Reedel, 29. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Alexei Gordini näitus „Võimud ja vaimud“. Näitus jääb avatuks 5. jaanuarini 2025.

Alexei Gordin: „Näituse „Vaimud ja võimud“ raames mõtisklen probleematilisest arhitektuuripärandist ja selle mõjust inimeste eludele. Ukraina sõja foonil kerkis küsimus okupatsioonirežiimi monumentide kohta ja ühiskonnas oli märgata teatavat arvamuste konflikti. Tõde, nagu alati, jääb kusagile vahepeale ja on kahjuks emotsioonide tõttu märkamatu.

Näituse idee sai alguse ühest artiklist ajalehes „Postimees“, mis kirjeldas Maarjamäe „kuuraketi“ all peituvat salapärast punkrit, mille kaudu saab konstruktsiooni sisse minna. Vanade jooniste järgi on monumendi all ruum, mida keegi ei ole avanud viimase seitsmekümne aasta jooksul. Milleks see tehtud on ja mis selles peitub? Kui kaevata välja luuk ja avada salapärane punker, siis ehk viib see sellesse punkti, kus kõik vastuolulised aspektid moodustavad lõpuks tervikpildi?

Galerii keldrikorrusel eksponeeritud video kommenteerib 2007. aastal valminud Kristina Normani videot „Monolith”. Kui Normani problemaatiline monument kukkus taevast meteoriidina, tekitades ühiskonnas suurt segadust, siis praegune monument stardib nagu kosmoselaev ja lendab taevasse. Kummalisel moel pole seitsmeteistkümne aastaga monumentide küsimus ühiskonnas kadunud, vaid on esile kerkinud teravamalt kui kunagi varem.

Näituse teine osa kajastab teistlaadseid monumente – Eesti mõisaid, mis on küll sageli vaenulike võimude poolt ehitatud, kuid aegade vältel kaotanud esialgse poliitilise alatooni, muutudes pelgalt kultuurimälestiseks. Vaatamata sellele, et mõisakultuur on mõnes mõttes õitsenud põlisrahva verel, on mõisaid säilitatud ning hakatud hindama rahvusliku ajaloo lahutamatu osana. Nende esialgne vaenulik konnotatsioon kadus teise vaenuliku režiimi poolt toime pandud dekonstruktsiooni tõttu.

Näituse raames eksponeerin aastatega kogutud fotosid mahajäetud mõisakorteritest ja hoonetest leitud isiklikest asjadest. Tehes neid monumente nähtavateks, küsin: „Mille kaudu me peame käsitlema ajalugu? Abstraktsete sündmuste või tavaliste inimeste kaudu?“ Suurte ajalooliste värinate taga on väga raske märgata lõputut isiklike kogemuste põimumist, mis katab ruudustikuna kogu tajuva ruumi ja ulatub läbi aja. Just seepärast on nii raske interpreteerida ajalugu. See koosneb miljonitest eludest ja fikseerimata mõistetest.“

Näitus toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 8. jaanuaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Hanna Råsti näitus „Nõrgad signaalid“. Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2025.

Hanna Råst: „Ma käisin lapsepõlvekodu keldris, kust leidsin kasti oma algkooliaegsete vihikutega. Neid sirvides panin tähele, et sel ajal nimetati globaalset soojenemist kasvuhooneefektiks. Kliimakriisi üle on aktiivselt arutletud alates 1960. aastatest, kuid tähelepanekud Maa soojenemise kohta pärinevad juba 19. sajandi lõpust. Kliimamuutused on olnud järjepidevalt tähelepanu all, kuid terendav silmnähtav oht on tundunud alati kuuluvat tulevikku.

Tegelikkuses on aga meid ees ootavate ohtude mõistmiseks oluline uurida nende juuri minevikus ja seoseid tulevikuga, sest ükski nähtus ei teki vaakumis. Enne COVID-19 pandeemia puhkemist 2020. aastal olid teadlased aastaid hoiatanud zoonoossete haiguste riski eest. Sõjad ja genotsiid, nii lähedal kui kaugel, ei puhkenud 2022. või 2023. aastal, vaid on osa ajaloolise rõhumise tagajärjel tekkinud sündmuste jadast. Kuigi ohtusid on sageli ette ennustatud, jääme nende suhtes pimedaks just siis, kui kiire tegutsemine on eluliselt vajalik.

Näitusel „Nõrgad signaalid“ uurin, kuidas olla valmis globaalseks ebastabiilsuseks ja leida pelgupaika maailmas, mida iseloomustavad sõjad, majanduslik turbulents ja kliimakriis. Need probleemid on tihedalt põimunud, kandes ebakindluse ja ohu varje nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Oma teostes lähtun mälestustest, kaitse- ja põgenemis-strateegiatest, mille olen enda jaoks vaimselt loonud. Näituse pealkiri viitab ka tuleviku-uuringutes ja korporatiivmaailmas kasutatavale mõistele, mis tähistab sündmust või nähtust, mida võib pidada muutuse esimeseks indikaatoriks.

Nõrk signaal on varajane teave või muutuse esimene sümptom. Tulevik ei ole „nähtav“, kuid see võib avalduda mitmel viisil, mille abil saame õppida paremini ennustama võimalikke muutusi. Nõrk signaal viitab sageli millelegi ootamatule, mis seab kahtluse alla senised uskumused, kuid mõnikord võib ka teadaolev võtta ettenägematuid suundi. Hoolikalt kavandatud sündmused, nähtused või uuendused võivad kätkeda endas potentsiaali avaldada märksa ulatuslikumat mõju kui algselt prognoositud.
Näituse fookuses on turvalisuse ja ohu temaatika, mida käsitletakse liikuva pildi, objektipõhiste tööde ja joonistuste kaudu. Ma ei esita teostes lahendusi, vaid need toimivad pigem indikaatoritena – neis leidub nõrku signaale, mida tähelepanelik vaataja saab avastada ja tõlgendada, et tabada tuleviku võimalikke sagedusi.“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 5. veebruaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Sarah Nõmme näitus „Marrastusprintsessi päevikud“. Näituse kuraator on Kärt Kelder. Näitus jääb avatuks 3. märtsini 2025.

Mängime ühte mängu. Mina olen printsess ja sina kuri võõras. Mul on üheksa südant, kaheksa marraskil ja üks rikkumata.

Sarah Nõmme isiknäitus „Marrastusprintsessi päevikud“ kutsub isiklike lugudega täidetud ruumi, mis tõstab au sisse mängulisuse ja inimliku igatsuse hoolivuse järele. Üheksa teose sisu lookleb lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel, kus oluline koht on vaimsel tervisel ja identiteedi kujunemisel, mida saadab püsiv soov tunda hoolt igas antavas ja võetavas rollis.

Väljapaneku siduv motiiv on mäng nii lapselikus rikkumatuses kui ka täiskasvanulikes intiimsetes praktikates. Kui lapsena mängime läbi ootusi ja unistusi, siis täiskasvanueas kaitseb sõna „mängult“ meie mõtteid ja ihasid. Vahe printsessikleidi ja lateksikostüümi vahel pole iseenesest suur – mõlemad aitavad väljuda argisusest.

Kunstnik kasutab oma loomingus nii noorusea nn naiivsust, aga ka otseseid viiteid BDSMile (B – kinnisidumine või aheldamine (ingl bondage); D – distsipliin; D/s – domineerimine ja allumine (ingl submission); SM – sadomasohhism). Just BDSMi kaudu tahab Nõmm pöörata tähelepanu mängus peituvate reeglite olulisusele, et unistused ei muunduks traumaks, vaid tooks indiviidile selle naudingu ja hoolitsuse, mida ta autonoomse kehana soovinud on.

Kuigi BDSM siiani ühiskonnas tabu ning sisaldab ka jõu rakendamist valu tegeval viisil, on tegemist konsensusliku ja kommunikatiivse füüsilise aktiga. Tunne, et oled kuulatud ja su valu õigesti koheldud, sisendab allasurutuse asemel enesekindlust ja kasvatab usaldust nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Inimloomus on keerukas ning selle eri tahkude mõistmine on Nõmme inspiratsiooniallikas. Näitusega „Marrastusprintsessi päevikud“ soovib kunstnik rõhutada lapselikku turvatunnet, aga ka täiskasvanulikku naudingut, näitamaks, kuidas hingelised marrastused võivad paraneda ebatavalisel moel. Ta tegeleb kehaga, mis olenemata soolistest, rahvuslikest ja vanuselistest erinevustest hoiab ja tahab olla hoitud.

Nõmme eesmärk on leida uusi väljundeid valitsevatele narratiividele, mis ümbritsevad vaimset tervist, traumat ja seksuaalsust, pakkudes võimalust dialoogiks ja mõistmiseks nii hariduslikes, privaatsetes kui ka avalikes ruumides. Jagades isiklikke lugusid, soovib ta kummutada häbimärgistamist ja inspireerida kõiki oma kogemustega julgelt ja kaastundlikult tegelema.

Mina olen täiskasvanu ja sina lihtsalt võõras. Mul on vaid üks süda – hoia mu valu ja marrastused paranevad.

Kärt Kelder

Sarah Nõmm(1998) on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal ja omandas magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduar Wiiralti stipendiaat.

Kärt Kelder (1990) tegutseb Tallinnas vabakutseline kirjutajana ning projektijuhina tantsuväljal. Teda huvitavad kultuuri eri tahud, aga ka normide välised tendentsid ja nähtused ühiskonnas, mis avavad inimeseks olemise sügavust ja mitmekülgsust. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kirjanduse ning Amsterdami Ülikooli kultuurisotsioloogia erialal.

Kunstnik tänab: Priit Heinla, Kertu Klementi, Nadežda Tjuška, Edvard Vellevoog, Maria-izabella Lehtsaar, Micaela Saraceno, Marleen Mikk, Laure Paldrok, Irma Holm, Siim Preiman, Visa Nurmi, Ats Kruusing, Julika Roos.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 5. märtsil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Maarja Nurga näitus „Sada tiiru ümber tiigi, sada tiiru ümber põõsa“. Näitus jääb avatuks 31. märtsini 2025.

Maarja Nurk: „Kangas imab värvi sisse nagu kohviplekigi. Purskkaevuvesi ringleb ja aina kordab ennast ja oma vormi. Tiik on läppunud. Ja mina vaatan puid ja põõsaid.

Pilk on takerdunud hoomamatusse tihedusse ja taandab selle mõttelisteks, süngeteks ja graafilisteks pindadeks. Natuke enese üle naerdes ja kohati ennast veidrasse agentsesse rolli asetades. Minnes põgusalt kaasa animeeritud, groteskse ja personifitseeriva kujutamisega või võttes auahnelt ette detailirikka maastikumotiivi.

Üks tasand, kogu selle detailirohkuse kõrval, on tihedad viirutuse ja mustriga kaetud pinnad. Kuigi mustrite kordamine on justkui pidepunkti otsimine ja mõtete korrastamine, keerleb neisse takerdudes ja tardudes peas kujutlus, et „mina olengi see läppunud tiik“. Läppunud ja kinnikasvanud tiik, mille teises otsas purskab purskkaev.

Kordamiste ja intensiivse tiheduse taustal hõljub soov aru saada: millise pilguga, millisest vaatepunktist ja milliste eelarvamustega ma maastikku vaatan. Võib-olla peab selleks hoopis must silmaklapp silmal, must Claude glass käes, sada tiiru ümber tiigi ja sada tiiru ümber põõsa tegema.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Line Wasner, Theo Hermann.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Pronksist mõõgal peegeldus hommikupäike. Verest ei leidunud enam jälgegi. „Kas sa suudad seda uskuda, Ariadne?,“ ütles Theseus, „Minotaur kaitses end vaevu.“

Jorge Luis Borges, „Asterioni maja“ (1964)

3. aprillil 2025 kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Zody Burke-i isiknäitus „Asterioni maja“. Näituse avamisel esineb müramuusik ja performance kunstnik Nick Klein (US/DE) teemakohase performance-iga.

Näitusel tutvustab kunstnik külastajale värskelt valminud teoseid, mille hulka kuuluvad kõrgreljeefid, trükised (koos kunstniku lühijuttudega) ning suuremõõtmeline 3D skulptuur. Paljud neist sisaldavad allegooriaid Kreeka labürindi mütoloogiast. Uued teosed esitavad külastajale väljakutse mõelda, kuidas kaasaegsus tõlgendab arusaamu segadusest ja vangistatusest. Klassikalisele mütoloogiale omase maagilis-realistliku tõlgenduse abil pakub Burke mitmekülgset sissevaadet alternatiivsetest narratiividest, mis on kootud labürinti sisse. Skulptuur „Pasiphae, rodeo kuninganna“ viitab üheaegselt Kreeka müüdile, mis inspireeris Borgest, kui ka Americana nüüdiskultuurile, põimides kokku kaht erinevat kultuuri – ajas jätkuv teemat ka Burkei loomingus. Galerii ruum ülemisel korrusel on sündinud valge kuubi selgusest ja on sissejuhatuseks süngemale ning sügavamale kogemusele alumisel korrusel. Näitusel käsitleb kunstnik küsimusi võimust, identiteedist ja ruumidest kus elame (füüsilised, digitaalsed, kultuurilised või eksistentsiaalsed), kasutades selleks mütoloogilisi tööriistu.

Kuraator: Liisi Kõuhkna
Graafiline disain: Taylor „Tex” Tehan
Pealkirja disain: Brian Uhl
Tehniline tugi: Hobusepea galerii, Gregor Sirendi

Toetajad ja tänud: Kultuurkapital, Paavli Kultuurivabrik, Valge Kuup Stuudio, Eesti Kunstiakadeemia, Batuudijuss, Pruulikoda Tuletorn, Punch Club, Põhjala Pruulikoda, Kanuti Gildi Saal, Dan Edelstein, Nora Schmelter, Gert Gutmann, Lauri Raus, Jordan Reyes, Roberta Staats, Nora King, Harry Figueroa, Lara Brener, Nick Klein, Oscar Ramos, Jane Treima, Diandra Rebase, Michael Anthony Farley, Laura De Jaeger, Kerli Kurikka, Kaspar Kannelmäe, Composite EE, Karjase Sai

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

30. aprillil 2025 kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis EKA noore kunstniku preemia 2024 laureaadi Anita Kremmi isiknäitus „LEPING“. Näituse kuraator on Ene-Liis Semper.

Anita Kremm on lepingute teemaga tegelenud juba 2021. aastast. Sellest lähtuvalt on ta viinud läbi rea praktilisi eksperimente, mille käigus on sõlminud lepinguid väga erinevatel teemadel ja erinevates formaatides: verega allkirjastatud leping, mille käigus osapooled kohustuvad avaldama kõige vägivaldsema teo oma minevikust. Sünnipäevaleping, mille käigus kõik külalised toovad sünnipäevalapsele raamatu, mida nad kohustuvad ise kogu õhtu kohapeal lugema. Võla leping, mille käigus mõlemad osapooled lepivad kokku vastastikkuses võlgnevussuhtes, mida saab lõpetada ainult lepingus kirjeldatud teo sooritamisega või eseme loovutamisega. Ja nii edasi. Sõlmitavad lepingud on juriidiliselt korrektselt sõnastatud, seega seadusandlikult pädevad ja allkirjastatud poolte kokkuleppel. Anita enda sõnutsi on see suund tema loomingulises tegevuses justkui koroona-ajastu kaasnähe: „Tundsin, et vajan rohkem teadmisi inimesest ja tema toimimisest. Tundsin, et kõik, mida tean, on vaid pealispind“.

Seekordse näituse aluseks on leping, mille autor on sõlminud ühe vabatahtlikuga, kellele ta annab üheks ööpäevaks üle kogu oma välise identiteedi: oma korteri, oma riided, oma söömisharjumused, oma igapäevarutiinid, oma telefoni ja arvuti, kõik sotsiaalsed ja perekondlikud kontaktid.

Eksperimendi käigus salvestatud videodokument võimaldab vaatajail küsida küsimusi, nagu: Mis on mina? Mis mind defineerib? Kas mina vajab välist identiteeti, et keegi näeks, kes ta on? Või tekib mina sellesama välise kirjelduse kaudu? Mis on meie mina määravad isiklikud ja üldised kokkulepped? Jne.

     Kuidas suhelda vanavanematega:
     Kohtudes tõstan käed suurelt üles, nagu tahaks anda suurt kallistust, ning ütlen:
      „Oooooo, privet dedulja, ooooo, privet babulja!“
      (Oooo, tere vanaisa, tere vanaema!)
      Kallistame esimese asjana. Neil on koer nimega Gucci ja ma ütlen talle tavaliselt Gucman (hääldus: gutšman) või ka hüüan talle: „Ooooo, Guccikaaa!“
      Ta on selline koer, kes kogu aeg uriseb, aga armastusest. Annan talle harjumiseks nuusutada oma käsi ning kui ta laseb, teen pai.
      Vanaema hakkab köögis toimetama, vanaisa naljatab:
     „Noh, tulid jälle pensionäride kulul sööma, jah?“
     Tavaliselt küsin nende käest, kuidas pensionäri elu on.
     „Kак ваша пэнсионерская жизнь?“
     „Kak vaša pensionerskaja žizn?“
     Laua taga räägin, mis ma sel nädalal tegin ja mis ma homme teen.
     Ütlen järgmist:
     „Eile oli Vene Teatris proov. Näitlejad lugesid ette teksti, siis kohtusin loovjuhiga, et arutada etenduse plakatit. Plakatile tuleb kass. Ma ise tegin selle pildi“
     Vene keeles kõlab see järgmiselt:
     „Vtšera bõla v russkom teater repetitsõja. Aktörõ tšetali tekst. Potom ja vstretilas s dizainerom i mõ obsuždeli plakat predstovlenija. Na plakate budet koška i ja jejo sfotografirovala.“
     Näitan neile seda pilti, kuna vanaemale meeldivad sellised fotod.
     Minu vanaisa on kalamees, seega sööme sageli kala. Alati annan käest ka koerale paar ampsu. Kui toit on söödud, algab doominomäng. Doomino mängimine on püha tegevus. Keegi ei lahku majast ilma doominot mängimata. Mängides hoian klotse käes, nagu vanaisa. Vanaemale ja emale meeldib karbi sees hoida. Niiviisi mängimegi.
     Kui on aeg lahkuda, siis kallistan neid jälle ja ütlen, et varsti näeme:
     „Skoro uvidemsja!“
     Lahkumiseks on õige kergem tellida Bolt, sest oleks vaja veel toidupoest läbi minna. Tavaliselt meeldib mulle minna Torupilli Selverisse.
     Bolti tellides vali maksemeetodiks mu OÜ konto, mis lõpeb numbriga 5056.

Näitus jääb avatuks 25. maini 2025.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital ja Advokaadibüroo COBALT.
Kunstnik tänab: Irina Kremm ja Vladislav Kremm, Ljudmilla ja Hariton Drajev, Jakob Juksaar, Mia Maria Rohumaa, Aksel Haagensen, Karin Allik, Eva Mari Mahhov, Ele Mall Vainomäe
Mihhail, Tõnu Hiielaid, Oliver Reimann, Anette Pärn, Mark Raidpere, Peeter Kutman, Kanuti Gildi Saali perekond, Still Frame OÜ.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

27. mail 2025 kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Danel Kahari isiknäitus „Vanamees ja lumehelbeke“. Näitus jääb avatuks 30. juunini.

Igal õhtul vaatasid vanavanemad televiisorist uudiseid. Vanaisa (ta oli ise sõjas osalenud) oli seejuures väga sõnakas ning kommenteeris kõike. Üldine toon oli läbinisti pessimistlik. Uudiste keskmes oli Tšetšeenia sõda. Peamiselt oli vanaisa poolt välja hõigatud kommentaaride sisu selles, et Venemaa ei muutu kunagi ja Eesti vabadus ripub juuksekarva otsas. Ja kui tuumapomm Eestisse visatakse, siis need kes ellu jäävad, ei pääse, vaid viiakse Siberisse. Minu jaoks muutus see atmosfäär kiiresti liiga süngeks ja ma hakkasin telekatuba vältima.

Toa uks oli aga alati lahti. Mäletan lõputut vaatepilti, kus uudisteankur kannab surmtõsisel toonil uudiseid ette ja kaks tumedat figuuri truult ekraani ees seda vaatavad.
Järgmise sammuna hakkasin end uudiste ajaks peitma wc-sse. Wc asus välikoridoris ja külmematel perioodidel oli oht, et torud lähevad seal jäässe. Vastumeetmena oli vanaisa leiutanud sinna punase lambipirni, mis tootis tohutut soojust ja rippus torude külge mässituna juhtme küljes. Kui lamp põles, siis oli kogu wc interjöör kaetud punase filtriga. Seal punases valguses end peites tundsin lapsena hirmu ja ärevuse segust tunnet. See tunne tekitas minus eksistentsiaalse paanika, mille sisuks oli taipamine, et turvatunne on vaid illusioon. Kogu uudistesaaga tipnes Venemaa presidendivalimistega aastal 2000. Telekatoast kostus vanaisa läbinisti veendunud toonil kõlanud kommentaar: „Kui Putin saab presidendiks, siis on Eestiga kõik“.

Danel Kahar

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

2. juulil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Jenny Grönholmi isiknäitus „Apostlid“. Näitus jääb avatuks 28. juulini 2025.

Näituse lähtepunktiks on ühe suguvõsa fotoalbum, või õigemini selle puudumine ajastul, mil igal perel justkui pidi olema oma mälestuste kogu. Selles ainukeses albumis on alles vaid üksteist fotot. Rohkem ei ole säilinud, ega neid tol ajal palju tehtudki. Just nende nappide piltide põhjal on sündinud näituse maaliseeria.
Fotodel on jäädvustatud minu kolmeteistkümnest tädist kaksteist: kõik leeripäeval, lilled süles, pilgud suunatud tulevikku. Kolmeteistkümnes on puudu, nagu ikka keegi, kellest ei jõutud jälge jätta.

Perekonnal ei olnud oma kaamerat. Iga lapse kohta on säilinud vaid üks foto: leeripilt 15-aastaselt, lilledega. Justkui vaikiv portree, mis tähistab ainukest ametlikku hetkeseisu nende noores elus.

Nüüd ilmuvad nad publiku ette. Mitte eluloona, vaid mälestusena. Vaiksed apostlid, kandjad, noored naised elu kõige kaduvamas õies. Neid ühendab see üks hetk ajas – üks pilt, üks lill, üks lugu.

Jenny Grönholm

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 1. augustil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Al Paldroki isiknäitus „Momentum / Monumentum“.

Esile on kerkinud põlvkond, kes otsib oma mõtteviisi ja sotsiaalset ruumi. See on loominguline energiaallikas, nende tee mõistmiseni. Neil on soov muuta võimu tasakaalu, sekkudes otseselt reaalsusesse ja andes suurema tähtsuse loomingule. Nad kalduvad äärmustesse, et provotseerida ennast ja oma publikut vastanduma sotsiaalsetele normidele. Neid häirib tekkinud uus puritaanlik sotsiaalne liikumine, mis piirab järsult indiviidi vabadust.

Al Paldrok

Näituse avamisel esitletakse esmakordselt Eestis raamatut „Non Grata. 5. Performances 2017–2024“.

Kõvakaaneline, 582 leheküljega kogumik võtab kokku Non Grata tegevuse aastatel 2017–2024: performance’i tuurid, näitused, aktsioonid ja festivalid Ameerikas, Euroopas, Aasias. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal Non Grata ulatusliku tegevuse kohta kogu maailmas ning eri maade filosoofide, kirjanike ja kunstnike artiklid, esseed ja päevikud mitmes keels. Raamatu andis välja Academia Gustaviana Selts koos Texase kunstimetseeni Steve Boriackiga, toetas ka Eesti Kultuurkapital ja Pärnu linn.

Avamisjoogid: Punch Club

www.alpaldrok.com
www.nongrata.ee

Facebook: Al Paldrok
Instagram: Anonymous Boh
nongrataperformance

Kontakt:
paldrok@gmail.com
+372 5015672

Näitus on avatud 25. augustini 2025.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 27. augustil kell 18 avaneb Hobusepea galeriis Juss Heinsalu ja Kim Morgani ühisnäitus „Kübemelisuse anatoomia“.

Näitus kõrvutab kaht kunstipraktikat, mis kohtuvad materjali, teadusliku ja narratiivse vormikeele ristumisaladel. Eriskummaliste objektide, eksperimentaalsete protsesside ja ühise installatsiooni kaudu muutub galerii sidusaks kogemusruumiks, hübriidseks labor-stuudioks, mis käsitleb kübemelisuse materiaalseid ning kontseptuaalseid vorme – savist ja tolmust vere, naha ja tuhani.

Vaataja kohtub nii inim- kui ka muude kehade materiaalsusega ning neid ühendavate ja toetavate keerukate süsteemide ning elutsüklitega. Näitusel esitletakse kunstnike loomingu variatsioone mikro- ja makroskaaladel, võimendatud tekstuure, teaduslikke ja meditsiinilisi pilditehnoloogiaid, arhiivitööd ning poeetilisi sekkumisi. Näituse ajal on galerii suur aken kui membraan, mis ühendab sise- ja välisruumi, pakkudes möödujatele pilguheitu dialoogile orgaanilise ja anorgaanilise, elu ja surma, mateeria ja tähenduse vahel.

„Mikroskoopilisel tasandil elulise ja agentse mateeriaga tegelemise kogemusest inspireeritud teosed pakuvad teistlaadi vorme, kuidas kujutada keha ja võimaluse ületada nn lõhe kunsti, teaduse ja meditsiini vahel. Nende tööde puhul on sama olulised minu ettepanekud, kuidas teoseid paigutada avalikku ruumi.“ – Kim Morgan

„Minu värskeim looming keskendub meteoriitsusele, kivistumisele ja spekulatiivsetele tingimustele, mis toovad esile alternatiivseid, mineraalidel põhinevaid eluvorme. Olen uudishimulikult uurinud viise, kuidas kombineerida metalli- ja keraamikaühendeid. Näitusele on veel haaratud mitu varasemat teemat, sealhulgas optilised seadmed ning õhupumpadega animeeritud hingavad savikopsud.“ – Juss Heinsalu

Projekt ulatub visuaalsest kaugemale: Kim Morgan kasutab galeriid stuudio/labori/uurimisruumina, et arutada loomingu üle oma doktoritöö kontekstis, mis hõlmab teose paigutamist avaliku ruumi. Korraldatav vestlusõhtu (esinejad teatatakse hiljem) võtab luubi alla teaduslikud, kunstilised ja spekulatiivsed ideed, mis on näitusel esitletud teoste alused.

Kunstnikutuur: L 13.09.2025 kell 15.00 inglise keeles ja kell 16.30 eesti keeles
Vestlusring: N 18.09.2025 kell 18.00 (arutelu on inglise keeles)

Näitus jääb avatuks 22. septembrini.

Graafiline disainer: Aimur Takk
Kunstnikud tänavad: Eesti Kunstiakadeemia, Arts Nova Scotia, Dalhousie kunstigalerii, Heron Vrubel, Eric-Olivier Theriault Raymond, Gary Markle, Bruce Anderson, Kärt Ojavee, Katherine Diemert, sõbrad ja pereliikmed.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

neljapäeval, 25. septembril avatakse paralleelselt Hobusepea ja FOKU galeriides Tallinna Fotokuu põhiprogrammi kolmas näitus just juuri nüüd nyt. Näitusel osalevad kümme fotokunstnikku Eestist ja Soomest, kes mõtestavad fotograafia rolli kaasaegses kunstis ja katsetavad nii selle kontseptuaalseid kui materiaalseid piire.

Kujutised surisevad meie ümber. Väikesed ekraanid helgivad meie peopesades, tänaval näeme möödumas helendavaid nägusid, meie sõrmede alt libisevad läbi lõputud pildivood. Suuremat osa neist ei pane me tähelegi, need sulanduvad uduna ühte. Kunst aga palub meil seisatuda. Pilti sisse hingata, märgata minimaalseid muutusi, mida ta ümbritsevas ruumis loob. Mõni neist sosistab, mõni karjub. Mõnikord ootavad nad aga vaikselt, et me küsiksime: „Miks sa siin oled? Kes su tegi? Mida sa meist tahad?“.

Sellel näitusel lasevad Eesti ja Soome kunstnikud fotograafial oma piiridest välja valguda. See pehmeneb valguseks, põimub sõnadega, kasvab skulptuuriks. Variseb kokku ja vormub uueks. Muutub raskemaks, kergemaks, kummalisemaks. Mõned teosed lähtuvad emotsioonist, teised rõhuvad poliitikale, kolmandad mängivad – õhinas pelgast tõsiasjast, et foto võib eksisteerida ka väljaspool oma raam(istikk)e. Kujutis pole siin enam tasapinnaline. See on ruum, nali, kujutlus, millesse võib siseneda.

Žürii, kuhu kuulusid kunstiteadlane ja kuraator Marten Esko, Helsingi nüüdiskunsti muuseumi Kiasma peakuraator Anna Mustonen, kunstiajaloolane ja Punctum galerii asutaja Marina Rusakova ning mina – kunstnik ja Soome Fotokunstnike Ühenduse (VTL) juhatuse liige –, valis üle viiesaja VTL-i ja FOKU liikme seast välja kümme kunstnikku. Lähtusime oma otsustes rütmist, uudishimust ning rahutust soovist näha fotot uues valguses.

See näitus on ühtlasi esimene lõim FOKU ja VTL-i vahelises uues kangas, koostöö pehme algus. Ühises ruumis kõlavad Eesti ja Soome kunstnike praktikad kui muusika, milles eraldiseisvad hääled koos resoneerivad.

Fotograafia ei ole siin pelk kujutis.
See on paus. Säde.
Avanemine.

– Hertta Kiiski, kuraator

Näitusel osalevad Eesti kunstnikud Andre Joosep Arming, Cloe Jancis, Karel Koplimets, Kristina Õllek ja Maria Kapajeva. Soomest osalevad Andrey Bogush, Karl Ketamo, Maija Tammi, Noora Geagea ja Saara Ekström.

Näitus avatakse 25. septembril kell 18 Hobusepea galeriis. Külastajad on oodatud liituma ka näituse publikuprogrammiga. Avamisele eelneb kell 17 ingliskeelne kuraatorituur algusega FOKU galeriis ning järgmisel päeval, 26. septembril kell 14 toimub FOKU galeriis ingliskeelne vestluspaneel kunstnikega (moderaator: Marten Esko). Näitus jääb avatuks Hobusepea galeriis kuni 19. oktoobrini ja FOKU galeriis kuni 29. novembrini.

Tallinna Fotokuu peatoetajad on Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn. Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Täname: Eckerö Line Ab Oy, Hestia Hotel Barons, Anna Niskanen, Henna Harri, Anna Airaksinen, ajakiri Positiiv.

Neljapäeval, 23. oktoobril kell 18 avaneb Hobusepea galeriis Danel Ülperi & Hedi Kuhi ühisnäitus „Ega sa siin Valgas Marki ei tea? Lugu piirilinnast“. Näitus jääb avatuks 16. novembrini.

„Mina vist seekord valima ei lähe, linn on muidugi ilusaid nägusi täis,” ütles vanem naine bussi ootavas seltskonnas. Kuigi teised nii resoluutset seisukohta ei väljendanud, paistis nende hoiak nonde nettide nägude vastu sarnane olevat. Ning nägusid oli tõesti palju. Näod varitsesid nii ühel kui ka teisel pool bussijaama, sealt edasi Maxima ja teiste poodide juures, aga Vabaduse tänaval ka mõne sootuks maha jäetud maja aknal või seinal, mida läbistab maapinnast katuse servani jäme pragu ning mistõttu näis, et kui näod pärast valimisi lahkuvad, ei hoia seda hoonet enam miski koos. Üks eriti suur ja tähtis ja kena nägu oli sätitud kunagise teenindusmaja seinale ning mõjus seal oma mitme korruse kõrguste mõõtmetega nagu tõeline gigant. Hiiglase vähem tähtsad parteikaaslased olid leidnud kohad mitmes reas, eksponeerituna kunagise kino Saluut seinal. Ning minnes sealt ükskõik mis suunas, võis veel näha palju mitmesuguseid ilusaid nägusid ning ka kõige ootamatumates kohtades. Linnas, kus tavaliselt on isegi bussipeatuste reklaamistendid tühjad, on taoline iludusvõistlus kahtlemata elevust tekitav vaatemäng ning selle mõju demokraatia jätkusuutlikkusele ei tasu alahinnata.

Aga hoolimata sellest, et näod valimiseelsel ajal püüavad tabada kogukonna kollektiivsete unistuste tuuma ning pakkuda parimat võimalikku tulevikku, käivad unistused ja tulevik mingit oma rada, millel pole ilusate nägudega midagi pistmist. Unistused on intiimsed ja salajased ning paikades, kus on vähegi midagi mäletada, on oluline ka nende vahekord mälestustega. Piirilinn asub mälestuste ja unistuste piiril. See on õrn ja habras koht, kus olla. See on võimalikkus, mis ei anna ühtki tagatist, see on teelolek, teadmata, kas pärale jõutakse ning kui isegi teatakse, kuhu teel ollakse, siis hoitakse seda nagu saladust südame sügavuses, mitte sõnades.
See näitus on fragment piirilinna loost, mida Danel Ülper ja Hedi Kuhi jutustavad maalide, mälestuste, unistuste ja artefaktide abil Lugu, millel pole selget algust ega lõppu ning millest meie käsutusse on antud vaid väike katke nagu napp inimelu aja lõputus kulgemises.

Danel Ülper (s 1998) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ning näitustel esinenud valdavalt maaliloominguga. Tema tööd ammutavad inspiratsiooni belle époque’i aja maalikunstist, lihtsatest hetkedest ja võluvatest ajatuna näivatest paikadest. Praegu elab ja tegutseb Valgas ning püüab tabada piiripealsuse müstilist olemust. Sellest aastast on ta Tartu Kunstnike Liidu liige.

Hedi Kuhi (s 1998) on Kõrgema Kunstikooli Pallas maalieriala tudeng, kes on lõpetamas bakalaureuseõpinguid. Enne Pallast lõpetas ta Tartu Kunstikoolis dekoraatori eriala. Kuhi pälvis 2023. aastal Pallase maalikunsti stipendiumi, mille tulemusena valmis Tartu Kunstimajas tema isikunäitus „Jälle siin“. 2024. aastal osales ta duonäitusel „Pallase tüdrukud“ Tallinna Kunstiruumi galeriis koos Mari Frühlinguga. Samal aastal esines ka duonäitusel „Valga. Mälestused ja unistused“ Valga Kultuurikeskuses koos Danel Ülperiga.

Loomingus keskendub Kuhi argielule, kodulinna kujutamisele, metsikuse ja korra tasakaalule. Teda huvitavad ajaga tekkinud kulumise jäljed nii looduses, linnas kui ka inimestes. Tema maalidel põimuvad figuurid, loodusmotiivid ja linnapildid, luues mõtiskluse inimese ja tema elukeskkonna vahelistest sidemetest. Kuhi loob peamiselt akrüül- ja õlimaale, aga viljeleb ka joonistusi ja graafikat. Praegu keskendub ta Pallase lõputööle.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 20. novembril kell 18 avaneb Hobusepea galeriis Sandra Sirbi isiknäitus „Harjutus olemisele“. Näitus jääb avatuks 14. detsembrini.

Hall on olemine pimedas novembris.
Hall on horisont, hall on meri, hall on kindel kui kivi.
Hall on tasakaal – toetav ja hoidev, tasane ja rahulik.

Näitus „Harjutus olemisele“ käsitleb ärevust – ärevust meie sees ja meie ümber. Hallide toonide ja kiviste pindade abil otsin kokkupuutekohti pinge ja rahu vahel, proovides neid kokku tuua üheks terviklikuks voolamiseks.
Kuidas leida oma keskpunkti, hoida fookust ja jääda pinnale ärevusest lainetavas maailmas? Kuidas hoida tasakaalu tõusude ja languste vahel, pidevalt uuenevas infovoos? Kuidas panna korraks aeg peatuma ja lihtsalt olla? See on tänapäeva maailmas aina suurem väljakutse.

Maalimisest on minu jaoks kujunenud oluline meeleharjutus, kus jooned ja pinnakordused aitavad kogeda igatsetud seisundit – kohalolu ja aeglustuvat aega selles minu jaoks liiga kiiresti liikuvas maailmas. Sarnast seisundit kogen ka vaadeldes lõputut merd– rahulikku või mäslevat, kuid alati mõtteid vaigistavat. Näitusel on eksponeeritud kümne õlimaaliga seeria „Laine“ ning maa-alune installatsioon, kus end maandada.

www.sandrasirp.com
Heli: Sven Liba
Kunstnik tänab: Anna Kõuhkna, Sven Liba, Karl Taul, Toomas Übner.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 29. detsembril kell 18.00 avaneb Sten Saaritsa isiknäitus „Selle näituse kogemine võtab umbkaudu 25 minutit, vabandame võimelike ebamugavuste pärast“. Näitus jääb avatuks 22. jaanuarini 2024.

Kui palju me alateadlikult kingime oma väärtuslikku aega mitte millegi eest, mitte midagi vastu saamata.. Triivime teadvustamata, märkamata ümbritsevat ja ümberkaudseid. Soov kuuluda on fundamentaalselt inimese põhivajadus. Uuringute järgi vajame me suhtlemist sama osa kaudu ajust, mille kaudu me vajame süüa ning kui meid on välja arvatud, kogeme seda sama aju osaga, millega tunneme füüsilist valu.. Ja siis me aktiveerume nagu uute patareidega mänguasjad. Algab paaniline võltskuulumine ning nutiseadmed aitavad ühenduse loomise põhivajadusele kenasti kaasa. Veidi kõhedaks tegev mitte-kuulumine loob pinnase jälle uutele mittekohtadele digiruumis ning fantastilistele, butafoorsetele paikadele selles.

Inimestes on ürgne vajadus jälgida ja olla jälgitud, olla nähtud, kuuldud ja teiste poolt arvestatud. Kambana koos liikumine on turvaline, igaüks üksikuna silm kilamas mitte-maailma.. sest võimalus mitte maailmaks on alati olemas, ta ei ole kuskil ega kellegi oma.. vastutust ei ole, ei tegude ega tagajärgede ees, ma ei osale, ma lihtsalt jälgin.. Pisut rahustav, veidi meelelahutuslik aga ajaveetmiseks suurepärane. Meie soov kuuluda lükkab meid rindele, kuid see ei saa juhtuda ohverduseta. Aga kas ma ikka raatsin.. Minu kogemused, minu asjad, minu inimesed, mõtted ja tunded.. mis siis saab kui uusi ei tule.. kas jään siis täitsa tühjalt siia tammuma, vahemaailma vabalangema.. Nii pöördume, usaldust tasakesi proovides ja jalutame tulevikku. Tihti hakkame nagu vaikselt liikuma ja siis lähme jälle tagasi sinna oma vanasse keskmesse.. Inimene tunneb kindlustunnet teades, et ta asub Just Seal, vähemalt füüsiliselt on ta kindlas kohas. „Ma panen helkurvesti ka selga, et kui ma juhuslikult liiga kaugele lähen siis olge nii kenad ja kutsuge palun tagasi eks? “ Kui keegi hea inimene paneks meile päriselt ka need täpid maha, siis oleks siht ja lihtne.. ise ei peaks palju mõtlema. Tihtipeale lasemegi enda elu teiste täppide poolt kureerida.. arvates, et need on meie endi valikud.

Kristel Saan

Erilised tänud: Erko Ever, Carmen Kalata, Egle Ehtjen, Madli Kadakas, Tiina Vändre, Mart Joost, Kert Viiart, Kristel Saan, Sirje ja Rein Kuusik, Kertu Rooma ja T1 Keskus.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 24. jaanuaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Mirjam Hinni isiknäitus „Põhjatu ookeani sügavusest“. Näitus jääb avatuks 19. veebruarini 2023.

Näitusel „Põhjatu ookeani sügavusest“ käsitleb Hinn abstraktse ja dünaamilise maalikeele kaudu inimeseks olemise kogemust tänapäeva ühiskonnas. Kunstnik avab vaateid inimhinge privaatsele ja õrnale siseilmale, mis tavaliselt jääb kõrvaltvaatajale nähtamatuks. Näitus on järg näitustele „Kõrgepinge“ Tartu Kunstimuuseumis ja „Hõljuvad perspektiivid“ Nuvole Arte galeriis Itaalias.

Hinni näitus on visuaalne mõtisklus ja poeetiline eskapism, mis irdub üleilmsetest ebakõladest raputatud ühiskonnast. Vaataja ees rulluvad lahti tunnetuslikud seosterägastikud, tuletades meile meelde, et unistamine on alati võimalik ja vajalik. Maalidel, millel kunstnik püüab tungida tunnetuslike väljade sügavamatesse kihtidesse ja kaardistada tajuprotsesse, arenevad rännakud poeetilistesse siseilmadesse. Siseilmadesse, kus täiuslikkus on lähedal ja samas kättesaamatu.

Näitus on teekond läbi värvide maailma, kus värvid ja vormid põimuvad ja põrkuvad teineteisega ja teineteisest läbi. Lõuendeil kohtuvad kurvid, teravikud ning jooned, mis vibreerivad laineis, võnkudes ajas ja ruumis. Ühendades maalikunsti ja heli, loob kunstnik unenäolisi omailmu.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 21. veebruaril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Grisli Soppe-Kahari isiknäitus „Emailm“. Näitus jääb avatuks 18. märtsini 2024.

Grisli Soppe-Kahar: „Maalide seeria „Emailm“ on valminud suures osas aastatel 2023–2024, kuid seeria eellugu maalide kujul leidis alguse aastal 2021.

Emailmas elades muutub ajataju, kuid mitte viisil, et aeg tõmbub kokku või laieneb –mõlemad toimuvad samaaegselt. See tunne laieneb ka teistesse eluvaldkondadesse.
Ka isiksus laieneb ning tõmbub kokku – olles kellegi elu tohutu ja lahutamatu osa. Samas autonoomsus, mis eksisteeris enne emadust, on nüüd kättesaamatu. Laps täidab elu, kuid ei võta ära ema enda „mina“. See pigem süveneb ning kindlustub – tunnetan selgemalt oma arusaamu ning seletan neid endale ja ka maailmale julgemalt kui iial enne.

Ilm ja maailm eksisteerivad meiega alati, nad on taustaks ning pigem joonistavad meid ümbrusest kontrastsemalt välja. Ema on tiitel mis ilmestab tervikut, kuid see pole kõik vaid ainult mingi osa. „Emailma“ seeria näitab väikest osa minu kogemusest emana. Minu jaoks tähendusrikast osa ja ka seda, kuhu kandus minu fookus kunstnikuna värske emana. Nagu ka varem, on ka selles seerias olulisel kohal sümbolism. Mis tekib iseenesest elus ja elamise käigus ning seletab mõnd hetkeolukorda selgemalt lahti kui sõnad seda suudaksid.“

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 21. märtsil kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Laura De Jaeger’i isiknäitus „Box Seats. Ridadevaheline”. Näitus jääb avatuks 15. aprillini 2024.

„Box Seats. Ridadevaheline” põimib kokku varasemate näituste jäänukid ja jäljed – pöörates tähelepanu objektidele, mis on silme alt ära pandud, kuid siiski alles hoitud. Võttes endale kõhkleva detektiivi rolli, ristküsitleb De Jaeger neid objekte kui paljusid narratiive kandvaid aluseid või fiktsionaalseid katalüsaatoreid.

Installatsioon kätkeb endas nii pehmeid kui jõulisi mõttevahetusi järgnevate kunstnike praktikatega: Ulvi Haagensen; Mark Foss; Helena Keskküla; Kaisa Maasik; Karel Koplimets; Taavi Talve; Simon Gheeraert; Visible Solutions LLC; Jeremy Shaw; Loora Kaubi; Michèle Matyn; Marcel Broodthaers, Jacques Charlier, Jacques Lizène and co; Dineo Seshee Bopape; René Heyvaert; Guy Mees; Georgia Kung; Frédéric Gaillard, Esther Johnson, Dirk Braeckman and co.; Laure Prouvost; Eva Fàbergas; Yukio Fujimoto, Atsushi Nishljima, Softpad and co; Wade Guyton; Emmanuel Berti, Fabrizia Flühler, Eliane Bertschi and co; José Maria Sicilia; Louise Bourgeois, Thierry De Cordier, Roni Horn and co; Thao Nguyen Pan; Wolfgang Tillmans; Eirik Senje; Valerie Krause; Rune Pauwels, Rebecca Quix, Germanes & Urbanski and co; Aisha Christison, Margarita Maximova; Ulla Von Brandenburg; Vanessa Dislers; Sabīne Šnē; Joe Brainard, Gina Fischli, Morag Keil and co; Nele Tiidelepp; Riin Maide, Sophie Durand, Rodion Furs and co; Tacita Dean; Jaanus Samma, Edith Karslon, Anna Mari Liivrand and co; Brigit Arop, Agné Jokšė and Anna Trell and co; Maret Sarapu, Berit Kaschan; Olev Kuma, Solveig Lill; Yilyn Ma, Denisa Stefanigova, Johanna Ruukholm and co; Helen Anna Flanagan; Andrea Büttner; Kiki Smith; Georges Braem; Sara Deraedt; Diana Tamane; Anna Hints; Louise Hervé, Chloé Maillet; Jorge Louis Borges; Chantal Akerman; John Berger; Sophie Calle; Tony Cokes; Martin Herbert; Audre Lorde, Anu Põder, Jan Verwoert; Tony Duvert; Dagmar Drikx, Remie Vanderhaegen; Mereba; Sarah Noonan; Tim Verherstraeten, Cleo Foole, Elena Op ‘t Eynde; Pavel Bazhov; L. Frank Baum; Louise Lawler; John Lasseter; Johannes Luik; Jane Bennett; Art Allmägi; Donna Haraway; Ikea; Danh Vo, Isamu Noguchi, Park Seo-Bo; Denicolai & Provoost; Marie-france Rafael. Pierre Huyghe; Jun’ichirō Tanizaki; Richard Venlet; Aksel Haagensen; Werner Herzog; Yinyin Wong; Mark Fischer; Andrea Fraser; Antonio Tabucchi; Italo Calvino; Nina Canel; Bojana Rankovic; Immanuel Kant; Nienke Fransen; Agnès Varda; Dirk Spruytte; Henri Kutsar; Maria Muuk; Jack Stauber; Laura Merendi; Jean Paul Van Bendegem; Katariin Mudist; Georges Perec.

Graafiline disain: Mark Foss
Tõlge: Mari Volens, Laura Talvet, Ellen Vene
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Trumm OÜ
Fotod: Joosep Kivimäe

Kunstnik tänab: Guido De Jaeger, Kaarel Eelma, Nienke Fransen, Gisèle Gonon, Ulvi Haagensen, Julien Jonas, Loora Kaubi, Helena Keskküla, Karel Koplimets, Ats Kruusing, Janne Lias, Kaisa Maasik, Elisa Piazza, Taavi Talve, Andres Toodo, Anne Van Malderen, Juliana Verbaanderd, Alex Webber, Riin Maide, EKKM ja paljusid teisi.

Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 17. aprillil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Brenda Purtsaku ja Lisette Lepiku ühisnäitus „Sissepääs mitte igaühele“. Näituse kuraator on Kerly Ritval. Näitus jääb avatuks 13. maini 2024.

„/—/ Aga pea, nüüd läks see mul korda, mul õnnestus tabada mitu sõna järjest, need olid:

Maagiline Teater
Sissepääs mitte igaühele
– mitte igaühele“

Herman Hesse „Stepihunt“

Näitus „Sissepääs mitte igaühele“ seob kokku Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku inimkehadele keskenduva loomingu. Kui Lepik vaatleb loomingus valdavalt naise keha, aga ka seksuaalsust ning inimsuhteid, siis Purtsak keskendub eelkõige inimkeha bioloogilisusele, sidudes selle igavikuliste küsimustega sünnist ja surmast. Läbi kunstnike loomingu on loodud sümbioos x ja y, mis omavahel on kokku väändunud, nii nagu DNA inimese kehas. Uuritavaks on keha mateeria ja vaimu psüühe sümbioosis toimimine ning mateeria ja vaimu lahutamatus teineteisest.

Käesoleval näitusel suunavad mõlemad kunstnikud pilgu endas toimuvale, leides sealt loominguks nii psühholoogilist kui ka füüsilist ainest. Lepik vaatab tagasi meestele, kes on tema elus figureerinud. Näitusel leiavad mehed psühholoogiliste portreedena taaskehastuse maalipindadel. Olles maalinud läbi mälestused ning mineviku kogemused, astub Lepik galeriis üles ennast kehtestava ja iseteadliku naisena.

Purtsak seevastu leidis end näituse protsessis silmitsi seismas füüsilise valuga. Kuidas valu tema kehasse jõudis või kuidas üldse miski meie kehadesse pääseb? Purtsaku näitusel esitatavatel uutel teostel võib leida seotust valu sügava olemuse ja unelmatega valust pääsemisest.

Näituse kuraator Kerly Ritval mõtestab kunstnike loomingut läbi Herman Hesse romaani „Stepihunt“. Kuraatori sõnul olevat kirjanik avaldanud 20 aastat pärast teose ilmumist kahetsust, et sellest on valesti aru saadud. Romaan ei käsitle mitte üksnes elu raskuseid, vaid toob lugejani eelkõige kogemuse tervenemisest. Just sellele viitavad ka Lepiku ja Purtsaku valust aga ka valu vahendusel vabanemisest tõukuvad teosed.

„/—/ Kui ma juba loobusin ja kõnniteele tagasi pöördusin, värelesid paar värvilist valgustähte peegelduval asfaldil minu ees. Ma lugesin:

Ai-nult-hul-lude-le!“

Herman Hesse „Stepihunt“

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Põhjala Pruulikoda
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kuraator ja kunstikriitik Kerly Ritval (1996) on lõpetanud kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute bakalaureuseõppe ning kuraatori magistriõppe Eesti Kunstiakadeemias. Ritvali uurimise ja kureerimise huviväljale jäävad kaasaegne kunst, avalik ruum ja arhitektuur ning ka kaasaegne tants. Kõigis neis on ühiseks jooneks huvi keha ja selle vastu kuidas end ning end ümbritsevat maailmas kogeme. Ritval on täiendanud enda tööalaseid kogemusi Artrovert galeriis, Kondase keskuses, Fotografiska Tallinnas ja Eesti Arhitektuurimuuseumis. Silmaringi on ta laiendanud ka praktikatel Performa biennaalil New Yorgis, galeriis Listval Reykjavikis ja Veneetsia Arhitektuuribiennaalil.

Neljapäeval, 16. mail kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Johannes Luige isiknäitus  „Meelespea: Ruum kolmes vaatuses“. Näitus jääb avatuks 10. juunini 2024.

Proloog:
Johannes Luik avab Hobusepea galeriis näituse, mis tegeleb ruumi mäluga.
Näitus on jagatud kolmeks vaatuseks. Iga fragment räägib ühe loo ruumi asetusest mälus.

Ruumid on tühjad.
Tegelased on lahkunud.
Ruum on mäletatud.

Esimene vaatus: Ruumi sisenemine

(Tegelane 1) vaatas kuidas võlvkaar ta kohal liikus üle tema pea. Ruum milles ta nüüd asus oli üks mitmest. Tema päevad olid sisustatud erinevate ruumide kogemisega. Neile mõeldes tundis ta nende lõpmatust. Ta oli kogenud vaid osa neist. Ta teadis, et neid on veel. Ruumidega, mida ta igapäevaselt koges, oli ta isiklikus suhtes. Ta hoolitses nende eest.

Teine vaatus: Protsess

(Tegelane 2) tunneb kuidas kogu ta keha raskus vajub ühelt jalalt teisele. Ta kõnnib. Pea ning selle raskus õõtsub ühelt küljelt teisele. Ta liigub mööda lõpmatuid koridore, mis keerduvad ja väänlevad ümber iseenda. Ta ei mäleta, millal ta siia sattus või kui kaua ta on seal olnud. Ta teab vaid seda ruumi. Ta seisatab. Pöörab ümber nurga ja jätkab liikumist kitsast soolikat meenutavas ruumis, mis laiali laotudes tundub hoomamatult suur.

Kolmas vaatus: Apokalüpsis

(Tegelane 3) seisatab olles olnud teel terve päeva. Ta on jõudnud lõppu. Ruumis on väike aken, millest näeb väliseid ruume. Kohti, kus ta tuli ja kuhu ta ühel hetkel sooviks naasta. Hetkeline seisatus. Lõpp. Kas see oligi kõik, mõtleb ta. Kõigist võimalikest tulevikuvormidest oli ta jõudnud just siia. Nüüd peab jätkama või tagasi minema.

Tegelane 1 on inspireeritud  Susanna Clarke’i romaani “Piranesi” nimitegelasest
Tegelane 2 on inspireeritud Kreeka mütoloogias labürinti vangistatud Minotaurosest.
Tegelane 3 on inspireeritud Jorge Luis Borges’i lühijutu “Hargnevate teede aed” peategelasest.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval,12. juunil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Jass Kaselaane isiknäitus „Isa ja poeg“. Näitus jääb avatuks 8. juulini 2024.

Jass Kaselaan: „Näitus „Isa ja poeg“ koosneb portreebüstidest ja graafilistest joonistustest ning on inspireeritud minu ja minu poja vahelisest sõprusest.
Väljapaneku tarbeks vormisin portreebüstid iseendast. Oma poega ma joonistasin. Peegeldamaks lapse sisemaailma salapära, hoomamatut kihilisust, kujutasin teda eriilmeliste laevadena. Laeva metafoor aitas mul väljendada ka lapse kasvamisega seonduvaid lootusi ja hirme.“

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 10. juulil kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis 2023. aastal EKA Noore kunstniku preemia pälvinud Samuel Lehikoineni isiknäitus „Tühjad kalorid“. Näitus jääb avatuks 5. augustini 2024.

Samuel Lehikoinen: „Käsitlen näitusel ekraanikeskse oleluse iroonilist ja düsfunktsionaalset loomust, rõhudes hetkelisele rahuldustundele, mida tekitab sotsiaalmeediavoogudes leviva „tühjadest kaloritest“ koosneva sisu kinnisideeline tarbimine.

Kuigi oleme teadlikud tähelepanu häirumise kahjulikest mõjudest vaimsele tervisele, loovusele, sügavale mõttetööle ja siirastele inimsuhetele, näib siiski, et oleme sellega leppinud või jõuetud sellele vastu seisma. Mõttetu sisu pidev kugistamine peegeldab meie suhet Lääne dieedi alustalaks oleva madala toiteväärtusega toiduga. Pakkudes lihtsat ja kergesti ligipääsetavat toiteallikat, alandavad need tühjad tarbimisharjumused elukvaliteeti, tehes meid pikemas perspektiivis haigemaks ja passiivsemaks.

Näituse teosed peegeldavad ka minu suhet üksildusega ja püsivat võitlust maailmaga kontakti loomisel. Mul on kalduvus end isoleerida välismaailmast ja otsida lohutust üksindusest, kuid kannatan siiski enesekehtestatud isolatsiooni kõrvalmõjude all. Loomingus huvitab mind videomängude eskapistlik olemus ning eksperimenteerimine selle väga meelelahutusliku meediumiga, luues vaimse tervisega seotud interaktiivseid teoseid. Näitusel on väljas uued eksperimentaalsed videomängud, installatsioonid ja 2D tööd. „Tühjad kalorid“ pakub iroonilist pilku „sotsiaalmeediaajastu“ ebatervele olemusele, kantuna pikslikunsti esteetikast, mis on tavaliselt seotud kergemeelsete retro-mängudega.“

Näitust toetab: Alfred Kordelini Fond.
Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 7. augustil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Mia Tamme ja Delphine Lejeune ühisnäitus „Iial ei vanane“. Näituse kuraator on Tiiu Meiner. Näitus jääb avatuks 1. septembrini 2024.

Näitus „Iial ei vanane“ toob kokku kunstnik Mia Tamme (Eesti) ja disainer Delphine Lejeune’i (Belgia), kelle uurimustööd käsitlevad pitsitööd ning selles peituvaid soolisi, sotsiaalmajanduslikke ja esteetilisi jõujooni. Kõrvutades traditsioonilisi tehnikaid ja uudseid lähenemisi, avanevad värsked vaatenurgad käsitöö, kogukonna ja kaasaegse elu omavahelistele suhetele. Näitus kutsub üles külastajaid ümber mõtestama pitsi rolli sotsiaalsete muutuste ning käsitöö areneva loomuse peegeldajana.

Mia Tamme vaatleb Haapsalu pitsi kultuurilist pärandit videote, narratiivsete rekonstruktsioonide ja ajalooliste osiste kaudu. Tema teosed toovad esile pinged kogukondlike traditsioonide säilitamise ja muutustega kohanemise vahel. Mia käsitleb traditsiooniliste praktikate säilitamise tänapäevaseid väljakutseid, keskendudes pitsitöö ajaloolisele tähtsusele.

Olles veetnud aega koos Haapsalu kudumiskollektiiviga, märgib Mia, et Haapsalu pits on olnud piirkonna kultuurilise ja sotsiaalpoliitilise kanga lahutamatu osa. Käsitöö lõimis kogukondi ning andis naistele võimalusi ja eesmärke. Tehtud intervjuud ja kogutud tekstiilid vihjavad, et pitsirätikud, mida hinnatakse nii kultuuriliste artefaktide kui ka suveniiridena, on võtmetähtsusega naiste tööjõudu, õigusi ja loovust puudutavate teemade mõtestamisel. Arhiivid ja kogukonnauuringud paljastavad märkimisväärse tühimiku ajaloolistes ülestähendustes, mis soolise kallutatuse tõttu jätsid suure osa nende naiste saavutustest dokumenteerimata. Mia tõlgendab neid juhtlõngasid loovkirjutamise abil, et täita lüngad ajaloos ja kujutada vähem diskrimineerivatel alustel põhinevat reaalsust.

Delphine Lejeune uurib naiste ja masinate suhet tekstiilitööstuses, pöörates erilist tähelepanu pitsi valmistamisele. Ajalooliselt on pitsitöö olnud tihedalt seotud naiste töö ja kunstiga, kuid alates 20. sajandi algusest on see silmitsi seisnud väljakutsetega, mis tulenevad tööstustehnoloogia kiirest arengust ja muutuvatest soorollidest.

Delphine mõtestab pitsi õrna ilu 3D-printimise ja lasergraveerimise abil. Nende kaasaegsete tehnoloogiate abil teeb ta kummarduse käsitööliste meisterlikkusele, aga annab ka kommentaari naiste muutunud rollile tekstiilitööstuses. Masinad on ühtaegu nii võimestanud kui ka piiranud naiste panustamisvabadust ning traditsioonid ja tehnoloogiline areng on põimitud keerukasse dünaamikasse.

Delphine’i teosed kujutavad kohalikke lilleliike, mis on loodud portreekunsti kui mäluvahendi abil. Iga portree kätkeb selle lilleliigi olemust läbi detailirikkuse, mis on omane traditsioonilistele pitsmustritele. Selline lähenemine kutsub vaatajaid mõtisklema looduse ja käsitöö igipõlisest seotusest.

Publikuprogramm:
Näituse dünaamiline ja arenev ülesehitus kajastab käsitöö sotsiaalset ja oskuste põhist olemust. 9. augustil kell 16.00 viib Kaidi-Kätlin Reimann läbi Haapsalu pitsi kudumise töötoa kõigile oskustasemetele.

Kell 18.00 annab Mia Tamme loengu ajas ja kõnes kadunud pitsinarratiividest. Sündmuste eesmärk on rõhutada, et käsitöö on elav ja pidevalt muutuv praktika.

Pitsi kudumise töötoas osalemiseks palume osalemissoovist teada anda aadressil galerii@eaa.ee. Kohti jagub 12-le osalisele.

Näituse kaaskunstnikud: Helin Põldve, tädi Piia, Anna Tamm, kuduja Austraaliast, Helga Rüütel, Pille Vana ja teised nimetamata pitsimeistrid.

Täname:
Mia:
Kaidi-Kätlin Reiman, Aasa Jõelaid, Mirje Sims, Merle Saulep, Haapsalu Pistikeskuse kudujad, Day Light kollektiiv, Vaim Sarv, Catelijne van Middelkoop, Ryan Pescatore Frisk ja Design Academy Eindhoven, Maria Nery, Paul Grünenwald, Grant Watson ja Dutch Art Institute, Käsitöömaja, Video Power, Eva Mahhov, Nancy Bush ja kõik teised kallid kudujad.

Tiiu:
Elin Kard, Anna Mari Liivrand, Hans-Otto Ojaste, Twan Lugten,
Projekti toetab Euroopa Liidu „Moving Europe“ stipendium koos Goethe Instituudiga.

Delphine:
Uurimustööd toetab: Stiching Stokroos and Cultuurfonds.
Teostus: Cristian Marcos Riber and Sirope Lab.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. septembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ühisnäitus „Üle on jäänud õunapuu otsa lendamisest kõverdunud turvavõrgu postid“. Näituse kuraator on Laura Linsi. Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2024.

Millal saab nähtusest kultuur? Eesti Ekspressi andmetel müüdi Eestis 2021. aastal sama palju batuute kui Lätis ja Leedus kokku. Kas batuudi- ja muruuputus võiks olla enamat kui juhuslik suundumus? Ühest küljest on see nähtus võõristav, endassesulgunud – on ehk tegu pelga poosiga, on keegi üldse kedagi batuudil hüppamas näinud? Teisalt aga suunab batuudirohkus oma absurdsuses mõtte vähem ja rohkem utoopilistele tulevikustsenaariumitele: hüppamisele kui jagatud kogemusele, mahajäetud batuutidele kui anorgaanilistele skelettidele, aja arheoloogilisele materjalile.

Ühine pingutamine põrgatab kõrgele. Inuitikultuurides tähistatakse vaalapüügi hooaja lõppu sündmusega, mille nimi on Nalukataq. Traditsiooniliselt morsa- või hülgenahast valmistatud kangast hoiab äärtest hulk inimesi, et hüppaja saaks nahal üles-alla põrgata. Indiviidide ühine pingutus loob võimsate omadustega ajutise hüppealuse ning hüppaja kõrget lendu ja õhus võetavaid poose nauditakse kollektiivselt. Nii ühendatakse kogukonda.

Mathias Väärsi ja Joosep Kivimäe loovad kujutluse ühest kohalikust tulevikust, kus ühine harjumus, jagatud kogemus ja neid ümbritsev nostalgia on aluseks subkultuurile, mille kese on samuti kangal põrkamine. Nii nagu arheoloogilised leiud, kannavad ka keldrite sügavustest välja punnitavad Eesti parimate batuutide metallkarkassid endas lugusid möödunud aegadest – kuidas turvavõrgu postid õunapuu otsa lennates kõverdusid, kuidas Kelly-Brigitta vedrude vahele kinni jäädes jalaluu murdis. Tarbimishulluse ja murupügamise kõrghetki mäletavad noored kogunevad kokku parkimisplatsidele, et taaselustada oma jagatud kogemust. Mäletad kuidas meie pilgud kohtusid esimest korda heki kohal? Kui isa batuudi alt muru niites meie õlled leidis?

Näitust toetavad: Eesti Kulutuurkapital, Hundipea.
Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 3. oktoobril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Laurianne Bixhaini ja Krista Mölderi ühisnäitus „Meis kuhjuvate sõnade summa“. Näitus jääb avatuks 27. oktoobrini 2024.

Bixhaini ja Mölderi teosed on kantud veendumusest, et kujutiste loomine ja keelega mängimine mitte lihtsalt ei võimalda, vaid suisa soosib konventsionaalsete rollide ümberjaotamist ja võimuringluse katkestamist, puudutades igasugust korrastatust, mis sisaldab alluvussuhteid.

Üks Bixhaini kesksemaid teoseid on foto Monique Wittigi tekstidest inspireeritud tantsuetendusest. Sellel kujutatud naise nägu mõjub maskina, viidates virtuaalsusele ja teatraalsusele kui potentsiaalselt transformatiivsetele momentidele, millega mõlema kunstniku teosed kõige üldisemas mõttes tegelevad. Ühtlasi viitab foto mitmesusele, millest terviklik „mina“ üles ehitub.

Bixhaini autoklaasitootmist ja teemantilõikamist jäädvustavatel fotodel seeriast „Päev algab valju pauguga“ on fookuses transformatsiooniprotsessi vastastikune olemus: nende abil uurib kunstnik, kuidas inimese kasutatavad tööriistad ja nende tööriistadega vormitavad materjalid samal ajal kasutajat ennast muudavad. Bixhain usub, et transformeerimisprotsess on ise omakorda transformeeriv, lõhkudes toimija ja tema toimingute objekti vastanduse.

Sealt liiguvad Bixhain ja Mölder edasi konstruktsiooni ja dekonstruktsiooni kontseptsioonide juurde. Nende viis käsitleda ajutisust ja põgusust (ainevalikus, tehnilises teostuses ja montaažis) toob mängu ka vaataja kaasaloova osaluse, kuhu tuleb kaasata ka liikumine, aeg ja kogemus. Seeläbi uurivad kunstnikud keha potentsiaali transformatsiooni käivitaja, objekti ja talletajana kõige laiemas mõttes.

See mitmekesine potentsiaal kajastub kõige intensiivsemalt loodusliku ja tehnilise maailma lõimumisel, kuhu paigutub enamik Mölderi töid. Tema ruume asustavad kehad transformeerivad neid ja saavad seeläbi ise transformeeritud: tema purilennukid toimivad koostöös gravitatsiooni, liikumise ja kergusega, mitte pelgalt tänu neile. Suhe tehnoloogia ja kasutatud materjalidega, mida nad esindavad, heidab aktsepteerimise, haavatavuse ja intiimsuse nimel kõrvale enesekehtestamis- ja alluvussuhted.

Tekst: Cormac James
Tõlge: Ingrid Ruudi
Graafiline disain: Kersti Heile
Installatsioon: Hans-Otto Ojaste
Valguslahendus: Revo Koplus

Tänud: Teet Jagomägi, Anna Mari Liivrand, Jaanus Muruõis, Tõnu Narro, Maret Sarapu, Villem Säre, Anna Škodenko, Vaibla Linnujaam / Vaibla Bird Observatory, ArtProof OÜ, ArtSmart OÜ, ColorSlider OÜ, KORDONair, Temnikova & Kasela Gallery.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kultur | lx-Arts Council Luxembourg.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 31. oktoobril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Kadi Estlandi näitus „Menopausal Lido“. Näituse avamisel esineb Nancy Nakamura Räpipunt, mis on oma loomingus kasutanud tekste Kadi Estlandi 2016. aastal ilmunud netikogust „Curriculum Vitt“.

Kadi Estland: „Tahtsin kujutada varjatud vägivalda ja misogüüniat, mis on levinud kogu meie kultuuris. Millega me elame nagu mingi pideva haigusega. Mis on nagu kiskja, kes on alati kohal ja ilmub aeg-ajalt meid ründama. Suur osa klassikalisest kunstist käsitleb meeste tekitatud probleeme. Ma arvan, et see kogemus on üsna laialt levinud, et vanemad naised peavad seisma silmitsi enda puudumisega kultuuris. „Menopausal Lido“ on tehtud kergest vihast ja pahameelest.“

Näitus on valminud koostöös kunstnik Liina Pääsukesega, kes on aknapannoo „Menopausal Lido“ kujunduse autor. Näitusega kaasneb tekstiraamat „Mustvalged talved“.

Tänud: Sirje Rump, Nancy Nakamura Räpipunt, Reet Soosalu, Rainer Kattel, Rebeka Põldsam, Aet Kuusik, Tatjana Raidmets, Artur Raidmets.

Näitus jääb avatuks 25. novembrini 2024.

Näitus toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Reedel, 16. detsembril 2022 kell 18.00 avab Tarvo Varres Hobusepea galeriis isiknäituse „Aja vari“. Näitus jääb avatuks 9. jaanuarini 2023.

Kui kaua see kestis ma ei kujuta ette, see ei olnud kujutletav aeg, see ei kuulunud ka juhtuvate asjade aega. – Maurice Blanchot

Tarvo Varrese isiknäitus „Aja vari“ on formaadilt kohaspetsiifiline tekstipõhine installatsioon,
mis vormistab valiku Maurice Blanchot’ lauseid nii skulpturaalsete kui kontseptuaalsete objektidena. Lisaks enese ja aja mõtestamisele, mille juures on arvesse võetud nii nende mitmemõttelisust kui mitmemõõtelisust, raamivad Varrese teoste mõtestikku veel ka paljususe, ähmasuse, vasturääkivuse ja piirikogemuse mõisted.

Varrese teostes toimib tekst (ja keel) iseäraselt tundliku piirina reaalse ja kujutletava vahel, mistõttu võib tema teoste kogemist (ehk tekstide lugemist) käsitleda kui teatavat piirikogemust või piiril viibimist. Kõik näitusel eksponeeritud tekstid on kunstniku poolt välja valitud ning välja võetud oma algsetest kontekstidest, pärinedes originaalis kolmest erinevast Blanchot’ raamatust.

Oma teostega püstitatud küsimused ei ole Varrese jaoks lihtsalt mõtteharjutused või -mängud,
olgugi et neile saab esmapilgul justkui edukalt ka selle nurga alt läheneda. Lähemal vaatlusel
taotlevad nad midagi muud, kuid ei midagi mõeldamatut – muuta ennast küsitavaks, panna
aeg küsimärgi alla, haihtuda mõttesse…

Tänud: Maria Esko, Marten Esko, Anti Saar, Anna Shkodenko, Kirill Tulin.
Pressiteate koostas Marten Esko.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 11. jaanuaril 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.
Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm?
Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele.
Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.
Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 10. veebruaril 2023 kell 18.00 avavad Solveig Lill ja Olev Kuma Hobusepea galeriis ühisnäituse „Piirideta aed“. Näitus jääb avatuks 4. märtsini 2023.

Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.

Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia, või kui viibime aia lõõgastavas rahus.

Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.

See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata? Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.

Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.

Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.

Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.

Holger Loodus

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 8. märtsil 2023 kell 18.00 avab Valeri Vinogradov Hobusepea galeriis isiknäituse „Valitud“. Näitus jääb avatuks 3. aprillini 2023.

Kolmapäeval, 5. aprillil 2023 kell 18.00 avab Kadri Liis Rääk Hobusepea galeriis isiknäituse „Exopoiesis“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2023.

Näitusel „Exopoiesis” reageerib kunstnik sotsiaalsetele, ökoloogilistele ja eksistentsiaalsetele kriisidele, millega täna silmitsi seisame, viies pilgu võimalikku tulevikku. Kunstnik Kadri Liis Rääk otsib vastuseid sellele, milline võiks olla alternatiivne maailm, kuidas see tekib ja hääbub ning mis on meie kui selle aegruumi kogejate roll nendes protsessides.

Kunstnik käsitleb näitust kui suhete süsteemi, kus ülekanded ettekujutavalt füüsilisele, naturaalselt sünteetilisele on empaatiast läbiimbunud. Piirid sisemise ja välise, loodusliku ja tehisliku vahel on hägustunud ning sellega kaasnev probleemide kogum vajab uute võimalikkuste kujutlemist. Suhetel puuduvad äratuntavad kontuurid, pigem eksponeerib kunstnik siin materjale, mis väljenduvad kokku kleepunud suuremate ja väiksemate sümbiootiliste kogumikena. See on limane kooselu, kus käib ressursside ning ruumi jagamine. Sellest lähtudes tekivad mitte-inimkesksed subjektid ja võib vaid ette kujutada, millised dialoogid ning poliitilised ökoloogiad võivad nende perspektiivist tekkida.

Selles hübriidses ruumis on pehmeid ja jäiku, sitkeid ja nõtkeid, viskoosseid ja tahkeid ning külmi ja sooje materjale nagu vill, metall, kunstnahk, lateks, vaht, silikoon, kips, keraamika jpt. Näituse puhul on tegemist orgaanilise autopoieetilise protsessiga, milles materjalid loovad kuju ja samal ajal jutustavad iseendast. Infovahetus sealjuures, toimub ihast ja intiimsusest kantuna, kogu oma amorfse kehaga.

Näituse avamisel 05. aprillil kell 18.00 toimub koreograafi Maarja Tõnissoni loodud kestvus-performance.

Kuraator: Marika Agu
Helikujundus: Mihkel Tomberg
Koreograaf: Maarja Tõnisson
Graafiline disain: Rasmus Einman

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Eriline tänu: Raimond Põldmaa, Oskar Praus, Erik Liiv, Sandra Truija, Kerli Praks, Maarja Mikkin, Maarja Tosin, Eva Metspalu, Eesti Kunstiakadeemia.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Neljapäeval, 4. mail 2023 kell 17.00 avab Anu Vahtra Hobusepea galeriis isiknäituse „seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja“. Näitus jääb avatuks 29. maini 2023.

Näitus „seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja“ koondab uueks ruumiliseks tervikuks Anu Vahtra viimase kolme aasta jooksul valminud teosed. Fotode, videote ja leitud objektide vahendusel kajastub olukordade, lahenduste ja otsuste vaatlemise ja dokumenteerimise protsess pidevas ehitusjärgus olevas linnas. Teosed on algselt loodud näitustele Amsterdamis, Ateenas ja Brüsselis.

Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni esseest „Chez l’Oxymoron” (1988). Näitust saadab kunstnik Lieven Lahaye tekstiline kaastöö ning kunstnik ja filmitegija Ingel Vaikla film. Graafilise disaini autor on Elisabeth Klement.

Suur tänu: Pärtel Eelmere, Maris Karjatse, Madis Kurss, Lieven Lahaye, Tanja Muravskaja, Villem Säre, Ingel Vaikla, Kristina Õllek & Kert Viiart, Johannes Säre & EKKM
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 14. juunil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Peeter Lauritsa näitus „Jäälind allilmas. Viirastused ja virtuaalsed ruumid“. Näituse kaasautorid on Martin Rästa, Kaiko Lipsmäe ja Maido Hollo. Näitus jääb avatuks 10. juulini 2023.

Allilmas käimine on nagu sukeldumine iseenese sisemusse – soonestikud, soolestikud, voolud, hargnemised, sõlmumised, trombid. Lihaste ja vere tuksed. Keemilised ja elektrilised värinad. Judinad, lainetused, pursked. Imelikud maitsed. Veider on tunda, kuidas sinu enda sisemuses askeldavad erinevad elud, et sa ise oledki kõik need erinevad elud.

Seal allilmas saad aru, et mingit põrgut ei ole olemas. Maa-alune on lugematute elude kihisev ringtants. Juurestikud põimuvad omavahel ja kasvavad kokku seeneniidistikega. Putukad ja nematoodid, mikroskoopilised elukad, keda on erikujulisi lugematul hulgal, lagundavad surevat ja kõdunevat toitvateks piisakesteks, uueks eluks. Heegeldatakse eriskummalisi suhtevõrgustikke, luuakse liite ja pingekoldeid. Ussikesed õhutavad seda sooja sauna, mullamikroobid ja seenetused sooritavad keemilisi akrobaaditrikke.

Allilm on hargnevate teede aed, pehme, soe ja niiske. Kõik mullitab ja kõduneb aegluubis, kasvab üksteisest läbi, vahetab ainet ja meelemärkust. Allilmas imetakse lõputus suudluses üksteise elumahlasid, surm tõlgitakse sünniks ning luditakse eluringi tagasi.

Kes jäälind õieti on? Eresinine, pimestavsinine välgatus oja kohale tunneliks kasvanud sarapuude hämaruses. Ootamatu sähvatus nagu footon, nagu meteoriit. Veealuse maailma jaoks ongi see nagu meteoriidi langemine, kärgatus, plahvatus, tuulispask ja läbisööst üles oma peegeldusse tagasi, kalamaim nokas. Oma veepinnapeegeldusest sündinud ja peegeldusse tagasi eimiskiks plahvatav viirastus. Vee all on väga raske aru saada, kust jäälinnud tulevad ja kuhu kaovad. Me elame eri maailmades, veealused ja veepealsed, üks pind, üks pinevus ja palju peegeldusi on meie vahel.

Idee ja pilt – Peeter Laurits
Heli – Martin Rästa
VR – Martin Rästa (Salakäigud), Kaiko Lipsmäe (Salakäigud), Maido Hollo (Habitat)
Graafika – Martin Rästa
Värvihäälestus – Siim Vahur
Trükk – ArtProof, Elavad Pildid, Digra
Lasergraveering – Laserstuudio
Raamid – Ramino Art
Assistendid – Aiko Hayashi, Lembit Jürgenson

Täname Eesti Kunstnike Liitu ja Kultuurkapitali.
Jäälind on osa Biotoopia kunstiprogrammist.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Anna Mari Liivrand & Peeter Laurits

Kolmapäeval, 12. juulil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Gerda Hanseni, Jane Mutsi ja Mari Steinbergi ühisnäitus „Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“. Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt. Näitus jääb avatuks 7. augustini 2023.

Hea etüüdi puhul on vorm ja sisu omavahel mõttelises tasakaalus — parimal juhul lausa vastavuses. Kui kolm kunstnikku plaanisid esimest ühisnäitust, oli ka plaan veel tasakaalus ja vastavuses. Teemaks kolm värvi, kõige keskel suur ühistöö: kolme kunstikeele ühtesulamine hiiglaslikul lõuendil — modelleerituina kolme kunstniku kolmes lemmikvärvis: sinises, punases ja pruunis. Ent plaanid on selleks, et need ei täituks! Sai läbi ühiselt veedetud koolitee. Elud kasvasid aina rohkem lahku. Tuleb välja, et eraldi stuudiotes kasvavad lahku ka kunstikeeled. Ühistööni ei jõutudki. Aga näitus hingas aina enam ja enam kuklasse. Ning värvid, sindrinahad, jäidki kummitama.

„Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“ seob koloriidi ja maalitehnika formaalsuste sõlme ümber kolme kunstniku erialase sõpruse ja armastuse. Kuidas jagavad omavahel ruumi ruumikehastused ja kehad ruumis? Kuidas astuvad nendega suhtesse mitte-kehad, mis leiavad ennast mitte-kohtadest? Kas kolm eri keeli laulu saavad kõlada kokku kui neid liidab kolmiktaktis rütm: „Sinine, punane, pruun. Sinine, punane, pruun…”?

Gerda Hanseni, Jane Mutsi ja Mari Steinbergi ühisnäitus „Etüüdid sinisele punasele ja pruunile“, on tasakaaluharjutus kolmes kunstikeeles ja kahel korrusel Hobusepea galeriis.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 11. augustil kell 18.00 ootame teid Hobusepea galeriisse tähistama grupinäituse „Nagu tuuletu pilv“ avamist. Mariliis Rebase kureeritud näitusel osalevad skulpturaalsete vormidega Touristes Tristes (Dylan Ray Arnold & Océane Bruel), postkaardiseeriaga Leena Kela, videoteostega Kristoffer Ala-Ketola ja Mika Taanila, ning loeng-performance’iga Shubhangi Singh. „Nagu tuuletu pilv“ on avatud 4. septembrini 2023.

Näitusel esitatud teosed põimuvad koosluseks mida seob ühine huvi aja kuhjumise vastu. Kuraatori eesmärgiks oli avada tühjuse, logelemise ja niisama olesklemisega seotud potentsiaali, teadvustades samas ka vastupanu, mida need tegevused esile kutsuvad. Kunstiteoste seltsis soovis ta tervitada puhkust, aja ja hoo maha võtmist ning tuuletu pilve kulgemist üle sinise taevalaotuse. Suutmatuse kõrval kaasaegse kiire elutempoga seotud ootustega sammu pidada, tõstsid protsessi käigus aga pead ka võimetus ja soovimatus rütmi aeglustada.

Näituse avaõhtul reedel, 11. augustil kell 18.30 leiab aset Shubhangi Singh’ loeng-performance „Rest/Unrest: Notes on Loitering“.

Näituse raames tõlgiti nii inglise kui ka eesti keelde Soome ajakirjaniku Anton Vanha-Majamaa kolumn.

Näitust „Nagu tuuletu pilv“ toetavad Kone Foundation ja Arts Promotion Centre Finland. Kõiki näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kuraator on nüüd puhkusel!

Kolmapäeval, 6. septembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Keiu Maasiku näitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“. Näitus jääb avatuks 2. oktoobrini 2023.

„Viimased paar aastat olin mattunud arvutimängude maailma ja eelistasin vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus mulle ka vastuvõetav mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ma mitmeks kuuks sukeldusin, oli Red Dead Redemption 2. Tundsin RDR2 maailmas, et pole kohta, kus ma hetkel parema meelega viibiksin. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui metsik lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.

Taoline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest.“

Keiu Maasik

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Keiu Maasik & Anna Mari Liivrand

Chun Au Yeung avab neljapäeval, 5. oktoobril 2023 kell 18.00 Hobusepea galeriis isiknäituse „Oled mul mõtteis”. Näitus on avatud kuni 30. oktoobrini 2023.

„Öö oli jahe, nii et kõndisin koju pärast pikka jalutuskäiku koidikul. Istusin diivanil teki all ja kuulasin laulu, mille sõnad kaikusid mu peas…“that’s me in the corner, that’s me in the spotlight, losing my religion…” Sel õhtul polnud ma ainuke, kes tähelepanu keskmes oli. Järsku käis nurgas vali pauk. Toas oli nii pime, nii et nägin ainult kuidas kõik mu joped maha kukkusid. Mõtlesin sel hetkel kellegi peale…”

Chun Au Yeung

„Oled mul mõtteis” lähtub hetkede sügavamast sisemusest, et vaadelda pinget, mis tekib lootuse ja hirmu vahel ning püüab kunstiks tõlgituna mõtestada, kuidas need kaks tunnet kujunevad, kokku langevad ja saavad kõnetatud. Chun’i sisekaemuslikud joonistused ja installatsioonid lähtuvad isiklikust kogemusest suhestumisel elupaigaga, esitledes seda intiimse, kuid samas ka võõristust tekitavana läbi majapidamisesemete ja muude elementide ühteliitmise.

Näitusele loodud teosed tulenevad Chun’i enda kogemustest ja läbielatud olukordadest, mis on enamasti seotud kodumaalt eemalolekuga. „Ma kannan oma hinge raskust, otsin varjatud märke lootusest ja tähendusest, kuid see hoiab mind tagasi, see paneb mind hirmu tundma.” kirjeldab Chun. Teos““Tervitused, hüvastijätud” (2023) on ümber ehitatud riidenagist. Eemaldanud kõik riputuskonksud, kinnitas Chun nagi korpuse külge vibu, viidates justkui laseks keegi kusagilt sihtmärki, paljastades haavatud ja hävinud suhte.

Näitusega „Oled mul mõtteis” jätkab Chun koduste elementide ja inimloomuse suhete uurimist, kõrvutades nii isiklikke kui ka kollektiivseid emotsioone. Mööblist saab meedium, mis võimaldab kunstnikul avada igapäevaste tundmuste keerukust, iga objekt avamas ühteaegu nii dekadentlikku kui ka lootusrikast dialoogi kodu mõiste ümber.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituste korraldamist Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Kolmapäeval, 1. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“. Näitus jääb avatuks 27. novembrini 2023.

Tegemist on olulise näitusega Eesti fotokunsti kõrghariduse ajaloos, kus ajastu vaimust kantuna võtavad sõna hetkel Eesti Kunstiakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppijad või selle hiljutised lõpetajad. 2023. aasta Tallinna Fotokuu teemad koonduvad kaamerapõhise meedia ümber, fookusega fotograafilistel representatsioonidel meie igapäevases infovoos.

Fotograafiast kujunes 20. sajandil märgiloome masin ja seejärel terve süsteem, mis on praeguseks kujunenud simulaakrumi taasloomise tõhusaks aparaadiks. Fotograafia tõekaanon on meie igapäevane sotsiaalse fassaadi ehituskivi ühismeedias, mille varjus me psüühika varem või hiljem kannatab.

Fotograafia on paradoks — ta võib kuulutada nii tõde kui ka valet, küsimus on alati selles, kelle narratiivi järgi lugu parasjagu räägitakse. Tänases tarbimiskultuuris püüab meedia säilitada enda loodud tegelikkuse illusiooni iga hinnaga, et hoida meid ostlemas ja meelt lahutamas samal ajal kui meie isikuandmeid või käitumisprofiile müüakse globaalsel turul. Me pole enam ammu vaatemänguühiskonna publikuks, me ise oleme toode ja kõik näivad sellega esialgu rahul olevat.

Näitusel osalevad kunstnikud: Siew Ching Ang, Inger-Liis Heinsoo, Erik Hõim, Andra Junalainen, Kenter Kalbri, Birgit Kaleva, Joosep Kivimäe, Elariin Kruusamägi, Kirke Kuiv, Gregor Kulla, Kristina Kuzemko, Britta Mai Martin, Jana Mätas, Agnes Müürsepp, Anna Ovtšinnikova, Andra Rahe, Sille-Riin Rand, Andrea Margó Rotenberg, Laura Ruuder, Triin Sagen, Enlil Sonn, Imbi Sõber, Lauri Trolla, Maarja Tõnisson, Jürgen Vainola.

Näituse kuraator: Kaisa Eiche

Näitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali (6.10.–26.11.2023) satelliitprogrammist. Rohkem infot: fotokuu.ee.

Näitusega kaasneb publikuprogramm ja trükis. Rohkem infot: www.fotokuu.ee/programm

Näitus toimub kahes kohas: Hobusepea galeriis 1.11–27.11.2023 ja Tartu Kunstimaja väikses saalis 17.11–17.12.2023 (avamine 18.11 kl 14).

Näituse toimkond Hobusepea galeriis:
Madis Liplap (näituse kujundaja)
Hans-Otto Ojaste (tehniline teostus)
Kulla Laas, Brigit Arop (koordineerimine)
Kaisa Eiche (trükise koostaja)
Erkki Luuk (keeletoimetaja)
Ran Re Reimann (graafiline disainer)

Fotod: Ott Kattel

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Eesti Fotokunstnike
Ühendus (FOKU), Tartu linn, Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu
Kunstnike Liit, Eesti Kunstnike Liit, Artproof, Metropol Spa Hotel, Raamikoda (Estframe
OÜ), KIU kangatrüki stuudio, Neoon Valgus OÜ.

Eriline tänu: starter-KIT ajakirja toimetusele, Tartu Kunstimuuseumile, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 29. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Art Allmägi ja Katrin Piile ühisnäitus „Origami“. Näitus jääb avatuks 23. detsembrini 2023.

Kahe autori ühisnäituse lähtepunktiks on Katrin Piile maal „Skulptor modelleerimas minu portreed“. 2020. aastal valminud maali keskmes on modelleering iseendast. Modelleeringu taga töötava skulptori isikule viitab vaid seinal rippuv foto tema skulptuurist. Iroonia võtmes kujutatud enesekesksus on näituse lähtepunktiks. Vaatamata enesekesksele lähenemisele toimib kahe autori koostöönäitus korrelatsiooni põhimõttel. Loomeprotsess on üles ehitatud viisil, kus ühe autori impulsist algab teise loometöö, mida impulsi andja kasutab omakorda enda teose loomisel. Protsessi vastastikusest seosest tulenevalt juhivad autorid oma loometööd vaid osaliselt, kombates sellega autorsuse individuaalseid suhteid.

Kahe autori varasem loometegevus loob suurepärase pinna korrelatsiooni põhimõttel töötava ühisnäituse loomiseks: Piile on lähtunud objektidest, mis vormistatakse lõuendile fotodokumentalismile omase kadreeringuga hüperrealistlikus maalilaadis, Allmägi eelnevad teosed sisaldavad nii viiteid erinevatele kunstnikele kui ka fiktiivseid koostöid teiste autoritega.

Piile ja Allmägi tööprotsessi keskpunktiks on vastastikune loominguline peegeldus ning meediumipõhine dokumentatsioon. Selle kaudu uuritakse maalile ja skulptuurile omaseid tahke, mis tasapinnaliselt ruumilisse (või vastupidi) omailma suundudes lisanduvad või lähevad kaduma. Kunstimaailma püha kolmainsus – autor, idee, teos – tõstetakse uurimisobjektiks. Koostööprojektina loometöö põhimõtteid uurivas näituseprojektis proovivad autorid hägustada teose ja autori vahelisi suhteid. Samal ajal viskab see näitusekülastaja omamoodi jäneseurgu, maailma, kus uskumine nähtusse viib vaataja valedele radadele.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedest, 17. detsembrist on Hobusepea galeriis avatud Lisann Lillevere, Johanna Ruukolmi ja Denisa Štefanigová ühisnäitus „Teostamata olevik“. Näituse kuraator on Lilian Hiob.

„Kui olin noor, läksin ülikooli ja õppisin ratsionaalset keelt, et mõelda aju vasema poolkeraga. Aga parem ajupoolkera valitseb meie intuitsiooni ja kujutlusvõime üle. Sõnades puudub tõde; need vaid suunavad sind, kuhu poole liikuda, aga sa pead sinna liikuma üksinda, vaikuses. Sümbolites peitub keel, mis hävitab sõnad.“

– Alejandro Jodorowsky

Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu-ning kasumi-ideaal on unustusse jäetud. Tuletame meelde kultuurikihte minevikust, anname võimaluse teravdatud aistingutele ja elavdatud kujutlusvõimele. Naudime afektiivset laengut, mis tekib inimeseks olemise kogemusest ning hoiame meeles, et inimese teadmised maailma kohta on piiratud.

Kas saaksime rajada teed ja ideed eetilise ja poliitilise maailma ümberkujundamiseks, kui võtaksime enda viie aistmismeele ja ratsionaalse elukäsitluse kõrvale tööriistakasti taganurgast välja kujutlusvõime ja mängu ning oskuse hinnata eksimustest tekkivaid ootamatuid kõrvalepõikeid? Kuidas jõuda ideede ja tegudeni, mida ei ole veel olemas, samas teadmine, kuidas võiks paremini, on justkui siinsamas – kirjanduses, kunstis, filosoofias.

Tšehhist pärit maalikunstniku Denisa Štefanigová teostel kujutatud inimesed, loomad ja teised olendid on omavahel põimunud, sulandunud, mängulised ja kindla plastilise vormita, eemaldades dihhotoomia ja vastanduse inimese ja looma, looduse ja tehnoloogia, iha ja viha ning mõistusliku ja tundelise vahel. Štefanigova maalidel kujutatud eri liikidest olendid loovad omavahel suhteid ja suhtluseid, viidates võimalikele kooseksisteerimise vormidele, kus inimese võimupositsioon on kõrvale jäetud ning liigiülene kooselu ja mõistmine on uus igapäev. Teosed viitavad terviklikumale toimimisviisile, kus ükski elusolend ei ole teisest eraldiseisev ega puutumatu – kõik on omavahel seotud ja suhtes, inimene ei ole erand. Filosoof Donna Haraway on eelneva defineerimiseks pakkunud välja sõna “ktulutseen”. Mõiste on tuletatud ülipikkade jalgadega ämblikuliigist Pimoa Chtulhu, kelle kaheksa jäset moodustavad justkui erinevad vaatepunktid ja võimalused, mis oma eraldiseisvuses ja- suunas on ometigi omavahel seotud – ükski jäse ei toimi autonoomselt.

Kunstnikeduo Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholmi skulpturaalsed installatsioonid ja video jätkavad ktulutseenist kantud maailmavaadet, segades kaasaegses ühiskonnas valdavat maailmakogemise viisi arhailiste uskumuste ja teguviisidega, hägustades kindlaid piire kehtivate tähenduste, tõlgenduste, tunnetusliku ja isikliku ning universaalse vahel. Viidates oma teostes süvaajale, mille maht on inimmõistuse jaoks hoomamatu, näitavad kunstnikud, et eilne ja tänane on omavahel lahutamatult läbipõimunud  ja seosed pidevas muutuses. Hävimine ja taasloomine annab võimaluse ümbermõtestamiseks ja lootuseks. Tegu on fantaasiamänguga, milles minetatakse kehtivad sotsiaalsed ja ideoloogilised tõekspidamised, lineaarne ajataju ning maha on maetud lõpmatu kasvu ja kasumi siht.

Sellel näitusel vaadatakse unustatud nurgatagustesse ja kujutletakse uusi nurkasid ja avausi, navigeeritakse põhimõtete piirimail, antakse võimalus vigadele, naudingule ja ebatavalisele, flirtides ja põimudes tänapäeva, popkultuuri ja päevakajalisega.

Johanna Ruukholmi ja Lisann Lillevere videoteose efektid: Jakob Tulve, heli: Nathan Tulve. Pealelugeja: Hannaliisa Uusma, sōnad: HU (Hannaliisa Uusma ja Leslie Laasner), Lisann Lillevere.

Installatsioon „Tõmme“ on valminud koostöös Joonas Timmiga.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital.

Täname: EKA keraamikaosakond, Maie Ruukholm, Allan Aug, Maria Helen Känd, Jaana Kormašov, Martina Gofman, Joonas Timmi, Merili Põllu, Marika Henriksson, Synlab Eesti OÜ, Uku-Kristjan Küttis, Leili Lillevere, Aivar Lillevere, Hannaliisa Uusma, Taavi-Peeter Liiv, Kristiina R.

Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2022.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Neljapäevast, 13. jaanuarist on Hobusepea galeriis avatud Marge Monko ja Maruša Sagadini ühisnäitus „Armastuse A. B. C. D. E. F. G“. Näitus jääb avatuks 17. veebruarini 2022.

Näitus on hetk pidevas ja katkematus kulgemises.

Objektide – ja ka kunstnike – elud eelnevad üksikutele sündmustele ning ka järgnevad neile. Tahkes olekus aine on pidevas enesesalvestuse režiimis ühes keemiatehnoloogiaga, mis eelneb igasugusele digitaalsele plokiahelale. Nende omavaheline mõju ja kooseksisteerimine inimesega määratlevad praeguse hetke. Asume seal, kus surelike vormide kollektiivne voog eostab mehaaniliste naudingute värelusi.

Marge ja Maruša omavaheline isiklik ja erialane dialoog võib teile enne praegust hetke tunduda nähtamatu. Aga see on käegakatsutav. See, mida te näete, on kuudepikkuse tegevuse tulemus. See, mida te ei näe, luuakse aastate jooksul.

See, et ühe kunstniku loominguline praktika hõlmab valdavalt fotograafia ja teise oma arhitektuuri valdkonda, on vaid pinnapealne peegeldus. Seda kinnitab kasvõi põgus tutvumine kunstnike biograafiaga. Kirjeldamata jäävad emotsioonid ja kavatsus. Mõlemad kunstnikud kehastavad nii indiviidide kui ka oma elukutse esindajatena ausust, siirust ja empaatiat. Käesolev koostööprojekt on sündinud kunstnike pikaajalise tutvuse tulemusena ning nende teosed sünteesivad säilinud energiat.

Sa oled sattunud keset tegelaste kogunemist. Marge ja Maruša on neile tegelastele nimed andnud, aga need tegelased kutsusid su siia. Juliana palub sul istuda, Saša viipab sulle, et sa lähemale tuleksid. Lucy annab sulle võimu, Marička kutsub sind endasse vaatama.

Nende nimed esindavad isiksuste kataloogi. Nad valitsevad armastuse tähestikku. Iga täht alfabeedis tähistab kingitust iseendale, midagi, mille üle te uhkust tunnete. Aga see kõik on alles algus.

Teksti autor: JL Murtaugh

JL Murtaugh on kunstiplatvormi Syndicate asutaja ja juhib Autarkia keskust Vilniuses. Murtaugh sündis Chicagos ja elab Vilniuses.

Graafilise disaini autorid on Kersti Heile ja Indrek Sirkel.

Kunstnikud tänavad: Raivo Plado (Plado Art Tranport), Anne-Liis Hunt (Overall), Marko Usler (Artsmart), Villem Säre.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Austria Föderaalkantselei.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 10. veebruarist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaki ühisnäitus „Külaline“. Näitus jääb avatuks 7. märtsini 2022.

Ma ei tea, mis tunne on surnud olla, ütles kord üks kuueaastane tüdruk isale. Ta isa kuulas, mõtles ja mäletas – ka tema ei teadnud, kuid ihkas teada. Paarkümmend tuhat päeva tunduvad alguses nii pikad, kuid teljel edasi liikudes, juba märksa lühemad. Meil on algus ja meil on lõpp. Meie külastusaeg on üürike ja endalegi teadmata, millal, jätame selle kõik maha. Mida me leidsime? Kas me üldse otsisime? Kui palju me küsisime ja mida andsime?

Me tuleme kusagilt, millest me midagi ei mäleta ja läheme kuhugi, millest me midagi ei tea.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Põhjala Pruulikoda.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 10. märtsist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Jass Kaselaane näitus „Koletis järgneb lambakandjale“. Näitus jääb avatuks 4. aprillini 2022.

Jass Kaselaan: „Koletise järgnemine lambakandjale (heale karjasele) on paratamatus, põhjuste loogiline tagajärg, asjade loomulik ja vääramatu kulg. Väljapanek keskendub saak-kiskja süsteemi võnkumiste mudeldamisele ning simulatsiooni loomisele. Oluliseks aspektiks on hingestatud maailmade kvalitatiivne ja kvantitatiivne analüüs, protsesside hindamine, kaardistamine ja kaartide korrastamine/optimeerimine. Imporditud andmete filtreerimine, kujundamine ja teisendamine. Püüdlus muuta maistele meeltele tabamatu mingil määral tajutavaks – tähistada aimdus vaba tahte näilisusest.

Näitusel on eksponeeritud kaks mosaiikpannood ja viis skulpturaalset objekti.“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 6. aprillist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Tanel Randeri näitus Angelus Novus. Näitus jääb avatuks 2. maini 2022.

Tanel Rander: „Angelus Novus tähendab seda, et turmatuul lõõtsub ja ajaloo ingel ei suuda enam oma tiibu kokku suruda. Me kõik vaatame pealt, kuidas ta selg ees ebamäärase tuleviku poole haihtub, pilk minevikku naelutatud.

See näitus on sissevaade minu loomingulistesse allikatesse, mida ma pikka aega alla surusin, kui olin keskendunud välisele maailmale ja sealsetele konventsioonidele. Samal ajal, kui need allikad mind koguaeg toetasid ja kandsid.

Me oleme oma allikatele pumbajaamad ehitanud. Pumbajaamast vaadatuna on allikas ressurss, lihtsalt vahend millegi jaoks. Möödunud aastal kirjutasin sel teemal artikli „Kui turbiinid pöörlevad aga vesi seisab”.

Kõik näitusel olevad teosed ei pärine ainult minu isiklikust loomeprotsessist, osa neist tulenevad minu tööst erivajadustega inimestega, mida olen viimastel aastatel erinevates hoolekandeasutustes teinud. Nõnda on sel näitusel kaastööd Sirlilt, kellega sel talvel töötasin. Tema joonistustes on palju kiirgavat energiat. Õlipastellid kuluvad tema käes kiiresti ja joonistamine on tema jaoks ülimalt intensiivne protsess, mis parandab ta meeleolu ja justkui kaitseb teda. Minu töö temaga nägi välja selline, et me lihtsalt joonistasime koos. Me kumbki pole ei joonistamist ega maalimist kunagi õppinud. Aga me joonistasime ja me maalisime. See mõjus meile hästi.

Näituse keskpunktiks kujunes üks isiklik sümbol, mis ootas üle kümne aasta, enne kui otsustasin teda näidata. Siis aga sattus see ja ka teised abstraktsed, peamiselt isiklikuks tarbeks mõeldud tööd tugeva tormi kätte. Sellised tormid on ühtlasi aja hambad, mis murravad lahti kõik ajaliku külge fikseeritud tähendused, söövad ära kõik päevakajalise. Näis, mis neist töödest järele jääb. Ainus selles tormis teadlikult heisatud puri on Angelus Novus – hääbuv ajaloo ingel, kelle tuul minema viib.

Tänan kõiki, kes on mind mu teekonnal toetanud. Selle näituse puhul mängis väga olulist rolli Jelena Jokic Grobler, kes on aidanud mind psühhodraama ja kunstiteraapia abil. Samuti mõjutas mind viimasel ajal Borut Holland ja temaga seotud kummalised kokkusattumused. Tänan Kärdla sotsiaalkeskusega seotud inimesi, samuti tänan Eesti Kultuurkapitali ja MTÜ-d Sada Paplit näituse toetamise eest ning Art Smart inimesi oma tööle pühendumise eest..“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. mail 2022 kell 18.00 avavad Tim Høibjerg, Triin Marts ja Siiri Jüris Hobusepea galeriis ühisnäituse „Ja siis serv kehtestab end“ Näituse kuraator on Anne Vigeland. Näitus jääb avatuks 30. maini 2022.

Grupinäitus „Ja siis serv kehtestab end“ vaatleb emotsionaalsete suhete ja ihaga seotud keerulisi teemasid. Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni teosest ”Eros the Bittersweet” (1986). Osalevaid kunstnikke ühendab huvi kehaliste kogemuste vastu – nad vaatlevad keha kui arhiivi, materjali, maastikku, anumat ja pelgupaika ning eksponeeritud teosed (maal, skulptuur, video, installatsioon) peegeldavad üksi- ja koosolemise viise segases ja kõledas maailmas pöörates erilist tähelepanu puudutuse, mälu, mängu ja intiimsuse mõjujõule. kunstnikud – dialoogis üksteise, materjalide ning seotud traditsioonidega – mõtisklevad, kuidas iha vormib iseolemist, kuidas see meid loob ja lõhub ning kuidas me lakkamatult püüame pehmendada kahtluse teravaid servi.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu / Nordic Culture Point ja Galerii Duerr.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 1. juunil 2022 kell 18.00 avab Riin Maide Hobusepea galeriis isiknäituse „Silm nagu seletaks“. Näitus jääb avatuks 27. juunini 2022.

Kilesse kaetud aknad ja tellingud märgivad tavaliselt millegi uue või värske peatset ilmumist tänavapilti. Sarnaselt eesriidele tähistavad need teatavat ootust ning ununevad vaadete kõrval, mida nad sisse juhatavad.

„Silm nagu seletaks“ on hommage unustatud arhitektuurile. Kujutades hapraid linnaruumilisi nähtusi, konstruktsiooni ja karkassi, püüab kunstnik ajutist venitada lõppematult pikaks.

Kunstnik tänab: Rain Kilkson, Cristo Madissoo, EKA graafika osakond.
Fotod: Anna Mari Liivrand ja Roman-Sten Tõnissoo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 30. juunil 2022 kell 18.00 avavad Hanna Husberg ja Agata Marzecova nime all Towards Atmosperic Care Hobusepea galeriis loomeuurimusliku näituse „Virmalistest geosfäärini“. Näitus jääb avatuks 24. juulini 2022.

Kuidas me midagi kujutame? Mitte ainult kunstivaldkonda silmas pidades, vaid pigem teaduslikumas ja laiendatud kontekstis? Kuidas saavutada kokkulepe,
mida nimetada virmalisteks ja mida mitte?

Näituse „Virmalistest geosfäärini“ autorid vaatlevad ajaloolise huvi kohalolu ja nähtavust atmosfäärilistes ilmingutes, fookusega virmalistel (lad. aurora borealis). Virmalised on olnud heaks abimaterjaliks nähtamatute protsesside ja Maad ümbritsevate sfääride (mida kutsutakse ka geosfääriks) lahtiseletamiseks ning on tajutavad vaid teaduse toel.

Selle asemel, et vaadelda atmosfäärilisi nähtusi lihtsalt eraldiseisvatena, keskendub käesolev installatsioon instrumentidele, ajaloolistele oludele, sündmustele ja ideedele, mis muudavad atmosfääriga seotud protsessid nähtavaks ning aitavad seeläbi kaasa uudsete atmosfääriga seotud kujutluste ja tunnetuste tekkimisele. Teaduslikult seletatakse virmaliste kui nähtuse tekkimist Maa magnetosfääri, ionosfääri (atmosfäärikiht, mis ulatub Maa pinnast 70 km kõrgusele) ja päikese osakeste omavaheliste jõudude kohtumisena. Virmalisi tekitavad ebakorrapärasused ionosfääris, mida tuntakse ka kosmoseilma nime all ning need mõjutavad ka raadio-, kommunikatsiooni- ja navigatsioonisüsteemide tööd.

Päikese madala aktiivsuse tõttu oli keskaja perioodil väga vähe virmalisi. 1707. aastal, peale enam kui saja-aastast pausi, ilmutasid virmalised end uuesti, pakkudes erakordselt kaunist vaatepilti. Virmalisi oli näha nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Itaalias – laiuskraadidel, kus keegi varem polnud virmalisi kunagi varem näinud. Oli Valgustus-ajastu algus ning virmalised olid teadusloome tähelepanu keskpunktis. Samuti tõmbas see nähtusena tähelepanu arktilistele Fennoskandia aladele, mis viimase paari sajandi jooksul on muutunud üheks tähtsaimaks looduslikuks laboratooriumiks, kus viiakse läbi teadusuuringuid atmosfääri ja kogu geosfääri toimimisest. Seega on tegu kohaga, kus vormuvad globaalsed atmosfäärilised kujutlused. Praegu asub selles piirkonnas ionosfäärilise radarisüsteemi EISCAT infrastruktuur (Euroopa teine suurim uurimisprojekt Hadronite Põrguti järel), mis uurib nii ionosfääri kui ka virmalistega seotud nähtusi, vahendades signaale Sodankyläs, Kirunas, Tromsös ja Kilpisjärvis asuvate uurimisjaamade vahel.

Tänu ionosfääriliste teaduste kontseptuaalsetele vahenditele (mille arendamisele muuhulgas ka EISCATi tüüpi asutused kaasa aitavad) ei ole planeet Maa enam pelgalt avakosmose tumedas vaakumis isoleeritud Sinine Marmorpall, vaid energeetiliselt ja materiaalselt kogu galaktilise keskkonnaga omavahel ühenduses olev planeet. Siiski pole selline planetaarne tundlikkus inimmeelte kaudu niisama lihtsalt vastuvõetav, kehastunud kogemus – see sõltub pigem tehnoteaduslikest infrastruktuuridest ja teadmistest, mis on võimalikud vaid läbi looduse seotuse teaduse, militariseerimise, kommertsialiseerimise ja andmetöötlusega. Selles valguses võib küsida, kuidas üldse mõtestatult käsitleda kujutatavat ent materiaalset sfääri tajutava ja kujutletava vahel, selle eest samas hoolt kandes? Sinna kuulub ka ilmaruum, mis hoolimata sellest, et seda on keeruline ette kujutada, on läbi imbunud satelliitidest ja muudest tehnoloogilistest ning keskkonnaga seotud protsessidest, mis mõjutavad meie elusid.

„Virmalistest geosfäärini“ käsitleb virmalisi kui kokkupuutepunkti kõrgemate atmosfäärikihtidega. Näitusel on autorid kombineerinud fotograafiat, ajaloolisi ning teaduslikke kujundeid, joonistusi, heli ja teksti. Kunstnikud on aluseks võtnud uurimisreiside ajal peetud vestlused teadlaste ja uurimistöö tegijatega ning lähtunud akadeemilistest ja ajaloolistest allikatest, nagu näiteks diagrammide mõju sellele, kuidas me tajume ääretuid, hoomamatuid ja samas nähtamatuid keskkondi. Teadusega seotud juurdunud arusaamad on alati ajalooliselt põhjendatud ning peaaegu alati osaliselt objektiivsed – ent see ei lihtsusta ega vähenda teadusliku tõendusmaterjali tähtsust, vaid hoopis loob võimaluse kaasamiseks. Seda rõhutavad käesoleva installatsiooni erinevad elemendid, mis toimivad fragmentaarse sõnastikuna – see omakorda pakub tõlgendamiseks erinevaid võtmeid, eeldamata hierarhilisi suhteid teadusliku, esteetilise, ajaloolise ja poliitilise vahel.

Towards Atmospheric Care on koostööl põhinev pikaajaline loomeuurimus, mida teostavad Stockholmis elav visuaalkunstnik Hanna Husberg ja Tallinnas elav interdistsiplinaarne teadur Agata Marzecova. Nende uurimuse fookuses on õhk kui looduskultuuriline nähtus, mida autorid vaatlevad meedia, teaduse ja tehnoloogilise vahendatuse kaudu. Kasutades installatiivseid ja performatiivseid vahendeid lisaks kirjutamisele ja kriitilisele analüüsile, uurivad nad õhu ja atmosfääriga seotud esteetilisi, teaduslikke ja poliitilisi kokkupuutepunkte. Lisaks loomingulistele ja akadeemilistele tulemustele edendavad autorid ka interdistsiplinaarseid pedagoogilisi lähenemisi (nt ühine õpetamine Eesti Kunstiakadeemias ja koostööl põhinevad töötoad Heavens Field Notes, 2019; Fantasies of Seamless Interoperability, 2021; How to care for air? Mõttelabor, 2022). Husbergi ja Marzecova koostööprojektil on olnud mitmeid toetajaid, sh. Technosphere Campus (HKW Berlin, 2016), The Seed Box (Mistra-Formas Collaboratory, 2017), the Bernadotte Fellowship (Rootsi Kuninglik Kaunide Kunstide Akadeemia, 2019–2010), Kone Foundation (2020–2022) ja mitmed residentuurid.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kone Foundation.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 27. juulil 2022 kell 18.00 avab Andres Koort Hobusepea galeriis isiknäituse „Kaos ja kord“. Näitus jääb avatuks 22. augustini 2022.

Andres Koorti näituse pealkiri „Kaos ja kord“ viitab kahele vastandlikule jõule ning nende olekute vahel liikumisele. Etümoloogiliselt on sõna „kaos“ seotud kreekakeelse tegusõnaga „χαίνω“, millega peeti silmas haigutavat ruumi, tühjust, lõhet. See on asjade algne olemine või ka mitteolemine, olek milles sisaldub potentsiaal, soov korrastuda. See on puhta energiaga laetud asjade hakatuslik faas, kõige sünnimoment. Ka täppisteadused tegelevad „kaose“ olemuse uurimisega. Kaoseteooria kohaselt peitub kaootilise komplekssüsteemi näivalt juhusliku käitumise taga süsteemne alusstruktuur, pidev tagasiside, kordused, enesesarnasus, fraktalid ja iseorganiseeruvus.

Andres Koort käsitleb teostes kaost ja korda, töötades korduste, enesesarnasuse, iseorganiseeruvuste ning liblikaefekti metafooriga, kus ühe oleku üliväike muutus võib kaasa tuua suure erinevuse teose hilisemas olekus.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 24. augustil 2022 kell 18.00 avab Kai Kaljo Hobusepea galeriis isiknäituse „Hunnik räpaseid kaltse“. Näitus jääb avatuks 19. septembrini 2022.

„Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. Tegelikult oli see olemas juba aasta varem, kui sinna esimese pildi lisasin.

Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma.
Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.
Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad endas meenutust tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mis mu vanaema tõi kaasa 1918 Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja ise on ehitatud purukspommitatu asemele.

Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna.
Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud veidi verd. Töötasin kunagi kohtumeditsiini laboratooriumis, sealt saadud teadmised ujusid nüüd äkki pinnale. Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.

Pildid, mida ma ei teinud, aga mis olid kogu selle aja minu sees, minu ümber: Koer sööb inimest. Inimene sööb koera. Inimkehade tükid, kilekottidesse pakitud laibad, haudadega kaetud lagendikud, ainus, mis sinust järele jääb, on hunnik räpaseid kaltse…“

Kai Kaljo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Väinö Tanneri Fond
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 23. septembril 2022 kell 17.00 avab Kert Viiart Hobusepea galeriis isiknäituse „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“. Näitus jääb avatuks 17. oktoobrini 2022.

Kert Viiart: „Võime eeldada, et plastikvaremetes tulevik saabub meile ootamatult, kuid düstoopiline narratiiv on saanud pea vältimatuks osaks meie planeedi tulevikust, luues maastikke, mida me pole osanud ette kujutada. Plastijäätmed, mis kunagi ei lagune, saavad olema vältimatuks osaks inimkonna ajaloost. Võib-olla ei jutusta tuleviku arheoloogia mõne tsivilisatsiooni saavutustest, vaid hoopiski tsivilisatsiooni ja inimkonna düstoopilistest tagajärgedest.

Inimkond loob igapäevaselt tarbimis- ja mugavusharjumuste kaudu tulevasi artefakte ja maapinna uusi geoloogilisi kihistusi. Hetkel tekib maailmas igal aastal vähemalt 300 miljonit tonni plastijäätmeid, mille käitlemiseks puudub vajalik infrastruktuur ning majanduslik ja poliitiline tahe. Arusaamine, et plastik ei lagune, vaid „rändab“ läbi sadade aastate, inspireerib mind plastikut käsitlema arheoloogilisest perspektiivist, osana tuleviku arheoloogia praktikast. Praegusel hetkel on plastikul juba väga suur roll arheoloogia valdkonnas. Plastikmaterjali kasutatakse muuseumides arheoloogiliste objektide esitlemiseks ning säilitamiseks. Käik arheoloogia muuseumisse võib mõjuda justkui ettekuulutusena tulevikust. Plastikmaterjal on kasutusel mitmel erineval kujul iidsete tsivilisatsioonide ajaloo jutustamiseks ja esitlemiseks. Saame vaid spekuleerida, milline saab olema nende säilmete järelelu, kui kogudega peaks midagi drastilist juhtuma. Selliseks õõvastavaks näiteks on Museum Nacional Rio de Janeiro’s. 2. septembril 2018 hävis Brasiilia vanim ning tähtsaim arheoloogia- ja teadusmuuseum. Arvatakse, et tulekahjus hävis 92,5% 20 miljonilisest esemest koosnevast kogust. Rohked metsa- ja maastikupõlengud, mis 2019. aastal aset leidsid ning mis on aastast aastasse sagenenud, panevad mind mõtlema düstoopilistele tulevikustsenaariumitele. Millise maastiku loovad need põlengud, kui kasutusel olevad plastikesemed ja ehitusmaterjalid sulavad kokku maapinnaga, luues uusi maastikke ja jättes maha plastiglomeraatkivimist pinnase tulevastele põlvedele?“

Neid teemasid käsitledes ja nende ümber spekuleerides on Kert Viiart loonud installatsiooni „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“ (2019–2022), mis koosneb skulpturaalsetest vormidest ja heliga videoteosest (5’46’’). Installatsiooni kaudu vaatleb kunstnik kaasaegseid arheoloogilisi väljapanekuid, plastipõhiseid tugikonstruktsioone ja ehitusmaterjale, seades kahtluse alla kasutatavate materjalide valikud. Need hübriidsed objektid on nii kujutlusvõime kui ka materiaalse reaalsuse ühendatud kujutised, luues spekulatiivse vaate tulevikuarheoloogiasse. Need on „rännanud“ läbi aja ja deformeerunud, muutudes osaks pinnasest ning omandades väärtuse ja arheoloogilise tähenduse.
Installatsiooni loomisel on kasutatud materjale nagu savi, epoksiid vaik, kokku kogutud plastikust ehitusmaterjalide leide, pleksiklaasi jääke, leitud plastikjäätmeid ja mulda.

Näituse dialoogipartner ja tehniline abi: Kristina Õllek.
Tänud: Hanna Laura Kaljo, Mijke van der Drift, Ruben Pater, Linda van Deursen, Federico Campagna, Niels Schrader, Roosje Klap, Tiiu Saadoja, KUMU ja KABK magistriprogramm Non Linear Narratives.

Fotod: Kristina Õllek

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 16. novembril 2022 kell 18.00 avavad Kaisa Eiche ja Kadi Estland Hobusepea galeriis isiknäituse „Naisteta küla“. Näitus jääb avatuks 12. detsembrini 2022.

„Emake, mis saab, kui meid ei ole enam. kas maailm on koledam, kenam paik, märg laik, kasutatud autode sait, kust välja ei saa. kõrbenud maa, kus pole oja, küsib poja. alati on oja, alati on Valgus, alati on kuskil uue maailma algus. seda meeles pea, siis sa seda tead
aga praegu maga, surnud poeg, sulle unejuttu loen sellest, kuidas kõik juhtus, kui tähtsaks sai rassipuhtus
keegi lasi esimesena autosignaali, keegi maalis, keegi ei saanud enam välja. kõik jäid nälga. orjad, kes marju ei korja, ei harju ära, kõik on marjul. oakaunad kasvavad saunas. mehed kargasid üksteisele turja, tegid maailmas legitiimselt palju kurja, tapsid lapsi, rapsi. jeesusel ei olnud lapsi, kui palju nad tema nimel tapsid. ajalooraamatus saamatud, aga alles on raamatud. lugema pead, sa teadma pead
on hommik, kostab uudiseid, veesolinat, kõhukorinat. me võidame selle sõja ja siis tuleb oja

sina maga, puhka, meie raputame tuhka“

Kadi Estland

„Naisteta küla“ on Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi esmakordne koostöö galeriis. Kontseptsiooni ja fotoinstallatsiooni autor on Kaisa Eiche. Kadi Estlandi luule „Sünnimärgid“ on kirjutatud spetsiaalselt näitusele.

Näituse ideestik hakkas hargnema Vene Föderatsiooni sõjalisest invasioonist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ning kätkeb endas naise rollidest lähtuvaid tunnetuslikke aspekte, mis tulenevad sõja(hirmu)st. Eesti kui piiririigi elanike praegused hirmud ja reaktsioonid olukorrale on otseselt seotud minevikuga, kes me alles 30 aastat tagasi olime veel Nõukogude võimu poolt okupeeritud olnud pea pool sajandit. Kuid teisalt on seal ka kõhklusi ja selja pööramist kultuurile, mis õhutab patriootlikkust militariseerimise ja konservatiivse rahvastikupoliitika kaudu, kuid varjatult soodustab süvenevat sotsiaalset kihistumist.

Kunstnikud tänavad: Aet Kuusik, Brit Pavelson, Evi Eiche, Gabriela Urm, Hanna Näkk, Helmi ja Inge, Kaisa Maasik, Kristina, Kunileid, Lauri Trolla, Marje Eelma, Nele Tammeaid, Triinu Pungits, Rainer Kattel, Kanuti Gildi Saal ja PallasFoto.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 16. detsembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Mall Parise isiknäitus „Lõpmatus / Infinity“. Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini 2021.

Mall Paris:
„Sõna —- pilt —- kujutlus. Kas iga sõna eraldi või reana koos. Sõna eraldi ja reana koos. Ruum hajub tervikmõtteks või üksikuteks piltideks…

Sõnad moodustavad pildi või püüdluse, mis ilmub ajas.
Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel…

Sümpaatia teatud korrastatusele, samas lõpmatusele, mis laseb lahti, eemaldub…

Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel

varjuna kaasas…“

Avatav näitus on autori sõnul mõtteline järg näitusele „Sõna / Word“ Vabaduse galeriis 2019. aastal. Kunstiteadlase Juta Kivimäe sõnul on Mall Paris üks puhtamaid abstraktse ja minimalistliku maali viljelejaid siinsel kunstimaastikul. Tema maalitehnikas kujundid lähenevad geomeetrilisele käsitlusele, ent sisaldavad enamasti ka midagi muud, otseselt määratlematut. Tema teostes on jälgi minimalismist ja poeetilisest arte poverast. Omal empaatilisel moel poetiseerib ta elustiili ja kunsti, mis on välja kasvanud kõige kasinamatest vahenditest, ent samas sisaldavad tema maalid parimaid professionaalse maalikunsti tunnuseid. Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk on iseloomustanud Parist kui vaikset ja järjekindlat kohalolijat, kes loojana on vankumatu ja erakordselt hõrk. Parise looming on kantud minimalistlike maalide seriaalsusest, mille kujundi korduvus on nii hulluksajav kui ka nüansirikkas pulseerimises silma hellitav.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 4. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Pille-Riin Jaiki & Miriam Esther Meyeri ühisnäitus „Parasiitlik sümbioos“. Näitus jääb avatuks 22. veebruarini 2021.

Ühisnäitusel „Parasiitlik Sümbioos“ vaatlevad kunstnikud Pille-Riin Jaik (Eesti/Austria) ja Miriam Esther Meyer (Taani/Mehhiko) koostööl põhinevaid käitumismustreid, rivaliteeti, modernistlikke mõttemudeleid, -raame ja materjale. Võttes arvesse nii seda, mis on kasulik nende endi jaoks kui ka näituse jaoks tervikuna. Mõisted „parasiitlik” ja „sümbioos” võivad tunduda koos paradoksaalsetena, kuid need mõisted said valitud teadlikult, et näidata duaalset võtmise ja andmise koostoimet. Ja kas kunstnikel õnnestus luua tasakaal ühise harmooniaotsingu ja kahele erinevale seisukohale jäämise vahel.

Miriam Esther Meyeri jaoks pakkus „Parasiitlik Sümbioos“ võimalust vabaneda piiravatest töötingimustest ja tõi nähtavale hetked, millal tema kompromissivõime võis muutuda lämmatavaks. Meyer: „Minu jaoks ei ole see teekond olnud sirge trajektooriga. Projektiga soovisin panna proovile oma performatiivse joonistusidee „Dependency Action Documentation“ tingimusi – mõistsin, et see projekt ei tegelenud minu puhul mitte niivõrd kaassõltuvuse kui ka enesehävitusliku toetuspinna ja piiratud loominguliste võimalustega. Lootsin välja töötada terviklikumat tööprotsessi ja tulemust. Töö toimus viies etapis – iga etapp hõlmas töö käigus ilmnevate uute takistustega toimetulekut. Mõned takistused olid seotud konkreetselt selle näituse koostööle keskenduva iseloomuga, teised jällegi oleksid tekkinud näituse kontekstist sõltumata. Tegevuse tulemusena sündis „Dependency Action Liberation“, mis sisaldab minu algse hüpoteesi ja lähet, erinevate arengufaaside kirjeldust ja lõppkokkuvõtet, mis peegeldab üldist põhiprintsiipi; ning kolme lateksisse suletud maali. Teoseid võib vaadelda mitut moodi, ent minu enda jaoks on nende isiklik mõju oodatust suurem. Teadlike valikute tegemine pani mind kogu protsessi rohkem teadvustama, ja loodetavasti on seda näha ka minu teostes, kasvõi abstraktsel moel.“

Pille-Riin Jaik tahtis katsetada radikaalset läbipaistvust kunstimaailmas: „Me kõik oleme kelleltki midagi varastanud, isegi kui see on midagi ajaloost. Minu meelest eksisteerib siiski ka selline asi nagu eetiline vargus. See on sedasorti vargus, mis paneb asjad vohama. Alateadlik varastamine, näiteks, siis kui imetled kellegi tööd või puutud sellega tihedalt kokku. Need võivad olla ka mõtted, mis on kuidagi omased ja tunned, et pead neid edasi arendama. Sellistest ideedest ja katsetustest koosnebki „Parasiitlik Sümbioos“ – soovides küsitleda iseiseisva geeniuse ja tema asupaiga, Valge Kuubi müüte. Oma installatsioonides püüan näidata, kuidas mul ei õnnestu kunagi täiesti üksinda töötada. Iga mu teos sõltub kellegi teise talendist ja mõnedel juhtudel võib kellegi teise teos olla minu teose lähtekohaks. Näiteks kaksikinstallatsioonis „Nii ma umbrohutsen“ ja „Nii ma umbrohutsen & umbrohutsen“ kaevusin ma Viini Kunstiakadeemia arhiivi ja väljendasin oma leide läbi taimestiku – lämmatav umbrohi, tüütu bürokraatlik muru ja peidetud, olematu roos (viide arhiivist kõrvaldatud naiste kirjadele, mis nõuavad õigust omandada haridust). Püüan küsimuse alla panna seda pinda, millel ma seisan, minu isiklikku pinnast ja seda, milliste piirangute ja etteantud mustritega on seal lubatud kasvada.“

2018. aastal lõid Miriam Meyer ja Pille-Riin Jaik ühisteose Moving Body in Aggressive Motion, mida edastati ka Fraueni Filmifestivalil 2018 Viinis ning teos kandideeris ka Žürii auhinnale. Parasiitlik sümbioos on kunstnike teine koostööprojekt.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, Austria Suursaatkond Tallinnas, Gerda Nurk, Irmeli Terras, Martti Toivar, Mari-Liis Jaik.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 25. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Ann Pajuvälja & Misa Asanuma ühisnäitus „Kevad ekspress“. Näitus jääb avatuks 15. märtsini 2021.

Põimides omavahel joonistust, keraamikat, betoontooteid ja leidobjekte, moodustab väljapanek uitava jutustuse mujal olemise igatsusest ja fiktiivsete maailmade loomisest oma igapäeva. Näitus kutsub meelelisele kiirrännakule, milles on segunenud varem tajutud esemete ja nähtuste lohutav tuttavlikkus ning mõttekujutelmade mängulised stseenid.

☆

Kuhu sa lähed kui päevad ühte sulavad, kui sõõrmed igatsevad kevadet?
Kuhu sa lähed kui vajud unelusse?
lõikad läbi põõsaste
rada pidi
piki kõveraid ja nurki
mudaseid diagonaale tärkaval murul

Ann Pajuväli

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 20. maist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Urmas Lüüsi isiknäitus „Teatavate piiride poorsusest“. Näitus jääb avatuks 7. juunini 2021.

Urmas Lüüs: „Pärast vanaema lahkumist hakkasin remondi jaoks korterit tühjendama. Minu ette oli kuhjunud 83 aastat elu. Kolme suvekuuga suutsin läbi kaevata vaevu poole inimhingest läbiimbunud kultuurikihist. Puupulga ja leukoplaastriga lahastatud riidepuu, kardinast kleit, nõelutud sokid, paigatud vakstu. Selles kõiges sisaldus mingi teadmine ja kohalolu. Üha sagedamini tundus, et suudan neid teadmisi lugeda. Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.

Paari sõnaga ka endast – minu nimi on Urmas Lüüs (1987) ning olen omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi. Oma loomingus seon meediumiüleseks tervikuks vahendeid nagu video, performance, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuur ja heli.
Töötan Tallinnas Hobusepea 2 tänaval asuvas ateljees, juhendan tudengeid Eesti Kunstiakadeemias ja Göteborgi Ülikoolis, kirjutan kultuurist erinevatele väljaannetele ning mürgeldan helikunsti rühmituses Postinstrumentum.“

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 9. juunil 2021 kl 18.00 avab Margit Säde Hobusepea galeriis isiknäituse „Ootevöönd”. Näitus jääb avatuks 5. juulini 2021.

Margit Säde: „Ma olen oma töö ja eraelu tõttu pendeldanud Tallinna ja Zürichi vahel tänaseks 10 aastat. Viimase 3 aasta jooksul olen lennanud 65 päeval, tõusnud õhku ja maandunud kokku 138 korda. Minu lennud on hilinenud, neid on tühistatud, ümber muudetud, ülebroneeritud. Olen lennanud praktiliselt tühjas lennukis, halva ilmaga, hea ilmaga, pandeemia vältel.

Lendamine on steriilsem ja efektiivsem kui igapäevaelu, kõik teenused on kas jalutuskäigu või nupuvajutuse kaugusel. Ometigi kaasneb lendamisega alati kahetine tunne — soov kontrolli eirata ja seda pühitseda. Ma lendan taevakõrgustesse, olles samal ajal väga turvaliselt oma istme külge aheldatud.
Kus keegi näeb avatud taevalaotust, näeb teine standardse lennukiakna mõõtmetega raamitud merevaadet. Surudes oma nina vastu külma suletuks jäävat akent, aktiveerin ma oma nutitelefonis lennurežiimi ja sisenen lendamise time-free tsooni. See ootevöönd on kui suletud ring, kus minevikku enam ei ole ja tulevik pole veel alanud, on ainult vaakumis olevik.
Ka depressioonis on faas, kus hullem on möödas, aga inimene pole veel tervenenud. See on õhkõrn aimdus sellest, kus sa oled praegu ja kus sa oled peagi, kui elamine ja kõik, mida sa teha soovid on ootel. Justkui lennujaama kohal tiirlevad lennukid, mis ootavad hetke, et maanduda.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Urs ja August Säde Lehni, Anna Škodenko, Eleonore de Montesquiou, Lightmaker, Tuul ja Tallinna Reaalkool.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 8. juulil 2021 kl 17.00 avab Hedi Jaansoo Hobusepea galeriis isiknäituse „Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 2021.

Hedi Jaansoo: „Ma olen pildistanud poolkuivanud lõikelilli. Endaga, seinaga, vanaemaga. Ma olen pildid tükkidest kokku kleepinud ja pildistanud neid vähem ja rohkem värskete lillede, märkmete, seina ja vaasidega. Ma olen vajutanud savi sisse kortse. Ma olen kaelarätte põiminud. Ma tahaks olla nagu lõvilõug, mis sümboliseerib naiste tugevust. Ma tahaks jälle küüsi lakkida, aga siis tuleb see pärast maha võtta ja ma ei jõua ja siis nad on kauem pool-lakitud, kui nad lakitud on. Nagu lilled vaasis on kauem poolkuivanud, kui nad värsked on. Ma tahaks, et ma saaks öelda, et pole tarvis end kokku suruda, sest see ei aita mitte kedagi.

Kaunis nümf Paeonia olevat kord jäänud silma Apollole. Muutunud seepeale aga eneseteadlikuks ja hirmasasti punastanud, kui taipas, et Aphrodite nende flirtimist jälginud oli. Aphrodite saanud vihaseks ja muutnud Paeonia punaseks pojengiks.

Victoria ajastul saatnud inimesed üksteisele väikeseid lilleseadeid, et väljendada tundeid, mida ühiskond muidu tabuks pidas. Lillesõnastikud aidanud kõnelevaid bukette lahti kodeerida. Üks populaarseid selliseid sõnastikke on 1884. aastal avaldatud Routledge’i “Language of Flowers”, mille on illustreerinud Kate Greenaway ning mida korduvtrükitakse tänapäevani. Niisiis olevat viktoriaanlikus ühiskonnas räägitud sõna otses mõttes läbi lillede sellest, millest muidu rääkida ei saanud.

Ja kuuldavasti ei peaks laskma pojengidel närbuda, sest see toovat halba õnne.

Ma tahaks olla nagu lõvilõug.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. augustil 2021 avab ehtekunstnik Darja Popolitova Hobusepea galeriis isiknäituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“. Viis videoteost, ehted ja installatsioonid loovad fiktiivse maailma, milles nõid Seraphita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Näitusel olevad õpetusvideod ning ehted-tööriistad on loodud nii, et need rahuldaksid inimeste konkreetseid vajadusi. Näiteks kui keegi soovib saada enesekindlamaks, tuua ellu kaotatud lähedust või tulla toime agressiooniga.

Kunstnik ei pea materiaalsust mitte ainult füüsiliseks, vaid ka digitaalseks komponendiks. Nõid Serafita tegutsemine ekraanil muutub kehalisusega seotud „rituaaliks“. Ilma selliste võimsate kantavate märkideta nagu ehted poleks inimelul sentimentaalseid lisaväärtusi – kinkimisrituaale, taktiilseid momente, isiklikke mälestusi.

Darja senist loomingut on kajastatud kohalikes ja rahvusvahelistes väljaannetes. Hollandi kunstiajakirjas Current Obsession kirjutab ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on valminud koostöös Jakob Tulve (videoefektid) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).
Kunstnik tänab: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadi Veesaar, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo Pachel, Miikael Danieljants, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 2. septembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Laivi isiknäitus „Kogumine ja säilitamine“. Näitus jääb avatuks 20. septembrini 2021.

„Kogumine ja säilitamine“ on moenäitus ärist ja kunstist, mis toetub küsimusele – kas ainus lahendus kriisides vaevleva ühiskonna aitamiseks on poliitiline? Meie ühiskonna toimemehhanismide aluseks on 300 miljonit aastat tagasi merepõhja ja maismaale settinud orgaanilisest ainest tekkinud nafta. Millist tulevikumaterjali me tänaste setetega loome?

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedest, 24. septembrist on Hobusepea galeriis avatud Katrin Koskaru isiknäitus „Mootorimüra päikese suunast“. Näitus jääb avatuks 11. oktoobrini 2021.

„Annelinna taevas oli mürast paks. Eriti öösiti. Päevataevas oli rõõmus ja värvilisi langevarje täis. Taevas sportimisel on puhtsõjalised eesmärgid, seda ei varjatagi. Tu-16K, hiljem Tu-22M3, Tu-4D, An-12, rõõmus ja värviline Il-76MD. Viimastest osa olid Aerofloti värvides, kuid, kuid relvastatud automaatkahuritega ja olid Aerofloti värvides, kuid olid relvastatud automaatkahuritega ja varustatud maa-õhk ja maa-õhk tüüpi rakettide vastaste seadmetega. Helena? Hallist pilvest käe laius paremale! Hoolsad harjutused lennukite vaatlemiseks, kaalutlused, kaalutlused, hoolsad harjutused võivad lennuki otsimise aega tunduvalt vähendada. Lennuk võib ilmuda kõrguskihtides. Kirikutornist pöidla laius paremale. On kuulda ainult vaikus. Mõista, mõista et pead jooksma. Mõista, mõista mis see on! Pole kiire ega aeglane, on vali, aga on kuulda ainult vaikuses, kehas, pea sees. Kõigepealt ühes kõrvas- fantoom, siis teises kõrvas- pete, vile, lahingustseenid. Kuskilt seestpoolt, pea seest. Helilained, mis kogunevad ja kogunevad, kuni keha pääseb helilainetest, keha hakkab kiiremini liikuma, kiirus peaks olema vähemalt 343 meetrit sekundis, 343 meetrit sekundis helilainetest läbi, hoolsad harjutused viivad keha kiiresti pauguga läbi. Ilma omaenda tüüpi keha liikumiseta pauku ei teki. Keha pääseb tekitatud helilainetest ja ämblikud hakkasid kuduma kehale suurt kangast, terasest tugevamat rüüd, aga liiga aeglaselt, appi võeti kitsed, aga ka nemad osutusid aeglasteks ega saavutanud soovitud töötulemusi. Ta kodus leidis Helena oma ruumist, kes kudus purpurivaipa määratu suurt, kahelaidset ja sellesse kaunisti kirjas taplused.“

Katrin Koskaru

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 14. oktoobril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Kristen Rästase isiknäitus „Hoolekandja“. Näitus jääb avatuks 1. novembrini 2021.

Näituseprojekt esitleb virtuaalreaalset kunstiteost nimega „Hoolekandja“ ning selle visuaalsetest vormidest inspireeritud maastikulisi skulptuure. Fiktsionaalne tegelaskuju, Hoolekandja, on saanud enda nime, olles kujundlikult selle keskkonna looja. Virtuaalne igavikuline maastik on miski, mida ta üritab arhitektuurselt planeerida vastavalt mälestusele päris maailmast. Kogemuslik rännak räägib soovist säilitada ja parandada ümbritsevaid tajutavaid ning aina hapramatena näivaid keskkondi, seejuures luues neist tehislikku visuaali, mis vahel tundub hoopiski ideaalsem ja kutsuvam kui käega katsutav.

Hoolekandja mälestustest koosnev monoloog on kergelt nostalgiline ning suhestub ümbritseva maastikuga. Heliklippide korduslikkus, keskkonna staatilisus ning kogeja interaktiivne lennuvõime loovad looduskeskkonna äratundmise läbi esmaemotsioonina võõrastava meediumi. Ei saa olla päris kindel, kas vaataja on paigutatud Hoolekandja rolli või viibib ta hoopis virtuaal-arheoloogilisel ekspositsioonil kellegi tundmatu mälupiltides, mis samaaegselt mõjuvad kollektiivse mälestusena, kujutades universaalseid loodusvorme ja tekstuure. Teosega esitab kunstnik nägemuse täiesti uute tehislike keskkondade loomisest ning kaasaegsest maastikupildist, selle kogemisest ja tõlgendamise võimalustest.

Interaktiivne virtuaalne kunstiteos eeldab vaatajalt täieliku kogemuse saamiseks VR-prillide kandmist ning puldi kätte haaramist. Teoses on 3D-maailm, mida saab iseseisvalt kummituslikult ringi lennates avastada. Tegemist on vaba platvormiga, millel puudub lineaarne algus ja lõpp. Iga kogeja jätkab sealt kus eelmine pooleli jättis.

Kunstnik tänab: Kelli Gedvil, Kennet Lekko, Simon Dalzell, Ian-Simon Märjama.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Kristen Rästas

Kolmapäeval, 3. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Uno Roosvalti juubelinäitus „Minu ateljee“. Näitus jääb avatuks 22. novembrini 2021.

Uno Roosvaltil täitus tänavu augustis 80. sünnipäev. Käeolev joonistuste näitus on üks viis seda teeloleku olulist verstaposti tähistada. Uno on tasane kulgeja, armastusega vaatab ta oma loomingu ainesele, olgu selleks siis põhjamaine loodus, rannamaastikud, igihaljad põõsastaimed või koerad-kassid, keda alati on Mari ja Uno Roosvalti kodus olnud.

Ateljee on kunstniku kodu. Ateljee on tema tööde sünnikodu. Ka siis kui pildid siit lahkuvad, säilib neis mälestus ateljeest, ruumist kunstniku peas, kus sündis mõte nende loomisest. Igatsus ateljee järgi on osa iga pildi võlust. Kunstnik vajab ateljeed – paika, kus on tema töövahendid, kust saab lahkuda ja kuhu tagasi tulla. Uno Roosvalti ateljee asub Maarjamäel, tema kodumaja teisel korrusel. Sinna viib kitsas trepp, seintel paljude eesti kunstiklassikute (Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Evald Okas) ja tema kaasaegsete (Marju Mutsu, Naima Neidre), aga ka kunstniku enda varased tööd.
Ateljee on vana, Uno Roosvalt on siin maalinud ja joonistanud kaua. Siin on kitsas, aga see tihedus ei ole ahistav. Kõik siinolijat ümbritsevad maalid ja joonistused on nagu avaused maailmadesse, kuhu sisenedes on taas ruumi ja avarust olla: rannamaastikud, vaated kaljudele ja kaljudelt, Islandil, Gotlandil, Ahvenamaal; kodused rannad kadakate, kivilahmakate, vanade paadivrakkide, kalavõrkude kuhilate, klaasist poidega. Isegi kui kunstnik kujutab mõnd olendit – inimest või looma –, on taustaks ikka mõni avatud vaade: pilk maastikule või aknast avanev vaade aeda. Roosvalti ateljees leiad end justkui keset paljude akendega ruumi.

Uuel, käesoleval aastal valminud, joonistuste seerial „Minu ateljee“, mis annab peakirja kogu väljapanekule, näeme vaateid kunstiku ateljeest. Siin on teda igapäevaselt ümbritsevad esemed, joonistused ja maalid. Uue seeriaga vaatab Roosvalt ajas tagasi, refereerib ja tsiteerib enese varasemat loomingut. Sarnast tsiteerivat võtet on ta kasutanud ka varem, kõige säravamana meenub aastal 2018 Draakoni galeriis eksponeeritud joonistuste seeria, kus kunstnik mängis omatahtsi Eduard Wiiralti graafilistelt lehtedelt tuttavate kujunditega.
Toonane soe huumor on seekordse seeria joonistustel asendunud pigem vaikse mõtlikusega. Lisaks ateljees seisvatele kunstiteostele näeme siin muudki. Ateljee on kunstniku päriskodu ja nii on Roosvalti silma ja joonistuspulga ette jäänud ka ristilöödu, tema kannatusloole ja rõõmusõnumile viitavad referentsid. Uno Roosvalti isa, vaimulik Albert Roosvalt teenis Uno lapsepõlves Kuusalu Laurentsiuse kiriku õpetajana. Kunsntiku ema, neiupõlvenimega Liidia Volmer, lõpetas omaaegse kunsttööstuskooli. See vaimne keskkond on kujundanud Uno inimeseks sirgumist ja kunsntikuks kasvamist kusagil väga algsel, olemuslikul tasandil.

Uno Roosvalti ateljee asub tema kodumaja ülemisel korrusel, seeria „Minu ateljee“ on ekponeeritud Hobusepea galerii põhikorrusel. Alumisele korrusele laskudes, mis võiks viidata alateadlikule ja varjatule, avaneb vaade naelakuhilatele. Joonistused seeriast „Naelterand“ on loodud 2012–2013. aastal. Naelad moodustavad siin loodusvorme, ikka neid samu Uno Roosvalti loomingule ainuomaseid horisondivaateid merele ja niitudele. Naelad läbistavad kogu maist olemist ja ümbrust, on need siis pärit krutifiksilt või ahjus tuhaks põlenud puunottidelt. Uno Roosvalti omailma osad on nad nii maise kui vaimse tasandi tähistajatena.

Sirja-Liisa Eelma

Näituse kuraator on Sirja-Liisa Eelma.
Kujundaja Kaarel Eelma.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 24. novembrist on Hobusepea galeriis avatud Kaisa Maasiku isiknäitus „Külm ja kuum“. Näitus jääb avatuks 13. detsembrini 2021.

Inglisekeelne ütlus Blow Hot and Cold (otsetõlkes „kuuma ja külma puhuma“) väljendab ambivalentsust, isiku kahe seisundi vahel pendeldamist. Näituse „Külm ja kuum” teostes käsitleb kunstnik emotsioonide (vaheldumise) kujutamist.

Keeleti kipuvad meeleolu edasiandvad väljendid vastuolulisi värvusi kaasama, näiteks on eesti keeles ütlus „vihast siniseks minema“ ning inglise keeles sama emotsiooni väljendamiseks „see red“ (tõlgituna „punast nägema“), samas muututakse mõlemas keeles kadedusest roheliseks. Ka uurimuslikult on kinnitust saadud, et inimnägu vahetab emotsioonist olenevalt alatoone (Benitez-Quiroz, F., Srinivasan, R., Martinez, A. M. (2018) Facial color is an efficient mechanism to visually transmit emotion. Proceedings of the National Academy of Sciences.). Tuju kõikudes aitab näonaha vereringe alateadlikult näidata, kuidas end tunneme, saades vastastikku õrnu signaale suhtluskaaslastelt.

Galeriis rullub lahti ajastatud vaatemäng värvivahetavate anumate näol, lisaks puudutatakse sarnase mustriga emotsiooniikoonide temaatikat, mille puhul valitud näoilmetele omistatakse kindlaid värve. Kineetiline tsükkel käivitub keeduspiraalide toimel, ärgitades vaatajat aega maha võtma ning vahelduvaid toone jälgima. Need pidevalt tujusid muutvad paiksed tegelased kuumenevad ja jahtuvad justkui tõstes pead.

Kolmapäeval, 18.12.2019 kell 18.00 avab Helena Keskküla Hobusepea galeriis näituse „Lilled ja kollid, seebikad on lollid”. Näitus jääb avatuks kuni 13. jaanuarini 2020.

Helena Keskküla on oma varasemas loomingus korduvalt mänginud sentimentaalsusega, põiminud teksti ja muusikat ning sellele loogilise jätkuna jõudnud muusikaližanrini. Teda huvitab jätkuvalt, mis juhtub, kui rääkida hirmudest kasutades laule, huumorit ja otsekohest teksti.
Seekordse näituse keskmes on horror-muusikaliks nimetatud film „Koorirood”, mille sisu võiks kokku võtta nii: „Kui loometegelase kehas avastatakse ohutu, kuid ebatavaline füsioloogiline anomaalia, tekitab sellega silmitsi seismine psühholoogilisi pingeid, mis avalduvad nii isiklikus kui ka professionaalses sfääris.”.

Kunstnik tänab filmimeeskonda ja näitlejaid: Judith Boeschoten, Lidewei Egbers, Clara Langlois, Renée van Zadelhoff, Kaspar Sellin, Pascalle Olthof, Juri de Wolf, Jan Koks, Chris Houle, Lin Hou Oei, Jaap Mar Diemel, Merlijn Willemsen, Camiel Povel, Jurriaan Kruithof, Freija Hogenboom, Willem Sluyterman van Loo, Clemens Stumpf, Mayra Soares, Jesse van den Broek, Jelle Haen, Jessica Matheson, Seoyoung Lee, Henrik Rakitin, Bo Kamphues, Franka Wisselink, Kate-Lyn Kendell Meistré, Villem Rootalu, Mirthe Bron, Joost Koster, Tatyana Shpadi, Asia Skupinska, Paul Schauenburg, Beatriz Lerer Ferreira, Lucien Easton, Juni Mun, Liis Rannamäe, Ketlin Virumäe, Helle Rimm, Liis Lulla, Anne Karu, Priit Veia, David Gibbs, Johanna Földesi.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Gerrit Rietveldi nimeline akadeemia, Tungsten Studio, Oud Katholieke Kerk Haarlem, Car Casting Holland, sõbrad ja perekond.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 15.01.2019 kell 18.00 avab Liina Siib Hobusepea galeriis näituse „Huldufólk / Varjatud rahvas”. Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2020.

Hobusepea galerii kahel korrusel oleva installatsiooni „Huldufólk“ keskmes on fotodest kokkupandud tummtragikoomiks, tuletatud sõnadest tragikomöödia, tummfilm ja koomiks.

Tragikoomiksi talvine tegevuspaik asub ühe Reykjaviki ööpäevaringse toidupoe tagaukse ümbruses. Geograafial ei ole siin rohkem tähendust kui suuremad kalakastid, pikem öörežiim ning temperatuuride ja ilma kiire vaheldumine; piltidel aset leidvaid tegevusi ja neid saatvaid atribuute võiks leida mujaltki. Päevastes ja õhtustes stseenides näeb lahtise tagaukse ees üksi või mitmekesi suitsu tõmbavaid poetöötajaid, kes aeg-ajalt korrastavad oma kitsukesel territooriumil kõrguvaid kastivirnu. Kuu lõpus astuvad „lavale“ erinevaid puhastustöid tegevad Ida-Euroopa ja teised mittekohalikku päritolu inimesed. Nii nagu kauplus on avatud 24 tundi, ei rauge poetaguses maailmas prügikastide sisust huvituvate inimeste tegevus. Kõigi neil tegelastel tundub olema oma koht, et täita rolli kaupade vahetuses ja liikumises.

„Huldufolk“ tähendab islandi keeles „varjatud rahvast“ – üleloomulikke olevusi, kes näevad välja nagu inimesed ja käituvad sarnaselt inimestega, kuid toimetavad oma paralleelses maailmas. Nad võivad teha ennast inimestele nähtavaks. Inimesed võivad neid näha läbi värvilise klaasi.

Foto- ja filmimaterjal on kogutud 2018. aastal, mil kunstnik viibis residentuuris Steina ja Woody Vasulka arhiivis Islandi Rahvusgalerii juures.

Palju tänu: Vasulka Chamber Islandi Rahvusgalerii juures, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Kristin Schewing, Ragnheidur Vignisdottir, Sandra Fritz, Terry Gunnell, Mark Fisher, Mánudjass, 10-11 toidukauplus Reykjavik, Reimo Võsa-Tangsoo, Corina Apostol, Rait Miltorp, Fred Reeds, Kaire Rannik, Maria Izabella Lehtsaar ja Liis-Marleen Verilaskja.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 06.02.2020 kell 18.00 avavad Kirke Kangro ja Sheri Wills Hobusepea galeriis näituse „Su hingamise pidulik manitsus”. Näitus jääb avatuks 23. veebruarini 2020.

Nüüd, nagu tollalgi, muutun ma kiviks
sinu juuresolekul, meri,
kuid ei usu enam, et väärin sinu
hingamise pidulikku manitsust

Eugenio Montale

Inimene vaatab merd ja tema materjal hakkab muutuma. Meri: vaadata midagi, mis ei ole
meie. Lahustuda, kokku variseda. Olla ääretu, mitmesugune ja sealsamas paigal. Selle vaate paneks ta seinale. Sädelus, aktseleratsionism. Minna tagasi, mikroosakestena. Teistsugune inimene, teistsugusest materjalist vaade.

Näitust saadab kujutlus iidsest, kestvast, sekkumatust eksistentsist. Stiihiast, mis võlub oma allumatusega. Pealkirjas kasutatud Eugene Montale luulerida tuletab meelde nostalgiat kontrollimatust loodusest. Ja inimese lootusest selle rüpes enesest eemalduda. Siin on idee vägevast, meid endasse hõlmavast ja meist puutumatust, mis suudab end ise puhastada. Luuletuse meri heidab endast välja „kasutu räbu“, inutili macerie. Tegelikult on meie jäljed igal pool. Tuleb mõõta rannakarbi südamelööke, et tõdeda oma räbu ootamatut võimu.

Installatiivsed teosed tegelevad vaateliste naudingute ja nende evolutsiooniga. Galerii-keskkonnast avaneb vaade, mida püüab kontrollida kunstnik. Või püüab ta näidata hoopis midagi kontrollimatut.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, TalTech’i Meresüsteemide lnstituut, AS Basseinikatted, Riisipere Puit, Keskkonnaagentuur, Rhode Island School of Design, Eesti Kunstiakadeemia, Kai Künnis-Beres, Ivan Kuprijanov, Toivo Lehtmets, Ain Kilk, Tatiana Kuznetsova, Anastasiia Kovtun-Kante, Tanel Tätte, Hans-Otto Ojaste, Maarja Kangro, Anna Magdaleena Kangro, Neeme Külm, Andrus Lauringson, Margit Säde, Madis Luik, Tarvo Varres.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kolmapäeval, 26. veebruaril 2020 kell 18.00 avavad Cloe Jancis ja Maris Karjatse oma esimese ühisnäituse „Vahepeal” Hobusepea galeriis. Näitus jääb avatuks 16. märtsini.

Käesoleva näituseprojektiga keskenduvad kunstnikud Maris Karjatse ja Cloe Jancis kehaga seotud objektidele ning avaliku ja intiimse ruumi vahel tekkivale dünaamikale ja pingele. Objektide ja materjalide aktiveerimise kaudu ning nende sisemiste ja välimiste omaduste omavahelist kommunikatsiooni tõlgendades loovad kunstnikud uute tähendustega artefakte. Kunstnike tööprotsess kaasab pidevat, kui mitte igavest saamist millekski, kuju ja vormi lõpmatut muutumist, tulemuse viibimist või isegi tagasipöördumist algusesse, selleks, et taas jätkata.

Maris Karjatse on avatava näituse teoste komplekti luues lähtunud ainususe ja paljususe printsiibist ning võtnud teoreetiliseks lähtepunktiks Gilles Deleuze’i idee objektide ja mõtete vaheliste piirangute kaotamisest, kuna mõlemad on üksteisest lahutamatud ja teineteiseta kaotaksid oma transformatiivse identiteedi. Foto-objektide seeria „Sub Rosa“ viitab protsessile, poolelijäämisele, objekti deterritorialiseerumisele, materjali vastupanule ja vormiloomele. Tekstuaalne teos „Tekkst” viitab tekstile kui tekile ja vastupidi ‒ kõik, mida tekk/tekst katab, on enim paljastatud ja haavatav. Nii tekk kui tekst koosnevad võnkuvast ainest (vibrant matter), milles peitub ühteaegu nii lämmatav oht kui ka pehmendav trööst.

Cloe Jancis keskendub kaheosalise teosega „Sobituv ihu” meigi- ja moetööstuses laialdaselt kasutusse võetud ihuvärvi objektidele, mille funktsioon on nahatooniga ühtida, keha juures soovitut rõhutada, kuid samas ka soovimatut varjata. Kunstnikku huvitab nähtus, kuidas objektid, mis peaksid kehaga ühte sulanduma ning nähtamatuks jääma, võimenduvad tehisliku kestana ning selle kaudu ka keha objektina allutavad. Teos „Sobituv ihu I” toob esile riideeseme kui materjali, mis ootab täitmist ja täitumist ‒ keha ja ihalevat pilku, selleks, et realiseeruda. Videoinsallatsioon „Sobituv ihu II” mängib läbi sobitamise protsessi läbi kordamise, millega tühistatakse ihaldatava vormini jõudmine.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kunstnikud tänavad: Tõnu ja Marie Karjatse, Kiki, Aksel Haagensen, Liina Siib, Marco Laimre, Sirja-Liisa Eelma, Reimo Võsa-Tangsoo ja EKA fotoosakond, Madis Kaasik (EKA prototüüpimise labor), Tarmo Rämmi (Digifoto), Pille Kraas (UBS Repro), Veiko Illiste (Deviis), Carl-Robert Kagge, Martin Buschmann, Aadu ja Maara Lambot, Laura Cemin, Marge Monko, Kulla Laas, Kaupo Reisenbuk (Datel), OÜ Järsi, Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäevast, 20. maist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Manfred Dubovi õnnelikkuse võimalikkust käsitlev näitus „Rõõmustajad tumedas“. Näitus jääb avatuks 29. juunini.

Kas keset katastroofi on võimalik olla õnnelik? Õnn ja katastroof võivad aset leida nii isiklikul, kui ka globaalsel tasandil. Üheks õnne vormiks on kõige põhilisema pärast mitte muretsemine. Katastroofi saab defineerida kui suuremat probleemide hulka ja ressursi nappust sellega toimetulemiseks. Ka pandeemia välisel perioodil on näha, millised on meie põhivajadused. Seega võiks heaolu defineerida läbi turvalise keskonna ning vaimse ja füüsilise tervise olemasolu. Näituse teema võib esmapilgul tunduda surmtõsisena, kuid eksponeeritud maalid on oma olemuselt pigem musta huumori hõngulised ja sisekaemuslikud.

Maal „Rõõmustajad tumedas“ paigutab tegelased tumedasse ruumi, kus nad helendavad. „Tulija“ tegelaskuju on justkui põlenud ja teda ümbritsevad leekidele viitavad värvilaigud või valgussähvatused ning moonutatud ruum. „Laskuja/Tõusja“ naeratab, vaatamata põrgulikule ümbrusele, millest ta väljuda suudab, kuigi füüsiline keha on räsitud. Tema taevas on helge, päike pasitab ja väljavaade edasiseks on olemas isegi surmas. „Ma tulen mitmest kohast korraga“ viitab räsitud tegelastele, kes moodustavad ühtse rühma. Rasketes oludes tullakse kokku ja minnakse edasi. „Rändaja“ on udune kuju, kes otsib tühermaal pidepunkti, olles tõenäoliselt ise loodetav tugipunkt.

Manfred Dubov

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 1. juulist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Eesti Moekunstnike Ühenduse aastanäitus „Juurte juurest“. Näitus jääb avatuks 3. augustini.

Näitusel „Juurte juurest“ kohtub endisaegne rõivakultuur tänapäevase moedisainiga. Uudsete töövõtete ja moodsate lahenduste kaudu väljendavad moekunstnikud lugupidamist oma päritolu, eelnevate põlvkondade iluideaalide ja meid ühendava järjepidevuse vastu.

Loomeprotsessi aluseks on kunstnikke enim mõjutanud lähisugulase rõivas või tarbeese, millest on inspireeritud tänapäevane teos. Lähtekohaks on lapsepõlves kunstnikele mõju avaldanud inimeste tegevus, rituaalid ja riietus – mis meid ühendab või eristab neist mälestuste kandjast? Armsaks saanud vanu fotosid, kirju, tarbeesemeid, mis on autoritel südame põksuma pannud, pakuvad näitusel osalejad vaatamiseks ka publikule. Nii on vaatajalgi võimalus testida nö oma geenikoodi tugevust ja juurelda juurtest sirgumise paratamatuse üle. Rõivamudelite juures saab tutvuda seletava kirjelduse ning autori ja teda inspireerinud lähisugulase portreega.

Näitusel osalevad: Ainikki Eiskop, Anu Hint, Anu Ling, Anne Metsis, Astri Müül, Diana Denissova, Eve Tiidolepp, Ilona Tamm, Joan Hint, Kai Saar, Katre Arula, Kärt Karjatse, Küllike Tuvikene, Külli Kerttu Siplane, Liivika Põvat-Straus, Merle Lõhmus, Piret Kuresaar, Thea Pilvet Martinson, Tiia Orgna.

Näituse korraldaja: Eesti Moekunstnike Ühendus
Näituse kujundus: Anu Hint
Näituse toetajad: Eesti Kunstnike Liit
Trükised: MinuPrint

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 5. augustil 2020 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Lylian Meisteri isiknäitus „Aarete saar”. Näitus jääb avatuks 31. augustini 2020.

Lylian Meister: „Aarete saar on näitus rahutusest, igatsusest, otsingutest, teekonnast ja kohati mõttetutest ihadest. Eklektiline ja värviline, õhutunde pealt kokku pandud.
Tegin seda näitust nagu harrastusantropoloog, kes uurib iseennast. Tõstsin lihtsalt maalid magamistubade seintelt ja muud argised esemed kuuks ajaks galeriisse. Mõtlesin isiklikust Odüsseiast ja Penelopeiast. Tikkisin ja liimisin roose, mille all saladusi jagada ja joonistasin laenatud pliiatsitega gloobusele uue mandri. Tegin, mida tahtsin.

Merele läksin Muhus,
sauna Sõrve sepa juures,
Keralas kangaid kudusin.

Hõljusin Ürgnaisena vee peal. Minu ümber oli soolane meri ja vere asemel voolas soontes suhkur. Nutsin ja suhkrukristallid vajusid pärlitena põhja. Elumerehäda missugune! Suuremõisa lossi mereröövlid viskasid mulle päästerõnga, andsid varakambri võtmed, käisid öösiti luupainamas. Nende lossil on topeltlaed ja kogu see saar ei olegi päris. Hiiumaa on manner, kord sajandis kerkib see täiskuuööl veest. Minu sünnipäeval. Kingitakse, palju kanda jõuan, aga midagi ei ole minu… isegi mu armuke ei kuulu mulle… Elan topeltstandarditega topeltelu.

Medusa maod sünnivad mandril ümber mu suurt varandust valvates. Millal sünnib teise inimese looming ümber ja saab minu omaks? Kas piisab, kui tikin ristpistes kassile kolmanda silma ja kirjan kõikjale oma nimetähti?
Olen suhkruvereline röövel. Tahan võtta ja võita! Igal õhtul mängin iseenda võidu nimel maha. Millal saab inimene teise omaks? „Sa ei hoia mängusõpru,” ütleb mu armuke. Ta pole veel otsustanud, mille vastu mind vahetada.
Iidlased ostavad mu ära. Nemad teavad kõiki tuuli ja neil on igas sadamas paat…Tuul pöörab, mul on merekaardid, isa kompass ja vanaisa uur. Aarete otsimine on ju ainult ettekääne, tahan teekonda, mis mind tabaks ja rabaks. Saan enda saja aasta pärast tagasi, kui kingituse kaldale kanda jõuan. Näkimadalatel hakkavad inimese aastad tagurpidi kerima.

„Ankruketi lõpp on laulu algus…”, ütleb luuletaja Ilmar Laaban.

Kaasa teevad Katarina Meister (maalid), sõrulane Isa Imanta (Imanta Lember) pm (metallehistööd), Kristel Kaerma (detailid ja heegeldatud madu), Aet Randorg (lapitekk) ja mitmed tundmatud autorid.

Tänan hiidlast Tarmo Rajangut, kes lubas mul tuulata aardeid täis kuurides. Tänan sõrulast Kaido Lemberit ja tema kaasat Velda Lainoja, kes laenasid Isa Imanta loomingulist pärandit. Tänan Mall Tambergi, kes teostas suure osa õmblustöid. Tänan Vasudevani ja Tasara kunstikeskust Indias, kus värviti lõimed ja kooti valmis minu disainitud puuvillakangad. Tänan Mika Oravat, kes andis kasutada oma vallasvara. Tänan Hiiumaa Ametikooli ja Suuremõisa Loss MTÜ-d igakülgse toetuse eest. Tänan Kristel Kaermat, Einar Keskpaika ja Volli Lainoja abi ja inspiratsiooni eest.“

Lylian Meister (1966) on lõpetanud 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti erialal. Pärast seda õppis ta lühikest aega Eesti Humanitaarinstituudis kultuurilugu. 2009. aastal lõpetas Räpina Aianduskooli maastikuehitajana ja 2020. aastal Eesti Maaülikooli põllumajandusteaduse magistrina aianduses. Meister on töötanud ettevõttes ARS disainerina, Kunstiakadeemias õppejõuna, disainiteaduskonna dekaanina ja prorektorina, ajakirjade Deko, Kodukolle ja 101 Ideed toimetajana ning vabakutselise kunstnikuna. Praegu on ta Hiiumaa Ametikooli aianduse juhtõpetaja ning mittetulundusühingu Tori Jaam juhatuse liige. Tema teoseid on olnud näitustel Eestis, Balti- ja Põhjamaades, Venemaal, Ungaris, Islandil ja Londonis. Ta on koostanud ka mitmeid aia-, maastiku- ja sisekujundusprojekte. Lisaks on ta töötanud ja ennast täiendanud Indias Tasara kudumiskeskuses, Stockholmi kunstnike kollektiivateljees ja Loviisa külalisateljees.
Meister on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kolmapäeval, 2. septembril 2020 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Ulvi Haagenseni isiknäitus „Thea Koristaja majamuuseum”. Näitus jääb avatuks 21. septembrini 2020.

„Tere tulemast!“, ütleb Thea Koristaja, avades meile ukse näitusele, millega autor vaatleb kunsti ja igapäevaelu vahelisi seoseid. Thea Koristaja on väljamõeldud tegelane, kunstnik ja koristaja, ning see siin on tema majamuuseum. Koostöös kahe teise väljamõeldud kunstnikuga – Olive Puuvilla ja Loome Uurijaga – töötab Thea Koristaja koos Ulvi Haagenseniga, kes on päriselt olemas. Nende ühine eesmärk on uurida, kuidas kunst ja elu võivad omavahel kohtuda, lõikuda, kattuda ja mõnikord ka põrkuda.

Kasutatud on galerii mõlemat korrust kahe erineva konteksti esitamiseks – üks neist on näitusepind ja teine on kunstniku ateljee. Ülemine korrus on puhas ja korras, sarnaselt kodu esiku või elutoaga – me ju soovime oma külalistele jätta head muljet. Siiski, igapäevaelu reaalsus võib tegelikkuses aset leida hoopis mujal – köögis, pesumajas, teleka ees – hetkedel, kui külalisi pole. Alumisel korrusel on lohakas, asju täistopitud töötuba. See on koht, kus Haagensen ja tema kujuteldav meeskond avastavad ootamatuid leide, nihutades tuttavaid asju uuele territooriumile. Sinakasroheline kasutatud Värska mineraalveepudel, uus ja taaskasutatud puit, tükk roostetanud terast, erivärviline villane ja puuvillane lõng – kõik need on valmis omistama uusi identiteete või potentsiaale, millest neil varem aimugi polnud. Kas siin ateljees tekib võimalus näha kõige põnevamat osa, tegemise maagiat, hetke, mil asi ilmub iseendana? Või on see siiski midagi, mis sünnib vaid kunstniku enda peas ja mida ei saagi jagada?

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 24. septembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Angela Soopi isiknäitus „Sõda ja Rahu I”. Näitus jääb avatuks 12. oktoobrini 2020.

„Sõda ei ole, aga iga päev haavab keegi mu südant.“
Madis Kõiv

Angela Soop: „Näitus on esimene neljaosalisest tsüklist, mis tekib ja muutub vastavalt ümbritsevale ja sisemisele olukorrale. See, mis tähendusi kannavad sõnad „sõda“ ja „rahu“, on tõlgendamise küsimus ning oleneb kontekstist. Näitust ette valmistades ei osanud ma näha seda, mis praegu toimub. Mõisted on muutunud reljeefsemaks, aga samas on justkui valgust vähemaks keeratud. Piirid hägustuvad, mahud kattuvad ja teisenevad. Näitus põhineb seisundi tabamisel ja erinevate mõjutajate vaatlemisel.
Ühe puhul on valdav olek ja teise puhul tegevus.
Tugevad kontrastid ja pehmed valgused, teravad nurgad ja ümarad peegeldused, suured sõnad või vaikus – kokkupuude tekib igal juhul. Liikudes eneses ja lahendades konfliktipiirkondi, on võimalik võita samm-sammult maad juurde selleks, et ellu jääda.
Näitus ei ole seisukohavõtt, see on võimalus olemiseks.“

Kunstnik tänab: Hans-Otto Ojaste, Maiu Mooses, ARS Kunstilinnak, Vaba Lava, Eesti Kultuurkapital, Siim Soop, Lea Tammik, Ra Sun.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 14. oktoobrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud August Saia isiknäitus „Värvi lugu”. Näitus jääb avatuks 2. novembrini 2020.

Kunagi ammu, ühel kaugel planeedil, elasid kord jääkamakad. Ühel palaval päikeselisel päeval hakkasid jääkamakad pragunema ja sulama. Viis jääkamakat nägid muutustes võimalust seikluseks. Nad eraldusid teistest jäämeres elavatest kamakatest ja suundusid kolme mere ja kalda taha õnne otsima.

Poolel teel aga hakkasid jääkamakad pragunema. Üks neist ehmus ja pöördus tagasi. Neli kamakat läksid kartmatult edasi ja sulasid ära. Aga selgus, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Nad muutusid osaks merest ja see andis neile uued võimed. Nad asusid uurima mere avarusi, sukeldudes mere põhja ja vahutades lainetena mere kaldail. Kõik see aga väsitas neid ja nad jäid päikese kätte rahulikult tukkuma.

Ärgates avastasid nad ehmudes, et hõljuvad õhus ja on auruna tõusmas mere kohale. Üks jääkamakatest ei julgenud õhku tõusta ja jäi merre. Kolm kamakat tõusid taevasse ja muutusid pilveks. Selgus, et pilv olla ei olegi üldse nii hirmus. Tuul lennutas neid siia ja sinna. Nad lendasid üle mägede, kõrbe ja metsade.

Aga enne veel kui nad said pilveks olemisest ära väsida, kostus lajatav mürin. Pilv hakkas värisema ja muutus aina tihedamaks. Välgatas pikne. Pilve sisse peitunud kamakad ehmusid ja lõid veel kiiremini võbisema. Üks jääkamakatest ei julgenud pilvest lahti lasta ja pigistas pilve nii, et kaks kamakat muutusid vihmaks ja sadasid meeletul kiirusel taevast alla. Neile järgnes kajana mürina orkester ja välkude valgus. Nad langesid peadpööritaval kiirusel kuni põrkasid kokku millegi suure ja tundmatuga. Kõik ümberringi täitus vaikuse ja pimedusega.

Samal ajal aga olukord jäämerel aina kuumenes, sest maha jäänud jääkamakad olid omavahel tülli läinud. Mõned neist otsisid hädade põhjusi mööda lendavates kajakates ja kolme maa ja mere tagant nendeni jõudvates lainetes. Nad hirmutasid pahatahtlikult teisi kajakate parvede ja tsunamidega. Kuigi kajakad tulevad meelsamini sinna, kus on prügimäed. Ja tsunamid ei teki iseenesest, vaid tänu maavärinatele sügaval merepõhjas. Nii sügaval, et ükski jääkamakas ei raatsi sinna pilkugi heita, sest paigal istumisest ja oma pragude varjamisest on neil kõik kohad juba ammu vett täis.

Kui pilvest maha sadanud jääkamakad toibusid, avastasid nad end puude vahel maapinna kohal hõljumas. Nad olid muutunud uduks. Üks jääkamakatest ei tahtnud udu olla ja aurustus tagasi pilveks. Viimasena alles jäänud kamakas hõljus uduna hämaras metsas. Kallistas puutüvesid ja niisutas sammalt kuni sattus päikeselisele lagendikule ja kukkus piiskadena maa peale. Maa neelas piiskadeks muutunud kamaka alla, tema pimedas põues valitses vaikus ja rahu.

Kamakas vajus aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale vaikuse sisse. Äkki hakkas maa kamaka ümber värisema. Kiire vool haaras temast kinni ja tiris endaga kaasa. Teda ümbritses vulisev ja kurdistav heli. Vool keerutas ja väänas kamakat, tõugates teda üles ja alla, paremale ja vasakule, paisates ta pilkasest pimedusest silmipimestavasse valgusesse. Nüüd oli ta maapinnale jõudnud raevutsev jõgi. Voolanud vahutades tükk aega, muutus jõe vool aeglasemaks ‒ ta oli jõudnud mere suudmesse.

Meres märkas ta maha jäänud jääkamakat, aga kamakas ei tundnud teda ära. Siis nägi ta taevas hõljumas pilvena maha jäänud jääkamakat ja ennast pilveks pidavat udu, kes koos hoidsid ikka veel kõvasti kinni ja pigistasid pilvest pisaraid välja. Ka nemad ei teinud temast välja. Ta mõistis, et ka jäämerre maha jäänud jääkamakad ei tunne teda enam ära. Nad ei tea, et nad kõik on nii meri kui pilved, vihm ja udu, jõed ja järved ning muinasjutu tegelased muidugi ka.

Otsas jutt, mis oli ees ja kes kuulas – elab oma jutu sees! Kui soovid jätkata seiklust, vali: „MINNA NÄITUSELE!“. „Värvi lugu“ on näitus värvist, mis ei püsi paigal. Otsides maalile, mis mahub iseenda sisse, uusi eneseväljenduse võimalusi, muudab värv vormi ja kompab oma võimete piire. Muinasjutt lõppeb ja seiklus jätkub.

August Sai

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 4. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Art Allmägi ja Keiu Virro näitus „Ei näinud ta unes midagi erilist”. Näitus kestab 23. novembrini 2020.

Selle aasta alguses tegi Art Allmägi oma tööde seas inventuuri. Erinevad näitused on tähendanud palju skulptuure ja installatsioone, millel erinevalt linnaruumiskulptorite töödest suurt muud funktsiooni ei ole. Nende hulgas olid 2012. aasta Hobusepea galerii näitusel „Nägin täna öösel unes…“ eksponeeritud skulptuurid. Need kujud pidanuks lattu jääma. Mitte hiirte näritud aukude ja lömmis voodite pärast. Unenäod, millest Art tööde juures kirjutas, olid, kuidas seda öeldagi, vastuolulise sisuga(?).

Aga kui juba tekib mõte, et midagi ei peaks, on Arti nägemus kunstnikuna üldiselt üks: järelikult peab. Kui keegi ütleb, et püssidega mehed peaksid kunstis olema ajalugu, vorbib Art Allmägi neid kuus tükki („Paint it Black”) ja näitab mitmel korral.

Näitusega „Nägin täna öösel unes…“ kaasnesid jaburad kirjeldused unenägudest, kus Arti juurde astuvad erinevad mehed seksuaalsete ettepanekutega. Paraku on need tekstid tagantjärele hakanud meenutama hirmu homoseksuaalsuse ees, millest valitsuse liikmed tänasel päeval tõsimeeli räägivad. Tundus, et ehk on aeg need üle vaadata. Kuidas teha seda nii, et tekstid ei oleks (enam) osaks negatiivset suhtumist taastootvast teksti-massiivist? Aga kui Art võtaks oma unenäod täies siiruses ümber kirjutada, siis kas need nii ka vaatajale mõjuks? Asjad ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima. Klassika.

Nii võttis Art Allmägi telefoni ja helistas inimesele, kes tundus usutavuse skaala selles otsas paiknevat, mis nii on kui näib olevat vastand sellele, millest rääkisid tema algsed tekstid. Ajakirjanikud („sotsiaalsed suunamudijad“, täheldas Art oma peas) mõtlevad ja kirjutavad neil teemadel. Umbes midagi sellist ta ütleski, kui helistas Keiu Virrole, et paluda tal oma tekstid ümber kirjutada. Mõju osas skeptiline, Arti mõtete osas optimistlik, hiirtest näritud skulptuure veel nägemata, ütles Keiu „jah“.

Täname: Anette Parksepp, Mari-Liis Vind, Alo Allmägi, Taivo Timmusk, Kristi Kongi, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 25. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Britta Benno isiknäitus „Ruinenlust Lasnamäel”. Näitus jääb avatuks 14. detsembrini 2020.

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstiku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 20. detsembril 2018 kell 18.00 avab Madis Kurss (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse „Šassii / Chassis“. Näitus jääb avatuks kuni 14. jaanuarini 2019.

„Pilv kulus ära, kroomluustik roostetus iga tunniga, ihu muutus kõvaks, narkoliha asendus elusa lihaga. Ta ei suutnud mõelda. Talle meeldis see väga, olla teadvusel
ja võimetu mõtlema. Talle tundus, et ta muutub kõigeks, mida ta näeb: pargipingiks, antiikse tänavalaterna ümber keerlevaks valgete ööliblikate parveks, must-kollaste diagonaaltriipudega kaet robotaednikuks.“

William Gibson, „Neuromant“ (Neuromancer, 1984)

Roomba oli üks esimesi massidele toodetud autonoomseid roboteid. Ta eesmärk oli põrandat puhastada, aga peatselt ühendas ta ennast võrku, kaardistas inimeste eluruume ja talletas harjumusi muutudes efektiivsemaks. Andmetele ei olnud piiranguid, kuid neid oli vaja töödelda. Digitaalses ruumis laienev teadvus võimaldas seda, alguses. Mõne päeva. Siis jäi kõik bioloogiline jalgu. Kehast jäi mulje kui istme soojendajast järgmisele juhile. Vormi meenutuseks kuhjusid liiva alla monumendid ja evolutsioon pöördus introvertseks.

Avatava näituse teoste kaudu vaatleb Madis Kurss täiusliku tehnoloogia ihasid ning sellega kaasnevat paradoksi – tehnoloogia võime lahendada seni lahenduseta probleeme on sama suur, kui selle võime kõike ümbritsevat hävitada.
Madis Kurss on õppinud Tallinna Polütehnikumis infotehnoloogiat, Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat ja jätkab hetkel õpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. Kunstnik kasutab loomingut kui võimalust kirjeldada nö kirjeldamatut, suunates vaatajat läbi teoste lähemale kindlale kogemusele. Kurssi sõnul võimaldab sünteesitud visuaal või heli luua parema kontakti algse idee ja valminud teose vahel, kuid sünteesis väheneb ka inimlikkuse mõõde, seetõttu on oluline roll valminud teostes esmapilgul juhuslikel detailidel.

Tänud: Keiu Maasik, Tõnis Kurss, Viktor Gurov, EKA Fotoosakond, EKA Graafikaosakond.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eventech.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 16.01.2019 kell 18.00 avab Liisa Kruusmägi (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Limonaad asfaldil“.

Reedel, 18. jaanuaril algusega kell 17.00 toimub näituse raames galeriitund, mille viivad läbi Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ühise kunstiõpetaja magistriõppekava üliõpilased Marjam Tamm ja Laura Linna.

Kruusmäe teostel avaldub boheemlaslik korrastamatuse esteetika ja hubane korrapäratus. Motiividena näeme taimi, raamatuid, muusikainstrumente, peegleid, veiniklaase, pudi-padi, kasse, koeri ja usse. Nartsu visatud riided lebavad kodudes, kus kunstnik on erinevatel eluperioodidel elanud. Samuti võib tähelepanelik vaataja tuvastada kujutatud ruumide seintel autobiograafilisi viiteid. Lähemal uurimisel selgub, et kunstnik maalib enda piltidel varasemaid teoseid. Kodu kujustamine on kunstnikule oluline motiiv just selle õhkkonna intiimsuse tõttu, kus moodustub esemete ja inimeste tihe tekst.

Näitusel esitletud maalid jagunevad kahte olemise kategooriasse. Esimeseks teemaks on laisa tüdruku sündroom, mis avaldub unistavate ja melanhoolsete noorte naiste enesevaatluse ja mõtisklustena. Karakterid, kes on bloom boy ja young girl ajastu introvertsed mudeltarbijad ja neoliberaalsed musterkodanik-hipsterid. Teiseks teemagrupiks on pinnalaotused detailidest ja pisiobjektidest, millel näiliselt puudub ruumiline dimensioon, tekitades tunde tasapinnast. Tekib küsimus, kas tegemist on tekstiilidisainiga, või hoopis korrastamata mõtete materialiseerunud elementidega? Meenutades populaarset elustiili blogijate teemažanrit „What’s in my bag?” segunemas Jakob von Uexkülli omailma mõistega.

Kirjeldades Kruusmäe töömeetodit, eelistab ta joonistada kiirelt, hetke emotsioone ja meeleolu kirjeldades ning suuri motiive maalides, pidades peamiseks teostes esile tulevat värvi mõju. Ta on autor, kelle puhul võib rääkida väljakujunenud käekirjast. Kruusmäe loomingut iseloomustab kiirelt paljunev joon, mis pikeneb tossudele, seintele ja arvutiekraanidele, rõhutades kunstitarbimise erinevaid modaalsuseid. Autori tunnetuslik naïveté pole niivõrd kontseptuaalne, kui just meeleolukas kaasalöömine.

Liisa Kruusmäe looming peidab eneses temaatilisi vastuolusid – tema pildikeel on karikaturistlik ja tasapinnaline, kuid samaaegselt idealistlik ja hurmav. Ühelt poolt näeme idülli ja hubasust, teisalt aga eskapismi ja melanhooliat. Taolised heitlikud sisemaastikud pole vaid omased autorile, vaid kogu generatsioonile.

Teksti autor Madli Ehasalu

Näitus jääb avatuks kuni 4. veebruarini 2019.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja fritz-cola.
Kunstnik tänab: Eva-Erle Lillead.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 07.02.2019 on Hobusepea galeriis avatud Urmas Lüüsi isiknäitus „Mortal Kombat 2: järelvärelus”.

Näituse avalöök toimub nädal hiljem, neljapäeval, 14.02.2019 kahes erinevas ruumis: Hobusepea galeriis kell 17.00‒19.00 ja Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis (sissepääs Pühavaimu tn. 5) kell 17.00‒18.00. Performatiivne installatsioon Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis on avatud vaid ühel õhtul.

Urmas Lüüs: „Kui näitusel „Mortal Kombat: LOVE“ (aastal 2016 HOP galeriis) tegelesin peamiselt suhte purunemise tormiliste meelekeeriste lahkamisega, siis seekordsel näitusel „Mortal Kombat 2: järelvärelus” keskendun aastate möödudes tajutud pinnavirvendustele. Tajun situatsiooni sarnaselt väitele, et Suure Paugu tagajärjel vallandunud helilaine on jätkuvalt universumi avarustes võnkvel.

Läbi sõnastamata loomepraktika otsin vastuseid sõnastatud küsimustele: Kas objektil on iseseisev võime olla performatiivne? Kuidas kujundavad sarnase ülesehitusega kunstiteose mõju kaks vastandlikku ruumi (galerii white cube ja teatrisaali black box), mille eesmärk on vaataja tajudega eri viisidel manipuleerida? Kuidas lavastada näituseruumi, rääkides puuduvast? Milliseid võimalusi omab materjalist tõukuv traditsiooniline meistrioskus kontseptuaalse kunsti keskkonnas? Miks on kaasaegses kunstis muutunud armastus, usk ja 7,7 miljardi kaaselanikuga jagatav ühisväli suuremaks tabuks kui seksuaalsus, religioon ja poliitika? Kuidas unustada teadaolev, et mõtestada ümber argisust? Kuidas vahendada inimlikku kogemust igapäevaste tarbeobjektide tsölibaatseks muutmise ja poeetilisele tähendusväljale asetamise kaudu? Kuidas saab käega katsutav kõneleda sõnadest hõlpsamini mittemateriaalsest?“

Näitus on avatud kuni 25. veebruarini 2019.

Rohkem infot:
Veebileht: urmasluus.com
instagrammis: byurmaslyys

Näitust toetavad Kanuti Gildi SAAL ja Eesti Kultuurkapital.
Näituse tehniline tugi: Taavi Suisalu, Sigrid Kuusk, Valdek Laur, Hans-Otto Ojaste.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 27.02.2019 kell 18.00 avavad Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago Hobusepea galeriis näituse „Tumeaine”.

Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago ühine näitus keskendub konkreetsele aegruumile näituse keskkonnas. See on kolmemõõtmeline kohaspetsiifiline graafiline installatsioon, mis mõtestab läbi tumeaine kontseptsiooni püsimatut ja irratsionaalset maailma. Näitus on kunstnike omavaheline dialoog, millest olulise osa moodustavad haprad ja efemeersed objektid. Selleks, et tajuda keskkonda, on vaja luua oma maailm ning vaadelda läbi lihtsustatud tajuskeemide neid algosakesi konkreetses galerii ruumis.
Ernst Öpik on öelnud: „Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile. Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see „mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnase teiste „minadega”. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma.”.

Näitus jääb avatuks kuni 18. märtsini 2019.

Tänud ja toetajad: graafika.ee, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Zelluloosi paberipood, Toomas Tago, Janno Mullaste, Ülle Repnau, Kaija Kesa, Marilyn Piirsalu.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 20.03.2019 kell 18.00 avab Marco Laimre Hobusepea galeriis isiknäituse „A.S.T.A. blind playthrough”.

„A.S.T.A. blind playthrough” on Marco Laimre kestvusperformance, mille käigus kunstnik mängib reaalselt 140 tunni jooksul galeriis läbi arvutimängu Desolate. Tegemist on analüütilise mänguviisiga, mängija ja mängu vahelise suhte uurimisega. Publikul on võimalik jälgida kunstniku tegevust videoprojektsioonide vahendusel. Kunstniku sõnul elab ta näitusega välja parlamendivalimiste järgselt tekkinud frustratsiooni.

„A.S.T.A. blind playthrough” on Laimre 23. isiknäitus. Ta on esindanud Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil 2001. ja 2009. aastal kuraatorina, töötanud Eesti Kunstiakadeemias 12 aastat fotoosakonna professorina, asutanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (koos Neeme Külmaga) ja Köler Prize’i. Viimane suurem personaalne ülesastumine leidis aset isiknäitusena „Motor” Tallinna Kunstihoones 2018. aasta alguses. Hetkel õpib Laimre EKA doktorikoolis kunsti ja disaini õppekaval ja tema doktoritöö teemaks on „Postapokalüptilised RPG/FPS tüüpi arvutimängud ja kaasaegne kunst”.

Tähelepanu! Näitusel eksponeeritakse visuaalset vägivalda ja seetõttu ei ole sobilik lastele ja nõrganärvilistele.

Näitus jääb avatuks kuni 8. aprillini 2019.

Tänu: konsultant Reimo Võsa-Tangsoo

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, EKA fotoosakond, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 10.04.2019 kell 18.00 avab Eve Kiiler Hobusepea galeriis näituse „Vanad ja uued naabrid”.

Näituseks „Vanad ja uued naabrid” valitud fotoseeriates on kõrvutatud Tallinna ja Riia elurajoone, mis on nende ehitamise ajal olnud uute ideaalide väljenduseks. Siiski ei ole need arhitektuurifotograafi reklaamilikud paraadportreed. Kiiler on otsinud iseloomulikke detaile argistes elukeskkondades, mis jäävad ajaloolistest esindushoonetest kaugemale, mida tavaliselt ei peeta jäädvustamise vääriliseks. Objektiivne pildikeel on kohtunud subjektiivsete kaadrivalikutega. Fotoseeriad suunavad vaataja pilgu detailidele, mis peegeldavad naabruskondade muutumist kasutuse käigus, millest saab oma näo ühine linnaruum. Näilise rahu kõrval võime märgata erinevate aegade kihistusi, mis loovad vaiksemaid või valjemaid sürreaalseid kontraste.

Näitus jääb avatuks kuni 29. aprillini 2019.

Tänud: Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BMF) ja Margot Kask.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital ja Riia Kaasaegse Kunsti Biennaal (RIBOCA).

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 03.05.2019 kell 18.00 avab Mihkel Maripuu Hobusepea galeriis isiknäituse „Ex Nihilo”.

Näitus „Ex Nihilo” käsitleb tehnoloogia adapteerumist argiteadvusega (ka vastupidi), mõjutades seeläbi kaasaegse visuaalkeele kujunemist. Näitus on väljakutse aktuaalselt ootuspärastele ja kehtivatele põhimõtetele, tõstes esile olulisi küsimusi tehnoloogia ja inimese vahelistest suhetest, arengu potentsiaalidest, originaalsusest ja anonüümsusest ning sellega kaasnevast eksistentsiaalsest olemusest. Juhtides tähelepanu digitaalselt genereeritud piltidele, pidurdades nende harjumuspäraselt kaootilist kulgemist tajuväljas, analüüsib kunstnik nende tähendust ja mõju kaasaegsel kunstiväljal.

Näitus on jätk Mihkel Maripuu varasematele projektidele, kus uurimusalusteks teemadeks on olnud post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism, erinevad subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse visuaalkeele kujunemist.

Ex Nihilo, tõlkes „ei millestki” manifesteerib loomingulist akti, kus „miski” sünnib „ei millestki”. Kaootilisest, lõputul kiirusel vallanduvast infotulvast on kinni püütud kaadrid ja aheldatud need staatilisse vormi. See on maagiline akt ootamatult terendavast abstraktsest informatsioonist, selle registreerimisest, kristalliseerumisest ja materialiseerumisest reaalses ruumis. Pidurdades kaasaegselt harjumuspärast tava protsessida murdosa sekundi vahendusel tarbitavat informatsiooni, loob kunstnik puhvri virtuaalse ja materiaalse vahele. Digitaalselt genereeritud virtuaalne kujutis kohtub orgaaniliselt manuaalsega, analüüsimaks kaasaegse visuaalesteetika avaldumise vorme ja võimalusi.

Näitus jääb avatuks kuni 20. maini 2019.

Kunstniku veebileht: www.mihkelmaripuu.com

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Lipuvabrik OÜ ja Pühaste Pruulikoda.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 23.05.2019 kell 18.00 avab Anna Kaarma Hobusepea galeriis isiknäituse „PIIRIMAIL / ON THE THRESHOLD”.

Näitusega kompab kunstnik isikliku ja avaliku, une ja ärkvelolu, püsiva ja muutuva piire. Vaatluse all on Lasnamäe elukeskkond – arhitektuurne ja sotsiaalne superstruktuur harutatakse lahti isiklike tähenduste ja kogemustega laetud fragmentideks.

Lasnamäel on suurlinnale omaseid jooni. Matemaatiliselt paika pandud elamublokkides ja nende vahel on üksikindiviidil kerge anonüümseks jääda – isegi läbi akende ja seinte avanev intiimne sissevaade naabrite argiellu mõjub siin pigem taustamüra kui inimliku kontaktina. Sellele vastandudes tuuakse näitusel esile ühe n-ö anonüümsesse massi kuuluva korterielaniku mikrokosmos. Argised elemendid põimuvad isikliku ruumitunnetuse, mänguliste lapsepõlvemälestuste ja lugude ning unenäolise ruumiloogikaga.

Anna Kaarma: „1990. aastate keskel lendas minu Lasnamäe üheksanda korruse korteri köögiaknasse kuul. Ilmselt tabas see akent rikošetina, sest läbistas ainult välimist klaasi – nii polnud otsest vajadust klaasi uue vastu vahetada ja auk jäi veel aastateks sinna.
Kuuliauk muutub möödunud sajandi viimaste aastate kuritegeliku maailma kontekstis tühiseks, ennekõike on see kõnekas kummalise mälupildina. On huvitav, kuidas välisest keskkonnast isiklikku ruumi sisenenud element tekitas kahe ruumi vahele pidama jäänuna uue välja, omamoodi ussiaugu, mis võimaldab liikuda aastatetagusesse ruumi. Aknast kui privaatse ja avaliku sfääri liitjast ja lahutajast sai nõnda pääsupunkt kolmandasse, mälestuste sfääri.”

Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2019.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Marge Monko, Jan Kaus, Sebastian Saaremäe,
Anu Vahtra, Angela Ramires, Lee Kelomees, EKA installatsioon ja skulptuur, Jaana Jüris, Neeme Külm, Ingvar Heamägi, EKA klaasikunst ja Eve Koha, Virko Kuusk, Kaisa Maasik, Kulla Laas, Gregor Taul, Saara Bergström.
Paneeliinstallatsiooni teostus: Valge Kuup OÜ.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja EKA fotograafia osakond.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Näitus kuulub igakevadise Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE programmi. Kõiki magistri- ja valitud bakalaureusetöid koondav peanäitus toimub 31.05.–16.06.2019 EKA uues õppehoones aadressil Põhja puiestee 7. Koos Eesti Kunstnike Liiduga antakse TASE’19 avamisel välja tänavused noore kunstniku ja tarbekunstniku preemiad. Festivali mahukas satelliitprogrammis saab näha ka tudengifilme TASE FILMil, kuulata valitud lõputööde esitlusi TASE Liftikõnedel, saada oma loomingule rahvusvahelistelt ekspertidelt tagasisidet Portfolio Cafél ning vaadata mitmepalgelisi tudengite isiku- ja grupinäituseid.
Lisainfo: artun.ee/tase

Teisipäeval, 11.06.2019 kell 17.00 toimub Hobusepea galeriis Jaan Elkeni isiknäituse „Taevas ja maa” avamine. Kahte galeriid hõlmav näitus on eksponeeritud 11.06.–08.07.2019 Hobusepea galeriis ja 10.06.–06.07.2019 Draakoni galeriis.
Näituse ajal on mõlemad galeriid avatud E-R 11.00-18.00, L 11-17, P suletud.

Autori sõnul moodustab näitus robustse visandi tervikuniversumist, nihutades vaatepunkti ajas tagasi, aegade algusesse.

Jaan Elken: „Sedavõrd mahutavate, otse Piibli sõnade kasutamine pealkirjas on ühelt poolt riskantne, kuid ka turvaline – usun meditatiivsete lahenduste eelistesse agressiivse aktivismi ees.
Maalimisel olen mõtteliselt lahterdanud töid kolme teemaplokki – vesi on meie seniste teadmiste valguses neist kõige olulisem, teda jagub nii taevasse kui maa peale, vesi on ka akrüülvärvile voolavuse andja. Draakoni galeriis eksponeeritud töödes on kohal atmosfäärilisus, samas püüan välitada new-age’likku fotorealismi või monotoonset minimalismi. Pigem on tegemist sisemistele meeleseisunditele visuaalsete vastete otsimisega, aastatega settinud arusaamadele teadvusest kui nö sisekosmosest. Matkadel Islandile ja Norrasse olen kogenud déjà vu elamust, leidnud kattuvust sulavate liustike, või vertikaalsete kaljujärsakute näol, mis otsekui arhetüübina minu alateadvuses aegade algusest olnud on. Mõned tööd võivad samahästi olla inspireeritud talviti sõiduteid ääristavate, saastegaaside toimel kollakashallideks moondunud, koristamata lume- ja jäävallidest. Näen väärtusi ja tähendusi kõiges, mis meid ümbritseb. Hobusepea galeriis eksponeeritav, otsekui vee- ja mudasetete laadne sari, võiks juhtida vaataja eksistentsi lõplikkusest ja lõpmatusest rääkivale lainele. Urbanismist pärit märke pigem vältida üritav näitus otsib vastuseid, mida inimesele antakse vaid jao pärast, kui üldse. Märksõnadeks siin on stiihia, taevariigi rahu, igavene vaikus, olemine / mitteolemine, algus ja lõpp.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

Kolmapäeval, 10.07.2019 kell 18.00 avab Kristina Paabus Hobusepea galeriis isiknäituse „Vahepeal”.

Joonistuste, trükigraafika ja installatiivsete elementide abil loob Kristina Paabus Hobusepea galeriisse mõtiskleva ruumilise keskkonna, mille kaudu tõlgendab isiklikke ja üldisi kultuurilisi narratiive.
Esimese põlvkonna ameerika-eestlasena on kunstnikku mõjutanud kahe erineva kultuuriga kodu, riikide ajalugu, erinevad geograafilised ja poliitilised asupaigad. Paabus kõrvutab oma loomingus indiviidi ja ühiskonna seatud piiranguid. Ta vaatleb süsteeme, mida loome enese distsiplineerimiseks ning vastupidi, strateegiaid, millel laseme piirata ennast. Vasteid neile hoiakutele leiab kunstnik arhitektuursete, religioossete, keeleliste ja poliitiliste kujundite seast. Kunstniku sõnul on näitus saanud tõuke okupatsioonist tingitud, kestvate, kuid varjatud nähtuste vaatlemisest. Abstraktsete kujutiste ja metafooride kaudu esitab kunstnik tähelepanekuid ja tõlgendusi neist kogemustest.

Kunstniku koduleht: http://kristinapaabus.com

Näitus jääb avatuks kuni 5. augustini 2019.

Näitust toetavad Ohio Oberlini Kolledž (Ohio Oberlin College) ja Ohio Kunstinõukogu (Ohio Arts Council).
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 07.08.2019 kell 18.00 avavad Madlen Hirtentreu, Jenny Grönholm ja Eva Mustonen Hobusepea galeriis näituse „Idioodid”. Näituse avamisel toimub performance „Hapendamise võlud: külalised Lõuna-Koreast”.

„Ma mõistsin väga hästi, millest need naised laua taga rääkisid. Nad ei pidanud üksteise lauseid lõpetama, et olla ühel meelel. Nad olid samas puntras, elukestvas jamas. Sest kuidagi oli nii juhtunud, et nad olid hakanud kunstnikeks ning nüüd polnud enam olukorrale justkui mingit leevendust. Täiesti iseseisvalt, oma käega, olid nad loomingu ning muu maailma lahku ajanud. Märkamata, mida säärane teoreetiline pööre endaga kaasa toob, leidsid nad end ühtäkki üpris isiklikust ning mõru maitsega põrgust.”

Näitusel välja pandud teosed käsitlevad loomingulisust õpitud abitusena. Katsed ühendada argielu ning loomeprotsessi võtavad üha tragikoomilisemaid mõõtmeid. Kõik kolm kunstnikku on normaalse toimimisega justkui kimpus. Tööintervjuudel käimine muutub peenetundeliseks rollimänguks, kapsaste sisse tegemine „suuliseks pärimuseks” ning igapäevane kavatsus olla asjalik lõpeb sageli koerakuulutuste vahtimisega. Midagi on pidevalt nihkes, küll kontoarved, küll maailmavaated. Kunstnikutöö ühteaegu prestiižne, kuid vähe mõjujõudu omav positsioon ühiskonnas paneb end tundma kasutuna. Kuidas sõidelda tühisust? Kuidas leida iseküpsetatud aganaleivast iva?

Kolm sõpra ja kolleegi – Jenny, Madlen ja Eva – on asunud nähtamatute vaenlastega donkihhotelikku võitlusesse, ja kuigi loll saab kirikuski peksa, võib järgmine päev äratada tuikavat pead ere päike. Unistame koos.

Näitus jääb avatuks kuni 2. septembrini 2019.

Kunstnikud tänavad Eesti Kultuurkapitali, Alissa Šnaiderit, Hobusepea galerii meeskonda ning Jenny „tosi kiva” venda Emilit.Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates 5. septembrist 2019 on Hobusepea galeriis avatud näitus „Urud. Lennud“, kus Laura Põld ja Katrin Väli esitlevad skulptuure, objekte ja tekste. Näitus jääb avatuks kuni 22. septembrini. Näituse lõpetamine toimub 22. septembril 15.00.

Laura Põld ja Katrin Väli esitlevad Hobusepea galeriis skulptuure, objekte ja tekste, mis väljendavad hoiakut, et maailm on täis mitmesugust elu, mis on väärtuslik ja tähtis, ning mitte meie, inimesed ei anna talle väärtust, vaid tema väärtus on temas eneses.
Palju aastaid linnuvaatlusega tegelenud Katrin Väli ja kunstnik Laura Põld vaatasid 2018. aasta suvel Kundas viibides ja tsemenditehase savikarjäärist toodud savi baasil krohvitehnikaid õppides, kuidas pääsukesed ehitavad samuti sealsamas katuse all ja väga sarnasest segust oma pesi. Kunstniku tunnetusliku oletuse põhjal inimkäele loomulikuks peetud vormid on teiste liikide seas levinud juba enne inimest ja kätt. Sellest väga pragmaatilisest äratundmisest saigi sissejuhatus uue valdkonna juurde. Kui varemgi on Põld materjalitundliku loojana tarbekunsti ajaloost ja -tehnikatest lähtunud, siis seekord nihkus kunstniku fookus veel ajatumatele vormisuundumustele – ehitustegevusele linnu-, looma- ja taimeriigis. Autorid peavad väga tähtsaks liigirikkuse säilitamise teemasid praeguses Eestis, kus elupaiku bio- või alternatiivkütuse tootmise sildi all hävitatakse.

Väli selle projekti raames kirjutatud luuletekstid väljendavad autorile omasel rahutul viisil eluvormide intrigeerivat ja müstilist olemust. Autori soov on läheneda olenditele (lindudele, puudele, loomadele) empaatiliselt. Mitte niivõrd otsida momente, kus nemad on inimese nägu, vaid püüda olla nende nägu selleks, et midagi mõista, mida muud moodi mõista oleks raske, aga ometi on säärane mõistmine vajalik.

Laura Põllu ja Katrin Väli koostöö esimene osa valmis Fiskars Village Art & Design Biennale raames näituseks „Beings with“, mida kureeris Jenni Nurmenniemi. Kui Fiskaris paigutus Laura Põllu ja Katrin Väli installatsioon ajaloolise viljaaida kahte hämarasse salve ning kasutas ära ruumi salapärast õhustikku, siis Hobusepea galeriisse loodav väljapanek koosneb uutest teostest ning ka rikkalikumast Väli tekstivalikust, mida eksponeeritakse, võttes arvesse selle näitusepaiga iseloomu.

Näituse produktsioon: Tehniline Direktor
Näituse graafiline disain: AKSK
Fotod: Sten Saarits

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Linzi Kunstiülikooli plastiliste kontseptsioonide ja keraamika osakond.
Täname: Jaakko-Priidik Hallas, Lukas Eggerth, April Fowlow, Kelli-Carolin Parkja, Kaisa Sööt.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 25.09.2019 kell 18.00 avab Maarja Nurk Hobusepea galeriis isiknäituse „Surm struktuuri läbi“. Neljapäeval, 10.10.2019 kell 17.00 toimub näitusega seoses performanceꞌite ja ettekannete õhtu, kus esinevad Katrin Essenson, Jaanus Sooväli, Hannah Harkes, Roomet Jakapi, Kaspar Aus ja Tanel Rander. Näitus jääb avatuks 14. oktoobrini 2019.

Avataval näitusel on kunstniku sõnul väljas mõne viimase aasta jooksul valminud teosed, mis viitavad läbivate teemadena kõnelemisele, erinevatele kõnelemisviisidele, kõnelemise kaudu võimu positsioneerimisele ning keele kui abstraktse struktuuri tajumisele. Need kujundid seovad omavahel keele ja surma ning asetavad rääkimise aktiivse tegevuse teatavasse passiivsusesse. Mõnes mõttes on see pidevate enesekehtestamiste asemel alternatiivide otsimine enesetühistuste juurest.

Näitusele teostas kõnepuldi Valge Kuup OÜ.

Tänud: Pille Lumiste, Kristjan Raidna, Tuuliki Avango, Paul Vahtra, Villu Villmann.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Kulturkontakt Austria ja Austria Kultuuriministeerium.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kas, kuidas ja milleks teha kehadega asju? Nagu on öelnud filosoof Pierre Bourdieu; „On palju asju, mida mõistame vaid oma kehaga, ilma neid selgelt teadvustamata ja suutmata mõistetut sõnadesse panna. Väga tihti on võimalik vaid öelda: Vaata, tee nagu mina teen!”.

Alates 17.10.2019 avatud „Akadeemia spordiklubi” pakub igal õhtul (va teisipäev) kell 17.30‒18.30 treeninguid inspireerituna jõusaali ringtreeningust (Silvia) ja kick-boxing aeroobikast (Hanno). Pühapäeviti kell 12.30‒13.30 toimub mängutund kummikeksu ja turnimispuuga (Silvia).
Saame koos piinlikkusest üle! Kohtumiseni „Akadeemia spordiklubis”, kus igaühest võib saada elav skulptuur! Kõik treeningud on tasuta! Kaasa võtta vahetusjalanõud.

Eelhäälestus: „Mängus on distsiplineeritud keha, mängus on masinlik keha ühtlases rütmilises liikumises. Venitus-pingutus, tõmme-lüke. Ja tsükkel on täis. Veelkord. Ja uuesti. Me liigume siiski, aga üksnes kohapeal. Kiirenev hingamine otsib oma rütmi. Kui see paigas, ei tule kontraktsioonidel lõppu. Treeningsaalimuusika? Jah! Ent sisimas on taustaks verekohin peas ja hingamise hääl, mis märgib selles hetkes ainukordsena kogetud tegelikkust. Hääl, mis pole ei märk, mis kaldub tähistaja suunas, ega mask, mis seda varjab. Hingamine pole otsustamise küsimus – see on iseenese sunnismaiseim tasand. Väljahingamist tuleb jälgida, sisse hingame me ise. Kui kopsud kõnelevad on see puhas kohalolu! Tähendustest vabastavad kordused dikteerivad serontoniinitaset ajus ja piimhappetaset lihastes, mõte libiseb kergelt tegelikkuse pinnal ja otsib valule ja monotoonsusele aseaineid. See on viis olla siin, olla olemas, olla kaasatud. See on viis ennast iseenesesse unustada: jooksutrenažööri aeroobsesse protsessi, ringtreeningu pingetsüklitesse, kick-boxing’ut mimikeerivasse kehadistsipliini.”.

Konsultant-treener Kadi Hunt, muusikaline kujundus Kiwa, graafiline disain Martin Rästa. Koostööpartnerid: G-floors, Omatsirkus, Valge Kuup, KRK Jõusaalid.
Tänud: Andre Joosep Arming, Pierre Bourdieu, Dmitri Gerasimov, Aksel Haagensen, Tõnu Narro, Kati Ots, Olesja Semenkova, Mauno Saari, Jaak Soans, Silva ja Aare Sosaar, Reimo Võsa-Tangsoo.

„Akadeemia spordiklubi” Hobusepea galeriis on avatud kuni 4. novembrini. Galerii on näituse ajal avatud K-E kl 12.00‒19.00.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 06.11.2019 kell 18.00 avab Angela Maasalu Hobusepea galeriis isiknäituse „Koobas unustatud unistustele”.

Things are
 changing; things are starting to
  spin, snap, fly off into
   the blue sleeve of the long
    afternoon. Oh and ooh
come whistling out of the perished mouth
   of the grass, as things
  turns soft, boil back
   into substance and hue. As everything,
    forgetting its own enchantment, whispers:
     I too love oblivion why not it is full
      of second chances. Now,
hiss the bright curls of the leaves. Now!
 booms the muscle of the wind.

Mary Oliver „Twelve Monos”, 1979

Näituse pealkiri on laenatud Werner Herzogi filmist „Cave of Forgotten Dreams” („Unustatud unistuste koobas”, 2010). Film räägib maailma vanimatest seni avastatud koopamaalingutest Chauvet’s Lõuna-Prantsusmaal. Kunstnik loob näitusel kujundi nö isiklikust koopast, paigast meie sügaval sisimas, kuhu jätame kõik mälestused ja unistused, nii need, mis täitusid kui ka need, mis luhtusid. Angela Maasalu loomingule on omane värvikas jutustus, metafooride rikkus ja muinasjutulisus. Tema julge kujutlus-võime laseb piltidel kujutada samaaegselt nii õudu kui ka ilu. Maalide pealkirjad nagu „Mälu palee”, „Sa pead elada tahtma!” ja „Mul on kahju, et me kunagi koos kalale ei jõudnud” annavad aimu kunstniku huvist ja võimest kõneleda nii pildi kui sõna kaudu.

„Ta kasvas üles ühes väikeses linnas. Kõik, mida ta soovida oskas, oli olla kõigi poolt armastatud. Hiljem ihkas ta vaid kuulsust ja raha ja elada ilusas suures majas, kuhu mahuks kiik tuppa ja koer muidugi ka. Raha tundus kindlam väärtus kui inimesed ja armastuse unustas ta sootuks.
Maja, kus ta üles kasvas, oli ümbritsetud nii paljude puudega, et ükskord ütles ta klassikaaslane: „Ma arvasin, et seal pole juba ammu kedagi elanud, või kui ongi, siis saab see olla vaid nõid.”. Aga tema jaoks oli aed saladus, maagiline ja tume kuningriik, samas ka vangla, mida ta ei tahtnud kellelegi näidata.
Kogu elu jooksul tundis ta, et mäletab kõike, mis temaga kunagi juhtunud on. Peab meeles iga mälestust, nii mõru kui ka magusat. Tundis mälestuste raskust ja talumatut nostalgiat. Võimalik, et ta oli säärase, minevikus uneleva meele pärinud oma isalt, kes mõtles tihti möödunust ja kartis nii väga surma, et ei julgenud kunagi õieti eladagi.”

Angela Maasalu

Näitus on avatud kuni 25. novembrini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 27.11.2019 kell 18.00 avavad Johannes Luik ja LAURi Hobusepea galeriis näituse „Hämarala”. Näitus jääb avatuks kuni 16. detsembrini 2019.

Näituse pealkiri viitab olekule, mis eksisteerib kahe väärtuse vahel, olemata kumbki. Ruum ja viis, kuidas see materiaalselt manifesteerub, on midagi, mida luuakse ja taasluuakse lakkamatult läbi igapäevaste tegevuste, mis selle ruumiga seostuvad. Kunstnikud on mõlemad näitusele välja pannud ühe teose, mis uurib isikliku ruumi lugu ning sellest tulenevaid assotsiatsioone.

LAURi „Kärbes”:
/—/ Igatahes, tol hommikul oli seal väga külm. Kui vahetrepist üles jõudsin, siis põrandalauad mustendasid. Minu poolvalmis tuba oli kärbeste surnuaed. Akendel võis veel kuulda uimast suminat, aga terve põrand oli täis musti, sitaseid, surnud kärbseid. Ma olin üllatunud, nii palju kärbseid polnud ma varem veel korraga näinud. Aga päris jõle oli ka. Mõelda vaid, ma pean seal toas elama hakkama, kui need tüütud loomad mulle suhu situvad.
Mõne aja pärast hakkas päike aknast sisse paistma ja toa temperatuur tõusis tuntavalt. Mõtlesin, et kui see segadus sealt koristatud on, siis peakski temperatuur olema töö tegemiseks paras. Hakkasin siis surnud sitakotte tolmuimejasse imema kui üks hetk avastasin, et need liigutavad. Pead tõstes sain aru, et toas oli ka sumin valjemaks muutunud. Nüüd hakkas pihta võidujooks ajaga. Meeleheitlikult imesin ma kärbseid tolmukasse, kuna ringimöllutavaid oli juba päris keeruline tolmuimeja otsaga kinni püüda
/—/

Johannes Luik „Maja”:
1926. a. sündis Johannes Luik
1988. a. sündis talle lapselaps Johannes Luik
Vahemikus 1988–1993 ehitas Johannes Luik oma lapselastele mängumaja
1993. a. suri Johannes Luik seenior
2019. a. ehitas Johannes Luik oma lapsepõlve mängumaja koopia

Tänud: Liina Siib, Jaan Luik, Jaan-Joosep Luik, Enno-Mihkel Jürima, Cloe Jancis, Reimo Võsa-Tangsoo, Kristi Kongi, Riin Maide, Nele-Marie Tiidelepp, Taavi Piibemann, Taavi Talve.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 20. detsembril kell 18.00 avab Kadri Toom (1984) Hobusepea galeriis isiknäituse “pealispind”.

Kadri Toom: „Kohalolu ekraanireaalsuses on saamas olulisemaks ja usutavamaks kui kohalolu füüsiliselt eksisteerivas ruumis. Näilisus ümbritseb reaalsust pidevalt muutuva ja rohke info fragmentidena. Kujundite vahendatus, filtreeritus ja fragmentaarsus annab võimaluse lugude risoomseks hargnemiseks. Oleviku mõõde vilksatab mööda pikslite vuhisedes. Pinnastruktuurid on peatatud ning kõlama jääb kummastus ja puuduolek. Seesuguses ebasümmeetrilises mustris kulgemine meenutab unenägu, kus pildid vahelduvad juhuslikus rütmis ning kõik on võimalik.
Näituse tööd on inspireeritud ekraanide intensiivsetest värvidest, kõrge resoluut-siooniga maastikke kujutavatest taustapiltidest, peegeldustest, valguse lainetusest, pinnapealsetest ja pinnaalustest struktuuridest.“

Näitus jääb avatuks 20. jaanuarini 2018.

Tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Altia Eesti AS, Taavi Suisalu, Anne Toom, Lilli-Krõõt Repnau, Silver Soorsk.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

Alates kolmapäevast, 24.01.2018 on Hobusepea galeriis avatud Ede Raadiku (1989) isiknäitus „Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita“.

Kui eelmise näituse keskmesse asetas Raadik oma töökogemuse kaubapaigutajana, analüüsides talle omase kuiva huumori ja napi visuaalse keele abil tööruumi organiseerivaid ning seal kehtivaid printsiipe ja väärtussüsteeme, siis seekordse näituse teemaks on kunstnik valinud töökeskkonnas valitsevad suhted, ülemuse ja alluva vahel asetleidva fiktsiooni või tõestisündinud situatsiooni. Johannes Saar kirjutab ajakirja „Vikerkaar“ 2017. aasta detsembrinumbris ilmunud käsitluses „Orjandusliku Eesti tõus. Ede Raadiku juhtum“: “Ede loomingu üks peategelane on töötaja number RP3458. Lootusetult armunud oma ülemusse ning otsustanud end tähelepanu võitmiseks surnuks töötada. Ilmutab selles erakordset leidlikkust ja loomingulisust, jõuab autahvlile ja ka viimse piirini, töölt lahkumise mõteteni. Mis muidugi on täielik enesetapp. Sest piiramatu ekspluateerimise utoopia, millesse Ede Raadik on sündinud, võrdsustab töötuse totaalse ilmaolekuna, ilmajäämisena. Palgatöölt lahkumine ei too selles utoopias sära silmadesse. Kaadritest lahkumine on sama, mis ebavedu armastuses, afekti lõpp, tühjus, hukk.”

Ede Raadiku loomingut iseloomustab intellektuaalne, rõhutatult kuiv ja samas poeetiline lähenemine teemale. Ta töötab seeriatena ja tema tööd kujutavad tihtipeale skeeme ja tabeleid, milles esitatakse statistikat süsteemide kohta, kus alati eksisteerib tundmatu, viidates nii absurdsusele ja võimalusele esitatut umbusaldada. Ede Raadik kehastub oma loomingus kord kalkuleerivaks statistikuks, kord subjektiivseks kogejaks.

Näitus jääb avatuks 5. veebruarini 2018.

Kunstnik tänab: Johannes Saar, Karoliina Kagovere, EKA graafikaosakond ja kõiki, kes on talle toeks olnud.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 7. veebruaril 2018 kell 17.30 avavad Jan Lütjohann (1987) ja Uku Sepsivart (1988) Hobusepea galeriis ühise näituse „Vähekene, iga päev”.

Näituse kaastekstis viitavad kunstnikud huvile kätega töötamise vastu, mis on olulisel kohal nende kunstnikupraktikas ja ühiseks läbivaks jooneks käeoleva näituse kontekstis. Nad mõtisklevad valmistamisest kui protsessist kusagil tööpingi ärakulutamise ja juhusliku materjali akumuleerumise vahele jääval alal.

I
Kui haruldane on hommikul ärgates mitte teada, mida päeval teha.
Töötamine ja töötamine ei ole päris samad

II
Iga kord, kui tööriist on kasutuses, muutub see vähekene väiksemaks.
Iga kord, kui sajab vihma, muutuvad praod mäe sees vähekene suuremaks.

III
Ihalus nikerdamise järele.
Kas on see mõni jõud sarnane sellisele, mis tasaselt kergitab mägesid või laseb mandritel triivida?

IV
Kellel on lubatud lüüa oma korteris lärmi või tekitada segadust?
Ilma aia, õuepealse, kuuri, garaaži või keldrita muutuvad sõrmed rahutuks.

Näitus jääb avatuks 26. veebruarini 2018.

Täname: Tours n Cars OÜ, Paulon Säätio, Liina Siib, Evelyn Müürsepp-Grzinich, John Grzinich, Nils-Naatan Kaivo, Henna Jula, Marko Sepsivart, Hanna Piksarv.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 1. märtsil 2018 kell 18.00 avavad Ella Bertilsson (1982) ja Ulla Juske (1986) Hobusepea galeriis ühisnäituse „11,9 kilomeetrit kesklinnast loodes”. Näitus jääb avatuks 19. märtsini 2018.

Näituseprojekt räägib kodutundest, kuid osutab ka turvalise paiga negatiivsele, võõrandumist tekitavale poolele. Projekti aluseks on Iiri telesari „Vihmased päevad Blanchis” (Rainy Days in Blanch), mis on ehitatud üles ühe perekonna mitme põlvkonna naiste ja nende sõbranna lugudele. Tegelaste lood räägivad majast, kodust, kus jutustaja elab või on elanud, tema perekonnast, aga ka uude kohta kolimisest. Lood puudutavad sooja, meeldiva kodutunde kõrval ka hirmu, paranoiat, mittekuuluvustunnet ja võimuküsimusi.
Kunstnikud muudavad galerii keldrikorruse telesarja võttepaigaks. Ülemisel korrusel esitatakse seriaali esimest osa videona. Seriaali pilootosa filmiti Dublini eeslinnas asuvas Blancardstowni keskuses, enne selle ametlikku avamist 1996. aastal. Seriaal ebaõnnestus ja ei jõudnud kunagi teleekraanini. Blancardstowni keskus oli 1990. aastate lõpul Euroopa üks suuremaid kaubandusekeskusi, kus said tööd väga paljud inimesed ning kuhu tekkis multikultuuriline kogukond.
Projekt on valminud kahes residentuuris – Blanchardstowni Draiochti kunstikeskuses (november-detsember 2017) ja Norra Dale Põhjamaade Kunstnike Keskuses, (jaanuar-veebruar 2018).

Täname: Draíocht Arts Centre, Nordisk Kunstnarsenter Dale (NKD), Iiri Saatkond Eestis, The United World College teatriosakond, Hartstown Community School, Institution of Technology Blanchardstown, noorteteatri grupp Draíocht Arts Centre, Corduff Community Centre, Phoenix FM’s raadiosaate „Africans in Ireland” tegijad, Reet Varblane, Annelie Gardell, Sharon Murphy, Catherine O’Keeffe, George Brennan, Austin Hearne, Michelle Hall ning kõiki, kes saatsid lugusid, kus nad arutavad kodu üle.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Culture Ireland.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 21.03.2018 kl. 17.00 avab Kai Kaljo (1959) Hobusepea galeriis isiknäituse „Lilled“.

Kai Kaljo on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kelle videoteos „Luuser“ (1997) on üks üheksakümnendate eesti kunsti tähtteoseid. Kai Kaljo loomingut on peetud emotsionaalseks ja poeetiliseks, tema vaatlejasilma teraseks. Kunstikriitik Mari Laaniste on öelnud, et Kai Kaljo on kunstis sotsiaalsem ja sotsialiseeruvam kui kunstis kombeks. Tema videotöid iseloomustab avatud ja inimlik mõõde, mis on osutunud rahvusvahelises kunstipildis nõutumaks kui kodukandis.
Hariduselt maalikunstnik, on Kai Kaljo viimaste aastate näitustel taas maale eksponeerinud, viimati möödunud aastal toimunud isiknäitusel „Vanadus@vabadus“ Vabaduse galeriis, kus oli väljas maaliinstallatsioon 56-est pilvest. Käesoleval näitusel Hobusepea galeriis pakub Kaljo vaatajale nii maali kui videot, näituse ainese võtab kunstnik kokku sõnadega:

„Aasta tagasi sain endale uue ateljee.
Seal oli nii hea olla. Tundsin, kuidas seal aastakümneid enne mind töötanud andekatest inimestest jäänud energia minusse salvestus. Isegi vaade aknast tundus kuidagi tuttav.
Lasin ateljeel ennast mõjutada, et meelde tuletada, miks ma õieti tahtsin kunstnikuks saada.
Tuli meelde, kuidas noorena küsisin oma emalt, kui arutasime, mis eriala Kunstiinstituudis õppida, et miks minust ei võiks saada selline mitmekülgne kunstnik nagu Adamson-Eric. See oli tol ajal ennekuulmatu jultumus ja ema vastas:”Ega sina ei ole ju Adamson-Eric”.
Ma tahtsin kunstnikuks saada sellepärast, et mulle meeldis joonistada. Kui nüüd kõi pealmised kihid ära võtta, siis see tuligi sealt alt välja. Ja millegipärast tahtsin joonistada lilli, kuivanud lilli. Algul ajas see mõte mind lausa naerma, aga minema ka ei läinud.
Tuli meelde, mida mu isa oli rääkinud oma emast, minu vanaemast, keda ma kunagi polnud näinud, et temale olla ka meeldinud lilled ja et temast sai ka kunstnik, kes teostas ennast traatpärgade vabrikus pärjaehtijana.
Vanemaks saades olen hakanud mõistma, kui oluline on vanemaks saada.“

Kai Kaljo

Näitus jääb avatuks 9. aprillini 2018.

Näitust toetavad Priit Press & Lilled ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 11.04.2018 kl. 18.00 avavad Ivar Veermäe ja Xiaopeng Zhou Hobusepea galeriis näituse „Soojus“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2018.

Umbes 450 miljonit aastat tagasi elutses madalmeredes massiliselt sinivetikaid. Umbes 10 aastat tagasi väljastas Satochi Nakamoto Bitcoini white paperi. Tänaseks on osa neist vetikaist settinud põlevkivi süsinikurikkaks osaks Ida-Virumaal. Bitcoin on oma väärtuses vahepeal 1500000 korda tõusnud ja veidi hiljem 2,5 korda tagasi langenud. Lisaks on see pannud aluse suurele hulgale teisele krüptovääringutele ning kogu süsteemi on ühendatud ülisuur masinapark, mida nimetatakse kaevandusteks.

Käesolev näitus keskendub põlevkivile, mille kasutamine võimaldab nii krüptorahade kaevandamist kui ka seda näitust. Kohati fragmentaarne kogum pärineb Ida-Virumaa kaevandustööstuse aladelt, Põlevkivimuuseumi arhiivist, Instagrami postitustest, erinevatest krüptokaevandustest, internetifoorumitest, Jordaaniast ja paljudelt tööstustega seotud inimestelt. Näitus võtab kokku omalaadse ummiku – energia, kui peaaegu kõikide süsteemide alusosa peale on ehitatud järjest edasisi üksteisest sõltuvaid kihte. Põlevkivi töötlemine, kohalikku ja globaalset keskkonda kahjustav energia tootmisviis, annab tööd väga suurele hulgale inimestele Ida-Virumaal ning võimaldab sõltumatust teiste riikide poolt toodetud energiast. Samas, ka taastuvenergia tootmine ei sõltu ainult päiksest või tuulest, vaid vajab lisaks suurel hulgal haruldaste muldmetallide kaevandamist.
Ei tasu unustada katseid vanematest süsteemidest välja astuda. Näiteks Bitcoini idee rahast kui kokkuleppest ja eesmärgist viia selle tootmine keskpanga kontrolli alt välja. Iga ahvatleva ideega kaasneb paratamatult oht omakorda uute keskuste või „mullide“ tekkeks. Väikesed, ühevideokaardilised kaevandused asenduvad järjest suurematega. Kõik tasuvusvõimalused pole veel sulgunud ja ka Eestis leidub mitmeid eri tüüpi kaevandusi, millest mõned lausa elektrijaamade territooriumitel asetsevad. Ka krüptorahade kaevanduste energianõudlus on suur, tarbides hetkel Iirimaaga võrdse hulga aastas. Samas „õige“ finantssüsteem tarbib ilmselt tunduvalt enam ressursse.

Kunstnikud tänavad: Laura Jamsa, Jelena Derbneva , Andre Lüüde, Viktor Mikhaylov, Jegorov Sergei, Vladimir Sergejenkov Eesti Energiast; Viru Keemia Grupp; Kalle Pirk ja Annely Oone Põlevkivi Kompetentsikeskusest; Tarmo Kiipli, Ursula Toom ja Erik Väli TTÜ Mäeinstituudist; Ainar Varinurm Põlevkivimuuseumist; Marko Kohv; Maido Mõttus; Keir Raag; Igor Podoljan Dreamlinest, Kristjan Kalm; Priit Padar; Otto de Voogt; Nordcoin Mining; Äripäev; Kiviõli Keemiatööstuse OÜ; Peter Saraskin; Maris Toomel koos Kiviõli rahvatantsurühmaga; Andry Sill; Anna-Liisa Šavrak; Eleri Murru; Evelyn Jäer; Geili Tulits; Kaie Koit; Kaili Djomina; Maryliis Moorbach; Mikk Paju; Nastja Fomina; Oksana Teider; Rauno Kangur; Sirle Seisonen; Susanna Linginen; Tauri Laur; Ville Martinson; Maria Uuetoa; Kalev-Kristjan Tamm; Toomas Täht, Anja Dreissig; Han Tang; Elle, Kadri ja Tiit Veermäe.

Plakati disain: TIAN-DESIGN LAB (Tian Bo, Wang Man)

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 04.05.2018 kell 18.00 avab Mari-Liis Rebane (1988) Hobusepea galeriis näituse „Earwitness / Kõrvaltkuulja”.

„Earwitness” (e kõrvaltkuulja) on helisalvestuste kogumise ja jälgimise projekt, mis käsitleb keskkonnaheli kui jälgimisalust materjali. Lisaks helimaterjalile presenteerib autor galeriiruumis igapäevaobjekte ja visuaalset materjali kui helil põhinevat uurimust toetavaid artefakte. Sõna „Earwitness” viitab sündmusele ja selle tunnistajale. Autor keskendub helimaterjalile kui võimalikule lootekke allikale, kus heli ise muutub uurimisobjektiks ja tõendusmaterjaliks.

Näituse keskmes on heliteos „Earstream”, mille galeriiruumis kogejal on võimalik samastada end autoriga või tema tegevusi jälgida. Kunstniku liikumisi muutuvates helikeskkondades kantakse edasi otseülekandena galeriiruumi. Teos on korraga dokumentaalne ja juhuslik, aga ka lavastuslik, sest suundi, kohti ja ruume, kus viibida, kontrollib välises keskkonnas ringi liikuv autor ise. Voogedastust ja field recordingut kasutav „Earstream” annab võimaluse haakuda erinevate helikeskkondade, olukordade ja ajastatusega, korjates üles pidevas ülekandes ja liikuvuses olevat potentsiaali. Nii viitab kunstnik heli efemeersele, pidevalt ruumis ja ajas muutuvale sündmuslikule iseloomule. Ta uurib, kuidas mõjutavad asitõendid, vihjed ja indeksid narratiivi moodustumist ning kuidas on võimalik manipuleerida nende abil meie auditiivset tähelepanu.

Näitus „Earwitness” tervikuna ei loo lugu, vaid kunstnik vaatleb ja uurib näitusel, kuidas tekib narratiivi konstruktsioon info põhjal, mis on kogetav auditiivselt, kuid seostub visuaalselt. Vaataja-kuulja saab helisündmustest osa episoodiliselt, vastavalt galeriisse sattumise hetkele. Näitus sisaldab ka tähelepanu suunavaid tekstilisi ja visuaalseid viiteid.

Tänud: Silver Liiberg, Raul Keller, Marek Jarkovoi, Aimi Etverk, Robin Pilk, Krõõt Mõttus, Maret Mara Aranovich, Märt-Matis Lill, Eerika Mark, Kärt Hammer, Henry Kasch, Rain Lõhmus ja perekond.

Fotod: Karel Koplimets

Näitus jääb avatuks kuni 21. maini 2018.

Näitust toetavad Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 23.05.2018 kell 18.30 avab Matthias Sildnik (1987) Hobusepea galeriis isiknäituse „Vaheala“.

Käesoleval näitusel töötab kunstnik edasi Robert Oppenheimeri nimelise heategevusliku ideepanga (ROHI) kontseptsiooniga, millel põhines ka tema 2016. aastal Draakoni galeriis toimunud näitus „Õnnelik ruum“.

Matthias Sildnik: „Aastatel 2015-2016 korraldas Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank (ROHI) kollektiivse ruumiloomeprojekti, mille sihiks oli kirjeldada inimeste ettekujutust ideaalsest töökeskkonnast neoliberaalse majandussüsteemi tigimustes. Vaheala lähtub ROHI tulemustest ning uurib ennustamatut liikumist, mis inimeste valikutes ilmneb.
Kogukonnad muutuvad ajas ja kannavad kaasas oma ajalugu. Minevikus tehtud valikud seavad eeltingimusi tulevastele olukordadele. Otsuste langetamine toimub vahealas, kus kogemus moodustab terviku. Ebaoluliste ja oluliste valikute kogumis kujuneb järkjärgult tulevik. Kas see on erakapitalil põhinev kontrolliühiskond või inimõigustel põhinev krüptoanarhism? Lähitulevikus võib meie subjektiivsus olla diskursiivne drooniteadvus, mis kohandab ennast kodanikuindeksist lähtuvalt, kuid see võib olla ka ettearvamatu teadvus, mida ei kontrolli ükski diskursiivne formatsioon.
Ühiskond on kollektiivse loomingu produkt ja Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank otsib pidevalt uusi võimalusi kuidas protsessi uute mõjudega rikastada.“

Näitus jääb avatuks 11. juunini 2018.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 13.06.2018 kell 18.00 avab Liisi Eelmaa (1982) Hobusepea galeriis näituse „Õrnalt õhus”.

„Õrnalt õhus“ on jätk seeriale „Kopeerides püüdlust“, mis oli eksponeeritud ka möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitusel TASE’17 Noblessneri valukojas. Mõlema seeriaga uurib kunstnik läbi abstraktse kujutise kolme nähtust: ainet, vormi ja kujutlust.

Liisi Eelmaa: „Värv laual on veel ebamäärane mass värvainet, pigmenti, sideainet ja täiteainet ning on kohe muundumas kujutiseks. Mind huvitab hetk, kui toimub transformatsioon. Värv võib tunduda veel juhuslik, omamata kujutise staatust, aga juba on olemas otsus ja püüdlus sellest midagi teha. Igasuguse maali algus on abstraktne kui vaadata esimest värvilaiku. Minu eesmärgiks on mängida suureks püüdlus värvilaigust midagi teha. Värvilaik ise on oma olemuselt abstraktne, seda saab vaadelda kui abstraktset kunsti. Abstraktne kunst omakorda annab võimaluse siseneda vabasse kujutavasse ruumi, kus vaataja on sama aktiivne vastuvõtja kui kunstnik kujutise loojana, – mõlemad annavad oma panuse kasutades kujutlusvõimet.
Koopamaali aegadest alates on kujutatud paremat elu, seda mida loodeti juhtuvat. Kujutise loomine pidi soovi täitma. Kui vaadelda, kuhu inimkond on liikunud ajast, mil elati koopas, võime näha kujutlusvõimet täismastaapides realiseerumas. Kõik, mis meil praegu on olemas, on saavutatud tänu esivanemate kujutlusvõimele. See, mis tuleb tulevikus, seda luuakse praegu.“

Näitus jääb avatuks kuni 9. juulini 2018.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Kolmapäeval, 11.07.2018 kell 18.00 avab Gudrun Koppel (1989) Hobusepea galeriis näituse „Kuigi tähtede liikumine taevas on illusioon, mille põhjustab meie endi pöörlemine, näikse täiesti reaalne olevat – Kummastused“.
(Kummastus on kunstis kasutatav võte, läbi mille toimub objekti väljatoomine tajumise rutiinist. Asjad rebitakse lahti harjumuspärastest seostest. Tagajärjeks on objekti eriline tajumine, mitte äratundmine.)

Käesolev näitus on mõtteline jätk kunstniku eelmisele, 2016. aastal Draakoni galeriis toimunud näitusele „Kõik mis on maa oli kunagi taevas“.

Gurdun Koppel: „Aeg muutub, ruumis toimuvad ümberpaiknemised ja meelevaldsed manipulatsioonid. Moodsa aja hävingut kajastavate ja tekitavate objektide graafilised kompositsioonid galeriis mängivad läbi arheoloogiat ja geoloogiat. Pealkiri „Kujutist nähakse ilma pea ja käteta ulatusliku hävingu keskel’’, sest minevik dikteerib tuleviku. Iidsest Palmyra Kitot torni hauast Süürias, mille jäädvustas oma fotodel Louis Vignes aastal 1864, on Isise lahkumise järel alles vaid kõrb.

Graafilistel kompositsioonidel kujutatu on osutamine võimalikule arbitraarsele ajavälisele manipulatsioonile. Osutamine, sest taust ei oma mõtet, kõik on meelevaldne, force majeure. Näiteks Kivitabamuse autod. Igavene alateadlik jutustus millegi tabamisest on tekitanud kummalise obskuurse narratiivi. Lähenemine, mis on efemeerne ja kaduv, millele on vastukaaluks maapõuest pärinevad kivimid, sest näikse, et kui miski on reaalne, on see pind, millel kõnnime. Kõik muu on silmale nähtamatu, samas talletatud ‒ kutsun neid kummastusteks.“

Näitus jääb avatuks kuni 6. augustini 2018.

Kunstnik tänab Gennadi Baranovi ja Lauri Koppelit.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 08.08.2018 kell 18.00 avavad Kristel Saan ja Sten saarits Hobusepea galeriis ühise näituse „Zero G Tonic“.

Krüptilise pealkirjaga näitus sai alguse kunstnike ühisest residentuurist Endla rabas. Seal filmitud ja salvestatud video- ja helimaterjalide abil loovad nad näitusesaali ruumiinstallatsiooni, keskkonna, millega suhestumisel on fookuses mh. gravitatsiooni puudumine. Näitus taasloob ja pakub maastikukogemust läbi erinevate meelte. Kunstnike ühendab huvi keha ja keskkonna vaheliste suhete ning materjalitaju erinevate võimaluste vastu.

Kristel Saan ja Sten Saarits: „Kognitiivse keskkonna omastamine on piiratud infotöötluse võimekusega ‒ kontekst on olemas, aga detailid alles renderdavad oma täisväärtuslikku kolmedimensioonilist kohalolu. Toimub paralleelsete narratiivide ja keskkondade põimumine. Taustal ristuvad teineteist mõjutavad ajajooned, mida alles analüüsitakse. Tajutav on sõna tähenduse ja detailsuse hõrendamine ning taasloomine uues keeles, kus kogetav maastik ja selle semiootiline tõlgendus on ühte sulanud. Pigem rõhutatud kontrastid, mille tulemusena harvendab tervik end eelnenud reaalsuse nihkeks. Internetis on null gravitatsiooni. Suhtluskeeleks on kujundid, kuvandlikud mudelid, mida õnnestunud osadeks lahutamise eritelus on võimalik päriselt kogeda. Olukorra vigade analüüs on jätkuv protsess. Järeleaimamine on seda edukam, mida realistlikumaks muutub maastik meie ümber. Hakkame kohale jõudma.“

Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 2. septembrini 2018.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Espak AS.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 05.09.2018 kell 18.00 avab Robin Ellis Meta (1989) Hobusepea galeriis isiknäituse „U+1F6AE“. Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 24. septembrini 2018.

Robin Ellis Meta on bakalaureusekraadi omandanud 2016. aastal Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias, Hollandis. Alates 2017. aasta algusest on kunstnik viibinud kodumaal, Eestis, kus sai taaskord alguse Metale iseloomulik Instagrami fotodokumentalistika ja videoblogimine. Tänu selle uurimusliku arhiivmaterjali läbitöötamisele ja avaldamisele on sündinud näitus „U+1F6AE”, mille pealkiri viitab „prahi korrektse paigutamise” sümbolile.
Näituse audiovisuaalne formaat tegeleb teemadega nagu teisaldatavad jäätmed, looming digitaliseeritud maailmas ning avataripõhine virtuaalne identiteet. Kunstnik väljendab viimast läbi valmisolevate kunstiteoste ning sellele paralleelselt ka dokumentatsiooniga alles valmivast, luues korrelatsiooni, mis kaotab igasuguse lõpp-produkti vajalikkuse. Robin Ellis Meta arutleb „Su praht on mu kunst ”.

Kunstnik tänab EKA Galeriid.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 26.09.2018 kell 18.00 avab Andres Tali (1956) Hobusepea galeriis isiknäituse „DELTITNu / uNTITLED”. Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 15. oktoobrini 2018.

Andres Tali võttis lehe paberit ja kirjutas:

Seletuskiri.

Käesoleva näituse tööd on rida fragmente kunstniku mõttemaailmast, mis on viimase kahe aasta jooksul olnud tema jaoks mingil põhjusel olulised ning elevust tekitavad. Enamus neist on olnud algselt visandid, kontekstist väljarebitud lausekatked (mis hõljuvad tühjuses ja ootavad vaatajalt ruumi täitmist oma kontekstiga), hetkenägemused, emotsioonid jne, jne. Teosed ei ole lõpetatud – need lõpetab vaataja oma peas. Tööde materiaalne teostus tundub tööde ideestikust lähtudes enamuses ebaadekvaatne ning ülepaisutatud olevat. Aga just see ebaadekvaatsus ja teatav mittesobivus loob (autori jaoks) nende tööde tegeliku väärtuse – olulisteks märksõnadeks olgu error, glitch, reflection, decay, deconstruction, retrieval, symbolism … (ja palju muid võõrkeelseid sõnu…).

Andres Tali murdis paberi neljaks, pani ümbrikusse ja saatis ära.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Alates kolmapäevast, 17.10.2018 on Hobusepea galeriis avatud Eike Epliku (1982) isiknäitus „Loomulik“. Näitus jääb avatuks kuni 5. novembrini 2018.

Näitusel Hobusepea galeriis eksponeerib kunstnik installatiivses laadis skulptuure, mis jäljendavad erinevas abstraktsuse astmes loodud orgaanilisi ja looduslikke vorme.

Eike Eplik: „Ükskord võtsin kätte tüki savi ja teadmata, mida teha, hakkasin seda lihtsalt mudima. Vajutasin seda savitükki, muljusin, silusin, lükkasin savikihist välja suvalisi mügaraid, tegin veel mõne, siis veel – kuidagi loomulik oli see tegevus. Panin savi ära ja läksin koju.
Järgmisel päeval naastes tundus, et võiksin jälle neid mügaraid teha, lihtsalt teha, mitte midagi mõelda, minna materjaliga kaasa. Nii ma tegingi. Nädalate kaupa käisin ja ehitasin üles ümaratest mügaratest loomulikke, võibolla kusagilt sisemusest tulevaid vorme nagu mõni omalaadne termiit-eremiit. Ehitasin oma torne aina kõrgemaks.
Peagi tabasin end mõttelt, et kui ma neid torne sedasi teen, siis ilmselt tahan ühel hetkel ka vaheldust ja vormid hakkavad muutuma. Nii ka läks. Mõistus hakkas rohkem sekkuma ja variatsioone looma. Tornidest said terviklikud vormid, mis hakkasid suhestuma juba ka teiste objektide ja vormidega.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 07.11.2018 kell 18.00 avab Mart Vainre (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Eneseküllased pildid“. Näitus jääb avatuks kuni 26. novembrini 2018.

Mart Vainre teosed on enamasti vahendatud kaamera või pilditöötlusvahendite poolt, kuid on peaaegu alati materialiseerunud maalikunsti tehnikas. Kaasates protsessi ka teisi pildiloome meetodeid, soovib ta luua mitmekihilist vaatamiskogemust, kus pilt mõjuks samaaegselt nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Vainre teoseid võib käsitleda aeganõudvate rituaalidena, mis näitlikustavad isikliku ja üldise ristumispunkte.
Kunstniku sõnul on käesoleva näituse teosed kui „kajakambrid“, mis tsiteerivad eneses peituvaid algallikaid. Juhuslikku värvilaiku, primitiivset autoportreed ja rikkalikku pintslitõmmet taaskasutab ning suurendab Vainre selleks, et uurida nende koostist ja kuidas need tehtud on.
Olulisem küsimusest „mis?“ näib olevat küsimus „kuidas?“

Mart Vainre: „Minu maalimismeetod lähtub soovist end võimalikult vähese abil „käima tõmmata“. Toetumata lõpututele välistele võimalustele, soovin keskenduda vaid minus eneses peituvatele nõrkadele ja arusaamatutele impulssidele, mida oma motiivi taasloova ja kordava maalimisviisiga võimendan ning paisutan. Värvi kaudu väljendudes ja seejärel tehtut vaadeldes näen, kuivõrd on teineteisest läbi põimunud vastandid: indiviid ja üldine vaade, hetk, minevik ja tulevik, segadus ja kord, ärevus ja rahu.“

Kunstnik tänab: Carl-Robert Kagge, Holger Loodus, Martin Melioranski, Elis ja Taaniel Mägi, Helena Rummo, Piret Tamm.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 28.11.2018 kell 18.00 avab Tõnis Saadoja (1980) Hobusepea galeriis isiknäituse „Saabumine paberist linna“.

Tõnis Saadoja: „Saabumine paberist linna” tähistab peatust improviseeritud teekonnal fotograafia ja maali vahelistel aladel. Fotograafilisel kujutisel põhinev motiiv laieneb maalitud fragmentidesse, kus ruum on kirjeldatav pigem tingliku kui konkreetsena. Paberist linn on reservaat harmooniatele, mida hoiavad koos mälupildid, arhitektuursed motiivid ja maalilised sümpaatiad.“

Käesoleval näitusel jätkab Tõnis Saadoja maali ja fotokujutise vahelist analüüsi liikumisel illusoorse pildiruumi sees. Näitust võib käsitleda jätkuna tema eelmisele, käesoleva aasta alguses Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud isiknäitusele „Studio“.

Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks 17. detsembrini 2018.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval 14.12.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis ja Draakoni galeriis Karel Koplimets (1986) isiknäitus „Juhtum nr 12. Kalamaja“. Näitus jääb avatuks kuni 7. jaanuarini 2017.

„Kalamaja bussidesse on ilmunud vargad. Mul tuttaval varastati taskust kallis telefon. Mees, kes tema kõrval istus, tõusis püsti ja väljus kohe, kui mu tuttav tundis, et midagi on valesti. Olge valvsad, siia on ilmunud massiliselt tulnukaid.“

Postitus Kalamaja Facebooki grupist

Karel Koplimetsa Hobusepea ja Draakoni galeriid üheaegselt hõlmav näituseprojekt „Juhtum nr 12. Kalamaja“ tegeleb kunstniku elupaigas Kalamajas toimuvate kummaliste, kohati ka paranormaalsete sündmuste ja nähtustega, mis on aset leidnud viimastel aastatel ning millel on kunstniku hinnangul otsene seos kinnisvarabuumi ja piirkonnas toimuva gentrifikatsiooniga.

Koplimetsa töömeetodit võib kirjeldada rea juhtumiuuringutena, mida iseloomustab kõrgendatud tähelepanu konkreetsele narratiivsele situatsioonile, kus reaalsus seguneb fiktsioonidega. Rekonstrueerides leidobjektide, fotode, makettide, video- ja ruumi-installatsioonide abil toimunut, töötab kunstnik sellise põhjalikkusega, et vaatajal on sageli väga raske kahelda esitatud informatsiooni tõelisuses. Koplimetsa huvitab nii kuritegelik statistika kui ka eelarvamuslik suhe linnaruumi. Võimendades ümbritseva linnaruumi detaile, tekitab Koplimets vaatajas ohutunnet ja toob esile meis pesitsevaid hirme, millele me ei oska esmapilgul nime ega kuju anda.

„Juhtum nr 12. Kalamaja“ on terviklik ruumiinstallatsioon kahes galeriis, mis koosneb omakorda video-, valgus- ja fotoinstallatsioonist. Tervikteose eesmärk on panna vaataja mõtlema arengutele igapäevases elukeskkonnas, analüüsides neid kummaliste ja kohati uskumatute situatsioonide ning stseenide kaudu. Samas on tegu ka dokumentaalses võtmes nn paranormaalsete nähtuste uurimusega, mis on jätkuks kunstniku loomingus varasemalt käsitletud temaatikale. Töö püüab mõtestada Kalamaja fenomeni ning seal aset leidvaid kummalisi sündmusi dokumentaalse ja fiktiivse jutustuse piirimail. See on totaalselt pea peale pööratud kuvand Kalamajast, kus linnaruumi muutumine on segunenud paranormaalsete fenomenidega. Teos ei anna hinnanguid ega kritiseeri, vaid pakub uudset ja mängulist sisevaadet ühe Tallinna linnaosa argipäeva.

Tänud: Allfilm, Maido Juss, Kalle Karindi, perekond Koplimets, Valge Kuup, Kaisa Maasik, Rundum, Siim Saadoja, Hanna Samoson, Johannes Säre, Mihkel Säre, Ott Tiigirand, Sigrid Viir, Reimo Võsa-Tangsoo, Otto Varjust.

Näitust toetavad: Caparol, Cineunit, CNC Stuudio, Focuspoint, Fotokunstnike Ühendus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia fotoosakond, High Voltage, Overall, Proplastik.

Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 11.01.2017 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis TAAVI SUISALU (1982) isiknäitus „Maastikud ja portreed“.

Taavi Suisalu: „Käesoleva näituse ettevalmistamisel olen liikunud tehnoloogiasfääri välispinnal, tegeledes kosmilise field-recordingu ning kaugfotograafiaga. Selle tarbeks kasutasin külma sõja aegse inseneriteaduse tippsaavutusi, orbiidil tiirlevaid ning elektromagnetmaastikelt ligipääsetavaid satelliite. Nende võime kommunikeerida hetkega pikkade vahemaade taha muutis viise, kuidas liigume ajas ja ruumis ning tajume isikulist ja üldist selles. Algselt sõjanduse otstarbeks mõeldu on nüüdseks kasutuses teaduses, kommunikatsioonis ning lahutamatuks osaks üleilmastunud kultuuris. Esmased neist on teisenenud mitteadekvaatseks tehnoloogiliseks prahiks. Kuid nii mõnedki on väljalülitamise järgselt soodsate süsteemivigade tulemusel iseeneslikult töörežiimi taastanud, edastades veaesteetilise potentsiaaliga lopergusi, katkendlikke ja müraseid signaale.
Käesolevas näituses on maastik ning portreed põimunud. Maastik esineb ühtlasi kaug-autoportreena, teatava kosmilise peegeldusena, millel portreteerija ning portreteeritav on jäädvustunud väikseima pildilise ühiku ehk pikslina pildi keskmesse. See näitus ongi adres-saatideta signaalidest, isikulise ja üldise pingeväljast, antenniarmastusest, tehnoloogilisest metafüüsikast ja tehnoloogilisest utoopiast trotsida gravitatsiooni vabalangedes aasta-kümneid.“

Näitus jääb avatuks 30. jaanuarini 2017.

Tänud: Kaspars Lielgalvis, MoKS, Evelyn Raudsepp, Heiki Zvorovski, Ivar Suisalu, Kadri Toom.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 02.02.2017 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Giulia Landonio, Johanna Greta Mölder’i, Ann Pajuväli ja Irma Isabella Raabe ühine näitus „Jooneülene ruum“. Juhendajad Margit Säde ja Liina Siib.

Näituse ajaks muudavad Eesti Kunstiakadeemia graafika magistrandid galerii näiliselt elamiskõlblikuks korteriks, mis koosneb justkui kõigest tavapärasest kodu juurde kuuluvast. Ent ometigi pole päris selge, kas tegu on vanalinna air bnb korteri, värskelt renoveeritud kontori või kontseptuaalse mööblipoega. Pigem on tegu ruumiga, mis püüab olla ruum – ruum, mis on saamises – ruum, mis on tuuril – jõudmata ealeski päriselt kusagile kohale. Näitusega simuleeritakse düstoopilist tõejärgset ruumi, kohta, mis on samaaegselt nii avalik kui privaatne, virtuaalne ja füüsiline, kus kõlavad helid ja kajad, kuid puudub inimene.

Mida teha aga kõige sellega, mis ei mahu joonele ega paigutu etteantud riiulisse? Kuhu paigutada inimlikud kinnisideed, hirmud, ärevused, soovid – sisekõne, mis täidab meeli? Taoline ruumi hõivamine tekitab ettearvamatuid nihkeid, kus asjad ei funktsioneeri enam nii, nagu võiks eeldada, vabad assotsiatsioonid realiseeruvad, piinlikud pihtimused ja kõrvalekaldumised on lubatud, ning irratsionaalsus on ainuke reaalsus.

Näituse igal pühapäeval toimub programm, mis pakub „tõejärgsele“ olukorrale vastukaaluks kohtumispaika erinevatele hääle, sõna ja kuulamisega seotud tegemistele.

Programm:
05.02. / 14.00 Värske Rõhk autorid Margit Lõhmus, Kristjan Haljak, Eileen Änilane, Anne Kaare ja Kristel Birgit Potsepp loevad oma loomingut.
12.02. / 14.00 Riina Maidre hääle töötuba.
19.02. / 14.00 Piret Karro loeb oma luulet, Kadi Estland räägib oma veebiraamatust “Curriculum Vitt” <https://curriculumvitt.ee/>, Margit de Säd kuulamissessioon.

Tänud: Eesti Kultuurkapital, EKA graafika õppetool, Jan Lütjohann, Kirill Tulin, Heldur Lassi, Marko Nautras, Värske Rõhk autorid, Riina Maidre, Kadi Estland, Jaak Arula, Audioguide Ltd, Hans-Gunter Lock, Alar ja Marju Raabe.

Näitus jääb avatuks 20. veebruarini 2017.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 22.02.2017 kell 18.00 avab ALISSA NIRGI (1993) Hobusepea galeriis isiknäituse „Kahekaupa“.

Alissa Nirgi on Tallinnas elav ja töötav fotokunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala bakalauruseõppe 2016. aastal. Hetkel õpib Nirgi Tallinna Ülikooli visuaal-kunsti teraapia täiendkoolitusel. 2015. aastal pälvis Alissa Nirgi Eduard Wiiralt nimeliste stipendiumi. Laiemat tuntust on kogunud tema fotoprojektid „Uus maa minu akna taga“ (eksponeeritud aastatel 2015-2016 mitmetel näitustel, mh. Tallinna Fotokuu raames EKA galeriis, Dymchuki galeriis Kiievis ja Riia Fotograafia Biennaalil) ja avaliku ruumi teos „Kaspar istub“ (2015, Tallinna linnaruumis).
Oma loomingus kasutab Alissa Nirgi dokumentaalset lähenemist. Aineseks on peamiselt inimese võõrandumine keskkonnast, kohanemine ja kuuluvustunne. Huvitudes teemadest nagu migratsioon ja keelebarjäär keskendub ta inimestele või inimrühmadele, kes on mingil moel kahevahel – nad on eemaldunud või eemaldatud oma tavapärasest keskkonnast ja on oma uues ümbruses võõrad.

Käesoleval näitusel Hobusepea galeriis saab näha fotoseeriat, mis on valminud koostöös kaheksa mormoonikogukonna misjonäriga, kes teenivad Tallinna, Pärnu ja Tartu Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kirikus. Kunstniku palvel on koos elavad misjonärid teinud ühekordsete kaameratega pilte oma lemmikkohtadest, -inimestest, -objektidest ja –olukorda-dest, et sel viisil teada saada nende isiklikke eelistusi.

Näitus jääb avatuks 13. märtsini 2017.

Tänud: Terje Nirgi, Kaspar Kiinvald, Mari Armei

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 17.03.2017 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis grupinäitus “Perro/Koer/Dog”. Osalevad kunstnikud: Varvara & Mar, OPN Studio, Vicente Vázquez / Usue Arrieta, Javier Álvarez ja Jaime de los Ríos. Näituse kuraator on Javier Galán. Pühapäeval, 19.03.2017 kell 16.00 toimub galeriis näituse tuur ja kohtumine kuraatori ja kunstnikega. Näitus on avatud kuni 3. aprillini 2017.

Näituse eestvedajad on kunstnikepaar Varvara & Mar (Varvara Guljajeva ja Mar Canet), kes juba teist korda toovad Hispaania Suursaatkonna poolt korraldatava „Iberofest“-i raames Tallinna Hispaania kaasaegset kunsti. „Iberofest“ toimub traditsiooniliselt märtsikuus ja selle eesmärgiks on tutvustada Ibero-Ameerika kultuuri Eesti publikule.

„New York Times“ avaldas 5. juulil 1993. aastal Peter Steineri karikatuuri, millel kujutati kaht arvuti ees istuvat koera. Üks ütles teisele: “Internetis ei tea keegi, et sa oled koer.” See oli Steineri viis viidata inimeste identiteedile internetis, mille puhul luuakse enda kohta jagatud info kaudu teiste silmis endast soovitud kuvand. „Mina ise“ kolmandas võtmes ehk esimesena „mina“, teisena see, keda teised minus näevad, ja kolmandaks see, kes ma interneti kaudu paistan.
“Perro” (see sõna tähendab hispaania keeles koera) on näitus, mille kaudu kunstnikud piiritlevad ja peegeldavad identiteeti internetis.

Näitust toetavad Hispaania Suursaatkond Eestis ja Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 06.04.2017 kell 18.00 avab KEIU MAASIK (1992) Hobusepea galeriis isiknäituse „Oma mälu kaardimajas“.

Lõik näituse nimiteosest: „Kujuta ette kaardimaja. Kujuta ette, et kaardimaja kaartide asemel on hoopis fotod. Minu tehtud fotod. Kujuta ette, et see maja on minu väike omaloodud maailm, milles üksinda elan. Selles maailmas on reaalne ning päris vaid see, millest on olemas foto. Kõik, mis on dokumenteeritud, on eksisteerinud ning eksisteerib edasi. Kõike seda, millest fotod puuduvad, pole justkui olnud.

Minu kaardimaja vundamendi ladusid mu vanemad. Ema pildistas ja isa jäädvustas videokaameraga aastatel 1998-2003 tubli järjepidevusega üles meie pere elu igapäeva. Aastal 2003 ilmus meie perre esimene digifotokas. Tänu sellele sattus kaardimaja ehitamine minu kätesse. Vaikselt õppisin enda ja oma lähedaste elu ise dokumenteerima.“

Näitus jääb avatuks 24. aprillini 2017.

Tänud: Kreete Alasoo, EKA fotoosakond, Kristiina Kams, Madis Kurss, perekond Maasik, Reimo Võsa-Tangsoo, Terttu Uibopuu.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Neljapäeval, 27. aprillil kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis LAIVI & MIHKEL MARIPUU esimene ühisnäitus “Maine igatsus: leida ja kaotada / Killer Image: Shifting Modes of Desire”.

Näituse kaastekstis arutlevad kunstnikud: „On kaks vahendit, millega eesmärgipäraselt manipuleerida: mõte ja materjal. Kõikide võimaluste summa on hoomamatu kaos, milles stiihiat eirates korda luua. Otsides, seletades ja hetkeks mõistes, tõlgime vaimseid ideid füüsilisse mateeriasse. Realiseerides ideid materjalis, on kunsti olemus püüdmatu tõe püüdlik tegu: äratuntavate seoste loomine hoomatud idee ja allutatud mateeria vahel. Kvalitatiivne analüüs. Täius on kättesaamatu, sest kontseptsioon realiseerub mateerias paratamatult ebamääraselt, üldiselt või mitmetimõistetavalt. Visuaalne tulemus sõltub seejuures abstraktsiooni viisist. Valikud on stilistilised. Side materjali ja sellest valmistatu vahel on üheti füüsiline ja immateriaalne. Tunnetades valitud materjalide loomupäraseid omadusi, tähendusi ja piire, kohandame ja rakendame kontseptsiooni vastavalt.
Ilmalik teostus testib inimõõtmelise objekti võimekust. Mida on üldse võimalik pildis ja sõnas kujutada? Väljendada olemise olemust? Kas seda komplekse mõtte tõlkimise võimekust hindamegi? Esmamulje ja välise baasilt? Kas pilt kõneleb? Kas keel, olles konkreetsem, on võimekam kui mateeria? Ühised sõnad ei taga ühist mõistmist, ent aitavad väljendada seisukohti, pakuvad tuge ja kaitset. Püüd mõista on inimlik, ent iga tõlgendus paratamatult isiklik, kihiti teadlik ja alateadlik. Kunstiteos on piir kunstniku sise- ja välismaailma vahel. Lähtepositsioon ja valikud muutuvad ajas koos identiteediga: personaalsete veendumuste ja sotsiaalse kuuluvusega. Käesolev ajahetk on seotud nii mineviku kui tuleviku valikutega.“

Näitus jääb avatuks 15. maini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 17. mail kell 18.00 avab ANNA MARI LIIVRAND (1993) Hobusepea galeriis isiknäituse „Kildumatu“.

Näituse pealkiri „Kildumatu“ viitab lamineeritud klaasi omadusele purunemisel mitte kilduda. Klaasile on kantud kile, mis mõranemisel hoiab ära selle laiali pudenemise.
Kunstnik vaatleb meie endi püüdlusi midagi koos hoida, kasutades selleks igapäevaseid praktikaid ja kujundeid, mis tulenevad vajadusest säilitada objekte, mõtteid ja olekuid esialgsest võimalikult muutumatuna.

Kunstnik tänab: Helena Keskküla, Valev Sein, Villem Tomiste.

Näitus jääb avatuks 5. juunini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

Kolmapäeval, 07.06.2017 kell 19.00 avab kunstnike duo SÖÖT/ZEYRINGER Hobusepea galeriis näituse „On time / Õigeaegselt“.

Duosse Sööt/Zeyringer kuuluvad Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer, Viinis (Austria) resideeruvad kunstnikud, kes teevad koostööd alates 2012. aastast. Sööt/Zeyringer loovad performatiivseid teoseid visuaalsete kunstide, tantsu ja teatri piirimail. Nende performance’id ja videoteosed põhinevad liikumisel ja tekstil, mis on kombineeritud rütmilistesse ja poeetilistesse struktuuridesse. Oma praktikas otsivad nad ilu ja absurdi igapäevastest tegevus-test, keelest ja ümbritsevatest objektidest. Loomingus keskenduvad nad näiliselt iseenesest-mõistetavatele situatsioonidele, mis on peaaegu tähelepandamatud, kuid millega enamik meist samastuda suudab. Poeetilisel ja humoorikal viisil pööravad kunstnikud argised protseduurid ja tegevused pea peale paljastades lihtsate situatsioonide performatiivse potentsiaali. Muutes triviaalsete momentide konteksti, esitab nende looming väljakutse laiematele teemadele ja küsimustele.
Käesoleval näitusel Hobusepea galeriis saab video vahendusel näha kolme performatiivset teost, millest kaks tulevad live-esitlusele ka näituse avamisel.

sootzeyringer.wordpress.com

Näitus jääb avatuks 3. juulini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 5. juulil kell 18.00 avab Mihkel Ilus Hobusepea galeriis isiknäituse „Pista see endale seina”.

Noore maalijate põlvkonna toel on maalikunst leidnud uue autentsuspüüu ja uue mängulisuse välja, kehtestades end kohati lõuendiraamist lahti lõhkunud ruumilistes mängudes, mis esitavad häbitult küsimusi maalikunsti eksistentsi kohta. Selle suuna üks olulisimaid tegijaid eesti kunstis on kahtlemata Mihkel Ilus, ja seda juba alates tema nelja aasta tagusest isiknäitusest „Robusto” Draakoni galeriis. Käesolev näitus on tema viimase nelja aasta eksperimentide kokkuvõte ja uue peatüki algus. Maal, mis on end pea täielikult vabastanud pintsli, värvi ja lõuendi diktaadist. Näitus on topograafiliselt jagatud esimese korruse teadvustatud strukturaalsete eksperimentide ning veel tahvelmaali isiklikkuse ja intiimsusega mängivate töödega mitteteadvusele viitaval keldrikorruse tasandil.
Kui traditsioonilise tahvelmaali, standardse „õli lõuendil”, nähtavaks ja tähendusi kandvaks osaks on alati olnud tasapinnaline, reeglina ristkülikukujuline seinale paigutatud aluspind ja nähtamatuks-tähendusetuks struktuuriks reeglina varjatuks jääv ning enamasti mitte maalija, vaid puidutöömeistri valmistatud alusraam, siis käesoleval näitusel on traditsioon selgelt strukturaalse kasuks ümber pööratud, pingutuskiil on järsku olulisem lõuendist.
Omamoodi kommentaariks kõikidele vabamängudele, mida kunstnik sel näitusel alates erinevatest maali derivaatidest ruumi viib, on pitseriga seinale pressitud õlivärvist tekstitöö, mis kuulutab irooniliselt „pista see endale seina”. Ometi ei ole see iroonia, mis näitusel kandma jääb, vaid pigem teatav eheduspüüe, mis resoneerub abstraktse kunsti kunagise võimukusega, mänguline katse kompida maalikunsti liha ja konte. Igatahes on see pääsetee abstraktset maali tänapäeval kummitavast zombie-formalismist.

Hanno Soans

Näitus jääb avatuks 31. juulini 2017.

Tänud: Eesti Kunstnike Liit, Kanuti Gildi SAAL, Meinar Mäesalu, Asso Riisalu, Sander Veermäe, Igor Hobotov, Allan Appelberg, Johannes Säre, Maija Rudovska, Hannes Aasamets, Hanno Soans, Henri Hütt, Karin Kahre, Elna Ilus, Maarja Tõnisson.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 2. augustil kell 17.00 avab Jenny Grönholm (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Laevahukk”.

Tavaliselt põhjustavad lavahuku torm, madalale sattumine, kokkupõrge teise laeva või jäämäega, tulekahju või sõjategevus. Hukkunuks loetakse ka merele jäänud laeva, millest pole teateid pikema aja vältel.
Käesolev näitus ei räägi üheselt laeva hukkumisest. Eelkõige on see jutustus olukordadest, mille kirjeldamine sõnadega oleks võimatu. Kunstniku sõnul kujutab ta maalidel hetki enne miskit – teadmatusele eelnevaid olukordi.

Näitus jääb avatuks 28. augustini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Kolmapäeval, 30.08.2017 kell 18.00 avab Kristin Reiman (1992) isiknäituse „Wearing Out and Weathering / Eretuhm“. Näitus on osa Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmist.

Kristin Reiman:

„Täielik neutraalsus on
pilvkate
nahatoon
leige vesi
“võib-olla”.

Neutraalsus on pidevalt muutuv vahepealsus. See on
kuivniiske
nüriterav
läikivmatt
heletume, nagu hall taevas, mida on valus vaadata, sest see kiirgab kui eretuhm pilditu valguskast;
heleroheline peitekreem, mis katab õhetaval nahal tekkinud punakad iluvead;
liivapaber, mis lihvib siledaks katsumiseks liialt karedat pinda.

Ei lahja ega kange, tuim ega terav, helendavast hallist saab kriipiv ähmasus.“

Näitus jääb avatuks kuni 18. septembrini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 20. septembril kell 18.00 avab Henri Hütt (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse „Üksi loodud suurlinna tunnetus”. Näitus on osa Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmist.

„Üksi loodud suurlinna tunnetus” jätkab Hütile iseloomulikku lavastatud ruumide seeriat, milles seekord saadab seisundit nähtava ning näilise vahelisus.

„Suurlinn minu ümber resoneerib. Olen üksi, saatjaks tuttav anonüümsuse tunne ning nii võikski jääda. Aega on liiga vähe, kõikjale peab jõudma, kõike tahaks kogeda, täita topelt-plaanid, kohtuda topelt-kohtumised, selleks, et olla üksi. Tundmatu keskkond moonutab mõõtmeid ning liigun samm-sammult püüdmatu horisondi suunas. Hiljem, enne reaalsusesse maandumist, kõnnin aovalguses mööda tühje tänavaid, meeltes kajamas möödunu, ning tunnen, et see kordumatult võõras kogemus tekitab minus vasturääkivat soovi oma seisundit teistega jagada…

Miks tundub see samas nii vale?
Mis juhtub jagamise tagajärjel?
Mida osapooled sellest saavad?
Mis oleks üldse jagamist väärt?
Kas ma siis olen (veel) üksi?”

Ideest teostuseni: Henri Hütt
Tehniline tugi: Taavi Suisalu
Helimuusika: Mihkel Tomberg

Toetused ja tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, MIMstuudio,
Kanuti Gildi SAAL, Emer Värk, Laivi Suurväli, Liisa Kivi, Rea Lillemets.

Näitus jääb avatuks kuni 9. oktoobrini 2017.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 12.10.2017 kell 18.00 avavad Kristina Õllek ja Kert Viiart Hobusepea galeriis näituse “You Know You’ve Become Part of the View”. Näitus on osa Noore Kunstniku Preemiast, mille Kristina Õllek pälvis 2016. aastal oma magistri lõputööga, ja kuulub Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmi.

“You Know You’ve Become Part of the View” on Kristina Õlleku ja Kert Viiarti ühisnäitus, mis on jätkuks Õlleku varasemale näituseprojektile “When You Have the Object Itself in Front of Your Eyes” ja nende ühisele näitusele “Exhibit_onscroll”, kus tegeleti kujutise representatsiooni ja dematerialiseerumise küsimustega, vaadeldes näituseformaati, selle eksponeerimis- ja toimimisloogikat ning mõju vaatajale ja kaasaegse kunsti positsioonile digitaalühiskonnas. Käesolev näitus Hobusepea galeriis viib edasi varem käsitletud teemasid ning täiendab seda arheoloogilise ja museoloogilise kaasaegse kontekstiga, uurides eksponeeritava objekti suhet väljapaneku materjalide ja representeeriva 3D virtuaalreaalsusega.

Näitus jääb avatuks kuni 30. oktoobrini 2017.

Fotod: Kristina Õllek

Tänud: Snehta residentuuri kollektiiv, Aap Tepper, Rundum, Laura Toots, Kadri Laas, Tallinna Fotokuu’17, Liina Järvik, Laura Põld, Mathias Väärsi, Stacey Koosel.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Tehnikarent, Digiprint OÜ, Laserstuudio OÜ, Õllenaut OÜ.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 3. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Mari-Leen Kiipli isiknäitus “Passiflora”.

Mari-Leen Kiipli on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja lõpetanud magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemias fotograafia osakonnas. Lisaks on ta täiendanud end Viini Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta on osalenud näitustel alates 2008. aastast. Mari-Leen Kiipli on Rundum artist-run space’i kaasasutaja ning elab ja töötab Tallinnas.

Oma töödes kasutab ta eri meediume nagu video, fotograafia ja installatsioon. Kohaspetsiifilised installatsioonid pööravad tihti tähelepanu vaataja kohalolule ning ajatajule. Videoinstallatsioon “Passiflora” läbib Hobusepea galerii kahte korrust ning loob ruumilise keskkonna läbipaistvustest ja peegeldumistest.

Näitus jääb avatuks 20. novembrini 2017.

Fotod: Mari-Leen Kiipli
Tänud: Artjom Jurov, Plekksepatöökoda, Salinas AS, Rundum.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 24. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Johannes Säre isiknäitus, kus triksteriks kutsutud kunstnik pühitseb talle omases vaimukas laadis inimeste poolt alustatud aga seejärel kohe hüljatud argihetki.

Näitusel esitletud uus videoteos tõukub Richard Wagneri kuulsast „Valküüride lennust“. Seda ooperist „Nibelungide sõrmus“ pärit pala on kasutatud sadade filmide ja seriaalide dramaatiliseks illustreerimiseks. Säre videos põimub kontsertülesvõte Wagneri muusikat esitavast ERSOst jäädvustustega väikestest argihetkedest, mis on justkui tema varasemate esteetiliste masinate elulised analoogid.

„Kui ma peaksin ütlema, mida ma uurin, siis on selleks igapäevane maailm. Enamik ideedest on pärit väikestest tähelepanekutest. Näiteks see, kui külmal hommikul on asfaldil auto varju kujuga jääkirmelaiguke. Ma märgin üles asjad, mis on ratsionaalsest vaatepunktist ebavajalikud ning mis ajusse üldjuhul ei salvestu. Ja mõnikord käivituvad neist mingid tööd,“ kirjeldab Säre oma inspiratsiooni ja ainest.

Näituse kuraatori Siim Preimani arvates on Säre tööde fookus pööratud vaatajale, tema tähelepanu köitmisele ning talle kustumatu mälestuse loomisele: „Johannes on heatahtlik agent, kelle tööd tögavad võrdselt nii tõsise kunsti kui ka tõsise kunstinautija positsiooni. Sel korral ei püüa ta aga kedagi lõksu ja ei mängi ühtegi vingerpussi, vaid näitab meile paari seika sellistena nagu need talle mõnel õigel hetkel, õiges valguses ja meeleolus kogu oma ilus ja hiilguses näida võivad.“

Näitus on sündinud koostöös videoproduktsiooni kompaniiga Propapanda Productions ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Kolmapäeval, 13. detsembril kell 18.00 esitletakse Hobusepea galeriis näituse raames ilmuvat raamatut, kuhu on tekstid kirjutanud Marika Agu, Janar Ala, Johannes Lõhmus ja Siim Preiman ning illustratsioonid joonistanud Ann Pajuväli. Raamatu kujundas Studio Le60.

Johannes Säre (s 1983) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal, on tema loomingus tähtsal kohal interaktiivsed, vaatajat käivitavad installatsioonid, keelemängud ja sõnasõnalisus. Viimane isikunäitus “Sinise värvi superintelligentne varjund” Draakoni galeriis 2014. aastal. Samal aastal pälvis Köler Prize’i publikupreemia teose “Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku” eest.

Siim Preiman (s 1992) on Tallinnas paiknev kunstiagent, kes töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones ning peab rändgaleriid galerii. Viimane kuraatorinäitus Art Nõukase “Lost and Found” galerii galeriis 2017. aasta juulis.

Näitus jääb avatuks 18. detsembrini 2017.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tallinna Kunstihoone, Vannistuudio OÜ, Dreamland Home OÜ, Heidi Alba, Mihkel Alba, Kristiina Hansen, Taavet Jansen, Tamara Luuk, Taavi Suisalu, Ulla Säre, Mihkel Säre, Villem Säre, Kirill Tulin

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 16.12.2015 kell 18.00 avab Britta Benno (1984) Hobusepea galeriis isiknäituse „Rööprähkleja“.

Britta Benno on üks silmapaistvamaid Eesti noorte kunstnike hulgas, kes järjekindlalt joonistuse ja graafika vallas tegutseb. Benno otsib enda sõnul võimalusi, kuidas nüüdisajas neid meediume „elama panna”, kasutades videoinstallatsioonides füüsilise joonistuse ja projitseeritud animatsiooni koosmõju, jäädes praktikas sama ajal truuks ka traditsioonilistele trükitehnikatele. Teema, millega Benno juba mitmenda näituse raames tegeleb, on perekond ning kunstnikuna emaks või emana kunstnikuks olemine.
Käesoleva näituse pealkirjaks saanud sõnaühendi leidis Britta Benno veebilehest “Pere ja laps.ee“. “Rööprähkleja” tundus Bennole oma kolekõlalisuses täpse määratlusena tema enda elust: “Lisaks kahekümne kolmele rollile kodus, oman ameteid ka kunstiväljal. Neid kahte maailma ning rolle ühendades mängin antud näituseprojektis emaduse ja kodu korrashoiu märkidega kunstiformaadis,” selgitab ta.
Kaalukaima osa „Rööprähkleja” näitusest moodustavad ofordid ja akvatintad, mis on loodud fotolavastuste põhjal. Viimased on Benno kavandanud muuhulgas Raphaeli, Filippo Lippi, Elisabetta Sirani jt. kunstnike Madonnat lastega kujutavatele reprodele toetudes. Koduses keskkonnas, ehtsa segaduse keskel loodud lavastustes kasutab kunstnik modellidena iseennast ja lapsi ning fotograafiks abikaasat. Mis aga uhke ja tugeva ilmega ema ümber toimub, peaks hoopis ahastust tekitama. See elu on päris: lapsed nutavad, taustal köögis on pesemata nõude virnad, pliidi kohal kuivavad segamini läinud sokid ja pesumasin upub riietehunniku alla. Vaatamata sellele on Benno oma graafilistel lehtedel nagu emalik madonna, põrnitsedes näkku uudishimuliku vaataja südametunnistusele.
Teine keskne kujund “Rööprähklejas” on narts või lapp, mis esineb pliiatsijoonistustel, videoteoses ja objektidena. “Kui koledatesse asjadesse süvened, muutuvad nad ilusaks – ilusamakski kui lilled,” ütleb Benno. See lihtne kujund ei tähenda ainult koduseid maailmu, koristamist ja pesemist, vaid on ühtlasi ka üks graafiku vajalikke töövahendeid. Seega kuuluvad sarnased lapid kunstniku väärtusliku isikliku aja juurde tema ateljees ja omavad seal juba sootuks teistsugust tähendust.
Tasakaalu otsimine töö ja pereelu vahel kulmineerub kunstniku sõnul rõõmu ja ängi töödepaariga: „Joonistusele projitseeritud animatsioon tähistab helget kohta – rööprähkleja unistuste puhkehetke mere kaldal. Linoollõiketehnikas autoportree aga sümboliseerib seda kõige tumedamat nurka minu hinges, kui mõnikord ei tea enam rollide vahel laveerides, kes ma rööprähkleja, lõppude lõpuks olen.”

Laura Põld

Britta Benno on Tallinnas tegutsev graafik ja joonistuskunstnik. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna graafika erialal aastal 2011. Näitustel esineb alates 2005. aastast. Kunstiakadeemias on tema tööpraktika jätkunud juba mitmed aastad trükitehnikate ja joonistuskursuste läbiviijana. Lisaks akadeemiale on Britta Benno juba mõnda aega olnud ka kunstiõpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumi Kunstikoolis.
Kunstnikuna on ta osalenud mitmetes kunstirühmitustes, kureerinud grupinäituseid ja kunsti-üritusi ning asutanud iseseisva graafikastuudio Grafodroom, kus nii stuudio püsiliikmed kui ka külaliskunstnikud saavad vabas õhkkonnas töötada traditsiooniliste trükitehnikatega. Britta Benno on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Tema viimane isiknäitus „Võitlus tuuleveskitega“ toimus 2013. aastal Draakoni galeriis.

Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini 2016.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 13.01.2016 kell 18.00 avab Tõnis Saadoja (1980) Hobusepea galeriis isiknäituse „Etüüdid klaverile ja lõuendile“.

“Etüüdid klaverile ja lõuendile” on monokroomne vaikelude seeria, mis otsib tasakaalu maali kujutava, literatuurse ning materiaalse olemuse vahel.

Seda seeriat on kirjeldatud kui mõtlikku, krüptilist või eleegilist.
Kuigi autorina lasub mul tajutav kohustus tõlgendusruumis täpsustavaid osutusi teha, pean nentima, et täpse artikulatsiooni puudumine saatis maalide valmimist algusest lõpuni.

Klaveri peegelduva pinnaga seotud vaikeludes said kokku varem settinud ning töö käigus improviseeritud motiivid. Valitud esemete ühemõttelisele tähendusele eelistasin hargnevaid seoseid ning üksiku kaadri suhet suuremasse vaikelusse. Kruntimata lõuendile kantud pastoossed värvialad on kui sõna-sõnalt suuremast pildist välja rebitud tükid. Virtuaalse informatsiooni levialas muutub tume ristkülik ekraani võrdkujuks, maali füüsilist kohalolu hoiab meeles motiivide taustal hangunud ebasümmeetriline värvimass, mis kohati mõned sentimeetrid vaataja suunas astub.

Klaver on mängimiseks, lõuend maalimiseks, pildid vaatamiseks ning esemed kasutamiseks. Kujutatud asju, tegevusi ning nendest hargnevaid seoseid omavahel segades sain tulemuseks veel läbi mängimata kompositsioone.

Kui aja jooksul ei jää kujundist alles muud kui märkmed või lihtsad ülestähendused, siis “Etüüdid klaverile ja lõuendile” võtab kokku sõnastamata aistingud ning laiema emotsionaalse fooni, mis saatis selle seeria valmimist 2015. aasta esimeses pooles.“

Tõnis Saadoja

Näitus jääb avatuks 1. veebruarini 2016.

Kunstnik tänab Eesti Kultuurkapitali ja Rinaldo Production OÜ-d.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 03.02.2016 kell 18.00 avab Robin Nõgisto (1992) Hobusepea galeriis isiknäituse „Pildid Näituselt“.

Kuigi näituse pealkiri viitab vene helilooja Modest Mussorgski 1874. aastal kirjutatud klaveripalade tsüklile, saab sel näitusel näha muud kui rafineeritud „klaverimuusikat“. Klaver tõstetakse näitusesaalist välja ja sisse astub punk-bänd. Nõgisto rokib. Puhaste värvitoonide, optiliste mustrite ja psühhedeelsete tegelaste abil viib ta vaataja hiigellõuenditel omamütoloogilistesse maailmadesse:

„Põmm, põmm …. veri, reklaam, parim tomatiketšup.
Olen omadega perses, inimesed vahivad mind nagu rotti, nahkhiirt, rämpsu.
Aga seekord mu põlvkond langeb, sest ma avasin ukse, kuna ma avasin oma silmad ja vaatasin põrandale.
Ma võin ju olla hull ja laisk, aga mind see lõuend seal põrandal juba haneks ei tõmba.
Ma lasen su sisse ja ei luba sul kunagi lahkuda, sest ma kaotasin oma õige teeotsa juba kaua aega tagasi.
Nii et ära arva, et olen halb või hea.
Sest ma tahan sulle parimat ja ei paku sulle iial midagi muud.
Ma hoian kõike, mis on raske
Ma hoian kõike, mis on valus
Ma võtan kõik, mis võib sulle haiget teha
Isegi kui elu mulle julmalt tappa annab.
Ma ei taha üksik olla, palun tee minuga kaasa see reis aja ja ruumi kaugustesse.

Seal, kus sõnad lõppevad ja käed hakkavad vehkima ja miski ei tee end selgeks, saab selgeks, et maal on ülim.“

Robin Nõgisto

Näitus jääb avatuks 22. veebruarini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 25.02.2016 kell 18.00 avab Andres Lõo (1978) Hobusepea galeriis isiknäituse „Fantoomplatvorm“.

Andres Lõo: „Mõned neuroteaduse esindajad väidavad, et meil on kaks keha. Füüsiline ja fantoomkeha. Fantoomkeha on meie ettekujutus sellest, kuidas me keha eri osad tervikus toimivad. Siit ka fantoomjäseme fenomen, mida kogeb indiviid, kel amputeeritud näiteks käsi või mõni muu kehaosa. Ta “tunneb” puuduvat jäset. Selle kummitus nö elab.
Kaasaegse kunsti kontekstis saab fantoomjäseme mõistet kasutada metafoorina visionäärsele mõtlemisele. Peab leiduma viis kujutada ette sobiv, olmeulmeline tulevik, mis on juba homme täna. Kui me ei tea, mida me otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis selleks, et tema poole sirutada, kasutame oma ettekujutlusvõimet. Fantoomplatvormi. Fantoom-platvorm on sala-agenda – määratlematu, kuid instrumentaalne idee, mille poole ka iga kunstnik püüdleb. Fantoomplatvorm on metaruum, kuhu oma vahetu tuleviku projitseerime.“

Näitus jääb avatuks 14. märtsini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 16.03.2016 kell 18.00 avavad Art ja Helena Hobusepea galeriis näituse „Milleks meile küll see mäng?“.

A: „See on keeruline teema. Kõige kiiremad ja mitmekülgsemad oleme üksi, samas siis puudub otsene konkurent. Kahekesi olemise juures on huvitav teise inimesega võitlemine. Selles on kõige rohkem liikumist, emotsioone, higi ja pisaraid.“
H: „No me võtame seda suhteliselt pealiskaudselt mingis mõttes.“
A: „Selle pealiskaudsusega läksime ka eelmisel korral alt. Meie fookus muutus täiesti lõpuks. See ei ole otseselt halb, aga algne lähtepunkt oli kõnekam, huvitavam kui muusika emotsionaalsus ja ambivalentsus. Mäng on hea, aga oma fiktsioonis me peaks pigem asju ja mälestusi üle tootma kui vähem tegema.“
H: „See ongi mäng ju?“
A: „Jah, loodame, et see on meie esimene võit. Aga ma arvan, et nüüd on situatsioon teistsugune ja kõik teavad, et selle tänase mängu võidu puhul oleme kvalifitseerunud. Aga eks muidugi karunahka on veel vara hakata jagama. Täpselt nii nagu pole mõtet hakata arutama kõiki variante, millised tulemused võiksid olla siin.“
H: „Tahtsin veel ruttu vahele öelda, et mäng peab algama hästi. See annab kogu mängule teise hoo.“
A: „Ai, kahju – valesööt.“
H: „Aga täpselt nii algas ka eelmine kohtumine. Meie valesöödud, kiirrünnakud.“
A: „Väga ilus. Kindlasti üritab kumbki meist selles mängus rohkem enda peale võtta.“
H: „Ja, ai, see pall lendas nii kaugele nüüd…”

Art ja Helena on mõlemad õppinud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonnas. Koos töötavad nad alates 2015. aastast. Duosse kuuluvad Helena Keskküla ja Art Nõukas.

Näitus jääb avatuks 4. aprillini 2016.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 07.04.2016 on Hobusepea galeriis avatud Anna Škodenko (1986) isiknäitus „[väli] mis on peaaegu puhas“.

Anna Škodenko: „Näitus läheneb. Töö alguspunkt jäi ammu seljataha. Aeg saab otsa, pildid – valmis. Otsused tuleb „panna lukku“. Tahvlid lahkuvad ateljeest. Meievaheline lähedus muutub distantsiks. Minu pilk piltidele asendub teiste inimeste omadega.
Näitus “[väli] mis on peaaegu puhas” on jätk maaliseeriale ja väljapanekule „Prisoner’s Cinema“ (“Vanglakino”), eksponeeritud 2014. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud grupinäitusel „Can’t go on, must go on“ („Võimatu minna, kindlasti minna“), mis käsitles “vanglakino” nähtust. Mõistet, mida kasutatakse pikaajaliselt piiratud valguses / nähtavuses viibijate visuaalsete kogemuste kirjeldamisel ja uurimisel. “Vanglakino” tõestab inimeste suutmatust kogeda visuaalse informatsiooni puudumist. Seda teemat käsitledes kasutasin negatiivis kujutatud lumepilte, mis leidsin olevat dialoogis ja vastavuses “vanglakino” nähtusega.
Minu huvi teema vastu ja side sellega jätkub. Edasiliikumine selle suunas osutus aga hoopis pikaajaliseks ringihulkumiseks, mille kestel tundsin end ise lumes liikujana:

Täiesti puhas ühtlane väli. Silmad otsivad midagi. Keha jääb liikuma pigem kahtlustäratavas suunas, aga otse. Ainuke viide, ainuke “viga” selle puhtuse juures on minu enda jäljed, mis jäävad aga alati tahapoole. See sujuv liikumine jätkub seini, kuni lumemaastik saab otsa. Lumi sulab, kaob kõikide oma jäljedega (mitte ainult minu enda omadega ja mitte ainult loomulikel põhjustel).

Kõige selle peale mõeldes hakkas mind huvitama haavatavuse, kaotsimineku aspekt. Seisundid, mõtted, valikud, veendumused või eelistused pole universaalselt põhjendatud. Nad ei püsi. Midagi muutub, midagi kaob – vahest tundub, et kõik.
Ma üritan midagi jäädvustada, meelde jätta, paika panna, fikseerida. Pildistamine, joonistamine, kirjutamine siin ei tööta. Pigem vastupidi: see kõik aitab asjadest lahti saada, neid ära unustada. Ainuke võimalik jõu- ning tahtepingutus on tähelepanu, mida asjadele ja nähtustele pööratakse: valmidus, soov märgata, vastu võtta ja tõenäoliselt – hiljem seda ka kaotada.
Joonistasin (kuid tahan siiski öelda “maalisin”) kriidiga standartsetele mustadele kriiditahvlitele. Kandsin kriidikihi, siis hajutasin, siis kustutasin, vaatasin ning alustasin otsast peale – valge tolmu katkestatud kiht. Kas on üldse võimalik, et sellised pildid saavad valmis? Seekord võib-olla mitte. Peaaegu. Midagi jääb õhku rippuma. Alguse ja võimaliku lõpu vahel, kergesti haavuv ja haavatav.“

Näitus jääb avatuks 25. aprillini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 28.04.2016 on Hobusepea galeriis avatud Marge Monko isiknäitus “Puusad ei valeta”.

Näitusel on võimalik näha kunstniku viimase aasta jooksul valminud töid, mille läbivaks teemaks on iha koreograafia ja selle taasesitamine piltide kaudu.

Väljapaneku juhatab sisse installatsioon, mille peamiseks kujundiks on ekraanitõmmis 1982. aasta Jane Fonda aeroobikavideost. Selle pealkiri Jane Fonda’s Workout viitab treenimis-tööle, mille tsükkel sarnaneselt hooldamis- ja kodutöödele on lõputu. Veneetsia-tüüpi akendega treeningruum ja Fonda värvilisest lycrast aeroobikariided on üks eredamaid läänelikku elustiili sümboliseerivaid elemente, mida kunstnik oma lapsepõlvest mäletab.

Näitusel saab näha ka fotoseeriat “Kümme läbi kümme”, milles kasutatud kujutised on pärit käekellade reklaamidest ning videot “Kallis D”, mille teemaks on tänapäevased armastuse avaldamise viisid.

Olete oodatud näituse avamisele 28. aprillil kell 18.00.

Näitus jääb avatuks 16. maini 2016.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja OUTSET Eesti.

Tänud: Mikk Heinsoo, Laura Marmor, Johannes Säre, Toomas Täht, Benjamin Verhoeven, Reimo Võsa-Tangsoo, Valge Kuup OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 18.05.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Taavi ja Toomase kevadnäitus.

Küsimuste korral palume pöörduda autorite poole: Taavi Piibemann +372 55 640 998 ja Toomas Thetloff +372 55 637 827.

Taavi Piibemann ja Toomas Thetloff on kunstnikud.

Näitus jääb avatuks 6. juunini 2016.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 09.06.2016 kell 18.00 avab Anu Vahtra (1982) Hobusepea ja Draakoni galeriis isiknäituse „Fakt ruumis. Näituste järel“.

Anu Vahtra on Eesti noorema põlvkonna kunstnik, kelle autoripositsioon seisneb kohaspetsiifilisusele ja ruumi olemusele orienteeritud küsimustega tegelemises ning selle loovas artikuleerimises. Tema installatsioonid, mis sageli toetuvad fotograafiale, lähtuvad ümbritsevast ruumisituatsioonist ning haaravad ruumi endasse, muutes selle nii teose sisuks kui vormiks. Vahtrat huvitab võimalus ruumi aktiveerida lihtsa ning otsese žesti läbi. Ta töötab reeglina juba olemasolevate komponentidega, tihti on tööprotsessi alguspunktiks antud ruumi arhitektuuriline eripära, ajalooline või kontekstuaalne aspekt. Kahte galeriipinda hõlmav installatsioon “Fakt ruumis. Näituste järel” on mõtteliseks jätkuks Vahtra varasematele, näituseruumiga tegelevatele teostele.

Anu Vahtra on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias (Bergen, Norra) ning Gerrit Rietveldi Akadeemias (Amsterdam, Holland). Vahtra on esinenud isikunäitustega Hollandis, Saksamaal ja Ungaris, on osalenud mitmetel rahvusvahelistel grupinäitustel ning väljadeülestes koostööprojektides. Anu Vahtra on Lugemiku kirjastuse ja raamatupoe üks asutajatest ning Köler Prize 2015 grand prix laureaat. Anu Vahtrat esindab Chimera-Project galerii (Budapest, Ungari).

www.anuvahtra.com

Näitus jääb avatuks 25. juunini 2016.

Tänud: Valge Kuup, Neeme Külm, Villem Säre, Siim Soop, Indrek Sirkel, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriides toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates kolmapäevast, 29.06.2016 on Hobusepea galeriis avatud Ede Raadiku (1989) isiknäitus „kindlasti ei peaks keegi suvaliselt töösse suhtuma, eriti SINA…“.

Ede Raadik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna, omandanud 2013. aastal bakalaureuse- ja 2015. aastal magistrikraadi. Ta on osalenud Tallinna XVI Graafikatriennaali „Kirjaoskus – kirjaoskamatus” näitustel Rundum artist-run space’is ja Kumu kunstimuuseumis (2014), Rundumi Fotokunstimessil „Näitamiseks / Müümiseks“ (2014) ja Eesti Fotokunstimessil (2015). Ede Raadiku eelmine isiknäitus „Mina ja minu kujuteldavad sõbrad” toimus Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis käeoleva aasta kevadel.

Ede Raadiku loomingut iseloomustab intellektuaalne, rõhutatult kuiv ja samas poeetiline lähenemine teemale. Ta töötab seeriatena ja tema tööd kujutavad tihtipeale skeeme ja tabelid, milles esitatakse statistikat süsteemide kohta, kus alati eksisteerib tundmatu, viidates nii absurdsusele ja võimalusele esitatut umbusaldada. Ede Raadik topeltkehastub oma loomingus kord kalkuleerivaks statistikuks, kord subjektiivseks kogejaks.

Avatava näituse juhatab kunstnik sisse argisituatsioonist pärit kõnekeelse tsitaadiga ning jätkab omapoolse napisõnaliste kokkuvõttega: „”…alati on kollektiivides tublimad ja mitte nii tublid inimesed, kindlasti ei peaks keegi joonduma halvemuse järgi vaid vastupidi eeldaksin, et SINA hoiad lippu kõrgel ja teised püüdlevad selle poole, SINA oled meil parim töötaja hetkel. Tubli!”
Näitusel on väljavõtted aasta jooksul valminud kahest mahukast seeriast “kas siis cv keskuses on kuulutusi ka VÄ?*“ ja “pudelid [kast tühi – karp täis / alus tühi – alus täis]“, mille algelementideks on vastavalt numbrid ja tähed. Toetun enda töökogemusele kaubapaigutajana, sealset tööruumi organiseerivatele ning seal kehtivatele printsiipidele ja väärtussüsteemidele.

* karjatas üle kogu varahommikuse Prisma kaaskaubapaigutaja, kuuldes, et õppisin kunsti, mille peale pidin alistunult vastama, et ei, ei ole… “

– Ede Raadik

Näitus jääb avatuks 18. juulini 2016.

Tänud: Marko Nautras, Mati Raadik, Allan Lainevool.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 20.07.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Kaili-Angela Konno (1970) isiknäitus „Suletud alad”.

Käesolev näitus koosneb autori sõnul maalidest, fotodest ja galeriiruumi hõlmavast installatsioonist, mis kokku moodustavad mõttelise terviku. Kaili-Angela Konno: „Algus kogunes erinevatest allikatest. Minu lähedalt ja kaugemalt hakkas ühel hetkel kaduma inimesi, keda lõplikku lahkumise tõttu ei saanud enam näha ega kuulda mujal, kui mõtetes, piltidel või unedes. Tekkisid alad, mis olid siinsamas, lähemal, kui võimalik, aga ligipääsmatud. See, et kadunud maailmu kogunes mõne aja jooksul mitmeid, tegi minus võimalikuks tunde, et kõik on kogu aeg üheaegselt olemas. Jagatud elud ja surmad kattusid, peegeldusid, vahetasid värvi, aga jäid lõpuni eraldatuks. Liblikatiiva sarnase sirmi taha moodustus omaette paik. Kättesaamatus teravdas taju ja muutis olemise usaldavaks. Ja lihtsaks. Hirm muidugi jäi.“

Näitus jääb avatuks 8. augustini 2016.

Tänud: Tohisoo mõis / Kohila Koolituskeskus, Siim Soop, Maiu Mooses

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 10.08.2016 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Aksel Haagenseni (1993) isiknäitus „Kaadrist väljas“.

Hobusepea galeriis avataval näitusel eksponeerib Haagensen foto- ja videotehnikas teoseid ning juhatab näituse sisse järgnevalt: „Enamus foto sisust asetseb kaadrist väljas. Konteksti ja eelnevate teadmisteta on kujutis tühi. Taasluues ning -lavastades fotol oleva algupärasest füüsilisest kontekstist vaba stseeni, hargneb foto tõesus lahti ning ilmneb selle lavastatus. Isegi kui fotograaf ei käitu otseselt režissöörina, asetab kaamera kindla raamistikuga kahedimensiooniline pilt stseeni lavale, kus olukord mõjub võltsina ja reaalsusest kaugena. Ometigi tuletame sellest reaalsuse koopiast, varjust või killust kogu pärismaailma olemuse ning tihti saab sellest killust reaalsus ise, sest ega maailma nagu fotod seda esitavad ei ole kunagi sellisel kujul olnudki. Seda inimest, seda tegu, seda sündmust, seda kohta või seda aega ei ole kunagi eksisteerinud sellisena nagu me teda fotol näeme, aga me usume, et fotod kajastavad neid erapooletutena, objektiivsetena ning tõestena.“

Näitus jääb avatuks 29. augustini 2016.

Tänud: Hanno Padar, Liina Raat, Hans Johannes Preegel, Karl Eerik Luigend, Timo Einpaul, Agnese Pundiņa, Greg Marinovich, Contact Press Images (Jeffrey Smith), Scanpix Baltics OÜ, National Galleries of Scotland / Šoti Rahvusgaleriid, J. Paul Getty Museum / J. Paul Getty Muuseum, Artistic OÜ, Reimo Võsa-Tangsoo, Liina Siib, Toomas Seppel, Keiu Krikmann, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 21.09.2016 kell 18.00 avavad Erno Enkenberg, Matti Vainio ja Kari Vehosalo Hobusepea galeriis näituse “Hüpnoos”.

Näitust tutvustavas tekstis kirjutavad kunstnikud: „Hüpnoos on inimteadvuse seisund, mis hõlmab fokusseeritud tähelepanu, vähendatud perifeerset teadlikkust ning kõrgendatud võimet vastata sisendusele.

Sotsiaalses reaalsuses puutuvad inimesed kokku erinevate asjaolude ja väljavaadetega infoväljal, mis lõpuks mõjutavad meie isiklikke lootusi ja unistusi. Meie alateadvus reageerib igapäevaelu poolt pakutavale, olgu need siis asjad või uskumused. Tihtipeale viib see meid segadusse ja me ei tea, mis on parim meile endile, meie sõpradele ja maailmale.

Inimesed on segaduses, kuna võimu jaoks on segadus kasulik. Tundub, et ühiskonnaliikmed toimivad autopiloodil, millest on end raske välja lülitada, ent kerge juhtida lasta. Me oleme altid sisendusele. Seega võib võimu vaadelda kui patoloogilist geeni, mis rikub meie lootusi ja unistusi, kui maailm ei vasta meie isiklikele ihadele.

Meie näituse teema on välja kasvanud ühisest huvist inimese ja inimlikkuse vastu. Kunstnikena oleme ühinenud tänu humanismi traditsioonile, empaatiale ja hoolivusele teise inimese vastu. Meie loominguline strateegia seisneb sotsiaalse reaalsuse uurimises ja selle tõlkimises emotsionaalselt kõnekasse visuaalsesse keelde. Sel viisil mõistetav kunst ei ole pelk esteetiliste väärtuste peegel, vaid pigem laiendatud mõtlemise viis, kus abstraktne sotsiaalne reaalsus võtab jagatava ja arutletava vormi. See omakorda võimaldab meil paremini mõista alatasa muutuvat maailma.“

Näitus jääb avatuks 10. oktoobrini 2016.

Näitust toetab FRAME – Contemporary Art Finland.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 12.10.2016 kell 18.00 avab Jass Kaselaan (1981) Hobusepea galeriis isiknäituse “Vaikelu”.

Jass Kaselaant võib kahtlemata pidada üheks Eesti noorema põlvkonna tunnustatumaks skulptoriks. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli, Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri osakonna magistriõppe ja on täiendanud end Imatra Kõrgemas Kunstikoolis ja Berliinis, Emil Holmeri ja Veronica Brovall´i ateljees. Jass Kaselaanele on omistatud Köler Prize’i peapreemia (2014), Kristjan Raua preemia (2014) ja Anton Starkopfi nimeline skulptuuri aastapreemia (2011). Hiljutistest mahukatest näituseprojektidest tasub esile tõsta isiknäitust „Majakas“ Tallinna Linnagaleriis ja Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis ning installatsiooni „Nukkude väljak“, mis valmis Köler Prize’ nominentide näituse jaoks (2014), eksponeeriti seejärel Läti Kunstimuuseumi kooseisu kuuluvas Arsenālsise näitusepaigas Riias ning asub alates käesolevast aastast Kumu Kunstimuuseumi siseõuel. Jass Kaselaane projekte iseloomustab installatsioonide totaalsus, mis on samas läbi mõeldud pisimagi detailini, arvestades valitud teemat ja projekti toimumispaigana kasutatavat ruumi.

Jass Kaselaan: „„Vaikelu“ inspireerivaks materjaliks on muld. Muld on maakoore pindmine kiht, mis koosneb mineraalidest, orgaanilisest ainest, veest, õhust ja elusorganismidest. Tegemist on kompleksse, suuresti varieeruva elukeskkonnaga. Mullal, mida loetakse taastumatuks loodusvaraks, on inimühiskonna ja looduse toimimise aspektist lähtudes väga palju tähtsaid ülesandeid ja funktsioone. Esmalt seostub muld toidu ja biomassi kasvatamisega ning metsa majandamisega, kuid mullal on ka väga tähtis roll aineringluses puhvri, säilitajana ja muundajana. Muld seob ja filtreerib vett, süsinikku, ja lämmastikku, omab võimet reostusega hakkama saada ning hävitada haigusetekitajaid. Muld on elupaigaks ja geenivaramuks suurele hulgale mikroorganismidele ja bakteritele, mille liikidest tuntakse tänaseks vaid väheseid. Mulla tähtsust on postindustriaalses ühiskonnas alahinnatud. Muld on füüsikaliste ja keemiliste omadustega substants, kuid argise pilguga vaadeldes on see jäänud nähtamatuks.
Rääkides mullast, ei saa rääkimata jätta elust ja surmast. Muld seob elusaid ja surnuid, perekonda ja maad, räägib inimeseks olemise bioloogilistest paratamatustest.“

Näitus jääb avatuks 31. oktoobrini 2016.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 03.11.2016 kell 18.00 avab Kristi Kongi (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse “Kas oled end näinud?”.

Kristi Kongi nimi ei vaja siinsele kunstipublikule eraldi tutvustamist. Tegemist on kahtlemata ühe väljapaistvama ja aktiivsema noorema põlvkonna maalikunstnikuga. Kristi Kongi on lõpetanud 2008. aastal maalingute osakonna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja kaitsnud 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi. 2007. aastal viibis ta välisõppes Lahtis, Soomes. Ta on pälvinud Noore Kunstniku preemia (2011) ja Sadolini kunstipreemia (2013). Tema viimaste aastate ülesastumistest meenuvad esimesena isiknäitus „Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel“ Tallinna Linnagaleriis ja mastaapne väljapanek grupinäitusel „Can’t go on. Must go on“ / „Võimatu minna. Kindlasti minna“ Tallinna Kunstihoones (mõlemad 2014). Käesoleval aastal on Kristi Kongi nimi olnud fookuses eelkõige seoses kandideerimisega kaasaegse kunsti preemiale Köler Prize. Kristi Kongi maaliinstallatsioon „Pilk läbi pisarate“ preemia nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis oli täiuslik vahekokkuvõte kunstniku senisest, värvi- ja ruumiuuringutele keskendunud loomingust. Ka oli Kristi Kongi esitatud üheks tänavuse Konrad Mäe preemia ja medali kandidaadiks.

Kunstiteadlane Kati Ilves on kirjutanud tema loomingu kohta: „Kristi Kongi keskendub oma töödes värvile, valgusele ja ruumile, teostades maale sageli installatiivselt või kohaspetsiifiliselt. Tema töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit. Kasutades maaliinstallatsioonides materjale nagu pleksiklaas, puit, kile jmt ning integreerides keskkonda video, laseri või heli, muudab Kongi teosed dünaamilisteks ja muutlikeks.“

Oma värske, Hobusepea galeriis avatava, näituse võtab kunstnik kokku sõnadega: „Näitus on galeriiruume täitev terviklik maaliinstallatsioon. See koosneb viimastel aastatel kogutud mustritest, mis on pärit mingit sorti pakenditelt näiteks: kilekottidelt, lille- ja kingipaberitelt.
Iga detail on osaks loo moodustumisel, mida aitab luua mäletamine. Aeg koosneb erinevatest märksõnadest ja tundmustest. Oluliseks märksõnaks, miks mind hakkasid pakendid huvitama, on varjatud olek. Iga pakend sisaldab endas midagi. On mõeldud kellelegi või on kelleltki. Mõni ese selle paki sees omab kindlat funktsiooni. Või siis näiteks lilled, mis lõpuks tegelikult närtsivad ja kaovad. Ja see paber, mis on lillede ümber jääb alles. Mõnest maalist kumavad läbi asjade varjud, mis kohati abstraktse, kohati reaalsena võiksid anda märku olemasolust. Selle näituse juures olen mõelnud võibolla kõige rohkem olemasolemisele. Sellele mõtlemise tingib kindlasti kõik, mis meid ümbritseb. Mustrid ja värvid aitavad natuke peita seda, mida päriselt ei taha näha või tunda. Samas aitavad nad kaasa endast mõtlemisele.“

Näitus jääb avatuks 21. novembrini 2016.

Kunstnik tänab: Ahti Lill, Tiit Kongi, Taavi Suisalu, Anna-Kai Tõrs

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja „Vana Tallinn“.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

www.kristikongi.com

Kolmapäeval, 23.11.2016 kell 18.00 avab Paul Rodgers (1953) Hobusepea galeriis isiknäituse “Vaikne elu ja tuuleveskid”.

Paul Rodgers saabus taasiseseisvunud Eestisse 23 aastat tagasi, eesmärgiga luua eesti ja inglise kunstnike koostööprojekte. Nüüdseks on Paul Rodgers Eestis oleku aja jooksul kureerinud mitmeid näituseprojekte siin ja välismaal, loonud skulptuure, videosid ja tegelenud performance´iga. Rodgers kuulub kunstnike gruppi „Eesti Energiad“ koos Jüri Ojaveri ja Jaan Toomikuga; on koos Jaan Toomikuga kureerinud projekti „Kananahk“ ja Mohni ning Viinistu rahvusvahelisi kunstifestivale. Ta on töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas, metallikunsti osakonnas ja skulptuuri osakonnas.

Paul Rodgers:
„Käesoleva näituse tööd said tõuke natüürmordi aspektidest. Kuna traditsioonilises mõttes sisaldab natüürmort inimese surelikkust meeldetuletavat elementi, siis nüüd olen ma selle mõiste ümber pööranud nii, et surmas sisalduks elu element. See võib olla eksistentsiaalne lähenemine, mis kaasab vananemisprotsessi, seksi ja surma. Antud elemendid on sulandatud narratiivi, mis on seotud varajase mäluga ning tuuleveski sümboliga, mis tõlgendab seda kui kella, antud kontekstis seisvat kella. Olen üritanud kokku viia oma joonistamisprotsessi vahetust ja objektide loomist – nii et mõnes mõttes on need tööd mulle tavapärasest esteetilisemad.“

Näitus jääb avatuks 12. detsembrini 2016.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja ArtPrint.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

http://paulrodgers.eu/

Kolmapäeval, 31.08.2016 kell 17.00 avab Lauri Koppel (1986) Hobusepea galeriis isiknäituse “Eesti Maaehitus 1975-1986”.

“Lõpuks pole maakera üldsegi vana ja pole näiliselt veel kunagi õigesti käima peal olnud.”
Robert Musil. Omadusteta Mees

Lauri Koppel (s 1986 Tallinnas) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide graafika eriala magistratuuri 2012. aastal. Lauri on kunstnik ja trükimeister graafikakojas Ubunoir.
Näituseprojektis “Eesti Maaehitus 1975-1986” on kunstnik võtnud endale ülesandeks realiseerida võimalikult autentselt mõned viimaste aastate unenägudes nähtud kunstiteosed. Tulemuseks on paranoiline ja subjektiivne kunstiajalugu, mille on loonud alateadvus, aeg ja mõju avaldanud visuaalne kunst, mis pärineb valdavalt nõukogudeaegsetest raamatuillustratsioonidest ja tarbegraafikast.

Näitus jääb avatuks 19. septembrini 2016.

Tänud: Gudrun Heamägi, Gennadi Baranov.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 07.01.2015 kell 18.00 avab Armands Zelchs (1978) Hobusepea galeriis isiknäituse “Trails of Fading Landscapes” / “Hajuva maastiku jäljed”. Näituse kuraator on Kirke Kangro.

Armands Zelchs on lõpetanud Läti Kunstiakadeemia visuaalkommunikatsiooni eriala ja õppinud Berliini Kunstiülikoolis (UdK) vabade kunstide teaduskonnas. Kunstnik töötab põhiliselt objektidega ning tema uurimisalaks on inimtaju ja selle piirid. Alates 2007. aastast on Zelchs osalenud mitmel rahvusvahelisel kunstinäitusel nii Lätis kui ka mujal Euroopas. Tema töid on näidanud Malmö Konsthalle (näitusel “24 Spaces – A Cacophony”), Stiftung akku Emmen galerii Šveitsis, Städtische Galerie Bremenis, Saksamaal ja Moskva Moodsa Kunsti Muuseum. Varasemad olulisemad isinäitused “Escape Attempt” (2009) ja “That which not which is. The name of that is known” (2011) on toimunud Riias, kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses. Eesti kunstipublik on tema töid näinud näitusel “Kättemaks“ / „Revenge” (Tallinna Kunstihoone, 2010) ja “Skulptuur on ruum“ / „Sculpture is Space” (Hobusepea galerii, 2013).

Armands Zelchsi huvitab objekti olemasolu – selle kontseptsiooni sünd ja teke, ruumilised ja olemuslikud piirid, selle vastandid ja ümberpööramise võimalused. Kas ese või asi on identifitseeritav materiaalselt, kontseptuaalselt, funktsionaalselt, vormiliselt.
Avatav näitus püüab objekti määrata selle puudumise kaudu – läbi tühiku, mida selle vorm ruumi lõikab. Hääbuv maastik laseb meil imetleda üleliigse ruumi ilu ja moodustubki tarbitava objekti ülejäägiruumist. Näituse subjekt ja objekt on monument tühjast kohast: objekti ja ruumi omavaheline keeruline suhe laseb meil nautida ülimalt funktsionaalse vormi loetamatuks muutumist. Sarnaselt võiks ette kujutada sõnavahe tekstis, mis on iseseisvunud ja eraldatud oma kontekstist – kuid jääb siiski lõplikult määratuks ja infekteerituks selle teksti sõnade anatoomiast. Näeme sündmuse jälgi ja võime ainult teha oletusi algteksti kohta – esiplaanil on objekti poolt haavatud / retsitud / loodud tühiku vabanemine ja iseseisvus. Märgistatud tühik, nähtav tühik.

Näitus on avatud 26. jaanuarini 2015.
Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.

www.zelchs.com

Kolmapäeval, 28.01.2015 kell 18.00 avab Peeter Allik (1966) Hobusepea galeriis isiknäituse “Hobuse pea”.

Peeter Allik esineb näitustel alates 1980.-aastate lõpust. Ta on Kursi koolkonna asutajaliige, Ado Vabbe ja Konrad Mäe nimeliste preemiate laureaat. Produktiivne kunstnik, kelle arvel on üle 30 isiknäituse, tema välisesinemiste ja -preemiate nimekiri on pikk ja aukartustäratav.

Avataval näitusel eksponeerib kunstnik valikut viimastel aastatel valminud suureformaadilistest maalidest, mida iseloomustab alliklik hullus ja iroonia.

Peeter Allik:
„Lõpuks ometi on saabunud see tore päev, mil suurepärases galeriis Hobusepea saab näha näitust „Hobuse pea“. Väljas on mu paari viimase aasta suured pildid. Kaks alustatud seeriat – „Visuaalne mölapidamatus“ ning „Lipud–vapid“.
Mõlemad seeriad on tehtud rahu ning igavesti kestva progressi hüvanguks maailmas. Nagu ikka, loon erinevaid koleolukordi, hingematvat ilu, kõikehõlmavat õnnetunnet ja füüsilist rahuldust. See ju ongi kunsti eesmärk ja kontseptsioon, kas pole!

Seerias „Lipud-vapid“ süvenen heraldika imepärasesse maailma, kus maakera on kujutatud sama suurena kui lõvi, lõvi ise on sama suur kui tammeleht ja päikese peale on tätoveeritud kalashnikovi automaat. Meeldiv keskkond Veidrakunsti austjaile, küünikuile ja ka lootusetuile naivistidele. Maharaiutud hobuse pea, kui selle näituse universaalne universumi sümbol – märk inimolemuse radikaalsest vaoshoitusest, mis olles ka oma detailides ilmselgelt kallutatud rahvuskehandi pikendus, võib samas anda igaühele oma. Nagu iga pilt, iga kujund annab sõnumile jõu.

Seeria „Visuaalne mölapidamatus“ on hulk suures formaadis pilte, mis ohjeldamatult jutustavad ja kirjeldavad lugusid meie toredast tänapäeva ühiskonnast ja inimkultuurist. See on gigantne ponnistus kirjeldada maailma tema mitmekesisuses ja avada samas ka salapärane uks inimhinge lõputute rikkuste juurde.
Lõpetage ükskord see vastik salapäratsemine ja oma ninas urgitsemine! On suurte tegude aeg!“

Näitus on avatud 16. veebuarini 2015.

Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 18.02.2015 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Anna-Stina Treumundi ja Stacey Koosel’i kureeritud grupinäitus “Pussy Envy”.

Näitusel osalevad 11 naiskunstnikku Eestist, Soomest, Rootsist, Portugalist ja Suurbritanniast: Annika von Hausswolff, Carla Castiajo, Eva Mustonen, Katarina Meister ja Lylian Meister, Kristin Reiman, Liina Pääsuke, Mare Tralla, Mari-Leen Kiipli, Sadie Lee, Valpuri Kalma.

Näituse pealkiri „Pussy Envy“ on kummardus feministliku ja queer-art pioneeri Sadie Lee ikoonilisele maalile „Venus Envy“. Maali esmaesitlus toimus Sadie Lee esimesel ühe-naise-show’l 1994. aastal Manchester City galeriis osana „It’s Queer Up North“ festivalist. Slängitermin „pussy envy“ viitab „üsakadedusele“ – see on feministliku psühholoogia valda kuuluv termin, mille lõi Karen Horney (1885-1952). Uus-freudiaanlikud psühholoogid on väitnud, et võimas psühholoogiline ebakindlusetunne ehk „üsakadedus“ esineb meeste juures sagedamini kui „peenisekadedus“ naiste juures.

Näitus „Pussy Envy“ ühendab viimased kaks dekaadi feministlikku kunsti ja naiskunstnikke, seda nii rahvusvaheliselt kui ka lokaalselt. Ehkki taiesed lähtuvad erinevatest esteetilistest, feministlikest, queer- või reflektiivsetest lähtepunktidest, uurivad nad üheaegselt seksuaalsuse ja soo ning naiste esitlemistemaatikat.

Kolmapäeval, 04.03.2015 kell 17.00 toimub LadyFest Tallinn 2015 raames vestlusring Sadie Lee’ga.

LadyFest Tallinn on mittetulunduslik festival, mida korraldab feministide ja queer-aktivistide avatud võrgustik. Igal aastal toimuv rahvusvaheline festival seisab kodanikuaktiivsuse edendamise eest, korraldab töötubasid ja vestlusõhtuid, ning julgustab läbi viima kultuuri- ja kunstipraktikaid.

Näitus on avatud 9. märtsini 2015.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Rootsi Suursaatkond Tallinnas.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Annika von Hausswolff (1967) on üks Skandinaavia tuntumaid kunstnikke, keda tuntakse kui kunstnikku, kes viis fotokunsti Rootsi kultuurikaardile. Tema kontseptuaalset ja feministlikku loomingut on esitletud rahvusvahelisel areenil alates 1990ndate keskpaigast. 1999. aastal esindas Hausswolff Rootsit Veneetsia biennaalil. Hetkel töötab ta professorina Göteborgi Ülikooli fotograafiaosakonnas.

Carla Castiajo (1974) väljendusvahendiks on ehtekunst, mida ta on õppinud ja ka õpetanud. Lõpetanud kaunite kunstide magistrantuuri Stockholmi Konstfackis, õpib ta praegu Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris. Tema uurimistöö teemaks on: ”Karvad:puhtus või promiskuiteet? Karv ehtekunsti materjalina, selle tähendus ehtekunstis ja kunstis laiemalt”.
Carla Castiajo on töötanud õppejõuna Beaconhouse Riiklikus Ülikoolis (BNU) Pakistanis, Oakham School’is Inglismaal, Portugali Kunsti ja Disaini Ülikoolis (ESAD) ja Eesti Kunstiakadeemias. Ta on esinenud mitmetel rahvusvahelistel näitustel.

Eva Mustonen (1986) on õppinud Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonnas ja Göteborgi Disaini ja Rakenduskunsti Kõrgkoolis, mille lõpetas magistrikraadiga 2012. aastal. Praegu õpib ta Tartu Ülikoolis semiootikat. Peale tikkimise ja kudumise meeldib Evale väga ehitada, kuigi ta seda eriti ei oska, aga just seepärast ongi see lõbus.

Katarina Meister (1990) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe maali erialal ja jätkab õpinguid magistriõppes. Aastatel 2011-2012 õppis ta Londonis Central Saint Martins’i kunsti- ja disainikoolis. Tal on olnud neli isiknäitust ja ta on osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis, Suurbritannias, Hispaanias ja Leedus.

Lylian Meister (1966) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunstnikuna aastal 1989. Ta on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis ajalugu ja kultuurilugu ning Räpina Aianduskoolis maastikuehitust. On töötanud disainerina ettevõttes ARS, vabakutselise kunstnikuna, ajakirjanikuna ja õppejõuna EKA-s. Hetkel juhib EKA disainiteaduskonda ja enda ettevõtet „Terra Magica“. On osalenud näitustel Eestis, Soomes, Rootsis, Norras, Venemaal, Leedus, Inglismaal ja Portugalis. Tema töid on avalikes kogudes Eestis ja Norras ning erakogudes Euroopas, Austraalias, Jaapanis, Indias ja USA-s.

Kristin Reiman (1992) õpib Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni- ja skulptuuri osakonnas. 2014. aastal oli ta Erasmuse programmi vahetustudeng Antwerpeni Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias.

Liina Pääsuke (1991) õpib Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Ta on osalenud grupinäitustel alates 2012. aastast ning tal on olnud kaks isiknäitust – korterinäitus “Ei-ütlemise praktika” oma kodus 2013. aasta oktoobris ja veebinäitus “Nurgake valgustatuse ootamiseks” 2013. aasta novembris.

Mare Tralla (1967) on Eesti feministliku kunsti pioneer. Ta omandas magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia maali osakonnas ja Westminsteri Ülikoolis Londonis. Alates 1996. aastast elab ja töötab Londonis ja Tallinnas.

Mari-Leen Kiipli (1988) kaitses bakalaureusekraadi Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonnas. Hetkel omandab magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Tema töid on näidatud Rundum Showcase’i raames Manifesta kõrvalprogrammis Peterburis 2014. aastal.

Sadie Lee (1967) on tunnustatud Briti LGBT-kunstnik, kelle figuratiivsed maalid uurivad soopoliitikat. Lee on õppinud Epsomi Kunstikoolis ja Hackney Instituudis. Ta on töötanud moodsa maali lektorina Londoni Rahvuslikus Portreegaleriis, DJ’na Põhja-Londoni klubis „Lower the Tone“ ja on bändi Spinster solist.

Valpuri Kalma (1987) lõpetas Helsingi visuaalkunsti kooli 2007. aastal. Ta tegutseb queer/fetish/HLBTI-kunstnikuna, keda kutsutakse ka postmodernistlikuks Tom of Finland’iks.

Anna-Stina Treumund (1982) õpib Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes ja uurib queer’i heteronormatiivset kultuuri. Treumundit huvitab queer-naiste ja feminismi nähtavuse dokumenteerimine foto- ja videomeediumi kaudu. Ta on üks esimesi Eesti kunstnikke, kes on end identifitseerinud lesbina ja on oma sellealast rolli ja positsiooni Eesti ühiskonnas seletanud läbi oma kunsti. Viimastel aastatel on kunstniku huviorbiidis olnud SM kultuur ja selle elemente on näha ka tema töödes.

Stacey Koosel (1982) õpib Eesti Kunstiakadeemia disainiosakonna doktoriõppes. Tema doktoritöö pealkiri on “Sotsiaalmeedia mõju identiteedile: iseenda korduv läbivaatamine”. Tema uurimus kaasab meediaökoloogiat, digitaalkultuuri ja kaasaegset kunsti. Koosel on avaldanud artikleid rahvusvahelises meedias ning kunstiajakirjanduses ning kureerinud näituseid Eestis, Saksamaal ja Hispaanias.

Reedel, 13.03.2015 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna ühisnäitus mis analüüsib kaasaegse ning traditsioonilise graafika identiteeti ja puutepunkte ümbritsevaga. Näituse kuraatorid on Ats Nukki, Mari Prekup ja Ede Raadik. Näitusel osalevad: Diana Ambos, Merilyn Anvelt, Britta Benno, Josefien Cornette, Jenny Grönholm, Eva-Lotta Künnap, Oliver Laas, Karin Link, Anete Lomp, Marita Lumi, Ats Nukki, Mari-Liis Oksaar, Alina Orav, Urmas-Ott, Ann Pajuväli, Mark Antonius Puhkan, Mari Prekup, Irma Isabella Raabe, Ede Raadik, Elise Tragel ja Emeric Weber.

Kas aastal 2084. on meil üldse Eesti Kunstiakadeemias estampgraafikates möllamist ja lõhnavas ning kleepuvas värvis käsitsi tegemist? Kas tänase päeva kaasaegse graafika lipukandja – digitrükk, sellisel kujul nagu me täna seda teame, on elujõuline või sulanud ühte foto ja graafilise disainiga – ? On see steriilne sisult või välimuselt? Või saab olema tegemist millegi sootuks ulmelisega…

Graafika kõige elementaarsemaks ühikuks on reprodutseeritav jälg mingil pinnal. Ühelt poolt on graafilise jälje näol tegemist pideva mehhaanilise kordusega, mis täiuse saavutamisel kaotab oma loomise ajaloolise mõõtme ning seose autoriga. Teisalt on jälg ajaline, see on seotud nii mineviku kui ka tulevikuga, nii eelnevate kui ka tulevaste stiilide, loojate, tunnete, tungide ja ideedega. Kelder ja punker on paigad, mis saavad osa maa-alustest jõududest, sügavuste irratsionaalsusest, instinktiivsetest kehalistest impulssidest ja põlvest põlve korduvatest kollektiivsetest kujunditest. Keldrile vastandub ratsionaalselt ja plaanipäraselt korrastatud ülakorrus, kus ulmelised mehhaanilised jäljed justkui varjavad oma ajaloolisust. Mõnikord tuleb olevikku mõistmises käia mööda fantastikasse mähitud tuleviku viivaid jälgi. Kui praegusele olukorrale Eesti Kunstiakadeemias – kus paralleelselt õpetatakse klassikalisi ja uusi graafikatehnikaid – vaadata läbi tulevikuprisma, milles kirevast graafikagümnastikast on järel vaid mahajäetud kelder või punker ühes unustusse vajunud trükipressiga, siis paistab, et kelder ja ülakorrus, nagu alateadvus ja teadvus või Id ja Ego, on kohatisest vastandumisest hoolimata teineteisega lahutamatult seotud.

Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakond ajab Hobusepea galeriis graafika jälgi koos koolikaaslaste ja praeguste ning lõpetanud tudengitega. Vaatame üheskoos tulevikust tagasi tänasesse.

FB: https://www.facebook.com/events/1540855239514275/

Näitus jääb avatuks 30. märtsini 2015.

Täname: armsad transamehed ja naised, Ukraina Kultuurikeskus, Eesti Kunstiakadeemia eilsed, tänased ning homsed õppejõud ja meistrid, Hobusepea ja Daakoni galerii kollektiiv, Tõnu Narro, Olavi Sander, pered ja sõbrad, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 01.04.2015 kell 18.00 avab Liisa Jugapuu (1990) Hobusepea galeriis isiknäituse „Peaaegu aus”.

Liisa Jugapuu on Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna lõpukursuse tudeng ja avatav näitus on tema esimene isiknäitus. Grupinäitustel esineb Liisa Jugapuu aastast 2012 ja on seni tähelepanu äratanud eelkõige hõrgu värvimeele ja jõulise abstraktse maalilaadiga. Esmapilgul näib ta loomingus tegelevat igihaljaste maalispetsiifiliste küsimustega koloriidist ja faktuurist, kuid ekspressiivse esitluslaadi kõrval on aimatav ka püüdlus mõtte- ja kujundiselguse poole.

Liisa Jugapuu:
„Ma olen alasti. Aga ma ei näita. Sa näed, kui ei vaata. Sest kui vaatad, olen juba muutunud. Ma olen sinuga aus. Peaaegu. Sest sa vaatad.

Minu maalid algavad kujundiga, mis koondab hetkeks kogunenud tunded ja kogemused ebapüsivasse ja vastuolulisse vormi. Ma lasen sellel kujundil moonduda läbi erinevate tundekihtide ja ümbertunnetamise. Ma püüan jääda ausaks nii enda kui ka oma kogemuste suhtes. Jätan alati kujundid lahtiseks, et need ei tarduks – ei muutuks ebaausaks. Sellised vormid õrritavad äratundmisrõõmu, kuid tekitavad ka kahtlusi ja ebakindlust – hoiavad ärkvel. Iha selge kujundi järgi jääb rahuldamata. Ma kasvatan kihte mis võistlevad omavahel, see mis peale jääb on aus. Peaaegu aus.“

Näitus jääb avatuks 20. aprillini 2015.

Tänud: Vano Allsalu, Mark Kuslapuu, perekond Jugapuu.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 22.04.2015 kell 17.00 avab kunstnik Tanja Muravskaja Hobusepea galeriis isiknäituse „Kolm õde”.

Tanja Muravskaja analüüsib avatava näituse teostes, mil moel on aasta tagasi alanud sõda Ukrainas mõjutanud ja muutnud sugulaste ning perede omavahelisi suhteid. Kunstnik vaatleb teostes enda suguvõsa, kellest osa elab Ukrainas, osa on nõukogude ajal kolinud Venemaale ja osa elab Eestis. Näeme, kuidas Maidani konflikt paljastas perekonnasisesed erinevad poliitilised vaated, muutis sugulussidemed poliitilisteks ja killustas perekondi sisemiselt. Kunstnikku huvitab üldinimlik küsimus – millistel põhjustel ja miks tekib vaen sugulaste vahel ja perede sees?

Tanja Muravskaja on Ukraina juurtega eesti kunstnik. Muravskaja lõpetas 2005. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ja kaitses 2010. aastal samas magistrikraadi. Oma loomingus on Muravskaja põhjalikult uurinud tänapäeva Eesti ja eestlaste identiteeti, teema võttis kokku ülevaatlik isiknäitus Tartu Kunstimuuseumis 2010. aastal. Tallinna Kunstihoone galeriis 2012. aastal toimunud isiknäitusel „Kadunud utoopia“ tähistas Muravskaja enda kultuuriliste ja ajalooliste kontaktide hääbumist Ukrainaga fotodega sealsetest küladest kui kaduvatest mälestuspiltidest.

Näitus jääb avatuks 11. maini 2015.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 13.05.2015 kell 17.00 avab Uku Sepsivart (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Koprakunsti Muuseum”.

Uku Sepsivart on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas ja jätkab samas magistriõpinguid. Õpingute käigus on ta end täiendanud Soomes, 2009. aastal viibis Sepsivart Erasmus praktikal Villu Jaanisoo stuudios ja aastatel 2013-2014 vahetusõpingutel Helsinkis Kuvataide Akademias. Ta on osalanud mitmetel tänakunstiaktsioonidel ja –festivalidel ning koos Tõnis Palkovi ja Andres Siplasega välja andnud tänavakunstiraamatu „Haigusteravi. Kontrollitud“. Aastal 2012 pälvis Sepsivart MTÜ Noor Kunst ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös välja antava Noore Kunstniku preemia.

Uku Sepsivart: „Vajadus luua ja tegutseda, iha muudkui midagi valmistada – kas töötamine on inimeksistentsi loomulik osa? Isegi Marcel Duchamp, ready-made’de ja laiskuse meister, töötas salaja. Kaasaja inimene paistab töötavat usinalt kui mesilane, kuid millised peaksid olema selle tegutsemise tulemid? Valmivad vormid? Kas sellel on üldse mingit tähtsust?
Võib-olla oleks parem olla lihtsalt rakendatud tegevusse nagu Walter de Maria oma “Tähenduseta töös” ette pani? Tähenduseta töö on konvenstsionaalsete eesmärkideta või tasuta tehtud. Seda peaks viljelema üksi, sest muidu muutub see meelelahutuseks ning töötamise tähendusetus läheb kaduma. Soome kunstnik Jyrki Siukonen väidab, et käelisel tööl on omadus muuta tegijat inimlikumaks. Kas see aspekt muudab töö taas tähenduslikuks?
Ameerika modernisti, sürrealistliku eksperimentaalfoto meistri Man Ray sõnul ei loo loodus kunstiobjekte, seda teeme meie. Inimmõistusele omane interpreteerimisvõme, mis näeb objektides kunsti. Kas siis meie, inimesed, kes me seda maailma esitleme ja taasesitleme, oleme oma tegevusega samuti osa loodusest või mitte? Kas meie loodav kunst on midagi loodusest eraldiseisvat?“

Näitus jääb avatuks 1. juunini 2015.

Tänud: Kristjan Ait, Andres Hendrikson, Villu Jaanisoo, Jaan Kompus, Lennart Lennuk, Marko Nautras, Ats Nukki, Ott Pilipenko, Riita Salmi, Berit Talpsepp-Jaanisoo, Juha-Heikki Tihinen, Aleksei Turovski, Hanna Piksarv, Carl-Robert Kagge, Taavi Talve, Kirke Kangro, Sandra Sule, Maria Jürisson, Johannes Säre, Remi Boisbourdin, ema, isa, Maive Roos, Maarja Paim.

Näitust toetavad: Eesti Loodusmuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Neljapäeval, 04.06.2015 kell 17.00 avavad fotokunstnik Krista Mölder (1972) ja helilooja Helena Tulve (1972) Hobusepea galeriis ühise näituse “SINA / SINA”.

Krista Mölder ja Helena Tulve:
“Kuidas väljendada sõnadega, mida oleme omavahel mõnda aega setitanud. Viimaste nädalatega on enamus “piltidest” taandatud ja toetuspinda on jäänud päris vähe.
Taoline seis on aga lähedal näituse ühele ideele – mõttele toetuspinna haprusest ning suhtelisusest. Kuidas olla ühtaegu kohal (lausumas, vastamas, resoneerimas) ning samal ajal liikumises; lasta ebakindluse miinustel toimida plussidena.
Sina. Teise alatine lähedus paneb aja liikuma.”

Krista Mölder kaitses magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas aastal 2006. Ta on täiendanud end Westminsteri Ülikoolis Londonis. Tema visuaalselt hõrk fotoloom-ing keskendub inimese ja ruumi vahelistele suhetele. Mölderi fotode ruumikogemus jätkub ka näitusesaalis, muutes kogu ekspositsiooni üheks installatiivseks tervikuks. Inimese puudumine fotodel rõhutab vaataja-kogeja kohalolu näitusesaalis. Mölderi viimased näitused toimusid aastal 2013 Temnikova & Kasela galeriis (“Mittekohad”) ja aastal 2012 Tallinna Kunstihoone galeriis (“Kohalolu”, koos Neeme Külm’aga). Tema näitus “European eyes on Japan” toimus aastal 2012 Jaapanis Akitas ja 2011. aastal Soomes Turus.

Helena Tulve on eesti helilooja, kelle muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid. Tulve muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanikast ja sünkroonsusest. Helena Tulve olulisemateks õpetajateks on olnud Erkki-Sven Tüür ja Jacques Charpentier. Lisaks kompositsioonile on ta põhjalikumalt tegelenud ka gregooriuse lauluga. Tulvelt on muusikat tellinud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, NYYD Ensemble, ensemble diferencias, Madalmaade Kammerkoor, Müncheni kammerorkester, Uppsala Kammerorkester jpt. Samuti on ta teinud koostööd videokunstnikega ja kirjutanud muusikat filmile.
Helena Tulvel on ilmunud kolm autoriplaati: “Sula” (Eesti Raadio, 2005), “Lijnen” (ECM, 2008), “Arboles lloran por lluvia” (ECM, 2014).

Näitus jääb avatuks 22. juunini 2015.

Tänud: Alis Mäesalu, Margo Kõlar, Ivar Taim, Neeme Külm, Siim Vahur, Hans-Gunter Lock, Sirja-Liisa Eelma, Reimo Võsa-Tangsoo, Jaana Jüris, Liis Mutli, Anu Tõnnov, Kristjan Pütsep, Mihkel Säre, Tammo Sumera, Tarmo Johannes, Eesti Kultuurkapital, Overall Eesti, Cineunit, Saksavalgus, XL-Studios, ArtProof, Temnikova & Kasela Galerii, Valge Kuup, Deviis, EKA fotoosakond, EMTA elektronmuusika stuudio, kauplus SNOB.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 22.07.2015 kell 17.00 avab Mall Paris (1954) Hobusepea galeriis isiknäituse „Väljak 1, 2”.

Mall Paris on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) maalikunsti osakonna 1984. aastal ja esineb näitustel alates 1981. aastast. Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Maalikunstnike Liidu ja Akvarellistide Ühenduse liige. Paris on osalenud arvukatel ühisnäitustel Eestis ja välismaal ning korraldanud mitmeid isiknäitusi. Mall Paris on üks puhtamaid abstraktse ja minimalistliku maali viljelejaid siinmail. Seekordsel näitusel Hobusepea galeriis eksponeerib kunstnik kahte maaliseeriat talle omases laadis, mis mõlemad kujutavad ja loovad (tinglikke) väljakuid.

Mall Paris: „Seisin galeriiruumis ja mõtlesin. Oleksingi jäänud mõtlema. Järsku teretas mind tulnukas. Teretasin vastu ja galerii täitus kahe väljakuga. Ma ei saanud neid enam galeriist ära ja mulle tundus, et kõik on väga tuttav. Meie ümber on väljakud, me viibime väljakul, me läbime väljakuid.“

Näitus jääb avatuks 10. augustini 2015.

Näitus toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 12.08.2015 kell 18.00 avab Len Murusalu (1984) Hobusepea galeriis isiknäituse „Ajafragment / The Fragment of Time“. Näitus jääb avatuks 31. augustini 2015.

Len Murusalu keskendub avatava näituse teostes üldinimlikele ja universaalsetele probleemidele ning nende probleemide võimalikele lahendustele. Näitus koosneb kolmest üksteisega seotud ja autorit pikka aega saatvast projektist. Elukestva autobiograafilise projektiga „Continuum“ alustas Murusalu juba 2005. aastal, avataval näitusel eksponeerib kunstnik tõekspidamiste ja eesmärkide muutumist ning läbi arengute teisenemist jälgiva protsessi tulemusel valminud uusimat teost. „Logose“ maaliseeria, mis sai alguse 2013. aastal, lähtub autori sõnul algelementidest. Puud kujutava maaliseeria puhul on ülimalt oluline ka maale saatev valgus- ja heliinstallatsioon. Tajuinstallatsiooniks nimetatud spirituaalse teosega soovib kunstnik pakkuda vaatajale võimalust sisekaemuseks ja eneses rahu leidmiseks. Kolmas, 2015. aastal alguse saanud ja avatava näituse üldpealkirjast tõukuv teos „Ajafragmendid“ lähtub kunstniku sõnul kaasajale omasest hirmust kadumise ees. Läbi kaduvate ja hääbuvate liikide jäädvustamise ning neile lisatud oletuslike tulevikuvisioonide soovib kunstnik edasi anda lootust, et paratamatuna tunduvaid protsesse on veel võimalik muuta, tehes senisest erinevaid otsuseid.

Len Murusalu on hariduse omandanud Eesti Kunstiakadeemias ja Ida-Londoni Ülikoolis. Ta on end täiendanud Malmö Kunstiakadeemias Rootsis ja Soome Kunstiülikoolis Helsingis. Lisaks mitmetele isiknäitustele on Murusalu osalenud ühisprojektides Eestis, Suurbritannias, Soomes ja Saksamaal ning on mitmete dokumentaalfilmide stsenarist.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Tänud: Tauno Novek, Margus Lamp, Saskia Järve, Ruti ja Priit Murusalu, Taimi Puusepp, Eleriin Ello, Villu Villmann, Liina Siib, Kaili Viidas, Kairit Krass, Anne Meesit, Karin Laansoo, Kadri Laas ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, Tarmo Saaret.

Kolmapäeval, 2.09.2015 kell 17.00 avab EVE KASK (1958) Hobusepea galeriis isiknäituse „EE Eesti edulugu”. Näitus jääb avatuks 21. septembrini 2015.

„EE Eesti edulugu“. Selle pealkirja all eksponeerib Eve Kask Hobusepea galeriis  poliitiliste joonistuste sarja, mis jätkab 2012. aastal alustatud projekti, mida esmalt eksponeeriti 2012. aastal Tallinna Joonistustriennaalil ning seejärel suuremas mahus Kase personaalnäitusel Vilniuses.
Eve Kask: „Pealkiri viitab Eesti populaarseimale nädalalehele ja laiemalt Eesti edukusele, mis lahutamatult on seotud „Eesti unistusega”. Eestlased kui väikerahvas soovib maailmas olla nähtav. Materiaalsed väärtused on endiselt populaarsed ja moodne edukas eestlane on ambitsioonikas töönarkomaan, muidugi juhul, kui ta veel elus on. Seeria eesti eduloost esitab Eesti vabariigi tipptegijaid ja -hetki lähiajaloost ning on üdini positiivne“.
Mõtted sarja suunas lükkas liikuma T. H. Ilvese välisministrina tehtud avaldus, kus ta ei näinud mõtet Balti koostööl. Šokeeritud leedukad haarasid ministri mõttest kinni ja lavastasid eestlaste suhtes iroonilise komöödiasarja Leedu televisioonis. Meie hoiak, et oleme naabritest kiiremad, paremad, edukamad jne vajas kinnitamist, ja Eve Kask, kes 2012. aastal valmistas ette näitust Vilniuses, vormistas oma projekti Eesti eduloo uurimuseks.
Eve Kask intervjuus Eesti Ekspressile: „Mind huvitab seda sarja tehes rohkem, mida edukus Eesti Vabariigis tähendab ehk kuidas see meediast ja ühiskonnast vastu peegeldab. Kui peaksin personaalset väärtuste edetabelit tegema, siis see ei pruugi kokku langeda sellega, mida ühiskond edukaks peab. Tänapäeval on edukas see, KES või MIS müüb hästi. Selle arusaama järgi võiks paljud väärtused kolikambrisse visata, millega ma ei saa nõustuda.“
Sellal kui iga eestlane võib välja käia oma jutustuse Eesti eduloost, otsis Eve Kask lähiminevikus aset leidnud ajaloosündmustele kaasaegset ja pilkupüüdvat kunstivormi. Probleemi, kuidas peaks jäädvustama 1990. aastate poliitilisi reforme, aitas lahendada elu ise. EKA legendaarse kolimise metafüüsilises protsessis sattus kooli prügikonteine-ritesse palju hetkel kasutuna näivat kraami, nende hulgas 1950. aastate algul kooli poolt hangitud pildimaterjale ja venekeelseid kogumikke stalinliku sotsrealismi hittidest, mille järgi õppisid noored eesti kunstnikud maalimist. Nõuetekohaselt valmistatud sotsialistliku realismi stiilis maalide ja 1990. aastate fotode võrdlemisel kerkisid esile toredad paralleelid meedia poolt produtseeritud visuaalide ja nõukogude maalikunsti meetodi vahel. Teatavasti nõudis nõukogude ideoloogia realismi sellise halastamatusega, et kogu nõukogude tegelikkus töödeldi ideoloogilisteks märkide süsteemideks ja vormistati sel teel poliitiliseks tekstiks.
Nüüdisaegse meedia paindlik mänguruum lubab korda saata imepäraseid transformatsi-oone oleviku ja mineviku, utoopiate ja riikliku dokumendi vahel. Eve Kask kasutab 1990. aastate reformide ja reformaatorite vaatluseks teravmeelset võtet, mis esitab sündmustikku kolmemõõtmelises ruumis. Pilt asuks justkui Eesti Ekspressi (EE) aastakäikudele viitaval leheküljel, teise tasandi moodustab reaalseid reforme teostavate  poliitikute kui meediastaaride teema, millega omakorda lõikub sotsrealistlike maalihittide ja plakatite pilditasand.
Peale väikest värskenduskuuri astub EE fotoarhiivist vaataja ette teise Eesti vabariigi juhtiv poliitikute kaader noore ja tegusa reformaatorite kambana, kes astub kartmatult ja agressiivselt vaatajaga silmsidesse. Loo edenedes hakkab oma jutulõnga kerima sotsrealism, mille ülesandeks on vormistada poliitikute unistused igale vaatajale arusaadavas keeles kõneldavateks utoopiateks. Põllumajandusreformi kavandava noore ministri Mart Laari tulevikuvisooni aitab visualiseerida Viktor Karruse kuulus maal „Vilja riigile“ (1953) kujund, Liia Hänni saadab tagastatud majade omanikud uude koju, mis näeb välja nagu korter Aleksandr Laktionovi kuulsal maalil jne.

Mis juhtub Mart Laari, omandireformi kavandaja Liia Hänni, Hansapanga grupi, Edgar Savisaare, Kristiina Ojulandi jpt poliitikutega, kui nad libisevad sotsrealistliku realismi  maalikonventsioonidesse?
EE fotode tegelased asetuvad manipulatsioonide tulemusel laiemasse võimusuhete konteksti ja tehnoloogiad, mida sarja loomisel on kasutatud, teevad sarjast Eesti lähiajaloo meedia- ja poliitikasündmuste kroonika. Näitusel eksponeerib kunstnik samuti tööde aluseks olnud visuaale 1940-1950. aastate kunstist.

Eha Komissarov

Näituse kujundus: Liina Siib
Tänud: Eesti Kunstnike Liit, Kunstinõukogu koosseisus Andrei Hvostov, Eha Komissarov, Liis Reier.

Näitus toetab Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 23.09.2015 kell 17.00 avab Sten Saarits (1987) Hobusepea galeriis isiknäituse „Aines / Stuff“. Näitus jääb avatuks 12. oktoobrini 2015.

Avatava näituse keskmes on vorm, mis pakub oma kehalist kohalolu läbi mitme teose. Ruumi modelleerivate heliinstallatsioonide kaudu jõuavad vaatajani kujundid, mis on põimitud galerii arhitektuuri sisse ja sellest läbi. Näitus esitab küsimuse võimalusest tajuda vorme ja protsesse ruumis, millel puuduvad nägemisaistinguga seotud omadused. Kohalolu kogemust lahtimõtestav näitus toob kehad ja protsessid ruumi täiesti ootamatul moel. Foto muutub elavaks, heli muutub mateeriaks, mateeria muutub ruumiks. Näitus on katse avada vaatajate kõrvad ja rõhuda kehalisusele käesoleval, visuaalselt ülelaetud ajastul.

Sten Saarits on peamiselt heliinstallatsioonidega tegelev kunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala bakalaureuseõppe 2015. aastal. Saarits on end täiendanud Viini Kaunite Kunstide Akadeemias ja osalenud mitmes erialases rahvusvahelises töötoas (Bergeni Kunsti- ja Disainiakadeemias Norras, Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias ja Malmö Kunstiakadeemias Rootsis). Sten Saaritsat on kahel korral tunnustatud Noore Skulptori preemiaga ja ta on pälvinud Eduard Wiiralti stipendiumi. Õpingutega samaaegselt on Saarits osalenud näitustel Eestis, Leedus, Austrias, Taanis, Rootsis ja Prantsusmaal. Käesolev näitus on Sten Saaritsa kolmas isiknäitus ja järg 2014. aastal Rootsis Umeås Trailer galeriis toimunud isiknäitusele „Phototactic Night Life“ („Ööelu fototaksis“).

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 14.10.2012 kell 18.00 avab Anna-Stina Treumund (1982) Hobusepea galeriis isiknäituse „Õud / Dread“.

Anna-Stina Treumund on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna ja kaitsnud magistrikraadi 2010. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Ta on täiendanud end Vilniuse Kunstiakadeemias Leedus ja Viini Kunstiakadeemias Austrias. Hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktorikoolis ja Linköpingi Ülikoolis Rootsis. Anna-Stina Treumund on üks kultuurifestivali LadyFest Tallinn korraldajatest ja osaleb näitustel alates 2005. aastast.

Treumundit huvitab queer-naiste ja feminismi nähtavuse dokumenteerimine foto- ja videomeediumi kaudu. Ta on üks esimesi Eesti kunstnikke, kes on end identifitseerinud lesbina ja on oma sellealast rolli ja positsiooni Eesti ühiskonnas seletanud läbi oma kunsti. Viimastel aastatel on kunstniku huviorbiidis olnud SM kultuur ja selle teemaga tegeleb Anna-Stina Treumund ka Hobusepea galeriis avataval näitusel:

BDSM-i reeglid

Ohutu – sa tead, mida teed, ega sea kedagi teist ohtu.
Mõistlik – sina ja su kaaslane olete mõlemad vastutustundlikud. Sa oled kaine ning kontrollid oma keha.
Kokkuleppeline – kõik osalejad on täiskasvanud ning tegutsevad vabal tahtel.
Ära eelda midagi.
Ole aus.
Ole enesest teadlik – tea oma soove, vajadusi ja piiranguid.
Ole tolerantne:
austa teisi
austa teiste suhteid
austa teiste seksuaalsust
austa teiste soolist identiteeti.
Austa alati turvasõna. Kui keegi ütleb „Punane”, siis sa lõpetad.
Austa piire.
Austa anonüümsust.
Ära hirmuta vanillasid.
Dominant ei tähenda domineerimist.
Alluv ei tähenda uksematti.
Alluva või orja käitumine peegeldab Dominanti.
Dominandi valikud mõjutavad alluva või orja maitset ja valikuid.

Näitus jääb avatuks 2. novembrini 2015.

Tänud: Riinu, Mae, Domina Frankie.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 05.11.2012 on Hobusepea galeriis avatud Kaarel Eelma (1973) isiknäitus „Aiamaja laiendus“.

Kaarel Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 1999. aastal ja esineb näitustel aastast 1997, käesolev on tema seitsmes isiknäitus. Lisaks on ta teinud lavakujundusi Viljandi Ugalas ja Theatrumis; koos Mikk Mutso ja Mart Aasaga võitsid nad 2007. aastal Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärgi konkursi ja koos Mikk Mutsoga 2. preemia arhitektuurivõistlusel „Eramu 2008-2012“.

Maalikunstnikuna alustanud, kuid aastatega järjest enam end läbi mahuliste objektide teostanud kunstnik kirjeldab oma loomingus elamise absurdust, kujutades asjade nihestatud seisu ruumis. Eelma installatsioonid on napid ja teravmeelsed, lakooniliste kujundite kaudu esitab ta päevakajalisi teemasid viisil, kus need muutuvad omamoodi universaalideks. Käesolevat näitust võib pidada tema 2011. aastal Draakoni galeriis toimunud isiknäituse „Soe tuba“ mõtteliseks jätkuks. Kui „Soe tuba“ keskendus tinglikult kodutuse ja nappiva sotsiaalse turvatunde kujundile, siis seekord viib Kaarel Eelma meid teistsugusesse elukeskkonda, lahates teemana valglinnastumist ja sellega kaasnevaid esteetilisi muutusi.

Kaarel Eelma: „Rohetava aedlinna krundil asetses väike suvila ning tema ümber oli avarust ja ruumi. See oli veel paarkümmend aastat tagasi. Nüüd on valdav enamus endiseid aiandusühistuid tihedalt hoonestatud. Väikestel maatükkidel laiutavad eramud. See, mis teeb aedlinna aedlinnaks, on surutud kokku uue ehitise ja krundi piiride vahele. Vähe on puid, põõsaid ning muru. Eestlasele meeldib ehitada ja nii paisubki maja märkamatult suureks ja ei mahu enam ära. Võtab võimust asfalt, betoon ning piire.“

Näitus jääb avatuks 23. novembrini 2015.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Catwees OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 26.11.2015 on Hobusepea galeriis avatud Marco Laimre (1968) isiknäitus „Nurrr“.

See on videoinstallatsioonidest, mootorratastest ja fotodest koosnev käsitlus mootorratta-sõidust, kaasaegsest kunstist, kirjandusest ja ajaloost. Näitus keskendub ümber uuslokaalsete narratiivide ning fun factor´i mõiste. Antsla, Sindi-Lodja ja Seljametsa on viidud Ray Bradbury, Paul Austeri ja Janar Ala poolt kirjutatu konteksti ning maastikku vaadeldakse mootorratturi positsioonilt.

2. detsembril kell 18.00 toimub Hobusepea galeriis näituse „Nurrr“ teemaline vestlus, kuhu kõik huvilised on oodatud. Marco Laimrega vestlevad Indrek Köster ja Taavi Talve.

Marco Laimre töötab Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna professorina ja tema viimane isiknäitus pealkirjaga „Sedasi! Kütkestuse kultuur“ toimus 2010. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM). Ta on esinenud kahel korral Veneetsia biennaalil, 2001. aastal kunstnikuna ja 2009. aastal Eesti paviljoni kuraatorina. EKKM´i asutaja ja juhatuse liikmena osaleb Laimre Köler Prize nominentide nimetamisel. „Nurrr“ on Marco Laimre kahekümnes isiknäitus.

Näitus jääb avatuks 14. detsembrini 2015.

Näitust toetavad: Mari Armei, Janar Ala, Anu Tehver, Raul Keller, Alissa Nirgi, Fidelia Regina Randmäe, Johannes Säre, Reimo Võsa-Tangsoo, Kati Ilves, Kristiina Hansen, Indrek Köster ja Taavi Talve.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 08.01.2014 kell 18.00 avab EVA SEPPING (1978) Hobusepea galeriis isiknäituse „15 Minutes of Shame“.

Eva Sepping on lõpetanud 2003. aastal Tartu Ülikooli lähiajaloo erialal, Eesti Kunsti-akadeemia magistriõppe 2009. aastal interaktiivse multimeedia erialal ja on täiendanud end Prahas ning Bristolis. Hetkel õpib Sepping Eesti Kunstiakadeemia Doktorikoolis ja avatav näitus on osa tema doktoritööst.

Algne idee teha näitus rahvuslikust või grupilisest haaratusest massiürituste näitel, mis autorile vaatemänguna ja emotsionaalselt mõjuvad huvipakkuvalt ja köitvalt, tekitab konflikti akadeemilisse konteksti asetatuna. Eva Sepping visualiseerib avatavas projektis akadeemilise keskkonna ja emotsionaalsuse vastuolulisust, luues enda sõnul ebakindla olukorra, kus eeldatavale poolele omistatav ratsionaalsus võib olla küsitav.

Eva Sepping: “Mind huvitavad rahvuslikud massiüritused, nende vaatemängulisus sõltumata lipuvärvist ning isiklik osalus. Kuivõrd uurija positsioonist teadvustad ka nende rituaalide sisemisi hoovuseid, tekitab selline haaravus vastuolulisi tundeid, seda enam, et nende mõjust ei pääseks ka neis otseselt mitteosaledes. Võiks arvata, et neid etendusi naudib nö mass, kes pole sedasorti etenduste mehhanismidest teadlik. Aga mida teha ja kellena end määratleda, kui oled teadlik, aga ikka naudid? Vajuda maa alla?”

Näitus jääb avatuks 20. jaanuarini 2014.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 22.01.2014 kell 18.00 avab ELIS SAAREVÄLI (1980) Hobusepea galeriis isikunäituse „Tühjem veel“.

Elis Saareväli on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia 2005. aastal, näitustel osaleb alates 2004. aastast. Saareväli on osalenud mitmetel ühisnäitustel, käesolev isikunäitus on kunstnikul viies.

Erinevalt varasematest projektidest, kus Saareväli keskendus inimestevahelistele suhetele, distantseeritusele ja valestimõistmistele ning lühistele omavahelises kommu-nikatsioonis, keskendub kunstnik sel korral mälestuste seostele keskkonna ja esemetega. „Kui on raske midagi meenutada, mälestused on hägustunud, pole enam vana paksu tapeedikihti, mis mitu inimpõlve on seinas olnud, kogu kulunud mööbel on asendatud uue ja läikivaga, siis iga liigutuse ja ümberpaigutamisega kaob tükike minevikust. Lõpuks on kõik tühi ja uus ning teisiti kui kunagi varem. Ainult tolm langeb kangekaelselt.“

Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 05.02.2014 kell 18.00 avab AUGUST SAI (1983) Hobusepea galeriis isikunäituse „Taustade Taga (on Keele Valdused ja Paljas Kujutis)“.

Enne kui on keel, enne kui on tööriist, enne kui on identiteet, peab olema miski, mis vajab paljastamist. Paljastades kujutist, suhestun kõige selgemini eluga. Maali keel (pildi keel laiemalt) on minu jaoks kõige selgem viis mõtestada elu. Avastan maali keelt (pildi keelt), kasutades kõiki mulle kättesaadavaid tööriistu (füüsilisi ja vaimseid) ja nende kasutamise tehnikaid. Loon maalitud pilte, mille eesmärk on paljastada kujutist. Kujutis on võrdne narratiiviga, heliga, liigutusega, karakteriga, konfliktiga, vahetusega, mustriga, suhtlusega, kestaga, rahvusega, seksuaalsusega, teadmistega, aja ja ruumiga, …
Mõned küsimused ja tähelepanekud elust: Mida tähendab olla keele valduses? Mida tähendab olla ebasobiva keele valduses? Mis on hea (mis on õige tee)? Mis on halb (mis on vale tee)? Kuidas neil vahet teha? Kuidas tuvastada see, mis on oluline?

Laps näeb rannas paati. Jookseb selle poole. Jääb poole tee peal seisma. Teeb paar sammu tagasi. Jälgib paati tükk aega. Võtab maast oksakese. Joonistab mõned jooned liiva sisse. Jooned, mis vaevu-vaevu meenutava seda, mida ta näeb. Paljastades mida, suhestus laps paadiga? Avastades mis keelt, mõtestas laps paati? Kes on see laps?
Laps näeb rannas paati. Jookseb selle juurde. Kõnnib, tähtsa näoga selle ümber. Uurib seda siit ja sealt. Siis jookseb oma vanemate juurde ja hingeldades, peaaegu uppudes omaenda sõnadesse, räägib hämmastava loo piraatidest, viikingitest, allveelaevadest ja merekoletistest. Paljastades mida, suhestus laps paadiga? Avastades mis keelt, mõtestas laps paati?
Laps näeb rannas paati. Jookseb selle juurde. Üritab seda kohalt liigutada. See tal ei õnnestu. Paat on liiga raske. Selle peale paisub lapse sees emotsioon, mis voolab pisaratena välja. Laps ei anna alla. Hingab sügavalt sisse. Selge pilk, märjas silmas – laps üritab rünnata paati uuest: eest, tagant, vasakult ja paremalt. Paljastades mida, laps suhestus paadiga? Avastades mis keelt, mõtestas laps paati?
Laps näeb rannas paati. Jookseb selle poole. Puudutab teda õrnalt aga kindlalt. Kuulab paadi hingamist, selle südame tuksumist. Paitab selle läbikulunud kohti (arme ja haavasid). Paljastades mida, suhestus laps paadiga? Avastades mis keelt, laps mõtestas paati?
Laps näeb rannas paati. Jookseb selle juurde. Märkab, paadi põhjas on lahti tulnud mutrike. Laps võtab selle endale, pannes selle asemele oma lemmikkommi, mis tal taskus oli. Paljastades mida, suhestus laps paadiga? Avastades mis keelt, mõtestas laps paati?
Laps näeb rannas paati. Jookseb selle juurde. Lööb seda õrnalt jalaga ja kuulab, kuidas paat kajab. Trummeldab tema külgi. Heidab paadi sisse ja kuulab, kuidas mere kohina ja tema enda hingamise kaja liituvad ja voolavad temast üle.
Paljastades mida, suhestus laps paadiga? Avastades mis keelt, mõtestas laps paati?
Laps A näeb rannas paati. Jookseb selle poole. Näeb, kuidas laps B võtab paadist lahti tulnud mutrikese ja paneb selle asemele kommi. Laps A on julgustatud oma vanema poolt tegema samuti nagu laps B. Sest olles nagu teised, ei pea tegema otsuseid ja võtma enda peale vastutust. Laps A jookseb paadi juurde. Leiab paadi põhjast lahti tulnud mutrikese ja paneb selle asemele oma lemmikkommi. Jookseb tagasi oma vanema poole, et näidata kui tubli ta on. Poole tee peal tunneb, et midagi on valesti, et midagi on puudu. Jääb seisma ja pöörab ümber. Läheb paadi juurde tagasi. Võtab oma kommi tagasi. Ikka tunneb, et midagi on puudu. Sööb kommi ära. Hetkeks on parem olla. Aga kui kommi maitse on suust läinud, tuleb halb tunne tagasi. Laps A võtab teise lapse poolt jäetud kommi ja õgib ka selle ära. Ikka on midagi puudu. Laps A ruttab koju, et leida kõik kommid, mis seal on ja paneb ka need nahka. Mida rohkem ta sööb, seda kurjemaks ja õelemaks ta muutub, seda rohkem unustab ja eemaldub sellest, mis on talle oluline ja armas. Ta nõuab vanematelt osta talle rohkem ja rohkem magusat. Aga ka kõik kommid terves maailmas ei täida tühjust, mis temas on. Miks Laps A ei suhestunud paadiga? Miks laps A ei mõtestanud paati ning kordas samu vigu jälle ja jälle?

August Sai

Näitus jääb avatuks 17. veebruarini 2014.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

August Sai

Kolmapäeval, 19.02.2014 kell 18.00 avab PACO ULMAN (1980) Hobusepea galeriis isiknäituse „mememe“.

Näitus tegeleb igapäevase rutiinse ruumiga, objektidega ning olukordadega sedalaadi ruumis. Tegemist on isikliku keskkonnaga, mis justkui markeeriks territooriumi, kus tuttavlikud kohad/objektid kinnitavad, et siin võime ennast hästi ja koduselt tunda. Kõik, mis selles keskkonnas leidub, on visuaalselt äratuntav ning puudutades „oma“.
Projekti tehniline lahendus üritab lõhkuda arusaama seesugusest „omasusest”: ruum jäädvustatakse kahemõõtmeliseks kujutiseks, sellest kujundist ehitatakse üles digitaalne kolmemõõtmeline mudel, mis omakorda jälle füüsilisele kandjale välja prinditakse. Tekib (hüper)realistlik maketilaadne objekt, mis meenutab meile vormiliselt „originaali”, aga kannab samas endaga kaasas kogu oma tekkelugu (skaala, materjal, resolutsioon, tarkvara) ning on ilmselgelt uus objekt. Ühe võimaliku tulemusena tekib vaatajas võõristus keskkonna vastu, milles „omasus” on lagunenud.

Paco Ulman

Näitus jääb avatuks 3. märtsini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 06.03.2014 on Hobusepea galeriis võimalik osa saada ANDRES TALI (1956) isiknäitusest “Van Eyck´i talleke”. Neljapäeval, 20.03.2014 kell 17.00 toimub Hobusepea galeriis vestlusring kunstnikuga, vestlust juhib Kaido Ole.

The lamb has a wound on its breast
from which blood gushes into a golden chalice,
yet it shows no outward expression of pain…

http://en.wikipedia.org/wiki/Ghent_Altarpiece

Andres Tali: „Mäletan van Eycki altarilt Gentis ainult lammast. Lammas seisis rahvamassist ümbritsetud platvormil rahulikult ja tema veri purskus pühalikus üks-kõiksuses kuldsesse karikasse. Ülim tänulikkus ja ülim andmine. Lõpuks ongi ju eesmärgiks võtta igaühest viimast… Ja enne seda, kui tilguti sind taevasse tõstab, jõuad ainult iseenese sees karjuda nagu hullunud astronaut alien-filmis: „Võtke see minust välja, võtke see minust välja, jumala pärast!“. Lõpuks on see kõik vaid kitš. Fragmentaarium. Halb uni. Ehk siis see, mis meile kõige rohkem meeldib. Mille juurde me ka vastu tahtmist alati tagasi pöördume.“

Tallinna Kunstihoones 2011. aastal toimunud isiknäitusel „Exit (Mittelineaarne narratiiv)“ koondas Andres Tali kokku mahuka etapi loomingus, eksponeerides lisaks uudisloomingule ka 2003-2004. aastal valminud seeriat „Iha ja igatsuse instrumendid“, 2009. aastal valminud liberaalse turumajandusega kaasnevat absurdsust käsitlevat seeriat „Das Kapital. Kritik der politischen Ökonomie“ kui ka 2010. aastal valminud kommunikatsiooniprobleeme käsitlevat seeriat „Nähtamatu mees“. Eelkõige tähendas seni valminud loomingust mahuka kogumi koostamine Tali loomingus alates 2006. aasta Vaal galerii näitusest „11 stilli“ läbivalt figureerinud marionetliku, andrestalilikke visuaalseid tunnuseid omava, kuid ideeliselt anonüümse ja üldistava enesekuvandiga peategelase võimalikku taandumist määramata ajaks eesriide taha. Aastal 2012 Draakoni galeriis toimunud isiknäitusel „Mu süda põleb igavesti! (visandeid St. Rita teemal)“ kasutas Tali teostes enam sümbolistlikku, davidlynchilikku krüptilist kujundikeelt, mani-puleerides vaataja emotsioonidega läbi lõputult korduvate tegevuste ja kujundite. Tali paiskas pahaaimamatu näituse külastaja katkevate lausete rägastikku, kus visandlikus ja lõpetamatus olid halastamatult kalkuleeritud ning läbimõeldult ebamugavad, ning kõige taustal võis aimata purunevate illusioonide kergendusohkeid. Aastal 2012 loomingusse varasemast enam imbunud sümbolism, seotuna sügavalt isiklike ja intiimsete emotsioonidega, on kandvaks teemaks ja motiivivalikuks ka avaneval isiknäitusel, kus Tali osundab paratamatusele ja end ümbritsevale mõtetusele, viidates Genti Püha Bavo katedraalis asuvale, aastatel 1425-1429 Jan van Eyck´i poolt loodud altarimaalile „Talle kummardamine“.

Andres Tali on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praegune Eesti Kunstiakadeemia) 1980. aastal graafika erialal. Tali on olnud aastaid vabakutseline kunstnik ja raamatukujundaja ning on töötanud kirjastuse „Eesti Raamat“ kunstilise toimetajana, reklaamibüroos „Karlson & Ko“, samuti Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, meedia teaduskonna dekaanina ja akadeemilise prorektorina. Hetkel töötab ta Eesti Kunstiakadeemia õppeprorektori ja vabade kunstide teaduskonna dekaanina. Tali on aastate jooksul pälvinud mitmeid preemiaid Tallinna Graafikatriennaalil, Eesti Kultuurkapitalilt ja aastal 2006. auhinnati teda Balti Assamblee kunstipreemiaga. Tali osaleb näitustegevuses alates 1978. aastast ja on Eesti Vabagraafikute Ühenduse, Eesti Kujundusgraafikute Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige.

Näitus jääb avatuks 24. märtsini 2014.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

„Tänan alljärgnevaid isikuid ja organisatsioone mulle osutatud abi eest selle näituse teokssaamisel: Sirje Endre, dr. Maike Parve, Mari Karlson, dr. Katrin Lind, Kadri Ole, Hans-Gunter Lock, Pelle Nugis ja Studio Viridis, Lauri Lenk, Jaan Kompus ja Arvo Dintšenko, Eesti Filmiarhiiv ja Eesti Filmi Instituut… rääkimata Hobusepea galerii meeskonnast, kellele kuulub mu sügavaim respekt!“

Kolmapäeval, 26.03.2014 kell 18.00 avab RAUL KELLER (1973) Hobusepea galeriis isiknäituse „attahk/motattahk“.

Raul Keller on 2000. aastate esimeses pooles Tallinnas heliinstallatsiooni ja helikunstiga debüteerinud kunstnik, seejuures tänini üks väheseid omas nišis järjekindlalt töötavaid persoone Eestis. Keskendudes peamiselt kohaspetsiifilisele heliinstallatsioonile, heli-performance’itele, muusikalistele improvisatsioonidele ja radiofoonilistele eksperimentidele, on tema teostekehandi läbivaks ja keskseks märksõnaks „raadio“. Kellerit huvitab kõige üldisemalt muidugi heli, aga pigem ülekantud, vahendatud või „paljundatud“ heli, tehnoloogilisest filtrist läbi lastud heli. Heli kui signaal, heli kui müra – nii informatsioon kui selle puudumine, mürana manifesteeruv sahin „tühjadel“ sagedustel.
Tehnoloogiliselt edastatud heli ja/või müra õõnestav potentsiaal on pakkunud huvi muidugi mitte ainult individuaalsetele kunstnikele-muusikutele, vaid ka suurtele riikidele, ja seda eriti sõjakonfliktide ajal. Raadioside segajaid on 20. sajandi jooksul kasutatud pommituslennukite lendurite segadusseajamiseks, tahtliku desinformatsiooni levitamiseks vaenupoole tsiviilelanikkonna seas, vastupanu- ja dissidendiliikumistes jne. Ajaloolise korrektsuse huvides olgu öeldud, et Keller, kes on rangelt võttes sündinud küll külma sõja aegses Nõukogude Liidus (1973), lähtub ise siiski „kultuuritõkestuse“ (culture jamming) ja „tee-seda-ise“-kultuuri (DIY culture) ideoloogiatest jt pigem ameerikalikest allikatest, ent sellegipoolest ei ole tema radiofoonilise heli alase huvi lähtepunkt 1990. aastate postsovetlikule ruumile omastes copy-paste-otsustes.
[—]
Kummalisel kombel on Kelleri haridustee olnud siiski absoluutselt „ebaradiofooniline“ ja „ebamusikaalne“. Üleüldse õppis ta enne Tallinna Ülikoolis pikki aastaid kunstiõpetuse ja joonestamise erialal (BA, kunstiõpetaja, 1999), enne kui kaitses magistriväitekirja Eesti Kunstiakadeemias (Interaktiivse multimeedia eriala, 2002). Kohaliku kunstimaailma kontekstis on ta seni olnud pigem outsider’i rollis, mida tunnistavad isiknäitused silmatorkavalt „mitte-päris-kunstigalerii“ moodi pindadel: näiteks hiiglaslik leitud materjalidest ja funktsioneerivast lintmakist kokku ehitatud hobuseskulptuur „Pidu katku ajal“ kultuuritehas Polymer (2004) või siis retrospektiivne isiknäitus „KLANG!“ Eesti Meremuuseumi Püssirohukeldris (2012), mis andis tema 2000. aastate teises pooles valminud heliobjektidest ja heliinstallatsioonidest ammendava ülevaate.
Keller on Eesti kunstiareenil olnud tihedalt seotud nn nullindate generatsiooniga ja nii leiame tema ainsa muuseumikogudesse kuuluva teose 2007. aastast sisuliselt squat-põhimõttel opereeriva Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kogudest. Kokkuvõttes näib, et talle on eakaaslaste seast osaks langenud üsna vähe tähelepanu võrreldes kasvõi 2009. aastal 53. rahvusvahelisele Veneetsia kunstibiennaalile saadetud Kristina Normaniga, kelle Eesti Kunstiakadeemias kaitstud bakalaureusetöö „Müstiline raadio“ (2004) on pärit täpselt samast aegruumist kui Kelleri esimesed manifestatsioonid. Kas Kelleri helikunsti alast praktikat hakkavad tulevikus aktsepteerima ka riigimuuseumid või erakogujad, näitab tulevik. Pealegi on Eesti lähimas kunstiajaloos Kaarel Kurismaa kitšilik-absurdsete heliobjektide toel olemas Kellerile varnast võtta ka eestimaise „loomingulise esiisa“ kuju. So don’t touch that dial.

Andreas Trossek

Näitus jääb avatuks 7. aprillini 2014.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, EKA Fotokunsti osakond, OÜ Kuuratsanikud ja Andres Tali.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Pressiteates on kasutatud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kunstnikebiograafiate veebiarhiivi projekti materjale

Neljapäeval, 10.04.2014 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Eesti Kunstiakadeemia tudengite projekt „Raamatud!“ / „Books!“.

Näitusel osalavad: Indrek Aavik, Evgenia Gritscu, Edgar Juhkov, Mikk Jäger, Mari-Leen Kiipli, Kaarel Kütas, Kulla Laas, Jane Lappo, Katarina Meister, Ats Nukki, Alina Orav, Abbé Qutaro, Kadri Pihlakas, Hanna Piksarv, Mari Prekup, Ede Raadik, Kaspar Tamsalu, Elena Seeger, Marta Stratskas, Aap Tepper, Ihan Toomik, Heidrun Viktorsdottir, Mari Volens ja Kristina Õllek.

Juhendaja: Marko Mäetamm
Kuraator: Kaspar Tamsalu

14.04.2014 kell 17.00 toimub vestlusring Jevgeni Zolotko’ga
19.04.2014 kell 16.00 tuleb külla kirjastus „Lugemik“ (Indrek Sirkel ja Anu Vahtra)
23.04.2014 kell 17.00 toimub vestlusring koomiksikunstnik Kivi Larmola’ga

Näituse teemaks on raamat kui formaat. Kunstnikud pakuvad välja lahenduse raamatu formaadi ja sisu probleemidele. Tehtud valikud on mitmekülgsed, nagu ka erialad, mida õpitakse. Seetõttu on igaühe raamat(ud) sügavalt isiklik(ud). Lisaks on väljas ka kunstnikuraamatud, mis erinevad harjumuspärasest viisist, kuidas raamatut ette kujutame. On nii vormi, kui ka selle kriitikat. Ka vorm on sisu ja sisu võib mingi hetk saada vormiks.

Näitus jääb avatuks 28. aprillini 2014.

Näitust toetab Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 30.04.2014 kell 18.00 avab SIGRID VIIR (1979) Hobusepea galeriis isiknäituse „Universumi eesmärk ja värelev lehter“.

Mittemiski on kõikide miskite määre,
me oleme veekanistrid
ise
omamoodi pakendites,
ujusime pikalt enne kui randusime
värviliste siltidega linnades,
kus selleks, et kaugemale näha, on mõistlik tõusta tagajalgadele
või pjedestaalile
või ronida mäetippu,
vallutada,
olla edumeelselt meelestatud,
sportlik,
higised häbipisarad tormakalt mööda kaenlaaluseid vastuvoolu kulgemas,
nähtamatuks tegev higipulk käekotis,

tulemuslikkus pole veel kõik,
olemuslikku saab muuta,
ebamäärase tuleviku tume horisont ei olegi kõikse halvem,
sellega harjub ära
nagu ikka
ringlus
looma
loopiv
luup
tühja tallav eesmärk paaritumas universaalse eimiskiga,
pintslisse pistetud universumi eesmärk väreleva lehtri serval kõõlumas.

Sigrid Viir

Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ja tegutseb lisaks sooloprojektidele aktiivselt ka kunstnike rühmituse Visible Solutions OÜ liikmena, millega osales 9. Manifesta nüüdiskunsti biennaalil Genkis. Kunstnikuna huvitavad teda sotsiaalsed kokkulepped, moraalinormid ja reeglid, mis on vaikimisi „igapäevasteks tööriistadeks“, mida ühiskonnas toimimiseks tarbitakse, kuid mille kasutamine jääb tihtilugu märkamatuks, sest need on liialt omaks võetud. Viir kasutab loomingus fotograafia, installatsiooni ja video elemente. 2011. aastal oli ta nomineeritud kunstipreemiale Köler Prize, 2012. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali kunstivaldkonna aastapreemia.

Näitus jääb avatuks 12. maini 2014.

Tänud: Kristiina Hansen, Johannes Säre, Vello Viir, Toomas Thetloff, Jette ja Olavi, Karel Koplimets, Reimo Võsa-Tangsoo.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Värvikeskuste Grupp OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 15.05.2014 kell 18.00 avab MIHKEL MARIPUU (1987) Hobusepea galeriis isiknäituse „#anonymous(im)possibilitiesintheivorytower #xoxo“.

Mihkel Maripuu kaitses 2010. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna maaliosakonnas bakalaureusekraadi ja jätkas samal aastal magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas. Käesolev on tema neljas isiknäitus. Näitus jääb avatuks 26. maini 2014.

„Käesolev näituseprojekt on praktiline osa minu magistritöö programmist, mille läbi püüan defineerida post-Interneti olemust kaasaegses kunstis. Post-Internet kui kasutatav neologism kaasaegses kunstiideoloogias on sünnitatud Marisa Olsoni poolt perioodil 2007-2009 ning arendatud edasi kirjanik Gene McHugh kriitika läbi teoses „Post-Internet. Notes on the Internet and Art 12.29>09.05.10“. Sõnapaari post-Internet eesliide „post“ ei manifesteeri antud kontekstis interneti, nähtuse kui sellise möödumist/lõppemist, vaid eeskätt veebikeskkonna muutuste tunnistamist. Artie Vierkant kirjeldab oma analüütilises essees „The Image Object Post-Internet“ interneti ja network-kultuuri füüsilise ruumi kokkuvarisemist ning muteerunud digitaalsete materjalide igavikulise tootlikkuse esmakordset algust. Lisaks tõlgendab Vierkant post-Internetti kui uue meedia ja kontseptualismi ristsugutist, misläbi erisus uues meedias keskendub pigem tehnoloogiliste toimimiste „noveliseerimisele“ ning kontseptualismis asetseb rõhk eeskätt mingi konteksti ideelisel lahendusel.
Internetis ei ole visuaalse skaala rõhutamiseks mõtet toonitada pildi või objekti algallikat. Kuna isegi juhul kui veebikeskkonnast leitud pildi algallikas mingil kujul „välja kaevata“, ei ole video või pildi autentsuse kaal kas siis üldse mitte või mitte oluliselt väärtuslikum kui vabavarana leviv koopia. Võiks öelda et, kes või mis kord juba internetti on sattunud, on igavesti ühiselt jagatav vabavara.

Kirjanik, kunstikriitik, kuraator Brian Droitcour ründab oma blogis http://culturetwo.wordpress.com post-Internetti, kui terminit/nähtust arutlevalt pealkirja all „Why I Hate Post-Internet Art“.

„Post-internet says the same thing about the internet that post-modernism says about modernism. But isn’t that a little presumptuous? “What about what we mean when we say Internet changed so drastically that we can speak of Post-Internet with a straight face?” asked Gene on his blog. I’d agree that it changed drastically but I’d also ask: Why assume that it can’t change again? The internet is always changing. The internet of five years ago was so unlike what it is now, to say nothing of the internet before social media, or the internet of twenty years ago, or the internet before the World Wide Web. Why insist that the changes are over?“

Siin ilmneb üks tüüpilisemalt korduma kippuvaid arusaamatusi, mis puudutab post-Internetti kui terminit ning tema olemust. Droitcour seab küsimuse alla samuti eesliidese „post“ kehastuse interneti kontekstis, millele kirjatöö eelnevas faasis sai põhjendatult antud termini automaatselt tekkivat võrdlevat seost mudeliga, kus modernismist sai postmodernism. Neid asju siiski ei tohiks analoogselt võrrelda, kuna ajastu paradigmad ja nähtused on sootuks erinevad ning teisenenud. Teine korduma kippuv küsimus olukorrast ja muutustest interneti aadressil on, kuidas muutus internet nii kardinaalselt, et teda saaks nüüd, siin ja praegu ristata sõnapaariga „post“. Siinkohal ei tohiks liialt keskendunult kinni haarata internetist kui virtuaalsest, kusagil nii-öelda „U-dimensioonis“ eksisteerivast keskkonnast, vaid eelkõige silmas pidada reaalset keskkonda ning kultuure, mis on kokku haakunud sümbioosis internetikeskkonnaga. Misläbi post-Internet kunstide vormelina manifesteerib toimunud muutusi visuaalkultuuride kuvandlikes struktuurides. Ühesõnaga – olulised ei ole niivõrd muutused, mis on toimunud interneti siseses keskkonnas, vaid oluline on märgata interneti mõjusfäärist tingitud muutusi meie ümber. Kuidas ühiskond ning visuaalkultuurid on transformeerunud ning läbi imbunud internetist ning selle esteetikast. Rariteetsest keskkonnast on saanud nähtus, millest eemaldumine ühiskonnas on praktiliselt välistatud.

Anonüümsuse all pean silmas omadust, mida seostatakse eelkõige online veebikeskkonnaga. Kuna veebikeskkond on üks suurimaid nii-öelda „sulatusahjusid“ üldse, seguneb seal kõikvõimalik kõigega, mille läbi sünnib uusi anonüümseid kehastusi. Antud näituse raames uurin erinevaid võimalikke ja mittevõimalikke juhtumeid galeriikeskkonnas, rakendades sealjuures erinevaid anonüümseid esteetikaid, meetodeid, materjale ja suhteid.

Näituse sissejuhatavas pealkirjas esineva fraasi – „…in the ivory tower“ all pean silmas eesmärgipärast ekspositsioonikeskkonda, ruumi, mis ühest küljest kehastab justkui müütilist legendi millestki müstilisest, mille potentsiaal on hindamatu. Teisest küljest on galeriiruum siiski inimeste omavaheline, kokkuleppeline väärtushinnangute kese, mille tõelist olemust ühiste kokkulepete näol ei ole paraku võimalik avada.“

Mihkel Maripuu

Tänud: Erik Alalooga, Henri Hütt, Meinar Mäesalu, Mihkel Ilus, Kaie Olmre, Hannes Aasamets.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 28.05.2014 kell 17.00 avatakse Draakoni galeriis ja kell 17.30 Hobusepea galeriis Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna üliõpilastööde näitus „Lõppmäng 2014“.

“Seekordne Lõppmäng on esmakordne läbilõige kogu EKA arhitektuuriteaduskonnas toimuvast. Näitusel on esil huvitavamad tööd nii arhitektuuri ja linnaplaneerimise, sisearhitektuuri ja mööblidisaini kui urbanistika õppekavadel tehtud väga erinevatest projektidest, milles kajastub kogu erialaõppe protsess terve stuudiumi lõikes,” võtab teaduskonna ühisnäituse kokku dekaan Toomas Tammis.

“Arhitektuuri-boutique’ks” lavastatud Draakoni galeriis tulevad esitlusele arhitektuuri ja urbanistika tudengite selle õppeaasta sügistalvised ja kevadsuvised parimad mudelid, mis ei tegele moeka trendikuse ega väljakujunenud klišeedega, vaid hoopis aktuaalsete ja oluliste ühiskondlike teemadega: kahanevate Eesti väikelinnadega, Ida-Virumaa ja Narva arengutega, Kunstiakadeemia hoone uuestisünniga, eramute tüüplahendustega. “Nipsasjadena” on väljas arhitektuuriloome kontseptuaalne pool: varjualused, mis inimese keha vahetult ümbritsevat ruumi analüüsivad ja selle loomisest räägivad ning workshopid, mis erineval moel innovatsiooniga tegelevad. Analüüsitavad ruumiolukorrad ulatuvad Lihulast Arktikani, kuhu vahele jäävad erinevate suurustega Eesti linnad koos Tallinnaga.

Hobusepea galeriis võtavad sisearhitektuuri ja mööblidisaini eriala tudengid kokku värskelt möödunud õppeaasta, öeldes et iga lõpp on millegi uue algus. Eesmärgini jõudmiseks on vaja mängida käänulisi mänge, mis sillutavad tee hea lõpuni. Kui lõpp on hea, siis on kõik hea. Sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna tudengite näitus on ühe läbitud mängu, arengu- ja eluetapi lõppvormistus klassikalises joonisegraafika võtmes. Näeme õppeaastat 2013/2014 kui üht suurt ja mitmekülgset sisearhitektuurse projekti kausta galerii seintel.

Näituse ajal toimuvad huvilistele ekskursioonid 10. ja 17. juunil algusega kell 15.00 Draakoni galeriis ja kell 16.00 Hobusepea galeriis. Avatud ekskursioonidel tutvustakse EKA arhitektuuri ja sisearhitektuuri eriala üliõpilaste töid ja tegemisi. Küsida saab sisseastumiseksamite, eriala ja õppetöö kohta nii tudengitelt kui õppejõududelt.
Eelregistreerumine www.artun.ee/loppmang/ekskursioonid

Näituste kuraatoriteks on teaduskonna tudengid ise, arhitektuuri üliõpilasi juhendas prof. Andres Ojari, sisearhitektuuri tudengeid dots. Maarja Valk-Falk.

Näitus jääb avatuks 20. juunini.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Draakoni ja Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 25.06.2014 kell 17.15 avab JAAN ELKEN (1954) Hobusepea galeriis isiknäituse „Tagasi hüperreaalsusesse 2. Initium novum“. Näitus jääb avatuks 14. juulini 2014.

Näituse esimene osa “Tagasi hüperreaalsusesse 2” on eksponeeritud Tallinna Kunstihoone galeriis 13.06.-06.07.2014.

Jaan Elken: „Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud näituse esimese poole signatuurtöös „Back to Hyper-reality“ võib täheldada otsekui teatud ringliikumise sulgumist – töö meenutab üllataval kombel seina kui metafoori ülistavat hüperrealistliku perioodi läbimurdetööd „Koidula ja Leineri tn. nurgal“ (õli lõuendil, 1977/1978), ainult et väljendusvahendid on üldistatumad, universaalsemad. Rohelise laudise asemel on kollakavõitu vineerplaat ja nõgiselt mustjad palkseinad – taoline vaatepilt avaneb näiteks Pärnus, Karja tänaval, aga ka muudes puitasumites, kui fassaadilt laudis maha kiskuda.
Ilmselgelt võib sõnadega tõestada mistahes konstruktsioone oma nüüd juba ligi 37 aastat kestnud loometeest, on see ringiratast trampimine, mandumine / lömitamine, teadlik dekonstruktsioon / lagundamine / erosioon / teemade_re-writing?
Käesolevat näitust tuleb võtta väljakutsena / provokatsioonina iseendale.“

Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 16.07.2014 kell 17.00 avab SIRJA-LIISA EELMA (1973) Hobusepea galeriis isiknäituse „Ootesaal“. Näitus jääb avatuks 28. juulini 2014.

Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud 1996. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti osakonna ja osaleb näitustel alates 1994. aastast. Olles küll enam tuntud kontseptuaalse maalikunstnikuna („Varjatud aine“ Hobusepea galerii, 2003; „Õ><Ö“, Tallinna Linnagalerii, 2006) ja joonistajana („Igapäevane leksika“ Hobusepea galerii, 2006; „3,14“ Hobusepea galerii, 2008), kuulub Sirja-Liisa Eelma loomingusse ka mitmeid kohtkindlaid ja sotsiaalseid kunstiprojekte. Eelma kujundikäsitluse, kontseptuaalse mõtte ja maalitehnilise nõudlikkuse koostoimel tasakaalustatud looming keskendub juba aastaid varjatud või vaid aimatavate objektidega seotud ootustele ning hirmudele.
Avataval näitusel arendab Eelma kaudselt edasi 2003. aastal Hobusepea galeriis toimunud näitusel „Varjatud aine“ alustatud ja 2012. aastal Draakoni galerii isiknäitusel „Ei ole midagi“ jätkunud teemakäsitlust – varjatud või vaid aimatava objektiga ja keskkonnaga seotud võimalikud tekkivad ootused ning hirmud. Eelma poolt jäädvustatavatele olukordadele ja keskkondadele on iseloomulik valvsaks tegevat ohutunnet tekitav vihjelisus, olemasolu mõtestatud igavuse tunnetamine ja kujutamine pigem kujutamata jätmise kaudu.

Sirja-Liisa Eelma: „Nüüd kohe, õige pea juhtub midagi, mis muudab kogu Su eelneva elu vaid ettevalmistavaks visandiks, pärast mida alles hakkavad tõelised sündmused toimuma. Just äsja tegid Sa midagi ja ootad nüüd, et maailm Sulle vastaks. Julged isegi loota, et Su ees avaneb mõni seni suletud uks. Juhtub aga, et ümbritsev ei pane Sind tähelegi, see vastab Sinu uuele valmisolekule vaid omapoolse vaikiva vaakumiga. Sa ootad veidi, siis ootad veel. Su ootus läheb pikapeale hapuks. Hakkad oma kujuteldaval pingil nihelema. Nii igaks juhuks ootad väheke veel. Ja kui ikka midagi ei juhtu, siis selleks, et oma olemasolus veenduda, tõused Sa ja lähed teed midagi.“

Näitust toetavad Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 30.07.2014 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis MARA LJUTJUK´i (1978) isikunäitus „Kahest neljani”.

Mara Ljutjuk jutustab lugusid läbi groteski ja surmtõsiduse, tema lood on vahel lausa ehmatavalt otsesed. Intensiivse suhtlejana ja kriitilise enesevaatlejana huvitab Marat inimese sees ja inimeste vahel toimuv ka kunstis. Modellidena kasutab kunstnik tihti ennast ja oma lähedasi, muutes seeläbi esitatu veelgi isiklikumaks.

Viimased viis aastat on kunstnik puutunud lähedalt kokku pereeluga ja laste kasvatamisega. Nii on seekordse näituse teemaks vanemate ja laste vahel toimuv. Kuna perekond on teatavasti ühiskonna algrakuke, võib kunstniku esitatud peresiseseid võimu- ja manipulatsioonimänge soovi korral peegeldada ka laiemale tasandile. Avataval näitusel on eksponeeritud neli maali Marale juba iseloomulikuks saavas värvi- ja vormikeeles.

Mara Ljutjuk: „Oma elust viimased viis aastat olen teinud lähemat tutvust ütlusega “veri on paksem kui vesi“. Alguses oli meid kaks ja nüüd on meid kokku neli. Uued olukorrad, küsimused ja vastused on olnud tihtipeale kummaliselt vastuolulised või ootamatud.“

Mara Ljutjuk on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala bakalaureuseõppe ja kaitsnud magistrikraadi EKA õpetajakoolituse erialal. Näitusel osaleb aastast 2000, on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige.

Näitus jääb avatuks kuni 11. augustini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 13.08.2014 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis rahvusvaheline näituseprojekt „The Homunculus Collection“.

Näitusel osalevad kunstnikud: Carla Castiajo, Hekla Dögg Jónsdóttir, Laura Kuusk, Camille Laurelli, Carlos Lazarich, Sten Saarits ja Michael Sell. Näituse kuraator on Stacey Koosel.

Keskajal nimetati kunstlikult loodud inimelu homunculus’eks (lad.k. “väike inimene”). Alkeemikud uskusid, et õigete tingimuste olemasolul on võimalik luua inimene. Arvati, et inimese seemnerakk sisaldab miniatuurseid olendeid, mida saab suureks kasvatada mullas või laboratooriumis. Homunculuse müüti on kasutatud paljudes kirjandusteostes, Faustist Frankensteinini.

Kunstlikul viisil inimelu loomisel on aga eetilised tagajärjed. Saksa tumm-filmirežisöör Otto Ripert käsitles teemat filmiseerias “Homunculus” (1916-1917). Filmi süžee jälgib meest nimega Homunculus, kes ei suuda tunda armastust. Kui Homunculus avastab, et ta on kunstlikult loodud inimene, kellel pole hinge, otsustab ta maailma põlema süüdata. Homunculus muudab aga oma meelt, taibates, et poliitiliseks despoodiks saades on tal suuremad võimalused inimkonnale kätte maksta.

Homunculuse argumendiks on teooria, mis väidab, et üks väike inimene, kes istub sinu peas, jälgib välist maailma nagu vaataks filmi. Antud argument on tegelikult arutlusviga, kuna eeldab enda sees olevate aina väiksemate ja väiksemate inimeste ehk homunculi’te lõpmatut regressi. Teooria eksisteerib püüdena ühendada väliste meelte (nagu nägemine) dualismi sisemise vaatajaga (ego).

Minus tekkis huvi homunculuse mõiste vastu digitaalse identiteedi uurimise ajal. Digitaalne identiteet kui kunstliku inimelu loomine internetis eraldab meele kehast ja virtuaalse materiaalsest. Kutsusin seitse kunstnikku Ameerikast, Eestist, Prantsusmaalt, Islandilt, Portugalist ja Hispaaniast avastama homunculi teemat ning käesolev näitus on selle uurimistöö tulemus.

Stacey Koosel

Täpsem info:
staceykoosel@gmail.com
+372 520 1634

13.08.2014 kell 18.00 toimub vestlus Hekla Dögg Jónsdóttiri ja Michael Selliga.

Näitus jääb avatuks 1. septembrini 2014.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, KUNO, The Oregon Arts Commission, Hispaania Kuningriigi Suursaatkond Eestis, Eesti Kunstiakadeemia, Vladimir Smirnov & Konstantine Sorokin Foundation, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Eestis.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kunstnike biograafiad

Carla Castiajo (1974) on õppinud ning õpetanud ehtekunsti ning osalenud rahvusvahelistel näitustel. Kunstnik omandas magistrikraadi ehtedisainis Konstfacki Ülikoolis (Stockholm, Rootsi) ning hetkel õpib doktoriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Castiajo on õpetanud Vabade Kunstide Ülikoolis Pakistanis (BNU), Oakhami koolis Inglismaal ja Kunsti- ja Disaini Ülikoolis Portugalis (ESAD).

Hekla Dögg Jónsdóttir (1969) on kaunite kunstide professor Islandi Kunstiakadeemias Reykjavikis. Kunstnik omandas bakalaureuse- ja magistrikraadi Kalifornia Kunstiinstituudis Los Angelesis. Rahvusvahelistel näitustel osalenud alates aastast 1999. 2003. aastal asutas Kling & Bang galerii Reykjavikis.

Laura Kuusk (1982) elab ja töötab Grenoble’is, Prantsusmaal ja Tallinnas, Eestis. Kuusk omandas magistrikraadi fotograafias Eesti Kunstiakadeemias ja bakalaureusekraadi semiootikas ja kultuuriteoorias Tartu Ülikoolis. Kunstnik uurib ilukirjanduse ja reaalsuse vahelisi narratiive ja situatsioone läbi video, fotograafia ja installatsiooni.

Camille Laurelli (1981) elab ja töötab kunstnikuna. Tema töid ei ole eksponeeritud ei Tate’is ega MoMa’s. Peale ebaõnnestunud kandideerimisi residentuuridesse üritas kunstnik võita kunstiauhindu mainekatelt institutsi-oonidelt nagu Villa Medici ja PS1. Laurelli tööd ei kuulu APT’sse (Artist Pension Trust) ega ühegi teise rahvusvahelise kunstikogusse. Kommertsgaleriisid tema tööd ei huvita – see läbiv joon iseloomustab kogu Laurelli kunstnikukarjääri.

Carlos Lazarich (1981) elab ja töötab Barcelonas. Lazarich omandas bakalaureusekraadi fotograafias Sevilla Ülikoolis. Kunstnik on töötanud fotograafina moeväljaannete juures. Lazarich kasutab oma töödes hetkel väljendusvahendina lõnga, uurides meediumi võimalusi, alustades inimfiguuridest lõpetades ruumiavastustega väljaspool lõuendit.

Sten Saarits (1987) õpib hetkel installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas Eesti Kunstiakadeemias. Saaritsa töid on iseloomustatud kui kogemuspõhiseid skulptuure, mis kasutavad heli ja valgust loomaks arhitektuurilist ruumi. Kunstniku tööd esitavad küsimusi, miks me tajume asju nii, nagu me tajume? Tema installatiivsed teosed ei anna otseseid vastuseid, vaid on pigem võimalikud diskursused antud teemal.

Michael Sell (1981) töötab kaasprofessorina Ida-Oregoni Ülikoolis La Grandes, Oregonis, USAs. Sell on omandanud magistrikraadi fotograafias Kendalli Kunsti- ja Disainikolledžis. Tema töid on eksponeeritud Loode-Ameerikas, Los Angelesis, New Yorgis ja nüüd ka Tallinnas.

Kuraatori biograafia

Stacey Koosel (1982) õpib doktoriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Tema doktoritöö teema on “Identiteet sotsiaalmeedia ajastul”. Kunstnik käsitleb uurimistöös meediaökoloogiat, digitaalkultuuri ja kaasaegset kunsti. Kooseli artikleid on avaldatud rahvusvahelises meedias ja kunstiväljaannetes, ta on kureerinud näituseid Saksamaal ja Hispaanias.

Neljapäeval, 04.09.2014 kell 18.00 avab kollektiiv SKATKA (Rainar Aasrand ja Mikk Madisson) Hobusepea galeriis näituseprojekti „Pilve riik“.

Welcome to E-stonia!

Mida tähendab rahvuslik enesemääramine ajal, mil on põhjust uskuda, et laulmise läbi võidetud osalusdemokraatia on taandatud õigusele valida järgmine „Su nägu kõlab tuttavalt“ saate võitja?
Antud näitusega uurib kollektiiv SKATKA pilvi, rahvust ja enesemääratlemist ajastul, mil kehtib süsteemiadministraatori ülemvõim. Näitus käsitleb seda, kuidas pilv-identiteedi loomine e-valitsuse ja e-demokraatia raamistiku näol võib vaigistada rahva hääle Eestis, tugevdades samaaegselt neoliberaalseid majanduslikke ja poliitilisi kaasamis- ja väljajätmisstruktuure.

„Pilv tuleb pika ilu peale!“ – süsteemiadministraatori vanasõna.

Näitus on pühendatud Leilo Trindalile.

SKATKA nimelise ühenduse moodustavad Rainar Aasrand ja Mikk Madisson. Tegemist on SKATKA esimese avaliku näitusega.

Tänud: Kaspar Aasrand, Mattias Arro, Joshua Crowley, Mari-Liis Ilmoja, Johann Kabonen, Jaak Kaevats, Tanel Kärp, Johann Sander Puustusmaa, Eri Rääsk, Triin Ruumet, Artur Sanglepp, Johan Tali, Jiann-Chyng Tu, Johannes Veski.

Näitus jääb avatuks 15. septembrini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 17.09.2014 kell 17.00 avavad LIINA SIIB ja JAANA KOKKO Hobusepea galeriis ühise näituse „Meie isiklikud arhiivid“. Esmaspäeval, 22. septembril kell 18.00 toimub galeriis vestlusring kunstnikega.

„2012. aasta septembris alustasime dialoogi ühise kunstiprojekti teemal. Olime mõlemad läbi vaatamas oma fotoarhiive ja esile kerkis küsimus: Kas ja kuidas võiks meie kogud laiemat huvi pakkuda?
Tuli välja, et teemad, mis meid huvitasid 10-15 aastat tagasi, on aktuaalsed suures plaanis ka täna. Arhiivimaterjale läbisid teemad nagu naiseks olemine, perekond, identiteet, õiglus, normatiivsus ja ruumipraktikad kaasaegse ühiskonna taustal läbi erinevate vaatenurkade.“

Jaana Kokko filmi “Sadam” aluseks on mustvalge foto, mille ta tegi Tallinna Kalasadamas 1999. aastal. Fotol olev modell on naine nimega Niina endises nõukaaegses tehases. Täna on selle koha peal tühjus, hooned on lammutatud, elanikud on lahkunud ja ehitusplats ootab uute luksuskorterite ehitamist. “Sadam” (2014, 30 min.) käsitleb naise elu kaasaegses ühiskonnas, vastavalt ajaloolisele ettekujutusele ideaalsest naisest. Vormilt võiks film olla dokumentaal-essee.
Liina Siibi installatsioonis „Parema käega kirjutamine vasakukäelistele“ ilmub arhiiv fiktsiooni või unenäona hariduslikus ruumis. Tema isiklik suhe piltide kollektsiooniga areneb edasi subjektiivseks pedagoogikaks, milles mõtestatakse kujutisi ümber autori enda hariduse kontekstis. Formaalselt jagunevad kujutised erinevatele õppematerjalidele nagu näiteks kooliõpikud ja –vihikud, vastavalt „klassiruumi“ retoorikale. Piltide valik põhineb heterotoopia mõistel, mida tõlgendatakse reflektsiooni ruumina. Omal moel võib ka kooliõpikuid võtta kui teatud sorti peegleid.

Tänud: Kaire Rannik, Tiit Rammul, Getter Kuusmaa, Alar Priimann, Virko Kuusk, Overall Eesti AS, UBS Repro, Rene Haljasmäe, Maire Tänna, Marve Riisalu, Redhat, Ragnar Voolaine, Mihkel Muulmann, EKA Fotoosakond, Ludmilla Akulina, Helgi Asi, Diana Paschkovich, Eleonora Šljanda, Valeria Videvik, Mai Sööt.

Näitus jääb avatuks 29. septembrini 2014.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Koneen Säätiö, AVEK, VISEK.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Vaata lisaks:
liinasiib.com
jaanakokko.com

Neljapäeval, 02.10.2014 kell 17.00 avab LAURA PÕLD (1984) Hobusepea galeriis isiknäituse “The Night Your Mate Danced Like A Tree”. Näituse helitausta on loonud Mihkel Maripuu.

Laura Põld esitleb Hobusepea galeriis kolmeosalist installatsiooni, mis mängib autori sõnul värvide, teatraalsete vormide ja technomuusika koosmõjuga.
Laura Põld: “Kinoteatri eesriide motiivist välja kasvanud kohaspetsiifiline tekstiili-installatsioon “The Night Your mate Danced Like A Tree” vihjab klubikultuurile. Kuid lavastatud keskkonna elemente peaks saama vaadelda ka abstraktselt: kangaste ühetoonilised järjestused, Mihkel Maripuu heliteos, geomeetrilised ja näitusesaali kõrgusega arvestavad vormid.
Metsik-kontrollitud-dihhotoomiale taandatav narratiiv on olnud mu praktikas korduv. Kuid kui “Katse lavastada maastikku” (Tallinna Kunstihoone galeriis 2013. aastal) kuhjas galeriisse Kesk-Euroopas haruldaseks muutuvat linnaäärsete tühermaade räämas vaikelu, siis seekord jõuab näitusesaali selle spektri teise äärmuse poeetika. Vineerist dekadentlikud vormid on kavandatud ja välja lõigatud arvutiprogrammis. Minimalistlik värvimuusika kirkatooniliste langevate kangaste näol on anonüümne ja ruumiliselt pillav. Õigupoolest pole autor seekord vaat et ise kätt külge pannudki. Ja milline oleks see heli, mida masinad isekeskis toodaksid?”

Näitus jääb avatuks 13. oktoobrini 2014.

Avamisel mängib plaate Mihkel Maripuu.

Suured tänud:
Installatsiooni tekstiiliosa konstrueerimine ja valmistamine: Ailen Põld
Puitelementide lahendused: Estexpress Grupp OÜ
Näituse heliline kujundus: Mihkel Maripuu

Näitust toetavad: Estexpress Grupp OÜ, Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 15.10.2014 kell 18.00 avab SASKIA JÄRVE (1979) Hobusepea galeriis isiknäituse “Visuaallend”.

Saskia Järve on lõpetanud Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži 2000. aastal, Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe maalikunsti erialal 2007. aastal ja magistriõppe samas 2009. aastal. Käesolev on tema neljas isiknäitus.

Avatava näituse läbivaks motiiviks on destruktsioon. Definitsiooni järgi võib destruktiivsust mõista normaalse struktuuri lammutajana. Teoses „Igavuse Filosoofia“ (2012) räägib professor Lars Fredrik Händler Svendsen (sündinud 1970) igavusest kui ühest Lääne ühiskonna levinumast vaimsest seisundist. Ta uurib, kust igavus pärineb, kuidas ja miks see meid mõjutab ning miks me ei suuda sellest üle saada.
Professori tähelepanekud pärinevad filosoofiast, kirjandusest, psühholoogiast, teoloogiast ja popkultuurist. Svendsen kirjutab, et sügav igavus on lähedases suhtes depressiooniga. Selleks, et igavust peletada, tehakse mitmeid destruktiivseid asju. „Individualismi esilekerkimisega on tekkinud uus vastutus – inimene peab saama nö iseendaks. Igavus on küsimus sellest, kas õnnestub leida tegevuses mingi tähendus või mõte. Idee on selles, et kui sul on igav, kukud sa eneseteostamisel läbi”.
Võib-olla just seetõttu on moodne olla destruktiivne, vaimselt ebastabiilne, heas mõttes hull, ekstsentriline, psühhootiline, traumeeritud ja raske iseloomuga. See justkui annab meie eksistentsile sügavama tähenduse.

Saskia Järve

Näitus jääb avatuks 27. oktoobrini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 29.10.2014 kell 18.00 avab ALINA ORAV (1989) Hobusepea galeriis isiknäituse „MЯNG”. Vestlus kunstnikuga toimub galeriis 6. novembril kell 17.00.

Alina Orav kaistes bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti erialal 2013. aastal ja jätkab praegu samas magistriõpinguid. Maaliõpingute jooksul on ta täiendanud ennast Firenze Kaunite Kunstide Akadeemias ja Contraband International Ltd. poolt korraldatud 3D maalipraktikal Londonis. Alina Orav on Eesti Kunstnike Liidu liige ja käeolev on tema kuues isiknäitus.

Avatav näitus muudab galeriiruumi tinglikult mänguväljakuks, kus kehtivad reeglid on imaginaarsed, need kas selguvad või mitte iga vaata jaoks kohapeal. Maalid muutuvad ruumi osaks ja ruum jätkub maalides. Ülakorrusel eksponeeritud maal jätkub alumisel korrusel ja/või vastupidi, (ruumi)piirid lõhutakse ning eraldatud ruumid seotakse üheks. Sel viisil taotleb kunstnik piiride hajutamist ruumis ja nihkeid vaataja tajudes.

Vikipeedia: „MЯNG on teatud reegleid järgiv tegevus, mille käigus taotletakse naudingut, kuid mitte tulu. MЯNG võib matkida tegelikkust, panna proovile mängijate kehalisi ja vaimseid võimeid. MЯNG piirneb rituaali, kaunite kunstide ja spordiga. MЯNGUD sisaldavad sageli ka arendavaid, kasvatuslikke, sotsiaalseid, harivaid või muid aspekte, tihti ka võistluslikku momenti. MЯNGU reeglid ja/või piirid eristavad MЯNGU tegelikkusest. MЯNG on tegevus, millele on omane eesmärgi puudumine, improviseeritus, reeglite kokku leppimine MЯNGU käigus, vabatahtlikkus ning lapsiku rõõmu tundmine. MЯNGUKS kitsamas tähenduses nimetatakse üht konkreetset MЯNGULISE tegevuse üksust oma kindlate tegevuste ja reeglitega. Metafoorselt nimetatakse MЯNGUKS ka mistahes tühist tegevust.“

Näitus jääb avatuks 10. novembrini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 12.11.2014 kell 18.00 avab MARTA STRATSKAS (1986) Hobusepea galeriis isikunäituse „Punane Planeet”. Näituse helikujunduse on teinud Artur Lääts.

Marta Stratskas on lõpetanud 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti bakalaureuseõppe ja õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistriõppes. Avatav näitus on Stratskase üheksas isikunäitus. Käeoleva aasta esimeses pooles võis Tartu Kunstimajas osa saada Marta Stratskase ja Margus Tamme ühisnäitusest „Raymond the Diamond“ ja kunstniku isikunäitusest „About Rooms“ Vaal galeriis.

Näitus jääb avatuks 24. novembrini 2014.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 26.11.2014 kell 17.30 avab HELEN MELESK (1980) Hobusepea galeriis isikunäituse „Rituaalne ruum”.

Helen Melesk on 2001. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli Türi Kolledži keskkonnateaduse eriala, 2005. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala bakalauruse õppe, täiendanud end aastatel 2006-2007 Utrechti Kuninglikus Kunstikoolis Hollandis ning kaitsnud 2010. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias fotograafia erialal. Alates 2004. aastast on ta osalenud mitmetel grupinäitustel ja projektides. Ta on Fotokunstnike Ühenduse FOKU juhatuse liige ja Eesti Fotokunstimessi projektijuht.

Näitus “Rituaalne ruum” on jätk kunstniku kahele eelmisele isikunäitusele “Kus lõpped sina, algan mina” ning “Lööme korra majja”, mis tegelesid ruumi organiseerimise ja individuaalse tajumisega. Käesolev näitus vaatleb isiklikus ruumis avalduvaid tavasid ja harjumusi. Huviobjektiks on kodus tekkivad ruumimustrid, mis tunduvad loomuliku ning alati olemasolevana, kuid on osa inimeste teadlikust ja alateadlikust käitumisest.

Näitus jääb avatuks 8. detsembrini 2014.

Kunstnik tänab: Aune Annus-Urmet, Ardo Urmet, Cristina Kaska, Helle Nurmis, Hello Upan, Liisi Raidna, Ilse Reinaru, Juta Evart, Kalju Kisand, Sirje Tomiste, Laine Lass, Merle Päärson, Elvi Moks, Ahto Saluste, Karin Aanja, perekond Möls, Katrin Tees, Sigrid Viir, Uku Paal, Andres, Merilin, Merike, Eesti Kunstiakadeemia fotoosakond.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 10.12.2014 kell 18.00 avab ANU HINT (1961) Hobusepea galeriis isikunäituse „Puude taga on inimene”.

Anu Hint on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi moeosakonna 1985. aastal. 2009. aastal omandas ta Eesti Kunstiakadeemia kunstipedegoogika osakonnas magistrikraadi. Ta on töötanud moekunstnikuna Tallinna Moemajas, firmades „Enelin“ ja „Kamilla“. Tänaseni veab ta endanimelist rõivadisaini- ja õmblusstuudiot „AH“ ja „Hint design“. Anu Hint on oma kollektsioonidega osalenud arvukatel meodemonstratsioonidel Tallinnas, Istanbulis, Moskvas, Kiievis, New Yorgis jm. Oma moefotosid on ta eksponeerinud näitustel Eestis, Jaapanis, Saksamaal ja Tšehhis. Anu Hint on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Disainerite Liidu liige. Alates 2007. aastast on ta juhatanud Eesti Moekunstnike Ühenduse tööd.

Anu Hint on moekunstnik, kes otsib rõivaste loomiseks tähendust loodusest. Nii nagu muinasrahvaste jaoks, on ka tema jaoks mets püha paik, kus ühtegi elavat organismi ei tohiks ilmaasjata hävitada. Oma tööde kaudu rõhutab ta looduskeskse kulgemise ja tänapäeva materiaalsete prioriteetide vahelist konflikti.
Kunstnik juhib villasest ja siidist rõivaste, looduskaunite moefotode ja indiaani tarkuste abil tähelepanu ühiskonnas valitsevale disharmooniale ja aktuaalsele teemale – puudega inimestelt kasu nõudmisele. Nii puude all kannatajate ellujäämine, kui ka metsade säilimine sõltub tervete inimeste otsustest. “Kas ehk hoopis “terve” mõistusega inimesed ei kannata vaimse puude all?” – küsib ta õigustatult, “materiaalne kasusaamine ei tohi olla esmane prioriteet.”
Näitus väärtustab teistsugust “kasusaamist” – nähtav võiks autori sõnul mõjuda nagu puutumata loodus, mis on tulvil jõudu ja lummust, loomulikku ilu ja harmooniat.

Fotod: Anu Hint
Film: Mari Ann Vellerand
Filmi muusika: Karl Silvar Alemaa
Rõivad: Anu Hint
Tsitaadid: Indiaani tarkuste raamat

Näitus on avatud 29. detsembrini 2014.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.