2. juulil kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Liisa Kruusmägi isiknäitus „Yokai teepidu / 妖怪のお茶会“. Näitus jääb avatuks 26. juulini 2025.

Liisa Kruusmägi on juba pikemat aega maalinud oma mõtteid ja tundeid, kujutades inimesi, loomi ja ümbritsevat maailma. Tema tööde erksad värvid pakuvad tänases ärevas ajas võimalust korraks hinge tõmmata ja puhata.

Näitusel tulevad esitusele uued maalid ja keraamikateosed, mis on inspireeritud kunstniku Jaapani külastustest aastatel 2015 ja 2023. Teoste lähtepunktiks on kunstniku huvi Jaapani rahvajuttudes esinevate salapäraste, veidrate, kõhedust tekitavate, kuid ka pisut naljakate olendite vastu, keda tuntakse yokai nime all. Ümbritsevat tähelepanelikult jälgides huvitub Kruusmägi kõigest uuest, kummalisest ja lõbusast, nii on ta jõudnud yokai’de maailma. Yokai’d on sündinud inimeste hirmudest, ärevustest ja seletamatutest kogemustest, lugusid nendest räägitakse põlvest põlve. Kruusmägi suhtub neisse olenditesse avatud meelega, lahterdamata neid kohe headeks või halbadeks. Akna kaudu tuppa hiilivad yokai’d, teetseremoonial osalevad yokai’d või jäätist söövad yokai’d mõjuvad armsalt, humoorikalt ja kuigivõrd tuttavalt.

Kui Kruusmägi jalutas Jaapani linnades, märkas ta, et plakatitel ja siltidel kujutati alatasa armsaid tegelasi. Ka tema maalidel on mändidele asetatud tegelased väiksed ja nunnud. Heatahtlik pilk selliste olendite suhtes on Jaapani kultuuri märgiline osa. Juba 11. sajandi alguses kirjutatud Sei Shōnagoni esseekogumikus „Padjaraamat“ on väärtustatud lapselikku, süütut ja puhast pilku ning hoiakut, mis oskab näha ilu poolikus ja ebaküpses. See mõtteviis on püsinud Jaapani kultuuri sügava kihistusena ka enam kui tuhat aastat hiljem. See lähenemine haakub Kruusmägi omaga, kelle jaoks ei peitu ilu mitte täiuslikus harmoonias või tasakaalus, vaid hoopis asjade loomuses olla pidevas muutuses.

Hirohisa Koike

Hirohisa Koike on lõpetanud Musashino Kunstiülikooli Tokyos, täiendanud end Prantsusmaal Nantes’is École des Beaux-Arts kunstnik‑teadurina ja töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias. Koike on doktorant Tallinna Ülikoolis, kus tema uurimisvaldkonnad hõlmavad fototeooriat ja 20. sajandi prantsuse filosoofiat. Ta uurimistöö keskendub viivituse, leina ja ellujäämise mõtestamisele fotograafias, tuginedes Jacques Derrida kontseptuaalsele pärandile. Tema olulisemate publikatsioonide hulka kuuluvad „Lein ja fotograafia: Jacques Derrida fototeooria“ („Etüüde nüüdiskultuurist”, nr 9, 2021) ning „Fotograafia noeme: paradigmaatiline pööre Roland Barthes’i fototeoorias“ („Kunstiteaduslikke uurimusi “ 28 (3–4), 7–26, 2019).

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Mari-Leen Kiipli (1988) loob fotosid, videoid ja installatsioone, mis keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide sõnastamata, tunnetuslikele omadustele. Tähelepaneliku vaataja, uitaja ja uurijana on ta loonud oma kaemusliku versiooni sellistest žanritest nagu loodusdokumentaal, spordiülekanne või loodusfoto, vastandudes meedias levinud narratiivipõhisele kujutusviisile. Seejuures huvitavad teda vanad müüdid ja lood tänapäeva kontekstis, näiteks maailma lõpu müüt või erinevate taimede kasutus ja mõju ning läbi nende lugude uurib ta inimese suhet loodusega. Mari-Leen Kiipli on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias ning Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, käinud vahetusõpingutel Viinis ning praegu elab ja töötab Tallinnas.

Hedi Jaansoo (1989) on kunstnik ja fotograaf, elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2018), fotograafia osakonna (BA, 2014) ning õppinud Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias Norras (2021/13). Ta töötab enamasti väikeste ja õrnade asjade, lillede, ebakindluste, tunnetuste ja tundlikkustega. Oma hiljutises praktikas kombineerib fotograafiat, tekstiile ja savi, mittefunktsionaalseid ehteid, lõpetamata mõtteid ja muutlikke otsuseid, igatsusi ja konfliktseid ihasid.

Tanel Rander (1980) on kunstnik, kuraator ja kirjanik (kasutab ka pseudonüümi chaneldior), kelle loominguline tegevus jaguneb keele ja psühholoogia tasandil toimivateks eksperimentaalseteks, performatiivseteks praktikateks ning kriitiliseks Ida-Euroopa diskursuse ja dekoloniaalsusega seotud uurimuseks. Randeri loomingu mõtteline keskpunkt on subjektiivsuse ning seda kujundava sisemise ja välise surve vaheline pinge. Rander on töötanud juristi ja advokaadina, alates 2009. aastast vabakutseline kunstnik. 2018. aastal avas ta Valgas projektiruumi Brīvības galerija.

Kirke Kangro töötab installatsiooni, skulptuuri, video ja performatiivsete teostega, mille tulemeid iseloomustab selgelt välja puhastatud metafoorika. Installatiivsetes töödes kasutab ta minimalistlikke ja mõneti lüürilisi vahendeid ruumiolukordade analüüsimiseks ja paradokside väljamängimiseks. Tema praktika keskendub kontseptuaalsete materjalide keelele ja tähenduse ehitamisele – otsides inimliku kujutlusvõime piire ja laienedes universaalsetele ideedele keskkonna ja eksistentsi üle. Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näitusi ning töötab Eesti Kunstiakadeemias professori ning vabade kunstide dekaanina.

Art Allmägi (1983) on skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA, 2008) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA, 2011). Allmägi näituseprojekte iseloomustab temaatiline seriaalsus. Käesolevas näituseseerias uurib autor koostööl põhinevat loomingut. Eelnevad näituseseeriad on olnud Vene-temaatilised ning jutustuse kesksed