Neljapäeval, 23. oktoobril kell 18 avaneb Hobusepea galeriis Danel Ülperi & Hedi Kuhi ühisnäitus „Ega sa siin Valgas Marki ei tea? Lugu piirilinnast“. Näitus jääb avatuks 16. novembrini.

„Mina vist seekord valima ei lähe, linn on muidugi ilusaid nägusi täis,” ütles vanem naine bussi ootavas seltskonnas. Kuigi teised nii resoluutset seisukohta ei väljendanud, paistis nende hoiak nonde nettide nägude vastu sarnane olevat. Ning nägusid oli tõesti palju. Näod varitsesid nii ühel kui ka teisel pool bussijaama, sealt edasi Maxima ja teiste poodide juures, aga Vabaduse tänaval ka mõne sootuks maha jäetud maja aknal või seinal, mida läbistab maapinnast katuse servani jäme pragu ning mistõttu näis, et kui näod pärast valimisi lahkuvad, ei hoia seda hoonet enam miski koos. Üks eriti suur ja tähtis ja kena nägu oli sätitud kunagise teenindusmaja seinale ning mõjus seal oma mitme korruse kõrguste mõõtmetega nagu tõeline gigant. Hiiglase vähem tähtsad parteikaaslased olid leidnud kohad mitmes reas, eksponeerituna kunagise kino Saluut seinal. Ning minnes sealt ükskõik mis suunas, võis veel näha palju mitmesuguseid ilusaid nägusid ning ka kõige ootamatumates kohtades. Linnas, kus tavaliselt on isegi bussipeatuste reklaamistendid tühjad, on taoline iludusvõistlus kahtlemata elevust tekitav vaatemäng ning selle mõju demokraatia jätkusuutlikkusele ei tasu alahinnata.

Aga hoolimata sellest, et näod valimiseelsel ajal püüavad tabada kogukonna kollektiivsete unistuste tuuma ning pakkuda parimat võimalikku tulevikku, käivad unistused ja tulevik mingit oma rada, millel pole ilusate nägudega midagi pistmist. Unistused on intiimsed ja salajased ning paikades, kus on vähegi midagi mäletada, on oluline ka nende vahekord mälestustega. Piirilinn asub mälestuste ja unistuste piiril. See on õrn ja habras koht, kus olla. See on võimalikkus, mis ei anna ühtki tagatist, see on teelolek, teadmata, kas pärale jõutakse ning kui isegi teatakse, kuhu teel ollakse, siis hoitakse seda nagu saladust südame sügavuses, mitte sõnades.
See näitus on fragment piirilinna loost, mida Danel Ülper ja Hedi Kuhi jutustavad maalide, mälestuste, unistuste ja artefaktide abil Lugu, millel pole selget algust ega lõppu ning millest meie käsutusse on antud vaid väike katke nagu napp inimelu aja lõputus kulgemises.

Danel Ülper (s 1998) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ning näitustel esinenud valdavalt maaliloominguga. Tema tööd ammutavad inspiratsiooni belle époque’i aja maalikunstist, lihtsatest hetkedest ja võluvatest ajatuna näivatest paikadest. Praegu elab ja tegutseb Valgas ning püüab tabada piiripealsuse müstilist olemust. Sellest aastast on ta Tartu Kunstnike Liidu liige.

Hedi Kuhi (s 1998) on Kõrgema Kunstikooli Pallas maalieriala tudeng, kes on lõpetamas bakalaureuseõpinguid. Enne Pallast lõpetas ta Tartu Kunstikoolis dekoraatori eriala. Kuhi pälvis 2023. aastal Pallase maalikunsti stipendiumi, mille tulemusena valmis Tartu Kunstimajas tema isikunäitus „Jälle siin“. 2024. aastal osales ta duonäitusel „Pallase tüdrukud“ Tallinna Kunstiruumi galeriis koos Mari Frühlinguga. Samal aastal esines ka duonäitusel „Valga. Mälestused ja unistused“ Valga Kultuurikeskuses koos Danel Ülperiga.

Loomingus keskendub Kuhi argielule, kodulinna kujutamisele, metsikuse ja korra tasakaalule. Teda huvitavad ajaga tekkinud kulumise jäljed nii looduses, linnas kui ka inimestes. Tema maalidel põimuvad figuurid, loodusmotiivid ja linnapildid, luues mõtiskluse inimese ja tema elukeskkonna vahelistest sidemetest. Kuhi loob peamiselt akrüül- ja õlimaale, aga viljeleb ka joonistusi ja graafikat. Praegu keskendub ta Pallase lõputööle.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.