktsiooni ei ole. Nende hulgas olid 2012. aasta Hobusepea galerii näitusel „Nägin täna öösel unes…“ eksponeeritud skulptuurid. Need kujud pidanuks lattu jääma. Mitte hiirte näritud aukude ja lömmis voodite pärast. Unenäod, millest Art tööde juures kirjutas, olid, kuidas seda öeldagi, vastuolulise sisuga(?).

Aga kui juba tekib mõte, et midagi ei peaks, on Arti nägemus kunstnikuna üldiselt üks: järelikult peab. Kui keegi ütleb, et püssidega mehed peaksid kunstis olema ajalugu, vorbib Art Allmägi neid kuus tükki („Paint it Black”) ja näitab mitmel korral.

Näitusega „Nägin täna öösel unes…“ kaasnesid jaburad kirjeldused unenägudest, kus Arti juurde astuvad erinevad mehed seksuaalsete ettepanekutega. Paraku on need tekstid tagantjärele hakanud meenutama hirmu homoseksuaalsuse ees, millest valitsuse liikmed tänasel päeval tõsimeeli räägivad. Tundus, et ehk on aeg need üle vaadata. Kuidas teha seda nii, et tekstid ei oleks (enam) osaks negatiivset suhtumist taastootvast teksti-massiivist? Aga kui Art võtaks oma unenäod täies siiruses ümber kirjutada, siis kas need nii ka vaatajale mõjuks? Asjad ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima. Klassika.

Nii võttis Art Allmägi telefoni ja helistas inimesele, kes tundus usutavuse skaala selles otsas paiknevat, mis nii on kui näib olevat vastand sellele, millest rääkisid tema algsed tekstid. Ajakirjanikud („sotsiaalsed suunamudijad“, täheldas Art oma peas) mõtlevad ja kirjutavad neil teemadel. Umbes midagi sellist ta ütleski, kui helistas Keiu Virrole, et paluda tal oma tekstid ümber kirjutada. Mõju osas skeptiline, Arti mõtete osas optimistlik, hiirtest näritud skulptuure veel nägemata, ütles Keiu „jah“.

Täname: Anette Parksepp, Mari-Liis Vind, Alo Allmägi, Taivo Timmusk, Kristi Kongi, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Art AllmÄgi on skulptuuriharidusega installatsioonikunstnik, kes oma töödes flirdib popi, kitši ja arhitektuurielementidega, kasutades skulptuuriklassikasse kuuluvat lähenemist kaasaegses võtmes. Narratiivse jutustamisviisi kaudu puudutab ta sageli ka ühiskondlikult ja poliitiliselt tundlikke teemasid.

Keiu Virro on kultuuriajakirjanik, kes on töötanud Müürilehes, Eesti Rahvusringhäälingus ja Eesti Päevalehes ning teinud kaastöid kultuuriväljaannetele Sirp, Vikerkaar, Teater.Muusika.Kino ja Looming. Tema teemavaldkonnad puudutavad muu hulgas võrdõiguslikkuse, seksuaalsuse ja vähemustega seotud küsimusi.

25.11.- 14.12.

BRITTA BENNO

Ruinenlust Lasnamäel

25.11.- 14.12.

BRITTA BENNO

Ruinenlust Lasnamäel

Kolmapäevast, 25. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Britta Benno isiknäitus „Ruinenlust Lasnamäel”. Näitus jääb avatuks 14. detsembrini 2020.

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstiku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad erinevad hübriidtehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja laiendamisel avanevad uued perspektiivid. Benno viimaste aastate näitused toimivad seriaalselt, kujutades inimesejärgseid linnamaastikke. Kontseptuaalsed võtmesõnad on mälu, võim ja tähenduste kaduvus (varemed), kujutlemine (worlding), graafiku mõttetööriistad (kihiliselt mõtlemine) ning posthumanistlikud filosoofia suunad. Benno viimane, residentuuris valminud teostega hüpiknäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ (Of Becoming a Shape of a Land(Scape)) oli avatud mõned päevad Outvert galeriis, Islandil. Tallinnas eksponeerus näituseprojekt ühes kunstnik Heather Beardsleyˈga „Oli mul kord …“ projektiruumis Kraam 2019. aasta sügisel ning olulisim isiknäitus „Düstoopiline Tallinn“ oli avatud Kunstihoone galeriis 2019. aasta suvel.

2019

20.12.- 14.01.

MADIS KURSS

Šassii / Chassis

20.12.- 14.01.

MADIS KURSS

Šassii / Chassis

Neljapäeval, 20. detsembril 2018 kell 18.00 avab Madis Kurss (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse „Šassii / Chassis“. Näitus jääb avatuks kuni 14. jaanuarini 2019.

„Pilv kulus ära, kroomluustik roostetus iga tunniga, ihu muutus kõvaks, narkoliha asendus elusa lihaga. Ta ei suutnud mõelda. Talle meeldis see väga, olla teadvusel
ja võimetu mõtlema. Talle tundus, et ta muutub kõigeks, mida ta näeb: pargipingiks, antiikse tänavalaterna ümber keerlevaks valgete ööliblikate parveks, must-kollaste diagonaaltriipudega kaet robotaednikuks.“

William Gibson, „Neuromant“ (Neuromancer, 1984)

Roomba oli üks esimesi massidele toodetud autonoomseid roboteid. Ta eesmärk oli põrandat puhastada, aga peatselt ühendas ta ennast võrku, kaardistas inimeste eluruume ja talletas harjumusi muutudes efektiivsemaks. Andmetele ei olnud piiranguid, kuid neid oli vaja töödelda. Digitaalses ruumis laienev teadvus võimaldas seda, alguses. Mõne päeva. Siis jäi kõik bioloogiline jalgu. Kehast jäi mulje kui istme soojendajast järgmisele juhile. Vormi meenutuseks kuhjusid liiva alla monumendid ja evolutsioon pöördus introvertseks.

Avatava näituse teoste kaudu vaatleb Madis Kurss täiusliku tehnoloogia ihasid ning sellega kaasnevat paradoksi – tehnoloogia võime lahendada seni lahenduseta probleeme on sama suur, kui selle võime kõike ümbritsevat hävitada.
Madis Kurss on õppinud Tallinna Polütehnikumis infotehnoloogiat, Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat ja jätkab hetkel õpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. Kunstnik kasutab loomingut kui võimalust kirjeldada nö kirjeldamatut, suunates vaatajat läbi teoste lähemale kindlale kogemusele. Kurssi sõnul võimaldab sünteesitud visuaal või heli luua parema kontakti algse idee ja valminud teose vahel, kuid sünteesis väheneb ka inimlikkuse mõõde, seetõttu on oluline roll valminud teostes esmapilgul juhuslikel detailidel.

Tänud: Keiu Maasik, Tõnis Kurss, Viktor Gurov, EKA Fotoosakond, EKA Graafikaosakond.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eventech.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

16.01.- 04.02.

LIISA KRUUSMäGI

Limonaad asfaldil

16.01.- 04.02.

LIISA KRUUSMäGI

Limonaad asfaldil

Kolmapäeval, 16.01.2019 kell 18.00 avab Liisa Kruusmägi (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Limonaad asfaldil“.

Reedel, 18. jaanuaril algusega kell 17.00 toimub näituse raames galeriitund, mille viivad läbi Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ühise kunstiõpetaja magistriõppekava üliõpilased Marjam Tamm ja Laura Linna.

Kruusmäe teostel avaldub boheemlaslik korrastamatuse esteetika ja hubane korrapäratus. Motiividena näeme taimi, raamatuid, muusikainstrumente, peegleid, veiniklaase, pudi-padi, kasse, koeri ja usse. Nartsu visatud riided lebavad kodudes, kus kunstnik on erinevatel eluperioodidel elanud. Samuti võib tähelepanelik vaataja tuvastada kujutatud ruumide seintel autobiograafilisi viiteid. Lähemal uurimisel selgub, et kunstnik maalib enda piltidel varasemaid teoseid. Kodu kujustamine on kunstnikule oluline motiiv just selle õhkkonna intiimsuse tõttu, kus moodustub esemete ja inimeste tihe tekst.

Näitusel esitletud maalid jagunevad kahte olemise kategooriasse. Esimeseks teemaks on laisa tüdruku sündroom, mis avaldub unistavate ja melanhoolsete noorte naiste enesevaatluse ja mõtisklustena. Karakterid, kes on bloom boy ja young girl ajastu introvertsed mudeltarbijad ja neoliberaalsed musterkodanik-hipsterid. Teiseks teemagrupiks on pinnalaotused detailidest ja pisiobjektidest, millel näiliselt puudub ruumiline dimensioon, tekitades tunde tasapinnast. Tekib küsimus, kas tegemist on tekstiilidisainiga, või hoopis korrastamata mõtete materialiseerunud elementidega? Meenutades populaarset elustiili blogijate teemažanrit „What’s in my bag?” segunemas Jakob von Uexkülli omailma mõistega.

Kirjeldades Kruusmäe töömeetodit, eelistab ta joonistada kiirelt, hetke emotsioone ja meeleolu kirjeldades ning suuri motiive maalides, pidades peamiseks teostes esile tulevat värvi mõju. Ta on autor, kelle puhul võib rääkida väljakujunenud käekirjast. Kruusmäe loomingut iseloomustab kiirelt paljunev joon, mis pikeneb tossudele, seintele ja arvutiekraanidele, rõhutades kunstitarbimise erinevaid modaalsuseid. Autori tunnetuslik naïveté pole niivõrd kontseptuaalne, kui just meeleolukas kaasalöömine.

Liisa Kruusmäe looming peidab eneses temaatilisi vastuolusid – tema pildikeel on karikaturistlik ja tasapinnaline, kuid samaaegselt idealistlik ja hurmav. Ühelt poolt näeme idülli ja hubasust, teisalt aga eskapismi ja melanhooliat. Taolised heitlikud sisemaastikud pole vaid omased autorile, vaid kogu generatsioonile.

Teksti autor Madli Ehasalu

Näitus jääb avatuks kuni 4. veebruarini 2019.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja fritz-cola.
Kunstnik tänab: Eva-Erle Lillead.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Liisa Kruusmägi on sündinud Tallinnas 1988. aastal. Ta õppis Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuse astmes maali ja lõpetas joonistamise magistrantuuri 2013. aastal. Kruusmägi on täiendanud ennast Rhode Island Schools of Design’s ja osalenud residentuuri programmides Vancouveris James Black gallery’s, AIRY’s ja Yosugas Jaapanis ja Kitokia Grafika risotrüki stuudios Leedus. Tema isikunäituseid on toimunud Portugalis, Rootsis, Kanadas, Jaapanis, USAs, Leedus, Lätis, Saksamaal ja Eestis. Lisaks sellele on ta osalenud grupinäitustel ka Londonis, Berliinis, Slovakkias, Itaalias, Soomes ja Venemaal. Liisa Kruusmägi on vabakutseline kunstnik, kes kasutab peamiselt maali ja joonistamise meediumit ning töötab illustraatorina. Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2013.

07.02.- 25.02.

URMAS LüüS

Mortal Kombat 2: järelvärelus

07.02.- 25.02.

URMAS LüüS

Mortal Kombat 2: järelvärelus

Alates neljapäevast, 07.02.2019 on Hobusepea galeriis avatud Urmas Lüüsi isiknäitus „Mortal Kombat 2: järelvärelus”.

Näituse avalöök toimub nädal hiljem, neljapäeval, 14.02.2019 kahes erinevas ruumis: Hobusepea galeriis kell 17.00‒19.00 ja Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis (sissepääs Pühavaimu tn. 5) kell 17.00‒18.00. Performatiivne installatsioon Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis on avatud vaid ühel õhtul.

Urmas Lüüs: „Kui näitusel „Mortal Kombat: LOVE“ (aastal 2016 HOP galeriis) tegelesin peamiselt suhte purunemise tormiliste meelekeeriste lahkamisega, siis seekordsel näitusel „Mortal Kombat 2: järelvärelus” keskendun aastate möödudes tajutud pinnavirvendustele. Tajun situatsiooni sarnaselt väitele, et Suure Paugu tagajärjel vallandunud helilaine on jätkuvalt universumi avarustes võnkvel.

Läbi sõnastamata loomepraktika otsin vastuseid sõnastatud küsimustele: Kas objektil on iseseisev võime olla performatiivne? Kuidas kujundavad sarnase ülesehitusega kunstiteose mõju kaks vastandlikku ruumi (galerii white cube ja teatrisaali black box), mille eesmärk on vaataja tajudega eri viisidel manipuleerida? Kuidas lavastada näituseruumi, rääkides puuduvast? Milliseid võimalusi omab materjalist tõukuv traditsiooniline meistrioskus kontseptuaalse kunsti keskkonnas? Miks on kaasaegses kunstis muutunud armastus, usk ja 7,7 miljardi kaaselanikuga jagatav ühisväli suuremaks tabuks kui seksuaalsus, religioon ja poliitika? Kuidas unustada teadaolev, et mõtestada ümber argisust? Kuidas vahendada inimlikku kogemust igapäevaste tarbeobjektide tsölibaatseks muutmise ja poeetilisele tähendusväljale asetamise kaudu? Kuidas saab käega katsutav kõneleda sõnadest hõlpsamini mittemateriaalsest?“

Näitus on avatud kuni 25. veebruarini 2019.

Rohkem infot:
Veebileht: urmasluus.com
instagrammis: byurmaslyys

Näitust toetavad Kanuti Gildi SAAL ja Eesti Kultuurkapital.
Näituse tehniline tugi: Taavi Suisalu, Sigrid Kuusk, Valdek Laur, Hans-Otto Ojaste.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Urmas Lüüs on eesti sepp ja metallikunstnik, kes ühendab oma loomingus materjalikunsti meistrioskused, installatiivsuse, tegevuskunsti, heli- ja videokunsti, fotograafia, tehnoloogilise teatri vahendid, kirjasõna ning skulptuuri. Teemadena huvitavad teda keha ja ruumi suhe ning objekti performatiivne kvaliteet. Urmas Lüüs on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sepakunsti erialal ning täiendanud end Rootsis Göteborgi Ülikooli HDK Steneby kolledžis Iron and Steel: design in public space erialal ja Hollandis Ruudt Petersi ateljees. Stuudiopraktikaga tegeleb ta Hobusepea tänava ateljees ja alates aastast 2015 juhendab üliõpilasi EKA ehte- ja sepakunsti erialal. Lisaks on ta tegutsenud külalisõppejõuna Hiina Kunstiakadeemias, Hiko Mizuno College of Jewellery's Jaapanis ja Silpakorni ülikoolis Tais. Tema teoseid on eksponeeritud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Hollandis, Saksamaal, Belgias, Hiinas, Itaalias, Iisraelis, Iirimaal ja Austraalias. Urmas Lüüs on avaldanud kultuuriteoreetilisi artikleid väljaannetes Sirp, KUNST.EE, Müürileht, ERR Kultuuriportaal ja Art Jewelry Forum (USA).

27.02.- 18.03.

LILLI-KRõõT REPNAU & HELEN TAGO

Tumeaine

27.02.- 18.03.

LILLI-KRõõT REPNAU & HELEN TAGO

Tumeaine

20.03.- 08.04.

MARCO LAIMRE

A.S.T.A. blind playthrough

20.03.- 08.04.

MARCO LAIMRE

A.S.T.A. blind playthrough

10.04.- 29.04.

EVE KIILER

Vanad ja uued naabrid

10.04.- 29.04.

EVE KIILER

Vanad ja uued naabrid

03.05.- 20.05.

MIHKEL MARIPUU

Ex Nihilo

03.05.- 20.05.

MIHKEL MARIPUU

Ex Nihilo

Reedel, 03.05.2019 kell 18.00 avab Mihkel Maripuu Hobusepea galeriis isiknäituse „Ex Nihilo”.

Näitus „Ex Nihilo” käsitleb tehnoloogia adapteerumist argiteadvusega (ka vastupidi), mõjutades seeläbi kaasaegse visuaalkeele kujunemist. Näitus on väljakutse aktuaalselt ootuspärastele ja kehtivatele põhimõtetele, tõstes esile olulisi küsimusi tehnoloogia ja inimese vahelistest suhetest, arengu potentsiaalidest, originaalsusest ja anonüümsusest ning sellega kaasnevast eksistentsiaalsest olemusest. Juhtides tähelepanu digitaalselt genereeritud piltidele, pidurdades nende harjumuspäraselt kaootilist kulgemist tajuväljas, analüüsib kunstnik nende tähendust ja mõju kaasaegsel kunstiväljal.

Näitus on jätk Mihkel Maripuu varasematele projektidele, kus uurimusalusteks teemadeks on olnud post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism, erinevad subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse visuaalkeele kujunemist.

Ex Nihilo, tõlkes „ei millestki” manifesteerib loomingulist akti, kus „miski” sünnib „ei millestki”. Kaootilisest, lõputul kiirusel vallanduvast infotulvast on kinni püütud kaadrid ja aheldatud need staatilisse vormi. See on maagiline akt ootamatult terendavast abstraktsest informatsioonist, selle registreerimisest, kristalliseerumisest ja materialiseerumisest reaalses ruumis. Pidurdades kaasaegselt harjumuspärast tava protsessida murdosa sekundi vahendusel tarbitavat informatsiooni, loob kunstnik puhvri virtuaalse ja materiaalse vahele. Digitaalselt genereeritud virtuaalne kujutis kohtub orgaaniliselt manuaalsega, analüüsimaks kaasaegse visuaalesteetika avaldumise vorme ja võimalusi.

Näitus jääb avatuks kuni 20. maini 2019.

Kunstniku veebileht: www.mihkelmaripuu.com

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Lipuvabrik OÜ ja Pühaste Pruulikoda.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Mihkel Maripuu on kunstnik, kelle tegevust iseloomustab meediumiülene praktika. Ta manipuleerib oma loomingus heli ja pilti, mõtet ja materjali eesmärgiga kanda vaimseid väärtusi maisesse vormi. Maripuu on õppinud Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi maalikunsti õppetoolis (BA) ja lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti osakonna (MA).

23.05.- 10.06.

ANNA KAARMA

Piirimail / On the Threshold

23.05.- 10.06.

ANNA KAARMA

Piirimail / On the Threshold

Neljapäeval, 23.05.2019 kell 18.00 avab Anna Kaarma Hobusepea galeriis isiknäituse „PIIRIMAIL / ON THE THRESHOLD”.

Näitusega kompab kunstnik isikliku ja avaliku, une ja ärkvelolu, püsiva ja muutuva piire. Vaatluse all on Lasnamäe elukeskkond – arhitektuurne ja sotsiaalne superstruktuur harutatakse lahti isiklike tähenduste ja kogemustega laetud fragmentideks.

Lasnamäel on suurlinnale omaseid jooni. Matemaatiliselt paika pandud elamublokkides ja nende vahel on üksikindiviidil kerge anonüümseks jääda – isegi läbi akende ja seinte avanev intiimne sissevaade naabrite argiellu mõjub siin pigem taustamüra kui inimliku kontaktina. Sellele vastandudes tuuakse näitusel esile ühe n-ö anonüümsesse massi kuuluva korterielaniku mikrokosmos. Argised elemendid põimuvad isikliku ruumitunnetuse, mänguliste lapsepõlvemälestuste ja lugude ning unenäolise ruumiloogikaga.

Anna Kaarma: „1990. aastate keskel lendas minu Lasnamäe üheksanda korruse korteri köögiaknasse kuul. Ilmselt tabas see akent rikošetina, sest läbistas ainult välimist klaasi – nii polnud otsest vajadust klaasi uue vastu vahetada ja auk jäi veel aastateks sinna.
Kuuliauk muutub möödunud sajandi viimaste aastate kuritegeliku maailma kontekstis tühiseks, ennekõike on see kõnekas kummalise mälupildina. On huvitav, kuidas välisest keskkonnast isiklikku ruumi sisenenud element tekitas kahe ruumi vahele pidama jäänuna uue välja, omamoodi ussiaugu, mis võimaldab liikuda aastatetagusesse ruumi. Aknast kui privaatse ja avaliku sfääri liitjast ja lahutajast sai nõnda pääsupunkt kolmandasse, mälestuste sfääri.”

Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2019.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Marge Monko, Jan Kaus, Sebastian Saaremäe,
Anu Vahtra, Angela Ramires, Lee Kelomees, EKA installatsioon ja skulptuur, Jaana Jüris, Neeme Külm, Ingvar Heamägi, EKA klaasikunst ja Eve Koha, Virko Kuusk, Kaisa Maasik, Kulla Laas, Gregor Taul, Saara Bergström.
Paneeliinstallatsiooni teostus: Valge Kuup OÜ.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja EKA fotograafia osakond.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Näitus kuulub igakevadise Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE programmi. Kõiki magistri- ja valitud bakalaureusetöid koondav peanäitus toimub 31.05.–16.06.2019 EKA uues õppehoones aadressil Põhja puiestee 7. Koos Eesti Kunstnike Liiduga antakse TASE’19 avamisel välja tänavused noore kunstniku ja tarbekunstniku preemiad. Festivali mahukas satelliitprogrammis saab näha ka tudengifilme TASE FILMil, kuulata valitud lõputööde esitlusi TASE Liftikõnedel, saada oma loomingule rahvusvahelistelt ekspertidelt tagasisidet Portfolio Cafél ning vaadata mitmepalgelisi tudengite isiku- ja grupinäituseid.
Lisainfo: artun.ee/tase

Anna Kaarma kaitseb sel kevadel magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekaval. Eelnevalt on ta samas omandanud bakalaureusekraadi graafilise disaini erialal. Lisaks on täiendanud end Hochschule Düsseldorf’is ning Balti filmi- ja meediakoolis. Anna Kaarma on Adamson-Ericu stipendiumi laureaat (2017). Kaarma mitmekülgne kunstnikupraktika hõlmab nii trükisekujundusi, kunstnikuraamatuid, videoteoseid kui ka mahukaid installatsioone. Sujuvalt ühendab ta graafilise disaini elemente iseseisvas kunstnikupraktikas, mis tihti võrsub ja kasvab välja kahemõõtmeliselt kujundilt monumentaalseks ruumiinstallatsiooniks. Anna Kaarma esimene isiknäitus „Tüüp 121” toimus 2017. aastal EKA galeriis, mida võib pidada Hobusepea galeriis avatava näituse mõtteliseks eellaseks.

11.06.- 08.07.

JAAN ELKEN

Taevas ja maa

11.06.- 08.07.

JAAN ELKEN

Taevas ja maa

Teisipäeval, 11.06.2019 kell 17.00 toimub Hobusepea galeriis Jaan Elkeni isiknäituse „Taevas ja maa” avamine. Kahte galeriid hõlmav näitus on eksponeeritud 11.06.–08.07.2019 Hobusepea galeriis ja 10.06.–06.07.2019 Draakoni galeriis.
Näituse ajal on mõlemad galeriid avatud E-R 11.00-18.00, L 11-17, P suletud.

Autori sõnul moodustab näitus robustse visandi tervikuniversumist, nihutades vaatepunkti ajas tagasi, aegade algusesse.

Jaan Elken: „Sedavõrd mahutavate, otse Piibli sõnade kasutamine pealkirjas on ühelt poolt riskantne, kuid ka turvaline – usun meditatiivsete lahenduste eelistesse agressiivse aktivismi ees.
Maalimisel olen mõtteliselt lahterdanud töid kolme teemaplokki – vesi on meie seniste teadmiste valguses neist kõige olulisem, teda jagub nii taevasse kui maa peale, vesi on ka akrüülvärvile voolavuse andja. Draakoni galeriis eksponeeritud töödes on kohal atmosfäärilisus, samas püüan välitada new-age’likku fotorealismi või monotoonset minimalismi. Pigem on tegemist sisemistele meeleseisunditele visuaalsete vastete otsimisega, aastatega settinud arusaamadele teadvusest kui nö sisekosmosest. Matkadel Islandile ja Norrasse olen kogenud déjà vu elamust, leidnud kattuvust sulavate liustike, või vertikaalsete kaljujärsakute näol, mis otsekui arhetüübina minu alateadvuses aegade algusest olnud on. Mõned tööd võivad samahästi olla inspireeritud talviti sõiduteid ääristavate, saastegaaside toimel kollakashallideks moondunud, koristamata lume- ja jäävallidest. Näen väärtusi ja tähendusi kõiges, mis meid ümbritseb. Hobusepea galeriis eksponeeritav, otsekui vee- ja mudasetete laadne sari, võiks juhtida vaataja eksistentsi lõplikkusest ja lõpmatusest rääkivale lainele. Urbanismist pärit märke pigem vältida üritav näitus otsib vastuseid, mida inimesele antakse vaid jao pärast, kui üldse. Märksõnadeks siin on stiihia, taevariigi rahu, igavene vaikus, olemine / mitteolemine, algus ja lõpp.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

Jaan Elken (1954) on maalikunstnik, kunstikriitik (avaldanud üle paarisaja kunstikriitilise ja kunstipoliitilise artikli), kuraator ja kunstipedagoog. Aastatel 1997–2018 Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi maalikunsti õppetooli professor (kuni maalieriala sulgemiseni Tartu Ülikoolis), 2018. aastast Tartu Ülikooli Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna emeriitprofessor. Alates 1981. aastast kuulub Eesti Kunstnike Liitu, aastatel 1995–1999 on olnud Eesti Maalikunstnike Liidu esimees, aastatel 1999–2013 Eesti Kunstnike Liidu president. 1970ndatel hüperrealistlikus laadis alustanud kunstnik on praeguseks kujunenud abstraktse suuna üheks olulisemaks esindajaks Eesti maalikunstis. Isiknäitused (valik): 2019 „Kohad ja paigad / Sites and places”, Evald Okase Muuseum, Haapsalu 2019 „Paikan muisti”, Galleria Kajaste Uusikatu, Oulu; Q-galleria, Tampere, Soome 2018 „Hluluwe”, Haus galerii, Tallinn 2018 „Lendab üle II”, Kastellaanimaja galerii, Tallinn 2018 „Poeem madratsile 2” ERMi kohvik, Tartu 2017 „Lendab üle”, Vabaduse galerii, Tallinn 2016 „Vasta kõigile / Reply all”, Draakoni galerii, Tallinn 2014 „Pilt ja sõna”, Pärnu Uue Kunsti Muuseum 2014 „Tagasi hüperreaalsusesse 2”, Tallinna Kunstihoone galerii 2014 „Tagasi hüperreaalsusesse 2. Initium novum”, Hobusepea galerii, Tallinn 2013 „Havana, revisited”, Disaini- ja Arhitektuurigalerii, Tallinn 2013 „Malecón”, Draakoni galerii, Tallinn 2013 „Strawberry fields forever”, Vabaduse galerii, Tallinn 2012 „Kirjutatud on”, Tallinna Linnagalerii 2012 „Messages from Reality”, Werkstattgalerie, Berliin, Saksamaa 2011 „Päev pärast”, Hobusepea galerii, Tallinn 2010 „Vesi”, ArtDepoo Kaasaegse unsti Galerii, Tallinn 2009 „Maalitud poeemid”, Pärnu Uue Kunsti Muuseum 2009 „Tagasi reaalsusesse”, Draakoni galerii, Tallinn 2009 „Kogutud teosed.”, Tartu Kunstimaja 2008 „Poeem madratsile”, ArtDepoo Kaasaegse Kunsti Galerii, Tallinn 2007 „Palav”, Hobusepea galerii, Tallinn 2005 „Oktoobridemonstratsioon”, Tartu Kunstimuuseum 2005 Jaan Elken. Maalid 1978–2005. Tallinna Kunstihoone 2004 „Sagrada familia”, Hobusepea galerii, Tallinn 2003 „Mind games”, Eesti saatkond, Berliin, Saksamaa 2001 „Mälumäng”, Vaal galerii, Tallinn 2000 „Tagasi hyperreaalsusse”, Adamson-Ericu muuseum. Eesti Kunstimuuseumi filiaal, Tallinn Lisaks esinenud arvukatel grupinäitustel: 2018 „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“, Kumu kunstimuuseum; 2016 „Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis“, Kumu kunstimuuseum; 2015 „Nord Art 2015“, Kunstwerk Carlshütte, Rendsburg/Büdelsdorf, Saksamaa; 2014 „Tallinn S`Invite À Carcassonne“, Chapelle des Jesuites, Carcassonne, Prantsusmaa; 2013 „In between zwischen Energie und Materie“, Alte Oberpostdirektion, Hamburg, Saksamaa; 2012 „In between new abstraction & new concretion – New Abstraction“ väljapanekus, (Werkstattgalerie) Klaipeda Kultuuri- ja kommunikatsioonikeskus, Leedu; 2012 „Art Vilnius’12“, rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus, Leedu näituse- ja kongressikeskus (Litexpo); Werkstattgalerie, Berliin, Saksamaa; 2011 „Mystics and Moderns: Painting in Estonia before Glasnost“, Jane Voorhees Zimmerli Art Museum, Rutgers The State University of New Jersey, Ameerika Ühendriigid jpm. Töid kunstikogudes: Jane Voorhees Zimmerli Art Museum, (Rutgers, The State University of New Jersey. The Norton and Nancy Dodge Collection of Nonconformist Art from the Soviet Union), Ameerika Ühendriigid; CAM_Casoria Kaasaja Kunsti Muuseum, Napoli, Itaalia; Tretjakovi galerii, Moskva, Venemaa; Matthew Bown’i galerii, London, Suurbritannia; Euroopa Parlament, Brüssel, Belgia; Eesti Kunstimuuseum; Tartu Kunstimuuseum; Viinistu Kunstimuuseum; Uue Kunsti Muuseum Pärnus jpm kollektsioonides ümber maailma. Kunstniku koduleht: www.jaanelken.com

10.07.- 05.08.

KRISTINA PAABUS

Vahepeal

10.07.- 05.08.

KRISTINA PAABUS

Vahepeal

Kolmapäeval, 10.07.2019 kell 18.00 avab Kristina Paabus Hobusepea galeriis isiknäituse „Vahepeal”.

Joonistuste, trükigraafika ja installatiivsete elementide abil loob Kristina Paabus Hobusepea galeriisse mõtiskleva ruumilise keskkonna, mille kaudu tõlgendab isiklikke ja üldisi kultuurilisi narratiive.
Esimese põlvkonna ameerika-eestlasena on kunstnikku mõjutanud kahe erineva kultuuriga kodu, riikide ajalugu, erinevad geograafilised ja poliitilised asupaigad. Paabus kõrvutab oma loomingus indiviidi ja ühiskonna seatud piiranguid. Ta vaatleb süsteeme, mida loome enese distsiplineerimiseks ning vastupidi, strateegiaid, millel laseme piirata ennast. Vasteid neile hoiakutele leiab kunstnik arhitektuursete, religioossete, keeleliste ja poliitiliste kujundite seast. Kunstniku sõnul on näitus saanud tõuke okupatsioonist tingitud, kestvate, kuid varjatud nähtuste vaatlemisest. Abstraktsete kujutiste ja metafooride kaudu esitab kunstnik tähelepanekuid ja tõlgendusi neist kogemustest.

Kunstniku koduleht: http://kristinapaabus.com

Näitus jääb avatuks kuni 5. augustini 2019.

Näitust toetavad Ohio Oberlini Kolledž (Ohio Oberlin College) ja Ohio Kunstinõukogu (Ohio Arts Council).
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kristina Paabus on omandanud kunstihariduse Ameerika Ühendriikides, bakalaureusekraadi Rhode Island’i Disainikoolis ja magistrikraadi Chicago Kunstiinstituudis. Tema loomingut on eksponeeritud nii Ameerikas, Euroopas kui ka Hiinas, hiljuti Akroni kunstimuuseumis Ohios, Bulgaaria Rahvusgaleriis ja Novosibirski Graafikatriennaalil Venemaal. Paabus on Eesti Fullbrighti installatsioonikunsti stipendiumi laureaat, Grant Wood’i stipendiaat Iowa Ülikoolis, Ohio Kunstinõukogu eripreemia omanik ja auhinnatud rahvusvahelise graafikakunsti residentuuri kunstnikuna Guanlanis (Hiina). Ta on osalenud mitmetes residentuurides: ACRE (Wisconsin), Ox-Bow (Michigan), Naiste Stuudio Workshop (New York), Emmanuel Kolledž (Massachuetts), SIM (Island), Muhu A.I. (Eesti), Guanlani Originaalgraafika Baas (Hiina), NCCA Kronstadt (Venemaa) ja Andersoni Rantšo Kunstikeskus (Colorado). Paabus elab ja töötab Ameerikas, ta on Ohio Oberlini Kolledži kunsti ja graafika dotsent.

07.08.- 02.09.

MADLEN HIRTENTREU & JENNY GRöNHOLM & EVA MUSTONEN

Idioodid

07.08.- 02.09.

MADLEN HIRTENTREU & JENNY GRöNHOLM & EVA MUSTONEN

Idioodid

Kolmapäeval, 07.08.2019 kell 18.00 avavad Madlen Hirtentreu, Jenny Grönholm ja Eva Mustonen Hobusepea galeriis näituse „Idioodid”. Näituse avamisel toimub performance „Hapendamise võlud: külalised Lõuna-Koreast”.

„Ma mõistsin väga hästi, millest need naised laua taga rääkisid. Nad ei pidanud üksteise lauseid lõpetama, et olla ühel meelel. Nad olid samas puntras, elukestvas jamas. Sest kuidagi oli nii juhtunud, et nad olid hakanud kunstnikeks ning nüüd polnud enam olukorrale justkui mingit leevendust. Täiesti iseseisvalt, oma käega, olid nad loomingu ning muu maailma lahku ajanud. Märkamata, mida säärane teoreetiline pööre endaga kaasa toob, leidsid nad end ühtäkki üpris isiklikust ning mõru maitsega põrgust.”

Näitusel välja pandud teosed käsitlevad loomingulisust õpitud abitusena. Katsed ühendada argielu ning loomeprotsessi võtavad üha tragikoomilisemaid mõõtmeid. Kõik kolm kunstnikku on normaalse toimimisega justkui kimpus. Tööintervjuudel käimine muutub peenetundeliseks rollimänguks, kapsaste sisse tegemine „suuliseks pärimuseks” ning igapäevane kavatsus olla asjalik lõpeb sageli koerakuulutuste vahtimisega. Midagi on pidevalt nihkes, küll kontoarved, küll maailmavaated. Kunstnikutöö ühteaegu prestiižne, kuid vähe mõjujõudu omav positsioon ühiskonnas paneb end tundma kasutuna. Kuidas sõidelda tühisust? Kuidas leida iseküpsetatud aganaleivast iva?

Kolm sõpra ja kolleegi – Jenny, Madlen ja Eva – on asunud nähtamatute vaenlastega donkihhotelikku võitlusesse, ja kuigi loll saab kirikuski peksa, võib järgmine päev äratada tuikavat pead ere päike. Unistame koos.

Näitus jääb avatuks kuni 2. septembrini 2019.

Kunstnikud tänavad Eesti Kultuurkapitali, Alissa Šnaiderit, Hobusepea galerii meeskonda ning Jenny „tosi kiva” venda Emilit.Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Madlen Hirtentreu (1993) loomingu keskseks teemaks on vaimne ja füüsiline territoriaalne piiratus, millest väljapääsemiseks leiutatakse üha uusi võtteid olukorraga manipuleerimiseks. Tema kineetilisi skulptuure, installatsioone ja performance’eid iseloomustab frankensteinlik tehnika ja ihuliku õõva kokku sulatamine, absurdilembus ning eklektiline materjalivalik. Viimane omandab töödes sageli arhiveerija ja tunnete salvestaja rolli. Hirtentreu on õppinud Itaalias visuaalkultuuri ja majandust ning lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna magistrikraadiga. Ta osaleb mõõdukalt projektides ja näitustel Eestis ja väljaspool ning on tegev ka teistel väljadel, olgu selleks laborilaud, tehas või kontoritool. Hetkel elab ja töötab Tallinnas.

Jenny Grönholm (1988) tegutseb peamiselt maalikunstnikuna ning kujutab oma teostel argiseid motiive loomadest ja inimestest oma elus. Muidu helged päevapildid on looritatud vankumatult nukrameelsesse koloriiti, mis muudab need vaatajale justkui kättesaamatuks ning ebausaldatavaks. Nii mõjuvad stseenid tema maalidel pigem esilekerkivate mälupiltide kui reaalsete olukordadena. Sageli koonduvad tööd seeriateks, kus üks ja sama motiiv kordub, rõhutades veelgi ajalist ebamäärasust ning väljapääsmatust unenäolisest olukorrast. Kummastavalt üksluine igapäevaelu pole Grönholmi maalides lõppkokkuvõttes ängistav, sest korduvuse aktsepteerimisel saabub ka hell rahu. Jenny Grönholm on omandanud bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonnas ning magistrikraadi samas installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Ta on osalenud isik- ja grupinäitustel Eestis ja välismaal. Praegu jagab ta oma aega Virtsu ja Tallinna vahel, tegeledes loomingu ning metskitsede vaatlemisega.

Eva Mustonen (1986) on kunstnik, kelle loomingus domineerivad isiklikku laadi jutustused, mille edasi andmiseks kombineerib ta omavahel nii aeganõudvaid tekstiilitehnikaid, kohmakat puutööd, päevikulaadseid tekstikatkeid, igapäevaste toimetuste produkte kui ka „kaltsukatest” leitud asju. Tema humoorikad installatsioonid on kantud do it yourself esteetikast. Mustoneni teosed on vaadeldavad feministliku kunsti võtmes, kus privaatsele võib tihti omistada poliitilist kõnekust. Eva Mustonen on õppinud tekstiili ja semiootikat Tartus ja Göteborgis, täiendanud end installatsiooni ja skulptuuri erialal Eesti Kunstiakadeemias. Elab ja töötab hetkel Tallinnas.

05.09.- 22.09.

LAURA PõLD & KATRIN VäLI

Urud. Lennud

05.09.- 22.09.

LAURA PõLD & KATRIN VäLI

Urud. Lennud

Alates 5. septembrist 2019 on Hobusepea galeriis avatud näitus „Urud. Lennud“, kus Laura Põld ja Katrin Väli esitlevad skulptuure, objekte ja tekste. Näitus jääb avatuks kuni 22. septembrini. Näituse lõpetamine toimub 22. septembril 15.00.

Laura Põld ja Katrin Väli esitlevad Hobusepea galeriis skulptuure, objekte ja tekste, mis väljendavad hoiakut, et maailm on täis mitmesugust elu, mis on väärtuslik ja tähtis, ning mitte meie, inimesed ei anna talle väärtust, vaid tema väärtus on temas eneses.
Palju aastaid linnuvaatlusega tegelenud Katrin Väli ja kunstnik Laura Põld vaatasid 2018. aasta suvel Kundas viibides ja tsemenditehase savikarjäärist toodud savi baasil krohvitehnikaid õppides, kuidas pääsukesed ehitavad samuti sealsamas katuse all ja väga sarnasest segust oma pesi. Kunstniku tunnetusliku oletuse põhjal inimkäele loomulikuks peetud vormid on teiste liikide seas levinud juba enne inimest ja kätt. Sellest väga pragmaatilisest äratundmisest saigi sissejuhatus uue valdkonna juurde. Kui varemgi on Põld materjalitundliku loojana tarbekunsti ajaloost ja -tehnikatest lähtunud, siis seekord nihkus kunstniku fookus veel ajatumatele vormisuundumustele – ehitustegevusele linnu-, looma- ja taimeriigis. Autorid peavad väga tähtsaks liigirikkuse säilitamise teemasid praeguses Eestis, kus elupaiku bio- või alternatiivkütuse tootmise sildi all hävitatakse.

Väli selle projekti raames kirjutatud luuletekstid väljendavad autorile omasel rahutul viisil eluvormide intrigeerivat ja müstilist olemust. Autori soov on läheneda olenditele (lindudele, puudele, loomadele) empaatiliselt. Mitte niivõrd otsida momente, kus nemad on inimese nägu, vaid püüda olla nende nägu selleks, et midagi mõista, mida muud moodi mõista oleks raske, aga ometi on säärane mõistmine vajalik.

Laura Põllu ja Katrin Väli koostöö esimene osa valmis Fiskars Village Art & Design Biennale raames näituseks „Beings with“, mida kureeris Jenni Nurmenniemi. Kui Fiskaris paigutus Laura Põllu ja Katrin Väli installatsioon ajaloolise viljaaida kahte hämarasse salve ning kasutas ära ruumi salapärast õhustikku, siis Hobusepea galeriisse loodav väljapanek koosneb uutest teostest ning ka rikkalikumast Väli tekstivalikust, mida eksponeeritakse, võttes arvesse selle näitusepaiga iseloomu.

Näituse produktsioon: Tehniline Direktor
Näituse graafiline disain: AKSK
Fotod: Sten Saarits

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Linzi Kunstiülikooli plastiliste kontseptsioonide ja keraamika osakond.
Täname: Jaakko-Priidik Hallas, Lukas Eggerth, April Fowlow, Kelli-Carolin Parkja, Kaisa Sööt.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Laura Põld (1984) on sündinud Tallinnas. Ta on õppinud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2003–2007), maali Tartu Ülikoolis (MA, 2007–2010) ning plastilisi kontseptsioone ja keraamikat Linzi Kunstiülikoolis (MA, 2018–...). Põld on alates 2010. aastast töötanud vabakutselise kunstnikuna ning osalenud soolo-, duo- , grupinäitustel ja residentuurides Eestis, Austrias, Saksamaal, Jaapanis, Soomes, Iraanis, Prantsusmaal jm. Laura Põldu on tunnustatud mitme auhinna ja stipendiumiga, nagu Eduard Wiiralti stipendium (2008), Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2014), Köler Prize’i grand prix (2016) ja Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali peapreemia (2018).

Katrin Väli (1956) kodanikunimega Katrin Hallas on luuletaja ja tõlkija ning sündinud Tallinnas. Ta on lõpetanud 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelise kirjandusinstituudi ning on Katrin Väli nime all avaldanud 12 luulekogu ja regulaarselt luuletusi perioodikas. Tema luulet on tõlgitud vene, ungari, ukraina, inglise ja soome keelde. Ta on tõlkinud ilukirjandust, peamiselt luulet. Kodanikunime all on toimetanud ja tõlkinud mitmesuguseid tekste ning tegutsenud alates 1994. aastast Eesti Ekspressi juures keeletoimetaja-korrektorina.

25.09.- 14.10.

MAARJA NURK

Surm struktuuri läbi

25.09.- 14.10.

MAARJA NURK

Surm struktuuri läbi

17.10.- 02.11.

SILVIA SOSAAR & HANNO SOANS

Akadeemia spordiklubi

17.10.- 02.11.

SILVIA SOSAAR & HANNO SOANS

Akadeemia spordiklubi

Kas, kuidas ja milleks teha kehadega asju? Nagu on öelnud filosoof Pierre Bourdieu; „On palju asju, mida mõistame vaid oma kehaga, ilma neid selgelt teadvustamata ja suutmata mõistetut sõnadesse panna. Väga tihti on võimalik vaid öelda: Vaata, tee nagu mina teen!”.

Alates 17.10.2019 avatud „Akadeemia spordiklubi” pakub igal õhtul (va teisipäev) kell 17.30‒18.30 treeninguid inspireerituna jõusaali ringtreeningust (Silvia) ja kick-boxing aeroobikast (Hanno). Pühapäeviti kell 12.30‒13.30 toimub mängutund kummikeksu ja turnimispuuga (Silvia).
Saame koos piinlikkusest üle! Kohtumiseni „Akadeemia spordiklubis”, kus igaühest võib saada elav skulptuur! Kõik treeningud on tasuta! Kaasa võtta vahetusjalanõud.

Eelhäälestus: „Mängus on distsiplineeritud keha, mängus on masinlik keha ühtlases rütmilises liikumises. Venitus-pingutus, tõmme-lüke. Ja tsükkel on täis. Veelkord. Ja uuesti. Me liigume siiski, aga üksnes kohapeal. Kiirenev hingamine otsib oma rütmi. Kui see paigas, ei tule kontraktsioonidel lõppu. Treeningsaalimuusika? Jah! Ent sisimas on taustaks verekohin peas ja hingamise hääl, mis märgib selles hetkes ainukordsena kogetud tegelikkust. Hääl, mis pole ei märk, mis kaldub tähistaja suunas, ega mask, mis seda varjab. Hingamine pole otsustamise küsimus – see on iseenese sunnismaiseim tasand. Väljahingamist tuleb jälgida, sisse hingame me ise. Kui kopsud kõnelevad on see puhas kohalolu! Tähendustest vabastavad kordused dikteerivad serontoniinitaset ajus ja piimhappetaset lihastes, mõte libiseb kergelt tegelikkuse pinnal ja otsib valule ja monotoonsusele aseaineid. See on viis olla siin, olla olemas, olla kaasatud. See on viis ennast iseenesesse unustada: jooksutrenažööri aeroobsesse protsessi, ringtreeningu pingetsüklitesse, kick-boxing’ut mimikeerivasse kehadistsipliini.”.

Konsultant-treener Kadi Hunt, muusikaline kujundus Kiwa, graafiline disain Martin Rästa. Koostööpartnerid: G-floors, Omatsirkus, Valge Kuup, KRK Jõusaalid.
Tänud: Andre Joosep Arming, Pierre Bourdieu, Dmitri Gerasimov, Aksel Haagensen, Tõnu Narro, Kati Ots, Olesja Semenkova, Mauno Saari, Jaak Soans, Silva ja Aare Sosaar, Reimo Võsa-Tangsoo.

„Akadeemia spordiklubi” Hobusepea galeriis on avatud kuni 4. novembrini. Galerii on näituse ajal avatud K-E kl 12.00‒19.00.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Silvia Sosaar (1979) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistrant. 2017. aastal lõpetas Sosaar Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaosakonna. Oma esimesel isiknäitusel „Shiny Shoes Salon” (2018) EKA galeriis muutis Sosaar kunstigalerii kingapuhastussalongiks. Sosaar on osalenud oma teostega näitustel Eestis, Lätis, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Pakistanis.

Hanno Soans (1974) on vabakutseline kunstikriitik ja kunstnik ning Eesti Kunstiakadeemia pikaaegne lektor. Alates 2017. aastast on ta Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Soans on töötanud kaasaegse kunsti kuraatorina Eesti Kunstimuuseumis (1997–2008) ja kureerinud Eesti paviljoni Veneetsia Biennaalil (Mark Raidpere, „Isolaator”, 2005). Ta on kureerinud rahvusvahelisi välisnäitusi Venemaal, Soomes ja Saksamaal. Soans on kunstnikuna osalenud näitustel Eestis, Ühendkuningriigis, Serbias, Ameerika Ühendriikides, Portugalis, Ungaris, Lätis, Soomes. Tööd kogudes: Museo Caldas de Rainha, Portugal ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.

06.11.- 25.11.

ANGELA MAASALU

Koobas unustatud unistustele

06.11.- 25.11.

ANGELA MAASALU

Koobas unustatud unistustele

Kolmapäeval, 06.11.2019 kell 18.00 avab Angela Maasalu Hobusepea galeriis isiknäituse „Koobas unustatud unistustele”.

Things are
changing; things are starting to
spin, snap, fly off into
the blue sleeve of the long
afternoon. Oh and ooh
come whistling out of the perished mouth
of the grass, as things
turns soft, boil back
into substance and hue. As everything,
forgetting its own enchantment, whispers:
I too love oblivion why not it is full
of second chances. Now,
hiss the bright curls of the leaves. Now!
booms the muscle of the wind.

Mary Oliver „Twelve Monos”, 1979

Näituse pealkiri on laenatud Werner Herzogi filmist „Cave of Forgotten Dreams” („Unustatud unistuste koobas”, 2010). Film räägib maailma vanimatest seni avastatud koopamaalingutest Chauvet’s Lõuna-Prantsusmaal. Kunstnik loob näitusel kujundi nö isiklikust koopast, paigast meie sügaval sisimas, kuhu jätame kõik mälestused ja unistused, nii need, mis täitusid kui ka need, mis luhtusid. Angela Maasalu loomingule on omane värvikas jutustus, metafooride rikkus ja muinasjutulisus. Tema julge kujutlus-võime laseb piltidel kujutada samaaegselt nii õudu kui ka ilu. Maalide pealkirjad nagu „Mälu palee”, „Sa pead elada tahtma!” ja „Mul on kahju, et me kunagi koos kalale ei jõudnud” annavad aimu kunstniku huvist ja võimest kõneleda nii pildi kui sõna kaudu.

„Ta kasvas üles ühes väikeses linnas. Kõik, mida ta soovida oskas, oli olla kõigi poolt armastatud. Hiljem ihkas ta vaid kuulsust ja raha ja elada ilusas suures majas, kuhu mahuks kiik tuppa ja koer muidugi ka. Raha tundus kindlam väärtus kui inimesed ja armastuse unustas ta sootuks.
Maja, kus ta üles kasvas, oli ümbritsetud nii paljude puudega, et ükskord ütles ta klassikaaslane: „Ma arvasin, et seal pole juba ammu kedagi elanud, või kui ongi, siis saab see olla vaid nõid.”. Aga tema jaoks oli aed saladus, maagiline ja tume kuningriik, samas ka vangla, mida ta ei tahtnud kellelegi näidata.
Kogu elu jooksul tundis ta, et mäletab kõike, mis temaga kunagi juhtunud on. Peab meeles iga mälestust, nii mõru kui ka magusat. Tundis mälestuste raskust ja talumatut nostalgiat. Võimalik, et ta oli säärase, minevikus uneleva meele pärinud oma isalt, kes mõtles tihti möödunust ja kartis nii väga surma, et ei julgenud kunagi õieti eladagi.”

Angela Maasalu

Näitus on avatud kuni 25. novembrini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Angela Maasalu on Londonis elav ja töötav, Eestis sündinud ja kasvanud kunstnik. Maasalu omandas bakalaureuse kraadi Tartu Ülikooli maaliosakonnas (2012) ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia maali erialal (2015). Õpingute ajal täiendas ta end Londonis, Central Saint Martins College’is (2013–2014). Tema eelmine isiknäitus „Throbwerk“ (koos Kate Lyddoniga) toimus k.a. Tallinna Kunstihoone galeriis. Maasalu on kahel korral, viimati tänavu, nomineeritud Sadolini kunstipreemiale.

27.11.- 16.12.

JOHANNES LUIK JA LAURI

Hämarala

27.11.- 16.12.

JOHANNES LUIK JA LAURI

Hämarala

Kolmapäeval, 27.11.2019 kell 18.00 avavad Johannes Luik ja LAURi Hobusepea galeriis näituse „Hämarala”. Näitus jääb avatuks kuni 16. detsembrini 2019.

Näituse pealkiri viitab olekule, mis eksisteerib kahe väärtuse vahel, olemata kumbki. Ruum ja viis, kuidas see materiaalselt manifesteerub, on midagi, mida luuakse ja taasluuakse lakkamatult läbi igapäevaste tegevuste, mis selle ruumiga seostuvad. Kunstnikud on mõlemad näitusele välja pannud ühe teose, mis uurib isikliku ruumi lugu ning sellest tulenevaid assotsiatsioone.

LAURi „Kärbes”:
/—/ Igatahes, tol hommikul oli seal väga külm. Kui vahetrepist üles jõudsin, siis põrandalauad mustendasid. Minu poolvalmis tuba oli kärbeste surnuaed. Akendel võis veel kuulda uimast suminat, aga terve põrand oli täis musti, sitaseid, surnud kärbseid. Ma olin üllatunud, nii palju kärbseid polnud ma varem veel korraga näinud. Aga päris jõle oli ka. Mõelda vaid, ma pean seal toas elama hakkama, kui need tüütud loomad mulle suhu situvad.
Mõne aja pärast hakkas päike aknast sisse paistma ja toa temperatuur tõusis tuntavalt. Mõtlesin, et kui see segadus sealt koristatud on, siis peakski temperatuur olema töö tegemiseks paras. Hakkasin siis surnud sitakotte tolmuimejasse imema kui üks hetk avastasin, et need liigutavad. Pead tõstes sain aru, et toas oli ka sumin valjemaks muutunud. Nüüd hakkas pihta võidujooks ajaga. Meeleheitlikult imesin ma kärbseid tolmukasse, kuna ringimöllutavaid oli juba päris keeruline tolmuimeja otsaga kinni püüda
/—/

Johannes Luik „Maja”:
1926. a. sündis Johannes Luik
1988. a. sündis talle lapselaps Johannes Luik
Vahemikus 1988–1993 ehitas Johannes Luik oma lapselastele mängumaja
1993. a. suri Johannes Luik seenior
2019. a. ehitas Johannes Luik oma lapsepõlve mängumaja koopia

Tänud: Liina Siib, Jaan Luik, Jaan-Joosep Luik, Enno-Mihkel Jürima, Cloe Jancis, Reimo Võsa-Tangsoo, Kristi Kongi, Riin Maide, Nele-Marie Tiidelepp, Taavi Piibemann, Taavi Talve.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Johannes Luik ja LAURi lõpetasid 2019. aasta kevadel Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna bakalaureuseõppe. Mõlemad kunstnikud on juba jõudnud esineda mitmetel näitustel sh EKL’i aastanäitusel „Juubelikevad” Tallinna Kunstihoones (2018). 2018. aastal omistati Johannes Luigele Noore Skulptori Preemia Grad Prix ja LAURile Noore Skulptori Preemia III koht.

2018

20.12.- 20.01.

KADRI TOOM

pealispind

20.12.- 20.01.

KADRI TOOM

pealispind

24.01.- 05.02.

EDE RAADIK

Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita

24.01.- 05.02.

EDE RAADIK

Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita

Alates kolmapäevast, 24.01.2018 on Hobusepea galeriis avatud Ede Raadiku (1989) isiknäitus „Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita“.

Kui eelmise näituse keskmesse asetas Raadik oma töökogemuse kaubapaigutajana, analüüsides talle omase kuiva huumori ja napi visuaalse keele abil tööruumi organiseerivaid ning seal kehtivaid printsiipe ja väärtussüsteeme, siis seekordse näituse teemaks on kunstnik valinud töökeskkonnas valitsevad suhted, ülemuse ja alluva vahel asetleidva fiktsiooni või tõestisündinud situatsiooni. Johannes Saar kirjutab ajakirja „Vikerkaar“ 2017. aasta detsembrinumbris ilmunud käsitluses „Orjandusliku Eesti tõus. Ede Raadiku juhtum“: “Ede loomingu üks peategelane on töötaja number RP3458. Lootusetult armunud oma ülemusse ning otsustanud end tähelepanu võitmiseks surnuks töötada. Ilmutab selles erakordset leidlikkust ja loomingulisust, jõuab autahvlile ja ka viimse piirini, töölt lahkumise mõteteni. Mis muidugi on täielik enesetapp. Sest piiramatu ekspluateerimise utoopia, millesse Ede Raadik on sündinud, võrdsustab töötuse totaalse ilmaolekuna, ilmajäämisena. Palgatöölt lahkumine ei too selles utoopias sära silmadesse. Kaadritest lahkumine on sama, mis ebavedu armastuses, afekti lõpp, tühjus, hukk.”

Ede Raadiku loomingut iseloomustab intellektuaalne, rõhutatult kuiv ja samas poeetiline lähenemine teemale. Ta töötab seeriatena ja tema tööd kujutavad tihtipeale skeeme ja tabeleid, milles esitatakse statistikat süsteemide kohta, kus alati eksisteerib tundmatu, viidates nii absurdsusele ja võimalusele esitatut umbusaldada. Ede Raadik kehastub oma loomingus kord kalkuleerivaks statistikuks, kord subjektiivseks kogejaks.

Näitus jääb avatuks 5. veebruarini 2018.

Kunstnik tänab: Johannes Saar, Karoliina Kagovere, EKA graafikaosakond ja kõiki, kes on talle toeks olnud.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Ede Raadik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna, omandanud 2013. aastal bakalaureuse- ja 2015. aastal magistrikraadi. Ta on osalenud Tallinna XVI Graafikatriennaali „Kirjaoskus – kirjaoskamatus” näitustel Rundum artist-run space'is ja Kumu kunstimuuseumis (2014), Eesti Fotokunstimessil (2015) ja viimati Lilli-Krõõt Repnau kureeritud näitusel „Teispool reaalsust“ Tartu Kunstimajas (2017). Ede Raadiku eelmine isiknäitus „kindlasti ei peaks keegi suvaliselt töösse suhtuma, eriti SINA...” toimus 2016. aastal samuti Hobusepea galeriis.

07.02.- 26.02.

JAN LüTJOHANN & UKU SEPSIVART

Vähekene, iga päev

07.02.- 26.02.

JAN LüTJOHANN & UKU SEPSIVART

Vähekene, iga päev

Kolmapäeval, 7. veebruaril 2018 kell 17.30 avavad Jan Lütjohann (1987) ja Uku Sepsivart (1988) Hobusepea galeriis ühise näituse „Vähekene, iga päev”.

Näituse kaastekstis viitavad kunstnikud huvile kätega töötamise vastu, mis on olulisel kohal nende kunstnikupraktikas ja ühiseks läbivaks jooneks käeoleva näituse kontekstis. Nad mõtisklevad valmistamisest kui protsessist kusagil tööpingi ärakulutamise ja juhusliku materjali akumuleerumise vahele jääval alal.

I
Kui haruldane on hommikul ärgates mitte teada, mida päeval teha.
Töötamine ja töötamine ei ole päris samad

II
Iga kord, kui tööriist on kasutuses, muutub see vähekene väiksemaks.
Iga kord, kui sajab vihma, muutuvad praod mäe sees vähekene suuremaks.

III
Ihalus nikerdamise järele.
Kas on see mõni jõud sarnane sellisele, mis tasaselt kergitab mägesid või laseb mandritel triivida?

IV
Kellel on lubatud lüüa oma korteris lärmi või tekitada segadust?
Ilma aia, õuepealse, kuuri, garaaži või keldrita muutuvad sõrmed rahutuks.

Näitus jääb avatuks 26. veebruarini 2018.

Täname: Tours n Cars OÜ, Paulon Säätio, Liina Siib, Evelyn Müürsepp-Grzinich, John Grzinich, Nils-Naatan Kaivo, Henna Jula, Marko Sepsivart, Hanna Piksarv.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Jan Lütjohann on saksa skulptor ja õpetaja, kes elab ja töötab Soomes. Näituse kontekstis uurib Lütjohann käsitööriistades peituvaid võimalusi ja piiranguid. Lütjohanni skulptuurid põhinevad tema huvil lihtsate, maalähedaste, industrialiseerimis-eelsest ajast pärinevate tööpinkide vastu, mida on kasutatud nii töötamisel kui ka kogukondlikul lävimisel. Ta kasutab elemente traditsioonist, et tekitada loovat ja sotsiaalset potentsiaali.

Uku Sepsivart võrdleb looduslikke protsesse ja inimese vajadust kätega töötamise järele. Ta jälgib näiliselt lihtsaid, loomade poolt tehtavaid toiminguid ning püüab sarnast kergust ka oma oma töö kulgemisse kaasata. Sellise lähenemisega töötades, proovides leida täiusliku rütmi ja olustikku, mõtestab Sepsivart inimese võimalikku eksistentsi väljaspool tsivilisatsiooni.

01.03.- 19.03.

ELLA BERTILSSON & ULLA JUSKE

11,9 kilomeetrit kesklinnast loodes

01.03.- 19.03.

ELLA BERTILSSON & ULLA JUSKE

11,9 kilomeetrit kesklinnast loodes

Neljapäeval, 1. märtsil 2018 kell 18.00 avavad Ella Bertilsson (1982) ja Ulla Juske (1986) Hobusepea galeriis ühisnäituse „11,9 kilomeetrit kesklinnast loodes”. Näitus jääb avatuks 19. märtsini 2018.

Näituseprojekt räägib kodutundest, kuid osutab ka turvalise paiga negatiivsele, võõrandumist tekitavale poolele. Projekti aluseks on Iiri telesari „Vihmased päevad Blanchis” (Rainy Days in Blanch), mis on ehitatud üles ühe perekonna mitme põlvkonna naiste ja nende sõbranna lugudele. Tegelaste lood räägivad majast, kodust, kus jutustaja elab või on elanud, tema perekonnast, aga ka uude kohta kolimisest. Lood puudutavad sooja, meeldiva kodutunde kõrval ka hirmu, paranoiat, mittekuuluvustunnet ja võimuküsimusi.
Kunstnikud muudavad galerii keldrikorruse telesarja võttepaigaks. Ülemisel korrusel esitatakse seriaali esimest osa videona. Seriaali pilootosa filmiti Dublini eeslinnas asuvas Blancardstowni keskuses, enne selle ametlikku avamist 1996. aastal. Seriaal ebaõnnestus ja ei jõudnud kunagi teleekraanini. Blancardstowni keskus oli 1990. aastate lõpul Euroopa üks suuremaid kaubandusekeskusi, kus said tööd väga paljud inimesed ning kuhu tekkis multikultuuriline kogukond.
Projekt on valminud kahes residentuuris – Blanchardstowni Draiochti kunstikeskuses (november-detsember 2017) ja Norra Dale Põhjamaade Kunstnike Keskuses, (jaanuar-veebruar 2018).

Täname: Draíocht Arts Centre, Nordisk Kunstnarsenter Dale (NKD), Iiri Saatkond Eestis, The United World College teatriosakond, Hartstown Community School, Institution of Technology Blanchardstown, noorteteatri grupp Draíocht Arts Centre, Corduff Community Centre, Phoenix FM’s raadiosaate „Africans in Ireland” tegijad, Reet Varblane, Annelie Gardell, Sharon Murphy, Catherine O’Keeffe, George Brennan, Austin Hearne, Michelle Hall ning kõiki, kes saatsid lugusid, kus nad arutavad kodu üle.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Culture Ireland.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Ella Bertilsson & Ulla Juske elavad ja töötavad Dublinis. Nad alustasid koostööd 2015. aastal magistriõpingute ajal Iiri Kunstiakadeemia uue meedia osakonnas. Nende ühislooming põhineb mittelineaarsetel narratiividel, kus tõe ja fiktsiooni ning mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorrad on omavahel läbi põimunud. Nende narratiivide abil loovad kunstnikud installatsioone, kus käsitletakse aja, mälu, koha ja identiteedi suheteid

21.03.- 09.04.

KAI KALJO 1

Lilled

21.03.- 09.04.

KAI KALJO 1

Lilled

Kolmapäeval, 21.03.2018 kl. 17.00 avab Kai Kaljo (1959) Hobusepea galeriis isiknäituse „Lilled“.

Kai Kaljo on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kelle videoteos „Luuser“ (1997) on üks üheksakümnendate eesti kunsti tähtteoseid. Kai Kaljo loomingut on peetud emotsionaalseks ja poeetiliseks, tema vaatlejasilma teraseks. Kunstikriitik Mari Laaniste on öelnud, et Kai Kaljo on kunstis sotsiaalsem ja sotsialiseeruvam kui kunstis kombeks. Tema videotöid iseloomustab avatud ja inimlik mõõde, mis on osutunud rahvusvahelises kunstipildis nõutumaks kui kodukandis.
Hariduselt maalikunstnik, on Kai Kaljo viimaste aastate näitustel taas maale eksponeerinud, viimati möödunud aastal toimunud isiknäitusel „Vanadus@vabadus“ Vabaduse galeriis, kus oli väljas maaliinstallatsioon 56-est pilvest. Käesoleval näitusel Hobusepea galeriis pakub Kaljo vaatajale nii maali kui videot, näituse ainese võtab kunstnik kokku sõnadega:

„Aasta tagasi sain endale uue ateljee.
Seal oli nii hea olla. Tundsin, kuidas seal aastakümneid enne mind töötanud andekatest inimestest jäänud energia minusse salvestus. Isegi vaade aknast tundus kuidagi tuttav.
Lasin ateljeel ennast mõjutada, et meelde tuletada, miks ma õieti tahtsin kunstnikuks saada.
Tuli meelde, kuidas noorena küsisin oma emalt, kui arutasime, mis eriala Kunstiinstituudis õppida, et miks minust ei võiks saada selline mitmekülgne kunstnik nagu Adamson-Eric. See oli tol ajal ennekuulmatu jultumus ja ema vastas:”Ega sina ei ole ju Adamson-Eric”.
Ma tahtsin kunstnikuks saada sellepärast, et mulle meeldis joonistada. Kui nüüd kõi pealmised kihid ära võtta, siis see tuligi sealt alt välja. Ja millegipärast tahtsin joonistada lilli, kuivanud lilli. Algul ajas see mõte mind lausa naerma, aga minema ka ei läinud.
Tuli meelde, mida mu isa oli rääkinud oma emast, minu vanaemast, keda ma kunagi polnud näinud, et temale olla ka meeldinud lilled ja et temast sai ka kunstnik, kes teostas ennast traatpärgade vabrikus pärjaehtijana.
Vanemaks saades olen hakanud mõistma, kui oluline on vanemaks saada.“

Kai Kaljo

Näitus jääb avatuks 9. aprillini 2018.

Näitust toetavad Priit Press & Lilled ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

11.04.- 30.04.

IVAR VEERMÄE & XIAOPENG ZHOU

Soojus

11.04.- 30.04.

IVAR VEERMÄE & XIAOPENG ZHOU

Soojus

Kolmapäeval, 11.04.2018 kl. 18.00 avavad Ivar Veermäe ja Xiaopeng Zhou Hobusepea galeriis näituse „Soojus“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2018.

Umbes 450 miljonit aastat tagasi elutses madalmeredes massiliselt sinivetikaid. Umbes 10 aastat tagasi väljastas Satochi Nakamoto Bitcoini white paperi. Tänaseks on osa neist vetikaist settinud põlevkivi süsinikurikkaks osaks Ida-Virumaal. Bitcoin on oma väärtuses vahepeal 1500000 korda tõusnud ja veidi hiljem 2,5 korda tagasi langenud. Lisaks on see pannud aluse suurele hulgale teisele krüptovääringutele ning kogu süsteemi on ühendatud ülisuur masinapark, mida nimetatakse kaevandusteks.

Käesolev näitus keskendub põlevkivile, mille kasutamine võimaldab nii krüptorahade kaevandamist kui ka seda näitust. Kohati fragmentaarne kogum pärineb Ida-Virumaa kaevandustööstuse aladelt, Põlevkivimuuseumi arhiivist, Instagrami postitustest, erinevatest krüptokaevandustest, internetifoorumitest, Jordaaniast ja paljudelt tööstustega seotud inimestelt. Näitus võtab kokku omalaadse ummiku – energia, kui peaaegu kõikide süsteemide alusosa peale on ehitatud järjest edasisi üksteisest sõltuvaid kihte. Põlevkivi töötlemine, kohalikku ja globaalset keskkonda kahjustav energia tootmisviis, annab tööd väga suurele hulgale inimestele Ida-Virumaal ning võimaldab sõltumatust teiste riikide poolt toodetud energiast. Samas, ka taastuvenergia tootmine ei sõltu ainult päiksest või tuulest, vaid vajab lisaks suurel hulgal haruldaste muldmetallide kaevandamist.
Ei tasu unustada katseid vanematest süsteemidest välja astuda. Näiteks Bitcoini idee rahast kui kokkuleppest ja eesmärgist viia selle tootmine keskpanga kontrolli alt välja. Iga ahvatleva ideega kaasneb paratamatult oht omakorda uute keskuste või „mullide“ tekkeks. Väikesed, ühevideokaardilised kaevandused asenduvad järjest suurematega. Kõik tasuvusvõimalused pole veel sulgunud ja ka Eestis leidub mitmeid eri tüüpi kaevandusi, millest mõned lausa elektrijaamade territooriumitel asetsevad. Ka krüptorahade kaevanduste energianõudlus on suur, tarbides hetkel Iirimaaga võrdse hulga aastas. Samas „õige“ finantssüsteem tarbib ilmselt tunduvalt enam ressursse.

Kunstnikud tänavad: Laura Jamsa, Jelena Derbneva , Andre Lüüde, Viktor Mikhaylov, Jegorov Sergei, Vladimir Sergejenkov Eesti Energiast; Viru Keemia Grupp; Kalle Pirk ja Annely Oone Põlevkivi Kompetentsikeskusest; Tarmo Kiipli, Ursula Toom ja Erik Väli TTÜ Mäeinstituudist; Ainar Varinurm Põlevkivimuuseumist; Marko Kohv; Maido Mõttus; Keir Raag; Igor Podoljan Dreamlinest, Kristjan Kalm; Priit Padar; Otto de Voogt; Nordcoin Mining; Äripäev; Kiviõli Keemiatööstuse OÜ; Peter Saraskin; Maris Toomel koos Kiviõli rahvatantsurühmaga; Andry Sill; Anna-Liisa Šavrak; Eleri Murru; Evelyn Jäer; Geili Tulits; Kaie Koit; Kaili Djomina; Maryliis Moorbach; Mikk Paju; Nastja Fomina; Oksana Teider; Rauno Kangur; Sirle Seisonen; Susanna Linginen; Tauri Laur; Ville Martinson; Maria Uuetoa; Kalev-Kristjan Tamm; Toomas Täht, Anja Dreissig; Han Tang; Elle, Kadri ja Tiit Veermäe.

Plakati disain: TIAN-DESIGN LAB (Tian Bo, Wang Man)

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

04.05.- 21.05.

MARI-LIIS REBANE

Earwitness / Kõrvaltkuulja

04.05.- 21.05.

MARI-LIIS REBANE

Earwitness / Kõrvaltkuulja

Reedel, 04.05.2018 kell 18.00 avab Mari-Liis Rebane (1988) Hobusepea galeriis näituse „Earwitness / Kõrvaltkuulja”.

„Earwitness” (e kõrvaltkuulja) on helisalvestuste kogumise ja jälgimise projekt, mis käsitleb keskkonnaheli kui jälgimisalust materjali. Lisaks helimaterjalile presenteerib autor galeriiruumis igapäevaobjekte ja visuaalset materjali kui helil põhinevat uurimust toetavaid artefakte. Sõna „Earwitness” viitab sündmusele ja selle tunnistajale. Autor keskendub helimaterjalile kui võimalikule lootekke allikale, kus heli ise muutub uurimisobjektiks ja tõendusmaterjaliks.

Näituse keskmes on heliteos „Earstream”, mille galeriiruumis kogejal on võimalik samastada end autoriga või tema tegevusi jälgida. Kunstniku liikumisi muutuvates helikeskkondades kantakse edasi otseülekandena galeriiruumi. Teos on korraga dokumentaalne ja juhuslik, aga ka lavastuslik, sest suundi, kohti ja ruume, kus viibida, kontrollib välises keskkonnas ringi liikuv autor ise. Voogedastust ja field recordingut kasutav „Earstream” annab võimaluse haakuda erinevate helikeskkondade, olukordade ja ajastatusega, korjates üles pidevas ülekandes ja liikuvuses olevat potentsiaali. Nii viitab kunstnik heli efemeersele, pidevalt ruumis ja ajas muutuvale sündmuslikule iseloomule. Ta uurib, kuidas mõjutavad asitõendid, vihjed ja indeksid narratiivi moodustumist ning kuidas on võimalik manipuleerida nende abil meie auditiivset tähelepanu.

Näitus „Earwitness” tervikuna ei loo lugu, vaid kunstnik vaatleb ja uurib näitusel, kuidas tekib narratiivi konstruktsioon info põhjal, mis on kogetav auditiivselt, kuid seostub visuaalselt. Vaataja-kuulja saab helisündmustest osa episoodiliselt, vastavalt galeriisse sattumise hetkele. Näitus sisaldab ka tähelepanu suunavaid tekstilisi ja visuaalseid viiteid.

Tänud: Silver Liiberg, Raul Keller, Marek Jarkovoi, Aimi Etverk, Robin Pilk, Krõõt Mõttus, Maret Mara Aranovich, Märt-Matis Lill, Eerika Mark, Kärt Hammer, Henry Kasch, Rain Lõhmus ja perekond.

Fotod: Karel Koplimets

Näitus jääb avatuks kuni 21. maini 2018.

Näitust toetavad Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Mari-Liis Rebane on tegutsenud audiovisuaalse kultuuri sfääris kaasamõtleja, ideekäivitaja, kuraatori ning kriitikuna. Aastatel 2013‒2015 juhtis ta Baltimaade suurimat rahvusvahelist animatsioonfilmide festivali, pidades oma peamiseks eesmärgiks animatsiooni mõiste laiendamist ja ümber defineerimist ning sidudes animatsiooni teiste kunstivaldkondadega. Ta on täiendanud end mitmel pool Euroopas ja osalenud audiovisuaalse valdkonna festivalidel väliseksperdina (Ars Electronica 2016 žüriiliige, Festivali „Radical Atoms” The Prix Forums paneeldiskussiooni moderaator). Aastal 2015 alustas ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia uue meedia osakonnas, keskendudes helikunstile (juhendaja Raul Keller). „Earwitness” on tema esimene projekt avalikkuse ees iseseisva galeriikunstnikuna. Oma kunstipraktikas uurib Mari-Liis Rebane heli kui mitmekülgset materjali, lõimides interaktsiooni, dokumentatsiooni ja fiktsiooni. Kunstnikuna huvitavad teda heli kui narratiivi käivitav tööriist, heli ontoloogilised omadused ja auditiivse tähelepanuga manipuleerimine.

23.05.- 11.06.

MATTHIAS SILDNIK

Vaheala

23.05.- 11.06.

MATTHIAS SILDNIK

Vaheala

Kolmapäeval, 23.05.2018 kell 18.30 avab Matthias Sildnik (1987) Hobusepea galeriis isiknäituse „Vaheala“.

Käesoleval näitusel töötab kunstnik edasi Robert Oppenheimeri nimelise heategevusliku ideepanga (ROHI) kontseptsiooniga, millel põhines ka tema 2016. aastal Draakoni galeriis toimunud näitus „Õnnelik ruum“.

Matthias Sildnik: „Aastatel 2015-2016 korraldas Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank (ROHI) kollektiivse ruumiloomeprojekti, mille sihiks oli kirjeldada inimeste ettekujutust ideaalsest töökeskkonnast neoliberaalse majandussüsteemi tigimustes. Vaheala lähtub ROHI tulemustest ning uurib ennustamatut liikumist, mis inimeste valikutes ilmneb.
Kogukonnad muutuvad ajas ja kannavad kaasas oma ajalugu. Minevikus tehtud valikud seavad eeltingimusi tulevastele olukordadele. Otsuste langetamine toimub vahealas, kus kogemus moodustab terviku. Ebaoluliste ja oluliste valikute kogumis kujuneb järkjärgult tulevik. Kas see on erakapitalil põhinev kontrolliühiskond või inimõigustel põhinev krüptoanarhism? Lähitulevikus võib meie subjektiivsus olla diskursiivne drooniteadvus, mis kohandab ennast kodanikuindeksist lähtuvalt, kuid see võib olla ka ettearvamatu teadvus, mida ei kontrolli ükski diskursiivne formatsioon.
Ühiskond on kollektiivse loomingu produkt ja Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank otsib pidevalt uusi võimalusi kuidas protsessi uute mõjudega rikastada.“

Näitus jääb avatuks 11. juunini 2018.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Matthias Sildnik on omandanud bakalaureuse- (2010) ja magistrikraadi (2014) Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Hetkel jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis. Lisaks on ta õppinud aastatel 2011–2012 Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna filosoofia ja semiootika instituudis ning samas kultuuriteaduste ja kunstide instituudis. Näitustel esineb Matthias Sildnik alates 2008. aastast.

13.06.- 09.07.

LIISI EELMAA

Õrnalt õhus

13.06.- 09.07.

LIISI EELMAA

Õrnalt õhus

Kolmapäeval, 13.06.2018 kell 18.00 avab Liisi Eelmaa (1982) Hobusepea galeriis näituse „Õrnalt õhus”.

„Õrnalt õhus“ on jätk seeriale „Kopeerides püüdlust“, mis oli eksponeeritud ka möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitusel TASE’17 Noblessneri valukojas. Mõlema seeriaga uurib kunstnik läbi abstraktse kujutise kolme nähtust: ainet, vormi ja kujutlust.

Liisi Eelmaa: „Värv laual on veel ebamäärane mass värvainet, pigmenti, sideainet ja täiteainet ning on kohe muundumas kujutiseks. Mind huvitab hetk, kui toimub transformatsioon. Värv võib tunduda veel juhuslik, omamata kujutise staatust, aga juba on olemas otsus ja püüdlus sellest midagi teha. Igasuguse maali algus on abstraktne kui vaadata esimest värvilaiku. Minu eesmärgiks on mängida suureks püüdlus värvilaigust midagi teha. Värvilaik ise on oma olemuselt abstraktne, seda saab vaadelda kui abstraktset kunsti. Abstraktne kunst omakorda annab võimaluse siseneda vabasse kujutavasse ruumi, kus vaataja on sama aktiivne vastuvõtja kui kunstnik kujutise loojana, – mõlemad annavad oma panuse kasutades kujutlusvõimet.
Koopamaali aegadest alates on kujutatud paremat elu, seda mida loodeti juhtuvat. Kujutise loomine pidi soovi täitma. Kui vaadelda, kuhu inimkond on liikunud ajast, mil elati koopas, võime näha kujutlusvõimet täismastaapides realiseerumas. Kõik, mis meil praegu on olemas, on saavutatud tänu esivanemate kujutlusvõimele. See, mis tuleb tulevikus, seda luuakse praegu.“

Näitus jääb avatuks kuni 9. juulini 2018.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Liisi Eelmaa on omandanud bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemias (EKA) stenograafia erialal (2004) ja magistrikraadi EKA vabade kunstide teaduskonnas (2017). Näitustel esineb alates 2003. aastast ning alates 2005. aastast on ta töötanud vabakutselise kunstnikuna erinevate teatrite juures. Varem näitustel peamiselt videoinstallatsioonidega esinenud kunstnik on viimastel aastatel keskendunud maalikunsti spetsiifikat uurivate teoste loomisele.

11.07.- 06.08.

GUDRUN KOPPEL

Kuigi tähtede liikumine taevas on illusioon, mille põhjustab meie endi pöörlemine, näikse täiesti reaalne olevat – Kummastused

11.07.- 06.08.

GUDRUN KOPPEL

Kuigi tähtede liikumine taevas on illusioon, mille põhjustab meie endi pöörlemine, näikse täiesti reaalne olevat – Kummastused

Kolmapäeval, 11.07.2018 kell 18.00 avab Gudrun Koppel (1989) Hobusepea galeriis näituse „Kuigi tähtede liikumine taevas on illusioon, mille põhjustab meie endi pöörlemine, näikse täiesti reaalne olevat – Kummastused“.
(Kummastus on kunstis kasutatav võte, läbi mille toimub objekti väljatoomine tajumise rutiinist. Asjad rebitakse lahti harjumuspärastest seostest. Tagajärjeks on objekti eriline tajumine, mitte äratundmine.)

Käesolev näitus on mõtteline jätk kunstniku eelmisele, 2016. aastal Draakoni galeriis toimunud näitusele „Kõik mis on maa oli kunagi taevas“.

Gurdun Koppel: „Aeg muutub, ruumis toimuvad ümberpaiknemised ja meelevaldsed manipulatsioonid. Moodsa aja hävingut kajastavate ja tekitavate objektide graafilised kompositsioonid galeriis mängivad läbi arheoloogiat ja geoloogiat. Pealkiri „Kujutist nähakse ilma pea ja käteta ulatusliku hävingu keskel’’, sest minevik dikteerib tuleviku. Iidsest Palmyra Kitot torni hauast Süürias, mille jäädvustas oma fotodel Louis Vignes aastal 1864, on Isise lahkumise järel alles vaid kõrb.

Graafilistel kompositsioonidel kujutatu on osutamine võimalikule arbitraarsele ajavälisele manipulatsioonile. Osutamine, sest taust ei oma mõtet, kõik on meelevaldne, force majeure. Näiteks Kivitabamuse autod. Igavene alateadlik jutustus millegi tabamisest on tekitanud kummalise obskuurse narratiivi. Lähenemine, mis on efemeerne ja kaduv, millele on vastukaaluks maapõuest pärinevad kivimid, sest näikse, et kui miski on reaalne, on see pind, millel kõnnime. Kõik muu on silmale nähtamatu, samas talletatud ‒ kutsun neid kummastusteks.“

Näitus jääb avatuks kuni 6. augustini 2018.

Kunstnik tänab Gennadi Baranovi ja Lauri Koppelit.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Gudrun Koppel on visuaalkunstnik, kes kasutab oma töös peamiselt graafika ja foto vahendeid. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2013. aastal. 2010. aastal täiendas ta end Aalto Ülikoolis, Soomes. Tema teoseid on mitmete galeriide, kunstikeskuste jm -institutsioonide kogudes Ameerika Ühendriikides, Hispaanias, Saksamaal, Itaalias, Belgias, Kanadas ja Poolas. Gudrun Koppel on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja ofset lito¬graafia töökoja „Ubu Noir“ liige.

08.08.- 02.09.

KRISTEL SAAN & STEN SAARITS

Zero G Tonic

08.08.- 02.09.

KRISTEL SAAN & STEN SAARITS

Zero G Tonic

Kolmapäeval, 08.08.2018 kell 18.00 avavad Kristel Saan ja Sten saarits Hobusepea galeriis ühise näituse „Zero G Tonic“.

Krüptilise pealkirjaga näitus sai alguse kunstnike ühisest residentuurist Endla rabas. Seal filmitud ja salvestatud video- ja helimaterjalide abil loovad nad näitusesaali ruumiinstallatsiooni, keskkonna, millega suhestumisel on fookuses mh. gravitatsiooni puudumine. Näitus taasloob ja pakub maastikukogemust läbi erinevate meelte. Kunstnike ühendab huvi keha ja keskkonna vaheliste suhete ning materjalitaju erinevate võimaluste vastu.

Kristel Saan ja Sten Saarits: „Kognitiivse keskkonna omastamine on piiratud infotöötluse võimekusega ‒ kontekst on olemas, aga detailid alles renderdavad oma täisväärtuslikku kolmedimensioonilist kohalolu. Toimub paralleelsete narratiivide ja keskkondade põimumine. Taustal ristuvad teineteist mõjutavad ajajooned, mida alles analüüsitakse. Tajutav on sõna tähenduse ja detailsuse hõrendamine ning taasloomine uues keeles, kus kogetav maastik ja selle semiootiline tõlgendus on ühte sulanud. Pigem rõhutatud kontrastid, mille tulemusena harvendab tervik end eelnenud reaalsuse nihkeks. Internetis on null gravitatsiooni. Suhtluskeeleks on kujundid, kuvandlikud mudelid, mida õnnestunud osadeks lahutamise eritelus on võimalik päriselt kogeda. Olukorra vigade analüüs on jätkuv protsess. Järeleaimamine on seda edukam, mida realistlikumaks muutub maastik meie ümber. Hakkame kohale jõudma.“

Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 2. septembrini 2018.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Espak AS.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kristel Saan (1985) on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas keraamika erialal. Lisaks on ta õppinud vabade kunstide teaduskonnas Londonis, Central Saint Martins College of Art and Design’is, täiendanud end Vancouver’is, Emily Carr University of Art and Design’is visuaalsete kunstide osakonnas ning Rhode Island School of Design’is, Ameerika Ühendriikides. Tema loomingut on eksponeeritud erinevates galeriides ja muuseumides nii Eestis kui ka väljaspool. Kristel Saan tegeleb loomingus peamiselt digitaalsuse ja kehalisuse suhtega. Tema väljendusvahendite arsenal on lai, keraamilisest käsitööst installatsioonikunstini. Muuhulgas töötab Saan kunstnikuna Hollywoodi filmitööstuses.

Sten Saarits (1987) on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas ning magistrikraadi uusmeedia osakonnas. Lisaks on Saarits täiendanud end Viini Kaunite Kunstide Akadeemias ja osalenud mitmetes rahvusvahelistes töötubades. Teda on kahel korral tunnustatud Noore Skulptori preemiaga, ta on pälvinud Eduard Viiralti stipendiumi ja käesoleval aastal EKA Noore Kunstniku preemia. Saarits väljendab end peamiselt heli- ja installatsioonikunsti kaudu. Teemana huvitab teda indiviidi suhestumine materiaalsusega, positsioneerimine ruumis ning sündmuste ahelas.

05.09.- 24.09.

ROBIN ELLIS META

U+1F6AE

05.09.- 24.09.

ROBIN ELLIS META

U+1F6AE

26.09.- 15.10.

ANDRES TALI

DELTITNu / uNTITLED

26.09.- 15.10.

ANDRES TALI

DELTITNu / uNTITLED

17.10.- 05.11.

EIKE EPLIK

Loomulik

17.10.- 05.11.

EIKE EPLIK

Loomulik

Alates kolmapäevast, 17.10.2018 on Hobusepea galeriis avatud Eike Epliku (1982) isiknäitus „Loomulik“. Näitus jääb avatuks kuni 5. novembrini 2018.

Näitusel Hobusepea galeriis eksponeerib kunstnik installatiivses laadis skulptuure, mis jäljendavad erinevas abstraktsuse astmes loodud orgaanilisi ja looduslikke vorme.

Eike Eplik: „Ükskord võtsin kätte tüki savi ja teadmata, mida teha, hakkasin seda lihtsalt mudima. Vajutasin seda savitükki, muljusin, silusin, lükkasin savikihist välja suvalisi mügaraid, tegin veel mõne, siis veel – kuidagi loomulik oli see tegevus. Panin savi ära ja läksin koju.
Järgmisel päeval naastes tundus, et võiksin jälle neid mügaraid teha, lihtsalt teha, mitte midagi mõelda, minna materjaliga kaasa. Nii ma tegingi. Nädalate kaupa käisin ja ehitasin üles ümaratest mügaratest loomulikke, võibolla kusagilt sisemusest tulevaid vorme nagu mõni omalaadne termiit-eremiit. Ehitasin oma torne aina kõrgemaks.
Peagi tabasin end mõttelt, et kui ma neid torne sedasi teen, siis ilmselt tahan ühel hetkel ka vaheldust ja vormid hakkavad muutuma. Nii ka läks. Mõistus hakkas rohkem sekkuma ja variatsioone looma. Tornidest said terviklikud vormid, mis hakkasid suhestuma juba ka teiste objektide ja vormidega.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Eike Eplik on kaitsnud magistrikraadi 2010. aastal Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri erialal. Varem on ta õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, täiendanud end Turu Rakendusteaduste Ülikoolis, Soomes ja töötades kunstnike assistendina Rootsis, Soomes ja Saksamaal. 2006. aastal pälvis Eplik Eduard Wiiralti nimelise noore kunstniku stipendiumi, 2012. aastal noore kunstniku produktsioonistipendiumi festivalil „ART IST KUKU NU UT“ ja 2015. aastal oli ta üks Sadolini kunstipreemia nominentidest. Eplik osales Artishoki Biennaalil aastal 2016 installatsiooniga „Lavastus“, tema eelmine isiknäitus „Ilu salong“ toimus möödunud, 2017. aastal Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis. Epliku teoseid kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse.

07.11.- 23.11.

MART VAINRE

Eneseküllased pildid

07.11.- 23.11.

MART VAINRE

Eneseküllased pildid

Kolmapäeval, 07.11.2018 kell 18.00 avab Mart Vainre (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Eneseküllased pildid“. Näitus jääb avatuks kuni 26. novembrini 2018.

Mart Vainre teosed on enamasti vahendatud kaamera või pilditöötlusvahendite poolt, kuid on peaaegu alati materialiseerunud maalikunsti tehnikas. Kaasates protsessi ka teisi pildiloome meetodeid, soovib ta luua mitmekihilist vaatamiskogemust, kus pilt mõjuks samaaegselt nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Vainre teoseid võib käsitleda aeganõudvate rituaalidena, mis näitlikustavad isikliku ja üldise ristumispunkte.
Kunstniku sõnul on käesoleva näituse teosed kui „kajakambrid“, mis tsiteerivad eneses peituvaid algallikaid. Juhuslikku värvilaiku, primitiivset autoportreed ja rikkalikku pintslitõmmet taaskasutab ning suurendab Vainre selleks, et uurida nende koostist ja kuidas need tehtud on.
Olulisem küsimusest „mis?“ näib olevat küsimus „kuidas?“

Mart Vainre: „Minu maalimismeetod lähtub soovist end võimalikult vähese abil „käima tõmmata“. Toetumata lõpututele välistele võimalustele, soovin keskenduda vaid minus eneses peituvatele nõrkadele ja arusaamatutele impulssidele, mida oma motiivi taasloova ja kordava maalimisviisiga võimendan ning paisutan. Värvi kaudu väljendudes ja seejärel tehtut vaadeldes näen, kuivõrd on teineteisest läbi põimunud vastandid: indiviid ja üldine vaade, hetk, minevik ja tulevik, segadus ja kord, ärevus ja rahu.“

Kunstnik tänab: Carl-Robert Kagge, Holger Loodus, Martin Melioranski, Elis ja Taaniel Mägi, Helena Rummo, Piret Tamm.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Mart Vainre on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, omandanud bakalaureuse kraadi maalikunsti erialal ja magistrikraadi uusmeedia erialal. Näitustel esineb alates 2009. aastast, käesolev on tema kuues isiknäitus. Mart Vainre on osalenud ka mitmetel grupinäitustel, sealhulgas kaasaegset eesti maalikunsti käsitlevatel suurnäitustel „Muutuv maalikunst“ (kuraator Eha Komissarov) 2010. aastal KUMU-s ja „Can't go on, must go on“ / „Võimatu minna, kindlasti minna“ (kuraatorid Elin Kard ja Mihkel Ilus) 2014. aastal Tallinna Kunstihoones.

28.11.- 17.12.

TõNIS SAADOJA

Saabumine paberist linna

28.11.- 17.12.

TõNIS SAADOJA

Saabumine paberist linna

2017

14.12.- 07.01.

KAREL KOPLIMETS

Juhtum nr 12. Kalamaja

14.12.- 07.01.

KAREL KOPLIMETS

Juhtum nr 12. Kalamaja

Kolmapäeval 14.12.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis ja Draakoni galeriis Karel Koplimets (1986) isiknäitus „Juhtum nr 12. Kalamaja“. Näitus jääb avatuks kuni 7. jaanuarini 2017.

„Kalamaja bussidesse on ilmunud vargad. Mul tuttaval varastati taskust kallis telefon. Mees, kes tema kõrval istus, tõusis püsti ja väljus kohe, kui mu tuttav tundis, et midagi on valesti. Olge valvsad, siia on ilmunud massiliselt tulnukaid.“

Postitus Kalamaja Facebooki grupist

Karel Koplimetsa Hobusepea ja Draakoni galeriid üheaegselt hõlmav näituseprojekt „Juhtum nr 12. Kalamaja“ tegeleb kunstniku elupaigas Kalamajas toimuvate kummaliste, kohati ka paranormaalsete sündmuste ja nähtustega, mis on aset leidnud viimastel aastatel ning millel on kunstniku hinnangul otsene seos kinnisvarabuumi ja piirkonnas toimuva gentrifikatsiooniga.

Koplimetsa töömeetodit võib kirjeldada rea juhtumiuuringutena, mida iseloomustab kõrgendatud tähelepanu konkreetsele narratiivsele situatsioonile, kus reaalsus seguneb fiktsioonidega. Rekonstrueerides leidobjektide, fotode, makettide, video- ja ruumi-installatsioonide abil toimunut, töötab kunstnik sellise põhjalikkusega, et vaatajal on sageli väga raske kahelda esitatud informatsiooni tõelisuses. Koplimetsa huvitab nii kuritegelik statistika kui ka eelarvamuslik suhe linnaruumi. Võimendades ümbritseva linnaruumi detaile, tekitab Koplimets vaatajas ohutunnet ja toob esile meis pesitsevaid hirme, millele me ei oska esmapilgul nime ega kuju anda.

„Juhtum nr 12. Kalamaja“ on terviklik ruumiinstallatsioon kahes galeriis, mis koosneb omakorda video-, valgus- ja fotoinstallatsioonist. Tervikteose eesmärk on panna vaataja mõtlema arengutele igapäevases elukeskkonnas, analüüsides neid kummaliste ja kohati uskumatute situatsioonide ning stseenide kaudu. Samas on tegu ka dokumentaalses võtmes nn paranormaalsete nähtuste uurimusega, mis on jätkuks kunstniku loomingus varasemalt käsitletud temaatikale. Töö püüab mõtestada Kalamaja fenomeni ning seal aset leidvaid kummalisi sündmusi dokumentaalse ja fiktiivse jutustuse piirimail. See on totaalselt pea peale pööratud kuvand Kalamajast, kus linnaruumi muutumine on segunenud paranormaalsete fenomenidega. Teos ei anna hinnanguid ega kritiseeri, vaid pakub uudset ja mängulist sisevaadet ühe Tallinna linnaosa argipäeva.

Tänud: Allfilm, Maido Juss, Kalle Karindi, perekond Koplimets, Valge Kuup, Kaisa Maasik, Rundum, Siim Saadoja, Hanna Samoson, Johannes Säre, Mihkel Säre, Ott Tiigirand, Sigrid Viir, Reimo Võsa-Tangsoo, Otto Varjust.

Näitust toetavad: Caparol, Cineunit, CNC Stuudio, Focuspoint, Fotokunstnike Ühendus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia fotoosakond, High Voltage, Overall, Proplastik.

Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Karel Koplimets on Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonna lõpetanud kunstnik, kes töötab alates 2007. aastast peamiselt foto-, video- ja installatsioonikunsti žanris. Koplimetsa huvitavad hirmul, paranoial või ohutundel põhinevad komplekssed psühholoogilised seisundid ja nende suhe linnaruumiga. Oma teostes on ta jälginud ka mõrva- ja kriminoloogiajuhtumeid ning toonud välja nende folkloorse, müütidel ja konspiratsiooniteooriatel põhineva külje. Koplimets kuulub kunstnike rühmitusse Visible Solutions OÜ (koos Taaniel Raudsepa ja Sigrid Viiriga), mis käsitleb turumajanduse mehhanisme ja nende suhet indiviidi ja meediaga. Samuti on Koplimets teinud mitme kunstiprojekti raames koostööd Ivar Veermäega. Lisaks mitmetele isiknäitustele on Koplimets osalenud arvukatel rahvusvahelistel grupinäitustel Eestis ja mujal Euroopas. www.karelkoplimets.com

11.01.- 30.01.

TAAVI SUISALU

Maastikud ja portreed

11.01.- 30.01.

TAAVI SUISALU

Maastikud ja portreed

Kolmapäeval, 11.01.2017 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis TAAVI SUISALU (1982) isiknäitus „Maastikud ja portreed“.

Taavi Suisalu: „Käesoleva näituse ettevalmistamisel olen liikunud tehnoloogiasfääri välispinnal, tegeledes kosmilise field-recordingu ning kaugfotograafiaga. Selle tarbeks kasutasin külma sõja aegse inseneriteaduse tippsaavutusi, orbiidil tiirlevaid ning elektromagnetmaastikelt ligipääsetavaid satelliite. Nende võime kommunikeerida hetkega pikkade vahemaade taha muutis viise, kuidas liigume ajas ja ruumis ning tajume isikulist ja üldist selles. Algselt sõjanduse otstarbeks mõeldu on nüüdseks kasutuses teaduses, kommunikatsioonis ning lahutamatuks osaks üleilmastunud kultuuris. Esmased neist on teisenenud mitteadekvaatseks tehnoloogiliseks prahiks. Kuid nii mõnedki on väljalülitamise järgselt soodsate süsteemivigade tulemusel iseeneslikult töörežiimi taastanud, edastades veaesteetilise potentsiaaliga lopergusi, katkendlikke ja müraseid signaale.
Käesolevas näituses on maastik ning portreed põimunud. Maastik esineb ühtlasi kaug-autoportreena, teatava kosmilise peegeldusena, millel portreteerija ning portreteeritav on jäädvustunud väikseima pildilise ühiku ehk pikslina pildi keskmesse. See näitus ongi adres-saatideta signaalidest, isikulise ja üldise pingeväljast, antenniarmastusest, tehnoloogilisest metafüüsikast ja tehnoloogilisest utoopiast trotsida gravitatsiooni vabalangedes aasta-kümneid.“

Näitus jääb avatuks 30. jaanuarini 2017.

Tänud: Kaspars Lielgalvis, MoKS, Evelyn Raudsepp, Heiki Zvorovski, Ivar Suisalu, Kadri Toom.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Taavi Suisalu töötab tehnoloogilise kunsti ja tegevus- ning helikunsti valdkonnas. Kunstis huvitub ta eelkõige sotsiaalkultuurilistest ilmingutest, nende mõjust sotsiaalsete olendite käitumisele, tajudele ja mõtlemisele. Suisalu on õppinud Tartu Ülikoolis sotsioloogiat ja informaatikat, lõpetanud 2010. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonna ja 2014. aastal Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonna magistrikraadiga. Õpingute ajal on ta end täiendanud muuhulgas Nante’i disainikoolis, Prantsusmaal ja Genfi Kunsti- ja Disainiülikoolis Šveitsis. Ta on osalenud mitmetes rahvusvahelistes kunsti-projektides ja töötubades Eestis, Islandil, Leedus, Soomes ja Šveitsis. 2014. aastal pälvis Taavi Suisalu Eesti Kunstiakadeemia ja erakapitali poolt välja antava noore kunstniku preemia, millega kaasnenud isiknäitus Draakoni galeriis kandis nime „Akende lummuses / I am NOT sitting in a room“. 2016. aastal osales Suisalu Evelyn Raudsepa kureeritud V Artishoki Biennaalil Teater NO99-s.

02.02.- 20.02.

GIULIA LANDONIO & JOHANNA GRETA MöLDER & ANN PAJUVäLI & IRMA ISABELLA RAABE

Jooneülene ruum

02.02.- 20.02.

GIULIA LANDONIO & JOHANNA GRETA MöLDER & ANN PAJUVäLI & IRMA ISABELLA RAABE

Jooneülene ruum

Neljapäeval, 02.02.2017 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Giulia Landonio, Johanna Greta Mölder’i, Ann Pajuväli ja Irma Isabella Raabe ühine näitus „Jooneülene ruum“. Juhendajad Margit Säde ja Liina Siib.

Näituse ajaks muudavad Eesti Kunstiakadeemia graafika magistrandid galerii näiliselt elamiskõlblikuks korteriks, mis koosneb justkui kõigest tavapärasest kodu juurde kuuluvast. Ent ometigi pole päris selge, kas tegu on vanalinna air bnb korteri, värskelt renoveeritud kontori või kontseptuaalse mööblipoega. Pigem on tegu ruumiga, mis püüab olla ruum – ruum, mis on saamises – ruum, mis on tuuril – jõudmata ealeski päriselt kusagile kohale. Näitusega simuleeritakse düstoopilist tõejärgset ruumi, kohta, mis on samaaegselt nii avalik kui privaatne, virtuaalne ja füüsiline, kus kõlavad helid ja kajad, kuid puudub inimene.

Mida teha aga kõige sellega, mis ei mahu joonele ega paigutu etteantud riiulisse? Kuhu paigutada inimlikud kinnisideed, hirmud, ärevused, soovid – sisekõne, mis täidab meeli? Taoline ruumi hõivamine tekitab ettearvamatuid nihkeid, kus asjad ei funktsioneeri enam nii, nagu võiks eeldada, vabad assotsiatsioonid realiseeruvad, piinlikud pihtimused ja kõrvalekaldumised on lubatud, ning irratsionaalsus on ainuke reaalsus.

Näituse igal pühapäeval toimub programm, mis pakub „tõejärgsele“ olukorrale vastukaaluks kohtumispaika erinevatele hääle, sõna ja kuulamisega seotud tegemistele.

Programm:
05.02. / 14.00 Värske Rõhk autorid Margit Lõhmus, Kristjan Haljak, Eileen Änilane, Anne Kaare ja Kristel Birgit Potsepp loevad oma loomingut.
12.02. / 14.00 Riina Maidre hääle töötuba.
19.02. / 14.00 Piret Karro loeb oma luulet, Kadi Estland räägib oma veebiraamatust “Curriculum Vitt” <https://curriculumvitt.ee/>, Margit de Säd kuulamissessioon.

Tänud: Eesti Kultuurkapital, EKA graafika õppetool, Jan Lütjohann, Kirill Tulin, Heldur Lassi, Marko Nautras, Värske Rõhk autorid, Riina Maidre, Kadi Estland, Jaak Arula, Audioguide Ltd, Hans-Gunter Lock, Alar ja Marju Raabe.

Näitus jääb avatuks 20. veebruarini 2017.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

22.02.- 13.03.

ALISSA NIRGI

Kahekaupa

22.02.- 13.03.

ALISSA NIRGI

Kahekaupa

17.03.- 03.04.

VARVARA & MAR & OPN STUDIO & VICENTE VáZQUEZ / USUE ARRIETA & JAVIER ÁLVAREZ & JAIME DE LOS RíOS

Perro/Koer/Dog

17.03.- 03.04.

VARVARA & MAR & OPN STUDIO & VICENTE VáZQUEZ / USUE ARRIETA & JAVIER ÁLVAREZ & JAIME DE LOS RíOS

Perro/Koer/Dog

Reedel, 17.03.2017 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis grupinäitus “Perro/Koer/Dog”. Osalevad kunstnikud: Varvara & Mar, OPN Studio, Vicente Vázquez / Usue Arrieta, Javier Álvarez ja Jaime de los Ríos. Näituse kuraator on Javier Galán. Pühapäeval, 19.03.2017 kell 16.00 toimub galeriis näituse tuur ja kohtumine kuraatori ja kunstnikega. Näitus on avatud kuni 3. aprillini 2017.

Näituse eestvedajad on kunstnikepaar Varvara & Mar (Varvara Guljajeva ja Mar Canet), kes juba teist korda toovad Hispaania Suursaatkonna poolt korraldatava „Iberofest“-i raames Tallinna Hispaania kaasaegset kunsti. „Iberofest“ toimub traditsiooniliselt märtsikuus ja selle eesmärgiks on tutvustada Ibero-Ameerika kultuuri Eesti publikule.

„New York Times“ avaldas 5. juulil 1993. aastal Peter Steineri karikatuuri, millel kujutati kaht arvuti ees istuvat koera. Üks ütles teisele: “Internetis ei tea keegi, et sa oled koer.” See oli Steineri viis viidata inimeste identiteedile internetis, mille puhul luuakse enda kohta jagatud info kaudu teiste silmis endast soovitud kuvand. „Mina ise“ kolmandas võtmes ehk esimesena „mina“, teisena see, keda teised minus näevad, ja kolmandaks see, kes ma interneti kaudu paistan.
“Perro” (see sõna tähendab hispaania keeles koera) on näitus, mille kaudu kunstnikud piiritlevad ja peegeldavad identiteeti internetis.

Näitust toetavad Hispaania Suursaatkond Eestis ja Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Varvara & Mar on 2009. aastal loodud kunstnike duo, kuhu kuuluvad Varvara Guljajeva ja Mar Canet. Nad on osalenud arvukatel rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel. 2014. aastal teostati Google ja Barbican Centre tellimustöö näitusele “Digitaalne revolutsioon”. Eelmisel aastal jõudis nende idee Sydney Green Square’i raamatukogu ja väljaku kujundamiseks lõppvooru. Kunstnike duo paigutab end kunsti ja tehnoloogia valda – nad tegelevad uute kunstivormide, innovatsiooni ja ka kudumise digitaliseerimisega. Tehnoloogiat kasutades ja proovile pannes soovivad nad avastada kunstis ja disainis uusi algeid. Seega on kunstnike loomingulises väljenduses eeltööl suur osa.

OPN Studio Duosse kuuluvad Susana Ballesteros ja Jano Montañés (Zaragoza, Hispaania). Nende teoseid iseloomustab kunsti, disaini, programmeerimise, mehhaanika, elektroonika ja audiovisuaalse kunsti kombineerimine. Laiemas plaanis paelub neid inimene kui sotsiaalne olend. Teosed ühendavad erinevaid valdkondi nagu kunst, teadus ja tehnoloogia. Nad panevad rõhku päevakajalistele teemadele nagu individualism, eraldatus, nartsissism ja sotsiaalne käitumine seltskonnas. Nende peamised väljendusvahendid ja otsesed vahendajad uued tehnoloogiad nagu elektroonika, robootika, videokunst ja interaktiivsed installatsioonid – nii luuakse peegeldus läbi otsesema dialoogi. Nad on osalenud mitmetel ühis- ja individuaalnäitustel Ameerikas ja Euroopas, näiteks Hispaanias, USAs, Soomes, Prantsusmaal, Dominikaani Vabariigis, Tšiilis, Hondurases, El Salvadoris ja Mehhikos.

Vicente Vázquez / Usue Arrieta Vicente Vázquez ja Usue Arrieta kohtusid 2001. aastal La Manchas (Hispaanias). Nad väljendavad end konteksti ja sotsiaalset ruumi tõlgendavate multidistsiplinaarsete ilmingute kaudu. „üritame vormile läheneda kollektiivsest vaatenurgast. Keskendume tootmiskontekstile, kus kaasaegse töö ja vaba aja piirid hägustusid ja segunesid. Kasutame kunsti ja selle vahendeid loomaks seoseid keskkonnaga ja uusi eluviise.“

Javier Álvarez on Sündinud 1979. aastal Santiago de Compostelas, Hispaanias. Ta ühendab pealtnäha väga kontrastseid muusikavorme ja töötab eksperimentaalsete helide, video ja installatsioonidega, mis põhinevad eri tehnoloogiatel nagu circuit bending või algorütmidel põhinev ja süsteemile allutatud heliloome. Tema esinemistel näeb erinevaid iseehitatud instrumente ning vanade või ümberehitatud seadmeid. Kõiki mängitakse otse, mille tõttu sünnivad tema teosed igal esinemisel uuesti. Ta on kolmel korral esinenud Sonar festivalil (2001 Bravido, 2009 Nébose ja 2010 Fluzo nime all), Primavera Soundil (2011 Dúo Cobra nimega) ja teistel üritustel.

Jaime de los Ríos on sündinud (1982) San Sebastianis, Hispaanias. Ta on Arteleki loomekeskuses asuva kunsti ja teaduse avatud laboratooriumi ARTEK (Lab) looja. Tema tööd põhinevad nende kahe valdkonna ja süsteemianalüüsi ristumispunktil, otsides neid loomulikke rütme ja mustreid. 2010. aastal pälvis ta New Artist preemia ja 2012. aastal Gipuzkoa provintsinõukogu stipendiumi uute tehnoloogiate arendamiseks avalikes asutustes. Viimastel aastal on Jaime olnud ka Art-Futura juht ja tehniline koordinaator. Tema töödega saab tutvuda leheküljel Arteklab.org

06.04.- 24.04.

KEIU MAASIK

Oma mälu kaardimajas

06.04.- 24.04.

KEIU MAASIK

Oma mälu kaardimajas

27.04.- 15.05.

LAIVI & MIHKEL MARIPUU

Maine igatsus: leida ja kaotada

27.04.- 15.05.

LAIVI & MIHKEL MARIPUU

Maine igatsus: leida ja kaotada

Neljapäeval, 27. aprillil kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis LAIVI & MIHKEL MARIPUU esimene ühisnäitus “Maine igatsus: leida ja kaotada / Killer Image: Shifting Modes of Desire”.

Näituse kaastekstis arutlevad kunstnikud: „On kaks vahendit, millega eesmärgipäraselt manipuleerida: mõte ja materjal. Kõikide võimaluste summa on hoomamatu kaos, milles stiihiat eirates korda luua. Otsides, seletades ja hetkeks mõistes, tõlgime vaimseid ideid füüsilisse mateeriasse. Realiseerides ideid materjalis, on kunsti olemus püüdmatu tõe püüdlik tegu: äratuntavate seoste loomine hoomatud idee ja allutatud mateeria vahel. Kvalitatiivne analüüs. Täius on kättesaamatu, sest kontseptsioon realiseerub mateerias paratamatult ebamääraselt, üldiselt või mitmetimõistetavalt. Visuaalne tulemus sõltub seejuures abstraktsiooni viisist. Valikud on stilistilised. Side materjali ja sellest valmistatu vahel on üheti füüsiline ja immateriaalne. Tunnetades valitud materjalide loomupäraseid omadusi, tähendusi ja piire, kohandame ja rakendame kontseptsiooni vastavalt.
Ilmalik teostus testib inimõõtmelise objekti võimekust. Mida on üldse võimalik pildis ja sõnas kujutada? Väljendada olemise olemust? Kas seda komplekse mõtte tõlkimise võimekust hindamegi? Esmamulje ja välise baasilt? Kas pilt kõneleb? Kas keel, olles konkreetsem, on võimekam kui mateeria? Ühised sõnad ei taga ühist mõistmist, ent aitavad väljendada seisukohti, pakuvad tuge ja kaitset. Püüd mõista on inimlik, ent iga tõlgendus paratamatult isiklik, kihiti teadlik ja alateadlik. Kunstiteos on piir kunstniku sise- ja välismaailma vahel. Lähtepositsioon ja valikud muutuvad ajas koos identiteediga: personaalsete veendumuste ja sotsiaalse kuuluvusega. Käesolev ajahetk on seotud nii mineviku kui tuleviku valikutega.“

Näitus jääb avatuks 15. maini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Laivi (Laivi Suurväli) on õppinud reklaami Suurbritannias, moedisaini Taanis, Soomes ja Eesti Kunstiakadeemias. Alates 2014. aastast on ta osalenud näitustel („Ruumi lahusus“ ISFAG@EKKM, 2014; „Kadumisest ja kadumiseks“ Tartu Kunstimuuseumis, 2016). Tal on olnud isiknäitused EKA galeriis ja Tartu Kunstimuuseumis (mõlemad 2016). Tema isiknäitus “TOO MUCH TOO LITTLE / fashion renewing the balance between hiding and showing” on avatud veebilehel www.konstanet.com.

Mihkel Maripuu on omandanud bakalaureusekraadi 2010. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna maaliosakonnas ja magistrikraadi 2014. aastal Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas. Õpingute käigus täiendas ta end Esramuse stipendiaadina Berliinis. Näitustel esineb alates 2008. aastast. Muuhulgas osales Mihkel Maripuu 2014. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud kahel kureeritud maalinäitusel „Can’t Go On, Must Go On / Võimatu minna, kindlasti minna“ ja „Sund“. Tema eelmine isiknäitus toimus Hobusepea galeriis 2014. aastal.

17.05.- 05.06.

ANNA MARI LIIVRAND

Kildumatu

17.05.- 05.06.

ANNA MARI LIIVRAND

Kildumatu

07.06.- 03.07.

SööT/ZEYRINGER

On time / Õigeaegselt

07.06.- 03.07.

SööT/ZEYRINGER

On time / Õigeaegselt

Kolmapäeval, 07.06.2017 kell 19.00 avab kunstnike duo SÖÖT/ZEYRINGER Hobusepea galeriis näituse „On time / Õigeaegselt“.

Duosse Sööt/Zeyringer kuuluvad Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer, Viinis (Austria) resideeruvad kunstnikud, kes teevad koostööd alates 2012. aastast. Sööt/Zeyringer loovad performatiivseid teoseid visuaalsete kunstide, tantsu ja teatri piirimail. Nende performance’id ja videoteosed põhinevad liikumisel ja tekstil, mis on kombineeritud rütmilistesse ja poeetilistesse struktuuridesse. Oma praktikas otsivad nad ilu ja absurdi igapäevastest tegevus-test, keelest ja ümbritsevatest objektidest. Loomingus keskenduvad nad näiliselt iseenesest-mõistetavatele situatsioonidele, mis on peaaegu tähelepandamatud, kuid millega enamik meist samastuda suudab. Poeetilisel ja humoorikal viisil pööravad kunstnikud argised protseduurid ja tegevused pea peale paljastades lihtsate situatsioonide performatiivse potentsiaali. Muutes triviaalsete momentide konteksti, esitab nende looming väljakutse laiematele teemadele ja küsimustele.
Käesoleval näitusel Hobusepea galeriis saab video vahendusel näha kolme performatiivset teost, millest kaks tulevad live-esitlusele ka näituse avamisel.

sootzeyringer.wordpress.com

Näitus jääb avatuks 3. juulini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Sööt/Zeyringer (Tiina Sööt and Dorothea Zeyringer) loomingut on esitlenud muuhulgas brut Viin, Tanzquartier Viin, Sõltumatu Tantsu Lava, Schauspiel Köln Saksamaal, Kunstraum Niederoesterreich Viinis ja National Dance Center Bukarestis. aastal valiti nad ImPulsTanz TURBO residentuuri (Viin), 2014. aastal Tanz*Hotel residen-tuuri (Viin) ning 2015. aastal transeuropa Work Residency programmi (Hildesheim, Saksamaa). 2016 hinnati neid Viini Kunstiakadeemia tunnustusauhinnaga. Nende lavastus “lonely lonely” pälvis Etenduskunstide auhinna Austria Liidukantselei poolt (2015) ning Young Stoff auhinna Stockholm Fringe Festivalil Rootsis (2016).

05.07.- 31.07.

MIHKEL ILUS

Pista see endale seina

05.07.- 31.07.

MIHKEL ILUS

Pista see endale seina

Kolmapäeval, 5. juulil kell 18.00 avab Mihkel Ilus Hobusepea galeriis isiknäituse „Pista see endale seina”.

Noore maalijate põlvkonna toel on maalikunst leidnud uue autentsuspüüu ja uue mängulisuse välja, kehtestades end kohati lõuendiraamist lahti lõhkunud ruumilistes mängudes, mis esitavad häbitult küsimusi maalikunsti eksistentsi kohta. Selle suuna üks olulisimaid tegijaid eesti kunstis on kahtlemata Mihkel Ilus, ja seda juba alates tema nelja aasta tagusest isiknäitusest „Robusto” Draakoni galeriis. Käesolev näitus on tema viimase nelja aasta eksperimentide kokkuvõte ja uue peatüki algus. Maal, mis on end pea täielikult vabastanud pintsli, värvi ja lõuendi diktaadist. Näitus on topograafiliselt jagatud esimese korruse teadvustatud strukturaalsete eksperimentide ning veel tahvelmaali isiklikkuse ja intiimsusega mängivate töödega mitteteadvusele viitaval keldrikorruse tasandil.
Kui traditsioonilise tahvelmaali, standardse „õli lõuendil”, nähtavaks ja tähendusi kandvaks osaks on alati olnud tasapinnaline, reeglina ristkülikukujuline seinale paigutatud aluspind ja nähtamatuks-tähendusetuks struktuuriks reeglina varjatuks jääv ning enamasti mitte maalija, vaid puidutöömeistri valmistatud alusraam, siis käesoleval näitusel on traditsioon selgelt strukturaalse kasuks ümber pööratud, pingutuskiil on järsku olulisem lõuendist.
Omamoodi kommentaariks kõikidele vabamängudele, mida kunstnik sel näitusel alates erinevatest maali derivaatidest ruumi viib, on pitseriga seinale pressitud õlivärvist tekstitöö, mis kuulutab irooniliselt „pista see endale seina”. Ometi ei ole see iroonia, mis näitusel kandma jääb, vaid pigem teatav eheduspüüe, mis resoneerub abstraktse kunsti kunagise võimukusega, mänguline katse kompida maalikunsti liha ja konte. Igatahes on see pääsetee abstraktset maali tänapäeval kummitavast zombie-formalismist.

Hanno Soans

Näitus jääb avatuks 31. juulini 2017.

Tänud: Eesti Kunstnike Liit, Kanuti Gildi SAAL, Meinar Mäesalu, Asso Riisalu, Sander Veermäe, Igor Hobotov, Allan Appelberg, Johannes Säre, Maija Rudovska, Hannes Aasamets, Hanno Soans, Henri Hütt, Karin Kahre, Elna Ilus, Maarja Tõnisson.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Mihkel Ilus (1987) on visuaalkunstnik, kes tegutseb maali laiendatud väljal. Ta töötab sageli suuremõõtmeliste installatsioonidega, kus maaliline lähenemine on kesksel kohal. Olulise osa tema tegevusest moodustab kaasaegse näitusekultuuri ja etenduskunsti põimimine. Ilus on õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel, kaaskureerinud noorte kunstnike näitusi Tallinna Kunstihoones ja mujal, kaaslavastanud ja osalenud mitmetes etenduskunsti projektides. Tema loomingut on tunnustatud erinevate preemiate ja stipendiumitega. Mihkel Ilus elab ja töötab Tallinnas.

02.08.- 28.08.

JENNY GöRNHOLM

Laevahukk

02.08.- 28.08.

JENNY GöRNHOLM

Laevahukk

30.08.- 18.09.

KRISTIN REIMAN

Wearing Out and Weathering / Eretuhm

30.08.- 18.09.

KRISTIN REIMAN

Wearing Out and Weathering / Eretuhm

20.09.- 10.10.

HENRI HüTT

Üksi loodud suurlinna tunnetus

20.09.- 10.10.

HENRI HüTT

Üksi loodud suurlinna tunnetus

12.10.- 30.10.

KRISTINA ÕLLEK & KERT VIIART

You Know You’ve Become Part of the View

12.10.- 30.10.

KRISTINA ÕLLEK & KERT VIIART

You Know You’ve Become Part of the View

Neljapäeval, 12.10.2017 kell 18.00 avavad Kristina Õllek ja Kert Viiart Hobusepea galeriis näituse “You Know You’ve Become Part of the View”. Näitus on osa Noore Kunstniku Preemiast, mille Kristina Õllek pälvis 2016. aastal oma magistri lõputööga, ja kuulub Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmi.

“You Know You’ve Become Part of the View” on Kristina Õlleku ja Kert Viiarti ühisnäitus, mis on jätkuks Õlleku varasemale näituseprojektile “When You Have the Object Itself in Front of Your Eyes” ja nende ühisele näitusele “Exhibit_onscroll”, kus tegeleti kujutise representatsiooni ja dematerialiseerumise küsimustega, vaadeldes näituseformaati, selle eksponeerimis- ja toimimisloogikat ning mõju vaatajale ja kaasaegse kunsti positsioonile digitaalühiskonnas. Käesolev näitus Hobusepea galeriis viib edasi varem käsitletud teemasid ning täiendab seda arheoloogilise ja museoloogilise kaasaegse kontekstiga, uurides eksponeeritava objekti suhet väljapaneku materjalide ja representeeriva 3D virtuaalreaalsusega.

Näitus jääb avatuks kuni 30. oktoobrini 2017.

Fotod: Kristina Õllek

Tänud: Snehta residentuuri kollektiiv, Aap Tepper, Rundum, Laura Toots, Kadri Laas, Tallinna Fotokuu’17, Liina Järvik, Laura Põld, Mathias Väärsi, Stacey Koosel.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Tehnikarent, Digiprint OÜ, Laserstuudio OÜ, Õllenaut OÜ.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kristina Õllek (1989) on kunstnik, kelle loomingu keskmes on peamiselt fotograafia, video- ja installatsioonikunst, keskendudes ruumi, objekti ja pildi vahelistele suhetele. Tema teosed tegelevad kaasaegse pildikultuuriga, analüüsides representatsiooni tähendust nüüdisaegses ühiskonnas. Ta on huvitatud kunstinäitusest kui formaadist ja selle dokumenteerimise nähtusest, vaadeldes kunstiteose dematerialiseerumise küsimusi ja digitaalkujutise mõju vaatajale. Kristina Õllek on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna magistriõppe (2016) ning täiendanud end Rotterdamis PIet Zwart Instituudis (2016) ja Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensee’s (2012). Ta on pälvinud kahel korral Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku preemia (2013 ja 2016). Alates 2013. aastast on ta Rundumi platvormi üks asutajatest ja eestvedajatest. www.kristinaollek.com

Kert Viiart (1989) on graafiline disainer ja kunstnik. Tema tööd keskenduvad kaasaegse visuaalse kommunikatsiooni kasutustele ja muutustele praeguses ühiskonnas. Oma loomingus analüüsib ta tehnoloogia arengu mõju visuaalsele keelele ja uurib virtuaalsete represetatsioonide suhet igapäevaste objektide ja keskkondadega. Alates 2013. aastast teeb Kert Viiart koostööd Carl-Robert Kaggega, kellega nad moodustavad disainikollektiivi Stuudio Le60. Ta on töötanud Eesti Kunstiakadeemia siiditrüki stuudio meistrina ja graafilise disaini osakonnas külalisõppejõuna. www.kertviiart.com

03.11.- 20.11.

MARI-LEEN KIIPLI

Passiflora

03.11.- 20.11.

MARI-LEEN KIIPLI

Passiflora

24.11.- 18.12.

JOHANNES SäRE

24.11.- 18.12.

JOHANNES SäRE

Reedel, 24. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Johannes Säre isiknäitus, kus triksteriks kutsutud kunstnik pühitseb talle omases vaimukas laadis inimeste poolt alustatud aga seejärel kohe hüljatud argihetki.

Näitusel esitletud uus videoteos tõukub Richard Wagneri kuulsast „Valküüride lennust“. Seda ooperist „Nibelungide sõrmus“ pärit pala on kasutatud sadade filmide ja seriaalide dramaatiliseks illustreerimiseks. Säre videos põimub kontsertülesvõte Wagneri muusikat esitavast ERSOst jäädvustustega väikestest argihetkedest, mis on justkui tema varasemate esteetiliste masinate elulised analoogid.

„Kui ma peaksin ütlema, mida ma uurin, siis on selleks igapäevane maailm. Enamik ideedest on pärit väikestest tähelepanekutest. Näiteks see, kui külmal hommikul on asfaldil auto varju kujuga jääkirmelaiguke. Ma märgin üles asjad, mis on ratsionaalsest vaatepunktist ebavajalikud ning mis ajusse üldjuhul ei salvestu. Ja mõnikord käivituvad neist mingid tööd,“ kirjeldab Säre oma inspiratsiooni ja ainest.

Näituse kuraatori Siim Preimani arvates on Säre tööde fookus pööratud vaatajale, tema tähelepanu köitmisele ning talle kustumatu mälestuse loomisele: „Johannes on heatahtlik agent, kelle tööd tögavad võrdselt nii tõsise kunsti kui ka tõsise kunstinautija positsiooni. Sel korral ei püüa ta aga kedagi lõksu ja ei mängi ühtegi vingerpussi, vaid näitab meile paari seika sellistena nagu need talle mõnel õigel hetkel, õiges valguses ja meeleolus kogu oma ilus ja hiilguses näida võivad.“

Näitus on sündinud koostöös videoproduktsiooni kompaniiga Propapanda Productions ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Kolmapäeval, 13. detsembril kell 18.00 esitletakse Hobusepea galeriis näituse raames ilmuvat raamatut, kuhu on tekstid kirjutanud Marika Agu, Janar Ala, Johannes Lõhmus ja Siim Preiman ning illustratsioonid joonistanud Ann Pajuväli. Raamatu kujundas Studio Le60.

Johannes Säre (s 1983) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal, on tema loomingus tähtsal kohal interaktiivsed, vaatajat käivitavad installatsioonid, keelemängud ja sõnasõnalisus. Viimane isikunäitus “Sinise värvi superintelligentne varjund” Draakoni galeriis 2014. aastal. Samal aastal pälvis Köler Prize’i publikupreemia teose “Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku” eest.

Siim Preiman (s 1992) on Tallinnas paiknev kunstiagent, kes töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones ning peab rändgaleriid galerii. Viimane kuraatorinäitus Art Nõukase “Lost and Found” galerii galeriis 2017. aasta juulis.

Näitus jääb avatuks 18. detsembrini 2017.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tallinna Kunstihoone, Vannistuudio OÜ, Dreamland Home OÜ, Heidi Alba, Mihkel Alba, Kristiina Hansen, Taavet Jansen, Tamara Luuk, Taavi Suisalu, Ulla Säre, Mihkel Säre, Villem Säre, Kirill Tulin

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

2016

13.01.- 01.02.

TõNIS SAADOJA

Etüüdid klaverile ja lõuendile

13.01.- 01.02.

TõNIS SAADOJA

Etüüdid klaverile ja lõuendile

Kolmapäeval, 13.01.2016 kell 18.00 avab Tõnis Saadoja (1980) Hobusepea galeriis isiknäituse „Etüüdid klaverile ja lõuendile“.

“Etüüdid klaverile ja lõuendile” on monokroomne vaikelude seeria, mis otsib tasakaalu maali kujutava, literatuurse ning materiaalse olemuse vahel.

Seda seeriat on kirjeldatud kui mõtlikku, krüptilist või eleegilist.
Kuigi autorina lasub mul tajutav kohustus tõlgendusruumis täpsustavaid osutusi teha, pean nentima, et täpse artikulatsiooni puudumine saatis maalide valmimist algusest lõpuni.

Klaveri peegelduva pinnaga seotud vaikeludes said kokku varem settinud ning töö käigus improviseeritud motiivid. Valitud esemete ühemõttelisele tähendusele eelistasin hargnevaid seoseid ning üksiku kaadri suhet suuremasse vaikelusse. Kruntimata lõuendile kantud pastoossed värvialad on kui sõna-sõnalt suuremast pildist välja rebitud tükid. Virtuaalse informatsiooni levialas muutub tume ristkülik ekraani võrdkujuks, maali füüsilist kohalolu hoiab meeles motiivide taustal hangunud ebasümmeetriline värvimass, mis kohati mõned sentimeetrid vaataja suunas astub.

Klaver on mängimiseks, lõuend maalimiseks, pildid vaatamiseks ning esemed kasutamiseks. Kujutatud asju, tegevusi ning nendest hargnevaid seoseid omavahel segades sain tulemuseks veel läbi mängimata kompositsioone.

Kui aja jooksul ei jää kujundist alles muud kui märkmed või lihtsad ülestähendused, siis “Etüüdid klaverile ja lõuendile” võtab kokku sõnastamata aistingud ning laiema emotsionaalse fooni, mis saatis selle seeria valmimist 2015. aasta esimeses pooles.“

Tõnis Saadoja

Näitus jääb avatuks 1. veebruarini 2016.

Kunstnik tänab Eesti Kultuurkapitali ja Rinaldo Production OÜ-d.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Tõnis Saadoja (1980) on vabakutseline kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (2004) ning omandanud magistrikraadi vabades kunstides Ida–Londoni ülikoolis Inglismaal (2006). Alates 2001. aastast on tal olnud kaheksa isiknäitust ning ta on osalenud paarikümnel kodu- ja välismaisel grupinäitusel. Peamiselt fotorealistliku maalijana tuntud kunstniku loomingusse kuuluvad ka fotoinstallatsioonid ning 2011. aastal ilmunud raamat „Urmas Ploomipuu valge maja”, mis kaasnes samanimelise kuraatorinäitusega Kumu kunstimuuseumis. Tõnis Saadoja töid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Valdavalt moodustub Saadoja looming terviklikest seeriatest, kus valitud motiiv varieerub kuni mitmekümneosalises pildireas. Erandiks on 2012. aastal valminud Teater NO99 laemaal Tallinnas Sakala 3 asuvas hoones. Tõnis Saadoja on pälvinud kolmel korral Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2006, 2008, 2012), Köler Prize’i publikupreemia (2011), Kristjan Raua nimelise kunstipreemia (2013) ning Konrad Mägi preemia (2015). Tema töid on Eesti Kunstimuuseumi kogus ning erakogudes.

03.02.- 22.02.

ROBIN NõGISTO

Pildid Näituselt

03.02.- 22.02.

ROBIN NõGISTO

Pildid Näituselt

25.02.- 14.03.

ANDRES LõO

Fantoomplatvorm

25.02.- 14.03.

ANDRES LõO

Fantoomplatvorm

Neljapäeval, 25.02.2016 kell 18.00 avab Andres Lõo (1978) Hobusepea galeriis isiknäituse „Fantoomplatvorm“.

Andres Lõo: „Mõned neuroteaduse esindajad väidavad, et meil on kaks keha. Füüsiline ja fantoomkeha. Fantoomkeha on meie ettekujutus sellest, kuidas me keha eri osad tervikus toimivad. Siit ka fantoomjäseme fenomen, mida kogeb indiviid, kel amputeeritud näiteks käsi või mõni muu kehaosa. Ta “tunneb” puuduvat jäset. Selle kummitus nö elab.
Kaasaegse kunsti kontekstis saab fantoomjäseme mõistet kasutada metafoorina visionäärsele mõtlemisele. Peab leiduma viis kujutada ette sobiv, olmeulmeline tulevik, mis on juba homme täna. Kui me ei tea, mida me otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis selleks, et tema poole sirutada, kasutame oma ettekujutlusvõimet. Fantoomplatvormi. Fantoom-platvorm on sala-agenda – määratlematu, kuid instrumentaalne idee, mille poole ka iga kunstnik püüdleb. Fantoomplatvorm on metaruum, kuhu oma vahetu tuleviku projitseerime.“

Näitus jääb avatuks 14. märtsini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Andres Lõo on kunstik, kes väljendab end nii heliloomingu, visuaalkunsti kui ka performatiivsete praktikate kaudu. Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis, Tallinna Sidekoolis, Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonnas ja hetkel on lõpetamas Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonda. Alates 1999. aastast on Andres Lõo osalenud paljudel kuraatorinäitustel ja erinevates interdistsiplinaarsetes projektides, kureerinud näituseid, festivale, kogumikke ja projekte ning osalenud näitlejana mitmetes filmides. Andres Lõo on tuntud ka helilooja ja muusikuna, ta on välja andnud sooloalbumeid ning on tuntud ka kui bändide „Luarvik Luarvik“, „Opium Flirt“ ja „Faun Racket“ eestvedajana. Tema viimasest galeriikesksest isiknäitusest „Mono“ Tallinna Linnagaleriis on möödas kümme aastat. Hobusepea galeriis avatav projekt on kunstniku viies isiknäitus. Lõo iseloomustab seda kui oma gambiiti, instrumenti ja ideed. Avataval näitusel esitleb kunstnik fotosid, videoid ja installatsioone.

16.03.- 04.04.

ART & HELENA

Milleks meile küll see mäng?

16.03.- 04.04.

ART & HELENA

Milleks meile küll see mäng?

07.04.- 25.04.

ANNA ŠKODENKO

[väli] mis on peaaegu puhas

07.04.- 25.04.

ANNA ŠKODENKO

[väli] mis on peaaegu puhas

Alates neljapäevast, 07.04.2016 on Hobusepea galeriis avatud Anna Škodenko (1986) isiknäitus „[väli] mis on peaaegu puhas“.

Anna Škodenko: „Näitus läheneb. Töö alguspunkt jäi ammu seljataha. Aeg saab otsa, pildid – valmis. Otsused tuleb „panna lukku“. Tahvlid lahkuvad ateljeest. Meievaheline lähedus muutub distantsiks. Minu pilk piltidele asendub teiste inimeste omadega.
Näitus “[väli] mis on peaaegu puhas” on jätk maaliseeriale ja väljapanekule „Prisoner’s Cinema“ (“Vanglakino”), eksponeeritud 2014. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud grupinäitusel „Can’t go on, must go on“ („Võimatu minna, kindlasti minna“), mis käsitles “vanglakino” nähtust. Mõistet, mida kasutatakse pikaajaliselt piiratud valguses / nähtavuses viibijate visuaalsete kogemuste kirjeldamisel ja uurimisel. “Vanglakino” tõestab inimeste suutmatust kogeda visuaalse informatsiooni puudumist. Seda teemat käsitledes kasutasin negatiivis kujutatud lumepilte, mis leidsin olevat dialoogis ja vastavuses “vanglakino” nähtusega.
Minu huvi teema vastu ja side sellega jätkub. Edasiliikumine selle suunas osutus aga hoopis pikaajaliseks ringihulkumiseks, mille kestel tundsin end ise lumes liikujana:

Täiesti puhas ühtlane väli. Silmad otsivad midagi. Keha jääb liikuma pigem kahtlustäratavas suunas, aga otse. Ainuke viide, ainuke “viga” selle puhtuse juures on minu enda jäljed, mis jäävad aga alati tahapoole. See sujuv liikumine jätkub seini, kuni lumemaastik saab otsa. Lumi sulab, kaob kõikide oma jäljedega (mitte ainult minu enda omadega ja mitte ainult loomulikel põhjustel).

Kõige selle peale mõeldes hakkas mind huvitama haavatavuse, kaotsimineku aspekt. Seisundid, mõtted, valikud, veendumused või eelistused pole universaalselt põhjendatud. Nad ei püsi. Midagi muutub, midagi kaob – vahest tundub, et kõik.
Ma üritan midagi jäädvustada, meelde jätta, paika panna, fikseerida. Pildistamine, joonistamine, kirjutamine siin ei tööta. Pigem vastupidi: see kõik aitab asjadest lahti saada, neid ära unustada. Ainuke võimalik jõu- ning tahtepingutus on tähelepanu, mida asjadele ja nähtustele pööratakse: valmidus, soov märgata, vastu võtta ja tõenäoliselt – hiljem seda ka kaotada.
Joonistasin (kuid tahan siiski öelda “maalisin”) kriidiga standartsetele mustadele kriiditahvlitele. Kandsin kriidikihi, siis hajutasin, siis kustutasin, vaatasin ning alustasin otsast peale – valge tolmu katkestatud kiht. Kas on üldse võimalik, et sellised pildid saavad valmis? Seekord võib-olla mitte. Peaaegu. Midagi jääb õhku rippuma. Alguse ja võimaliku lõpu vahel, kergesti haavuv ja haavatav.“

Näitus jääb avatuks 25. aprillini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Anna Škodenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna, täiendanud end õpingute ajal Chelsea Kunstikolledžis (Chelsea College of Art) Inglismaal ja hiljem Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudis (Institute of Contemporary Art in Moscow). Näitustel esineb alates aastast 2007, viimati möödunud aasta lõpus Tallinna Kunsti-hoones toimunud Margit Säde kureeritud grupinäitusel „DOings & kNOTs“.

28.04.- 16.05.

MARGE MONKO

Puusad ei valeta

28.04.- 16.05.

MARGE MONKO

Puusad ei valeta

Alates neljapäevast, 28.04.2016 on Hobusepea galeriis avatud Marge Monko isiknäitus “Puusad ei valeta”.

Näitusel on võimalik näha kunstniku viimase aasta jooksul valminud töid, mille läbivaks teemaks on iha koreograafia ja selle taasesitamine piltide kaudu.

Väljapaneku juhatab sisse installatsioon, mille peamiseks kujundiks on ekraanitõmmis 1982. aasta Jane Fonda aeroobikavideost. Selle pealkiri Jane Fonda’s Workout viitab treenimis-tööle, mille tsükkel sarnaneselt hooldamis- ja kodutöödele on lõputu. Veneetsia-tüüpi akendega treeningruum ja Fonda värvilisest lycrast aeroobikariided on üks eredamaid läänelikku elustiili sümboliseerivaid elemente, mida kunstnik oma lapsepõlvest mäletab.

Näitusel saab näha ka fotoseeriat “Kümme läbi kümme”, milles kasutatud kujutised on pärit käekellade reklaamidest ning videot “Kallis D”, mille teemaks on tänapäevased armastuse avaldamise viisid.

Olete oodatud näituse avamisele 28. aprillil kell 18.00.

Näitus jääb avatuks 16. maini 2016.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja OUTSET Eesti.

Tänud: Mikk Heinsoo, Laura Marmor, Johannes Säre, Toomas Täht, Benjamin Verhoeven, Reimo Võsa-Tangsoo, Valge Kuup OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Marge Monko (1976) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Viini Rakenduskunstide Ülikoolis fotograafiat ning töötab fotograafia, video ja installatsiooniga. Enamik tema teoseid on inspireeritud ajaloolistest kujutistest ning mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. Monko on esinenud isikunäitustega galeriides Tallinnas, Helsingis ja Budapestis ning Viini moodsa kunsti muuseumis (Mumok) ja on osalenud mitmetel mainekatel rahvusvahelistel näitustel. Marge Monko on Ida- ja Kesk-Euroopa kunstiauhinna Henkel Art.Award 2012 laureaat, aastatel 2013–2015 osales ta stuudioprogrammis HISKis (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis, Belgias ning 2015. aastal ISCP (International Studio & Curatorial Program) residentuuris New Yorgis. Monkot esindab Ani Molnár galerii (Budapest). www.margemonko.com

18.05.- 06.06.

TAAVI PIIBEMANN & TOOMAS THETLOFF

Taavi ja Toomase kevadnäitus

18.05.- 06.06.

TAAVI PIIBEMANN & TOOMAS THETLOFF

Taavi ja Toomase kevadnäitus

09.06.- 25.06.

ANU VAHTRA

Fakt ruumis. Näituste järel

09.06.- 25.06.

ANU VAHTRA

Fakt ruumis. Näituste järel

29.06.- 18.07.

EDE RAADIK

kindlasti ei peaks keegi suvaliselt töösse suhtuma, eriti SINA…

29.06.- 18.07.

EDE RAADIK

kindlasti ei peaks keegi suvaliselt töösse suhtuma, eriti SINA…

Alates kolmapäevast, 29.06.2016 on Hobusepea galeriis avatud Ede Raadiku (1989) isiknäitus „kindlasti ei peaks keegi suvaliselt töösse suhtuma, eriti SINA…“.

Ede Raadik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna, omandanud 2013. aastal bakalaureuse- ja 2015. aastal magistrikraadi. Ta on osalenud Tallinna XVI Graafikatriennaali „Kirjaoskus – kirjaoskamatus” näitustel Rundum artist-run space’is ja Kumu kunstimuuseumis (2014), Rundumi Fotokunstimessil „Näitamiseks / Müümiseks“ (2014) ja Eesti Fotokunstimessil (2015). Ede Raadiku eelmine isiknäitus „Mina ja minu kujuteldavad sõbrad” toimus Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis käeoleva aasta kevadel.

Ede Raadiku loomingut iseloomustab intellektuaalne, rõhutatult kuiv ja samas poeetiline lähenemine teemale. Ta töötab seeriatena ja tema tööd kujutavad tihtipeale skeeme ja tabelid, milles esitatakse statistikat süsteemide kohta, kus alati eksisteerib tundmatu, viidates nii absurdsusele ja võimalusele esitatut umbusaldada. Ede Raadik topeltkehastub oma loomingus kord kalkuleerivaks statistikuks, kord subjektiivseks kogejaks.

Avatava näituse juhatab kunstnik sisse argisituatsioonist pärit kõnekeelse tsitaadiga ning jätkab omapoolse napisõnaliste kokkuvõttega: „”…alati on kollektiivides tublimad ja mitte nii tublid inimesed, kindlasti ei peaks keegi joonduma halvemuse järgi vaid vastupidi eeldaksin, et SINA hoiad lippu kõrgel ja teised püüdlevad selle poole, SINA oled meil parim töötaja hetkel. Tubli!”
Näitusel on väljavõtted aasta jooksul valminud kahest mahukast seeriast “kas siis cv keskuses on kuulutusi ka VÄ?*“ ja “pudelid [kast tühi – karp täis / alus tühi – alus täis]“, mille algelementideks on vastavalt numbrid ja tähed. Toetun enda töökogemusele kaubapaigutajana, sealset tööruumi organiseerivatele ning seal kehtivatele printsiipidele ja väärtussüsteemidele.

* karjatas üle kogu varahommikuse Prisma kaaskaubapaigutaja, kuuldes, et õppisin kunsti, mille peale pidin alistunult vastama, et ei, ei ole… “

– Ede Raadik

Näitus jääb avatuks 18. juulini 2016.

Tänud: Marko Nautras, Mati Raadik, Allan Lainevool.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

20.07.- 08.08.

KAILI-ANGELA KONNO

Suletud alad

20.07.- 08.08.

KAILI-ANGELA KONNO

Suletud alad

10.08.- 29.08.

AKSEL HAAGENSEN

Kaadrist väljas

10.08.- 29.08.

AKSEL HAAGENSEN

Kaadrist väljas

Kolmapäeval, 10.08.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Aksel Haagenseni (1993) isiknäitus „Kaadrist väljas“.

Hobusepea galeriis avataval näitusel eksponeerib Haagensen foto- ja videotehnikas teoseid ning juhatab näituse sisse järgnevalt: „Enamus foto sisust asetseb kaadrist väljas. Konteksti ja eelnevate teadmisteta on kujutis tühi. Taasluues ning -lavastades fotol oleva algupärasest füüsilisest kontekstist vaba stseeni, hargneb foto tõesus lahti ning ilmneb selle lavastatus. Isegi kui fotograaf ei käitu otseselt režissöörina, asetab kaamera kindla raamistikuga kahedimensiooniline pilt stseeni lavale, kus olukord mõjub võltsina ja reaalsusest kaugena. Ometigi tuletame sellest reaalsuse koopiast, varjust või killust kogu pärismaailma olemuse ning tihti saab sellest killust reaalsus ise, sest ega maailma nagu fotod seda esitavad ei ole kunagi sellisel kujul olnudki. Seda inimest, seda tegu, seda sündmust, seda kohta või seda aega ei ole kunagi eksisteerinud sellisena nagu me teda fotol näeme, aga me usume, et fotod kajastavad neid erapooletutena, objektiivsetena ning tõestena.“

Näitus jääb avatuks 29. augustini 2016.

Tänud: Hanno Padar, Liina Raat, Hans Johannes Preegel, Karl Eerik Luigend, Timo Einpaul, Agnese Pundiņa, Greg Marinovich, Contact Press Images (Jeffrey Smith), Scanpix Baltics OÜ, National Galleries of Scotland / Šoti Rahvusgaleriid, J. Paul Getty Museum / J. Paul Getty Muuseum, Artistic OÜ, Reimo Võsa-Tangsoo, Liina Siib, Toomas Seppel, Keiu Krikmann, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Aksel Haagensen on sündinud Sydney’s, Austraalias ning õpib Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Käeolev on tema kolmas isiknäitus. Lisaks on Aksel Haagenseni teoseid võimalus olnud näha Kirke Kango poolt kureeritud näitusel „Väljapääsumaastik“ (2013) Tartu Kunstimajas, Noore skulptori preemianäitustel„Erinevad suurused“ Vaal galeriis (2013) ja „Portrait of Unseen“ ISFAG galeriis (2014), samuti hetkel Kumu kunstimuuseumi siseõues avatud näitusel „Terra Incognita: tuttav lõpmatus“.

21.09.- 10.10.

ERNO ENKENBERG & MATTI VAINIO & KARI VEHOSALO

Hüpnoos

21.09.- 10.10.

ERNO ENKENBERG & MATTI VAINIO & KARI VEHOSALO

Hüpnoos

Kolmapäeval, 21.09.2016 kell 18.00 avavad Erno Enkenberg, Matti Vainio ja Kari Vehosalo Hobusepea galeriis näituse “Hüpnoos”.

Näitust tutvustavas tekstis kirjutavad kunstnikud: „Hüpnoos on inimteadvuse seisund, mis hõlmab fokusseeritud tähelepanu, vähendatud perifeerset teadlikkust ning kõrgendatud võimet vastata sisendusele.

Sotsiaalses reaalsuses puutuvad inimesed kokku erinevate asjaolude ja väljavaadetega infoväljal, mis lõpuks mõjutavad meie isiklikke lootusi ja unistusi. Meie alateadvus reageerib igapäevaelu poolt pakutavale, olgu need siis asjad või uskumused. Tihtipeale viib see meid segadusse ja me ei tea, mis on parim meile endile, meie sõpradele ja maailmale.

Inimesed on segaduses, kuna võimu jaoks on segadus kasulik. Tundub, et ühiskonnaliikmed toimivad autopiloodil, millest on end raske välja lülitada, ent kerge juhtida lasta. Me oleme altid sisendusele. Seega võib võimu vaadelda kui patoloogilist geeni, mis rikub meie lootusi ja unistusi, kui maailm ei vasta meie isiklikele ihadele.

Meie näituse teema on välja kasvanud ühisest huvist inimese ja inimlikkuse vastu. Kunstnikena oleme ühinenud tänu humanismi traditsioonile, empaatiale ja hoolivusele teise inimese vastu. Meie loominguline strateegia seisneb sotsiaalse reaalsuse uurimises ja selle tõlkimises emotsionaalselt kõnekasse visuaalsesse keelde. Sel viisil mõistetav kunst ei ole pelk esteetiliste väärtuste peegel, vaid pigem laiendatud mõtlemise viis, kus abstraktne sotsiaalne reaalsus võtab jagatava ja arutletava vormi. See omakorda võimaldab meil paremini mõista alatasa muutuvat maailma.“

Näitus jääb avatuks 10. oktoobrini 2016.

Näitust toetab FRAME – Contemporary Art Finland.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Erno Enkenberg (1975, Soomes) elab ja töötab Helsingis. Enkenberg on lõpetanud Helsingi Kunstiakadeemia. Kunstnik loob detailsete mudelite põhjal peenelt viimistletud maale, tema kunstnikupraktika põhineb reaalsuse võimustruktuuride visuaalsel representeerimisel. Enkenbergi töid on mitmetes era- ja riiklikes kunstikollektsioonides nagu näiteks Helsingi Kunstimuuseum, Soome Riiklik Kunstikogu, Sara Hildeni Kunstimuuseum. www.enkenberg.fia

Matti Vainio (1978 Soomes) on lõpetanud Helsingi Kunsti- ja Disainiülikooli, elab ja töötab Tallinnas ja Helsingis. Vainio oskuslikult teostatud joonistused uurivad inimseisundeid. Kunstnik on Toolbox Collective’i (Berliin, Saksamaa) liige. mattivainio.wordpress.com

Kari Vehosalo (1982 Soomes) on lõpetanud Helsingi Kunsti- ja Disainiülikooli ning elab ja töötab Helsingis. Vehosalot inspireerib maalima igapäevaelu psühhopatoloogia-alane temaatika. Tema töödes peitub hoolimine, surm, nauding, alandus ja valu, mis muutuvad vaatajakogemuses käegakatsutavaks. Vehosalo töid on mitmetes era- ja avalikus kunstikollektsioonides nagu näiteks Helsingi Linna Kunstimuuseum, KIASMA, Sara Hildeni Kunstimuuseum. www.karivehosalo.com

12.10.- 31.10.

JASS KASELAAN

Vaikelu

12.10.- 31.10.

JASS KASELAAN

Vaikelu

Kolmapäeval, 12.10.2016 kell 18.00 avab Jass Kaselaan (1981) Hobusepea galeriis isiknäituse “Vaikelu”.

Jass Kaselaant võib kahtlemata pidada üheks Eesti noorema põlvkonna tunnustatumaks skulptoriks. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli, Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri osakonna magistriõppe ja on täiendanud end Imatra Kõrgemas Kunstikoolis ja Berliinis, Emil Holmeri ja Veronica Brovall´i ateljees. Jass Kaselaanele on omistatud Köler Prize’i peapreemia (2014), Kristjan Raua preemia (2014) ja Anton Starkopfi nimeline skulptuuri aastapreemia (2011). Hiljutistest mahukatest näituseprojektidest tasub esile tõsta isiknäitust „Majakas“ Tallinna Linnagaleriis ja Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ning installatsiooni „Nukkude väljak“, mis valmis Köler Prize’ nominentide näituse jaoks (2014), eksponeeriti seejärel Läti Kunstimuuseumi kooseisu kuuluvas Arsenālsise näitusepaigas Riias ning asub alates käesolevast aastast Kumu Kunstimuuseumi siseõuel. Jass Kaselaane projekte iseloomustab installatsioonide totaalsus, mis on samas läbi mõeldud pisimagi detailini, arvestades valitud teemat ja projekti toimumispaigana kasutatavat ruumi.

Jass Kaselaan: „„Vaikelu“ inspireerivaks materjaliks on muld. Muld on maakoore pindmine kiht, mis koosneb mineraalidest, orgaanilisest ainest, veest, õhust ja elusorganismidest. Tegemist on kompleksse, suuresti varieeruva elukeskkonnaga. Mullal, mida loetakse taastumatuks loodusvaraks, on inimühiskonna ja looduse toimimise aspektist lähtudes väga palju tähtsaid ülesandeid ja funktsioone. Esmalt seostub muld toidu ja biomassi kasvatamisega ning metsa majandamisega, kuid mullal on ka väga tähtis roll aineringluses puhvri, säilitajana ja muundajana. Muld seob ja filtreerib vett, süsinikku, ja lämmastikku, omab võimet reostusega hakkama saada ning hävitada haigusetekitajaid. Muld on elupaigaks ja geenivaramuks suurele hulgale mikroorganismidele ja bakteritele, mille liikidest tuntakse tänaseks vaid väheseid. Mulla tähtsust on postindustriaalses ühiskonnas alahinnatud. Muld on füüsikaliste ja keemiliste omadustega substants, kuid argise pilguga vaadeldes on see jäänud nähtamatuks.
Rääkides mullast, ei saa rääkimata jätta elust ja surmast. Muld seob elusaid ja surnuid, perekonda ja maad, räägib inimeseks olemise bioloogilistest paratamatustest.“

Näitus jääb avatuks 31. oktoobrini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

03.11.- 21.11.

KRISTI KONGI

Kas oled end näinud?

03.11.- 21.11.

KRISTI KONGI

Kas oled end näinud?

Neljapäeval, 03.11.2016 kell 18.00 avab Kristi Kongi (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse “Kas oled end näinud?”.

Kristi Kongi nimi ei vaja siinsele kunstipublikule eraldi tutvustamist. Tegemist on kahtlemata ühe väljapaistvama ja aktiivsema noorema põlvkonna maalikunstnikuga. Kristi Kongi on lõpetanud 2008. aastal maalingute osakonna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja kaitsnud 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi. 2007. aastal viibis ta välisõppes Lahtis, Soomes. Ta on pälvinud Noore Kunstniku preemia (2011) ja Sadolini kunstipreemia (2013). Tema viimaste aastate ülesastumistest meenuvad esimesena isiknäitus „Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel“ Tallinna Linnagaleriis ja mastaapne väljapanek grupinäitusel „Can’t go on. Must go on“ / „Võimatu minna. Kindlasti minna“ Tallinna Kunstihoones (mõlemad 2014). Käesoleval aastal on Kristi Kongi nimi olnud fookuses eelkõige seoses kandideerimisega kaasaegse kunsti preemiale Köler Prize. Kristi Kongi maaliinstallatsioon „Pilk läbi pisarate“ preemia nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis oli täiuslik vahekokkuvõte kunstniku senisest, värvi- ja ruumiuuringutele keskendunud loomingust. Ka oli Kristi Kongi esitatud üheks tänavuse Konrad Mäe preemia ja medali kandidaadiks.

Kunstiteadlane Kati Ilves on kirjutanud tema loomingu kohta: „Kristi Kongi keskendub oma töödes värvile, valgusele ja ruumile, teostades maale sageli installatiivselt või kohaspetsiifiliselt. Tema töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit. Kasutades maaliinstallatsioonides materjale nagu pleksiklaas, puit, kile jmt ning integreerides keskkonda video, laseri või heli, muudab Kongi teosed dünaamilisteks ja muutlikeks.“

Oma värske, Hobusepea galeriis avatava, näituse võtab kunstnik kokku sõnadega: „Näitus on galeriiruume täitev terviklik maaliinstallatsioon. See koosneb viimastel aastatel kogutud mustritest, mis on pärit mingit sorti pakenditelt näiteks: kilekottidelt, lille- ja kingipaberitelt.
Iga detail on osaks loo moodustumisel, mida aitab luua mäletamine. Aeg koosneb erinevatest märksõnadest ja tundmustest. Oluliseks märksõnaks, miks mind hakkasid pakendid huvitama, on varjatud olek. Iga pakend sisaldab endas midagi. On mõeldud kellelegi või on kelleltki. Mõni ese selle paki sees omab kindlat funktsiooni. Või siis näiteks lilled, mis lõpuks tegelikult närtsivad ja kaovad. Ja see paber, mis on lillede ümber jääb alles. Mõnest maalist kumavad läbi asjade varjud, mis kohati abstraktse, kohati reaalsena võiksid anda märku olemasolust. Selle näituse juures olen mõelnud võibolla kõige rohkem olemasolemisele. Sellele mõtlemise tingib kindlasti kõik, mis meid ümbritseb. Mustrid ja värvid aitavad natuke peita seda, mida päriselt ei taha näha või tunda. Samas aitavad nad kaasa endast mõtlemisele.“

Näitus jääb avatuks 21. novembrini 2016.

Kunstnik tänab: Ahti Lill, Tiit Kongi, Taavi Suisalu, Anna-Kai Tõrs

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja „Vana Tallinn“.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

www.kristikongi.com

23.11.- 12.12.

PAUL RODGERS

Vaikne elu ja tuuleveskid

23.11.- 12.12.

PAUL RODGERS

Vaikne elu ja tuuleveskid

31.08.- 19.09.

LAURI KOPPEL

Eesti Maaehitus 1975-1986

31.08.- 19.09.

LAURI KOPPEL

Eesti Maaehitus 1975-1986

hobusepea galerii

2025X

2025

2024

2023

2022

2021

2020

2019

2018

2017

2016

draakoni galerii

2025X

2025

2024

2023

2022

2021

2020

2019

2018

2017

2016

2025

28.11.- 04.01.

KRISTA LEESI

In Spe. Püha Viktor ja neli draakonit

28.11.- 04.01.

KRISTA LEESI

In Spe. Püha Viktor ja neli draakonit

Olete oodatud neljapäeval, 28. novembril kell 18.00 Krista Leesi näituse „In Spe. Püha Viktor ja neli draakonit“ avamisele Draakoni galeriis. Näitus jääb avatuks kuni 4. jaanuarini 2025.

Avatava näituse teoste loomisel on kunstnikku mõjutanud Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud ning 543 aastat tagasi Tallinnasse jõudnud Niguliste kiriku peaaltaril kujutatud Püha Viktori martüürium.

„Ajad on ärevad, isegi hirmsad.
Sellised, et kasutusele tuleb võtta kõik abinõud ja võimalused.
Miks mitte ka müütilised olendid ja keskaegsed kaitsepühakud.
Tallinna kaitsepühak oli püha Viktor.
Altaritel on teda tihti kujutatud koos lohetapja püha Jüriga.
Püha Viktor ei tapnud lohesid.
Ehk võiksid lohed-draakonid rüütelpühakut ja meidki hoopis kaitsta?“

Kunstnik tänab: Heino Prunsvelt, Kadi Kibbermann, Äli-Ann Klooren, Leelo Leesi, Mari-Leen Leesi, Aivi Valliste.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Krista Leesi on kunstnik ja disainer, kellel lisaks omanäolisele tekstiilikunsti praktikale on ka pikaajaline õpetamise kogemus Eesti Kunstiakadeemias. Oma kontseptuaalse loominguga eristub ta tekstiilikunsti maastikul kolleegidest, olles ühtlasi ka keele mitmetähenduslikkuse uurija (raamatu „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ autor). Leesi lõpetas 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia, on osalenud aastast 1992 arvukatel grupi- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka mitmetes välisriikides, tema esimene isiknäitus toimus 1999. aastal. Leesi on samaaegselt tegelenud nii teravmeelse unikaalloomingu kui ka praktiliste väikeseeriatega. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Lisaks võib Leesi töid näha Tartu Kunstimuuseumi, Hiina Rahvusliku Siidi Muuseumi (Hangzhou, Hiina), Contextile Contemporary Textile Art Bienniali (Guimarãesi, Portugal) ning World Textile Arti (Miami, Florida, USA) kogudes. 2019. aasta loometegevuse eest pälvis Leesi Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Aastal 2020 võitis ta maailma ühe olulisema kaasaegse tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia. 2021. aastal toimus tal Tartu Kunstimuuseumis keelt ja visuaali kontseptuaalselt ühendav kohaspetsiifiline näitus „Verbarium”. Leesi on neljal korral valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks. Kunstnik kuulub Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu. www.kristaleesi.ee

08.01.- 01.02.

MARKO MäETAMM

Elas kord

08.01.- 01.02.

MARKO MäETAMM

Elas kord

Olete oodatud kolmapäeval, 8. jaanuaril kell 18.00 Marko Mäetamme näituse „Elas kord“ avamisele Draakoni galeriis. Näituse avamisel toimub kell 19.00 vestlus kunstniku ja kunstniteadlase Aleksander Metsamärdi vahel. Näitus jääb avatuks kuni 1. veebruarini 2025.

„Psühhiaatritele ja psühhopaatidele võiks meeldida see, mida Marko Mäetamm teeb, aga kahtlustan, et mõlemad, täiesti erinevatel põhjustel, oleks selle soovituse peale pisut tigedad.
Nii jungiaanid kui ka freudistid on kiitnud vendi Grimme, Hans Christian Anderseni ja teisi põhjamaa muinasjutuvestjaid selle eest, et nad tutvustasid meie väikelastele elu karmi reaalsust.

„Andke mulle kuni 7-aastane laps ja saate minult tagasi mehe.“ Seda tsitaati omistatakse sageli jesuiitide ordu asutajale Ignatius Loyolale, kuid Mäetamme huvi meie lapselikku meelde tungida on väga erinev. Mäetammel pole huvi teha lastest jesuiitide misjonäre, pigem otsib ta meie seest berserkerit, viikingite hullunud sõdalast, kes hindaks positiivselt Lumivalgekese soovi seitsmel päkapikul nende madalate gnoomiliste fantaasiate pärast pea maha raiuda. Kes mõistaks ka Punamütsikese soovi anda hundile Viagrat, et ta oleks vanaema vägistamiseks küps. Lugeja peab samuti mõistma, miks võib laps katusel istuva pedofiili kergesti jõuluvanaga segi ajada ja lubada tal oma voodisse ronida. Kui sa pärast Mäetamme muinasjuttude seedimist ei tea, mis on õige või vale, siis ei tea sa seda kunagi.“

Alistair Hicks
vabakutseline kuraator, London

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Marko Mäetamm jaoks tähendab looming kommunikatsiooni. Mäetamm soovib tekitada teose-vaataja vahelisi dialooge ja panna publikut mõtlema väljaspool mugavustsooni ning tabusid. Tema teosed sünnivad sellest, mis talle siin maailmas korda lähevad ja teda häirivad. Need on oleviku peegeldused, kuna olevik – see on ainus aeg mis päriselt eksisteerib. Marko Mäetamm on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat (BA, 1993) ja vabade kunstide erialal (MA, 1995) ning täiendanud end Swedish Royal Art High Schoolis trükitehnoloogiate alal. Ta on viibinud residentuurides New Yorgis (2010) ja Pariisis (2011). Ta on esinenud rahvusvahelistel grupinäitustel ja korraldanud arvukalt isiknäitusi. 2003. aastal (koos Kaido Olega) ja 2007. aastal esindas kunstnik Eestit Veneetsia kunstibiennaalil. Mäetammele on muu hulgas omistatud Kristjan Raua preemia (2000), Valgetähe V klassi teenetemärk (2008), Balti Assamblee kunstipreemia (2009), riiklik kultuuripreemia (2010 ja 2019) ning ta on olnud Köler Prize’i nominent (2012). Vaata ka: www.maetamm.net

04.02.- 01.03.

PAULA ZARIņA-ZēMANE (LV)

Lood mu silmis

04.02.- 01.03.

PAULA ZARIņA-ZēMANE (LV)

Lood mu silmis

Teisipäeval, 4. veebruaril 2025 kell 18.00 avab Paula Zariņa-Zēmane Draakoni galeriis isiknäituse „Lood mu silmis“. Näituse kuraator on Peeter Talvistu.

Paula Zariņa-Zēmane on läti maalikunstnik, kelle kunstiteosed triivivad unenäolisel abstraktsuse ja vilksamisi märgatud reaalsuse vahealal. Ta on aastaid otsinud viise, kuidas kujutada vaateid ja lugusid, mida ise oma silme ees näeb, ning selle tulemuseks on illusoorsed maastikud, mis annavad vaatajale edasi teatud tunnetuslikke elamusi. Maastikes kerkivad esile kohalolule viitavad elemendid: pilk, puudutus, midagi õõvalt füüsilist, kusagilt langev helk. Need jäävad aga pelgalt vihjeteks, mis ei kinnistu kunagi lõuendil ja paluvad hoopis vaatajal olla teoste tõlgendustega aktiveerija.

Viimasel ajal on Zariņa-Zēmane hakanud kasutama ka keraamikat, soovides lisada oma maalidele täiendava annuse kehalisust. Objektid kordavad elemente lõuendilt, näiliselt kinnitades ideed, et eksponeeritud teosed toimivad portaalidena võimalikesse maailmadesse. Teostele lähenedes peegeldub aga glasuurpinnalt vaataja ise, kes on nüüd saanud osaks kunstniku maastikust.

Zariņa-Zēmane lisab: „Ma tahan omaenda mõtteid kujutisteks muuta. Need on nägemused, mida tajun oma tulevaste kunstiteostena. Teatud mõttes toimivad need pildid filtritena, mille kaudu saavad inimesed vaadata ümbritsevat maailma läbi minu silmade. Usun, et kogu protsessi võib nimetada maagiliseks realismiks.“

„Lood mu silmis“ jääb avatuks 1. märtsini ja näitust toetab Läti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Paula Zariņa-Zēmane (LV) (1988) on Lätist pärit maalikunstnik, kes on lõpetanud Läti Kunstiakadeemia (nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe). Tema viimane näitus „Eyes Open, Closed“ lõppes jaanuaris Riias ASNI galeriis. Varem on ta Eestis üles astunud 2022. aasta grupinäitusel „Kolm omamoodi“ Kogo galeriis Tartus (kuraator: Juriaan Benschop) ja 2023. aasta isiknäitusel „Võimalused“ Tartu Kunstimajas (kuraator: Peeter Talvistu).

05.03.- 29.03.

MADLEN HIRTENTREU

Samurai horisont

05.03.- 29.03.

MADLEN HIRTENTREU

Samurai horisont

Kolmapäeval, 5. märtsil 2025 kell 18.00 avab Madlen Hirtentreu Draakoni galeriis isiknäituse „Samurai horisont“. Näitus jääb avatuks 29. märtsini.

aeglane ja kiire
rahu ja ahnus
graatsia ja kiirus
muld ja õhk

Küla Teletups, kes kujundas end aegunud vanade metsauskumiste järgi, satub seikluslikule karussellisõidule.

Osades: Puidust Ronda, Kujutletav palgamõrvar Varju Koer (orig: Ghost Dog), tugiavatarid magnetXreme & Delfiinide Rõõm, ikoon Mõõkmets, Naiivne Teletups, Piraatluik jt.

Tunnusmeloodia: Umut Özcan, Sami Baha

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Konesko Autotarvik.

Kunstnik tänab: Jaan August Viirand, Mart Kuusk, Konesko, Mart Hirtentreu, Johanna Ruukholm, Karmo Järv, Maarja Tõnisson, Adelle-Kristelle Lehtorg, EKA Keraamika, Ahto Härm, Gert Marmor, Villu Mustkivi, Jaanus Korka, Rünno Mander, Andres Juul, Anita Kremm, Umut Özcan, Sami Baha.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Madlen Hirtentreu (1993) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle looming hõlmab skulptuuri ja kohaspetsiifilisi installatsioone. Tal on omandanud bakalaureusekraadi Milano Disainiinstituudis (Instituto Europeo di Design’is) visuaalse kommunikatsiooni erialal ning magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias skulptuuris ja installatsioonikunstis. Hetkel täiendab end ehte- ja sepakunsti alal. Hirtentreu loomingu jõukeskmeks on mälestused, ajalugu ja materiaalsuse uurimine, mille abil ta hajutab piire arheoloogia, spekulatiivse fiktsiooni ja tööstusesteetika vahel. Need skulptuurid ja installatsioonid võivad olla nii ajaloolised väljakaevamised kui ka oletuslikud tulevikunägemused. Tema tööd viitavad sageli puudumisele või kadunud kohalolule. Teostes kohtab tihti kummituslikke, hübriidseid ja fragmentaarseid kehi või mahajäetud struktuure, mis toovad esile tunde, et midagi on kunagi olemas olnud, kuid ei eksisteeri enam täielikult. Hirtentreu pakub alternatiivset vaadet ajaloole, nähes seda mitte kui fikseeritud minevikku, vaid kui pidevas tõlgendamises olevat protsessi. Ta käsitleb objekte ja materjale kui tundmatu tuleviku fossiile.

02.04.- 26.04.

TIIU KIRSIPUU

Une nägu

02.04.- 26.04.

TIIU KIRSIPUU

Une nägu

Kolmapäeval, 2. aprillil 2025 kell 18.00 avab Tiiu Kirsipuu Draakoni galeriis isiknäituse „Une nägu“. Näitus jääb avatuks 26. aprillini 2025.

Tiiu Kirsipuu: „Uni on meie eksistentsiks sama vajalik nagu söömine ja joomine. Magades puhkame, taastume ja suhtleme oma alateadvusega. Unel on mitmeid erinevaid faase, eriline aeg on aga magamise ja ärkveloleku vahepealne seisund. See on aegruum, mida mõistus ei kammitse, kus üks kardin on eest läinud, teine aga pole veel ette tulnud. Just siis laieneb taju, eksisteerib määramatu ja piiramatu vabadus ning põimuvad erinevad reaalsused. Poolunes häälestutakse loovuse allikale ja see on šamaanide rändamise aeg. Unenäomaailm tundub tihti sama reaalne kui see, mida näeme ärkvel olles.

Olgu ta illusioon või reaalsus – unel on palju nägusid.“

Enamik näitusel eksponeeritud teoseid on valminud aastal 2025 ning näitust saadab helifoon.

Näituse avamisel toimub monograafia „Skulptor Tiiu Kirsipuu. Illustreeritud kulgemine“ esitlus.
Monograafia võtab kokku skulptori elu ja loomingulise tee sündimisest Tartus kuni käesoleva ajani. Raamat algab kokkuvõtliku elulooga ning jätkub õpingute kirjeldusega Tartus ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Monograafiasse on koondatud põhjalik fotomaterjal autori ulatuslikust loomingust ja isikunäitustest, üritustest, milles ta on osalenud, ning mida on kureerinud. Monograafia annab välja kirjastus Varrak. Avamisel on võimalik soetada trükis soodushinnaga.

Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstnike Liidu, Pärnu Uue Kunsti Muuseumi, Tretjakovi Galerii (Moskva, Venemaa) ja Daugavpilsi linna kollektsioonidesse (Läti) ning paljudesse erakollektsioonidesse üle kogu maailma.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tiiu Kirsipuu (1957, Tartu) on skulptor, kelle looming mahub vahemikku paarisentimeetrisest mündist kuni kaheksa meetri pikkuse skulptuurini. Tema töödes leiab nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ja tööde teostamisel kasutab ta väga mitmeid erinevaid materjale. Kirsipuu on loonud palju töid avalikku ruumi (skulptuurid, mälestusmärgid ja- tahvlid, hauatähised jm) nii Eestis kui välismaal, esinenud arvukatel näitustel üle kogu maailma, osalenud skulptuurisümpoosionitel, kureerinud näitusi ja töötubasid ning palju muud. Kunstnikku on tunnustatud Eesti Vabariigi Presidendi poolt Valgetähe IV klassi teenetemärgiga, Anton Starkopfi nimelise skulptuuripreemiaga (2010) ja Kristjan Raua nimelise preemiaga (2010). Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstnike Liidu, Pärnu Uue Kunsti Muuseumi, Tretjakovi Galerii (Moskva, Venemaa) ja Daugavpilsi linna kollektsioonidesse (Läti) ning paljudesse erakollektsioonidesse üle kogu maailma.

2024

27.12.- 20.01.

LILLI-KRõõT REPNAU

Kaduva maastiku kannul

27.12.- 20.01.

LILLI-KRõõT REPNAU

Kaduva maastiku kannul

Reedel, 29. detsembril 2023 kell 17.00 avaneb Draakoni galeriis Lilli-Krõõt Repnau isiknäitus „Kaduva maastiku kannul”. Näitus jääb avatuks 20. jaanuarini 2024.

Näitusel „Kaduva maastiku kannul“ saavad kokku hetkelised, igapäevased märkamised linnaruumist ning teistest isiklikest paikadest. Need kihistused erinevatest kohtadest põimuvad omavahel: kaovad, tuhmuvad ja tärkavad taas. Kujutelmad graafilistes tõmmistes on tabatud mitme aasta jooksul ning tihtilugu on olnud käivitavaks ajendiks nende jäädvutamiseks keskkonna muutumine valguse mõjul. Valitud kohad asuvad minu igapäevaste liikumiste trajektooridel, nii satuvad lähestikku näiteks Tartu mnt 24 hoone või Lääne-Virumaal asuv Palganeem. Kutsun näitusel tähelepanelikult vaatlema meid ümbritsevat kiiresti kaduvat keskkonda ja selle ümberpaiknemist nii linnaruumis kui ka maastikes.

Selle olemusliku kaduvuse nähtavale toomiseks olen kasutanud kummitustrüki meetodit –samadelt plaatidelt korduvalt trükkides pigment kaob. Minu jaoks on oluline mitte niivõrd tehnikatele keskendumine, vaid erinevate kontseptsioonide avamine graafika kaudu. Mind kõnetab ajaline mõõde sügavtrükiprotsessis, materjaliga töötamine ning tähenduste loomine. Näituse „Kaduva maastiku kannul“ loomine on olnud otsinguline protsess, milles kasutan erinevaid värve ja kihistusi uute graafiliste teoste loomiseks.

Lilli-Krõõt Repnau

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Lilli-Krõõt Repnau Lilli-Krõõt Repnau on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna aastal 2005 ning 2015. aastal animatsiooni osakonna, viimases töötab hetkel osakonnajuhatajana. Aastast 2020 jätkab magistriõpinguid kunstiõpetajana. Lisaks on ta end täiendanud Šveitsis, Lutserni Ülikooli Kunsti- ja Disainikolledži videoosakonnas. Aastal 2010 tunnustati Lilli-Krõõt Repnau graafikaloomingut Edmund Valtmani stipendiumiga ja aastal 2018 Tallinna graafika- triennaali preemiaga. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse ning graafika.ee stuudio liige.

22.01.- 17.02.

DARIA MELNIKOVA & VIKTORIJA DANILIAUSKAITė & MERILIN TALUMAA & HELENA KESKKüLA & MARGE MONKO

Tiireldes, keereldes, pööreldes

22.01.- 17.02.

DARIA MELNIKOVA & VIKTORIJA DANILIAUSKAITė & MERILIN TALUMAA & HELENA KESKKüLA & MARGE MONKO

Tiireldes, keereldes, pööreldes

Olete oodatud kolmapäeval, 24. jaanuaril kell 18.00 Merilin Talumaa kureeritud näituse „Tiireldes, keereldes, pööreldes“ avamisele Draakoni galeriis. Näitusel osalevad kunstnikud Daria Melnikova, Helena Keskküla, Marge Monko ja Viktorija Daniliauskaitė. Näitus jääb avatuks kuni 17. veebruarini 2024.

Näitus ühendab eri põlvkondade kunstnike loomingu, ammutades inspiratsiooni Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase ideedest. Tema põhjapanev uurimustöö, mis keskendus arheoloogilistele esemetele, keeleteadusele, etnograafiale ja folkloorile, juhtis tähelepanu iidsetele kultuuridele Balti regioonis ja laiemalt indoeuroopa piirkonnas. Gimbutas esitas teesi, milles väitis, et eelajaloolises Euroopa kultuuris asetus jumalannakultus kesksele kohale – ema-jumalannat kummardati kui elu andjat. Spirituaalset sidusust väljendati kunstipäraselt nii kõrgelt arenenud sümbolisüsteemi kui ka rohkete rituaalsete esemete kaudu. Keha ja loodust austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Seejuures oli naistel oluline positsioon Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades – tendents, mis ei pole enam tänapäeval tajutav.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ loob ühenduse erinevate kultuuride ja ajaperioodide vahel, põimides kokku poeetilise narratiivi, mis hõlmab iidseid müüte ja uskumusi, looduslikke tsükleid ja naiseliku energia muutuseid kandvat jõudu. Gimbutas inspireeris usku rahuliku eksistentsi võimalusse – tuua igapäevaellu tagasi mahasurutud, kuid hädavajalikud aspektid, nagu maa, keha (tervis), naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad fiktiivsete narratiivide kaudu isiklikke lugusid ja müüte, mis ühtaegu peegeldavad Gimbutase iidsele sümbolismile keskenduvate teooriate mõju. Kunstnikud lähenevad nendele ideedele läbi kaasaegsete vaatenurkade, kaasates elemente ja motiive nagu spiraalid, ringid, maod ja linnud – sümbolid, mis on pärit Euroopa iidsetest matriarhaalsetest kultuuridest, kuid omavad jätkuvalt kõlapinda Baltikumi kunstis ja kultuuris.

Näitus tõukub jumalannakultusest lähtuvatest ideedest maailmapildi ümbermõtestamisel, rõhuasetusega naise kehal, loodushoiul ja spirituaalsusel. „Tiireldes, keereldes, pööreldes“ sõlmib ajaloolised narratiivid ja mütoloogia, pühendades meid teemadesse, millele Marija Gimbutas jõu andis: elu tsüklilisuse tähistamine, pidev uuenemine, naisekeha pühadus ja vaimsus, mis nende ideedega kaasas käib. Gimbutase uurimustöö Vana-Euroopa harmoonilise vaimsuse kohta ja tema uue Euroopa visioon, mis on vaba domineerivatest jõududest ja sõjapidamisest, tundub kaasaegses ühiskonnas tähelepanuväärselt oluline.

Osalevad kunstnikud: Daria Melnikova, Helena Keskküla, Marge Monko, Viktorija Daniliauskaitė. Kuraator: Merilin Talumaa.

Soovime tänada partnereid ja toetajaid: Draakoni galerii, Eesti Kultuurkapital, Mario Nurmelaid, Naked Island.

Esimene Marija Gimbutase pärandile toetuv näitus toimus Prantsusmaal L’Atlase galeriis Pariisis (7. november 2023 – 3. jaanuar 2024). Järgnev näitus leiab aset Prantsusmaal Marseille’s La Traverse galeriis (27. august – 26. oktoober 2024).

Marija Gimbutas (1921–1994) oli Leedu-Ameerika arheoloog ja antropoloog. Oma neoliitikumi kultuuri ja religiooni käsitleva arheoloogilise ja filosoofilise uurimustööga panustas ta ühte olulisemasse akadeemilisse pöördepunkti naisuuringute ajaloos. Gimbutas on enim tuntud neoliitikumi ja pronksiaja kultuuride uurimise poolest Vanas Euroopas. Vana Euroopa, mõiste, mille Gimbutas kasutusele võttis, viitas nii geograafilisele alale kui ka sotsiaalsetele struktuuridele, mis eksisteerisid enne indoeuroopa mõju. Gimbutas tuvastas jumalanna religiooni olemasolu. Gimbutase järgi on see kõige püsivam tunnus iidse maailma arheoloogilistes ülestähendustes. Jumalanna oli kõigis oma ilmingutes kogu looduses leiduva elu ühtsuse sümbol.

Roots to Routes on kuraatorite Merilin Talumaa, Maija Rudovska ja Justė Kostikovaitė algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid, kelle trajektoorid on seotud Baltikumi piirkonnaga. Tegutsedes rändava agentuurina on selle eesmärgiks toetada ja muuta nähtavaks erinevad kunstipraktikad. Roots to Routes programmi kuulub näituste, filmilinastuste ning performance’ite korraldamine, uute tööde produktsioon ning kirjastamistegevus. Oluliseks eesmärgiks on luua ja (edasi)arendada võimalikke ühiseid projekte, tekitades seeläbi jätkusuutlikke võrgustikke ja koostöövorme erinevate kogukondade vahel.
https://roots2routes.org/

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Daria Melnikova on kunstnik, kes elab ja töötab Riias, Lätis. Tema teosed tulenevad igapäevarutiini, arhitektuursete detailide ja juhuslike hetkede meditatiivsest uurimisest. Melnikova juhib rändplatvormi Palette, mis toimib baarina. Aastatel 2022–2023 paiknes Palette hooajalises toimumiskohas – Riias asuva Sporta Pils dārzi kogukonnaaias. Melnikoval on olnud isikunäitused Vartai galeriis Vilniuses (2020); Karlin Studios galeriis Prahas (2019); PLATO’s Ostravas (2019); Kulturfolger’is Zürichis (2018); Kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses Riias (2017, 2014, 2011); ja ta on osalenud grupinäitustel L’Atlas'es Pariisis (2023); KHB’s Bratislavas (2019); Kiasma’s Helsingis (2018); Rupert’is Vilniuses (2018); Silberkuppe's Berliinis (2017); Art in General näitusel New York (2015); Garage Kaasaegse Kunsti Muuseumis Moskvas (2014). Tema tööd kuuluvad Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogusse Helsingis, Soomes; Läti Riikliku Kunstimuuseumi kogusse Riias; Zuzeum Collection’i kogusse Riias, Lätis; ja muudesse avalikesse ja erakogudesse. https://dariamelnikova.com/

Viktorija Daniliauskaitė on Venemaal Jakutskis sündinud visuaalkunstnik. Ta elab ja töötab Vilniuses, Leedus. Olles lõpetanud 1974. aastal Leedu Kunstiinstituudi (tänapäeval Vilniuse Kunstiakadeemia), loobus Daniliauskaitė koheselt riigi ametliku kunsti etteantud klišeedest ja sukeldus individuaalse stiili otsingutesse, avastades rahvakunsti ja uute kunstivormide ammendamatud allikad. Linoollõike traditsioon on tugevalt seotud rahvakunsti gravüüride ja Leedu sõjajärgse graafika koolkonnaga; kunstnik mõistis aga intuitiivselt, et see tehnika kätkeb veel läbiuurimata väljendusvõimalusi. Ühendades rahvakunsti pärandi 20. sajandi modernismi ja postmodernismiga, lõi Daniliauskaitė silla traditsioonilise ja kaasaegse moodsa kunsti vahele. Hiljuti on ta osalenud grupinäitusel Pariisis L’Atlas’e galeriis (2023) ja osaleb tulevasel grupinäitusel Vilniuses MO muuseumis (2024). Tema tööd kuuluvad Vilniuses asuva Leedu Rahvusliku Muuseumi kogusse; Vilniuse MO muuseumi kogusse; muudesse avalikke ja erakogudesse.

Merilin Talumaa on kuraator, kunstiteadlane ja kultuurikorraldaja, kes elab ja töötab Pariisis ja Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri osakonna. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikoolis keskkonnateaduse eriala. Tema praktika on põimunud kunstnike stuudio- ja töökeskkonna ning rände ja kuuluvuse mõistete uurimise ümber. Tema käimasolevate projektide hulgas on Roots to Routes (alates 2020. aastast) – kuratoorne algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid. Ta on koostanud ja toimetanud raamatud „Your Time Is My Time”, Mousse Publishing, 2023, ja „Kunstnike ruumid: 16 stuudiokülastust”, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017 (mõlemad koos Annika Tootsiga). https://roots2routes.org/

Helena Keskküla on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis. Tema varasem looming on hõlmanud peamiselt video, performance’i ja installatsiooni meediume. Keskküla loomingus on oluline roll huumoril, ärevusel ja läbikukkumistel, mida ta kasutab, et rääkida üldinimlikest teemadest. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna, Gerrit Rietveldi VAV - moving image osakonna ning Sandbergi Instituudi kaunite kunstide magistriprogrammi. Viimase kolme aasta jooksul on Keskküla oma praktikas keskendunud peaasjalikult mütoloogiale ning kiviraiumisele, mida ta seob performance’i ja kaasaegsete materjalidega. https://helenakeskkula.com/

Marge Monko elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (MA fotograafias, 2008) ja täiendanud ennast Viini Rakenduskunstide Ülikoolis. Aastatel 2013–2015 osales ta kaheaastases stuudioprogrammis HISKis (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis, Belgias. Monko töötab fotograafia-, video- ja installatsiooni meediumites. Enamik tema teoseid on seotud mõne sündmusega ajaloost ning on mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. Tema viimased projektid tegelevad romantilise diskursusega ja selle vihjetega reklaamis ja kommertsdisainis. Tema tööd kuuluvad mitmetesse kogudesse (MUMOK - Viini Moodsa Kunsti Muuseum; Muzeum Sztuki Łódź Poolas; FRAC Lorrain Prantsusmaal; Winterthuri Fotomuuseum; Eesti Kunstimuuseum). Monko on Ida- ja Kesk-Euroopa kunstiauhinna Henkel Art. Award 2012 laureaat. Ta on viibinud mitmetes kunstiresidentuurides nagu ISCP (International Studio & Curatorial Program) New Yorgis (2015); Kulturkontakt Austria Viinis (2016), Para Site Hong Kongis (2017) ja Videobrasil São Paulos (2018). Tema viimaste näituste hulka kuuluvad „Modern Love” Tallinna Kunstihoones ja Ateena Kaasaegse Kunsti muuseumis EMST (2021-23), „Suur teeskleja” Kai kunstikeskuses Tallinnas (2021), „Diamonds Against Stones” Folkwangi muuseumis (2019), „Crush in” Para Site'is Hongkongis (2018), RIBOCA Riia Rahvusvaheline Kaasaegse Kunsti Biennaal (2018), „It Won't Be Long Now, Comrades!” Framer Framed, Amsterdamis (2017). www.margemonko.com

20.02.- 16.03.

ANDRES TALI

i n t e r m e z z o. kujundeid ja muutumisi

20.02.- 16.03.

ANDRES TALI

i n t e r m e z z o. kujundeid ja muutumisi

Alates 20. veebruarist on Draakoni galeriis avatud Andres Tali isiknäitus „i n t e r m e z z o. kujundeid ja muutumisi“. Näitus jääb avatuks kuni 16. märtsini 2024.

intermezzo (itaalia k.) – suurema teose eri osade vahel asetsev eraldi esitamiseks mõeldud lühipala.

Andres Tali: „Käesoleva komplekti allikateks olnud kujundid ja muutumised on kildudena üles märgitud 2023. aasta jooksul ja lõpliku kuju said need 2024. aasta jaanuari alguseks. Tundsin vajadust minna tagasi oma loometee alguse allikate juurde, kuid nagu alati osutus see võimatuks – kaks korda samasse jõkke astumine on võimatu. Samas on selle protsessi käigus kindlasti sündinud ka mingi uus väärtus ja teine olemine.

Minu töödest ei maksa otsida sotsiaalpoliitilisi seisukohti ega loosungeid. Tegu on (ala)teadvusele toetuva emotsioonipõhise kommunikatsiooniga autorilt vaatajale kindlas visuaalkeeles. Autor ei sekku siin teadvusvoolu argiste brutaalsete kommentaaridega. Samas see võib-olla ongi tema statement tänapäevas.

Näituse ettevalmistamine oli juba täies hoos, kui jaanuari keskel pime juhus lumetormis plaanidesse vahele segas ja tööde edasine lõpetamine võimatuks osutus. Aga võib-olla ongi nii parem ja töödes on rohkem visandlikust, õhku ja selget emotsionaalsust ning palju vähem nüri lõpetatust.“

Näitust teotab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Andres Tali (1956) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1980. aastal graafika erialal. Ta on töötanud Eesti kunagise suurima kirjastuse Eesti Raamat kunstilise toimetajana ja kunstilise toimetuse juhatajana, olnud reklaamibüroo AD. Tali on olnud aastaid tegev vabakutselise kunstnikuna, graafilise disaineri ja fotograafina. Eesti Kunstiakadeemias on ta olnud vabade kunstide professor, teaduskonna dekaan ja akadeemia prorektor. Ühiskondlikus plaanis on ta olnud tegev nii Eesti Kunstnike Liidu juhtorganites, kui ka Tallinna Graafikatriennaali nõukogus ning olnud Põhja- ja Baltimaade kunstikõrgkoolide koostööorganisatsiooni KUNO nõukogu liige ja esimees. Ta on võitnud Tallinna Graafikatriennaali peaauhinna Grand Prix, kolm Eesti Kultuurkapitali eri sihtkapitalide aastapreemiat, Kristjan Raua nimelise preemia, Balti Assamblee (Baltimaade parlamentide koostööorganisatsiooni Baltic Assambly) auhinna ning kümneid auhindu Eesti ja Balti raamatukujunduse konkurssidelt. Eesti Vabariigi president tunnustas teda 2010. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

20.03.- 13.04.

IVAR VEERMäE

Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud

20.03.- 13.04.

IVAR VEERMäE

Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud

Olete oodatud kolmapäeval, 20. märtsil kell 18.00 Ivar Veermäe näituse „Veidi vähem sinisem taevas, veidi punasemad päikeseloojangud“ avamisele Draakoni galeriis. Näitus jääb avatuks kuni 13. aprillini 2024.

Aastal 1992 toimunud Pinatubo vulkaanipurse Filippiinidel vähendas umbes üheks aastaks maailma keskmist temperatuuri 0,4 °C võrra. See toimus stratosfääri paiskunud väävliosakeste tõttu, mis peegeldasid 10% päikesekiirgusest avakosmosesse tagasi.

Ivar Veermäe: „Näitus lähtub geotehnilisest (geoengineering) ideest, et teoreetiliselt peaks olema võimalik imiteerida vulkaanide tegevust ja seeläbi vähendada kliima soojenemist. Üks enim teaduslikult uuritud protsesse kirjeldab suurtes kogustes aerosoolide pihustamist stratosfääri, kus need päikese kiirgust hajutaks ja seeläbi maa pinnale saabuvat energiahulka vähendaks. Tegemist oleks teadliku sekkumisega globaalsesse kliimasüsteemi, seda peaks jätkama umbes paarsada aastat ja selle täiemahulist vormi ei saaks ilma katastroofiliste tagajärgedeta katkestada.

Käesoleva näituse teostes proovin mõelda sellise protsessi ulatusele ja bioloogiliste ning geoloogiliste suhete keerukusele. Fotoprindid päikese lähivaadetest* saavad katseterritooriumiks mikroskoopilise elu poolt loodud muudatuste uurimisele selle pinnal. Metabolistlikud muundumised toimuvad läbi inimsülje mikroorganismide, mis on viidud kontakti energiaallika ja pildi pinnaga. Elu piltidel muudab vaadeldavat kogu näituse jooksul ning jätkub ka pärast seda. Samu protsesse olen lähemalt uurinud elektronmikroskoobi (SEM) läbi, mis toob veelgi enam nähtavale toimuva morfoloogilise komplekssuse.

Näituse abstraktsem osa on kombineeritud videotööga, milles on materjal Effelsbergi raadioteleskoobist seotud minu vestlusega mitmete geotehnika ekspertidega. Maailma ühe suurima liikuva teleskoobi konstruktsioon on massiivne ja mehhaaniliselt suhteliselt lihtne. See on kasutusel selleks, et uurida maast vägagi kaugeid territooriume, tähtede tekkimist ja mateeria kadumist mustadesse aukudesse. Samuti ka lähigalaktikatest tulevate raadiolainete tuvastamiseks. Olen objekti valinud selleks, et mõelda, mida on võimalik nähtavuse läbi tajuda ja aru saada? Kuidas visuaalne lihtsus ei suuda edastada suhetekogumite keerulisust? Või kuidas mõelda mõeldamatutele skaaladele – liiga suurele ja liiga väikesele?“

* Osade näitusel kasutatud piltide päritolu: NASA.

Kunstnik tänab: Laura M. Hartman, Douglas MacMartin, Elspeth Spence, Forrest Clingerman, Wake Smith, Duncan McLaren, Masahiro Sugiyama, Valdek Mikli, Toomas Täht, Kalev Tamm, Perekond Veermäe, Anja Dreißig

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Ivar Veermäe (1982) Ivar Veermäe elab ja töötab Berliinis. Ta on teinud isiknäituseid Edith-Russ-Hausis, Oldenburgis, Saksamaal, Gallery im Turmis, Berliinis, Tallinna Kunstihoone galeriis, Hobusepea galeriis, AV17 galeriis Vilniuses, Cultural Center Belgrade-s, Tallinna Linnagaleriis ning mujal. Tema teoseid on esitletud järgmistel grupinäitustel – Riia Biennaalil, Veneetsia Arhitektuuribiennaalil, BIENALSURil Buenos Aireses, transmediale festivalil HKW-s Berliinis, Moskva Noore Kunsti Biennaalil, Bozaris Brüsselis, ZKMis Karlsruhes, MMB galeriis Mumbais, KUMU-s, Tallinna Kunstihoones, FILE Festivalil São Paulos, Pinnacle galeriis Austraalias. Tema videoteoseid on skriinitud Rencontres Internationales Festivalil Pariisis ja Berliinis, Haus der elektronische Künste-s Baselis, transmediale festivalil, e-flux.com-is, MoMa veebiplatvormil, AND festivalil Manchesteris, EMAF-il Osnabrückis ja Virtual Memorial festivalil Kambodžas. Kunstnik on saanud erinevaid stipendiume ja uurimistoetuseid, Kunstfondsi Arbeitsstpiendiumi, Edith-Russ - Haus Media Art Grandi, Elsa-Neumann-Stipendiumi Berliinis ja Kultuurkapitali erinevaid loomingulisi stipendiume.

17.04.- 11.05.

MARIA KAPAJEVA

Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi

17.04.- 11.05.

MARIA KAPAJEVA

Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi

Olete oodatud kolmapäeval, 17. aprillil kell 18.00 Maria Kapajeva isiknäituse „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ avamisele Draakoni galeriis. Näitus on avatud 11. maini 2024.

Maria Kapajeva näitus „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ on sügavalt mõjutatud Draakoni galerii asukohast Vene saatkonna vastas Tallinna vanalinnas. Olles sel viisil positsioneerunud, on Kapajeva eesmärk edendada nüansirikkamat dialoogi Ukrainas käimasoleva sõja üle, mis on viinud pideva kokkupuuteni piinavate vaatepiltidega.
Seeläbi on toimumas desensibiliseerimise protsess, mis muudab meid vägivalla suhtes päev-päevalt immuunsemaks. Vägivalla suhtes, millega seisavad silmitsi need inimesed, kes ikka veel Ukrainas igapäevaselt enda elu eest võitlevad. Keerukad detailid, nüansid ja isiklikud narratiivid on taandunud hõlpsasti jagatavaks sisuks, mis läbib vilksamisi meie ekraanid enne kui hajub hämarusse.

Näitusele valitud ning selle jaoks loodud kunstiteosed lähtuvad soovist pakkuda platvormi Ukrainast põgenenute isiklikele lugudele. Aga ka kunstniku vajadusest väljendada ja vaadelda allasurutud viha käimasoleva sõja suhtes. Sellel näitusel pole kujutisi sõjast. Selle asemel asetatakse vaataja ette teosed, mis vajavad kogemiseks aega – et lugeda, kuulata ja tõeliselt kuulda. Need kunstiteosed võimaldavad meil uurida rõhuja keelt, kus näiliselt positiivse retoorika taga varitsevad imperialistlikud ambitsioonid. Kohtame intiimseid lugusid meeleheitest ja hävingust, aga samas ka lootusest ja kaastundest. See on teekond läbi emotsioonide tulva, mis lõppeb katarsises, vabastades sügavale sisemusse kogunenud viha.

Disainer: Kersti Heile
Installatsioon: Hans-Otto Ojaste ja Valge Kuup.

Kunstnik tänab: Lena, Sasha ja perekond, Polina Kuznietsova, Alena Kapajeva, Inese Strupule, Kateryna Popkova, Hilda Vaike, Gulya Sultanova, Nastassia, Alia, Elizaveta Klepikova, Aditi S Sharma, Jacobina de Rivera, Annika von Hausswolff, Redi Koobak, Irina Andrushko, Aljona Tubaleva, Mari Volens, Valge Kuup ja Aksel Haagensen, Kersti Heile, Jake Sheperd ja Draakoni galerii meeskond.

Maria Kapajeva , olles Nõukogude Liidus sündinud, iseseisvas Eestis üles kasvanud ja Suurbritannias hariduse saanud, on sattunud tahtmatult „Teise“ positsiooni. See seisukoht, mille ta on omaks võtnud ja asetanud oma loomingu nurgakiviks, on suunanud teda uurima kultuurilise identiteedi ja sooküsimuste mitmekülgset spektrit ajaloolises ja kaasaegses kontekstis. Kasutades erinevaid meediume – sealhulgas videot, fotograafiat, tekstiili ja installatsioone – toob ta esile ainese, mis sageli tähelepanuta jäetakse või on tõrjutud perifeersesse nägemisvälja. www.mariakapajeva.com

16.05.- 09.06.

JOHANNA ULFSAK

Juhtlõngad

16.05.- 09.06.

JOHANNA ULFSAK

Juhtlõngad

12.06.- 06.07.

LIISI EELMAA

Loon, mida näen – ABRAKADABRA

12.06.- 06.07.

LIISI EELMAA

Loon, mida näen – ABRAKADABRA

Alates kolmapäevast, 12. juunist on Draakoni galeriis avatud Liisi Eelmaa isiknäitus „Loon, mida näen – ABRAKADABRA“. Näitus jääb avatuks kuni 6. juulini 2024.

Liisi Eelmaa: „ Palav pärastlõuna, natuke liiga umbne, stuudiot kütab kolmest aknast ere kevadpäike. Ärksana hoiab tugev kohv ja ergutav maik. Laual on kuhi erinevaid esemeid: on loetud ja veel lugemata raamatud, saiapuru, näritud õunasüda, kahvel, tass, kolm aastat kasutatud märkmik, paberid, visandid, pliiatsid, salvrätikud, kõlarid, mõned pliiatsid, pintsetid, tuubides värvid, purgid, kreeka pähkli õli, klaasist uhmer, erinevad looduslikud mineraalpigmendid. Pigment – aine, lihtsalt aine, mateeria. Temast võib saada veel ükskõik milline ese ja olemus. Eriti mõnus on seda teada, kui käsi sügavale pakki pista, nii et käsi justkui upub kollase värvi jahusse.

See jahu võiks saada vaimuks. Tolmav puru krigiseb vaikselt kreeka pähkli õliga uhmri ja kaasi vahel. Muutudes sujuvalt kreemjaks massiks, et võtta hiljem ette veel suurem transformatsioon. Kui esemed pole hingestatud, on nad lihtsalt asjad. Nagu prügi laual.

Aine võiks saada vaimuks, selleks peab mateeriale andma hinge. Aine hingestamine on nagu alkeemiku töö, kes näeb, kasutab ja suunab teadvuse jõuga energiat ja mateeriat ning mõistab nende ühtsust. Kas mina ka muutun koos pigmendiga, transformeerun? Kas polegi inimese karma sündida, saada siis aineks ning seejärel aastatega järkjärgult läheneda oma tõelise olemusele, vaimule. Aga kus need vaimud siis on, kes on jätnud mateeria?

Pühapaigad looduses, hiied, kivid, puud – hingestatud loodus. Kohad, mis on seotud elavate ja surnute kokkukuuluvusega, sest mateeria ja vaim on saanud üheks. Ka vaimses sfääris võib olla pühapaik, nagu siin ainelises maailmas kivide sillerdav peegeldus veepinnal. Vaimne pühapaik, mida näed korduvalt unes ja mis on tõelisem kui ükski teine ruum. Esmalt peab selle sfääris looma, et see peegelduks läbi kõigi nende elementide. Läbi hiite, kivide, puude, niitude, seinte, elektripistikute, põrandate, laudade, värvide ning läbi pintsli ja käe.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Liisi Eelmaa (1982) Liisi Eelmaa on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe ja interdistsiplinaarsete kunstide magistriõppe. Eelmaa töötab vabakutselise kunstnikuna, tema tegevusvaldkond hõlmab maalikunsti, stsenograafiat ja filmidele keskkondade ja kostüümide loomist. Eelmaa on olnud filmide „Kohtumõistja“ (2013) ja „Ema“ (2016) kunstnik. Aastal 2017 tunnustati teda Sadolini (Akzo Nobel) kunstipreemiaga.

08.07.- 03.08.

MATTI PäRK

Inspiratsioonid

08.07.- 03.08.

MATTI PäRK

Inspiratsioonid

Esmaspäeval, 8. juulil kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Matti Pärki isiknäitus „Inspiratsioonid“. Näitus jääb avatuks kuni 3. augustini 2024.

Avatava näituse teosed on kunstniku sõnul mõjutatud olukorrast maailmas. Matti Pärk toob vaataja ette illustratsioonid teda enim inspireerinud ilukirjandusteostele. Näituse teosed on valminud küll pika ajaperioodi jooksul, kuid sobituvad oma aegumatuses temaatikalt ka tänapäeva ning meid ümbritseva maailma kõladega. Illustratsioonid Mats Traadi luulekogule „Ajalaulud“ valmisid 1985. aastal, kuid luuletaja tekstid on kunstniku sõnul valusalt mõjusad siiani. Illustratsioonid katalaani muinasjuttude kogumikule „Paadimehe tõed“ valmisid 1985. aastal ja neist tõukuvad uustõlgendused käesolevaks näituseks. Muinasjuttudes peituvad tõeterad ja õpetused on aegumatud ning inspireerivad kunstnikku siiani.

Väljendades teostes lisaks ühiskonnas toimuvast tõukuvatele pingetele ka isiklikku ja lähedast,
lisab kunstnik aegumatute teemade kimpu ka tundeid ja tajusid. Portreed isast Rudolf Pärkist ja 1999. aastal valminud illustratsioonid abikaasa Aita Kivi luulekogule „Tunde küsimus“ on Pärki inspiratsiooniallikatena lähedastest tõukudes leidnud ajas üha uusi tõlgendusi. Eraldi alateemana esitleb Pärk pallaslase Nigul Espe 1932. aastal valminud Pärnu randa kujutavast õlimaalist inspireeritud pastellmaale.

Matti Pärk: „Kui illustratsioonid (Aarne Puu luulekogule „Ring on nii pikk“, Mats Traadi luulekogule „Ajaraamat“, Aita Kivi luulekogule „Tunde küsimus“ ja katalaani muinasjutukogule „Paadimehe tõed“ tegin ammustel aastatel, siis nüüd näen ja tunnetan maailma teisiti. Suuremõõtmelistes, oma kunagi tehtud illustratsioonidest (ja raamatute tekstidest) inspireeritud töödes olen kajastanud nüüdisaegseid probleeme.“

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Matti Pärk (1945) õppis aastatel 1963–1969 Tartu Kunstikoolis puitehistöö erialal ja 1970–1976 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal, mille lõpetas raamatuillustraatori ja graafikuna. Pärk on töötanud mööblivabrikus Standard kujundajana, aastatel 1975–1984 kirjastuses Valgus kunstilise toimetuse juhatajana, Eesti Entsüklopeedia-kirjastuse kunstilise toimetajana ning ENE illustratsioonide ja kartograafia teadusliku toimetuse juhatajana. Alates 1984. aastast on Pärk Eesti Kunstiakadeemia joonistamise õppejõud. Pärk on illustreerinud, maketeerinud ja kujundanud õpikuid, teatme- ja ilukirjandusteoseid ning kunstiraamatuid ligi poolesaja aasta vältel. Ta on osalenud arvukatel näitustel nii kodu- kui ka välismaal. Pärk on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1989. aastast.

05.08.- 31.08.

SIBYLLE EIMERMACHER (DE/NL)

Tervendavate taevasüdamete maja

05.08.- 31.08.

SIBYLLE EIMERMACHER (DE/NL)

Tervendavate taevasüdamete maja

Kolmapäeval, 7. augustil kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Sibylle Eimermacheri isiknäitus „Tervendavate taevasüdamete maja“. Näitus jääb avatuks kuni 31. augustini 2024.

„Me kutsume teid üles unistama targalt, et leida tulevik, mida te kõige enam soovite, et kinnitada see oma südamesse, teades, et see tee on valitud.“ ⃰

Sibylle Eimermacher: „Minu teosed, mille lähtepunktideks on kivid, rahnud, mineraalid ja maagist saadud metallid, peegeldavad inimese ambivalentset suhet loodusega. Otsin nende materjalide taktiilsuse, ilu ja energeetiliste omaduste kaudu võimalusi ühenduse taasloomiseks maailmaga, millest oleme lahti ütelnud.

Elame ajal, mil oleme sunnitud taastama tasakaalu inimese ja Maa vahel. Samal ajal otsime sisemist tasakaalu füüsilisel, emotsionaalsel, mentaalsel ja vaimsel tasandil. Selleks ammutame jõudu ja energiat loodusest. Me kaevandame maapõuest kive, mineraale ja metalle, paigutame need enda kultuurikonteksti ja omistame neile uusi tähendusi ja funktsioone. Kuid kas piir, mille me kultuuri ja looduse vahele tõmbame, on loomulik või hoopis inimese väljamõeldis?

Kuidas leida oma koht universumis, asendada domineerimisiha tagasihoidlikkusega ja kasutada oma jõudu ja võimeid, et aidata kaasa tasakaalu taastamisele planeedil? Kas loomise kirg võiks olla tervendamise, hoolimise ja helluse teenistuses?“

Sibylle Eimermacheri teoseid on eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel: „Undercurrent“, koos Johannes Eimermacheriga, Old Mine, Outokumpu, Soome (2024); „Dig In & Grow Up“, Turnstone abC Art Book Fair, Hangzhou, Hiina (2023); „Antimony“, Bærum Kunsthall, Fornebu, Norra (2023); „Stenvender Enter“, Artspace, Arhus, Taani (2022); Les Rencontres d’Arles: The 2022 Book Awards, Espace Van Gogh, Prantsusmaa (2022) ja „Hover to Slide“, Omstand, Arnhem, Holland (2018).

⃰ Marciniak, B. (2004). „Path of Empowerment – Pleiadian Wisdom for a World in Chaos”.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sibylle Eimermacher (DE/NL) sündis 1979. aastal Münsteris, Saksamaal ja elab nüüdseks juba üle kahekümne aasta Hollandis. Tal on magistrikraad Frank Mohr Instituudist Groningenist, Hollandist ja bakalaureusekraad AKI Kunsti- ja Disainiakadeemiast Enschede’st, Hollandist. Tema looming keskendub skulptuurile, fotograafiale, videole, helile, performance'ile ja kunstnikuraamatutele. Huvi inimese ja looduse vahelise ambivalentse suhte vastu viib ta tihti stuudiost välja, nii Hollandi tasandikele kui ka Skandinaavia mägedesse. 2021. aastal avaldas The Eriskay Connection tema fotoraamatu „A Guide Through Hue", milles käsitles oma autobiograafiat kui rändkivide teekonda. Sibylle Eimermacheri teoseid on eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel: „Undercurrent“, koos Johannes Eimermacheriga, Old Mine, Outokumpu, Soome (2024); „Dig In & Grow Up“, Turnstone abC Art Book Fair, Hangzhou, Hiina (2023); „Antimony“, Bærum Kunsthall, Fornebu, Norra (2023); „Stenvender Enter“, Artspace, Arhus, Taani (2022); Les Rencontres d'Arles: The 2022 Book Awards, Espace Van Gogh, Prantsusmaa (2022) ja „Hover to Slide“, Omstand, Arnhem, Holland (2018).

04.09.- 28.09.

LOORA KAUBI

Kuigi tihti tajub ta mingit eredamat valgust

04.09.- 28.09.

LOORA KAUBI

Kuigi tihti tajub ta mingit eredamat valgust

Kolmapäeval, 4. septembril kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Loora Kaubi isiknäitus „Kuigi tihti tajub ta mingit eredamat valgust“. Näitus jääb avatuks kuni 28. septembrini 2024.

Väsimus on elus olemisele omane. Sellel puuduvad kindlad piirjooned, selle kombitsad näivad olevat kõikjal. Ometi võiks väsimusele järgneda teatud värskus, puhanud olek ja kergendus. Mida teha, kui pärast kosutavat und ärgatakse väsinuna, väsinumana veel kui enne magama heitmist? Aga mis saab siis, kui rammestus ei vaibu? Ehk on ühe inimese roidumus midagi suuremat, äkki valdab meid jagatud kurnatus? Kui väga on jõudnud selle laiuskraadi süvapimedus meie sügavamasse olemusse? Kas väsimus ongi siinse inimese pärisosa?
Käed teevad tööd ja töö vormib käsi. Käed väsivad, isegi kui need on suured ja tugevad. Käed oma hoidjalikkuse ja kärnaste nukkidega, käevarred tööst tolmuste kriimudega, krõnksus sõrmed oma lihasmäluga. Käed kui pimedad loomad vajuvad kurnatult longu.

Kehad on kägaras, kuid lasevad siiski oma jõuetusele ligi. See jõuetus on kasvanud kõikehaaravaks tegematajätmiseks – kahtlusteks, otsatuks ebakindluseks. Kehad on haprad ja surelikud. Ühel hetkel ei ole lõputu ümbersündimine enam võimalik – vana nahk ei pudene maha, ei sünni ümber ega uuene, see jääb hoopis selga raskelt rõhuma. Selles vanas nahas on mõned pilud, kust paistab selgust. Praegu on need pilud veel õrnad, rohkem nagu mõrad.
Loora Kaubi tegeleb loomingus vaimse ja kehalise väsimusega ning mängib mõttega kuudepikkusest – või isegi igavesest – segamatust unest. Tema teosed on meelelised peegeldused: maha visatud nahk, jõuetud kered ja paatoslikud käed, mis pakuvad lohutust ning võivad isegi lunastada. „Käed puudutavad, hoiavad, aga on võimelised tegema ka haiget. Kui ühed suured käed tuleksid taevast alla, kas need hirmutaksid, lõhuksid midagi ära, kas need oleksid ohtlikud? Või teeksid hoopis midagi korda?” küsib kunstnik, osutades oma sgrafiitole.
Halli sumu all on lootus – isegi kui inimene ei näe kunagi unes päikest, võib kusagil olla mõni eredam valgus. Valgusest teadlik olemine on sisimas olemas, selleni jõudmiseks tuleb mullast pinda kraapida.

Tekst: Helena Aadli.
Nõuandja: Laura De Jaeger.
Graafiline disain: Sonja Sutt.

Kunstnik tänab: António Taínha, Eva Mahhov, Cristo Madissoo, Paul Raud, Saara Liis Jõerand, Kristi Kaubi, Ats Kruusing.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Loora Kaubi (1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Teda huvitavad teemad on igavene uni, igatsus ja väsimus. Ekseldes reaalse ja väljamõeldu vahealal, keskendub ta skulpturaalsetes installatsioonides intensiivsetele tundmustele, mida stseeniloome kaudu etendada. Loora on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna ning on end täiendanud Viini Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas, praktikal Mehhiko keraamikatehases Ceramica Suro ja Casa Lü residentuuris Mexico City's. Loora Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemia ning osalenud näitustega Eestis, Mexico Citys ja Viinis.

03.10.- 26.10.

LAIVI / I Λ I V I

Habras tervik

03.10.- 26.10.

LAIVI / I Λ I V I

Habras tervik

Olete oodatud neljapäeval, 3. oktoobril kell 18.00 I Λ I V I / Laivi Suurväli näituse „Habras tervik“ avamisele Draakoni galeriis. Näitus jääb avatuks kuni 26. oktoobrini 2024.

Täna ma olen neutraalne. Ilmekalt ilmetu. Puhas lõuend. Valge t-särk* alasti ihul. Truu. Olen vaba võimaluste ruumis. Täidlases tühjuses.

Konformismi maises haardes igatsen igatseda. Olla midagi veel. Olla eraldiseisev ja üksik. Olla kleit nagu lugu. Jutustav kihistus, mille vastandlikud detailid ja osad sulavad ühte erinevates õmblustes. Olla voolav laiali valgunud määratluses. Tahan proovida eirata…

Olla avali kättesaamatu oma seesmises paljususes. Hoomamatu, nagu rohkete viidetega tekst. Olla isegi mitte teadlik kõigist oma saladustest ja võimekusest.

Võin narmendada, võid kanda mind mitut moodi. Leida vihjeid ja peidetud ruume. Olla vastandlik. Olla siiras ja süütu ja pahur ja paheline.**

Laivi

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

___________________________________________________________________________
* Olen näiliselt vastupidav moe survele. Ebamugavustunde vastand.

** Teoretiseerides moe olemusest vaatleme fenomeni, mis ulatub selle ilmingu objektide pinnapealse välimuse tagamaile. Otsime sügavust tasapinnas. Argiolme keskkond on see, mis tekitab lõhe moe ja riietuse vahele. Allume paradoksidele. Jätkuvas, ennast neelavas tsüklis on eelneva kordus ja eiramine kõige uuem trend.

Laivi / I Λ I V I (Laivi Suurväli) on vabakutseline kunstnik, kes väljendab end läbi moekunsti. Lähtuvalt moe olemusest on tema loomingus temaatiliselt läbivateks märksõnadeks iha ja igatsus, sõltuvus ja ülistus, tootmine ja pakkumine, säilimine ja hävimine ning väärtuse hindamine. Tema loomingut iseloomustab materjalipõhine ja eksperimenteeriv lähenemine tekstiilidele, mis laieneb rõivastelt ja aksessuaaridelt skulpturaalsete installatsioonide ning suuremõõtmeliste teosteni lõuendil. Ta analüüsib moodi kui fenomeni ning rõivastust ja keha katmise meetodeid laiemalt nii visuaal-esteetilisel, funktsionaalsel kui ekspressiivsel tasandil. Laivi on omandanud bakalaureusekraadi moedisaini erialal Eesti Kunstiakadeemias ja magistrikraadi Helsingi Aalto Ülikoolis. Ta on end täiendanud resideerudes Londonis, Kopenhaagenis, Barcelonas ja Brüsselis. Alates 2014. aastast on ta osalenud kaasaegse kunsti grupinäitustel ning eksponeerinud loomingut mitmetel isiknäitustel. 2024. aastal on tal olnud isiknäitused „Mapping Paradise” ARS Kunstilinnaku projektiruumis ja „Infinite Present” kaasaegse kunsti keskuse WIELS galeriis Affiliate, Brüsselis. Tema uus seeria „Liquefying the Hard Core Identity” on hetkel eksponeeritud Viini galeriis Improper Walls. 2022. aasta alguses pälvis ta sihipärase loomingulise tegevuse eest Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Tunnustust leidsid isiknäitus „Kogumine ja säilitamine” Hobusepea galeriis ning osalemine rahvusvahelisel grupinäitusel „Intimacy” Helsingi Disainimuuseumis skulpturaalsetest objektidest ja maalide seeriast koosneva installatsiooniga „Notes, Shed Skins and Dissolved Memories” ja projekt „Goods & Services”.

28.10.- 23.11.

KILLU SUKMIT

Kõnelused tiigriga

28.10.- 23.11.

KILLU SUKMIT

Kõnelused tiigriga

Neljapäeval, 31. oktoobril kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Killu Sukmiti näitus „Kõnelused tiigriga“. Avamisel toimub Hello Upani & Killu Sukmiti live-kontsert. Näitus jääb avatuks 23. novembrini 2024.

Killu Sukmit käsitleb näitusel feministliku folklooriga muinasjuttudes. Paruness Marie Catherine D’Aulnoy leiutas 17. sajandil termini conte de fée (eesti k haldjajutt) ehk muinasjutt. Esimesed muinasjutud olid feministlik patriarhaadikriitika, mis paljastas naisi alandavaid tavasid ja käitumist. D’Aulnoy ja teised tollased naisautorid segasid omavahel pseudoajalugu, autobiograafiat ja seiklusi. Ammendamatu varaait on ka vendade Grimmide, Perrault’ ja konservatiivsete parteide perepoliitika patriarhaalsed muinasjutud. Eriti jõhkrat naistevastast vägivalda on täis nn hitt-muinasjuttude algupärased versioonid. Muinasjutud olid nö maha kirjutatud päriselust ja pidid olema moraalseks majakaks. Ainult et õiglus on neis väga kaldu ühele poole. Näib, et macho-muinasjuttude muutumiseks peab muutuma kõigepealt päriselu.

Näituse „Kõnelused tiigriga“ räägib autor emantsipeerunud tuulest, helikunstnikust vanavanaemast ja 12. sajandi tiigrist, kes oli feminististist aktivist. Kas „Milose Venus“ poseeris sõdalasena, last hoidva emana või lõnga käes keerutades? Ja „Tuhkatriinu“ ühendab korraga kõiki neid rolle, vaadates läbi enda klassikuuluvuse? Avatava näituse teosed on enamasti tikandite formaadis, kaasatud on ka heli.

Näitusel olevad teosed on saanud mõjutusi muinasjuttudest: Madame D’Aulnoy’ „Tuhkatriinu“ ja „Hirvena metsas“ (Uinuv Kaunitar), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Vaeslapse käsikivi“ ja „Kullaketrajad“, Donald Bisseti „Kõnelused tiigriga ja teisi jutte“, Italo Calvino „Põhjatuul ja läänetuul“, Hans Christian Anderseni „Printsess herneteral“, Emil Kolozsvári Grandpierre’i „Imeflööt“ ja „Habemenugadel tantsiv kuningatütar“, Lewis Carrolli „Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“.

Tänud: Urve Sukmit, Kaarel Kressa, Robin Kressa, Hello Upan, Carlea Holl-Jensen, Rachael Marr, Melissa Ashley, Deborah Frances-White, Anna Mari Liivrand.

Näitust toetas Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Killu Sukmit on graafikaharidusega kunstnik ja muusik. Kraam artist-run space’i kaasasutaja (koos Minna Hindiga) ja üks Ladyfest Tallinn organisaatoreid. Olnud kaastegev rühmitustes Valie Export Society, The Elfriede Jelinek School of English Language ning Feminismiehitaja. Viimased isiknäitused on olnud „K aed“ (Kraam artist-run space, 2019), „Kunstnik ja tema töö“ (Tartu Kunstimaja Monumentaalgalerii, 2021), „Pudu ja leib“ (Pärnu Linnagalerii, 2022). Mänginud trumme bändides Dr. Dorothee & Why, Extrafine, Paul Cole & Ring My Bell, Punane. Alates 2012. aastast duos Hello Killu (koos Hello Upaniga). Talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2001. aastal (koos Mari Laanemetsaga) ja 2019. aastal (koos Minna Hindiga).

2023

13.12.- 07.01.

TAAVI REKKARO

aitäh kõige eest

13.12.- 07.01.

TAAVI REKKARO

aitäh kõige eest

Teisipäeval, 13. detsembril 2022 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Taavi Rekkaro esimene isiknäitus „aitäh kõige eest“. Avamisel toimub ka näitusel põhineva kunstnikuraamatu esitlus. Näitus jääb avatuks 7. jaanuarini 2023.

Kui pikk suhe ootamatult lõpeb, avastab autor end täielikus tühjuses. Elukaaslane võtab kaasa kõik oma asjad ja temaga koos kaob ka kogu tähendus. Ainult peeglile jäetud napp hüvastijätuteade „aitäh kõigest eest“ meenutab, et mingi maailm on kunagi ja kusagil ka varem eksisteerinud. Peeglist vaatab aga vastu elu, mis näib pöördumatult ebaõnnestunud. Õpitud eriala on lihtsalt diplom, mitte kutsumus. Pikaaegne armastatu on leidnud endale kellegi parema. Tuba on tühi.

Millest haaraksid sina kinni, kui kõik on läinud?

Algab uppuja teekond, kus kunst ei ole eneseväljendus, vaid viimane tugipunkt. Päästerõngas, mille külge klammerduda. Enesehaletsuse, leppimatuse, rabelemise ja kasvamise jäädvustamine on tee, mida saab läbida ainult üksinda.

Mida näeb uppuja?

Endise armastatu raamatutel peegelduvat talve.

Tegemata voodit, mis mäletab veel lahkunud kaaslase soojust.

Tagurpidi pööratud raame, mis on seinalt eemaldatud, kuid mitte ruumist lahkunud.

Seosetut valu, mis tahab saada sõnadeks.

Aga ka taimede kasvamise ja ellujäämistungi õpikumaterjali.

See on lahtilaskmine ja lahtilaskmise salvestamine. Uuesti sündimine sooviga vana elu endaga kaasa võtta. Liikumine mööda ringjoont lootuses, et tegemist on spiraaliga. Ehk ongi?

aitäh et jätsid mind pimedusse
aitäh et õpetasid mind hingama
aitäh et võtsid ja andsid ja võtsid kõik
endaga kaasa

ma olen vihane õnnelik
ma ei lepi kunagi ja olen
juba andestanud

aitäh kõige eest

Näituse saatetekst: Joonas Veelmaa
Graafiline Disain: Kert Viiart

Näitust toetavad Kultuurkapital ja Artproof.
Näituse avamist toetavad Hartwall Eesti, Põhjala pruulikoda

Autor tänab kõiki kes kahe aasta jooksul toetasid, nii seda näitust kui üldse.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Taavi Rekkaro (1988) on õppinud graafikat Eesti Kunstiakadeemias, loomingu kõrvalt tegeleb kunstnike projektidega Artproofis ning ei tea mis pärast seda näitust edasi saab.

09.01.- 04.02.

MARIA ERIKSON

Pehme puudutus äärel

09.01.- 04.02.

MARIA ERIKSON

Pehme puudutus äärel

Kolmapäeval, 11. jaanuaril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Eriksoni isiknäitus „Pehme puudutus äärel“. Näitus jääb avatuks 4. veebruarini 2023.

Näitusel „Pehme puudutus äärel“ vaatleb kunstnik enda suhet graafika protsessiga, millesse on kaasatud kunstniku keha ja litokivi. Võrreldes keha ja selle puutepinda litokivi pinnaga, otsitakse nendevahelisi paralleele ja vastuolusid. Omistades litokivile inimnahale omase võime mäletada, uurib Erikson enda loomingut kui kahe keha – kunstniku ja litokivi – vahelist dialoogi. Materjalide kokkupuute tulemusena kerkivad nende sarnasuste ja erinevuste kaudu esile kehade mittehierarhilised suhtlemisviisid ja uued koosolemise vormid.

Litokivi pind on sile ja poorne. See on justkui nahk, mille pinnal talletuv puudutus kihistub ajas. Eriksoni loomingus keskne litotušš on joonistusmaterjal, mille kuivamisel kivipinnal tekib niidistikku meenutav abstraktne maastik, milles väljenduvad ühtaegu kivimi geoloogilised protsessid kui ka materjali ning kunstniku vaheline puudutuste jada.

„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosaline näituseprojekt, mille esimene ekspositsioon on Draakoni galeriis, teine tuleb esitlusele märtsis Ratamo galeriis Jyväskyläs ja kolmas Litograafia muuseumis Rootsis aprillis 2023.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, EKA graafika.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Maria Erikson kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides ja materjalikooslustes täheldab ta nende suhete kihistumist, muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega. Ta on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (USA) ning omandanud magistrikraadi graafika erialal Soome Kunstiakadeemias. 2019. aastal tunnustati Maria Eriksoni Eduard Viiralti nimelise stipendiumiga ja 2021. aastal Ann-Margret Lindelli nimelise graafikastipendiumiga (Rootsi). Hiljutisi näitusi: „Märkmeid piiriruumist”, ARSi projektiruum (2022); „Taidegrafiikan tapa olla – materiality, collaboration and agency”, Exhibition Laboratory, Helsingi (2021); „Grafik”, galerii Sander, Norrköping, Rootsi (2021).

07.02.- 04.03.

MARET SARAPU

Vaba ja hoitud

07.02.- 04.03.

MARET SARAPU

Vaba ja hoitud

Teisipäeval, 7. veebruaril kell 18 toimub Draakoni galeriis Maret Sarapu isikunäituse „Vaba ja hoitud” avamine. Näitus jääb avatuks 4. märtsini.

Läbi viie töö kaardistab autor argirituaale ja sümboleid, tegevusi ja lugusid, mis tagavad igapäevaelus meie mõttevärskuse, emotsionaalse heaolu ja turvatunde. Ehk siis – tugipunkte, mis aitavad meil oma elu mõtestada, kriise ennetada ja argipäevas jõudu leida.

Näituse ideeline kese on ühtaegu poeetiline ja praktiline – ühelt poolt võimaldab see külastajal poetiseerida ka iseenese argipäeva ja hakata teadlikult ja mänguliselt kaardistama tegevusi, sündmusi, mõtteid, mis tuge ja jõudu annavad. Teisalt on seesugusel poetiseerimisel ka läbinisti praktiline väärtus – oma argirutiinide mõtestamine ja korrastamine maandab ja mängib olulist rolli meie igapäevase emotsionaalse heaolu saavutamisel ja elurõõmu säilitamisel.

Näitusel on eksponeeritud installatsioonid ja objektid: loodusmotiividega seinapannood, mosaiik „nahad“, klaasist „hingetõmbed“, ja jaapani aeda meenutavad liivakastid seinal ja ruumis. Näitust täiendab postkaardikomplekt, mis kutsub külastajat üles avastama oma argipäeva ja sisemaastikke loovkirjutamise ülesannete kaudu.

Näituse raames toimub Draakoni galeriis kolm temaatilist loovkirjutamise töötuba, mida juhendab Berit Kaschan. Eelregistreerimisega töötoad toimuvad kolmel järjestikusel teisipäeval – 13.02, 21.02. ja 28.02. kell 18.00–20.00. Palume huvilistel osalemissoovist teada anda hiljemalt töötoale eelneval pühapäeval meiliaadressil kaisamaasik@gmail.com ning sularahas kaasa võtta 10-eurone osalustasu. Gruppi mahub kuni 10 inimest.

Kuraatorid: Kaisa Maasik ja Berit Kaschan
Graafiline disain: Pamela Sume
Fotod: Karel Koplimets ja Maret Sarapu

Täname: Karel Koplimets, Maarin Ektermann ja proloogkool, Sven Sapelson, Tiina Sarapu, Kairi Orgusaar, Kaie Vakepea
Näitust toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

Maret Sarapu (1978) on Tallinnas tegutsev kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala (BA, 2002, MA, 2005) ning täiendanud end erialastel kursustel ning residentuurides Eestis ja välismaal. Oma loomingus juhindub Sarapu suuresti argielust, kasutades seejuures loodusmotiive ja kordust. Viimasel ajal pöördub ta mõtte ja vormi otsingutes automaatkirjutamise ja teadvuse voo kuulamise poole. Eesmärgiks on sageli vaimne heaolu, otsides koostööd mõistuse ja tunnete vahel. Vahelduv protsess (mõtlemine, kirjutamine, töö stuudios) ja koostöö materjaliga juhivad tulemuseni, mis annab nii kunstnikule kui vaatajale võimaluse järelduste ja üldistuste loomiseks.

08.03.- 01.04.

MARIA IZABELLA LEHTSAAR & SARAH NõMM

Kaunitar koletise kõhus

08.03.- 01.04.

MARIA IZABELLA LEHTSAAR & SARAH NõMM

Kaunitar koletise kõhus

Kolmapäeval, 8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“. Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop. Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi
Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus.
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

03.04.- 29.04.

TANEL VEENRE

EX POST

03.04.- 29.04.

TANEL VEENRE

EX POST

Neljapäeval, 6. aprillil kell 18:00 avab ehtekunstnik Tanel Veenre oma näituse EX POST üheaegselt A-Galeriis ja Draakoni galeriis. Kahes ruumis toimuv näitus on üleval Draakoni galeriis kuni 29. aprillini ning A-Galeriis kuni 6. maini. 22. aprillil toimub A-Galeriis Tanel Veenrega ka avalik kunstnikuvestlus, millele järgneb näitusetuur koos autoriga.

Mis on pärast?
Olen hetkes eilse ja tänase vahel, aheldatud ruumi ja aega. Kuid mis on pärast?

Tanel Veenre

Näitus EX POST sai alguse, kui Taneli muusikust ja käsitöölisest isa restaureerimistöödega pooleli jäänud oreli vilesid pojale pakkus. Puidust oreli, mis pärineb tõenäoliselt Keila pastoraadist, soetas isa, kui Tanel veel väike oli. Esialgu leidsid mõned viled 2021. aasta varasuvel tee Veenre soolonäitusele „Organ“ Temnikova & Kasela galeriis, kus kunstnik eksponeeris neil oma tumemeelset ehteseeriat. Kuid viled jäid hinge ja nõnda hakkas Tanel puiduga mängima – viilutama, lihvima, liimima. Tanel kaasas protsessi ka oma isa, kes puidule viimase lihvi andis ning nõnda sündisid näitusetööd kahasse.

Kahel galeriipinnal – teineteisest paari sammu kaugusel asuvad A-Galerii ja Draakoni galerii – laiali laotatud ja nähtavaks tehtud näitusel avab end muidu orelikapis peidus olev vilede armee. Lisaks ehetele on Veenre esmakordselt loonud ehteid ka ruumile. Näitusel on väljas heliobjektid ja ruumi-installatsioon lendavast orelist. A-Galeriis väljas olevad miniatuursed vääristööd mõjuvad justkui Draakoni galeriis esitatavate suurte tööde kristalse kajana.
Veenre jaoks on seeria loomisel olnud oluline mürast vabanemine ja mõtteselguse saavutamine. Kõigi näitusetööde puhul on peamiseks materjaliks puidust orelivile, mille kõrval on kasutatud veidi graveeritud kivi ning hõbedat.
„Ma ei ole kunagi varem olnud nii minimalistlik, kuid samas andis orelivile sümbolina minu kätte võimsa tähenduste arsenali. Näituse nähtamatuks paratamatuseks sai heli – orelivile puidune kuma. Kui ehteid peetakse „kantavaks kunstniks“, siis selle seeria ehete puhul oleks täpsem kasutada väljendit „kantavad helid“. Igal vilel on ainuomane tämber ja kõla, mida püüdsin säilitada. Heli loojaks inimese hingeõhk. Keila pastoraadi enam kui 100-aastane pill on jõudnud lõppjaama, saanud uue elu. Üks organism (organ=orel) on pihustunud kildudeks, millest igaühel oma olemine.“ – Tanel Veenre

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja La Gioiosa.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tanel Veenre (1977) on eesti ehtekunstnik ja disainer. Kasvades kunstnike ja muusikute peres on huvi kunsti vastu on Veenret saatnud juba lapsepõlvest ning tema kunstiõpingud said alguse Pelgulinna keskkooli kunstiklassis. 2005. aastal lõpetas Veenre Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal. 2014. aastal lõi ta omanimelise kaubamärgi Tanel Veenre Jewellery, seoses laienemisega moe- ja elustiili valdkonda kannab see aastast 2021 nime Tanel Veenre. Tanel Veenre looming on pälvinud nii kohalikku kui rahvusvaheliselt tunnustust. Muu hulgas on ta Kristjan Raua preemia (2010), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2016) ja Eesti moedisaini Kuldnõela auhinna (2019) laureaat ning tema loomingut on esitlenud ligi 300 näitusel ja moeetendusel üle maailma: Berliinist Bangkokini ja Amsterdamist Santiagoni. Veel on Veenret tunnustatud International Fashion Showcase parima väljapaneku ja kuraatori auhinnaga London Fashion Week’il ning 2014. aastal märgiti teda esimese Eesti ehtekunstnikuna mainekas Itaalia Vogue ajakirjas. Veenre ehted kutsuvad kandjat uskuma muinasjuttudesse, fantaasiasse ja kujutlusvõime piiritusse.

04.05.- 27.05.

ROMAN-STEN TõNISSOO & ELLEN VENE

Valguse rüpes, ihates pimedusse

04.05.- 27.05.

ROMAN-STEN TõNISSOO & ELLEN VENE

Valguse rüpes, ihates pimedusse

Neljapäeval, 4. mail 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Roman-Sten Tõnissoo & Ellen Vene ühisnäitus „Valguse rüpes, ihates pimedusse“. Näitus jääb avatuks 27. maini 2023.

Roman-Sten Tõnissoo ja Ellen Vene näitus „Valguse rüpes, ihates pimedusse“ on kahe
kunstniku vaheline jätkuv koostöö, kus autorite iseloomulikud käekirjad vahetavad asukohti, peegeldavad teineteist ja loovad uusi dialoogivorme. Kohatundlike teoste kaudu püütakse lahti harutada ja ümber mõtestada visuaale fantaasiatest, mis ilmnevad seoses sooviga põgeneda maailma rahutu olemuse eest alternatiivsetesse keskkondadesse. Tehnoloogilistele arengutele toetudes on visuaalkultuuris veelgi jõulisemalt kinnistunud igakülgne viitamise ja sämplimise praktika, mille läbi on kaasajatunnetusse sugenenud eri ajastutest pärinevate fragmentide kollaaž. Sageli igatsetakse murrangulistel aegadel tagasi maagilisse arhailisusse, mis on mudeldatud taolise killustatud kujutlusliku möödaniku põhjal. Tallinna vanalinna südames asuvas Draakoni galeriis võtavad kunstnikud vaatluse alla keskaja, kui platvormi, kuhu projitseeritakse kõiksuguseid ideid ja ideaale. Näiteid keskaegse esteetika, sümbolite ja olustiku ümbertöötlemisest leiab kõikidest kultuurivaldkondadest, nii muusikast, moest, ilukirjandusest kui ka mängude- ja filmimaastikult. Keskaja pimedus on justkui vaheldus tänapäeva meeleheidet peegeldavate ekraanide värelevale valgusele.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Roman-Sten Tõnissoo (1989) on omandanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi fotograafia ja magistrantuuri kaasaegse kunsti erialal, lisaks täiendanud end Prahas FAMU-s. Tema loomingu huviobjektiks on ajastule omane ihalus vaimsuse ja tähenduse järele, samuti agressiooni ning turvatunde haprad jõujooned. Peamiste töövõtetena eristuvad meediumiülene viitamine ja ruumilise dialoogimomendi otsimine, ning selles peituv potentsiaal visualiseerida uusi võimalikke tulevikuperspektiive. Viimased näituseprojektid on olnud „Your Afterlife Is Cancelled” koos Ellen Venega ARSi projektiruumis (2022), „Out of Sight Is Out of Mind” koos Ellen Venega Roam projektiruumis Berliinis (2022) ja „Dreams in Unfreedom” koos Sven Parkeriga Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis (2022).

Ellen Vene (1990) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri- ja installatsiooni osakonnas bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti erialal magistrantuuri ning täiendanud end Viini Tarbekunstiülikoolis ja Central Saint Martins’i kolledžis Londonis. Tema installatiivse kunstipraktika keskmes on strateegiad, mis toetuvad kultuuriloole ja kunstiajaloole ning illustreerivad viise, kuidas ajaloolised süsteemid ja rollid olevikus peegelduvad. Viimased näituseprojektid on olnud „Harjutusi unistuste pidamiseks“ TYPA galeriis (2022), „See kõik ja ei midagi rohkemat“ koos Roman-Sten Tõnissooga ARSi projektiruumis (2022), „Out of Sight Is Out of Mind” koos Roman-Sten Tõnissooga Roam projektiruumis Berliinis (2022).

17.06.- 08.07.

HELENA KESKKüLA & JIHYE RHII & ALICE SLYNGSTAD

salty ember normal smoulder

17.06.- 08.07.

HELENA KESKKüLA & JIHYE RHII & ALICE SLYNGSTAD

salty ember normal smoulder

10.07.- 05.08.

MARIA LAPTEVA SIDLJAREVITš

Mis sai sellest armsast tüdrukust?

10.07.- 05.08.

MARIA LAPTEVA SIDLJAREVITš

Mis sai sellest armsast tüdrukust?

Esmaspäeval, 10. juulil 2023 kell 18:00 avaneb Draakoni galeriis Maria Lapteva Sidljarevitši näitus „Mis sai sellest armsast tüdrukust?“. Näitus jääb avatuks 5. augustini 2023.

„Olen mõelnud, et minus ikka ja jälle esile kerkiv huvi mälu ja mäletamise vastu pole juhuslik, et selles on midagi olulist ja olemuslikku, midagi, mis võib küll mõneks ajaks kaduda, ent pöördub siis uuesti tagasi.

2022. aasta novembris esitasin Kunstihoone Lasnamäe paviljonis toimuvale näitusele „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?“ samanimelise pildiseeria, mille kohta näituse kuraator Tamara Luuk kirjutas: „Mälestustest vabanemine nende taaselustamise kaudu on sageli olnud omapärase figuratsiooniga teoste loomise ajend ja laeng. Mida aeg edasi, seda osavamalt manipuleerib Maria kunagi mällu talletunut, lisab, tükeldab, rõhutab ja hajutab, tulemuseks killustunud mosaiigid maalides, meeletult hargnev faabula joonistustes. Sageli kannab kunagist tõelisusse tagasiviidavat lugu vaid töö nimi, töö ise üritab seda algtõuget lõhata, viia ennast teise, esialgset emotsionaalset vahetust kontrollivasse mõõtkavva. Kummaline, kuidas mälestused ujuvad välja justnagu õnnelikus, tasakaalu leidnud eluperioodis tükk aega hiljem. Ja kummaline, kui laiadele maastikele suudab eneseväljenduse tahe laotuda.“

Kui Lasnamäe paviljoni näitusetöödes püüdsin üles äratada ja tunnetada oma kõige eredamaid lapsepõlvemälestusi, siis nüüd tahtsin astuda veidi teistsugusele rajale ja mõista, kuidas keskkond, milles kasvasin, mõjutas minu täiskasvanuks saamist ja kujunemist isiksusena. Selleks üritasin taasluua omamoodi üldistavat, valdavalt naiselikku ja mulle lähedast kujundikeelt. Nüüd – kui mitmendat korda juba! – märkan üllatusega, et ükski mu loodud kujundeist ei kasva loogiliselt välja teisest, ning et moodustuv näitusetervik kannab vastuolusid, mis alles kutsuvad end lahendama.“

Maria Lapteva Sidljarevitš

Kunstnik tänab: A. Litvinov, Järsi OÜ, P. Laptev, K. Kogelnik, T.Luuk.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Maria Lapteva Sidljarevitš (1982) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maali eriala magistriõppe 2014. aastal. Ta on olnud mitmeid isiknäitusi ning on osalenud arvukatel rühmanäitustel. Sidljarevitš on pälvinud laialdast tähelepanu, sealhulgas tänu populaarsele platvormile ZA/UM, kus kirjanik Mudlum iseloomustab teda nii: „Maalijana on Maria mingilaadi omapärane segu naivismist ja ekspressionismist, kuid pidevas arengus. Ma usun, et siin on ka tugev taust vene 20ndate kontseptualismist /…/ Ta püüab oma maalides lahendada meie elu peaülesandeid, elu, surma, armastuse ja kannatuse lõpmatuid allüüre. Kes oled sina siin maailmas? Kus on su koht, mida sa pead tegema, kuhu minema, kelleks saama või jääma? Kus on jumal? Mis on üksindus? Ei mingit valehäbi suurte teemade ees, ei mingit sotsiaalset kunsti. Ta räägib maalides oma pildiga, puudutab seda, ja vahel on tunne, et mitte tema ei maali maali, vaid maal maalib teda ja iseennast, muutub, kasvab välja iseenese seest.“

11.08.- 02.09.

EDGAR TEDRESAAR

Kus on sinu punane joon?

11.08.- 02.09.

EDGAR TEDRESAAR

Kus on sinu punane joon?

Neljapäeval, 10. augustil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Edgar Tedresaare näitus „Kus on sinu punane joon?“. Näitus jääb avatuks 2. septembrini 2023.

Punased jooned võivad olla stabiilsed, elementaarsed ja tagasihoidlikud. Kuid need võivad olla ka ebastabiilsed ja üleelusuurused. Meie ellu on äkitselt ilmunud need teistlaadsed punased jooned. Need on tugevad jooned. Nad pulbitsevad ja tekitavad kõhedust.

Julgeolekuvaldkonnas tähistavad punased jooned ala, mille sees keegi tahab olla suveräänne, võib-olla isegi teise üle domineerida. Sellised tegutsejad on ratsionaalsed, neil on vaba tahe ning nende tegevuspiirkonnad kattuvad teistega, küll osaliselt, aga siiski paratamatult.

Punaseid jooni poleks vaja, kui poleks teisi ja nende võimalikku tegevust meie läheduses. Ehk tegevuspiirkondade omavaheline kattuvus kirjeldab inimelu sotsiaalset aspekti – meie tegevus ulatub teisteni ja üle teiste piiride. Teame näiteks, kui valus on meile kuuluva asja katkiminek, meie enda, aga eriti teise käes. Kuigi see asi võib olla kujuteldav, on see osa meist.

Teisisõnu, ühe tegevus puudutab otsesemalt või kaudsemalt teisi, nende huve ja tegevusi, nende isiklikku. Kui keegi sekkub teise tegevusse või ületab tema punaseid jooni, peab ta arvestama, et sellele reageeritakse, tõenäoliselt isegi vastutegevusega.

Üleelusuuruste punaste joonte maailm on traumatiseeritud maailm. Siin käitub keegi meiega agressiivselt. Aga tõenäoliselt oleme ka ise sellises maailmas lihtsamalt haavatavad, iga meid õrnaltki puudutav liigutus võib saada eksistentsiaalse tõlgenduse. Toimub võitlus. Siin ilmuvad väliste joonte tagant välja teised, sisemised punased jooned. Ühel hetkel, mil keegi trambib üle teatud sisemise läve, sa murdud. Ehk lisaks sellisele joonele, mille ületamisel hakatakse vastu, leidub ka selline punane joon, kus kellegi tegevus või ülemvõim sinu suhtes ammendab su tahte või ressursid. See sisemine punane joon tähistabki murdumist, alistumist.

Üleelusuuruste punaste joonte maailmas tegeletakse ellujäämisvõitlusega: igaüks võitleb siin püsivalt iseenda elu või huvide eest. Iga eneseavaldus on kellegi teise suhtes jõu näitamine, selles peitub ähvardus. Ühine reeglistik kas puudub või on see napp.

See maailm on kahtluste ja närvilisuse maailm. Siin valitseb jõud.

Võib aga ette kujutada teistsugust maailma, kus tegijad suhtlevad reeglite, mitte jõu alusel. Punased jooned kirjeldavad siin isiklikku ja privaatset, kuid ühtaegu tagasihoidlikku ala. Reeglid on stabiilsete ja vastastikku tunnustatud punaste joonte tähiseks. Sellises maailmas ei ole tõsist hirmu, et keegi sind liialt survestab, paneb paika, sinu üle domineerib. Ja sa ei pea ka ise samaga vastama, end jõuga kehtestama. Siin on suhtluse põhikoodiks reeglid – need ei ole alatasa kõikuva kompromissi tulemus, vaid üksmeele ja koostöö väljendus. Reeglid tähistavad võimalust suhelda teise tegutsejaga kui võrdväärsega. Tagasihoidlike punaste joonte maailmas on tegutsejate kokkupuuteala suur ja sügav, selles enese avaldamine ei kätke ähvardust, siinne suhtlus on mänguline ning pole taandatav jõule.

Ka üleelusuuruste punaste joonte maailmas on reeglid, kuid need on pigem ajutise vaherahu tähised. Tugevate punaste joonte maailmas on reeglid pigem vahendid – nad on instrumendid, mis aitavad oma huvisid rakendada.

Reeglipõhises, tagasihoidlike punaste joonte maailmas on suhtlus seevastu pinnas, millel võrsuvad uued ühised võimalused, siin tekivad ja arenevad üha uued vestlused. Selle maailma aluskood ongi dialoog. Teist ei püüta alistada, vaid temasse suhtutakse samamoodi kui iseendasse. Igale kuulub siin tema loomuomane autonoomia, ei saa olla vaba seda teisele omistamata.

Reeglid väljendavad võrdsust ja samaväärsust. Just seetõttu kannavad reeglid vabadust, nende mõte on luua toimijatele ühine, vabadusepõhine mänguruum.

Loomulikult pole elus olemas idealiseeritud maailmu. Kuid oluline on see, kas põhitooni annab üks või teine.

Kas jõud või vabadus?

Illimar Ploom

Pildid: Roman-Sten Tõnissoo

Näitusel kõlava heliteose autor on Indrek Asukül.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Edgar Tedresaar on maalikunstnik ja kunstirühmituse Piiritus liige. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (BA) ja Tartu Ülikoolis (MA) maalikunsti ning täiendanud end vahetusõpilasena Linzi Kunstiakadeemias Austrias. Tedresaare loomingut iseloomustab taaskasutust väärtustav maalipraktika, kus abstraktsed kompositsioonid moodustuvad erinevate struktuuridega linase kanga kokku õmblemisel ja -liimimisel. Materjal on töödeldud pigmenteeritud lasuurikihtidega, luues erinevate pindade koosmõjul akvarelliliku kuma. Loomingus on kunstnik viimastel aastatel käsitlenud antropotseeni ajajärku, mil inimliik on biosfääris domineeriv ning meie tegevus mõjutab otseselt planeedi elukeskkonda. Tedresaar keskendub peamiselt maastikele, mida inimene on ümberkujundanud ja korrastanud ning kust pärinevad tehnoloogiakeskse maailma jaoks igapäevaselt olulised maavarad ja muud ressursid. Kõige selle peale me igapäevaselt ei mõtle, kuid nende ammutamise tulemusena hävivad nende piirkondade looduslikud liigid ja keskkonnad ning majandusliku kasu nimel kannatavad suured inimhulgad.

06.09.- 30.09.

KELLI GEDVIL & KRISTEN RäSTAS

Ärata mind üles, kui kõik on möödas

06.09.- 30.09.

KELLI GEDVIL & KRISTEN RäSTAS

Ärata mind üles, kui kõik on möödas

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvili & Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.
Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.

Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.

Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

06.10.- 28.10.

TUUKKA KAILA (FI)

Ja pärast

06.10.- 28.10.

TUUKKA KAILA (FI)

Ja pärast

Neljapäeval, 5. oktoobril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Tuukka Kaila isiknäitus „Ja pärast“. Näitus on osa Tallinna Fotokuu satelliitprogrammist.

„See on üks viis, kuidas asjad võiksid kujuneda äsjaste ideede ja objektide kohtumisel. “Ja pärast” on osa kunstniku jätkuvast tööst teadmistega, mis lähtuvad erinevatest uudishimu põhistest süsteemidest.“

Tuukka Kaila

Näitus jääb avatuks 28. oktoobrini 2023.

Näitust toetab: Arts Promotion Centre Finland.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Tuukka Kaila (FI) (1975) on Helsingis resideeruv kunstnik, kes kombineerib loometegevuses kujutavat kunsti, uurimustööd ja kirjastamist. 1990. aastate lõpust alates on Kaila olnud aktiivselt seotud sõltumatute kirjastustega, artist-run projektide ja teiste institutsionaalselt seotud kui ka nendest väljaspool olevate iseorganiseeruvate kultuuriproduktsiooni vormide arendamisega. Kaila tegevus kunstnikuna on olnud järjekindlalt fokuseeritud õpikogemuse võimaldamisele, millega kaasneks aktiivne osalus ning kunstiproduktsiooni ja -levi suunamine kunstnike endi kätesse. Ta on arvukalte projektide kaasasutaja, näiteks Numero Zine (1998–2004), kirjastamisüritus “Bookies” (2012–), Vallilan risopaja micro press (2017–) ja Rooftop Press (2017– ) ning Värinä darkroom co-op (2002–) ja Myymälä2 galerii (2003– ) liige. Tuukka Kaila looming leiab enamasti vormi fotode, tekstide ja avalike üritustena. Kaila teosed lähtuvad teadmise tootmisega seotud küsimustest ning valmivad orgaanilises protsessis, mis kaasab laia valikut erinevatest kunstivormidest ja epistemoloogilistest strateegiatest, hõlmates nii dialooge, praktikapõhist uurimistööd, tehnilist eksperimenteerimist pimikus kui ka trükimaterjale. Vaata ka: https://tuukkakaila.com https://rooftoppress.fi

30.10.- 25.11.

PAUL KUIMET

Crystal Grid

30.10.- 25.11.

PAUL KUIMET

Crystal Grid

Teisipäevast, 31. oktoobrist 2023 on Draakoni galeriis avatud Paul Kuimeti isiknäitus „Crystal Grid”. Näituse avamine toimub 1. novembril kell 18.00.
23. novembril kell 18.00 toimub galerii kõrval asuvas Kanuti Gildi SAALis projektiga seotud kunstnikuraamatu esitlus.

„[…] kuidas anda struktuur millelegi, millel enesel struktuur puudub? Kuidas midagi sellist presenteerida? See on nähtavuse ja nähtavaks muutmise küsimus. Mille abil teha nähtavaks midagi, mis ise jääb alati nähtamatuks? Täpsemalt: see, mis tegelikkuses jääb nähtamatuks, ent millest „Crystal Grid” laseb meil aimu saada, on kapitalismi struktuur. Ent kuidas midagi sellist esitada?“

Neeme Lopp, „Paul Kuimeti analüütiline fotograafia“
Essee kunstnikuraamatust „Crystal Grid” (Lugemik, 2023)

Näitusel eksponeeritakse 25 uut teost seeriast „Crystal Grid“. Aastal 2020 alguse saanud seeria kujutab maailma erinevates botaanikaaedade palmimajades ülespildistatud fotosid taimedest, mis on seejärel kollaažideks komponeeritud. Kollaažid on järjestatud kahe-, kolme- või neljateoselistes komplektides, mis laseb iga teose pinnal vaadelda kõrvuti taimefragmente, mis tegelikkuses asuvad teineteisest sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Kollaažide loomisel on kasutatud mustrit, mis on tuletatud 1851. aastal Londonis toimunud maailmanäituse tarbeks püstitatud Kristallpalee (Crystal Palace) kesklöövi lae struktuurist. Iga teose jaoks on kujundatud olemasoleva raamistiku sees uus muster, mis lähtub iga foto enda sisemisest kompositsioonist – osa pildist lõigatakse mustri järgi lahti ning osa jäetakse lõikamata.

Näitus jääb avatuks 25. novembrini 2023.

Fotod: Paul Kuimet

Näitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali (6.10.–26.11.2023) satelliitprogrammist. Rohkem infot: fotokuu.ee

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Põhjala Pruulikoda
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Paul Kuimet (1984) on kunstnik, kes töötab fotograafia ja 16-mm filmiga ruumiinstallatiivses võtmes. Kuigi tema loomingut iseloomustab tehnikale ja tehnilisele vahendatusele omane vaatamisviis, asetab ta teoste eksponeerimisel näituseruumis rõhu ka vaataja liikumisele ja kohalolule. Alates 2013. aastast on käsitleb ta loomingus modernistlikke vorme. Kuimeti hiljutistes teostes on fookuses mitte niivõrd modernistliku arhitektuuri vorm, vaid materjal (teras ja klaas) ning nende seotus modernse kapitalismi arenguga alates 19. sajandi keskpaigast. Kuimet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (MA; 2014). 2018. aastal osales ta residentuuriprogrammides – WIELSi Kaasaegse Kunsti Keskuses, Brüsselis ning International Studio & Curatorial Program (ISCP), New York-is. Tema loomingut on hiljuti näidatud isik- ja duonäitustel Tartu Kunstimuuseumis (2023), WIELSi Projektiruumis, Brüsselis (2021), Budapesti Arhitektuurikeskuses FUGA (2021), Kogo Galeriis, Tartus (2020) ning Tallinna Kunstihoones (2020).

27.11.- 23.12.

MARI ROOSVALT

Seosed. Maalid 1998–2023

27.11.- 23.12.

MARI ROOSVALT

Seosed. Maalid 1998–2023

Teisipäeval, 28. novembril 2023 avaneb Draakoni galeriis Mari Roosvalti isiknäitus „Seosed. Maalid 1998–2023”. Näitus jääb avatuks 23. detsembrini.

Mari Roosvalti 2010. aastate õlimaale ja akvarelle, mis kätkesid endas kollaaži ning olid üles ehitatud kollaažiprintsiibil, kandsid ideed Euroopa sügavate kultuurikihistuste ulatumisest tänapäeva ellu ja loodusest linnakeskkonnas. Need teemad on jäänud talle endiselt tähtsaks. Ent aastal 2022 alanud sõda Ukrainas ajendas kasutama ka senisest erinevaid kujundeid. Maali „Ootel“ (õli, lõuend, segatehnika) lülitas kunstnik pealetungiva sõjalise jõu sümbolina XV sajandil Veneetsia teenistuses olnud palgasõjaväe juhi, kondotjeer Bartolommeo Colleoni tuntud ratsamonumendi, mille modelleeris Andrea Verrocchio, ja sellele vastukaaluna Amandus Adamsoni loodud „Russalka“ monumendi ingliga, kes hoiab maalil risti asemel rahupärga. Nimetatud maalile järgnes teisigi idee poolest lähedaste kujunditega töid. Vajadus väljendada oma sotsiaalset hoiakut tuletas kunstnikule meelde 1990. aastaid, mil ta, ühelt poolt, suurte ühiskondlike muutuste mõjul ja, teiselt poolt, püüdest värskendada, rikastada oma maalikeelt, hakkas kasutama kollaaži väikeseformaadiliste tööde sarjades ja nendest moodustatud installatsioonides („Sõnumid“, 1998; „Persoon“, 1998-99; „Rollimängud“,2000). Uusimate ja aastakümneid tagasi loodud teoste kõrvutamine tekitab mõtteid kunstniku sotsiaalse hoiaku avaldumise ja kollaažiprintsiibi rakenduste erinevustest muutuvas ajas, seda nii Mari Roosvalt loomingus kui ka üldisemas plaanis.

Mai Levin

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Mari Roosvalt on lõpetanud 1969. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti eriala. Ta on töötanud kunstiõpetajana Tallinna 7. Keskkoolis, Tallinna 46. Keskkoolis, Tallinna Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Alates 1992. aastast on Mari Roosvalt olnud tegev erinevatel ametikohtadel Tallinna Kunstiülikoolis ja nüüdses Eesti Kunstiakadeemias. Alates 1970. aastast aktiivselt näitusetegevuses osalevat Mari Roosvalti on tunnustatud mitmete mainekate auhindadega, sealhulgas Konrad Mäe nimelise maalikunstipreemiaga. Avatav näitus järgib Mari Roosvaltile 1990. aastate lõpus omaks saanud maalimislaadi, mil 1980. aastatel abstraktses laadis maalinud ja 1990. aastatel abstraktsesse ekspressionismi liikunud kunstnik alustas väljakujunenud maalilaadile fotopanuste lisamist.

2022

14.12.- 08.01.

MARTIN BUSCHMANN

Dok. Foto 2020

14.12.- 08.01.

MARTIN BUSCHMANN

Dok. Foto 2020

Alates teisipäevast, 14. detsembrist 2021 on Draakoni galeriis avatud Martin Buschmanni näitus „Dok.Foto 2020“. Näitus jääb avatuks 8. jaanuarini 2022.

Kuna dokumentaalfotograafia ülesandeks on jäädvustada sündmuseid kohapeal, siis virtuaalsete sündmuste ja keskkondade puhul peame paratamatult mõtlema selle üle, kuidas olla kohal ning kuidas kajastada virtuaalses keskkonnas toimuvat läbi fotograafia? Millised on ühised jooned reaalse ja virtuaalse maailma vahel? Millised on võimalused ja piirangud ning kuidas toimib ja peab vastu tänapäevane fototeooria virtuaalses keskkonnas.

Näitusel on esitletud fotod, erinevates virtuaalsetes (mängu)keskkondades toimunud kontsertidest. Vormiliselt rakendab kunstnik tänapäevast kontsertfotograafia võttestikku virtuaalsetes keskkondades ja vaatab, kuidas on võimalik seal tekkiva visuaaliga toimunut (meeleolu, sündmuste kulgu, eripära) edasi anda.

Kunstnik suunab oma „kaamera“ kontsertide keskkondadele ja seal toimuvale, kajastades virtuaalsetel sündmustel toimuvat ülemaailmsete sündmuste ning poliitika taustal. Põlev Targeti kaubamaja, virtuaalse klubi Elsewither (mis on Brooklynis asuva klubi Elsewhere virtuaalne koopia) üritusel, oli sünkroonis samal ajal 2020. aasta juunis New Yorkis toimunud rahutustega, sama võib öelda Pussy Rioti esinemise kohta Block by Blockwesti festivalil. Mõlemad üritused leidsid aset Minecrafti keskkonnas, mis oli kiireim, mugavam ja ehk ka odavaim lahendus virtuaalse kontserdi tekitamiseks koroonapiirangute tingimustes.

Nendele vastukaaluks on pildid nö kommertskeskkondadest: foto Robloxi keskkonnas toimunud Lil Nas X kontserdipublikust ning Lost Horizon festivalist Sansaris. Kui teistes keskkondades jäävad inimesi esindavad avatarid pigem inimesetaoliseks, siis Sansari keskkonnas lubatakse tantsupõrandale ka porgandi välimusega tegelasi.

Selle taustal tõstatub üha enam aktuaalstust koguv küsimus isikuandmete ja -kaitse kohta – mis iseloomustab isikut, kui ta eksisteerib virtuaalses keskkonnas? Reaalses (optikal põhinevas) fotograafias tunneme ja eristame isikuid kujutisel näojoonte ja kehahoiaku järgi, aga kuidas teha seda virtuaalse maailma fotograafias, kus avatarid on eelnevalt (mängu)arendaja poolt loodud?

Teosed on valminud Eesti Kultuurkapitali toetusel.

Kunstnik tänab: Reimo Võsa-Tangsoo, Kristel Schwede, Veigo Kuzmenko, Tiiu Buschmann, Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakond, Fotoajakiri Positiiv, Eesti Kultuurkapital. Samuti Robloxi, Minecrafti ning Sansari keskkondi ning kõiki neid, kes seal toimunud kontsertidega seotud olid.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Martin Buschmann

+372 5692 2277
martin.Buschmann@artun.ee

Martin Buschmann (1980) on Tallinnas elav kunstnik ja fotograaf. Ta on lõpetanud 2021. aastal Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe kaasaegse kunsti erialal ning 2019. aastal bakalaureuseõppe fotograafia erialal. Buschmann kasutab väljendusvahenditena fotograafiat ja installatsiooni, uurides kriitilisest vaatevinklist erinevaid soolisi representatsioone, mänguteooriaid ja simulaakrume. Samuti on ta töötanud ERKI moeshow fotograafina enam kui kümme aastat. Juba mitmeid aastaid analüüsib Martin Buschmann ajakirjanduses (Sirp, Positiiv) toimunud näituseprojekte.

12.01.- 05.02.

LAURA CEMIN

a slash is a dash is a splash

12.01.- 05.02.

LAURA CEMIN

a slash is a dash is a splash

Kolmapäevast, 12. jaanuarist 2022 on Draakoni galeriis avatud Laura Cemini isiknäitus a slash is a dash is a splash (Löök on sööst on plärtsatus) Draakoni galeriis. Näitus jääb avatuks 5. veebruanini 2022.

a slash is a dash is a splash võib sobida lavakujunduseks kas lavastusele, treeningruumile või näiteks tekstile, mis on eemaldunud lehekülje kahedimensionaalsusest.

Laura Cemin mängib abstraktsiooni erinevate astmetega ja sõna otseses mõttes tõlgib sõnamängud ja idiomaatilised väljendid materiaalseteks objektideks, samaaegselt luues uut, abstraktset keelt. Kehaliste jälgede, tekitatud helide ja füüsiliste muljete jadale võimaldatakse maha jääda kõigest, mis on otse (sirge?), vertikaalne või kontrollitud.

Käesoleval näitusel esitab kunstnik oma loomingulise uurimuse viimaseid tulemusi – Cemin vaatleb liigutuste ja keele vahelisi ühenduskohti ning kõrvaltähendusi, mida keel omistab lihtsatele liigutustele. Cemin tõlgendab kukkumist ja libisemist, mida tavaliselt seostatakse äpardumise ja kaotusega ning mida kardetakse ja põlatakse, uute võimalustena lasta kontrollil eemalduda, tervitamaks haavatavust ja vastu võtta maapinna toetus.

Kunstnik tänab: Jessie Bullivant, Mika Helin, Essi Kausalainen, Sille Kima, Kaisa Kruuse, Michael McCrea, Maarit Mustonen, Marie Raffn, Eva Volmerson, Helsingi Kaljuronimiskeskus, Soome Maa-amet ja Septaria Kerasil.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Liviko AS ja Arts Promotion Center, Soome.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Laura Cemin (1992) on Itaalia päritolu tegevus- ja visuaalkunstnik, kes hetkel elab Helsinkis. Cemin huvitub performatiivsetest žestidest, mis võivad avalduda tegevuskunstis, installatsioonides ja kirjutistes. Ta on läbinud kraadiõppe balleti ja kaasaegse tantsu alal ning omandanud magistrikraadi Umeå Kunstiakadeemias, Rootsis 2019. a. Cemini visuaalkunstiteoseid on eksponeeritud galeriides, teatrites and muuseumites nii Rootsis (Norrlandsopera), Eestis (Tallinna Kunstihoone) kui ka Soomes (Kiasma nüüdiskunsti muuseum).

08.02.- 05.03.

KADRI TOOM

Nägemisviise perifeeriast

08.02.- 05.03.

KADRI TOOM

Nägemisviise perifeeriast

Teisipäevast, 8. veebruarist 2022 on Draakoni galeriis avatud Kadri Toomi isiknäitus „Nägemisviise perifeeriast“. Näitus jääb avatuks 5. märtsini 2022.

Tühjad maastikud on olemas oma mitteolemises, nad tuikavad ja tukslevad igatsuses.

Näituse „Nägemisviise perifeeriast“ idee tõukub maastikukogemusest. Galeriis on eksponeeritud graafilised teosed, mida võib mõtteliselt jaotada kolmeks:

Tondo formaadis teoste tähelepanu keskpunkti on koondunud perifeersed, servatagused maastikud, kus puudub nähtav inimtegevuse jälg. Silme ette võib manada sööti jäetud – lageda, avara, kuiva ja õhukese mullakihiga maa. Tühjad pinnalaotused on kordi mõõdistatud, pildistatud, joonestatud, uuritud, digiteeritud ja leppemärgistatud. Seesugustel servaaladel, lagendikel, võsastunud küngastel on koha potentsiaal. Perifeerial on potensiaali ruumimuutuseks, tühjal kohal metamorfoosiks. Mitmete digitaalsete kihistuste loomisel tuuakse mängu esiletõstvad intensiivsed toonid. Infot vahendavad helendavad ekraanid võimendavad maastike kuma. Nad on krüptilised, intensiivsed, ahvatlevad ja korrastatud. Sellest koosmõjust kerkivad pruunidele maalappidele uued kummastavad nägemused.

Galerii seintel paiknevad rabajärvede kontuurid ja pilvede vastupeegeldused kõnelevad maastiku kogemisest keha kaudu. Unikaalne võimalus siseneda füüsiliselt maastikku annab priviligeeritud staatuse. Liuelda pehmesse, tumedasse ning libedasse põhjatusse rabajärve. Olla ümbritsetud tumedast veest ning silmitseda vee pealispinnalt vastu peegelduvat taevast. Hõljuda maa ja taeva vahel, ümbritseda end täielikult maastikuga.

Graafiline seeria „Kuhu kadusid kullerkupud? Hommage Lore Kutscherale (1917– 2008)“ paljastab üheksa taime juured. Graafikaseerias on kasutatud Austria botaaniku, juureuurija ja taimesotsioloog Lore Kutschera botaanilisi joonistusi, mis on viidud tsüanotüüpia tehnikasse. Värvikihid on trükitud monotüüpia ja siiditrüki tehnikaid kasutades. Erksate värvitoonide valik rõhutab mullastiku elurikkuse vähenemist ning viitab valitsevale mentaliteedile – rohkem, efektiivsemalt, kiiremini.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Kadri Toom (1984) keskendub loomingus eksperimentaalsele kaasaegsele graafikale. Kadri Toomi paeluvad teemad, mis on seotud ruumi, vaikuse, tühjuse ja hetkelisusega. Ta seob loomingus erinevaid tehnikaid ja materjale. Lisaks maali ja graafika omavahelisele sidumisele kasutab ta teoste eksponeerimisel insallatiivseid võtteid. Kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse. Juhendab Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas tudengeid vabagraafika kursustel. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna aastal 2006 ja Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistrikraadiga 2009. aastal. Õpingute ajal täiendas end Erasmuse stipendiaadina Saimaa Rakenduskõrgkoolis (Saimaa University of Applied Sciences) Soomes. Pärast õpinguid on ta viibinud erinevates residentuurides, osalenud mitmetes rahvusvahelistes kunstiprojektides ja töötubades. Isiknäitusi on tal lisaks Eestile olnud Lätis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis ja Tšehhis.

08.03.- 02.04.

JAAN ELKEN

ON_OFF

08.03.- 02.04.

JAAN ELKEN

ON_OFF

Teisipäevast, 8. märtsist 2022 on Draakoni galeriis avatud Jaan Elkeni isiknäitus „ON_OFF“. Näitus jääb avatuks 2. aprillini 2022.

Jaan Elken: „Kunstnikuna loon ma visuaalselt teatud terviklikkusele pretendeerivaid maailmu, mille intellektuaalse suunisega koordinaadid on suunanud mind ühel või teisel kombel.

Metafoorsete maastike arhitektoonika on inspireeritud nii lagunevatest liustikest ja kivikõrbetest („Atlase mägede lumepiir“, „Türkiis ja jää“), kui eksootiliste kultuuride varemeparkidest ja märksüsteemidest („Põhja-Aafrika, taaskülastatud“, „Maroko“). Lagunemist poetiseeriv, sisemise ning välise vahelist ühisosa kompav esteetika on pigem vähemuslik, massiturismi ja kitšitööstuse poolt hõivatud territooriumite kõrval näen miljonit võimalust tegelikkuse kaardistamiseks enda reeglite järgi.

Reise, mida akumuleerida loomingusse, neid aastatel 2020–2022 polnud, kuid maalikunstniku võimuses on luua tugevaid simulatsioone. Tunnen lausa füüsiliselt, kuis maalikunsti jõud peitub emotsionaalses kõrgepinges, otsekui transis viibides skitseerin tundmatut ja/või ees ootavat.“

06.04.- 30.04.

TAAVI TALVE

(re)konstrueeritud vaatepunktid

06.04.- 30.04.

TAAVI TALVE

(re)konstrueeritud vaatepunktid

04.05.- 28.05.

HANNO SOANS & SILVIA SOSAAR

Usupuhastus

04.05.- 28.05.

HANNO SOANS & SILVIA SOSAAR

Usupuhastus

Kolmapäeval, 4. mail 2022 kell 18.00 avavad Hanno Soans ja Silvia Sosaar Draakoni galeriis ühisnäituse „Usupuhastus“. Näitus jääb avatuks 28. maini 2022.

„Aga kus on sündmuse juurte lõpp-punktid? Kus on sündmus-organismi viimased rakud? Neid ei ole. Nad on ainult kokkuleppeliselt olemas. See on eriti ilmne, kui vaadelda jälgitava sündmuse tagasiulatuvust võrdlevalt, ütleme kriminaalkoodeksi ja võimaliku süütunde ruumis.“

Jaan Kross, „Kajalood“, 1980

Käesolev näitus on küpsenud aegamööda, suisa läbi aastate, kuid sellel on siiski kindel algus- ja lõpp-punkt. Näitus tõukub ära ühest kenast päikselisest päevast 2018. aasta sügisel kui me plaanisime minna paavsti missale Läti Hendrikult laenatud loosungiga „Laula, laula pappi!“. Näitusel on žeste, mis jäävadki katsetusteks ja žeste mis varjatuna annavad lisalaengu eksponeeritud objektidele. Silvia Sosaare jõuline memento mori installatsioon võtab sulgudesse Hanno Soansi hapramad tööd ja kõnetab usupuhastuslikult oma esituskonteksti avalikku ruumi Vene saatkonna vastas. Näituse ruumilised viited ulatuvad Saaremaast läbi Kaliningradi ja Münsteri Tallinnani ning ajalised Läti Hendriku Liivimaa kroonikast (13. sajand) läbi 1997. aasta tänasesse päeva.

Iga „Usupuhastus“ on algselt aktsioon. „Usupuhastus“ sünnib spontaanse reaktsioonina tavade poolt struktureeritud keskkonnale. „Usupuhastus“ ripsutab tiiba avalike rituaalide laetud omaruumiga, ilmnegu see lõppkokkuvõttes kunstisaalis kas siis pühapildis või pildirüüstes. Vähemalt paariks tähelepanuga ergastatud hetkeks on „Usupuhastus“ sümboolne arveteklaarimine ajaloolise mineviku või olevikuga või siis vähemalt selle žesti rahutukstegevalt realiseerimata potentsiaal. „Usupuhastus“ on hügieeniprotseduur ja pesta tuleb teatavasti regulaarselt.

Kunstnikud tänavad: Andres Gailan, Madis Kaasik, Jaak Soans, perekond Sosaar, Uku Toomet, Reimo Võsa-Tangsoo.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Hanno Soans (1974) on kunstiteaduse taustaga kunstikriitik, kuraator ja kunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri doktoriõppes. Kunstnikuna on Soans esinenud näitustel alates 1997. aastast, keskendudes tegevuskunstile, tekstiteostele ja videole. Hanno Soans elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistriõppe aastal 2003 ja jätkab õpinguid EKA doktorikoolis kunstiteaduse ja visuaalkultuuri erialal. Aastatel 1997‒2008 töötas Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina. Soans on kuulunud kunstirühmitusse Stiilne Viisnurk (koos Anders Härmi, Kiwa, Andres Lõo, Martin Pedaniku ja Jasper Zoovaga). Soans on kirjastuse skaala publishing asutajaliige.

Silvia Sosaar (1979) on Tallinnas tegutsev ja töötav kunstnik. 2017 lõpetas Sosaar Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonna. 2021 omandas EKA-s kaasaegse kunsti magistrikraadi ning oli oma lõputööga „See liivakast, mis meile anti“ EKA Noore kunstniku preemia nominent. Oma esimesel isikunäitusel “Shiny Shoes Salon” (2018) EKA Galeriis muutis Sosaar kunstigalerii kingapuhastussalongiks. Näitus koosnes performance’ite seeriast, mis leidsid aset enne näitust ja näituse ajal, fotodest, videost ja ruumiinstallatsioonist. 2019. aastal esines Sosaar isiknäitusega „Akadeemia spordiklubi“ koos Hanno Soansiga Hobusepea galeriis. Kunstnik on Eesti Fotokunstnike Ühenduse FOKU liige ja on teinud näitusi koos kunstnikerühmitusega Umbrella Group. Sosaar on ;paranoia asutajaliige ja skaala publishing’i asutajaliige. Kunstnik on osalenud oma teostega näitustel Eestis, Lätis, Ühendkuningriikides, Prantsusmaal ja Pakistanis.

31.05.- 25.06.

SIRJA-LIISA EELMA & TIINA SARAPU

Must peegel

31.05.- 25.06.

SIRJA-LIISA EELMA & TIINA SARAPU

Must peegel

Teisipäeval, 31. mail 2022 kell 17.00 avavad Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu Draakoni galeriis ühisnäituse „Must peegel“. Näitus jääb avatuks 25. juunini 2022.

Must pind neelab valgust ja värve, seda vaadates saab näha lõpmatusse, teadmatusse, üksindususse ja kaitsvasse sumedusse. Peegel ulatab otsekohese tõe. Oht jääda lõksu peegeldustesse ja peegelduste peegeldustesse on sama suur kui kiusatus puudutada nutiseadme kustunud ekraani, et avada hoopis muud maailmad.

Prantsuse 17. sajandi maastikumaalija Claude Lorrain’i poolt kasutusele võetud must peegel toimib optilise abivahendina. Võrreldes kirka peegliga on selle pilt üldistatum ja detailid peidetud. Must peegelpind toob esile hele-tumeduse ja vähendab värvitoonide intensiivsust.

Peegelduvate ja maalitud maailmade kokkusaamine viitab olemise mitmekihilisusele. Klaasi kiht maali ees kaitseb teost, kuid tekitab ka distantsi vaataja ja maali vahele. Nii jääb vaataja ilma võimalusest kogeda vahetult värvi materiaalsust, selle hõngu ja lõhna. Klaasist tulenevad peegeldused, valgushelgid ja varjud toimivad kas häirijana või püsitu ja lummava finessina maali pinnal.

Fotod: Anna Mari Liivrand ja Stanislav Stepaško

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sirja-Liisa Eelma (1973) on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Korduva kujundi aeglasel teisenemisel põhinevad maaliseeriad keskenduvad tühjuse, tähenduste ambivalentsuse, nähtava ja nähtamatu piiritlemise teemadele. Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (MA 1996), 2018. aastast jätkab õpinguid doktorantuuris. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga. Eelma teoseid leidub nii erakogudes kui ka Eesti Kunstimuuseumi kogus. Tal on olnud arvukalt isiknäitusi ning ta on osalenud grupi- ja kuraatorinäitustel Eestis ja välismaal.

Tiina Sarapu (1971) loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel. Perfektselt teostatud vorm on peaaegu alati äärmiselt lihtne ja mõtestatud. Olles viimastel aastatel üles astunud peaaegu eranditult installatsioonikunstnikuna, on ta sageli muutnud ühe algidee tähendusi eri kontekstidesse viimisega (mitmed installatsioonid noodipultide ja peeglitega), loonud nii illusoorseid ruume, visualiseerinud helisid, avardanud tajupiire. Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta klaasi elu mitmekihilisuse idee väljendamiseks, tegeldes klaasis kui materjalis olevate opositsioonidega. (Reeli Kõiv) Tiina Sarapu on õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas, mille ta lõpetas 1996. aastal magistrikraadiga. Aastatel 1996–2017 oli ta samas osakonnas õppejõuks, aastatel 2003–2017 dotsent. Ta on osalenud paljudel näitustel, sümpoosionidel ja töötubades nii kodu- kui ka välismaal. Ta on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel klaasikunsti konkurssidel. Tema teoseid on mitmete muuseumide ja erakogujate kollektsioonides. Talle on omistatud aunimetus „Tunnustatud klaasikunstnik 2004–2005” ja „Tunnustatud klaasikunstnik 2018–2019”, Kristjan Raua preemia 2007, Kultuurkapitali aastapreemia 2019, ta on kunstnikupalga saaja aastatel 2021–2023.

27.06.- 23.07.

KELLI VALK

Läbikäidavad toad

27.06.- 23.07.

KELLI VALK

Läbikäidavad toad

25.07.- 19.08.

SIRJE PETERSEN

Valguse kulg

25.07.- 19.08.

SIRJE PETERSEN

Valguse kulg

Esmaspäeval, 25. juulil 2022 kell 18.00 avab Sirje Petersen Draakoni galeriis isiknäituse „Valguse kulg“. Näitus jääb avatuks 19. augustini 2022.

„Valgus näitab meile värve.
Väline tuleb sisse ja sees olev saab välja.
Avatus ja suletus.
Valguse abil näeme detaile ja valgus eemaldab pimeduse.

Igaühe elus on koht ja ruum selles maalilmas,
mõnikord on see soe ja mõnus, mõnikord on see külm ja kõle.
Mõnikord on see mürarikas, mõnikord on see liiga vaikne.
Alati muutumises- valguses ja varjus.

Pimeduses ei suuda keegi kasvada.
Valguses saab see võimalikuks.
Pimedus võib tunduda lõputu kuid alati võib sinna langeda valguskiir
ja muuta kõik elavaks.

Pole olemas absoluutset taustsüsteemi. Kõik on suhteline, isegi aja kulg.“

Sirje Petersen

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sirje Petersen on maalikunstnik ja õppejõud. Petersen tegeleb loomingus ennekõike inimese ja inimlikkusega. Tema maalidel kohtume inimese sisemaailma peegeldustega, kus oluline osa on värvil kui väljendusvahendil. Puhastades maali üleliigsetest detailidest ja lisades tajutavaid nüansse isiklikest kogemustest saavutab ta teostes mõõtme, mis on muutunud peaaegu abstraktsiooniks. Seekordsel väljapanekul siseneme tema maalidel hingesoppidesse, kuhu langeb valgus, et anda aimu inimhinge varjatud kihtidest. See on kunstniku tunnetuslik teekond ajas. Sirje Petersen osaleb aktiivselt kunstinäitustel alates 1981. aastast, tal on olnud enam kui 60 isiknäitust ning tema töid on eksponeeritud nii Eestis kui ka mujal maailmas, alustades Põhjamaadest ja lõpetades Filipiinide ja Port-Louis Mauritiusega Aafrikas. Peterseni looming kuulub mitmetesse kogudesse: Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kultuuriministeerium, Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu Ülikooli Observatoorium, Eesti Vabariigi Riigikohus, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Lüneburgi Kunstikogu Saksamaal ning paljudesse erakogudesse üle maailma. Petersen oli 2021. aastal Kristjan Raua preemia nominent, Konrad Mägi preemia nominent aastatel 2019 ja 2021 ning Eesti Kunstnike Liidu 19. aastanäituse publikupreemia laureaat 2019. Alates 2000. aastast töötab ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti kaasprofessorina.

22.08.- 17.09.

JüRI KASS

Mustvalge

22.08.- 17.09.

JüRI KASS

Mustvalge

19.09.- 15.10.

MARI MäNNA

Elagem sõpruses!

19.09.- 15.10.

MARI MäNNA

Elagem sõpruses!

17.10.- 12.11.

MIHKEL MARIPUU

Fatamorgaana

17.10.- 12.11.

MIHKEL MARIPUU

Fatamorgaana

Reedel, 21. oktoobril 2022 kell 18.00 avab Mihkel Maripuu Draakoni galeriis isiknäituse „Fatamorgaana“. Näitus jääb avatuks 12. novembrini 2022.

Fatamorgaana ehk kompleksne miraaž on fenomen, mis lavastab reaalsust ning seejärel haihtub äkk-ootamatult. Tavaliselt juhtub see külmale ööle järgneval hommikul, kui kõrbe külm asendub koidupuna saabudes kõrbe kuumusega. Suure kauguse taha luuakse näiline kujutelm – kättesaamatult terendab horisondil müstiline viirastus, illusioonidest pungil reaalsus, mis õgib omaenda sisu. Kujundlikult tõlgendades loob fatamorgaana, nii mõiste kui nähtusena, paralleele aktuaalse päevakaja ning kaasaegse tõejärgse ühiskonna vahel. Tegemist on jutustavalt mitmemõttelise ning märgiliselt laetud manipulatsiooniga, millel on pikemad- või lühiajalisemad tagajärjed.

Amorfsete(kujutute/vormitute) tõdede manifestatsioonid lavastuvad virtuaalses infovoos. Informatsioon neeldub vastastikku, iga sooritus on performatiivselt laetud, iga käidud rada analüüsitakse. Misläbi kujundatakse tehislikult unikaalne reaalsus, mille indiviid on justkui ise oma huvide perspektiivist lähtuvalt loonud. Ent samas on tegemist ikkagist painutatud ja nihestatud virtuaalruumi peegeldatud kogemusega – simulatsiooniga reaalsusest, mis on sageli palju reaalsem kui reaalsus ise. Toimub entroopiline implosioon (süsteemitu kaose sissepoole plahvatus), mis on mikroskoopiliste tähenduste makroskoopiline avardumine – lakkamatu kiirus, milles miski ei sünni, ilma et ta seejärel vahetult ei kaoks. See pole kaduvik, vaid virtuaalne igavik, mis on kõikide võimalike võimaluste summa, mis tekib ja kaob üheaegselt.

Uskuda või mitte?!

Fotod: Mihkel Maripuu

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Mihkel Maripuu (1987) loomingut iseloomustab multidistsiplinaarne, eri meediume kaasav praktika, milles sisaldub lisaks visuaalsele ka ruumiline ja heliline platvorm. Uurimusalusteks teemadeks on post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism ja muud subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse visuaalkeele kujunemist. Lahates tehnoloogia ja orgaanika vahelisi erisusi ning nende potentsiaalsete ühisalade kattuvuslikke printsiipe. Viimastel uuringutel on keskendunud ruumilise hübriidkogemuse saavutamisele reaalajas, rakendades eri meediumid üksteise kasuks tööle, mis simulaakrumina stimuleeriks ruumi külastaja kogemust ning seeläbi ka ruumi iseennast.

15.11.- 10.12.

LILIAN MOSOLAINEN

Memento Vivere

15.11.- 10.12.

LILIAN MOSOLAINEN

Memento Vivere

Reedel, 18. novembril 2022 kell 17.00 avab Lilian Mosolainen Draakoni galeriis isiknäituse „Memento Vivere“. Näitus jääb avatuks 10. detsembrini 2022.

Lilian Mosolainen: „Minu näitus kannab pealkirja „Memento vivere“ ehk „Ära unusta elada“. Antud ladinakeelne sentents käib tihti käsikäes sententsiga „Memento mori“ ehk „Ära unusta surma“, mis on ka minu viimase äsjavalminud maali pealkirjaks. Teos adub inimelu looduse ringkäigu osana ja tunnetab sellena ka surma ning on kantud Ukraina sõja meeleoludest, millele viitavad ristid maalil. Maalitehniliselt on minu viimase aja teosed tugeva joonistusliku algega ja sügavalt eksistentsiaalse ning sümbolistliku alatooniga nagu näiteks ka maal „Õnnistegija surm“. Näitusel on eksponeeritud teosed alates eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest kuni aastani 2022. Kõige vanema maali „Eine roheluses“ ning viimase maali „Memento mori“ vahel on teatav sarnasus just realistliku joonistuse osas. Kunstnikutee algetapist pärineb samuti ka teos „Laevahukk“, mis on üllatuslikus abstraktses laadis, kuid teemakäsitluselt seostub minu viimaste maalide dramaatilise meeleoluga.

Esimeste ja viimaste maalide vahele jäävad teosed, mida võiks iseloomustada Jaan Elkeni sõnadega: „Mosolaineni vormiloome võttestik on aga nüüdismaali kontekstis siiani pretsedenditult unikaalne – kasutades mitmevärvilist, kohati lausa joonistuslikku pintslitööd, viitab ta kaasaegse figuraalse maalikunsti maalitehnilisele seotusele traditsioonidega. Voogavalt dünaamilised ülemaalingud võimaldavad kunstnikul luua võimsaid figuraalseid arhetüüpe üksikinimeste seotusest, jõudes suure üldistusjõuga, lausa piibellike teemapüstitusteni.“

Näitusel on eksponeeritud 11 teost ja see on läbilõige minu viimase 36 loomeaasta teostest, ühtlasi on näitus ka jätkuks minu suurele retrospektiivnäitusele, mis toimus 2021. aastal Kadrioru galeriis.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Lilian Mosolainen (1961) on lõpetanud 1991. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala, töötanud õppejõuna nii Tallinna Ülikoolis, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis kui ka Eesti Kunstiakadeemias ning annab praeguseni tunde Tallinna Kunstikoolis. Mosolainen osaleb näitustel 1986. aastast, alates 1992. aastast kuulub Eesti Kunstnike Liitu. Mosolainen tuli Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpu uusekspressionismi lainega Rühm T algtuumikus, tuues eesti kunsti tagasi jõulise animismi ja androgüünse erootika, mille varasemad manifestatsioonid olid olulisel kohal Noor-Eesti liikumise aegadel. Mirjam Peil: Kui tema kaasvõitlejatele jäi ekspressionism vaid üheks etapiks, siis Lilian Mosolaineni on panustamine intensiivsele väljenduslikkusele ning emotsionaalsusele jäänud saatma läbi kogu senise loometee. Kunstniku maalide kahestunud struktuurile, teineteist täiendavale ning avavale, näiliselt sõltumatutele joonise ja värvi dialoogidele on tähelepanu juhtinud paljud kunstiloolased. Lilian Mosolainen tegeleb oma maaliloomingus jõuliselt laetud eksistentsiaalsete teemadega, inimelu adumisena looduse ringkäiguna ja surma tunnetamisena elu osana.

2021

15.12.- 30.01.

ERKI KASEMETS

Karl Marx loomariigis

15.12.- 30.01.

ERKI KASEMETS

Karl Marx loomariigis

Teisipäevast, 15. detsembrist 2020 on Draakoni galeriis avatud Erki Kasemetsa isiknäitus „Karl Marx loomariigis“. Näitusel saab näha Eesti kõige kergemat maali ning üle 37 aasta teeb Kasemets koostööd Reet Ohnaga, kes oli tema lapsepõlves välja mõeldud lauamängu kunstnik.

„Seitsmenda klassi õpilasena osalesin looduskaitseteemaliste lauamängude konkursil. Minu mäng sai teise koha, esimest kohta välja ei antud. Mäng otsustati suunata tootmisse, selleks muudeti ja lihtsustati reegleid, kunstnik kujundas loomadega mängulaua ja pakendi. Toode sai nimeks „Matk loomariigis” ja seda trükiti kümneid tuhandeid eksemplare. Tehti isegi kordustrükk.

Näitus „Karl Marx loomariigis” on kui matk lapsepõlve. Loomamängu tegemise ajendiks olid käepärased vahendid ‒ kodus leidunud arvukad loomafotodega raamatud. Neid sageli sirvides sööbisid sealt mõnedki nähtud pildid süvamällu. Samal ajal huvitas mind enamgi maailma poliitiline kaart, erinevate riikide kohta käivad arvandmed ja lühiteave, mida leidus näiteks teatmikus „Maailma maad”. Nähtud loomapilte ja poliitilist geograafiat üritasin ükskord varem ka lausa mehhaaniliselt kokku liita. „Tõeliste” loomariikide loomine algas tähestikulises järjekorras ‒ riigid ahvidele, antiloopidele jne. Iga moodustise juurde käis mõistagi ka vastav riigilipp ja -vapp. Kõige olulisem näis aga loomaliikidele sobivate ühiskonna- ja majanduskorralduste leidmine. Ahvidele demokraatia ja antiloopidele kuningriik? Kas kapitalism on sobilik nüüdsele eesti rahvusloomale hundile? Milline on „jänestemaa“ levinuim religioon? Viimaste küsimuste juurde paraku ei jõudnudki, kuna loomariikide tähestikulise ülevaate koostamine jäi pooleli juba enne H ja J täheni jõudmist.

Antropomorfism, inimese omaduste ülekandmine teistele olevustele, näiteks (mängu)loomadele, kujuneb lapsel väga varakult. Loomadele inimühiskondliku korralduse omistamine võiks ju olla selle nähtuse üks laiendatud ilmnemisvorm. Koostemäng, kus olemasolevatest elementidest luuakse vormitunnuste põhjal uusi kombinatsioone ja kõik tükid on võrdsed. Vastupidiselt võrdsusele, põhineb üks inimeste ja loomade suhet väljendav filosoofiline arusaam sellel, et inimene seisab muust loodusest eraldi, on sellest justkui ära lõigatud ja püsib ainult tänu lakkamatule vastandumisele.
Hasso Krull on kirjeldanud taolist inimloomuse kontseptsiooni: „… inimene on inimesele loom – aga mitte sõbralik, vaid vaenulik loom, kes kohe paljastab hambad, kui talle ettevaatamatult liiga ligidale minna. Loom inimese sees on kiskja, ja loomulik ühiskond on kiskjalik. Niisugune usutunnistus annab hea vundamendi liberaalse kapitalismi ideoloogiale, mis nõuab altruistlike impulsside mahasurumist ja veenab lakkamatult, et tõeliste hüvedeni jõutakse ainult egoistlike huvide vastasmõju kaudu.”

Vastandumisi, must-valgeid ja värvilisi, leiab ka näitusel „Karl Marx loomariigis” eksponeeritud töödes. Üks must-valgelt vastanduv maal on sealjuures eesti kõige kergekaalulisem, ühe ruutmeetri raskuseks tuleb vähem kui 30 grammi.
Näituse külalisesinejaks on otepäälane Reet Ohna. Tema on kunstnik, kes kujundas tootmisse läinud lauamängu „Matk loomariigis”. Enne näitust polnud me omavahel kunagi suhelnud.

Erki Kasemets

Näitus jääb avatuks 9. jaanuarini 2021.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Erki Kasemets (1969) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Õppinud Eesti Kunstiakadeemias. Kasemetsa kunstile on omane brikolöörlik ja säästlik mõtteviis, mis lähtub käepärastest materjalidest ja biograafilisest ainesest; loomingulisteks väljendusviisideks võivad olla objekti- ja tahvelmaal, prügikunst, polügoonteater, mängud jm tegevuskunst, kogumine, dokumenteerimine, rühmitus Vedelik, keskkonna- ja lavakujundus jne. Kasemetsa kunstniku- ja elutee põimitust ning aastakümneid väldanud paralleelset kulgemist kokkuvõtvaks teoseks on tuhandeid üle maalitud piima- ja mahlapakendeid sisaldav kollektsioon "Life-File". Praegu rajab kunstnik Harjumaale kunstiga märgistatud metsarada.

01.02.- 20.02.

LAURENTSIUS

Ühe grupp

01.02.- 20.02.

LAURENTSIUS

Ühe grupp

22.02.- 15.05.

RAUL KELLER

Ideaalmaaillmad

22.02.- 15.05.

RAUL KELLER

Ideaalmaaillmad

Teisipäevast, 23. veebruarist 2021 on Draakoni galeriis avatud Raul Kelleri isiknäitus „Ideaalmaaillmad“. Näitus jääb avatuks 13. märtsini 2021.

Draakoni galeriis eksponeeritav installatsioon esitab kolmest sarnasest näitusekomplektist koosnevat ja nelja kuu vältel, oktoober 2020-jaanuar 2021, inimeste kodudes ringelnud rändnäitust. Komplektid on teostatud analoogfotograafias tuntud kontaktkoopia printsiibil kesk- ja suureformaadilistest negatiividest, mis magnetalusele liimituna toimivad kui külmkapimagnetid. Igaüks, kelleni näitusekomplekt jõudis, sai võimaluse eksponeerida kodus vabalt valitud pildikogumit ja kuulata väikesest portatiivsest (kaasaskantavast?) kõlarist näituse jaoks loodud helifooni. Lisaks oli igal osalejal võimalus kaasapandud ühekordse mustvalge fotoaparaadiga teha üks näituseteemaline foto. Draakoni Galeriis eksponeerib kunstnik kõiki kolme näitusekomplekti koos helifoonidega ning ühekordsetest kaameratest saadud fotoseeriat, mille pildistasid rändnäitusel osalejad ja mis õnnestus filmilt fotokeemiliselt paberile püüda.

Kolme fotoseeria aluseks on komplekt klaasnegatiive, mis pidid olema eksponeeritud kontaktkoopiatena külmkappidel 2020. aasta aprillis Draakoni Galeriis. Tõenäoliselt 20. sajandi 20ndatest – 30ndatest pärit klaasnegatiivid kujutasid kopeerimisaluselt raamatutest pildistatud reprosid kunstist, filosoofiast, teoloogiast ja geomeetriast. Kui 2020. aasta monumentaalsed kevadsündmused lükkasid näituse toimumise aasta võrra edasi, otsustas autor näituse ümber pildistada, töötades sellega aasta jooksul ning suhtest leidnegatiividega sündiski fotoseeria „Ideaalmaaillmad / Perfect Wordls“.

Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital ning autor tänab kõiki rändnäitusel osalejaid.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Raul Keller on alates 1990ndatest tegelenud erinevate interdistsiplinaarsete kunstipraktikatega nagu heliinstallatsioon, performance, foto, DIY-kultuur, tekst, video- ja radiofooniline kunst rõhuasetusega improvisatsioonil, kohapõhisusel, analoogprotsessidel. Keller on korraldanud Raadiokunsti kontsertetendusi LokaalRaadioga (Katrin Essenson, Hello Upan) ja esinenud angloameerika artistina Paul Cole, esitades burleskset americanat. Lisaks on ta Vabaimpro müraduo Post Horn liige (Hello Upan), Muusika ja Kunsti Dünaamilise Koondise (MKDK) asutajaliige ja juhataja, osaleb kunstirühmituses MIMproject ning on Raadiokunstifestivali “Radiaator” asutaja (Katrin Essenson). Temalt tellitud teoseid ja esinemisi on olnud võimalik näha nii Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Poolas, Islandil, Indias, Brasiilias, Venemaal kui ka Balti riikides. Kelleri teosed kuuluvad Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja erakogudesse. Aastatel 2014-2019. oli Keller Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia õppetooli juhataja ja professor. 2020-2023 Elab ja töötab Tallinnas.

18.05.- 05.06.

VEIKO KLEMMER

Mida raha eest ei saa

18.05.- 05.06.

VEIKO KLEMMER

Mida raha eest ei saa

Alates teisipäevast, 18. maist 2021 on Draakoni galeriis avatud Veiko Klemmeri isiknäitus „Mida raha eest ei saa“. Näitus jääb avatuks 5. juunini 2021.

Näitusel eksponeeritud teosed jätkavad Klemmeri poolt 2011. aastal alustatud abstraktsioonide seeriat. Valdavalt on avatava näituse teosed valminud 2019. aasta sügis-talvel. Teosteid oli eelnevalt kavas eksponeerida 2020 aastal, kuid pandeemia olukorrast tingituna toimub näitus aastase hilinemisega.

Veiko Klemmer: „Ühelt poolt on teoste loomise eesmärk olnud protsess ise. Täpsemalt katsed ruumi pingestamise ja terava meeleseisundi stimuleerimisega, kus kujutis hõljub pildi ja kujutluspildi vahel. Teiselt poolt on neisse kindlasti talletunud mõned zeitgeisti-s hõljuvad motiivid ja ideed. Tühjusest ei sünni midagi. Samas puudub piltide vaatajatele sõnadeks tõlkimisel üldiselt mõte, sest abstraktsioonidele võib igasuguseid tähendusi omistada. See on osa kunsti vaba mängu võlust, milles osalemiseks on õnneks vaja midagi enamat kui traditsioonid, lehm või pangakonto suurus.
Teosed on esitatud ilma pealkirjadeta. Tahtmise korral võib neid õrnalt katsuda.“

Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Veiko Klemmer leiab, et kunsti eesmärgiks on uurida, tunnetada, katsetada, ühendada, võimendada ja väljendada. Luua midagi uut, olulist ja mõjuvat. Klemmeri loomingus on üsna suur osakaal sotsiaalkriitilisel satiiril, mis on autori sõnul üsna ebaefektiivne maailma parandamise vahend, kuid „vähemalt kratsib mingit kujundliku asjakohasuse närvi“. Satiiri kõrval on Klemmeri loomingus olulisel kohal ka abstraktsed vormimängud, kus kunstnik otsib „materiaalsemaid avaruse ja kauguse muljeid“. Klemmeri sõnul on linnaühiskond ja ekraanikultus ahistavad ning vajadus päris tekstuuride ja nüansside eksootika järgi üha süveneb

07.06.- 03.07.

ANNA ŠKODENKO

Võõras kodus

07.06.- 03.07.

ANNA ŠKODENKO

Võõras kodus

Kolmapäeval, 9. juunil 2021 kl 18.00 avab Anna Škodenko Draakoni galeriis isiknäituse „Võõras kodus”. Näitus jääb avatuks 3. juulini 2021.

Anna Škodenko: „Te vaatate Draakoni galerii suurest aknast sisse ja otsustate astuda võõrasse kodusse, minu näituse ruumi. Fraas „võõras kodus“ tähendab erinevaid asju, sõltuvalt sellest kuidas te seda hääldate, kuhu langeb rõhk või teie kogemusest ja meeleolust. Selleks, et olla ühteaegu kindlameelne ja värelevalt kõhklev, on vaja ruumi, mida ma tahangi teie jaoks alles jätta.

Näitusel on aga üks ese, mille päritolu vajab tutvustamist: ammusel ajal, mil laua all sirge seljaga kõndimine oli minu jaoks veel täiesti tavaline asi, istusin ma kodus köögis. Seinariiulile rivistatud suveniiride seas oli üks ümmarguse kujuga maal. Maalil oli kujutatud põhjamaine maastik. Ma võtsin selle kätte. Maali musta värviga kaetud tagaküljel avastasin teise maastiku piirjooned. Keegi oli otsustanud, et seda maastikumaali pole vaja teistele nähtavaks jätta ja värvis selle üle.
Minu jaoks osutus aga see peidetud maal kodu lemmikpildiks. Veetsin sellega tunde,
kujutades ette värve, mida seal polnud ja imetledes kõike seda, mida justkui nägin.

Sellest ajast saadik olen veendunud, et ilu märkamine on ülimalt intiimne kogemus, kuid selle jagamine on kinnitus inimeseks olemisele.

Tulge, astuge edasi!“

Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Anna Škodenko (1986) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingut iseloomustab lüürilisus ning analüütiline lähenemine meediumile ja visuaalsele kujutisele. Tema teosed sõltuvad kohaspetsiifikast ja kontseptuaalsest raamistikust, mille kunstnik loob endale tekstilise läbikirjutamise abil. Škodenko on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (2009), täiendanud end õpingute ajal Chelsea Kunstikolledžis (Chelsea College of Art) Inglismaal ja hiljem Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudis (Institute of Contemporary Art in Moscow). Škodenko läbis Glasgow’ kunstiakadeemias üheaastase vabade kunstide magistriõppe (2017). Teda on autasustatud Eduard Wiiralti preemiaga (2016) ja Köler Prize’i Grand Prix’ga (2018).

05.07.- 31.07.

NELE TIIDELEPP

sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja kuidagi ära

05.07.- 31.07.

NELE TIIDELEPP

sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja kuidagi ära

Teisipäeval, 6. juulil 2021 kl 18.00 avab Nele Tiidelepp Draakoni galeriis isiknäituse „sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja kuidagi ära”. Näitus jääb avatuks 31. juulini 2021.

Nele Tiidelepp: „Näitusel „sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja kuidagi ära“ näeb (keha)vormide, liikumiste ning tegevuste abstraktseks hääbumist. Keskendun kehale, mis on vabastatud enda kehalisusest ja reeglitest. Ta on abstraheeritud ning lebab või on näiteks laiali venitatud. Ta ripub, toetub, naaldub, eendub, tardub, voolab. On toimunud vabanemine esialgsest piiratusest, kuid seejärel suundumine uude ebaloomulikku asendisse, mis eitab esialgset liigutust, kehalist olemust. Elav füüsiline objekt, mida kängitsevad ihad, hirmud, õõv. Ta on hüljanud oma kehalisuse, mille piirjoontena kulgevad paralleelselt mööbel, rõivad ja ruumid.

Joonistatud vorme, ümaraid objekte(kehi), tekstiilseid pindu/katteid ning asendeid taasesitab installatsioon. Ruumi laiali laotunud tegelaskuju liigutused korduvad, ning esialgu tähendust omanud trajektoor õhus kaotab oma funktsioonist tulenevad seosed ning omandab uued, visuaalsed, koreograafilised kvaliteedid. Tähenduste hägustumine ja teisenemine. Ühelt aspektilt teisele liikumine. Minevikkude paljususega leppimine ning eri kihtide uurimine, neile valguse paista laskmine.“

Toimetaja: Kristel Rebane
Kujundaja: Siim Hiis

Kunstnik tänab: Martin Tiidelepp, Villem Säre, Sidney Lepp
Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Nele Tiidelepp (1998) on aastal 2020 lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna. Tema kunstnikupraktika tõukub spontaansetest reaktsioonidest keskkonnale ja (skulptuuri)materjalidele. Tulenevalt taustast teatris ja kirjanduses, esineb tema töödes tihti poeetilisust, kirjanduslikke elemente ja lugude jutustamist. Käegakatsutav aines muutub tegelaseks ruumilise kompositsiooni laiuvas narratiivis. Tööd on eri meediumites nagu tekst, video, skulptuur ja installatsioon. Oluline on materjalide kontseptuaalne analüüs skulptuuri vaatenurgast ja nende kultuuriline kontekst. Tiideleppa huvitab argielu kirjanduslikkus, mälestuste moondumine ajas ja (elu)ruumide kasutamine ja kujundamine. Hilisemates installatsioonides on oluline objektide ja materjalide kristalliseerumine mälus. Sageli esineb originaalteksti, väljendub spontaanne, kaootiline mõttevool.

02.08.- 28.08.

SVEN PARKER

Seinad, paneelid, fragmendid

02.08.- 28.08.

SVEN PARKER

Seinad, paneelid, fragmendid

Teisipäeval, 3. augustil 2021 kl 18.00 avab Sven Parker Draakoni galeriis isiknäituse „Seinad, paneelid, fragmendid“. Näitus jääb avatuks 28. augustini 2021.

Käesoleva väljapaneku lähtekohaks on aastal 1990 kirjastuses Eesti Raamat välja antud „Pildivihikud”. Peamiselt läänemaiste koomiksilugudega vihikute sari ilmus Eestis vahetult peale Berliini müüri langemist ning on omalaadse ajastu tähistajaks selle sündmusega kaasnenud paradigmaatilisest nihkest. Kapitalistlik maailmamudel sai külma sõja lõppedes laieneda uutele aladele Ida-Euroopas, tuues endaga kaasa ulatusliku tarbekaubastumise ning ülemineku liberaal-demokraatlikele valitsemisviisidele.

Ameerika politoloog Francis Fukuyama on 1992. aastal ilmunud teoses „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ (The End of History and the Last Man) kirjeldanud seda aega kui „ajaloo lõppu“, mis tähendas Lääne ja Ida vastasseisul põhinevate suurte ajalooliste narratiivide kadumist kollektiivsest kogemusest. Tänaseks on sündmused aga viinud maailma geopoliitilise olukorra üha uute ajalooliste narratiivideni nagu kliimakriis, terrorismivastane võitlus ning sotsiaalne distantseerumine.

1990. aastate alguse sündmuste valguses on avatava näituse kollaažid kui ajastu tähistajad, kus omavahel kohtuvad nii Ida kui Lääne pildiloome. Paneelid loovad fiktiivsete lugude ja ajalooliste sündmuste vahele paralleeli, fikseerides perioodi, mil ihaletud Lääne koloniseeritud kultuuriruum võis uues keskkonnas materialiseeruda. Koomiksiribad on asetatud paneelidele kollaažina kui pooleli jäänud jutustused, mille kihid annavad märku üleminekuaja võimalustest.

Võib öelda, et ajalugu ei ole lõppenud. See on fragmenteerunud, muutudes omamoodi tarbekaubaks, kui kasutada kultuuriteoreetiku Fredric Jamesoni (Postmodernism, Or, the Cultural Logic of Late Capitalism, 1992) mõttekäiku. Kollaažid kaardistavad kollektiivset ajalootõlgendust, esitades pildivihikute fragmente kui võimalikke uusi narratiive.

Kunstnik tänab: Merilin Paart, Mait Luhasoo, Aivar Paart, Roman-Sten Tõnissoo, Mihai Nica.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sven Parker ok kunstnik, kelle visuaal-esteetilist praktikat kirjeldab lavastuslikkus läbi installatsiooni ja kollaažitehnikate kasutamise. Praeguse loomingulise tegevuse keskmes on butafooria ja ruumi omavahelised suhted ja nende väljendumine suhestuva esteetika võtmes. 2011. aastal lõpetas Parker Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse maalikunsti erialal ning on täiendanud end skulptuuri ja installatsiooni osakonnas.

20.09.- 09.10.

TIIU-PALLO VAIK

Virg

20.09.- 09.10.

TIIU-PALLO VAIK

Virg

Esmaspäeval, 30. augustil 2021 kell 18.00 avab Tiiu Pallo-Vaik Draakoni galeriis isiknäituse „Virg“. Näitus jääb avatuks 18. septembrini 2021. Näitusel eksponeerib kunstnik maale aastaist 2016‒2021.

Mai Levin: „VIRG on tihe, korrapärane ja muutlik muster, mida tuul joonistab rannaliivale või vesi merepõhja. Nii võiks nimetada ka peenejoonelist rööbistikku, mida Tiiu Pallo-Vaik kannab korrapäraselt eritoonilistele punakatele lõuenditele ja mille all ebamäärased varjud meenutavad mingeid kujundeid vastavalt vaataja fantaasiale.

Ühele varasemale maalile taolises laadis pani ta nimeks „Võnked“. See ja teisedki nimetused – „Tõus ja mõõn“, „Liikumine“ – rõhutavad joontemustri kineetilist efekti. Selle laadi maalilise mõju tähistamiseks tundub sobivat VIRG, mis tekitab assotsiatsioone varju ja valguse mänguga tuulest ja veest uhutud liival. Aastat kuus on VIRG pakkunud Tiiu Pallo-Vaigule võimalusi eriilmelisteks maalideks, aga vaevalt tema rahutu, otsiv loomus selle juurde kauaks jääb. Mingi uus ekspressiivsus annab endast märku tänavuses maalis „Valguse poole“.“

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tiiu-Pallo Vaik (1941) õppis aastatel 1955–1961 Tartu Kujutava Kunsti koolis ja aastatel 1961–1967 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti erialal. Pallo-Vaik osaleb näitusetegevuses alates 1964. aastast ja on alates 1970. aastast Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige, samuti kuulub Pallo-Vaik Eesti Akvarellistide Ühendusse. Tiiu Pallo-Vaik kuulub kunstnike generatsiooni, mis muutis Eestis 1960. aastate lõpul oluliselt arusaamu kujutava kunsti olemusest. Ta kuulus kunstirühmitusse ANK 64, luues abstraktset, aga ka sürrealismi ja pop-kunsti mõjudega maalikunsti. 1960. aastate lõpus paelus Pallo-Vaiku abstraktsioon ja sürrealism, 1970. aastatel slaidimaal ja alates 1980. aastatest maalilised visioonid kollaaži ning autoritehnikatega, millele 1990. aastatel lisandus jõulisemalt akvarellitehnika. Tiiu Pallo-Vaik on pälvinud mitmeid akvarelli- ja maaliauhindu, 2017. aastal Kristjan Raua nimelise kunstipreemia isiknäituste eest Vabaduse galeriis ja Vaal galeriis.

21.09.- 09.10.

SIGRID VIIR

Võltspuhkaja reisipäevik

21.09.- 09.10.

SIGRID VIIR

Võltspuhkaja reisipäevik

Teisipäeval, 21. septembril 2021 kell 18.00 avab Sigrid Viir Draakoni galeriis isiknäituse „Võltspuhkaja reisipäevik“. Näitus jääb avatuks 9. oktoobrini 2021.

Sigrid Viiri näitus „Võltspuhkaja reisipäevik“ jätkab ideeliselt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimunud isiknäituse „Võltspuhkaja“ temaatikaga, mille keskmes oli töö ja puhkuse piiride hägustumine kaasaegses ühiskonnas.

Töö ja jõudeaja piir näib järjest enam käest libisevat ning seda tõendab ilmekalt ka ingliskeelses keeleruumis selliste uudissõnade nagu „workcation” (töö/work + puhkus/vacation, kasutatakse ka kirjapilti workation), „bleisure” (äri/business + jõudeolek/leisure) või „bizcation” (äri/business + puhkus/vacation) kasutuselevõtt. Nagu kirjutavad raamatu „Metafoorid, mille järgi me elame“ (TLÜ kirjastus, 2011) autorid George Lakoff ja Mark Johnson, varjavad töö ja aja ressursi-metafoorid meie eest seda, kuidas töö ja aja mõisted meie arusaamist vabast ajast mõjutavad, muutes viimase lõpuks tööga väga sarnaseks.

„Ega töö jänes pole, et eest ära jookseb!
Ega jänesel tööd pole, et kohe plehku pistab!

Kui töö on tööl
kui töö on tänaval
kui töö on kodus
kui töö on voodis
kui töö on suvilas
kui töö on metsas
kui töö on peas
kui töö on keres
kui töö on meres ja veres ja ülejäänud peres
kui töö on alati kaasas ja igikestev
kui töö ei saagi otsa
siis millal on, ei ole töö?“

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Villem Säre, Kristiina Hansen.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sigrid Viir

sigridviir@gmail.com
sigridviir.com
visiblesolutions.eu

Sigrid Viir (1979) on foto- ja installatsioonikunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Viir on õppinud kultuuriteooriat Eesti Humanitaarinstituudis ning lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala. Kunstnikuna huvitub ta inimeksistentsi argipäevastest tahkudest ja seda saatvast sotsiaalsete kokkulepete rägastikust, töö totaalsuse ja isikliku vaba aja piirialast ning visuaalse keele küsimustest. Viir on kunstnike kollektiivi Visible Solutions OÜ üks kolmest liikmest. Ta on osalenud paljudel näitustel Eestis ja mujal. Teda on tunnustatud Noore kunstniku preemiaga (2009), ta on olnud kunstiauhinna Köler Prize 2011 nominent, osalenud Visible Solutions OÜ-ga rahvusvahelises näituseprojektis Manifesta 9 (2012) ja on võitnud kahel korral Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2013, 2019).

16.10.- 30.10.

MARI-LEEN KIIPLI

Niina kalastab lodudel, võrendikel, põikmadalikel

16.10.- 30.10.

MARI-LEEN KIIPLI

Niina kalastab lodudel, võrendikel, põikmadalikel

16. oktoobrist 2021 on Draakoni galeriis avatud Mari-Leen Kiipli isiknäitus „Niina kalastab lodudel, võrendikel, põikmadalikel“. Reedel, 29. oktoobril kell 16 olete oodatud näituse lõpetamisele.

„Mulle tundub, et nüüd on õige sumbata jõe ääres, ragistada võsas, asetada oma keha jõesängi, ujuda mööda vesikuppudest, hundinuiadest, penikeeltest, selili, kõrvad vee all, kuulata muda kõmisemist. Vaiksel võrendikul õngitsedes, tõmban välja lõputuid rohutuuste, vanu saapaid, sääreluid, õõnsaid mõtteid, segaseid tundeid. Jõe kallastel leiab aset mingi ohjeldamatu vohamine, kus verev lemmalts, kassitapp ja humal on muutnud Jägala jõe kaldad läbimatuks võsaks. Kehra paberivabrikust tulevad mürkained kanduvad allavoolu, muudavad jõge, vee elustikku ja taimestikku. Miks mulle tundub, et läbi selle neetud võsa väljendab ennast mingi tervik, mis on enamat kui lihtsalt leelise reostus, et sealt tuleb esile keegi või miski, mis on ühtlasi selle uue keskkonna kirjeldus ja iseloom. Aktiivne karakter, mis ilmutab ennast läbi minu, ümbritsedes mind ning hägustades mu piirjooni. Mu rinnast võrsub maavits, pöörirohi, karumustikas.“

Kirjanik Daisy Hildyard on pakkunud välja, et meil on ka teine keha, mis on täpselt sama isiklik ja materiaalne kui meie füüsiline keha, mida oleme harjunud teadvustama. See teine keha on samuti üks versioon meist, ta ulatub meist väljapoole, hõlmab meie lennureise, hõljub vabriku kohal, siseneb kellegi kopsu, voolab jõesängis ja sõidab koormalastis. On arusaadavalt raske pidevalt meeles hoida, et meil selle teise kehaga üldse midagi pistmist on, sest igapäevaselt oleme kohal oma esimeses kehas, tegelikult elutseme aga mõlemas. Miks globaalsest mõjust rääkimine meid piisavalt ei kõneta, miks see nii ebaisiklik tundub? Võrdluses meie endi privaatse elu väiksusega on see skaala hoomamatu ning meie teine keha piiritlematu. Lähemalt vaadates on aga ka meie enda keha tinglik – õhk ja atmosfäär on lakkamatult meie kehas, nii nagu meie keha liigub atmosfääris, samamoodi oleme seotud veega, toitainetega. Olles läbiimbunud mateeriast, mille keskel elame, moodustame omamoodi terviku koos keskkonda imbunud mürkainete, vohavate rohttaimedega, oma keha ning tarbeesemetega.

Näitus jääb avatuks 30. oktoobrini.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Anna Mari Liivrand ja Mari-Leen Kiipli

Mari-Leen Kiipli

+372 5620 4752
marileen.kiipli@gmail.com
www.marileenkiipli.com

Mari-Leen Kiipli (1988) loob fotosid, videoid ja installatsioone, mis keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide sõnastamata, tunnetuslikele omadustele. Tähelepaneliku vaataja, uitaja ja uurijana on ta loonud oma kaemusliku versiooni sellistest žanritest nagu loodusdokumentaal, spordiülekanne või loodusfoto, vastandudes meedias levinud narratiivipõhisele kujutusviisile. Seejuures huvitavad teda vanad müüdid ja lood tänapäeva kontekstis, näiteks maailma lõpu müüt või erinevate taimede kasutus ja mõju ning läbi nende lugude uurib ta inimese suhet loodusega. Mari-Leen Kiipli on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias ning Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, käinud vahetusõpingutel Viinis ning praegu elab ja töötab Tallinnas.

02.11.- 20.11.

MALL NUKKE

Ilmapiir

02.11.- 20.11.

MALL NUKKE

Ilmapiir

Teisipäeval, 2. novembril 2021 kell 18.00 avab Mall Nukke Draakoni galeriis isiknäituse „Ilmapiir“. Näitus jääb avatuks 20. novembrini 2021.

Mall Nukke: „Armastame silmitseda horisonti, mis vabastab me meeled ja laseb meil tunda end osakesena kõiksusest. Kaunis päikeseloojang suveõhtul mererannas on kogemus, mis aitab meil üle saada talvisest kaamosest, kui silmapiiril sulavad ühte sombune hall taevas ja sinakasvalged lumeväljad. Mis saab sellest meeliköitvast, isegi romantilisest vaatest, kui (s)ilmapiiril terendab hoopis midagi sootuks tontlikku? Selle näituse maalidel on kujutatud nägemus olukorrast, kuhu inimkond on jõudsalt loodust ümber kujundava käega tüürinud.

Vaade, mis meile horisonti silmitsedes avaneb, sõltub sellest, kus me sel hetkel oleme. Näituse kaks kõige suuremat maali, „Silmapiir I“ ja „Silmapiir II“, mängivad justnimelt mõttega, et vastavalt me asukohale maastikul võib isegi üks ja seesama vaade mõjuda väga erinevalt. Kui oled end sättinud lebama liiga madalale, siis terendab silmapiir justkui kusagil eemal, kättesaamatus kauguses. Ja ka tulevik, mida horisont võiks ennustada, on uttu mattunud ja hägune. See tekitab meis ebakindlust, sest me vaimusilm on looritatud. Kui oled aga roninud liialt kõrgele, sooviga saada osadust transtsendentaalsest kogemusest, siis tabab sind ootamatu meelehärm, sest sa ei näegi tehiskeskkonna risustatud betoonmaastiku taga loodetud kaunist piiri maa ja taeva kokkupuutepunktis. Maalil „Pilvepiir 2“ on kujutatud eelmiste maalide sümbioosi, kus kokku saavad kaks vastanduvat maailma – puhas, isegi neitsilik taevas ja agressioonist laastatud maad kattev inimvaip. Tehislik sõjajumal seisab keset oma hirmsat loometööd, inimjäänuste keskel, ja sirutab tiibu, valmistudes vallutama veel puutumata jäänud taevalaotust.

Maaliseeria „Allpool horisonti“ on mõnes mõttes jätk maalile „Pilvepiir 2“, ent nende maalide vormiks on maailma suurimate jõgede – Amazonase, Mississippi ja Volga – voolusängide kuju, millest olen võtnud mõned lõigukesed. Maalid kujutavad inimjõgesid, mis voolavad üle terve maakera, aeg-ajalt põhjustades üleujutusi, et siis jälle korraks koomale tõmmata. Need inimjõed, milles hulbivad ahnus, ignorantsus, võimuiha ja ükskõiksus, kulgevad läbi rüüstatud maastiku.

Seda näitust vaadates ei peaks siiski langema musta masendusse, sest mu maalid ei ole kunagi liiga surmtõsiselt üheplaanilised, neis on ikka pisukene irooniatilk ka sees. Pildid sellel näitusel ei edasta mitte sõnumit peatselt saabuvast apokalüpsisest, vaid konstateerivad lihtsalt asjade seisu. Nii võiks inimkonda vaadata kui vohavat hallitust, nii-öelda vaibarahvast, kelle horisont asub madalal, tolmurullide keskel.
Muuhulgas ajendas mind käesoleval näitusel eksponeeritud maale looma võimalus vaikselt naasta oma aastatetaguse loomingu juurde, et taaskord kasutada kollaažitehnikat, aga põimida see nüüd õlimaaliga.“

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Mall Nukke (1964) on graafik ja maalikunstnik. 1992 aastal omandas Nukke Eesti Kunstiakadeemias graafika erialal magistrikraadi. Hiljem kogus peamiselt tuntust kollaažidega, kuid tema loomingu hulka kuulub nii õli- ja akrüülmaale, söejoonistusi kui ka graafikat. Nukke on rõhutanud, et ideed, millele tema teosed toetuvad, on väga lihtsad ning loomingule läheneb ta „selge pea ja avatud südamega“. Püüd loominguga maailma parandada lubab teda pidada pigem idealistiks kui ratsionalistiks. Kunstnikuteed alustas ta 1991. aastal, tal on olnud enam kui 40 isiknäitust Eestis ning üle maailma, alustades Soomest ja lõpetades Austraaliaga. Nukke looming kuulub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse ning mitmetesse erakogudesse.

24.11.- 11.11.

GLORIA HAO & MADLEN HIRTENTREU

Kaotatud tuleviku figuur. Oh vilista, mu sõber, ja ma tulen su juurde

24.11.- 11.11.

GLORIA HAO & MADLEN HIRTENTREU

Kaotatud tuleviku figuur. Oh vilista, mu sõber, ja ma tulen su juurde

Alates kolmapäevast, 24. novembrist 2021 on Draakoni galeriis avatud Gloria Hao & Madlen Hirtentreu ühisnäitus „Kaotatud tuleviku figuur. Oh vilista, mu sõber, ja ma tulen su juurde“. Näitus jääb avatuks 11. detsembrini 2021.

Pärast aastatepikkust isolatsiooni väljub eakas Nunn kloostrist. Võimalik, et ta on missioonil. Teel kohtub ta kahe võõraga. Mida mõtleb ja näeb kloostriseintest väljaspool olevast maailmast see, kes on aastaid elanud ühes religioosses utoopias? Millised on need kahtlused, millega ta silmitsi seisab ning mida saab ta kahe võõraga jagada?

Tänases ühiskonnas esindab Nunn mitmeid alternatiivseid väärtusi. Kui ta samaaegselt oleks sajandeid tagasi olnud väärtuste osas eeskuju. Tsölibaadis elav ja materialistlikke hüvesid mittevajav Nunn muutub justkui võõraks Teiseks, vastandudes läänemaailma turumajanduslikule ühiskonnale.

Näitusel võtame Nunna rolli, nägemaks, milliseid aspekte iseendas avastada suudame ja võimalusel nendega üheks saame. Ligemale astudes ja seeläbi Nunna kujundit väänates on eesmärgiks luua Nunna ja meie endi vaheline tegelane – keegi, kes asetseb meie endi ja võõra vahel.

Jõudsime punkti, kus Nunnast sai metafoor isolatsioonile pandeemia ajastul. Samal ajal viljeledes protsessi, mille käigus muutusime iseenda suhtes tundmatuks. Uurimuse lõppfaas viis meid aeda. Sellest sai mõtete ja kujundite Arhiivi Aed.

Tol päeval jalutasin ma jää peal. Kokku 843 sammu.

Laialilaotunud aed.
Sipelgad näevad seal und.

Andun oma tahtele obsessiivselt kaevata.

Liikuv metallist toru. Luige keha ja üks silm. Üks sulg happeroheline.

Hiigelsuur silm kutsus mind läbi enda vaatama.

Tol päeval astusin ma pea sisse. Pehme ja pigem soe.

Eemalolev keeris ja veevulin.

Vanaema käis alati pudelitega taga aias, mattes need nii, et pudelikaelad jäid täielikult mulla alla.
Mulle meeldis side, mis polnud kunagi katkenud.

Vee kahin. Maapind kattus märja mudase vaibaga.

Pikliku kujuga kivi. Õunaroheline, vastsündinud lapse suurune.
Seal see oli, vulkaani hing ja keha.
Sipelgas propelleri karakteris. Korduvad pöörded. Õpetamas tüdrukute grupile keelt ja ehitustehnikaid.

Vihm jäi järgi. Täitsin lombid veega. Neist said väikesed järved.

No vähe ma ei kaevanud. No vähe ma ei vilistanud.

Mõlemad kunstnikud adresseerivad seesmise teise ja välimise teise vahelist duaalsust, ürgset tsooni ning lähtuvad korduvalt ühiskonna äärealatsoonidest. Seda tehes loodavad nad avada kaotatud utoopiaid või leida subjekti ja objekti vahelisi astmeid, võõra kui välise jätkuvuse ja iseenda vahelist ala, eesmärgiks esile tuua võõrandunud loomusi ja alternatiivseid tõlgendusi tulevikust.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, Taadu Jaan, Alissa Šnaider, Jaan August Viirand.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Gloria Hao töötab peamiselt skulptuuri ja installatsiooni meediumiga; teda köidavad inimese ja Teise keha vaheline suhe ning Teise loomus võõrana, loomana ja primitiivse olendina. Hao teosed kompavad vägivallažestides, himus ja ihas peituvat piiripealset, ebastabiilset ruumi ja piiride kehalisust. Hao rakendab esteetilises plaanis oma loomingus maksimalistlikku lähenemist, rikkalikku kontrastide registrit ja seab kahtluse alla levinud terminid ilu ja inetuse määratlemiseks. Tulemuseks on tihti vastuolulised, lopsakad ja moonutatud ideed.

Madlen Hirtentreu (1993) peamised meediumid on skulptuur, installatsioon ja performance. Kunstnikku käivitavad teemad nagu ürgne horisont, brutaalsus, kordus ja kliinilised seisundid – tilluke kogus igast teemast võib osutuda innustavaks retseptiks. Tundmatuga seotud kõhedus paljastab lähivaatlusel hapruse märke, avades seeläbi uusi tõlgendusi ja tähendusi lahtiharutatud ajas. Hirtentreu autoritehnikat iseloomustab sageli frankensteinliku tehnika ja ihuliku õõva kokkusulatamine, milles abjekt ja mehaaniline süsteem toimivad ühtse tandemina. Absurdilembeline, pealtnäha segipaisatud ning eklektiline materjalivalik on ühtlasi nii dokument kui ka emotsioonide kandja.

2020

17.12.- 11.01.

JASS KASELAAN

Vanaema sünnipäev

17.12.- 11.01.

JASS KASELAAN

Vanaema sünnipäev

13.01.- 01.02.

REIN MäGAR

Näo tuvastus

13.01.- 01.02.

REIN MäGAR

Näo tuvastus

Esmaspäeval, 13.01.2020 kl 17.30 avab Rein Mägar Draakoni galeriis isiknäituse „Näo tuvastus”.

„Näotuvastus on eriotstarbeline arvutiprogramm või funktsioon, mida kasutatakse isikutuvastuseks ehk isiku automaatseks kindlakstegemiseks või kontrollimiseks.“ Vikipeedia

Avatav näitus koosneb valdavalt portreedest, pakkudes lõbusat võimalust ühiste joonte otsimiseks arvutis tehtava töö ja portree maalimise vahel. Olgu selle kinnituseks juba näituse pealkirigi – „Näo tuvastus“. Arvutiprogramm suudab sekundi murdosa jooksul leida kaadrist inimese näo ja võrrelda seda tuhandete teiste nägudega. Sealjuures kasutab programm näo määratlemiseks 68-t punkti, kusjuures ninaots on alati punkt nr 31, ja nende punktide koordinaadid annavadki isiku näole iseloomuliku arvuderea.

Portree joonistamise ja maalimise õpetus sisaldab samu algtõdesid – tuleb leida punktid ja nende omavahelistest koordinaatidest hoolikalt kinni pidades ongi võimalik saavutada sarnasus modelliga. See on algus, kuid tänapäeval oskavad arvutialgoritmid näost lugeda ka meeleolu – viha, kurbust, rõõmu, üllatust ja küllap muudki. Rein Mägar kasutab fotot, kuid erinevalt sajanditagusest fotograafist, kes oma modelli sekunditeks liikumatult ja tõsise näoga paigale istuma sundis, püüab ta tänapäevase fototehnika abil jäädvustada modelli meeleolu ja liigutusi. Tihti on õnnestunud kinni püüda rõõmus meel ja naeratus.

Portreede ühiseks jooneks ja võiks isegi öelda, et autori käekirjaks, on modelli kujutamine poolfiguuris. See võte lubab kunstniku sõnul kujutada käsi ja nende tegevusi. Portreteeritava paremaks iseloomustamiseks on kasutatud detaile tegevusalast – metallikunstnik hoiab käes kirvest, sest see pole talle võõras. Teisel juhul on lisatud motiive loomingust – lendavad naisfiguurid. Selline lähenemisviis annab võimaluse neid taieseid võrrelda eksliibristega.
Lisaks akvarellipaberile maalitud portreedele on näitusel kompositsioone, mille teostus on klassikalisest akvarellitehnikast erinev ja isegi vastupidine ‒ kuiva pintsli tehnika krunditud aluspinnal.

Näitus jääb avatuks 1. veebruarini 2020.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Rein Mägar (1944) on õppinud Tartu Kunstikoolis, Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ning Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Kõrgemas Koolis. Töötanud aastail 1972–1992 kirjastustes Valgus, Eesti Raamat ja Bit, aastail 1992–1996 Eesti Erastamisagentuuris ja 1997–2000 OÜ-s Maves. Kunstilise toimetaja töö kõrval kirjastustes on kujundanud arvukalt plakateid ja raamatuid. Mägar on Eesti Kunstnike Liidu liige 1977. aastast ning Eesti Akvarellistide Ühenduse liige 1998. aastast. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta keskendunud akvarellmaalile ning osalenud arvukatel näitustel nii Eestis kui väljaspool. Mägara teoste valdavateks teemadeks on maastikud ja meremotiivid, värskeimas loomingus keskendub peamiselt figuuridele ja portreedele. Eesti Akvarellistide Ühenduse liikmena on Mägar viimase paarkümme aasta jooksul aktiivselt osalenud kõigil ühenduse näitustel, samuti osalenud akvarelliüritustel väljaspool Eestit.

04.02.- 22.02.

STEN ELTERMAA

Läbipaistvuse register

04.02.- 22.02.

STEN ELTERMAA

Läbipaistvuse register

Teisipäevast, 04. veebruarist 2020 on Draakoni galeriis avatud Sten Eltermaa isiknäitus „Läbipaistvuse register”.

„Läbipaistvuse register” on pildi- ja keelepõhine projekt, mis toob vaatevälja valitsemis- ja võimuinstitutsioonide aknad ja fassaadid. Töö koosneb erinevatest kihtidest: peegelduvläbipaistvast aknakilest, fotodest seintel ning vitriinlaual ja uurimuslikus laadis trükisest.

Näituse pealkiri viitab andmebaasile (“Transparency Register”), mis loodi Ameerika Ühendriikide eeskujul 2011. aastal selleks, et lobistide ning Euroopa Liidu institutsioonide esindajate vaheliste kommunikatsiooniaktide eesmärgid avalikustada. Andmebaasi loomise peamiseks eesmärgiks on luua usaldust institutsioonide ja poliitikate suhtes, mida need institutsioonid või nende esindajad ellu viivad, kuid ühtlasi ka kontroll selle üle, et hämaraid ja korruptiivseid huvisid poleks võimalik realiseerida.

Üldiselt võib siinse töö kontekstis paralleeli tuua modernse ja postmodernse valitsemis- ja võimuinstitutsioonide arhitektuuri ning retoorika vahel, mida viljelevad või on viljelenud liberaalid – spetsiifiline, tehniline, ratsionaalne, raskesti ligipääsetav ning tihtipeale võõrandumist ja usaldamatust soodustav: “külm” materjalivalik (betoon või kivi, teras ja klaas) ning keerukad insener-tehnilised struktuurid (tarind). Hooned on tihtipeale homogeensed ja põhinevad kordustel ning nende fassaade iseloomustavad korrapärased vertikaalsed ja horisontaalsed jooned. Sedalaadi arhitektuur on ratsionaalset laadi ning peegeldab ka ratsionaalset retoorikat, mis on omane liberaalsetele jõududele.

Näitusel on väljas Brüsselis ja Tallinnas ajavahemikul 2016–2019 pildistatud fotoseeria, kus figureeriva võimu- ja valitsemisinstitutsioonid. Luubi all on eelkõige nende asutuste aknad. Fotodelt võib ära tunda mitmeid märgilisi hooneid, kus tegutsevad näiteks Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Eurojust, Europol, Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Rahvusvaheline Endise Jugoslaavia Kriminaal – tribunal. Lisaks sellele mitmed kohalikud institutsioonid Haagis, nagu Hollandi Ülemkohus, “Hoftoren”, Hollandi politsei peahoone, Linnavalitsus ning mitmed ministeeriumi- ja saatkonnahooned. Brüsselis fotografeeritutel võib näha veel mitmeid Euroopa Liidu asjadega tegelevaid abihooneid Eurokvartalis, samuti saatkonnahooneid ning kohalikke valitsusasutusi. Tallinnas on fotodele jäädvustatud näiteks superministeerium, IT-agentuur, Välisministeerium, Harju Maakohus, Tallinna Linnavalitsus.

Kunstnik tänab: Marge Monko, Sven Parker, Olesja Semenkova, Arvi Anderson, Digifoto, Eesti Kunstiakadeemia.

Näitus jääb avatuks 22. veebruarini 2020.
Näituse finissage toimub 22. veebruaril kell 18.00.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Sten Eltermaa (1986) on kunstnik-kirjutaja, keda huvitab keskkond, võim ning piiripealsused. Eltermaa on õppinud filosoofiat Tallinna Ülikoolis, fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, täiendanud end LUCA Kunstide Koolis, Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias ning Porto Kõrgemas Kunstikoolis.

25.02.- 14.03.

JUSS PIHO

Punctum

25.02.- 14.03.

JUSS PIHO

Punctum

Teisipäeval, 25. veebruaril 2020 kell 17.00 on avatakse Draakoni galeriis Juss Piho isiknäitus „Punctum”.

Juss Piho: „Paljuski on minu maalid segu mingitest läbi elatud sündmustest ja sõnadesse raskesti pandavatest fragmentidest. Nii positiivsete kui ka negatiivsete tundmuste seostest. Lõpuni mitteseletatavatest situatsioonidest, inimeste omavahelistest aistingutest ja hetkedest. Alguses mittetähtsatena näivate detailide taasmeenutustena kokkumängu otsimistega. Mängin erinevate mälukompositsioonidega, talletades enda jaoks kõige mõjuvamat. Värviküllus pole minu töödes eesmärk, küll aga värvide omavaheline kraadimine ja pingestamine, samuti on väga suur roll kompositsiooni ülesehitusel.“

Reet Varblane on Juss Piho maale nimetanud metafüüsilisteks: „… mõeldes eelkõige maalis kujutatud teatraalse, mõne kultuuriliselt laetud detailiga ruumi peale, aga ka sürrealistlikeks, mõeldes eelkõige kummastavate detailide peale. Kuid, kui kasutada Toomas Raudami tähelepanekut, siis on need kummastavad detailid niisama kodused kui tolmulapp või laelühter või punase varrega pürst pliidi ees. Sest kohe on aru saada, mis on mis. Enamik Piho maale on figuratiivsed, olgu siis tegelaseks inimene või loom. Tema maalidest võib rääkida kui lavastatud lugudest, kus tegelased on omavahel seotud, kuid kust ei selgu, millised on nende suhted. Suure loo sees on tavaliselt mitmeid väikesi, näiliselt juhuslikke lookesi, misanstseene. Või kui kasutada Roland Barthes’i küll fotograafia kohta käivat sõnavara, siis ka Juss Piho maalide võlu ja sageli intriig ei peitu mitte studium’is ehk kompositsioonis, vaid punctum’is ehk siis esmapilgul tähele panemata detailis, žestis, näoilmes, pilgus. Seda iseäranis siis, kui ilme või pilk on kujuteldav, sest figuuril puuduvad nägu või silmad või suu. Juss Piho ei kasuta maalimisel pintslit, tema tööriistadeks on igasuguses mõõdus pahtlilabidad, kaabitsad. Ta ei alusta maalimist valgest pinnast, vaid kasutab tumedat krunti, et saada salapäraselt säravat värvi. Kuid nagu teatrietendus, nii toimivad ka Juss Piho maalid igas uues koosluses ja eksponeerimisruumis täiesti teistmoodi.Eksistentsiaalse ängi asemel on neis pigem vabaduse lootust. Sama suundumust võib aduda ka teiste koosluste juures. Kuigi nagu Juss Piho maalide puhul ikka, on kõik ambivalentne.“

Näitus on avatud 14. märtsini 2020.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Juss Piho (1963) on vabakutseline illustraator ja maalikunstnik. Piho kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu, Eesti Kunstnike Liitu, Eesti Kujundusgraafikute Liitu ning on Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu auliige. Oma karjääri vältel on ta osalenud arvukatel grupinäitustel ning korraldanud mitmeid isiknäitusi. Tema loomingut on tunnustatud rohkete auhindadega, seal hulgas 2007. aastal koos Tiit Jürnaga pälvitud Eesti Rahvusraamatukogu eripreemia Kuldraamat.

18.05.- 06.05.

AKSEL HAAGENSEN

Põgeneme

18.05.- 06.05.

AKSEL HAAGENSEN

Põgeneme

08.06.- 04.07.

VALERI VINOGRADOV

Vinogradov ilma Dubossarskita

08.06.- 04.07.

VALERI VINOGRADOV

Vinogradov ilma Dubossarskita

Alates teisipäevast, 9. juunist 2020 on Draakoni galeriis avatud Valeri Vinogradovi isiknäitus „Vinogradov ilma Dubossarskita“. Näitus jääb avatuks 4. juulini.

Maalikunstnik Valeri Vinogradov (sündinud 1952. aastal Moskvas) on hariduse omandanud Moskva 1905. aasta nimelises Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (praegune Eesti Kunstiakadeemia). Vinogradov esineb näitustel alates 1984. aastast ja lisaks paljudele isiknäitustele on osalenud enam kui kolmesajal ühisnäitusel Eestis ja paljudes välisriikides. Vinogradovi loomingut on tunnustatud Konrad Mäe preemiaga (1992) ja Kristjan Raua nimelise preemiaga (2010).

Valeri Vinogradovi loomingut iseloomustab tasakaalukas esteetika ja peenekoelisus. Kunstiteadlane Ants Juske on Valeri Vinogradovi loomingulist geneesi kirjeldanud järgnevate sõnadega: „Moskvas, ranges vene realismi vaimus kunstikoolis sai ta tugeva akadeemilise maali põhja, Eesti vabamates oludes muutus tema laad tunduvalt maalilisemaks, kuni puhta abstraktsioonini.“ Tugeva maalitehnilise baasi ja rafineeritud maailmataju tulemina on Vinogradov alates 1990. aastatest tuntust kogunud kontseptuaalse maalikunsti ja ühiskonnakriitiliste kollaažidega.

Valeri Vinogradovi avatava näituse keskne portree „Väljaajamine“ on jakuudist šamaan Aleksandr Gabõševist, kes võttis ette 5000 kilomeetri pikkuse teekonna Moskvasse, et „deemonist seestunud“ president Vladimir Putin Kremlist välja ajada. Gabõšev sai tuntuks 2019. aastal, kui nimetas Putinit kurjaks ning alustas teekonda Moskvasse, et Putin Kremlist välja ajada. 2019. aasta märtsist alates läbis Gabõšev jalgsi enam kui 2000 kilomeetrit ja leidis teel poolehoidjaid ning järgijaid. Tema teekond katkes 2019. aasta detsembris, kui šamaan vahistati Burjaatias ja toimetati Jakuutiaase psühhiaatria-kliinikusse.

Lisaks leiab näituselt portreede seeria „Sobutõlniki“ sõpradest, kellega on aasta(kümne)te jooksul arutatud maailma tähtsamaid ja vähemtähtsamaid asju. Samuti seeria „Teised persoonid“, mis koosneb persoonidest, kes on maalidele jõudnud erinevatel aegadel ja täidavad tühje seinu. „Eks inimesed on ikka väärinud läbi ajaloo ja aegade jäädvustamist, tõsi küll, väga erinevatel põhjustel, eesmärkidel ja kohtadel“, kirjeldab Vinogradov. „Portree võib olla kellegi ülistus, meenutus, mälestus või uurimus ‒ nagu tänapäeval kombeks on kasutada mitmel moel ja vähegi sobivas kohas seda väljendit“.

Erilised tänud: Anne Parmasto.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

07.07.- 01.08.

IVAR KAASIK

Valguse murdumine

07.07.- 01.08.

IVAR KAASIK

Valguse murdumine

Teisipäevast, 7. juulist 2020 on Draakoni galeriis avatud Ivar Kaasiku maalinäitus „Valguse murdumine“. Näitusel on eksponeeritud abstraktsed teosed aastatest 2018‒2020. Näituse on kujundanud Andro Kööp. Näitus „Valguse murdumine“ Draakoni galeriis jääb avatuks 1. augustini.

Valgus on meie jaoks valge, läbipaistev. Füüsiliselt tajume seda eelkõige soojusena. Selle murdumisel klaasi serval või siis peegli faasis muutub aga vikerkaarevärviliseks. Need murdumised on Kaasiku maalides saanud kindlad piirid ja konkreetse kuju. Nii lähedal võivad asuda abstraktsioon ja hüperrealism, et teenida ühist eesmärki ‒ näidata kätte unustatud teeotsad ja avada silmad uuteks elamusteks. Lihtsa vormi ja joonega edasi antud värvilaigud lõuendil on kui puudutuste peegeldused ekraanil või murdunud kiired erinevate mateeriate puutepinnal. Pintslitöö ja värviga on tekitatud dünaamika, konkreetsed joonised ja võnked, mis saavad erilise tähenduse vaid vaataja silmades.

Laupäeval, 18. juulil kell 12.00 toimub Draakoni galeriis Ivar Kaasiku kunstnikuvestlus ning kunstnikku on võimalik külastada etteteatamisel tema ateljees Tallinnas Kreutzwaldi tänaval. Aja kokkuleppimiseks palume kirjutada aadressile ivarkaasik@gmail.com.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Ivar Kaasik (1965) on sündinud Kuressaares. Aastatel 1983‒1992 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö eriala, seejärel on ta töötanud erinevates ametites, muuhulgas aastatel 1992–1998 Saksamaal kullassepana. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb alates 1988. aastast. Maalija ja ehtekunstnikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa kunstiauhinnaga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).

03.08.- 29.08.

GUDRUN KOPPEL

Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab

03.08.- 29.08.

GUDRUN KOPPEL

Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab

Esmaspäeval, 3. augustil 2020 kl 18.00 avab Gudrun Koppel Draakoni galeriis isiknäituse „Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad – Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab”. Näitus jääb avatuks 29. augustini 2020.

Nii nagu end sabast õgiv müütiline madu jätkab oma saba söömist totaalse lõputu igavikulise ringina, nii on kõik sama ja juhtunud juba kord siin päikese all. Tagantjärele luuakse meelevaldseid üldistusi, mille kohta ei ole täielikku tõde, sest narratiivid on tõlgendatud peegelduvana peeglitaguses maailmas. Inglite kujutamise viis, nii nagu meie neid lääne kristlikus maailmas mõistame, pärineb Pärsiast, vanimast monoteistlikust usundist Zoroastrismist.

Antirhodose saar vajus mere põhja 4. sajandil maavärina põhjustatud tsunami tõttu. Erinevate allikate põhjal taandus meri sadamast 21. augustil 365. aastal – laevad vajusid külili, liiv täitus õhku ahmivate kaladega, inimesed ekslesid sihitult mööda tühje tänavaid. Seejärel tungis linna veemassiiv, paisates vett ja laevu üle majade – katastroof tappis ainuüksi Aleksandrias 50 000 inimest. Ta lootis, et inglid näevad ja mõistavad. Ajalooallikates kirjeldatu põhjal leiti linnavaremed 1996. aastal Aleksandria sadamas 6-meetri sügavusest puutumatuna.

Samas linnas tegutses teadaolevalt üks esimesi naismatemaatikuid. Astronoom ja filosoof Hypatia (355–415) elas ja õpetas sel tormilisel ajal Alexandrias. Märtsis 415. aastal ründas teda kristlaste rühmitus, kes juhindus tollasest patriarhist. Hypatial rebiti seljast riided, lõigati välja silmad – ta kisti tükkideks, jäsemeid veeti kaarikul läbi linna ja pandi viimaks põlema. Ta lootis, et keegi näeb ja mõistab. Seda sündmust nähakse tolleaegse impeeriumi haridus-ja kultuurikeskuse Aleksandria lõpu algusena.

Püha suurmärter Katariina (287–305) Aleksandria linnast ei tahtnud usust loobuda ning karistuseks nuheldi teda paganliku võimu poolt nii julmalt ja kaua, et kogu ta keha oli kaetud haavadega, millest jugadena verd välja purskas. Vangistuse ajal salvisid inglid ta haavu, teda toitis taevane tuvi. Kui piinamisratas, mis oli mõeldud ta elu lõpetama, purunes, võeti tal viimaks maha pea. Ta teadis, et inglid näevad ja mõistavad. Pärimuse järgi viisid inglid Katariina ihu Siinai mäele, kus veel tänasel päeval tegutseb püha Katariina klooster.

Ja kui väike Estike oli oma kassile rotimürgi piimaga sisse jootnud ning astus, surnud kass haardes, kindlal sammul Weinkheimi lossi varemetesse, et ise seda sama teha, tundis ta rahu enda sees ning nentis naeratades, kuidas asjad on omavahel seotud; ta tundis, et enam ei seondu need sündmused omavahel sattumisi ja juhuslikult, vaid üle nendevahelise tühjuse kaardub sillana sõnukirjeldamatult ilus tähendus… Ta teadis hästi, et inglid on juba tema poole teel. (László Krasznahorkai „Satantango”, Siiri Kolka tõlge)

Graafilistel kompositsioonidel kujutatu on arbitraarne osutamine kummastustele (kunstis kasutatav võte, läbi mille toimub objekti väljatoomine tajumise rutiinist. Asjad rebitakse lahti harjumuspärastest seostest. Tagajärjeks on objekti eriline tajumine, mitte äratundmine), mis aega hüljates, kannavad endas õhustikku, millele saab sisu juurde pookida. Ja kõigele saab tähenduse anda, sest taust on ajalooline ent lähenemine meelevaldne. Visuaalselt üleküllastunud maailmas kasutatud graafilsed ready-made’id (vanad anatoomilised joonised, fotod) on end sabast õgivad maod. Igavene alateadlik jutustus millegi tabamisest on tekitanud obskuurse narratiivi. Lähenemine, mis on efemeerne ja kaduv ja igavesti korduv: Ta lootis, et Inglid näevad ja mõistavad, ta lootis, et keegi näeb ja mõistab.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, UBUNOIR, Lauri Koppel

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Gudrun Koppel on visuaalkunstnik, kes kasutab oma töödes enamasti graafika ja foto vahendeid. Tema loomingut saab iseloomustada poeetilise ja narratiivse lähenemisega. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2013. aastal. Kunstnik on ofset litograafia töökoja „Ubu Noir“ liige.

02.09.- 19.09.

KATRIN ENNI

Värinad

02.09.- 19.09.

KATRIN ENNI

Värinad

Kolmapäeval, 2. septembril 2020 kl 18.00 avab Katrin Enni Draakoni galeriis isiknäituse „Värinad”. Näitus jääb avatuks 19. septembrini 2020.

Katrin Enni isiknäitus „Värinad“ toob näitusekülastaja helilisse keskkonda, kus hääle saab inimesele ammustest aegadest tuttav metall – vask. Erineva rütmi ja sagedusega helisevatest vaskesemetest kokku kõlav sümfoonia annab külastajale võimaluse lasta ennast helide sisse haarata ning kuulata teost sarnasel viisil kui loodushääli. Heliteose struktuur ei ole ette määratud, vaid see areneb omasoodu ja orgaaniliselt, põhinedes lõputute korduste poolt loodavatel kombinatsioonidel. Vibratsioonkõlaritele asetatud vasest esemed toimivad mehhaaniliste filtritena, lisades ootamatuid ülemhelisid, kajasid, värinaid ja võnkumisi, muutes helikogemuse füüsiliseks ja vahetuks.

Eksponaate võib vaadelda ka pseudo-ajalooliste artefaktidena, mis viitavad eri etappidele vase kasutamise kümne tuhande aasta pikkuses ajaloos. Vaskplaadist haamriga taotud primitiivsed vormid on vihje ürgajaloolistele töömeetoditele. Vasksete juhtmete abil toimivad algelised ja ulmelise kujuga analoogsüntesaatorid juhatavad meid industrialiseerimise järgsesse maailma, mil vaske hakati kasutama tema elektrit juhtuvate omaduste tõttu. Tänapäeval masstoodanguna valmistatud ning inimest tööriistana teenivad juhtmed, kõlarid ja võimendid sisaldavad samuti mitmeid vasest komponente.

„Üritades tekitada helide ökosüsteemi, käitun ma inimesele omasel viisil, mängides justkui jumalat ja proovides päris loodusest veel paremat maailma luua,“ kommenteerib Enni „saamata aru, et tuginedes looduslikule materjalile, mida kaevandatakse sügavalt maapõuest, hävitame me samal ajal juba toimivat ökosüsteemi.“ Vasele hääle andes, ühendab kunstnik metalli lahti inimestele vajalikust otstarbekusest, interpreteerides ümber vase tööstusliku arengu kulgemisloo. Kasutades vasel baseeruvaid analoogsüntesaatoreid helide tekitamiseks, pakub kunstnik võimalust looduse ja tehnoloogia sümbioosiks.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tänud: Kleer Keret Tali, Aksel Haagensen, Holger Loodus, James Prevett, Vesa Rahikainen, Frank Brümmel, Alejandro Olarte, Tuomo Rainio, Ekke Västrik, Toomas Savi, Mart ja Mari Tudre, EKA puidutöökoda, Baltic Steel Center OÜ.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Katrin Enni (1976) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna (BA, 2018) ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna (MA, 1999). Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis ning on täiendanud ennast Helsingi Kunstiakadeemias. Tema peamiseks huviobjektiks on heliliste keskkondade loomine ning tema tegutsemisväljaks mõtteline ala, mis asub helikunsti ja skulptuuri/installatsiooni vahel. Teostes käsitleb ta peamiselt looduse, tehnoloogia ja majandusega seotud teemasid.

21.09.- 10.10.

KRISTINA ÕLLEK

Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised silikoonilised

21.09.- 10.10.

KRISTINA ÕLLEK

Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised silikoonilised

Teisipäevast, 29. septembrist 2020 on Draakoni galeriis avatud Kristina Õlleki isiknäitus „Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised silikoonilised“. Näitus jääb avatuks 10. oktoobrini 2020.

Hingates vett sisse ja välja,
olles koos teistega, elavate ja elututega.
Liiv, silikaat, räni ja teised silikoonid
Sulandumas ja muundumas.
Hüdra.
Hüdreeri mind,
milline pehme, niiske tunne.
Ja ometi
pole see mingi spaa,
vaid hädaolukord.

Kristina Õllek

„Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised silikoonilised“ on installatiivne näitus, mis põhineb uurimusel ja isiklikul vaatlusel inimtekkelistele mõjudele mereökoloogiale, keskendudes Põhjamerele ja selle filtreerijatele – sinimerekarpidele, austritele ja laienevale meduuside populatsioonile. Viimasel kahel aastal elas Kristina Õllek Haagis, Põhjamere rannikul, millest arenes huvi filtreerivate organismide vastu nagu sinimerekarbid ja austrid. Antud organismid on filtreerijad, mis tähendab, et nad puhastavad vett ja toimivad saastatud vee filtritena ning neid peetakse ökosüsteemide insenerideks. Hollandis on palju austrite ja sinimerekarpide kasvandusi (vesiviljelus), enamik neist asub Zeelandis, piirkonnas, mis jääb suuresti allapoole merepinda ja mida peetakse Hollandi üheks kõige rohkem inimese poolt kujundatud piirkonnaks. 1953. aastal toimus seal Hollandi ajaloo kõige laastavam üleujutus, peale mida loodi Deltaworks’i Neeljte Jans’i tamm, mis muutis sealse rannikuala düstoopiliseks ja tehislikuks piirkonnaks. Käimasoleva töö käigus uurib kunstnik Põhjamere piirkonda, kujutledes selle spekulatiivseid eeldusi ja muutusi, mis puudutavad mereelustiku ökoloogiat.

Kristina Õllek pälvis eelmisel sügisel Foto Tallinn kunstimessil ArtProof produktsioonistipendiumi projektile „Filter Feeders, Double Binds & Other Silicones“. Näitusel olevad fototeosed on loodud Artproof 5000€ suuruse produktsiooni stipendiumi abil, koos Tru Vue Inc. toetusega TruLife akrüüli tarnimisel.

Kunstnik tänab: Kert Viiart, perekond Õllek, Angeliki Tzortzakaki, Taavi Rekkaro, Siim Vahur, Niekolaas Johannes Lekkerkerk, Kulla Laas, Rundum, Het Wilde Weten, 1646, Billytown.
Näitust toetab: ArtProof, Eesti Kultuurkapital, L-Disain OÜ (Lauri Lenk), FOKU

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kristina Õllek (1989) on visuaalkunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta tegutseb fotograafia, video ja installatsiooni valdkonnas, keskendudes representatsiooni protsessidele, geoloogilisele ja ökoloogilisele mateeriale ning inimloodud keskkondadele. Kunstnikuna kasutab ta sageli olukordi, mille puhul tõsielu ja fiktsioon, sünteetiline ja naturaalne, koopia ja originaal põimuvad, muutuvad hübriidseks objektiks/mateeriaks ning seeläbi tekivad uued tähendused. Oma hiljutistes projektides on ta tegelenud uute tehnoloogiate ja geofüüsikalise suhtega, ruumiliste ja ökoloogiliste tingimuste, kui ka komponentide ja ressurssidega, mis võimaldavad tehnoloogiatel ümber kujundada tänapäeva keskkonda. Õlleki looming on sageli kohatundlik, analüüsides selle eksponeerimiskohta ning näituseformaati. Ta seab kahtluse alla esitamisviisi ja installeerimispoliitika, juhindudes ajaloolise muuseumi perspektiivist kuni online ruumini. Kristina Õllek on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala (BA 2013, MA 2016). Ta on õppinud Piet Zwarti Instituudis Rotterdamis (2016) ja Kunsthochschule Berlin-Weissensees (2012). Aastatel 2013–2018 oli kunstnik aktiivselt seotud nomaadse artist-run space Rundumi eestvedamisega. Teda on kahekordselt autasustatud Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemiaga (2013 BA, 2016 MA).

13.10.- 31.10.

LAURI KOPPEL

Demiurgi Tupperware

13.10.- 31.10.

LAURI KOPPEL

Demiurgi Tupperware

Teisipäevast, 13. septembrist 2020 on Draakoni galeriis avatud Lauri Koppeli isiknäitus „Demiurgi Tupperware“. Näitus jääb avatuks 31. oktoobrini 2020.

Ideed, et maailm on ebanormaalne olukord, kannab Iraani hellenistlikust juutlusest pärit gnostitsism. Negatiivse mateeriaga maailma loojaks on langenud jumalik kuri olend Demiurg. Hermeetilisi plastikust toidukarpe toidu säilitamiseks ja ladustamiseks toodab üks maailma suurimaid otsemüügifirmasid Tupperware. Vee ja õhukindlatest erineva kujuga karbikestest on saanud olmekultuuri osa.

Hüljatud Nõukogudeaegsetes suvilates on hermetiseerinud sotsiaalne utoopia. Modernistlik idee, millest kanduvalt suvilad ehitati, kandis endas funktsionalistliku arhitektuuri inimlikustamist. Suvilad olid mõeldud pakkuma inimestele ülimalt ratsionaalset puhkeruumi, suvilates väljendusid Nõukogude Eesti tollased moesõnad nagu orgaaniline arhitektuur ja karniisarhitektuur. Kuid korra ja puhtuse asemele on suvilatesse sisse tunginud midagi sellist, mida sealvarem poleks tohtinud olla. Haigused ja surm.

Peremeesteta tühjad hüljatud ruumid elavad edasi. Kes on külmade ilmade saabudes mõnda hüljatud hedonistlikku päikesetemplit lähedalt vaadelnud, näeb, et kondentsvesi ilmub hoonete akendele. Selliseid tummi omaniketa, oma sise-ja välistemperatuuriga mängivaid suvilaid leiab kogu Eesti pōhjaranniku ulatuses. Hakkasin seda vaimset ja füüsilist reostust, mida tekitab aeg modernistlikule väljendusvormile, tähele panema pikkadel jalutuskäikudel. Suvilad ei sobi turumajandusse. Arhitektuurselt maitsekaid hooneid on püütud kohendada või konserveerida odavate ehitusmaterjalidega, palju on lammutatud. Tihti ehitatakse kruntidele asemele elumaju, seda lõdvenenud planeerimisseaduste tingimustes.

Näitus „Demiurgi Tupperware“ on paranoiline vaade suvilate näitel meie lagunevale arhitektuuripärandile. Aeg on armutu ja Demiurg on selle kuratlik ainuvalitseja. Kui kedagi ei ole enam ruumis, siis kes seal on? See on Demiurg, Demiurgi enda õhukindlas säilituskarbis. Kui tahta rääkida arhitektuuri luhtumisest, on lihtsaim alustada nõukogude suvilast. Oma range geomeetriaga on ta selgepiirilisem organiseeritud ruum, mida vaadelda. Ja Demiurg irvitab. Nüüd ja igavesti.

Toetajad: Rein Muuluka, Ingvar Toomas Heamägi, Mario Ansip, Gennadi Baranov, Gudrun Koppel ja Eesti Kultuurkapital

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Lauri Koppel on visuaalkunstnik, kes kasutab teostes enamasti graafika ja foto vahendeid. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika osakonna magistriõppe 2012. aastal. Kunstnik on ofset litograafia töökoja „Ubu Noir“ liige.

02.11.- 21.11.

KEIU MAASIK (EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2019) & MADIS KURSS

100 gigahertsi südaööni

02.11.- 21.11.

KEIU MAASIK (EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2019) & MADIS KURSS

100 gigahertsi südaööni

Kolmapäevast, 4. novembrist 2020 on Draakoni galeriis avatud Keiu Maasiku ja Madis Kurssi näitus „100 gigahertsi südaööni“. Näitus jääb avatuks 21. novembrini 2020.

Näitus „100 gigahertsi südaööni“ käsitleb postapokalüptilise maailma simuleerimist kaasaegsete arvutimängude abil. Klassikalisemat tüüpi online-tulistamismängudes võitleb mängija meeskonnas teiste meeskondade vastu. Viimase kümnendi jooksul on populaarseks muutunud tulistamismängud, kus igaüks seisab enda eest ja mänguala on kordi suurem.
Battle Royale on termin, mida kasutatakse kirjeldamaks mitme osalisega võitlust kuniks ellu jääb ainult üks. Mängu alguses pole mängijal midagi. Kogu varustus tuleb leida mängualalt. Hea varustuse leidmine otsustab tihti konflikti tulemuse. Kuigi kahanev mänguala sunnib mängijaid pidevalt liikumises püsima, on võimalik vastaseid vältida ja oodata kuni ohtlik olukord möödub. Päriselus võib see osutuda kõige targemaks taktikaks. Kriisiolukordade simuleerimist sel moel saab võtta meetmena ennetamaks musti stsenaariume väljaspool mängu.
Võistlustasemel vajavad need mängud üsna võimsat arvutit. Et turul välja paista, on mänguritele suunatud riistvarale lisatud keerulisi valguslahendusi, mida tähistatakse RGB (red-green-blue) akronüümiga. Läbipaistvast arvutikorpusest on saanud omaette eksponaat, milles lisaks arvutikomponentide võimsusele võib vaadelda ka erinevaid RGB-lahendusi. Preapokalüptiline ilus elu varjutab horisondil terendava sündmuste käigu.

Graafiline disain: Henri Kutsar
Kunstnikud tänavad: Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Hans-Gunter Lock, Heiki Maasik, Henri Kutsar, Karel Koplimets, Kristiina Kams, Laivi Suurväli, Liina Siib, Risto Vaidla, Tondi Lasketiir.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Keiu Maasik (EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2019) (1992) on Tallinnas tegutsev video-ja fotokunstnik. Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala magistri taseme. Teda on pärjatud EKA Noore Kunstniku Preemiaga (MA) 2019. aastal ning Wiiralti stipendiumiga 2018. aastal. Loomingus on ta varasemalt käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimeste vahelised suhted. Teemadele läheneb ta tihti isiklike kogemuste ja mälestuste kaudu.

Madis Kurss ( 1985) on Tallinnas elav ja tegutsev kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppe (2019) keskendudes foto, video ja heli meediumitele. Varasemalt on ta omandanud arvutite ja arvutivõrkude eriala Tallinna Polütehnikumis (2006) ja töötanud üle kümne aasta infotehnoloogia valdkonnas. Näiliselt kadudeta digitaalne maailm, oma võimekuse ja rangusega, on tema loomingulise teekonna siduvaks elemendiks. Hetkel on ta uuringud sihitud graafiliselt ja mehhaaniliselt realistlikele sõjasimulaatoritele.

23.11.- 12.12.

KATRIN PIILE

Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini

23.11.- 12.12.

KATRIN PIILE

Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini

Teisipäevast, 24. novembrist 2020 on Draakoni galeriis avatud Katrin Piile isiknäitus „Jänes, kes kukkus õhupalle täis basseini“. Näitus jääb avatuks 12. detsembrini 2020.

„Istun oma atekas, aega loeb boiler, mis tilgub ühtlases rütmis. Eriolukord on kestnud juba aastaid. Eneseisolatsioonist on saanud igapäevane rutiin. Kordused, kordused, kordused. Olen pikalt mõelnud, kuidas taoline suletud elu on mind vorminud. Uus reaalsus on kestnud niivõrd kaua, et varasemat reaalsust enam ei mäleta. Minu eneseisolatsioon ja uus reaalsus on hüperreaalsete mõõtmetega, kus kontakt maailmaga käib läbi interneti kanalite. Vastuse oma küsimusele, mida on taoline isolatsioon minuga teinud, sain ma teiste näitel, kui neid sunniti kevadel koju jääma. Facebooki postitustest joonistus välja teatav irooniline suhtumine sundolukorra vormivast mõjust meie psüühikale. Keskkond ja ümbritsevad objektid said uue mõõtme – toimus samastumine asjadega, mille võimalikkus mõjunuks varem absurdina. Osad neist ei plaaninudki enam varasema elu juurde tagasi pöörduda.
Varem oleksin mõelnud, et parem on sellest mitte rääkida. Jätan niimoodi endast imeliku mulje. Nemad aga postitavad Facebooki päevast päeva oma veidrusi. Seetõttu tunnistan: olen aastaid pidanud ennast oma ateka aknalaual vedelevaks jäneseks, kelle kaltsunuku keha ei suuda isegi korralikult istukil püsida. (Persse! Nüüd tuli meelde, et olin 2. klassi karnevalil samuti jänes. Äkki algas suhestumine juba siis). Nii ma istun oma mullis ja vajun järjest enam kössi.
Maailm asub kusagil mujal. Minuni jõuab see läbi glamuursete värvifotode, mida algoritm voogudes ette viskab: perfektse, läikiva, erksa ja akrüülsena. Sellega meenub, et mul sai äsja must värv otsa, täpselt plangu värvimise poole pealt. Pood on kaugel ja sinna minek rikub rutiini. Samas see muu maailm on justkui Candyland – ilus, värviline, läikivast kilest ja lateksist, ent kuidagi nilbe ja vaevu koos püsiv; habras nagu vett täis õhupall, mis ootab puruks viskamist.
Tegelikult on ju kõik hästi, sest vend lubas boilerit parandama tulla ja ehk käime ka poes musta värvi järel. Ja see jänese asi oli rohkem nagu nali. Näitusel näeme!“

Nagu Piile varasemgi looming, saab ka sel näitusel näha realistlikest objektidest vormilise abstraktsuse otsingut. Õlimaalid ja (pastaka)joonistused kordavad ning muundavad kaht objekti, kuni kaob nende vormiline endaksolemine, suubudes lõpuks tühjusse või vormitusse. Piile tehniliselt kõrgetasemelised hüperrealistlikud tööd sisaldavad skulptuurile omaseid vormimänge ning fotole ja videole omaseid dokumenteerimise/ seriaalsuse käsitlusi. Hüperrealistliku maali- ja joonistustehnika töömaht mõjub idee edasiandmiseks absurdselt, kuid kunstist teebki väidetavalt vahel kunsti mõistuspäraselt õigustamatud valikud.

Toetajad: Martin Piile, Art Allmägi, Enriko Mäsak ja Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Katrin Piile on vabakutseline maalikunstnik ja joonistaja, kes elab ja töötab Tallinnas. 2010. aastal lõpetas Piile Eesti Kunstiakadeemia maali erialal. Näitusetel on esinenud aastast 2006 ja 2019. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu.

2019

17.12.- 12.01.

KARL-KRISTJAN NAGEL

Jäelmraailm. Üks paralleelne sulgemisaeg

17.12.- 12.01.

KARL-KRISTJAN NAGEL

Jäelmraailm. Üks paralleelne sulgemisaeg

14.01.- 02.02.

KAISA MAASIK

Su armastus teeb haiget

14.01.- 02.02.

KAISA MAASIK

Su armastus teeb haiget

Esmaspäeval, 14. jaanuaril 2019 kell 18.00 avab Kaisa Maasik (1994) Draakoni galeriis isiknäituse „Su armastus teeb haiget”.

Kunstnik käsitleb näitusel pere- ja lähisuhtevägivalla temaatikat läbi Eesti inimeste lugude. Galeriist saab installatiivne kogemisruum, kus külastajal on võimalus mõtiskleda teiste (ja enda) läbielatu üle. Soovi korral võib igaüks lisada ka oma loo.

Kaisa Maasik: „Näitus teeb avalikuks paljudes kodudes toimuva. Installatsioon koosneb sadade inimeste anonüümselt kirja pandud isiklikest lugudest.
On raske tunnistada, et keegi, keda armastad ja kes sind armastab, on teinud või teeb sulle haiget. Suur osa meenutustest pärineb lapsepõlvest: laps ei tea, mis on õige, kuid tajub, et miski on valesti.”

Näitusel toimub ka hariduslik programm kooliõpilastele, mille on kokku pannud Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ühise kunstiõpetaja magistriõppekava üliõpilased Helen Silde ja Laura Berta Vahtra. Programmi eesmärgiks on panna õpilasi vägivalla ilminguid märkama ja anda suuniseid, kuidas vastavas olukordades käituda. Huvilistel palume kontakteeruda hiljemalt 21. jaanuariks aadressil: kaisa.maasik@artun.ee.

Näitus jääb avatuks kuni 2. veebruarini 2019.

Tänud: Karel Koplimets, perekond Maasik, Anni Nöps, Ats Parve, Hanna Samoson, Helen Silde ja Laura Berta Vahtra.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eventech OÜ, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Laserstuudio OÜ.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kaisa Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotoosakonna bakalaureuseõppe ning jätkab õpinguid kaasaegse kunsti magistriõppes. Hetkel viibib ta vahetus-õpingutel Helsingi Kunstiülikooli kunstiakadeemias. Kaisa Maasiku esimene isiknäitus toimus 2015. aastal, ta on osalenud rühmanäitustel Eestis, Soomes ja Saksamaal. Alates 2017. aastast on Kaisa Maasik kureerinud mitmeid näitusi Eestis ja viimati, 2018. aastal koos Kulla Laasiga Glasgow Tramways Suurbritannias. „Su armastus teeb haiget“ oli esimest korda eksponeeritud Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 2018. aastal. EKA

04.02.- 23.02.

TIIU REBANE

Atlas

04.02.- 23.02.

TIIU REBANE

Atlas

25.02.- 16.03.

SIIRI JüRIS

Puude

25.02.- 16.03.

SIIRI JüRIS

Puude

Esmaspäeval, 25.02.2019 kell 18.00 avab Siiri Jüris Draakoni galeriis isiknäituse „Puude”.

Draakoni galeriis eksponeeritava maaliseeria kohta räägib kunstnik:
„Seeria „Puude” kujutab (piiratud liikumisega) haige ja tema abistaja suhet. Nägudeta kehad on muudetud anonüümseteks ning seda rõhutab veelgi abstraktne, lihalik nahk ja välise ruumi puudumine.
Puudutus, füüsiline kontakt, tuletab meelde materjali kohalolu ja selle vältimatust. Puudutuse kaudu tunnetab inimene oma keha, enda olemasolu, ning see on vahetuim otsetee ümbritseva maailmaga kontakti leidmiseks, reaalsuse kompamiseks. Samas võib keha ise muutuda meie vanglaks, mis ei tunneta enam kõige vahetumatki inimlikku kontakti.
Hooldaja kaastundlik, osavõtlik puudutus võib kaasa aidata haige paranemisele ning taasluua kontakti patsiendi, tema keha ja välise vahel. Maalidel kujutatud stseenid põhinevad erinevatel ergonoomilistel hooldusvõtetel, mis on tõstetud välja meditsiini kontekstist ja muutunud seeläbi mitmetähenduslikemaks. Füüsiline puudutus on intiimne ja isiklikku ruumi tungiv, kohati ehk liialt kehalist autonoomsust rikkuv ja sageli ka nõusolekuta läbi viidud. Nii võib miski soe ja lähedane mõjuda samaaegselt külma ning kaalutletuna.
Teosed tõstavad esile elusa ja orgaanilise allumatust. Lihalikkus on asetatud meie ette lõuendile ning tuletab valusalt meelde oma muutuvust ja lühiajalisust. Materiaalsus on vältimatu ning mingil ajahetkel oleme kõik abitud ja teistest sõltuvad. Ühel hetkel mateeria katkeb ja annab alla. Kõigest hoolimata otsime kõik füüsilist lähedust, kellegi teise puudutust.”.

Näitus jääb avatuks kuni 16. märtsini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Siiri Jüris on lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna, tal on bakalaureuse kraad 2015. aastast ja magistikraad aastast 2017. Eelnevalt on ta õppinud Tartu Kunstikoolis dekoraator-stilisti erialal. Näitustel osaleb alates 2012. aastat. Käesolev on tema teine isiknäitus, esimene, pealkirjaga „Lahustumine”, toimus 2017. aasta suvel Võru Linnagaleriis. Siiri Jürise loomingu keskmes on inimkeha ja selle sõltumatus. Kui oma varasemas loomingus uuris ta indiviidi erinevaid seisundeid peamiselt portreemaali võimalusi kasutades, siis viimastel aastatel on ta pöördunud suurejooneliste poolabstraktsete figuraalkompositsioonide poole.

18.03.- 06.04.

INGA HEAMäGI

PS. Psalmid ja prohvet Joonas valaskala kõhus

18.03.- 06.04.

INGA HEAMäGI

PS. Psalmid ja prohvet Joonas valaskala kõhus

Esmaspäeval, 18.03.2019 kell 18.00 avab Inga Heamägi Draakoni galeriis isiknäituse „PS. Psalmid ja prohvet Joonas valaskala kõhus”.

„Näituse üldnime „PS” tähendus on mitmeti mõistetav – esiteks on PS kui postscriptum ehk pärast juurdekirjutatu. Teiseks on sellel Psalmide ehk laulude tähendus. Tänapäeval on PS ka võimas programmeerimiskeel. Ja lõpuks on PS ka Eesti Vabariigi põhiseaduse ametlik lühend. Pealkirja teine osa – “Prohvet Joonas valaskala kõhus” on inspireeritud või õigemini minu vastukaja ülemaailmsest rändekriisist ja selle tagajärgedest. Konkreetselt aga ühest maailma vapustanud kurvast sündmusest – väikse süüria 3-aastase poisi Aylan Kurdi lugu, 2015. aasta septembris, Türgis.
Maailmas on alati olnud nii suurt häda kui ka joovastavat rõõmu olenemata meie usulisest kuuluvusest. Parimal juhul on meid õpetatud oleme tänulikud kõige hea eest, mida Jumal (või loe: Elu) meile annab.

Käsitlen kahe justkui väga erineva religiooni – kristluse ja islami – ühisosa, mis on teineteisega seotud nii Vana Testamendi, Evangeeliumi kui Koraani kaudu. Ma ei taha olla lahmiv ega lihtsameelne üldistaja. Meie käes on aastatuhandete kaupa inimkonna ajalugu ja samavõrra vigu ja põhjuseid, mille kõige nimel on sõdu peetud ja inimesi tapetud. Meil on võimalus sellest õppida. Sest kõige tähtsam siin Maa peal on Elu ja seda ei ole me ise loonud vaid meile on see antud väärtusliku kingitusena, mida peaksime hoidma ja kaitsma.
Pildiliselt on näitus üles ehitatud prohvet Joonale ja palvele kui inimkonna universaalsele päästvale abivahendile. Minu sinisilmsus on suunatud tulevikku kasutades tänase päeva dokumentaalseid kaadreid ja vanu õpetusi.”

Inga Heamägi

Näitus jääb avatuks 6. aprillini 2019.

Kunstnik tänab: perekonda, veesõidukite firmat Lingalaid Maarja-Magdaleenast eesotsas Vahur Poolakuga, Ubu Noir’i, Lauri ja Gudrun Koppelit, Ingvar Heamäge tulevase filmi eest, Graafikakoda ja Uku Kanni, Joonstuudiot ja Ülar Linnustet, Digifotot ja Tarmo Rämmit, isa Mattias Pallit, Kissavo mäe Ausa Eelkäija kloostrit Kreekas, Pereraadio peret, Kohila Koolituskeskust, Mari Prekupit, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstnike Liitu.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Inga Heamägi on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (endise Eesti Riikliku Kunstiinstituudi) aastal 1988 ja tegutsenud sellest ajast aktiivselt nii vaba- kui ka tarbegraafikuna. Selle aja jooksul on tal on olnud mõnikümmend isiknäitust Eestis ja väljaspool, lisaks arvukad esinemised rahvusvahelistel graafikanäitustel Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Inga Heamägi on pälvinud mitmeid autasusid, viimati tunnustati teda 2019. aasta Wiiralti preemia ergutuspreemiaga. Inga Heamägi on Eesti Vabagraafikute Ühenduse esinaine, tema teoseid kuulub mh Eesti Kunstimuuseumi, Minski Kunstimuuseumi (Valgevene), Kaliningradi Riikliku Kunstigalerii, Krasnojarski muuseumi (mõlemad Venemaa) ja Mark Rothko Kunstikeskuse (Daugavpils, Läti) kogudesse.

10.04.- 27.04.

KULLA LAAS

Õhust ankur

10.04.- 27.04.

KULLA LAAS

Õhust ankur

Kolmapäeval, 10. aprillil 2019 kell 18.00 avab Kulla Laas Draakoni galeriis isiknäituse „Õhust ankur”. Näitus jääb avatuks kuni 27. aprillini 2019.

Kunstnik käsitleb näitusel kohalolu ja puudumise paralleelsust. Mõjutustega fotograafiale omasest kaadri valikulisusest, teatri- ja filmiruumist ning teadvustades vaataja kohalolu, luuakse alus mitmekihiliseks ruumikogemuseks, milles on samaaegselt tulekut ja minekut, lähedust ja kaugust, esikülge ja tagatuba, pealispinda ja sisikonda.

Kulla Laas: “Jätkan näitusega koha- ja vaatepunktispetsiifiliste installatsioonide seeriat, mille keskmes on argine füüsiline keskkond – asjade seis ning selle psühholoogiline mõõde. Mind huvitab kuidas saab igapäevase mateeria kaudu avada sellesse justkui salvestunud inimlikke otsinguid ja emotsionaalseid seisundeid. Sel korral mängib esitamisele tuleva olukorra fragmentaarsus end välja aga natuke teisiti kui varasemate teostega. Esiplaani illusioon ei taotle mitte terviklikkust, vaid esmajoones asetatakse vaataja silmitsi tühja nurgaga, mis järgmisel sammul paljastub hoopis puuduva kohana ühest teisest ruumist.”

Kunstnik soovib tänada:
Sandra Mirka, Matis ja Meinar Mäesalu (Random Solutions), Katarina Klett, Eve Laas, Doris Tääker, Ott Kartau, Reimo Võsa-Tangsoo, Tõnis Jürgens, Cloe Jancis, Veiko Iliste (Deviis OÜ), Holger Orek (Säästva Renoveerimise Infokeskus)

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakond.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kulla Laas (1991) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (MA 2017, BA 2013) ning täiendanud end õpingute kestel Emily Carr University of Art+Design’is Vancouveris, Kanadas. Laas on üks Rundum artist-run space'i asutajatest ja liikmetest. Hetkel töötab ta meistrina Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas, annab loenguid, koordineerib Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali publiku- ja haridusprogrammi ning assisteerib Kohila Sümpoosioni korraldamisel. Tema viimaste isiklike projektide hulka kuulub isiknäitus “The Place I Was Looking to Find” Reykjavíkis galeriis Harbinger (aprill 2018) ning Tramway kultuurikeskuses Glasgows koos Kaisa Maasikuga kureeritud Eesti kunstnikufilmide programm “Katse ja eksitus” Tramway kultuurikeskuses (november 2018).

30.04.- 18.05.

CLOE JANCIS

Ootamine igaviku seisukohalt

30.04.- 18.05.

CLOE JANCIS

Ootamine igaviku seisukohalt

21.05.- 08.06.

HEDI JAANSOO - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2018

Kõik on kohe mälestus ja väiksed kuldsed asjad põrandal

21.05.- 08.06.

HEDI JAANSOO - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2018

Kõik on kohe mälestus ja väiksed kuldsed asjad põrandal

Teisipäeval, 21.05.2019 kl 18.00 avab Hedi Jaansoo Draakoni galeriis isiknäituse „Kõik on kohe mälestus ja väiksed kuldsed asjad põrandal”.

2018. aasta kevadel pälvis Hedi Jaansoo magistritöö „Argused, nõrkused, ilud, sõlmed ja peaaegu mitte midagi” eest Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku preemia. EKA Noore Kunstniku preemiat kujutava kunsti magistritaseme tudengeile annavad Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstnike Liit koostöös välja alates 2011. aastast ning alates 2016. aastast ka tarbekunsti magistritaseme tudengeile. Preemiaga kaasneb kujutava kunsti tudengile näituseaeg Hobusepea või Draakoni galeriis ja tarbekunsti tudengile Hop galeriis.

Draakoni galeriis avataval näitusel on eksponeeritud õrnadest detailidest koosnev ruumitundlik installatsioon, kus vähese abil luuakse tugeva emotsionaalse laenguga tervik.
Kunstnik ise kirjeldab oma praktikat ja suhet loodavaga järgnevalt: „Ma teen neid asju, millest mul jõud üle käib, jätkuvalt, seekord ehk radikaalsemaltki. Vist oleks õigem öelda, et ma teen neid asju, millest mul nõrkus üle käib. Mu nõrkus käib praegu üle väikeste kuldsete asjade, näiteks. Üle kivikeste ja pärlite, üle plastiksüdamete. Üle õrnade asjade, mis toetuvad üksteisele ja püüavad koos püsida. Nad enamvähem püsivadki, aga võivad ka laguneda. Võib juhtuda, et nad saavad riivatud, katki astutud. Võib juhtuda, et keegi ei märka. Võib juhtuda, et tundlikkus veab alt.”.

Näitus jääb avatuks kuni 8. juunini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Hedi Jaansoo - EKA NOORE KUNSTNIKU PREEMIA 2018 on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna fotograafia osakonna bakalaureuseõppe (2014) ja kaasaegse kunsti magristiõppe (2018). Õpingute ajal on ta täiendanud end Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias, Norras. Käesolev on tema teine isiknäitus, esimene (koos Pire Sovaga) toimus ARSi projektiruumis 2016. aastal ja kandis pealkirja „Aeglane aimdus: roosa satiin”. Lisaks EKA Noore Kunstniku preemiale on tema loomingut tunnustatud Adamson-Ericu stipendiumi hõbemärgiga (2017).

10.06.- 06.07.

JAAN ELKEN

Taevas ja maa

10.06.- 06.07.

JAAN ELKEN

Taevas ja maa

Autori sõnul moodustab näitus robustse visandi tervikuniversumist, nihutades vaatepunkti ajas tagasi, aegade algusesse.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

08.07.- 03.08.

MARILIIS KENKMAA JA TõNIS KENKMAA

Konkreetne segadus

08.07.- 03.08.

MARILIIS KENKMAA JA TõNIS KENKMAA

Konkreetne segadus

05.08.- 31.08.

MARGUS TõNNOV

Elu maitsed

05.08.- 31.08.

MARGUS TõNNOV

Elu maitsed

Esmaspäeval, 05.07.2019 kell 17.00 avab Margus Tõnnov Draakoni galeriis isiknäituse „Elu maitsed”.

Näitusel on väljas komplekt paarikümnest akrüül- ja segatehnikas teostatud maalist, mille kaudu edastab kunstnik erinevaid, talle osaks saanud taju- ja meelekogemusi. Abstraktses laadis, faktuuririkkad teosed on kui materialiseerunud tükid elu mitmetahulisest ja meeltele avatud tervikust. Tõnnovi maalide omapäraks on vastuolu nende tugeva materiaalsuse, mis väljendub paksus ja kohati brutaalses värvikihis ning taotletud õrna ja täpse meelelisuse vahel. Viimast edastab kunstnik eelkõige läbitunnetatud värvistuudiumi kaudu, mille tulemusel värvitoonid maalidel mõjuvad eelkõige isuäratavalt, aga ka kummastust, üllatust või distantsi tekitavalt.

Margus Tõnnov ise kirjutab näituse sissejuhatuses järgmist: „Elu pakub meile kõik-võimalikke maitseid ja mõnda neist polegi võimalik kirjeldada, ega ka mitte reaalselt maitsta. Seepärast olen proovinud erinevaid maitseelamusi edasi anda maalidel. Mis maitsega mingi pilt on, jäägu igaühe enda otsustada, sest kõik me tunneme maitsenüansse erinevalt. Minu jaoks on maitse lisaks toidule, joogile ja teistele hõrgutistele ka näiteks pilvedel, padjal, vihmal, nukrusel või armastusel. Võtkem aega ja pühendagem konkreetsele elamusele, sündmusele kogu oma tähelepanu, siis võib märgata ja tunda, kui eriline maitse on näiteks kohvil, muusikal, või kuidas maitseb armastus? Ja see ei maitse täpselt samamoodi nagu eile – see maitseelamus on kordumatu.”

Näitus jääb avatuks kuni 31. augustini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Margus Tõnnov (1966) on õppinud aastatel 1987–1995 Tallinna Kunstiülikoolis (Eesti Kunstiakadeemia) maalikunsti ja monumentaalkunsti. Täiendavalt on ta õppinud monumentaalkunsti Rootsi Kuninglikus Kunstiinstituudis (Kungliga Konsthögskolan) Stockholmis ning graafilist disaini. Hariduselt peamiselt maalikunstnik, töötas Margus Tõnnov aastaid disaineri ja art director’ina (1993–1996 Tallinna Kaubamajas, 2012‒2014 reklaamiagentuuris IDEA). Vahepeal aastaid aktiivsest kunstielust eemal olnud Tõnnov on alates 2014. aastast vabakutseline maalikunstnik. Varasemalt on ta osalenud mh Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 2. aastanäitusel „Olematu kunst” (1994), viimastel aastatel teinud peamiselt isiknäitusi sh Haapsalu Linnagaleriis (2017), Karjamaa galeriis (2017, 2018) ja osalenud Eesti Kunstnike Liidu 18. aastanäitusel „Juubelikevad” (2018).

05.09.- 21.09.

ANNA MARI LIIVRAND

Sängid ja vulinad

05.09.- 21.09.

ANNA MARI LIIVRAND

Sängid ja vulinad

24.09.- 12.10.

ART ALLMäGI

Tulge suudelge tulevase presidendi kätt

24.09.- 12.10.

ART ALLMäGI

Tulge suudelge tulevase presidendi kätt

Alates teisipäevast, 24.09.2019 on Draakoni galeriis avatud Art Allmägi isiknäitus „Tulge suudelge tulevase presidendi kätt“. Näituse lõpetamine koos kunstnikuvestlusega toimub 10.10. kell 18.00, vestlust modereerib Kadri Veermäe. Näitus jääb avatuks kuni 12. oktoobrini 2019.

Avatav näitus on kolmas ja viimane nn ohu-, hirmu- ja Vene-teemaline näitus. Sama seeria varasemad näitused, „Cold war / Холодная война“ (2014) ja „Paint It Black I“(2017), toimusid samuti Draakoni galeriis.

Oma uue väljapaneku tagamaid avab Art Allmägi järgnevate sõnadega:
„Valitsus on meil halb, kaabusid kandvad mehed juhivad riiki. Inimõigustele sülitatakse. Võõraviha on kui iga-mehe-õigus. Massiliselt vohab seksism, šovinism. Naiste õigustest ei saa siin riigis rääkidagi. Ahistajaid on rohkem kui ahistatavaid. Vähemusse kuulujaid meil inimesteks ei peeta. Puudust kannatavad nii lapsed, kui vanurid. Levinud on keskealised heteroseksuaalsed valged mees. Raske on probleeme pseudoprobleemidest eristada. Oma arvamuse avaldamine on laialt levinud. Tohutult solvatuna tunda võib end ka vähesest. Ajakirjandus materdab, keda tahab. Ohvriks olemine suurendab ühtekuuluvustunnet. Kiusajate süüdistamine käib igapäev. Feminism on kanda kinnitanud. Kalamajas on iga nurga peal kuradi hipsterid. Eesti venelased on saanud omadeks. Pehmeid väärtusi, lumehelbekesi ja roosat ila sirgub nagu seeni pärast vihma. Ja naine on meil presidendiks.

Õnneks saabub peagi messias, kes päästab meid kõiki sellest.“

Tänud: Aap Allmägi, Andres Allmägi, Enrico Mäsak, Katrin Piile.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Art Allmägi (1983) on skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA, 2008) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2011). Allmägi näituseprojekte iseloomustab temaatiline seriaalsus. Käesolevas näituseseerias uurib autor koostööl põhinevat loomingut. Eelnevad näituseseeriad on olnud Vene-temaatilised ning jutustuse kesksed

14.10.- 02.11.

TõNIS SAADOJA

Paberist linn. Ümbrikus taevas

14.10.- 02.11.

TõNIS SAADOJA

Paberist linn. Ümbrikus taevas

Esmaspäeval, 14.10.2019 kl 18.00 avab Tõnis Saadoja Draakoni galeriis isiknäituse „Paberist linn. Ümbrikus taevas”. Näitus jääb avatuks kuni 2. novembrini 2019.

Käesoleval näitusel jätkab Tõnis Saadoja maali ja fotokujutise vahelist analüüsi liikumisel ühe kindla pildiruumi sees. Kunstniku hüperrealismist lähtuv ja klassikalisi maalivõtteid kasutav looming on viimaste näitustega liikunud suurema üldistuse ja abstraktsuse poole, näidates elegantse lohakusega meisterlikkust maalimeediumi valitsemisel.

Tõnis Saadoja: „Näitus on jätk eelmisel aastal Hobusepea galeriis toimunud väljapanekule „Saabumine paberist linna”. Lähtudes samast motiivist, jätkuvad maalilised otsingud, et leida pildist maalimise läbi midagi, mida seal enne maalima asumist ei olnud. Lähtemotiiv, fotograafiliselt topeltsärituse meetodil lavastud kaader õhtupäikeses hõõguva arhitektuurse motiiviga, on justkui superpilt, millesse on kuhjatud nii vastuolud kui harmooniad. Selle harutamisel sünnivad maalimise käigus uued tähelepanekud. Paberist linn on avatud maalimise protsess. Ümbrikus taevas seevastu on midagi, millest ehk surnud linnud rääkida oskaksid.”.

Aastatuhande alguses jõuliselt eesti (maali)kunsti sisenenud autor on oma loominguga mõjutanud nii siinset maalikunsti kui ka sekkunud kunstipilti laiemalt. Tema esimene olulisem isiknäitus „Mainstream“ toimus 2006. aastal Hobusepea galeriis. Pöördeliseks tema loomingus on peetud 2012. aastal valminud laemaali Teater NO99-le, millele järgnesid suurejoonelised näitused „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ Kreenholmi villas Närvas (2014), „Etüüdid klaverile ja lõuendile“ Tartu Kunstimuuseumis (2015) ja Hobusepea galeriis (2016). Tõnis Saadoja loomingut on tunnustatud Konrad Mägi medali ja preemiaga (2015), Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemiaga (2013) ja kolmel korral Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga (2012, 2008, 2006). 2011. aastal oli ta üks Köler Prize’i nominentidest. Möödunud aastal valiti Tõnis Saadoja osalema maineka Wiels’i kunstikeskuse residentuuriprogrammis Brüsselis.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

04.11.- 23.11.

KAREL KOPLIMETS JA MAIDO JUSS

Flat Circle / Suletud ring

04.11.- 23.11.

KAREL KOPLIMETS JA MAIDO JUSS

Flat Circle / Suletud ring

Esmaspäeval, 04.11.2019 kl 18.00 avavad Karel Koplimets ja Maido Juss Draakoni galeriis näituse „Flat Circle / Suletud ring”. Näitusel eksponeeritud samanimeline videoinstallatsioon käsitleb informatsiooni üleküllusest lähtuvaid küsimusi kaasaja meedias, inimteadvuses ja arusaamades.

Informatsiooni üleküllust seostatakse üksikindiviidi raskusega suurt kogust teavet omastada ning sellest asjakohast eristada. 2016. aastal genereeris inimkond internetis iga päev umbes 44 eksabaiti informatsiooni, ennustatakse, et aastaks 2025 see arv kümnekordistub. Sealjuures toodeti 90% kogu maailmas eksisteerivast informatsioonist viimase kahe aasta jooksul. Igaühel kellel on ligipääs (vabale) internetile, oleks justkui ligipääs lõputule andmehulgale. Elame ajal, kus erinev teave (ja ka tõde) peaks olema kättesaadavam, kui eales varem, kuid paradoksaalsel kombel on reaalsus teistsugune.

Deepfake, fake news, trollivabrikud, clickbait meedia – need on ainult mõned viisid, kuidas infoga manipuleerida. Tänapäeva propaganda ja infosõjad toimivad paljuski nähtamatult ja järjest keerulisem on eristada võltsuudiseid reaalsetest või poliitiliselt motiveeritud infot faktidest. Üha rohkem inimesi kasutab oma peamise uudiste allikana sotsiaalmeediat. Uudised, mis apelleerivad pigem emotsioonidele kui kontrollitud faktidele, müüvad paremini. Tõde ja faktide kontrollimine on kohati muutunud sekundaarseks või halvemal juhul täiesti ebaoluliseks. Oleme jõudnud punkti, kus tõe leidmiseks tuleb teha meeletult tööd või siis riskida ja intuitiivselt usaldada valitud allikaid. Lisades sellele kõigele võltsinformatsiooni genereeriva tehisintellekti, tundub olukord aina lootusetumaks muutuv.

Maido Jussi ja Karel Koplimetsa installatsioon esitab 0,000000136 eksabaiti informatsiooni videomaterjali kujul.

Tänud: Aare Juss, Helen Koplimets, HN Steel OÜ, Kaisa Maasik, Madis Kurss.
Fotod: Karel Koplimets

Näitus jääb avatuks kuni 23. novembrini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

25.11.- 14.12.

MARI ROOSVALT

Meretagune

25.11.- 14.12.

MARI ROOSVALT

Meretagune

Esmaspäeval, 25.11.2019 kl 17.00 avab Mari Roosvalt Draakoni galeriis isiknäituse „Meretagune”.

Näitusel saab näha käesoleval aastal loodud maale ja kuulda maalidest inspireeritud heliinstallatsiooni „Meri”, mille autoriteks on Örnólfur Eldon Þórsson ja Krõõt-Kärt Kaev.

Mari Roosvalt mõtiskleb näituse saateks: „Mere ääres elades ja igapäevaselt selle võimsa loodusjõu muutumist nähes leian end küsimast, mis on meretagune? On see sügavus või midagi muud? Kliimamuutus, globaalne või lokaalne katastroof? Minimalistlike, ent ülimalt vitaalsete värviliste ja biomorfsete kujundite kaudu proovin lahata neid küsimusi mulle omases maalikeeles. Kaasajale resoneerivad fotokorjed omandavad aasta-aastalt üha enam tähtsust minu loomingus. Muutes pildipinnad kohati suurteks lavastusteks liigun üha enam vaba maalilisuse poole, kus näen loodust ja kunsti tihedas seoses olevat. See maalikunstil ja muusikal põhinev väljapanek on loodusstiihia ainetel loodud tervik.”.

Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1969. aastal maalikunsti eriala lõpetanud Mari Roosvalt on töötanud kunstiõpetajana Tallinna 7. Keskkoolis, Tallinna 46. Keskkoolis, Tallinna Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Alates 1992. aastast on Mari Roosvalt olnud tegev erinevatel ametikohtadel Tallinna Kunstiülikoolis ja nüüdses Eesti Kunstiakadeemias. Alates 1970. aastast aktiivselt näitusetegevuses osalevat Mari Roosvalti on tunnustatud mitmete mainekate auhindadega, sealhulgas Konrad Mäe nimelise maalikunstipreemiaga. Avatav näitus järgib Mari Roosvaltile 1990. aastate lõpus omaks saanud maalimislaadi, mil 1980. aastatel abstraktses laadis maalinud ja 1990. aastatel abstraktsesse ekspressionismi liikunud kunstnik alustas väljakujunenud maalilaadile fotopanuste lisamist.

Kunstiteadlane Juta Kivimäe on Mari Roosvalti loomingust kirjutatud: „Ürgne loodusstiihia vaheldub vana kõrgkultuuri urbanistlike kihistustega teineteist välistamata. Teda on paelunud üldist esindavad fragmendid, keskkonnale iseloomulikud märgid või sümbolid, aga ka võrdlusmoment looduskeskkonnaga. Roosvalti töödes tuleb ilmsiks midagi, mida oleme täna harjunud pidama euroopalikuks vaatepunktiks kultuurile. Abstraktsetest faktuuri- ja värvielamustest esile astuvad konkreetsed fragmendid dokumenteerivad kohalolekut ajas ja paigas, mis temale omasel moel on maalides jäädvustatud ja nende kaudu vaatajale vahendatud. Vaatajani jõuab elamus kohati vanast, kohati aga kaasaegsest inimkultuuri ja looduse haprast sümbioosist, mille perspektiivid uues aastatuhandes on ettearvamatud. See kõik on väga maaliline ja jääv.”.

Näitus jääb avatuks 14. detsembrini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

2018

17.01.- 03.02.

URMAS VIIK & SOHVI VIIK

Ruve Rääsa ebaharilik juhtum

17.01.- 03.02.

URMAS VIIK & SOHVI VIIK

Ruve Rääsa ebaharilik juhtum

Kolmapäeval, 17. jaanuaril kell 17.00 avavad Urmas Viik (1961) ja Sohvi Viik (1991) Draakoni galeriis ühise näituse „Ruve Rääsa ebaharilik juhtum“.

Kunstnikud positsioneerivad end ja oma ülespanekut üsna sirgjooneliselt: „Peenutsemata genereerida kunsti, mis ei analüüsi, kontseptualiseeri ega metatasanda ja mida mõistaksid paljud. Mis oleks enamvähem banaalne. Ruve Rääsa ebaharilik juhtum on lihtne lugu, mille sisu võiks lahti seletada paari lausega. See on graafiline muinasjutt, maagilis-realistlik novell, kus peategelane on Easy Rider ja Mad Max ühes isikus. Kakskümmend viis meetrit koomiksit, seda elustav videoraam ja muidugi tsikkel. Aga Ruve Rääsk on tegelikult olemas ja juhtum, mis end koomiksi ja video abil demonstreerib on peaaegu päris. Olgu selle kinnituseks mootorratas, mille ta näitusele loovutas. Jah, just!“

Näitus jääb avatuks kuni 3. veebruarini 2017.

Tänud: Ruve Rääsk, Mari Viik, Tiit Kalluste, Elina Kask, Katriin Tralla, Kaspar Kalluste, Erik Pauklin, Viljar Seeblum, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Urmas Viik on peamiselt tuntud graafiku ja raamatuillustraatorina, lisaks kuulub tema loomingusse ka mitmeid installatiivseid töid. Urmas Viik on lõpetanud Eesti Kunstiülikooli (endine ERKI, nüüdne EKA) aastal 1991. Urmas Viik on pidevalt tugeva tegijana osalenud Eesti kunstielus mõnikümmend aastat. Lisaks isiklikule loomingulisele tegevusele on ta olnud Tallinna Ülikooli kunstiosakonna professor ja juhtinud pikka aega EKA graafikaosakonda. Urmas Viigi eelmised isiknäitused „Muhu Inglid“ toimusid 2017. aastal Tampere majas Tartus, Kondase keskuses, Viljandis ja Kuressaare raegaleriis. Viimase kümne aasta jooksul on Urmas Viik osalenud üle kolmekümnel illustratsiooninäitustel välisriikides, mh. Itaalias, Israelis, Ameerika Ühendriikides, Lätis, Jaapanis, Prantsusmaal ja mujal. Urmas Viik on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi, sh. Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia, Sadolini kunstipreemia, lisaks diplomid erinevatelt illustratsiooni-triennaalidelt. Tema kujundatud ja illustreeritud raamatud on korduvalt auhinnatud 25+5 kaunima raamatu konkursil.

Sohvi Viik on omandanud bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotoosakonnas 2014. aastal ja magistrikraadi EKA installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas 2016. aastal. Lisaks on ta täiendanud end Bergeni Kunstiakadeemias Norras. Draakoni galeriis esines Sohvi Viik viimati isiknäitusega „Tõeline kujutlus. Kujutletud tõelisus“ aastal 2016. Ta on osalenud mitmetel rühmanäitustel, sh. „Folkpsühhedeelia“ (koos Urmas Viigi ja Anna Viigiga) Tallinna Kunstihoone galeriis 2015. aastal ja „Rituaalid selguse tingimustel“ (kuraator Tarvo Hanno Varres) ISFAG galeriis 2014. aastal.

07.02.- 23.02.

REIMO VõSA-TANGSOO

Vahetu vaevatasu

07.02.- 23.02.

REIMO VõSA-TANGSOO

Vahetu vaevatasu

Alates kolmapäevast, 7. veebruarist on Draakoni galeriis avatud Reimo Võsa-Tangsoo (1976) isiknäitus “Vahetu vaevatasu”.
23. veebruaril algusega kell 13.30 toimub galeriis näituse lõpetamine kunstnikuvestluse vormis.

„Me oleme harjunud rääkima ületootmise kurnavast mõjust looduskeskkonnale, kuid märksa vähem on saanud tähelepanu viisid, kuidas me oma enese inimkeskkonda saastame.
Pilt kõnelevat rohkem kui tuhat sõna. Digitaalse pildipöörde järgses maailmas tähendab see, et toimub kasvava kiirusega tähenduse juurde tootmine, mis oma ulatuselt tõenäoliselt juba ületab n-ö reaalsete asjade tööstuse. Nii on sõna, mis ütleb märksa vähem kui pilt, muutunud tänapäeval üheks võimalikuks pildiökonoomia ja ökoloogia vahendiks.
Reimo Võsa-Tangsoo eksponeerib oma näitusel „Vahetu vaevatasu“ ekfraasidena mehaanilise täpsusega kirjeldatud fotosid viimase aasta meediapildist, lootes meie ühisele kogemusele, mis võimaldab ühtemoodi aru saada mitte ainult kirjeldusest „päikeseloojang mererannal“, vaid ka märksa keerulisematest päevakajalistest kujutistest.“

– Indrek Grigor

Näitus Draakoni galeriis jääb avatuks kuni 23. veebruarini 2018.

Tänud: Abikaasa, Anneli Porri, Sulo Kallas, EKA Fotoosakond, Indrek Grigor, Peeter Talvistu, Tõnu Karjatse, Maris Karjatse, Mari Armei, Andre Joosep Arming, Annike Laigo,
Mistra-Autex AS, Eventech OÜ.

Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reimo Võsa-Tangsoo (1976) kaitses 2011. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Ta on kasutatund oma töödes interaktiivseid elemente ning vaatajal on alati oluline roll kunstitoese mõtestamisel ja tähenduse loomisel. Võsa-Tangsoo töödes põimuvad ikoonilised kujutised, keel, poliitikat ja innovatiivsed tehnoloogiad. Käesolev näitus oli esmakordselt esitatud Tartu Kunstimaja monumentalgaleriis 2017. aasta novembris.

27.02.- 17.03.

LINNAR UUM

Balansis nulltolerantsis

27.02.- 17.03.

LINNAR UUM

Balansis nulltolerantsis

Teisipäeval, 27. veebruaril kell 17.00 avab Linnar Uum (1987) Draakoni galeriis isiknäituse „Balanced in Zero Tolerance / Balansis nulltolerantsis“. Näitus jääb avatuks 17. märtsini 2018.

Linnar Uumi isiknäitus käsitleb kunstniku kogemusi grafiti ja tänavakunsti maastikul. Kunstniku sõnul on tema elus tähtsal kohal linn, selle sünergia, inimesed, kes seal elavad ja läbi käivad ning kõik, mis see suur tulukestega organism endas peidab. Nii kuidas linn hingab, suudab see ka inspireerida.
Autori peamiseks loomekeskkonnaks on olnud Tallinna tänavad, majad ja seinad. Üldjuhul on aga Tallinnas kehtestatud tänavakunsti osas nulltolerants. Õigupoolest peab kunstnik ise seda üheks tänuväärseimaks asjaks, mida linnavõimud selle kunstivormi jaoks teinud on. See aitab säilitada koos linnadega sündinud urbanistlik-orgaanilise parasiidi iseloomu.
Laiemas kontekstis keskendub kunstnik Linnar Uum teostes mitte ainult lõpptulemusele, vaid ka teekonnale, valides samal ajal kujundit ja keelt, ning kohta, kus teos inimesi soovitud viisil kõnetaks. Oma loomeruumi jõudmiseks on ta pidanud kasutama võtmete asemel lõiketange ja lifti asemel mööda seinu ronima.
Orienteerudes keelualade, kirjutatud ja kirjutamata reeglite vahel, soovib kunstnik võtta hetk aega galeriis. Kuid pea sama sobimatu kui grafiti kiriku seinal, on ta ka galeriiruumis, arvab Uum. Grafiti mainest hoolimata on kunstimuuseumid ja galeriid, kaasa arvatud Kumu kunstimuuseum, väljendanud huvi selle näitamisest oma institutsionaalses keskkonnas. Kuid kuidas seda teha tuleks, et säiliks kunstivoolu olemus ja hing? Kui illegaalse grafiti ilming toob kaasa pahameele, paanika ja küsimuse, kuidas see jälg võimalikult kiiresti kaotada, siis tõenäoliselt on valutum pidada silmas, et tulest rääkimiseks ei pea tingimata tuld tegema. Galerii annab võimaluse turvalises keskkonnas põgusalt jutustada millestki, mida on oma loomuse tõttu raske piiritleda.

Tänud: Aarne Mesikäpp, Marko Nautras, Villu Jaanisoo, Asmo Villak, Jaan Kompus, Elin Kard, Hans-Otto Ojaste, Sidney Lepp, Paula Johanna Rõuk, Johannes Luik, Jürgen Paavel, Kuido Parkonen, Silver Korjus, Sten-Erik Remmel, ema, isa, Spekter, Eesti Kunstiakadeemia, Draakoni galerii.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

20.03.- 07.04.

MARIS KARJATSE

Ema pole kodus

20.03.- 07.04.

MARIS KARJATSE

Ema pole kodus

20.03.-07.04.2018

„Ärevuse olemus seisneb objekti kohalolus, mitte selle puudumises.”
Jacques Lacan

Ema ei saa lapsele alati serveerida kõike ja kohe – see on intensiivne ja omal moel valus teadmine, millel on lapsele kokkuvõttes konstrueeriv mõju. Kuidas olla „piisavalt hea ema” ka siis, kui laps hakkab iseseisvuma? Lapse üksinda koju jäämine toob nii lapses kui ka vanemas esile vastuolulised emotsioonid – muretsemise, ärevuse, vabanemise ja põnevuse. Puudumise võimalikkus annab kohalolekule turvatunde. Lapse jaoks võib kõige enam ärevust tekitada suhe puudumisse. Inglise pediaater ja psühhoanalüütik Donald Winnicott on rõhutanud üksiolemise võime olulisust, ta ei pea sellega silmas mitte üksteisest eemaldumist ega üksindust, vaid ema mittesekkuva lähedalolemise tähtsust.

Käesolev näitus on Maris Karjatse varasemate teoste „Piisavalt hea ema” (2016) ja „Fort-da” (2017) edasiarendus. Kui eelmistes teostes oli fookus lähedase inimese puudumisega seotud traumaatilisel kogemusel, siis „Ema pole kodus” käsitleb äraolekut kui positiivset ja vabastavat fenomeni. Karjatse lähtub teostes isiklikest illusioonidest ja mälestusest ning kogub ainest argipäevaelus toimuvast, vaatleb ema ja lapse vaheliste suhete dünaamikat ning analüüsib läheduse, eemaldumise ja iseseisvumisega seotud ambivalentseid emotsioone.

6. aprillil algusega kell 17.00 toimub galeriis näituse lõpetamine.

Kunstnik tänab: Marie ja Tõnu Karjatse, Elin Kard, Sirja-Liisa Eelma, Reimo Võsa-Tangsoo, Carl-Robert Kagge, Cloe Jancis, EKA fotograafia osakond, Marco Laimre.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Maris Karjatse on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Ta on lõpetanud inglise filoloogia ja inglise keele õpetaja eriala Tallinna Ülikoolis (2002) ning kaitsnud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas (2017), kus jätkab hetkel ka magistriõpinguid. Umbrella Grupi liikmena osales Maris Karjatse näitusel „Confusion” EKKM'is (2016) ning näitusel „Tegelt on teisiti” ARSi Projektiruumis (2017). Käesolev näitus on kunstniku esimene isiknäitus.

09.04.- 28.04.

PEETER LAURITS

Väljasõit

09.04.- 28.04.

PEETER LAURITS

Väljasõit

Esmaspäeval, 9. aprillil kell 17.00 avab Peeter Laurits Draakoni galeriis isiknäituse „Väljasõit“. Näitus jääb avatuks 28. aprillini 2018.

Peeter Laurits: „Näitus „Väljasõit“ vaatab inimest, kes on ootamatus rollis tundmatusse kohta sattunud. Õigemini, vaatab inimesest läbi, vaatab inimese pilguga seda imelikku ümbrust, viirastuslikest biovõrkudest koosnevat virtuaalsust, mis kasvab tema tsivilisatsiooni varemetel. Vaatab seda intelligentset miskit, kes alles kaalub, kuivõrd saab inimesele tegevusvabadust lubada.

Sellel mälestusväärsel kevadel, kui päikesetuuled World Wide Webi ja Wood Wide Webi segi puhusid, kaotasid inimesed oma jalgealuse ja koordinaatteljestiku.
Mets ja andmepilved, seevastu, kasvasid kokku silmnähtava mõnuga. Ülestikku ja läbisegi põimunud hüperruumides avanes uusi maastikke ja dimensioone, aga inimese jaoks seal enam õiget kohta polnud. Keegi lihtsalt enam ei kartnud inimesi. Ei oldud ka otseselt vaenulik, aga suvaline digisääsk võis lihtsalt nalja pärast vilet lastes selga maanduda ja su lömastada. Või siis avastasid, et miski, mida oled harjunud seeneks ja samblatutiks pidama, teeb sulle Turingi testi.
Tuli jälle õppida, nagu jääajalgi, kuidas istuda ja kuhu astuda. Õppida viisakalt käituma ja tänulik olema.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Peeter Laurits (1962) on õppinud Tartu ja Leningradi Riiklikes Ülikoolides, Eesti Humanitaarinstituudis ja New Yorgi International Center of Photography’s. Kaheksakümnendatel keskendus Laurits fotograafiale, üheksakümnendatel algas tema rahvusvaheline näitusetegevus ja see on olnud tihe. Ta on töötanud koos Chicago Roy Boyd Gallery, Reykjaviki The Living Art Museumi, Lissaboni Museu dÁgua, Londoni Ragged School Gallery, Berliini Giedre Bartelt Gallery, Groningeni Pavlov Media Labi jpt. Peeter Laurits on loominguliste rühmituste „Igavesti Sinu“, „DeStudio“ ja „Kütioru Avatud Ateljee“ üks asutajaid. Olulisemad näitused on „DeStudio Haigused ja Metamorfoosid“ (1993), „Igaviku Sünnipäev“ (2001), „Uputus“ (2002), „Mullatoidu Restoran“ (2003), „Viies Aastaaeg“ (2007), „Logos & Mythos“ (2013), „Codex naturalis“ (2015). Peeter Lauritsa töid on paljudes avalikes ja erakollektsioonides, nagu Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Norton Dodge’i kollektsioon New York, Chicago Ülikooli Fotomuuseum, KIASMA Helsinki, Lissaboni Museu D’Agua, Siddhartha Art foundation Kathmandu jpt. Tema monumentaaltöid on tellitud avalikku ruumi. 2017/2018 kutsuti ta Tartu Ülikooli vabade kunstide külalisprofessoriks.

30.04.- 19.05.

URMAS PEDANIK

Simuleeritud maailmad

30.04.- 19.05.

URMAS PEDANIK

Simuleeritud maailmad

Esmaspäeval, 30. aprillil kell 17.00 avab Urmas Pedanik (1949) Draakoni galeriis isiknäituse „Simuleeritud maailmad“. Näitus jääb avatuks 19. maini 2018.

Urmas Pedanik kerkis kunstimaailma üldfoonilt esmakordselt esile 1970. aastate teises pooles toonases Eesti NSV-s uuendusliku hüperrealistliku maalikäsitlusega. Tema elektroonikaalased õlimaalid, nagu näiteks “Trükitud skeem I” (1977) ja “Valgus elektri-kilbil” (1978), kuuluvad hüperrealismi katusmõiste all Eesti kunstiajaloo kullafondi, olles tänaseks arvel vastavalt Tallinna Kunstihoone ja Tartu Kunstimuuseumi püsikogudes.

Pedanik õppis aastatel 1974–1980 toonases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) õhtuses õppevormis disaini eriala, s.t nagu mitmed teisedki selle ajastu maaliuuendajad, ei olnud ta tegelikult ERKI maalikunsti kateedri kasvandik, vaid tulnud siinsele kunstiareenile “kusagilt kõrvalt”. Samuti töötas ta juba 1970. aastate algusest ENSV Kunstnike Liidu Kunstifondi näituste sektoris, olles varakult sõna otseses mõttes kunstimaailma telgitagustega tuttav.

Esimene Urmas Pedaniku isiknäitus toimus 1981. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis. 1984. aastast sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Paradoksaalselt tekkis tema loomingusse alates 1986. aastast peaaegu veerandsajandi pikkune paus, mis kestis 2010. aastani. Nii on tema 2018. aasta kevadel Draakoni galerii isiknäitus järjekorras alles tema viies isiknäitus.
Pedaniku elektroonikaalaste maalide fenomeni selgitabki lühidalt paradoks, et kunstniku eelistatud hüperrealistlik käsitlusviis, tema n-ö esteetiline lähtekood ei ole põhimõtteliselt muutunud, küll aga on kardinaalselt muutunud maailm selle taustal. Kui valmis 1977. aasta seeria “Trükitud skeem I–II”, siis tegeles see kunstniku teravustatud realiteedisegmendiga analoogelektroonika ajastust, s.o raadio ja televisiooni kuldajast. Ent kui 2010. aastal valmis “Trükitud skeem III”, siis oli pildil juttu juba tänase digitaalse elektroonika ajastust: analoogsignaalid olid vahepeal asendunud arvsignaalidega, pidevad signaalid digitaalsete nullide ja ühtede jadaga.

2017.–2018. aastal on Urmas Pedanik oma hüperrealistlikes vaikeludes süüvinud tehnoloogia arengusse juba hulga avaramal ajaloolisel skaalal. Ta on sisuliselt kogu senise kommunikatsioonitehnoloogia ajaloo taandanud põhimõtteliselt kolme paradigmaatilisse etappi, kolmeks keskseks visuaalseks metafooriks: vaakumlamp, transistor ja digitaalne trükkplaat. Alguses oli lampraadio. Seejärel tulid transistorraadio ja kineskoopteleviisor. Nüüd oleme sisenenud digitaalajastusse, mil saade läheb eetrisse, ent saab ühtlasi järelkuulatavaks või -vaadatavaks internetis. Informatsioonitehnoloogia ja telekommu-nikatsiooni areng on viimase sajandi jooksul olnud märkimisväärselt kiire; võime vaid aimata, milliseks kujuneb meediatööstuse tulevik, kuhu koonduvad konglomeraadid ja kui peeneks hajuvad signaalivõrgustikud.

Näitusega kaasneb kataloog.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

29.05.- 09.06.

Lasnamäe. Lõpetamata linn

29.05.- 09.06.

Lasnamäe. Lõpetamata linn

Teisipäeval, 29. mail kell 18 avatakse Tallinnas Draakoni galeriis Eesti Kunstiakadeemia kevadine arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna aastanäitus, mis sel korral kannab pealkirja “Lasnamäe. Lõpetamata linn”. Näitusel küsitakse, milline on Lasnamäe tulevik, millised on Lasnamäe ja teiste sarnaste vabaplaneeringuga paneelelamurajoonide probleemid ja mida saab paremaks muuta? Näitus võtab kokku EKA ja Harvardi Ülikooli disainikooli arhitektuuritudengite ja osakonna õppejõudude lõppeva õppeaasta töö, mis keskendus Tallinna suurima linnaosa tulevikuvisioonidele. Näitus jääb avatuks 9. juunini.

EKA arhitektuuriteaduskonna dekaani Andres Ojari sõnul teeb näituse pea igale tallinlasele põnevaks see, et paneelelamurajoonides elab ligikaudu pool Tallinna elanikkonnast: “Lasnamäe probleemid ja väljakutsed on tuttavad nii mustamäekatele, õismäekatele, Pelgulinna ja ka palju pisemate asumite, näiteks Keldrimäe asukatele. Tudengite tööd pakuvad erinevatele probleemidele erinevaid lahendusi ja loodetavasti ärgitavad külastajaid ka ise kaasa mõtlema,” selgitas Ojari.

Lõppeval õppeaastal tegelesid Tallinnas asuva Lasnamäe linnaosa mõtestamisega nii EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna tudengid kui ka teaduskonna personal. Koostöös kinnisvaraettevõttega Kapitel ja Tallinna linnaga visioneeris Lasnamäe tuleviku üle ka EKA arhitektuuriosakonna uurimisgrupp Lõpetamata Linn ning sellest omakorda arenes välja koostöö Harvardi Ülikooli disainikooliga, kus samanimelist linnaehituslikku stuudiot vedas eesti linnaplaneerija Andres Sevtšuk. Näituse eesmärk on EKA vedamisel toimunud koostöö tulemuste näitamine ja linnaruumist mõtlemise propageerimine. Laupäeval, 2. juunil kell 11 toimub näitusel kuraatorituur.

Paneelelamurajoonid tõotasid kiirelt kasvavatele linnadele efektiivset ning odavat ehitamist ja tervislikku ning valgusküllast elu ning katavad seetõttu täna suuri alasid. Ent ideeliselt, ruumiliselt ja ehituslikult on need asumid sageli kas iganemas või hoopis lõpetamata. Tallinna “mäed” vajavad täna uut perspektiivi ja mõtestamist praeguseks oluliselt muutunud majanduslikus, kultuurilises ja tehnoloogilises keskkonnas. Näitus “Lasnamäe. Lõpetamata linn” uurib, millised on modernistliku linnaruumi väärtused täna ja võimalused tulevikus, kuidas mõjutavad nende arengut muutused igapäevases transpordis ja liikuvuses ning millist linna me kasutajatena tegelikult ootame ning soovime.

Näitusesse panustanud kolme osapoole – EKA tudengite, Lõpetamata Linna uurimisgrupi ja Harvardi stuudio osalejate – töö on liidetud ülevaatlikuks kogumiks, mis kirjeldab nii linnaosa murekohti, probleeme kui ka otseseid lahendusi ja arengusuundi.

Lõpetamata linn on EKA Arhitektuuriteaduskonna poolt koostöös Tallinna linnaga läbiviidav kolmeaastane laiapõhjaline uurimistöö, mis küsib, milline võiks olla hea ja elamisväärne linn 21. sajandil ja kuidas see võiks väljenduda Tallinna linnaehituslikus arengus. Suuremahuline teadusprojekt keskendub Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste tulevikustsenaariumite uurimisele. Uurimistöö läbiviimine saab teoks tänu kinnisvaraettevõtte Kapitel toetusele, kes panustab projekti kolme aasta jooksul kokku peaaegu pool miljonit eurot.

Näituse kontseptsioon ja kujundus: arhitekt ja EKA õppejõud Johan Tali koos 2. kursuse arhitektuuritudengitega
Toetajad: Kultuurkapital, Kapitel

Illustratsioon: Ulla Alla, Nina Steiner ja Madli Kaljuste stuudioprojekt

11.06.- 07.07.

KELLI VALK

Helene pärandus

11.06.- 07.07.

KELLI VALK

Helene pärandus

09.07.- 01.08.

LEMBE RUBEN

Spontaansuse kood

09.07.- 01.08.

LEMBE RUBEN

Spontaansuse kood

Esmaspäeval, 09.07.2018 kell 17.00 avab Lembe Ruben (1974) Draakoni galeriis isiknäituse „Spontaansuse kood”.

Tundlikumad inimesed otsivad viimasel ajal kaduma läinud olemise koodi.

Näitus võrdleb inimese olemist oma loodud süsteemides looduse loomulike struktuuridega.
Meid kammitsevad ühiskonna normid, trendid, moed, reeglid, teiste arvamus, kinnisideed, see, kuidas asjad “olema peavad” (aga enamasti ei ole), standardid, kontroll iseenda ja teiste üle, elu masinate ette antud piiravas maailmas ning stress, milleni see kõik viib.
Kust algab aga inimene ise – vaba, loominguline ja spontaanne, originaalne Mina?
Looduses valitsevad omad elu mustrid. Sambla teekonda puutüvel juhib teatud kord aga kogu struktuur on vaba ja spontaanne. Mitte kunagi ei jäljendata täpselt olnut või naaberpuul toimuvat.
Ka kõik head ideed, looming ja leiutised tekivad spontaansusest ehk momendil kui inimene ei ole keskendunud – ei mõtle etteantud kategooriates. Sel momendil avaldub sisemine tõde, tarkus ja intuitsioon.

Spontaansus ravib! USA psühhiaater J. Moreno järgi tegeledes spontaansuse ja loovusega, väheneb ärevus ja neurootilised nähud kaovad. Inimese paremaks toimimiseks oleks vaja juhendivabamat elu. Loovuse ja terve psüühilise meele avaldumiseks vajalik seisund on olla vaba ja mitte kontrollitud. Tuleb arendada loovust ja intuitsiooni.
Õiget olemise tunnetust tuleks õppida looduselt – struktureeritud spontaansust, mugavaimat eluvõimalust vastavalt ümbritsevatele oludele, ressursside kasutamist nii palju, kui vajalik aga mitte nii palju kui võimalik, mõõdukust ja originaalsust. Looduse kulgemises on organismile endale kasulik kord, aga puudub loogikavaba ennasthävitav standarditele alluv mentaliteet.

“Joondumised” – graafilised lehed
Trükitud inimesele mingiks otstarbeks vaja läinud traatidega, mis on kujult võimalikult suure loodusliku vabadusega. Vajalikud sõlmed, hargnemised, vabad ja spontaansed teekonnad. Neile vastanduvad samblatrükid – looduse kord ja spontaansus.

“Kased käivad valged” – fotoanimatsioon
See on sekkumine looduse korda/korratusse inimese reeglitega – kased peavad olema valged.

Psühhiaater Jacob L. Moreno: “Jumal on spontaansus, seepärast on käsk: ole spontaanne!”

Tänukiri: “Maailm tänab Sind selle ilusa mustri eest, mis Su jalataldade alt käidud teid mööda tekib!”

Lembe Ruben

Lembe Ruben on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal ja kaitsnud samas 2002. aastal magistrikraadi tööga teemal „Alateadlikud loomemeetodid ja -kujundid“. 2011. aastal tunnustati tema loomingut Eduard Viiralti nimelise noore kunstniku preemiaga. Lembe Rubeni tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Hjõrringi Kunstimuuseumi (Taani) ja Mark Rothko keskuse (Läti) kogudesse. Ta on Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Lisaks esinemisele arvukatel isik- ja grupinäitustel on Lembe Ruben aktiivselt tegelenud ka õpetamisega (nt. Kumu kunstimuuseumi hariduskeskuses ja Eesti Kunstiakadeemias). Ta on iga-aastase rahvusvahelise graafikute suveateljee „Muhu Print“ üks eestvedajaid.

06.08.- 01.09.

MARE MIKOF

34-aastase J.V.J. kujutis

06.08.- 01.09.

MARE MIKOF

34-aastase J.V.J. kujutis

Alates esmaspäevast, 06.08.2018 on Draakoni galeriis võimalus näha Mare Mikofi (1941) isiknäitust „34-aastase J.V.J. kujutis”. Näituse avamine toimub kolmapäeval, 08.08.2018 kell 17.00.

Näituse Draakoni galeriis moodustab ruumis asuv Johann Voldemar Jannseni skulptuur, mis on reedel, 3. augustil k.a. Tartus Ülejõe pargis avatud Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni monumendi (mille üks autoreid on Mare Mikof) osaline edasiarendus. Näitust võib vaadelda kui linnakeskkonnas asuva monumendi satelliiti kunstigaleriis ja vastupidi.

Mare Mikof: „Muutsin oma näituse (esialgu pakutud) teemat. Põhjuseks oli vahepeal Tartusse püstitatud monumendiga tekkinud uued, mulle tähtsad mõtted ja probleemid, mis selles linnaformaadis jäid kahjuks realiseerimata. Kuid skulptuuri seisukohalt on need siiski üliolulised. Aga siin pole ka midagi erilist kurtmiseks, pigem isegi üsna tavaline lugu.
Näitus figuuriga on Johann Voldemar Jannseni monumendi edasiarendus, aga hoopis vabama lähenemisega. Kinni on peetud küll faktist, et 1853. aastal oli J.V.Jannsen kolmekümne nelja aastane (ja Koidula kümne aastane). See oli ka meie Tartu kaksikmonumendi lähtemotiiv, üks ideedest.
Näituse puhul on lihtsam otsida vormilahendusi, ka neid mis mõnele võibolla tunduvad ebanormaalsed ja pole mõnikord avaliku skulptuuri puhul ka tõesti mõeldavad, kuid terviku jaoks vajalikud. Mõnus on, kui saab teha midagi teisi arvestamata, või nagu vanasti öeldi, on suurem loominguline vabadus.
Kogu vormistruktuur ise on ju ainult väline, teisejärguline küsimus, kuid selle kaudu väljendub ka meie suhtumine ülesandesse. Vorm võib olla näiteks lihtsameelne, mida me kõik muidugi püüame vältida, sest tahestahtmata on see ikkagi ka sisu peegeldus.
Me tahame meeldida eelkõige „omadele“, kelle arvamus on meile väga tähtis. Ja ootame ausat hinnangut just neilt, kellega arvestame. Mitte üldist arvamust. Seega oleneb palju sellest, kes kriitikat teeb, milline on „kunstinõukogu“ koosseis!
See tekst on õigustus. Ma polekski nii kirjutanud, kui minu töö poleks J.V.J.nr.2.
Lisasin figuurile silmatorkava aluse, et uus-brutaalsuse abil siduda ajaloolist kaasajaga.”

Näitus Draakoni galeriis jääb avatuks 1. septembrini 2018.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

04.09.- 22.09.

UNO ROOSVALT

Hekk

04.09.- 22.09.

UNO ROOSVALT

Hekk

Esmaspäeval, 24.09.2018 on Draakoni galeriis võimalus näha Uno Roosvalti (1941) isiknäitust „Hekk”. Näituse lõpetamine toimub galeriis reedel, 21.09.2018 kell 17.00. Näitus on avatud kuni 22.09.2018.

Galeriis on väljas tööd kahel erineval teemal: fotod seeriast „Minu aed“ ja joonistused „Eeskujud. Eduard Wiiralt I-X“ ning „Igihaljad ja sõbrad“. Fotoseeria „Hekk“ on aidanud pannooks kujundada kunstnik Inga Heamägi. Nii kunstnik kui ka kujundaja leiavad kahel teemal olevat palju sarnast ja ühendavat.

Uno Roosvalt: „Olen tegelenud oma aias juba üle neljakümne aasta igihaljaste puude ja põõsaste kasvatamise, pügamise, vormimise ja paljundamisega. Tänaseks on mu kasvandikud saavutanud täie elujõu ja mõõtmed.
Suure austusega ja huviga olen suhtunud Eesti kunstiklassikute loomingusse. Eduard Wiiralt haaras mind terveks aastaks oma haardesse. Tulemuseks sai 10 leheline joonistuste seeria. Püüdsin tema tööd võtta detailideks lahti ja nende alusel luua oma kompositsioonid.“

Inga Heamägi: „Elustaimed nõuavad kõik hoolitsust: mis kasvab kiiresti, nõuab kammitsemist; mis aeglaselt, seda tuleb rohida, väetada, kaitsta ulukite ja muruniitja eest. Kui hekist mõni taim hävib, näeb tulemus välja nagu puuduva hambaga suu. Kõige vähem hoolt nõuab kahe meetri kõrgune roheline plankaed.
Uno Roosvalt valib oma loomingu „aeda” sobivaid taimi hoolikalt. Ta kujundab hekki kasutades selliseid kunstnikke (taimi) nagu Eduard Wiiralt, Kristjan Raud jt. Mõnda „wiiraltit” annab sobivamaks pügada, mõnda mitte. Roosvalt ehitab oma näituse üles „vabakujulise segahekina“, kus on istutatud vaheldumisi väikeste gruppidena erinevaid põõsaid, mis erinevatel aastaaegadel rõõmustavad aednikku vaheldusrikkusega ning meelitavad lõhnavate õite ja viljadega aeda linde ning liblikaid.

Hekk istutatakse paljudeks aastateks. Et istutatud taimed end hästi tunneksid ja edukalt kasvaksid, nii et moodustuks korralik tihe hekk, on tarvis enne istutamist pinnas hoolikalt ette valmistada. Nii on ka Uno Roosvaldi loominguga – kunstnik valmistub näitusteks ette kaua ja hoolikalt. Kõigepealt ideekavandid, näituse koha otsimine, ideekavanditega töötamine 1:1 mõõtkavas, kerge kahtlemine, näitusekoha kinnitamine, näituse nime valimine, täpsemate kujundite valimine, näitus. Enne näituse tegemist peab olema kunstnik, enne kunstnikuks saamist tuleb kaua õppida. Ja enne õppima asumist tuleb kandideerida ja konkureerida. Ja enne seda peab endas üles otsima väikse taime, mille eest hoolt kanda, pügada, muretseda ja armastada.“

Näitus toetavad Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

24.09.- 13.10.

AUGUST SAI

Kakskümmend käänet

24.09.- 13.10.

AUGUST SAI

Kakskümmend käänet

Esmaspäeval, 24.09.2018 kell 17.00 avab August Sai (1983) Draakoni galeriis isiknäituse „Kakskümmend käänet”. Näitus Draakoni galeriis jääb avatuks kuni 13. oktoobrini 2018.

Näituse juhatab kunstnik sisse looga „Paroodia”: „Start. Laps näeb kaldalt paadivõistlust. Sörgib sellega kaasa. Lapse käes on nöör. Selle otsas on mängupaat, mis lohiseb tema taga. Võistlejad koguvad hoogu. Laps ei jää kiiruses alla. Mängupaat tiirleb ja pöörleb nagu õnge otsa sattunud kala. Kõik ümberringi elavad kaasa. Laps vaatab paremale, tribüünide suunas. Vaatab vasakule, kaks paati teineteisele edumaad anda ei taha. Üks paat on must. Teine on valge. Laps pigistab rusikas olevat nööri. Paneb hoogu juurde. Tema paat nimega „Don Quijote!“ ei jää hetkekski maha. Kõik on valmis viimaseks spurdiks. Aerud versus lapse väledad jalad. Kõik ümberringi hajub sel hetkel ära. Kuulda on ainult südame kära. Tunda võib ainult jalgades põlevat valu. Silmad ei näe. Keha kihutab edasi omal väel. Laps tirib järsku nöörist. Paadid lendavad temast mööda. Laps laseb nöörist lahti. Jääb seisma ja edasi enam ei lähe. Finish.“

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

August Sai Sündinud 1983. Elab ja töötab Tallinnas. Haridus 2010 FLACC Workplace for visual artists, residentuur, Genk, Belgia 2010 - .... Eesti Kunstiakadeemia, vabade kunstide teaduskond, maal, MA, katkestatud 2007 - 2010 Eesti Kunstiakadeemia, vabade kunstide teaduskond, maal, BA Isiknäitused 2018 „Kakskümmend käänet“, Draakoni galerii, Tallinn 2014 „Taustade Taga (On Keele Valdused ja Paljas Kujutis)“, Hobusepea galerii, Tallinn 2011 „1+2+3+4=10“, Draakoni galerii, Tallinn Ühisnäitused 2016 „Bad Habits“, kuraatorid Madli Ehasalu ja Sven Parker, Tehnika tänava korterinäitus, Tallinn 2014 „ATM“ (koos Manfred Dubovi ja Tambet Mullariga), Tartu Kunstimajamonumentaalgalerii 2012 „Taandumine“ (koos Manfred Duboviga), Haapsalu Linnagalerii 2011 Kunstifestival „Seanahk III“, kuraatorid Jaan Toomik ja Johannes Deimling, Haapsalu 2011 „Minu erootika“, kuraator Teet Veispak, Rakvere näitusemaja 2011 „Videoformes“, video ja uusmeedia festival, Clermont - Ferrand, Prantsusmaa 2010 „Welcome to the Machine“, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tallinn 2010 „193x282“, kuraatorid Kaido Ole ja Tõnis Saadoja, Vaal galerii, Tallinn 2010 „Feisbuk“, kuraator Erki Kasemets, Rakvere teater Bibliograafia Andri Ksenofontov. Mis kunsti mõttest sai? Sirp, 02.09.2011 2011 FLACC Workplace for visual artists aastaraamat 2011 Transit European Young Talent Forum aastaraamat

15.10.- 03.11.

SASKIA JäRVE

Nähtamatud

15.10.- 03.11.

SASKIA JäRVE

Nähtamatud

09.11.- 23.11.

MARI VOLENS

Vaikne pöörd

09.11.- 23.11.

MARI VOLENS

Vaikne pöörd

26.11.- 15.12.

ANN PAJUVäLI

Põrkepinnad ja pehmed maandumised

26.11.- 15.12.

ANN PAJUVäLI

Põrkepinnad ja pehmed maandumised

Esmaspäeval, 26.11.2018 kl 17.00 avab Ann Pajuväli (1990) Draakoni galeriis isiknäituse „Põrkepinnad ja pehmed maandumised“.

2017. aasta kevadel pälvis Ann Pajuväli magistritöö „Pick One Thing, Anything“ eest Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku preemia. EKA Noore Kunstniku preemiat kujutava kunsti magistritaseme tudengeile annavad Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstnike Liit koostöös välja alates 2011. aastast ning alates 2016. aastast ka tarbekunsti magistritaseme tudengeile. Preemiaga kaasneb kujutava kunsti tudengile näituseaeg Hobusepea või Draakoni galeriis ja tarbekunsti tudengile Hop galeriis.

Ann Pajuväli loomingu keskmes on peamiselt joonistusteks ja graafikaks vormunud perspektiivireegleid diskreetselt manipuleerivad ruumikujutised. Tihti on tegu seni tundmata mänguväljakutega või teiste sarnaste reeglistatud olukorra mudelitega. Pinnalisele kujutisele lisab kunstnik tihti kolmemõõtmelisi objekte. Paberil kujutatud nihestatud ruumilisus kohtub reaalse ruumi kolme mõõtmega, mis tekitab erinevaid tajuperspektiive vaataja peas. Valitsevad olematud reeglid, mille rikkumine on sama suur väljakutse kui järgimine. Kõike seda võib vaadelda kas elu metafoorina, dadaistliku mänguna või hoopis millegi muuna.

Ann Pajuväli: „Põrkepinnad on kui erinevad jonnakad takistused, mis trotsides kõiki pingutusi neist läbi murda, põrkavad oma vastase tagasi. Püüdes sellisest jagu saada, kogeb, et mõni tagasilöök teeb haiget, mõni läheb viltu ja muudab suunda. Aga vastasseisu kestel õpib ka barjäärist põrkuvaid hoope tõrjuma ning kukkumisi pehmendama. Nii võib juhtuda, et vastandumine kujuneb harjutatud tegevuseks, millega kohaneb. Selle tuttavlikkus on mugav ja lohutav. Võimalik, et kaob üldse soov sein kukutada, sest tegelikult on vahel mõnus vastu seda toetuda või lasta end selle pinnalt tagasi põrgata. Sel viisil on vähemalt kindel, et maandumine on ootuspäraselt pehme.“

Näitus jääb avatuks kuni 15. detsembrini 2018.

Suur tänu: Andi Pajuväli, Liis Pajuväli, Pärtel Eelmere.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

2017

14.12.- 07.01.

KAREL KOPLIMETS

Juhtum nr 12. Kalamaja

14.12.- 07.01.

KAREL KOPLIMETS

Juhtum nr 12. Kalamaja

Kolmapäeval 14.12.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis ja Draakoni galeriis Karel Koplimets (1986) isiknäitus „Juhtum nr 12. Kalamaja“. Näitus jääb avatuks kuni 7. jaanuarini 2017.

Postitus Kalamaja Facebooki grupist

Näitust toetavad: Caparol, Cineunit, CNC Stuudio, Focuspoint, Fotokunstnike Ühendus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia fotoosakond, High Voltage, Overall, Proplastik.

Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

09.01.- 28.01.

BRITTA BENNO

Lõksus

09.01.- 28.01.

BRITTA BENNO

Lõksus

30.01.- 18.02.

DANEL KAHAR

Koh

30.01.- 18.02.

DANEL KAHAR

Koh

21.02.- 11.03.

KAJA KANN

Tõusud ja Mõõnad

21.02.- 11.03.

KAJA KANN

Tõusud ja Mõõnad

Teisipäeval, 21.02.2017 kell 17.00 avab KAJA KANN Draakoni galeriis isiknäituse “Tõusud ja Mõõnad”.

Veelvalmimata näitust kommenteerib Madis Kolk:
„Kunstnik ise ütleb, et protsess on tema jaoks primaarne, selle käigus närib ta teemast läbi, tühjendab iseennast ja seejärel eemaldub teosest. Gobeläänide loomine algas vihast, videote päästikuks oli hirm ja seep erutas.

Mis aga tõuseb ja mis langeb?
Kus on taevas ja kus on maa?
Kas need olendid on siinpoolsusest või sealpoolsusest, kas nad kujutavad midagi või on loodud? Ja kelle poolt?
Seebist on miski lausa välja kukkunud – on see sünd või on see surm, ei taha kunstnik öelda. Usun, et ega ta ei tea. Keegi ei tea, mina ka ei tea.

Kõik see kokku räägib loodusest, armastusest ja aktiivsest tegutsemisest, kuid tegutsemine toimub justkui une ja ärkveloleku piiril. Olendid on nii siin kui ka seal, nii varem kui ka hiljem.
Tundub, et kõigepealt oli kujutis inimesest, siis kujutlemine, mis venitas ühe käe liiga pikaks või jättis pea poolikuks. Liikumise tahe on alati suunatud ülespoole või allapoole, vertikaalsel teljel, kas loob või lammutab.
Tegemist on tõusu ja mõõnaga samal ajal ning oluline on seal vahel tegutseva olendi dünaamiline liikumine. Kas miski tõuseb või langeb, sõltub sellest, kas ta loobumise kaudu vähendab oma kaalu või koormab end üle.
Ehk just tänu sellele, et Kaja Kann on etenduskunstnik, kellele keha ja liikumine on oluliseks töövahendiks, on ta suutnud staatiliste teoste sisse paigutada rohkelt dünaamilisust.
Samuti küsimus, kus üldse kätkeb tõeline dünaamilisus, väeline performatiivsus – kas ülakorruse heitlikes fragmentides, selles pidetusetajus, mida kannab linnakeskkonda eksinud uudishimulik uitaja või alakorruse kangaisse põimitud ja päevavalguse eest kaitstud igavikuihaluses. Kas konservatiiv komistab ülalt alla või allilmast igavikku… Ja kas ta siis üldse on enam konservatiiv?“

Näitus jääb avatuks 11. märtsini 2017.

Näituse meeskond: Kalle Tikas, Madis Kolk, Maike Lond Malmborg, Ly Terasmees, Pavo Kann, Merike Lond.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Pardimäe Lokaal.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kaja Kann on sündinud Vändras, viielapselises peres. Pärast keskkooli lõpetamist Tallinnas asus ta õppima Räpina Aianduskoolis konserveerimise ja toidutehnoloogia eriala. Hetkel õpib Tallinna Ülikoolis filosoofiat. Ta on esinenud Võrus, Iisakus, Palal, Vormsi saarel, Narvas, Utrechtis, Zagrebis, Hamburgis, Berliinis, Riias, Helsingis, Stockholmis, Malmös, San Diegos, New Yorgis ja mujal. Kaja Kann on rahvusvaheliselt tunnustatud iseõppinud kunstnik, kelle keel on otsekohene, sageli liialt must-valge, kuid see-eest terav. Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut või kujutab kunsti. Ise ta ei taha sellega nõustuda, kui ikkagi peab, siis see on tema jaoks pagana tõsine mäng – elu ja surma peale.

15.03.- 01.04.

7 isiknäitust

15.03.- 01.04.

7 isiknäitust

03.04.- 22.04.

ART ALLMäGI

Värvi see mustaks. I

03.04.- 22.04.

ART ALLMäGI

Värvi see mustaks. I

Esmaspäeval, 03.04.2107 kell 17.00 avab ART ALLMÄGI (1983) Draakoni galeriis isiknäituse „Paint it Black. I / Värvi see mustaks. I“.

Art Allmägi kuulub klassikalist modelleerimist valdava ja selle võimalusi kasutava noorema põlvkonna skulptorite hulka. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuri eriala (2008) ja Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala magistriõppe (2011). Art Allmägi esines Draakoni galeriis viimati isiknäitusega „Cold war / Холодная война“ (2014). Selle lumivalge installatsiooni edasiarendust sai näha 2016. aasta „Köler Prize“’i nominentide näitusel EKKM’is, kus tema tööle sai osaks publiku poolehoid ja preemia.

Oma uue väljapaneku tagamaid avab Art Allmägi järgnevate sõnadega:
„Isiku hukkumist faktina varjata on pigem keeruline, kuid võimalik on salastada surma põhjuseid ja asjaolusid. Kasvõi salastada riiklikul tasemel, kui varjata tuleb midagi üksikisikust suuremat. Võõrriigis hukkunud sõdurid viibivad tihti ametliku selgituse kohaselt – kuid lähedastele üllatuseks – puhkusel. Kuuliaukudest hoolimata seisab lahkamispaberitel: südameatakk.
Riigisaladuse avalikustamise eest saab karistada ning seda võib olla ka üksikisiku surm.
Avalikkusele kättesaadavates dokumentides on riiklikku saladust puudutavad tekstilõigud kaetud mustade tulpadega. Lugeja näeb vaid „mustaks maalitud“ lahtreid, mille alla jääb salastatud tekst. Taoline „mustaks maalimise“ praktika on riiklike huvide kaitseks kasutusel ülemaailmselt.
Tumedamad teod aga jäävadki „mustaks maalitud“ lahtrite all varjatuks. Salastamine tekitab paranoiasid ja paranoiadest kasvavad välja vandenõuteooriad. Ühest faktist saab terve draama.“

Näitus jääb avatuks 22. aprillini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

24.04.- 13.05.

MAXIM MJöDOV

Ensekaitse

24.04.- 13.05.

MAXIM MJöDOV

Ensekaitse

Esmaspäeval, 24.04.2107 kell 17.00 avab MAXIM MJÖDOV (1983) Draakoni galeriis isiknäituse „Self Defence / Ensekaitse“.

“Tihtipeale on lapsepõlve maastik – omphalos (Kreeka k. “naba”, sümboliseerib maailma keskpunkti), “esimene koht” – tugevalt identiteediga seotud.“ * – Sooväli-Sepping, H., Reinert, H., & Miles-Watson, J. (2015). Ruptured Landscapes: Landscape, Identity and Social Change. Dordrecht: Springer, lk. 4.

Side minu “esimese kohaga” on jätkuvalt tugev. 1989. aastal olin esimeste laste hulgas Lasnamäel, kes äsjavalminud seitsmenda mikrorajooni paneelmajade vahel ringi jooksid. Otse mu silme all kasvasid üheksakordsed ehitised, hiiglaslikud iidolikujud kesk lõputuid tühermaid ja kuivanud heina – see köitis mu 6-aastast lapsearu. Kruusaga kaetud seintelt vastu kumav päike täitis kogu ümbruse sooja kollase valgusega. See on mu esimene ere mälestus kohast, millega koos üles kasvasin ja millega koos olen hakanud vanaks jääma. Lasnamäe eri perioodidest pärit ajalooliste allikate (arhiividokumendid, fotod, mälestused) hulk on võrreldes teiste linnaosadega märkimisväärselt väike, kuigi see on üks keerukama ja vastuolulisema minevikuga piirkondi Tallinnas. Lasnamäe paistab silma nii erakordselt kõrge elanike arvu, suure maa-ala kui ka fakti poolest, et siinne maastik kujundati Nõukogude valitsuse ajal tundmatuseni ümber.** – Nerman, R. (1998). Lasnamäe ajalugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

1991. aastal peale Eesti iseseisvumist muutus see rahvuspõhiseks getoks üle 100 000 vene keelt kõneleva elanikuga. Nagu linn keset linna, kus rütm erines “välispoolsest” märkimisväärselt, kus mitmes aspektis oli elu võrdlemisi hõimulikum. Lasnamäe piiridest said eraldusjooned meie ühiskonnas, nendega märgiti maha ka minu kodumaa ulatus ja ääred.

Käesoleva projekti esimeses osas otsustasin keskenduda maastikule ja konkreetsetele fragmentidele, mis mind endiselt noorusega ühendavad. Neis kohtades on hetkega kättesaadav see, milleni ajahambad ei ulatu. Peidus uute fassaadide, puhaste tänavate, kaubanduskeskuste taga – see paik – justkui igikestvas pausis, täidab mind turvatunde ja rahuga, tekitades samas läbilõikavat nostalgiat ning tirides meeleheitesse.
„Self Defence“ / „Enesekaitse“ on esimene osa „Mäe“ projektist, valik üle 1000 negatiivi hulgast, mis pildistatud aastatel 2007-2017. Kõik fotod on käsitsi ilmutatud ja toonitud.

Näitus jääb avatuks 13. maini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Maxim Mjödov on fotokunstnik, kelle teoste põhiteemadeks on kaasaegne ühiskond, maastikuga seotud muutused ja mõjutused, aja tajumine, narratiivsus ja poeesia. Ta on oma tegevuses pühendunud analoogfotograafiale, katsetab vahendi väljendusvormide ja võimalustega omandamaks teadmisi iseenda ja ümbritseva kohta. Alates aastast 2006 on Maxim Mjödov osalenud näitustel Venemaal, Eestis, Indias, Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal. Eestis sai tema töid viimati näha Eesti Fotokunstimessil 2015. aastal ja isiknäitustel „Russian album“ / „Vene album“ Tallinna Linnagaleriis ja Evald Okase Muuseumis 2014. aastal. Teiste tunnustuste seas on ta pälvinud Artproof’i Noore Fotokunstniku Stipendiumi aastal 2014.

16.05.- 03.06.

ELERIIN ELLO

Ilming

16.05.- 03.06.

ELERIIN ELLO

Ilming

07.06.- 01.07.

Proovid

07.06.- 01.07.

Proovid

Täna, 07.06.2017 kell 17.00 avatakse Draakoni galeriis näitus „Proovid“, näituse kuraator on Margot Kask. Osalevad nii joonistavad kunstnikud kui ka Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli üliõpilased ja Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpuklasside õpilased: Aleksander Erstu, Angela Soop, Anna Rinaldo, Annabel Janke, Anne-Liis Alman, Annika Tonts, Anu Purre, Berit-Bärbel Rebane, Bert Järvet, Britta Benno, Darja Rattik, Emma Pipi Penelope Visnap, Evelyn Grzinich, Hanna Lopato, Hanna Piksarv, Holger Rannus, Jelena Bõtškova, Kadri Kangilaski, Kai Kaljo, Kati Ots, Kristel Sergo, Liisa Kruusmägi, Maarja Gowley, Maarja Nurk, Maiu Mooses, Mari Poom, Mari-Liis Sõrg, Maria Muuk, Martina Gofman, Nele Kalf, Oliver Aunver, Renee Aua, Riina-Ingel Keskpaik, Solveig Lill, Tauno Ostra, Tiiu Lausmaa, Yyhely Hälvin.

Näituse mõtteliseks lähtepunktiks on loominguline protsess: vaatlus, tähelepanekute tegemine, seoste loomine, mänguline ümberstruktureerimine. Näha saab erinevaid joonistusi, joonistusest lähtuvaid või joonistuslike elemente omavaid teoseid: visandiplokke, kunstnikuraamatuid, joonistuste seeriaid, kavandeid, mustandeid ja puhtandeid. Enamik teostest on loodud ajavahemikus 2013 – 2017, erandina Renee Aua joonistuste seeria aastatest 1983 – 1984. Näituse olukorda kirjeldab kuraator läbi raamatu kujundi, nimetades seda kaoseks kaante vahel.

Margot Kask: “Mõni autor on suhestunud raamatuformaadiga, kaasates seda oma väljendusse lähtevormina. Mõni teine, jällegi, paratamatuse, võib-olla ka taagana.

Sama lugu on pildiseeria vormiga, need võivad olla korduvad otsingud pisut erinevates suundades või edasiliikumised muutumatul suunal, mida vaadates võime autoritele läbitud mõttelisi radu pidi järele kõndida.

Raamat on kihiline kogum, mis avaneb ajas. Nii lugeja-vaataja kui ka tegija ees. Heal juhul igaühe jaoks iga kord ise moodi. Avaneb, see tähendab, avab end, laseb end avada ja avastada.

Sellel näitusel tahaksin avada raamatu nagu filmi või ruumi, lastes sellesse kogunenud mõtetel voona esile tulla. Tekst kulgeb voona peaaegu et vaikimisi, sellega oleme harjunud. Pildivoog on tavaline filmis. Mälupildid kogunevad üksteise peale, hiljutisemad võivad varjutada varasemaid. Ja võib ka vastupidi, et kõige varasemad on juba ees ega lase järgnevate erinevust üldse märgata.

Joonistatud või muul moel käega tehtud piltide kogunemine mahukaks seeriaks võtab tavaliselt aega. Mõttel on kalduvus ekselda ja tüdineda, teemas ja tegemises püsimine võib osutuda väljakutseks. Sel põhjusel on mitmed seeriad siin autorite jaoks parasjagu (tegemise ajal) huvipakkuvatel või turvalistel, meeldivatel teemadel. Võib tekkida küsimus, kas see on ka vaatajale huvitav. Siiski, uurides jõuavad autorid ühest punktist, olekust või arusaamast teise, ja kui mitte vastuste, siis vähemalt järgmiste küsimusteni. Vaataja võib neile järele rännata. Või mööda. Või risti.

Seeriad on meditatiivsed. Mõned koosnevad ainult piltidest, mõnes on lehekülgede viisi käsitsi kirjutatud tekste või tühikuid hulgas.“

Näituse kujundas Kaili-Angela Konno.

Näitus jääb avatuks 1. juulini 2017.

Tänu: Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool, Eve Kiiler.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

04.07.- 29.07.

MEIU MüNT

Kaemus

04.07.- 29.07.

MEIU MüNT

Kaemus

01.08.- 26.08.

EVI TIHEMETS

Tegemata tööd, nüüd tehtud

01.08.- 26.08.

EVI TIHEMETS

Tegemata tööd, nüüd tehtud

Teisipäeval, 1. augustil kell 17.00 avab Evi Tihemets Draakoni galeriis isiknäituse „Tegemata tööd, nüüd tehtud“.

Oma 85. sünnipäeva eel korraldab Eesti graafika Grand Evergreen Lady Evi Tihemets näituse paari viimase aasta loomingust, milles on vormunud kaua meeles mõlkunud ideed. „Ligi kuuskümmend aastat olen oma kunstis tegelenud sellega, mis mahub mõiste headus alla, nüüd tahtsin väljendada oma nägemust kurjuse avaldusvormidest.“, ütleb ta. Peab siiski märkima, et teema „Ohustatud maailm“ ilmus tema loomingusse juba 1960. aastate lõpul. Kõnealusel näitusel on väljas üks selle uuemaid suureformaadilisi variante (2017, kollaaž, kuivnõel), teine esines sel kevadel Pekingi rahvusvahelisel biennaalil. Näituse raskuskeskmeks on veelgi suurem töö „Päikesevarjutus 1990. aasta 22. juulil, kell 4 hommikul“ (2017, kollaaž, pehmelakk). Tapurlas kaasa elatud loodusnähtusel pole kurjusega küll tegemist, ent see mõjus hirmutavalt kui vaatemäng maapealse elu tulevasest lõpust. Kogu loodus oli mõneks hetkeks kaotanud värvi, välja avatud nõrk helendus päikest musta linikuna katva pimeduse äärtel. „Päikesevarjutuse“ kõrval on üks Evi Tihemetsa viimase aja loomingu tippe, ühtlasi näituse kandvamaid ja kunstniku kavatsust kõige selgemalt väljendavaid töid värviline kivitrükk „Leviaatan“ (2016). See piibellik koletis, kõikehävitav jõud on eesti kunstis harvaesinev tegelane; meenub vaid Tõnis Grenzsteini eskiis 19. sajandi lõpust. Ja muidugi assotsieerub see Andrei Zvjagintsevi 2014. aastal Oscari võitnud samanimelise filmiga. Teine „Leviaatani“ variant kuulub Evi Tihemetsa offsetlitode sarja koos lehtedega „Vihakobarad“, „Kurja lilled“, „Salome tants“, „Reetmine“. Neis kaldub oma loometeel küllalt palju mõjuvaid monumentaalseid ja dramaatilisi lahendusi pakkunud kunstniku kujundikeel siiski rohkem lüürilisuse poole. Viieosaline „Üks lugu“ (2017, värviline lito) ongi lüüriline lugu armastusest, seotud näituse temaatikaga iganematu stseeni, nimelt hea ja kurja tundmise puust maitsmise kaudu.

Näitus ei ole suur, aga annab ettekujutuse kunstniku tehnilisest arsenalist – värvilisest litost, mis on olnud kunstniku meelis tehnika läbi aastakümnete. Offsetlitost, mille võimalused on ta enda jaoks avastanud viimastel aastatel ja kollaažist, mida ta viljeleb alates 1990. aastatest ning sügavtrükitehnikaist, milles on teostatud suur osa tema loomingust. Ruudukujulised pehmelakis miniatuurid rannataimestikust „Päikese-varjutuses“ on kõik tänavu trükitud.

Mai Levin

Näitus jääb avatuks kuni 26. augustini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

28.08.- 16.09.

ANDRES KOORT

Rajaja

28.08.- 16.09.

ANDRES KOORT

Rajaja

Esmaspäeval, 28.08.2017 kell 17.00 avab Andres Koort (1969) Draakoni galeriis isiknäituse „Rajaja”. Näitus jääb avatuks kuni 16. septembrini 2017.

Andres Koorti töid on raske paigutada traditsiooniliste kunstivoolude raamidesse. Kunstnik kasutab äratuntavaid kujundeid, perspektiiv ja varjud määravad hetke ja koha, nende puudumine võib viidata kunstniku soovile kujutada reaalsust üldises võtmes, väljaspool aega ja ruumi. Erilise, ainult talle omase maalitehnika välja töötanuna, lähtub Koort loomingus juba aastaid traditsioonilisest Hiina ja Jaapani maastikumaali ideoloogiast kuid ei järgi sajandite vanuseid reegleid ja traditsioone, vaid pigem nendega kaasnevat mõttelaadi ja vormitunnetust. Viimase viie aasta jooksul on Koort liikunud oma loomingus täiesti abstraktse väljendusviisi juurde. Läbikumavate värvikihtide teineteise peale maalimise asemel asetab Koort sageli üksteise peale maalid, luues seeläbi läbikumavaid, miraažile sarnanevaid ja vaid aimatavaid piirjooni omavaid abstraktseid maastikke. Avatava näituse teostes jätkab Koort eksperimenteerimist erinevate maalitehnikatega.

Eesti filosoof Margus Ott kirjutab avatava isikunäituse kohta järgnevalt: “Liikumine käib aines; aine on liikumine. Rajad, mida mööda liikumine käib, ilmutavad materjalide iseloomu ning materjalide iseloom avab rajad. Aine on liigendatud, oma soontega. Aines on rajad ja rajad hanguvad aineks. Rajad on ajalised, nende mööda liikumine rajab aja ning aeg alati annab rajad. Raja ajaja on aja rajaja. Kõik on veel hakatuslik, ajad ja ajajad, rajad ja rajajad alles hakkavad lahknema.”

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Andres Koort on lõpetanud 1993. aastal Eesti Kunstiakadeemia lavakujunduse eriala ja õppinud Hollandis Academia Minervas maali erialal. Maalikunstnikuna, stsenograafina, kujundajana ja kuraatorina tegev Koort esineb näitustel alates 1991. aastast, ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Tema teoseid on omandanud lisaks erakogudele Tartu Kunstimuuseum ja Leedu Kunstimuuseum.

20.09.- 07.10.

TARVO VARRES

Memory-Sensitive

20.09.- 07.10.

TARVO VARRES

Memory-Sensitive

20.09.-07.10.2017
Käesoleval näitusel saab näha Tarvo Varrese kahte teost: Parfümeeria portreed ja Kättesaamatu mälestus (Brüsseli nurgad). Näitus on osa Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmist. 4. oktoobril kell 17.00 toimub ringkäik näitusel.

Kättesaamatu mälestus (Brüsseli nurgad)
Fotoseeria, 2015

Kontseptuaalses ja postkontseptuaalses fotopraktikas pole nurgamotiiv midagi iseenesest haruldast. Ometi tuleb Tarvo Hanno Varres nurgamotiivi juurde oma loomingus juba teistkordselt – tema varasem seeria kujutas koduse Tallinna tänavanurki, koos üksikute hingamispausidena sisselipsanud ruumi sisenurkadega. Kahte seeriat näib ühendavat eksistentsiaalne küsimusepüstitus inimese argistest valikutest, mis laieneb üldistuse tasemel inimeseks olemisele ja koosolemisele üldiselt. Seeriasse kuuluvad kakskümmend kaks mastaapset fotot on üles pildistatud valdavalt videvikus. Inimtühja öise linna “murdepunktid” toovad meieni kaamera vaatenurga poolt unifitseeritud arhitektuuri kaudu küsimusi selle linna mateerias kehastuvast ajaloost, kolmkeelsest identiteedist, igapäevastest kasutustest ja staatusest niinimetatud Euroopa pealinnana. Ent nagu on kirjutanud Gaston Bachelard, pole kogetud maja kunagi inertne karp, vaid psühhologiseerub peaaegu automaatselt, saades üheks olulisemaks psühhoanalüütiliseks konstrukt-siooniks, üheks algsemaks hinge mudeliks, kus pööning vastab superegole, eluruumid egole ja kelder mõistagi alateadvusele. Sihitult läbi öise linna hulkuva flanööri silme läbi üles pildistatud majanurkade kogumik on mentaalne maastik, kujuteldav
rahvamass, mis esitab küsimusi mitte ainult enese, vaid ka vaatleja identiteedi kohta,
säilitades ambivalentsuse, mida Varres peab hea kunstiteose vältimatuks osaks. Käsitledes iseenesele veel suuresti tundmatu linna maastikku, toob kunstnik pealkirja tasandil sisse mälestuste tagasitoomise, võimatu või takistatud mälutöö motiivi. Võimalik, et see kuskil taamal terendav või kujuteldav mälestus ei kuulugi üksnes kunstnikule, vaid on pigem osa protsessist, mis teda vaatajatega ühendab.
– Hanno Soans

Parfümeeria portreed
Fotoseeria, 2017

Otsides endale uut sobivat parfüümi kohtume inimestega, kelle tööülesannete hulgas on meie nõustamine meie identiteedi nähtamatu detaili osas. Müüjal peab olema kõrgendatud tundlikkus, et suunata ostjat tegema sügavalt isiklikku valikut. Käesolev portreeseeria kujutab parfüümipoe müüjaid oma igapäevases keskkonnas, kõik neli koos omaenda isiksustega keset protsessi, kus nad suunavad meid meie isiklikes valikutes.

Kunstnik tänab: Mari-Leen Kiipli, Kristin Reiman, Kai Laidla ja kõik inimesed kauplusest Crème de la Crème.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Tarvo Varres on kunstnik, kelle tööd on peamiselt foto- ja videoinstallatsioonid. Näitustel esineb alates 1991. aastast. Tarvo Varres on saanud Kinoliidu noore fotograafi preemia (1992), Rühm T koosseisus Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1996) ning on Köler Prize 2018 nominent. Alates 1996. aastast on Varres külalisõppejõud Eesti Kunstiakadeemias. Tema töid kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse.

10.10.- 28.10.

VARVARA & MAR

Kootud eksperimendid / Eksperimenteerimas kudu-misega

10.10.- 28.10.

VARVARA & MAR

Kootud eksperimendid / Eksperimenteerimas kudu-misega

Alates teisipäevast, 10.10.2017 on Draakoni galeriis avatud kunstnike duo Varvara & Mar miniretrospektiivnäitus “Kootud eksperimendid / Eksperimenteerimas kudu-misega”.
17. oktoobril kell 17.00-19.00 toimub galeriis vestlusõhtu ja kohtumine kunstnikega.

Näitusel esitlevad kunstnikud kudumistehnikas teostatud teoseid. Ajavahemikus 2012-2014 on Varvara & Mar loonud hulga kunstiteoseid, mis räägivad kudumisest ja kudumise kaudu: “SPAMpoetry”, “Connected”, “Knitic”, “Kombi”, “NeuroKnitting” ja “Circular Knitic”. Kunstnikud alustasid kudumise kui tootmistehnika õppimisega ja jätkasid selle meediumi kasutamisega käsitööaktivismi raames ning arendasid isegi välja avatud lähtekoodiga kudumistööriistad. Seega rõhutab käesolev näitus kunstnike õppimisprotsessi, liikudes ühelt poolt lihtsatest vormidest järk-järgult mahulisemate ja keerulisemate vormide teostamiseni ning teisalt parendades iganenud 1970. aastatest kudumismasinat kuni kunstnike endi kudumismasina väljaarendamiseni.

Näitus jääb avatuks 28. oktoobrini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

30.10.- 18.11.

MALL PARIS

Lift

30.10.- 18.11.

MALL PARIS

Lift

24.11.- 30.12.

HANNAH HARKES & MARI PREKUP

Maapind puu all kihas nagu kogudus

24.11.- 30.12.

HANNAH HARKES & MARI PREKUP

Maapind puu all kihas nagu kogudus

Reedel, 24. novembril kell 18.00 avavad Hannah Harkes ja Mari Prekup Draakoni galeriis näituse „Maapind puu all kihas nagu kogudus“.

Hannah Harkes (Šotimaa) ja Mari Prekup (Eesti) on toimetanud ühiselt Tallinnas Grafodroomi graafikastuudios alates 2013. aastast ning teinud tihedat koostööd, sealhulgas performatiivses koosluses Graforotika ning nüüd ka pärimuskultuurile, eriti hiiepuudega seonduvale suunatud platvormi Grafolkloor all. 2016. kevadest on kunstnikud käinud külas erinevatel väärikatel puudel, kogunud põnevaid lugusid ning legende ning interpreteerinud seda läbi graafikameele ja ruumi. Näitus “Maapind puu all kihas nagu kogudus” ongi kunstnike loomingulise uurimustöö esimene avalik vili. Draakoni galeriis saadavad ülespanekut erinevad sündmused, loengud ja töötoad.
Eesti hiiepuud on pika, põneva looga olendid, kes annavad ühtviisi head saadust kõigile huvilistele – akadeemikutest muinasjutuvestjateni, tervisesportlastest kunstnikeni, maausulistest metsaärikateni. Hiied on kummalised ja põnevad kohad ning mida rohkem nende kohta uurida, seda huvitavamaid aspekte välja koorub.

Temaatiliselt keskendub see universaalsetele teemadele nagu pärimus, surm ning teadmatus. Loomeprotsess toetub psühhogeograafilisele metodoloogiale, nii nagu seda on määratlenud Guy Debord.

Palju tähtsaid riitusi ning religioosseid praktikaid on Eestis vanematel aegadel koondunud looduslikesse pühapaikadesse ehk hiitesse – olgu selleks siis püha puudesalu, kivi, allikas või kõik kolm koos. Esivanemate austamine oli olulisel kohal – nendegi viimne puhkepaik oli püha. Kuigi vanad matmistavad on suuresti ajas kaduma läinud, leiame teateid säärastest kommetest ka 17. ja 18. sajandist. Peale matmispaiga leiame hiitest teisigi vaimuolendeid nagu haldjad, hiieneitsid, hiiekoerad, puude hinged ja mõistagi isikulised paigapäritolud. Täna on märgata pärimusfolkloori uut kogumisperioodi ning katseid maausu hääbunud praktikaid jätkata või ellu äratada. See uus ärkamine ei ole mitte ainult Eestile omane, vaid on toimumas viimastel kümnenditel ülemaailmselt. Mida sügavamalt me pühapuude ajalukku kaevume, seda enam leiame kultuurideüleseid jagatud juuri ühistes narratiivides. Grafolkloori töö edasi arenedes avastame me pärimuskultuuri erinevates riikides, alustades Lätist, Skandinaaviast ja Šoti Shetlandi saartest, võrreldes hiiepuude mütoloogiaid ning kogemusi.

Näituse installatiivne vorm on valminud koostöös arhitekt Kaarel Künnapiga, tänu kellele näeme seost arhitektuuriga looduses, kus iga organism saab tuge ja toitu teistelt ümbritsevatelt organismidelt, moodustades niiviisi kokku peene infrastruktuuri erinevatest ühenduslülidest. Läbi folkloori arhitektuurse kaardistamise leiame, et ka paigad ning narratiivid omavad toetavat ja sõltuvat omavahelist suhet; installatsioon tähistab individuaalseid mütoloogilisi fragmente vormis, milles peegeldub nende kultuuriline kontekst ja olemus – üks killuke suurest mosaiigist.

Laseme ennast mõjutada geograafilistest uskumustest ning pärimustest. Kogutud andmed: visuaalsed materjalid, narratiivid, mütoloogilised, ajaloolised ja emotsionaalsed kanduvad pildiliselt üheks tervikuks. Samamoodi nagu müüdid jõuavad meieni läbi jagatud hääle, on lõigatud mitme peale ka installatsiooni linoollõiked, võimaldades sellega seguneda meie erinevatel väljendusviisidel.

Näitus jääb avatuks 30. detsembrini 2017.

Täname: Graafikakoda ja Uku Kann, Labora, Kaarel Künnap, Mihkel Lember, Tõnu Narro, Ahto Kaasik, Kristiina Paabus, Villem Jahu, Tuutu, Karin Link, Lauri Luud, Mall Paris, Johan Pajupuu, Aet, Margit ja Aino Admann, Bill Harkes, Õie-Mari Aasmäe, Anu Sillaots, Mikk Sarv, Triin Pruul, Jarõna Ilo, Lianne Teder, Lauri Tankler, Eve Tisler, Lauri Tankler, Fiona Barnes, Olga Titova, Igor Prekup, Anto Liivat, Katrin Reimann, Lianne Teder ja paljud teised.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.Kaarel Künnap on linnaplaneerija, arhitekt ja luuletaja. Ta on õppinud Eesti Kunsti-akadeemias, hetkel töötab büroos Mudel Arhitektid. Tema tööd keskenduvad peamiselt ühiskonna, inimese, keskkonna ja ruumi vahelistele seostele.

Hannah Harkes on kunstnik, kes väljendab end peamiselt graafika ja installatsioonikunsti kaudu. Tema kunstipraktika on mõjutatud olukordadest, kus siirus kohtub absurditunnetusega. Harkes on omandanud bakalaureusekraadi Gray’s School of Art’is Šotimaal aastal 2011 ja on pärast seda asunud elama Eestisse. Lisaks rahvusvahelisele näitusetegevusele on ta üks Ptarmigan’i projektiruumi eestvedajatest, õpetab joonistamist ja graafikat Eesti Kunstiakadeemias ning töötab trükimeistrina Laboras. Hetkel õpib Hannah Harkes Winchesteri Ülikooli magistriõppe erialal “Surm, religioon ja kultuur”, mille õppekava lõimub ka käesoleva näituseprojektiga. https://hannahharkes.com/

Mari Prekup on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas aastal 2015. Kunstnikuna huvitab teda pärand, erinevad üleelamised ja ümbritsev - selle ärritav ja kaasav mõju. Grafodroomi graafikastuudios tegutsedes huvitub ta traditsioonilistest tehnikatest eesmärgiga leida ühisosa uute meediatega. Prekupit huvitavad grupidünaamikad, oma praktikas ühendab ta installatsiooni, näitusepraktikat ja etenduskunste.

2016

05.04.- 23.04.

MATTHIAS SILDNIK

Õnnellik ruum

05.04.- 23.04.

MATTHIAS SILDNIK

Õnnellik ruum

Teisipäeval, 05.04.2016 kell 17.00 avab Matthias Sildnik (1987) Draakoni galeriis isiknäituse „Õnnellik ruum“.

Draakoni galeriis avatav näitus „Õnnelik ruum“ põhineb Robert Oppenheimeri nimelise heategevusliku ideepanga (ROHI) kontseptsioonil, mis on suunatud institutsioonilise brainstorming‘u kultuuri arendamisele.

ROHI on ideepank, mille eesmärgiks on luua laiapõhjaline ressurss ideedest ja projektidest. Kogu ideetoodangut puudutav statistika ja analüüs on avalik ja heategevuslik. Koondatav ressurss ei ole suunatud kindlale vanuse, ameti vms. sihtgrupile. Ideepank on avatud kõigile, kes on huvitatud loovate ideede kasutamisest, mis tahes eesmärgil. ROHI institutsioon ei ole kasumil põhinev ettevõte, vaid edendab ühiskondlikku missiooni. Robert Oppenheimeri panus
institutsioonilise brainstorming’u struktuuri arendamisse on pärand, millest ROHI ammutab oma põhiväärtused. Need väärtused kajastuvad järgnevates eesmärkides:

1) Levitada ja arendada brainstorming’u kultuuri;
2) Suurendada juhuslikult leviva heategevusliku informatsiooni hulka – positiivne kaos;
3) Julgustada individuaalset ideeproduktsiooni teadvustatud institutsioonilise järelvalve tingimustes;
4) Kaartistada kollektiivse ideetoodangu protsessi;
5) Vähendada privaatsusvajadust.

Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank esitleb: “Õnnelik ruum”.
Brainstorming’u kultuuri üheks olulisemaks osaks on ühine pind (common ground). Ruumilised struktuurid, millesse ideetoodangu subjektid on hõlmatud määrab ka tootmisüksuste motiveerituse ja võimalikud tulemused. Milline on inspireeriv ruumiline keskkond?
Selle teadasaamiseks koostab ROHI küsimustiku, mis koosneb valikvastustega küsimustest ja avatud ideekavanditest. Küsimustik saadetakse haridusasutustesse ja valitud ettevõtetesse. Tulemuste analüüs saab aluseks graafilisele tõlgendusele, mis annab visuaalse ülevaate võimalikult mitmekesisest töökeskkonnast 3D visualisatsiooni vahenditega.
Tulemus visandab korporatiivse tulevikuruumi, mille struktuuri määrab personaalseid vajadusi analüüsiv programm. Analüüs põhineb subjekti privatiseerumise gradiendi ideel. Subjekti privatiseerumise gradient näitab, milliseid eluks vajalike teenuseid soovib inimene tarbida enda tööandjaks oleva eraettevõtte vahendusel.
Küsimustik on vahend kogukondliku erisuunalise ideetoodangu kaartistamiseks. Tulemust käsitletakse kui kollektiivset tahet, mille kaudu reorganiseeritakse ruumilist keskkonda. Kas on võimalik struktureerida ruum, mis on kooskõlas iga indiviidi ootustega kollektiivi organiseerimise põhimõtetele? Antud projekt lähtub eeldusest, et see on võimalik ja vajalik.

Matthias Sildnik

Näitus jääb avatuks 23. aprillini 2016.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Matthias Sildnik on omandanud bakalaureuse- (2010) ja magistrikraadi (2014) Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Lisaks on ta õppinud aastatel 2011-2012 Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna filosoofia ja semiootika instituudis ning samas kultuuriteaduste ja kunstide instituudis. Näitustel esineb alates aastast 2008.

11.01.- 30.01.

ELIS SAAREVäLI

Hilja juba

11.01.- 30.01.

ELIS SAAREVäLI

Hilja juba

02.02.- 20.02.

KAIRE RANNIK & LIINA SIIB

Pettepilt

02.02.- 20.02.

KAIRE RANNIK & LIINA SIIB

Pettepilt

Alates teisipäevast, 02.02.2016 on Draakoni galeriis avatud Kaire Ranniku (1971) ja Liina Siibi (1963) ühisnäitus „Pettepilt“. Laupäeval, 20. veebruaril kell 15.00 toimub galeriis kunstnike osavõtul näituse lõpetamine.

„Näitus juurdleb tõe ja vale, usutavuse ja mitteusutavuse piiride üle. Ühe allikana toetume Walter Benjamini subjektiivsele topograafiale ja mõttepiltide žanrile, et uurida elukeskkonnas tekkivaid tunnetuslikke ja painavaid sidemeid. Kuidas asjad võtavad meid vangiks ja kuidas ühiskond seda tagant tõukab. Millised näevad välja esemed tegelikkuses ja millised on nad kujutletavas maailmas, mille oleme ise endale loonud.
„Emal oli üks ovaalse kujuga ehe. Ehe oli nii suur, et seda ei saanud rinnas kanda, ja nii ilmus see iga kord, kui ema seda kandis, nähtavale tema vöö küljes. /…/ Nii sageli, kui ma seda ehet nägin, oli see minu joovastus. Sest tuhandes väikeses tulukeses, mida ehte servad pildusid, oli kuuldavalt sees tantsumuusika. Tähtis minut, kui ema ehte laekast välja võttis, ilmutas selle kahekordset väge. See oligi minu jaoks seltskond, mille asukoht oli tegelikult ema särbil.‟ (Walter Benjamin, „Lapsepõlv Berliinis 1900. aasta paiku“).
Pealtnäha korralikus ja normaalses ruumis leiavad koha asjad, mis pälvinuna meie tähelepanu viivad mõtted lugude juurde, mis oleksid seal võinud aset leida. Igapäevane elu ja selle rutiini intiimne kõhedus on saavutanud seisundi, kus miski ei tundu enam tõeline.“

Kaire Rannik & Liina Siib

Näitus jääb avatuks 20. veebruarini 2016.

Tänud: Tiit Rammul, Andres Ansper.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kaire Rannik & Liina Siib on teinud installatsiooni alal koostööd ka varem, viimati Budapestis eksponeeritud Kaire Ranniku plakatisarjaga "Figurative sense" 2014. aastal. Samuti projekti "Ründed ja ränded" visualiseerimisel ja teostamisel Okupatsioonide Muuseumis 2014. aastal. Kunstnikke ühendab huvi foto ja objekti omavahelise suhte, illusioonide ja ruuminihestuste vastu.

23.02.- 12.03.

SOHVI VIIK

Tõeline kujutlus. Kujutletud tõelisus

23.02.- 12.03.

SOHVI VIIK

Tõeline kujutlus. Kujutletud tõelisus

Teisipäeval, 23.02.2016 kell 17.00 avab Sohvi Viik (1991) Draakoni galeriis isiknäituse „Tõeline kujutlus. Kujutletud tõelisus“.

Draakoni galeriis avataval näitusel uurib kunstnik fotokujutise ja visuaalse mälu omavahelisi seoseid: „Miks on meil pidev vajadus oma elu jäädvustada ja kuidas me seda teeme? Fotoalbum on meie mälestuste pagas ning ühtlasi ka manipulatsiooni allikas, sest isikliku pildimaterjaliga on võimalik kujundada minevikku. Kas pildistades tahame lihtsalt säilitada teatud mälestused ning naudime vana fotojäädvustusega kaasnevat nostalgilist tunnet, või hoopis loome endast sotsiaalsemat kuvandit kellegi teise jaoks. Millised valikud teeme pildistades ja mida peame oluliseks säilitada? – Just see visuaalne materjal hakkab mingil määral mõjutama meie mälestusi. Tekib küsimus, mil moel hakkab fotojäädvustus kujundama mäluprotsesse ja kuidas foto meie mälestusi konstrueerib ja mõjutab? Ning mil määral hakkab pilt iseseisvalt mõjutama meie fantaasiat?“ – Sohvi Viik

Näitus jääb avatuks 12. märtsini 2016.

Erilised tänud: Taavi Talve, Jacob Jessen, Urmas Viik, Mari Viik, Tuuri Viik, Saara Nüganen, Kaspar Kalluste.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Sohvi Viik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotoosakonna 2014. aastal ja jätkab magistriõpinguid EKA installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas. Lisaks on ta täiendanud end Bergeni Kunstiakadeemias Norras. Käesolev on kunstniku teine isiknäitus, esimene isiknäitus „Dialoog iseendaga“ toimus Tallinna Linnateatri galeriis 2012. aastal. Sohvi Viik on osalenud mitmetel ühis- ja grupinäitustel, sh. „Folkpsühhedeelia“ (koos Urmas Viigi ja Anna Viigiga) Tallinna Kunstihoone galeriis, 2015. aastal ja „Rituaalid selguse tingimustel“ (kuraator Tarvo Hanno Varres) ISFAG galeriis, 2014. aastal.

14.03.- 02.04.

KASPAR TAMSALU

Sünkroonist väljas

14.03.- 02.04.

KASPAR TAMSALU

Sünkroonist väljas

26.04.- 14.05.

SIGRID VIIR

Hirmus ilus torukael

26.04.- 14.05.

SIGRID VIIR

Hirmus ilus torukael

Alates teisipäevast, 26.04.2016 on Draakoni galeriis avatud Sigrid Viir (1979) isiknäitus „Hirmus ilus torukael“.

Pane tuli põlema.
Teooriad on ehitised ja vahel need logisevad täiega,
mõtted on taimed ja kannavad vilja,
mägi on inimene ja teda saab vallutada,
kurb on kitsas ja õnnelik lai,
mõistmine on nägemine, nägemine on puudutamine,
probleemid on tahked objektid, mis lahustuvad,
tundmatu on ülal, miskit on õhus,
aeg on raha ja tähtis on suur.
Näed nüüd kuidas ma seda mõtlesin.*

*koostatud George Lakoff’i ja Mark Johnson’i raamatu ”Metafoorid, mille järgi me elame” ainetel

Näituse “Hirmus ilus torukael” keskmes on katakreesi mõiste rakendamine visuaalse materjali teenistusse. Katakrees on kahe metafoori kokkupõrge, taotuslik apsakas millegi rõhutamiseks, kus sobimatud mõisted ühendatakse sõna tavapärast kasutust eirates. Kummaline, ebatavaline, võõramaine võrdlus või assotsatsioon kahe täiesti erineva asja vahel.

Metafoorid mängivad olulist rolli selles, mis on meie jaoks reaalne. Tegemist pole pelgalt retoorilise võttega vaid reaalsust vormiva ja argikäitumist mõjutava troobiga.

Sõnade tähendus ei tulene nende sarnasusest maailmaga. Fotot peaks pigem vaatma kui iseseisevat objekti ja vähem kui taasesitust. “Hirmus ilus torukael” on uudishimulik meelevaldne võte peaaegu poolikute lugude rääkimiseks, valmis objektide suuna muutmiseks sõltuvalt sellest kes asetseb kelle kõrval ja millised silmad seda vaatavad.

Sigrid Viir

Näitus jääb avatuks 14. maini 2016.

Tänud: Villem Säre, Kristiina Hansen, Reimo Võsa-Tangsoo, Marco Laimre, Meelis Pääbo, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ja tegutseb lisaks sooloprojektidele aktiivselt ka kunstnike rühmituse Visible Solutions OÜ liikmena, millega osales 9. Manifesta nüüdiskunsti biennaalil Genkis. Kunstnikuna huvitavad teda sotsiaalsed kokkulepped, moraalinormid ja reeglid, mis on vaikimisi „igapäevasteks tööriistadeks“, mida ühiskonnas toimimiseks tarbitakse, kuid mille kasutamine jääb tihtilugu märkamatuks, sest need on liialt omaks võetud. Viir kasutab loomingus fotograafia, installatsiooni ja video elemente. 2011. aastal oli ta nomineeritud kunstipreemiale Köler Prize, 2013. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kunstivaldkonna aastapreemia.

16.05.- 04.06.

GUDRUN HEAMäGI

Kõik mis on maa oli kunagi taevas

16.05.- 04.06.

GUDRUN HEAMäGI

Kõik mis on maa oli kunagi taevas

09.06.- 25.06.

ANU VAHTRA

Fakt ruumis. Näituste järel

09.06.- 25.06.

ANU VAHTRA

Fakt ruumis. Näituste järel

27.06.- 16.07.

JAAN ELKEN

Vasta kõigile / Reply all

27.06.- 16.07.

JAAN ELKEN

Vasta kõigile / Reply all

Esmaspäeval, 27.06.2016 kell 17.00 avab Jaan Elken (1954) Draakoni galeriis isiknäituse „Vasta kõigile“ / „Reply all“.

Näituse saatetekstis kirjutab kunstnik: „Abstraktse kunsti võime lugusid jutustada on piiramatu – uputan tekstikatked joonte ja pintslitõmmete loodud maalitehnilisse labürinti. Tulemus võiks ju meenutada embrüaalses staadiumis mõistete ja kujundite artikuleerimise katset, või siis meditatsiooniprotsessi, kus suund on keeruliselt lihtsa(ma)le. Mul puuduvad tõesed andmed, milliseid konnotatsioone ja emotsioone sama kunstitöö erinevais vaatajais võib tekitada, kuid maalikunsti ambivalentsus ajateljel motiveerib mind jätkuvalt – tean kindlalt, et mu töötunnid ei kao musta auku, kõrgpinge salvestub ühel või teisel moel. Kui adressaadiks ongi „reply to all“, leian, et ka kümnendikule vaatajatest korda minemine on suurepärane tulemus.
Mingid registrid on minu maalide juures nii ehk teisiti maha keeratud, teised aga üle võimendatud või koguni üle lihvitud, subjektiivsus on abstraktse kunsti üks suuremaid eeliseid. Teksti ja visuaali koostoime peaks hoidma erinevad tajuprotsessid töös, seda nii vaataja kui ka loo jutustaja vaatepunktist.
Näitus on minu jaoks järjekordne vahekokkuvõte – loo täpne tonaalsus selgub niikuinii alles näitusesaalis, kuigi maalide loomisel on spontaansele ekspressiivsusele lisaks kaasatud arhitektoonilist kavatsuslikkust.
Kasutan inimlikkust tsemendina, hingamist akrüülina ja füüsilist soojust katalüsaatorina isiknäituse formaadis dokumentatsiooni loomiseks.
Kõik mu näitused on isiklikud, valitud loomemeetodi puhul see eriti muudmoodi võimalik polekski, ja teisalt on kõik avalik! See ehk eristabki kunstnikku tavainimesest.“

www.jaanelken.com

Näitus jääb avatuks 16. juulini 2016.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Jaan Elken on maalikunstnik, kunstikriitik, kuraator, kunstipedagoog. 1970. aastatel hüperrealistlikus laadis alustanud kunstnik on praeguseks kujunenud abstraktse suuna üheks olulisemaks esindajaks Eesti maalikunstis. Korraldanud üle kuuekümne isiknäituse, sh. Adamson-Ericu muuseumis (2000), Tallinna Kunstihoones (2005), Tartu Kunstimuuseumis (2005), Berliinis, Kiievis, Kotkas, Uppsalas, Turus, Riias jm. Tema loomingut on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli muuseumi, Tallinna Kunstihoone, Viinistu Kunstimuuseumi, Tretjakovi galerii, Norton Dodge`i kogu / Zimmerli Kunstimuuseumi, Euroopa Parlamendi, CAM-Casoria jpt. kogudes üle maailma. Ta on avaldanud üle kahesaja kunstikriitilise ja kunstipoliitilise artikli, aastatel 1995-1999 oli ta Eesti Maalikunstnike Liidu esimees, aastatel 1999-2013 Eesti Kunstnike Liidu president, aastast 1997 töötab Tartu Ülikooli maalieriala professorina. www.jaanelken.com

18.07.- 06.08.

ADO LILL

Silmanurgast

18.07.- 06.08.

ADO LILL

Silmanurgast

Esmaspäeval, 18.07.2016 kell 17.00 avab Ado Lill (1932) Draakoni galeriis isiknäituse „Silmanurgast”.

Näitusel on väljas peamiselt käesoleval aastal valminud aktimaalid, vaid ühel kaheksast maalist on valmimisaastaks 2014.

Kunstniku värskes kataloogis „Maalid 2008-2015“ kirjutab Ado Lille aktimaalidest kunstikriitik ja -ajaloolane Eero Kangor: „Erootilist naisakti on feministlikus kunstikirjutuses peetud varjamatult modernistlikuks ja fallotsentristlikuks žanriks, mille eesmärgiks on näidata naisekeha heteroseksuaalsete meeste imetlusobjektina ning teha sellest eksklusiivne luksustoode. Aktimaalide peamiseks klientuuriks olid traditsiooniliselt rikkad kodanlased, kes suutsid endale lubada sensuaalseid pilte nn kõrgetes stiilides. Kahtlemata leiavad ka Ado Lille naisaktid eelkõige koha meessoost kunstiarmastajate magamistubades, kuigi tema maalid on mitmes mõttes ebatraditsioonilised. Lille huvitanud 19. sajandi aktimaalijate intiimsemad teosed, peamiselt joonistused, skitsid ja kavandid. Tema inspiratsiooniallikas on olnud ka 19. ja 20. sajandi vahetusel tegutsenud poeedi Pierre Louÿs’ luule, milles sageli ülistatakse lesbilist armastust. /—/

Ado Lille maaliloomingu tunnuseks on peetud erakordset värvikäsitlust. Ta oskab luua üllatavaid ja samal ajal ainuvõimalikena tunduvaid värvikooskõlasid. Kuigi Lille maalidel võib näha väga kaalutletud valikuid kontrastide loomisel või pastelsete toonide kokkusulandumisel, on selles küllalt palju ruumi jäetud ka juhusele. Varasemate kihtide ülemaalimisel võib kunstnik mõnikord saavutada tulemusi, mis teda ennastki üllatavad. Alates 2000. aastate teisest poolest on Lill kasutanud veelgi erksamaid neoontoonides akrüülvärve, mis võimaldavad luua pulseerivaid ja intensiivseid kontraste. Sellistel värvikooslustel on sümboolne tähendus ja erootiline alatoon. /—/

Lill eelistab tüdrukulikumaid modelle, kelle naiselikkus pole veel täielikult välja kujunenud. Valitud kehaasendid on aga eranditult modellide looming. Andes siin juhtohjad modellide fantaasiale, saab kunstnik paremini süüvida nende psühholoogiasse. Lille joonistused pole aga kindlasti mitte portreed – esikohal on keha ja selle poosis avalduv psühholoogia, mitte näoilmest loetav isikupära. Ado Lille figuurikäsitlus irdub mõnevõrra natuurist ja on isegi veidi primitiivne. Selline käsitlus on kahtlemata taotluslik, peegeldades soovi suhestuda maalikunstitraditsiooniga ning võimaldades samal ajal leida endale aktimaali peavoolust eristuv positsioon.“

Näitus jääb avatuks 6. augustini 2016.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Ado Lill on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, kuid tegutseb juba alates 1970. aastatest aktiivselt nii maalikunstniku kui ka graafikuna. Aastakümneid abstraktsele ekspressionistlikule maalile keskendunud kunstnik viljeleb alates 2000. aastate algusest peamiselt aktimaali. Tal on olnud üle kolmekümne isiknäituse ning ta on osalenud arvukatel grupinäitustel Eestis ja välismaal. Ado Lille loomingut on tunnustatud mh. Sadolini kunstipreemia (2006), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2000) ja Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemiaga (1995). Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Jane Voorhaes Zimmerl'i Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Eesti Panga jpt. kogudes üle maailma.

09.08.- 27.08.

LEONHARD LAPIN

Templid. Rituaalid

09.08.- 27.08.

LEONHARD LAPIN

Templid. Rituaalid

Teisipäeval, 09.08.2016 kell 17.00 avab Leonhard Lapin (1947) Draakoni galeriis oma 100. isiknäituse „Templid. Rituaalid“.

Näitusel on väljas uued tööd sarjadest „Templid“ ja „Rituaalid“.

Templid on erinevatest materjalidest loodud objektid – arhitektoonid. Juba 1970. aastate alguses tõi Lapin eesti kultuuri mõiste arhitektoon. See on pärit ukraina kunstnikult, kuulsalt vene avangardistilt Kazimir Malevitšilt. Tema ruumilised objektid, millega kunstnik alustas 1920. aastatel ning mida ta sõprade seltsis kutsus ka templiteks, ei olnud skulptuurid ega arhitektuursed maketid. Need olid pigem ruumilise mõtlemise ideed, mille taustaks oli tema originaalne suprematismi filosoofia, esemelise maailma ja kapitalistliku tootmise eiramine, peaeesmärgiks Maalt lahkumine, inimese vaimseks olendiks muutumine. Ta oli anarhist.
Lapin on olnud maailmas üks järjekindlamaid Malevitśi järgijaid, viimastel kümnenditel enam vaimses kui vormilises plaanis. Tema templid-arhitektoonid on erinevatest materjalidest ja esemetest valmistatud objektid, millega ta alustas aastal 1975. Seejärel on Lapin neid, nii suuri kui väikseid arhitektoone, loonud pidevalt läbi aastakümnete, üks suurematest on Vabaduse Kell Tallinnas Vabaduse väljakul (2003, koostöös Kristel Jaanusega). Viimasel kümnendil on need arhitekt Lapini põhiliseks arhitektuurseks loominguks: neid on ta ehitanud üle saja.

Rituaalid on erinevatest materjalidest ja esemetest loodud uued maalid. Ennevanasti oli rituaalidel inimeste argielus, kõnelemata pühapäevadest, palju suurem tähendus kui tänapäeval. Lapin kasutab siin esemeid ja materjale, mis olid kunagi inimese elu lahutamatud kaaslased, aga oleks nüüd hävinud. Uusi asju tuleb ju kogu aeg peale, mistõttu vanu visatakse minema. Ometigi on iga asi mõne inimese looming, väärides pühitsemist uutes rituaalides, mis toovad inimese ellu sügavuse. Sügavus on vaimses elus tähtis olemise viis, sügavalt isiklik, intiimne ja kasvades üle mõistuse piiride, isegi hullumeelne. Samas on tehisloodus elava looduse lahutamatu osa, isegi selle uus arenguetapp – tehnobia. Seetõttu sünteesib Lapin neid kaht maailma oma maalides – inimesele ei jäägi tänapäeval muud üle kui kohaneda muutustega uues maailmas. Rituaalidega võib inimene taastada sideme oma Loojaga.

Näitus jääb avatuks 27. augustini 2016.

Näitust ja kunstniku tegevust teoste loomisel on toetanud Eesti Arhitektide Liit ja Eesti Kultuurkapitali Arhitektuuri Sihtkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Leonhard Lapin Leonhard Lapinit võib pidada üheks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaks autoriks. Tema näol on tegemist tõelise on multitalendiga – Lapin on kunstnik, kirjanik ja arhitekt. Lisaks on ta lavastanud etendusi teatris, performance'eid, olnud eesti häppeningikunsti sünni juures. Lapin alustas aktiivset tegevust kunstiväljal 1960. aastatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu on äratanud tema graafikalooming. Lapin on olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane. Lisaks Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Panga kogudele on tema teoseid ka mitmetes nimekates muuseumides ja erakogudes (mh Soome Kaasaegse Kunsti Muuseum Kiasma; Bridgestone´i Kunstimuuseum, Jaapan; Cooremansi Instituut, Brüssel, Belgia; Zimmerli Kunstimuuseum, New Jersey, Ameerika Ühendriigid) üle maailma. Leonhard Lapini loomingut on muuhulgas tunnustatud Ljubljana Graafikabiennaali preemiaga (1973), Tokyo Graafikabiennaali preemiaga (1974), Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1989) ja Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (1997). Aastal 2001 omistati talle Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk.

29.08.- 17.09.

ENN PõLDROOS

Elektrilöök kassi silitamisest

29.08.- 17.09.

ENN PõLDROOS

Elektrilöök kassi silitamisest

Esmaspäeval, 29.08.2016 kell 17.00 avab Enn Põldroos (1933) Draakoni galeriis isiknäituse „Elektrilöök kassi silitamisest“. Näitus jääb avatuks 17. septembrini 2016.

Enn Põldroos:

Miks kass, silitamine ja elektrilöök?

Me võime nautida valu, kui see on vaid piisavalt nõrk ja ei kesta kaua. Tugev elektrilöök, kui ta ei tapa, teeb vihaseks. Vähetuntav staatiline elektrisärtsakas (näiteks kassi silitamisest) võib meid aga hetkeks viia erilisse ergastatud seisundisse, mis langetab eesriideid ning loob illusiooni, et oleme saanud aimu tõelisusest. Või ehk olemegi?
Taolisi hetki olen püüdnud koguda. Nendeks pole alati vaja kassi ega elektrit.

Enn Põldroos on olnud eesti kultuuris väga mitmekülgselt tegev juba alates 1950. aastate lõpust ja 1960. aastaist, mil ta uuendas eesti maalikunsti olemust. Iseloomulikult on ta ühendanud modernistlikus maalijakogemuses isikliku sotsiaalsega, leides võimalusi isikupäraseks teemakäsitluseks. Eesti kultuuriavalikkus tunneb Enn Põldroosi ka andeka kirjanikuna. Ta on olnud tegev ka Eesti Vabariigi esimese parlamendi liikmena.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Enn Põldroos õppis aastatel 1952-1958 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti. Aastatel 1961-1966 töötas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja aastatel 1973-1985 ning 1994-1995 Eesti Kunstiakadeemias. Aastatel 1985-1989 ning 1995-1998 oli ta Eesti Kunstnike Liidu esimees ja president. Alates 1998. aastast vabakutseline kunstnik. Kirjanikuna on Põldroos tuntuks saanud eestkätt 2000. aastatel, 2002. aastal võitis ta romaaniga "Joonik kivi" Eesti romaanivõistlustel III koha preemia. Kunstipreemiaid on Põldroos saanud mitmeid: 1969 ja 1975 Vilniuse maalitriennaali preemia, 1973, 1983 ja 1986 Kristjan Raua nimelise preemia ja 1987 NSV Liidu riikliku kunstipreemia. 2002. aastal sai ta Riigivapi IV klassi teenetemärgi ning 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi.

19.09.- 08.10.

MARIA VALDMA

Ära

19.09.- 08.10.

MARIA VALDMA

Ära

Esmaspäeval, 19.09.2016 kell 17.00 avab Maria Valdma (1973) Draakoni galeriis isiknäituse „Ära“.

Uks keerati lukku ja oligi kõik. Võti jäi vanasse kohta, esikusse, külmkapi kõrval.
Oleks võinud ju visata lähedalasuvasse konteinerisse.
Asperaaguse ja sõnajala unustasin. Hetkeks isegi kahetsesin.
Hiilisin hämaras tagasi hoovi. Kiirustades kiskusin pojengidelt kõik õied. Kõik.
(märts 2014)

Käesoleval näitusel tegeleb Maria Valdma ruumi ja selle mäluga. Näha saab tema uusimat ehteseeriat, mis keskendub fiktiivsete kohtumiste ja situatsioonide kaardistamisele. Algsest kontekstist eemaldatud juhuslikud või otsitud figuurid moodustavad uusi territooriume – minevikumaailmu või utoopiaid tulevikuks. Neilt on varastatud nende mina, identiteet on moonutatud ning asetatud uude situatsiooni. Teisenenud on sugu, rahvus ja positsioon – läbi tule on saanud nad võrdsemaks.

Ehete materjalid: põletatud puit, betoon, värv, hõbe.

Näitus jääb avatuks 8. oktoobrini 2016.

Tänud: Jaana Jüris, Berit Teeäär, Sirja-Liisa Eelma, Kaire Rannik, Andres Ansper, Mihkel Säre, Johannes Valdma, Lauri Laasik, Tuuli Aule, Hans-Otto Ojaste, Allar Esko, Aurelia Minev, Mattias Valdma, Marek ja Voldemar.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Maria Valdma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala magistrikraadiga (2000). Näitustel osaleb alates 1994. aastast. Arvukate kodu- ja välismaiste grupinäituste kõrval on tal olnud neli isiknäitust, viimati 2014. aastal A-galeriis Tallinnas. Peamiselt poeetiliste ruumi- ja objektikäsitluste poolest tuntud kunstniku loomingusse kuulub ka mitmeid sotsiaalselt tundlikke teoseid. Ta on aastatel 1996-2005 tegutsenud kunstnikerühmituse F.F.F.F. liige. Rühmituse liikmena on talle omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2002), lisaks on tema loomingut tunnustatud A-galerii aastapreemiaga (2009). Maria Valdma teoseid on Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes, lisaks erakogudes Soomes, Ameerika Ühendriikides ja Eestis. www.mariavaldma.com

11.10.- 29.10.

HANNA PIKSARV

Mütsid eluks

11.10.- 29.10.

HANNA PIKSARV

Mütsid eluks

Alates teisipäevast, 11.10.2016 on Draakoni galeriis avatud Hanna Piksarve (1989) isiknäitus „Mütsid eluks“.

Draakoni galeriis avatava näituse saateks ütleb Hanna Piksarv: „Näitusel on peakatted – mütsid, rätikud, sallid. Müts, vahest kõige inimlikum riideese üldse, aitab meil võtta rolle, näidata, kes me oleme, suhelda teistega ja ehk ka iseendaga. Minu peakatetel on mõtted sees, mis praeguses eluõpetuste küllases infokeskkonnas on mulle pähe kummitama jäänud. Laused, mis aitavad edasi ja hoiavad alal ning heal juhul viivad õnneni. Inspiratsiooni-plakatite, life-hack-nimekirjade, eluõpetuste ning päristõdede vool on muutunud katkematuks. Iga hetk on võimalik nii oma veendumustele kui ka uitmõtetele toetust ja tõestust leida. Ning jõudu andvaid mõtteid ei mõelda ega jagata enam mingit rituaalset tegevust tehes või põlvili, ega isegi häälega välja öeldes, vaid “klikkides“. Sellisest virrvarrist välja saamiseks otsisin rahulikumat ja tõhusamat viisi, kuidas oma meel rea peal ja mõte peas hoida. Tikkimine on mu jaoks esimene samm tolle peas kummitava mõtte, palve või lohutuse ellu toomisel. Nõnda saavad peakatted ühe funktsiooni lisaks.“

Näitus jääb avatuks 29. oktoobrini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Hanna Piksarv on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna magistrikraadiga. Ta on täiendanud end Leonardo da Vinci praktika raames Georg Ritteri Stuudios Austrias ja Varssavi Kunstiakadeemias. Näitustel esineb alates 2009. aastast. Käesoleval aastal on Hanna Piksarve teoseid võimalik olnud näha „Kilomeeter Skulptuuri“ (kmS) põhinäitusel Rakveres, Kumu kunstimuuseumi sisehoovis toimunud näitusel „Terra Incognita. Tuttav lõpmatus“ ja Eesti Kunstnike Liidu 16. aastanäituse kuraatorinäitusel „Naised omavahel“ Tallinna Kunstihoone galeriis. Tema eelmine isiknäitus "Hea ja halg" toimus Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 2014. aastal. Hanna Piksarv on pälvinud Noore Skulptori preemia (2012), rahvusvahelise medaliorganisatsiooni FIDEM Noore kunstniku stipendiumi (2012) ja Eduard Wiiralti stipendiumi (2014).

31.10.- 19.11.

MARIA SIDLJAREVITš

Kong Fuzi juuksed

31.10.- 19.11.

MARIA SIDLJAREVITš

Kong Fuzi juuksed

Esmaspäeval, 31.10.2016 kell 17.00 avab Maria Sidljarevitš (1982) Draakoni galeriis isiknäituse „Kong Fuzi juuksed“.

[—]
Suurel ruudul pole nurki
Suurim anum valmib hilja
Suurel helil pole kõla
Suurel kujul pole kuju
[—]

Hoia ülimat kujutist oma kätes
ja kogu maailm jõuab Sinuni.

Laozi / Franҫois Jullien

Avatava näituse juhatab Maria Sidljarevitš sisse mõttekäiguga: „Püüe edasi anda oma ideid ja mõtteid teistele mõistetavas ja kättesaadavas vormis on üks olulisemaid aspekte inimese elus. Ideele või mõttele lingvistilise vormi andmine muudab selle ülekandmise keeruliseks, sest sõna on kontseptsioon, mis tekitab igal inimesel erinevaid assotsiatsioone. Mind huvitab, kuidas kunsti kaudu edasi anda oma ideid ja mõtteid viisil, et säiliks nende esialgne sisu ja tähendus.
Kuidas saavutada sellist objektiga suhestumist, kus vaataja tajub seda vaid abstraktse vormina, sõltumata isiklikest assotsiatsioonidest ja mitte andes sellele positiivset või negatiivset hinnangut? Kujutan oma maalidel erinevaid objekte ja kujundeid osana kompositsioonist nii, nagu need on ka päris elus vaid selle üksikud avaldused, suure süsteemi väikesed jupid. Universumi jaoks ei eksisteeri mõisteid nagu hea või halb ja iga elunähtus on vaid osa sellest. Minu eesmärk on saavutada ka maalis sellist asjadest arusaamist, milles on võimalik täielik vabanemine hinnangute andmise tendentsidest.“

Näitus jääb avatuks 19. novembrini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Eraldi tänusõnad: Aleksei Sidljarevitš, Aleksander Litvinov ja Michel Blumer.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Maria Sidljarevitš on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali eriala magistriõppe 2014. aastal. Samal aastal Tallinna Linnagaleriis toimunud isiknäitusel „You broke my life”, mis oli osa kunstniku magistritööst, tegeles Sidljarevitš isikliku mälu teemadega, taaselustades talle omases naivistlik-ekspressionistlikus maalilaadis mälupilte minevikust. Maria Sidljarevitš osaleb näitustel alates 2008. aastast, ta on Eesti Kunstnike Liidu liige ja Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse esinaine.

22.11.- 10.12.

RENE REINUMäE

Hommik neljatoalises

22.11.- 10.12.

RENE REINUMäE

Hommik neljatoalises

2025

2024

2023

2022

2021

2020

2019

2018

2017

2016

MENÜÜ

2025

2024

2023

2022

2021

2020

2019

2018

2017

2016