Reedel, 16. detsembril 2022 kell 18.00 avab Tarvo Varres Hobusepea galeriis isiknäituse „Aja vari“. Näitus jääb avatuks 9. jaanuarini 2023.

Kui kaua see kestis ma ei kujuta ette, see ei olnud kujutletav aeg, see ei kuulunud ka juhtuvate asjade aega. – Maurice Blanchot

Tarvo Varrese isiknäitus „Aja vari“ on formaadilt kohaspetsiifiline tekstipõhine installatsioon,
mis vormistab valiku Maurice Blanchot’ lauseid nii skulpturaalsete kui kontseptuaalsete objektidena. Lisaks enese ja aja mõtestamisele, mille juures on arvesse võetud nii nende mitmemõttelisust kui mitmemõõtelisust, raamivad Varrese teoste mõtestikku veel ka paljususe, ähmasuse, vasturääkivuse ja piirikogemuse mõisted.

Varrese teostes toimib tekst (ja keel) iseäraselt tundliku piirina reaalse ja kujutletava vahel, mistõttu võib tema teoste kogemist (ehk tekstide lugemist) käsitleda kui teatavat piirikogemust või piiril viibimist. Kõik näitusel eksponeeritud tekstid on kunstniku poolt välja valitud ning välja võetud oma algsetest kontekstidest, pärinedes originaalis kolmest erinevast Blanchot’ raamatust.

Oma teostega püstitatud küsimused ei ole Varrese jaoks lihtsalt mõtteharjutused või -mängud,
olgugi et neile saab esmapilgul justkui edukalt ka selle nurga alt läheneda. Lähemal vaatlusel
taotlevad nad midagi muud, kuid ei midagi mõeldamatut – muuta ennast küsitavaks, panna
aeg küsimärgi alla, haihtuda mõttesse…

Tänud: Maria Esko, Marten Esko, Anti Saar, Anna Shkodenko, Kirill Tulin.
Pressiteate koostas Marten Esko.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 11. jaanuaril 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.
Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm?
Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele.
Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.
Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 10. veebruaril 2023 kell 18.00 avavad Solveig Lill ja Olev Kuma Hobusepea galeriis ühisnäituse „Piirideta aed“. Näitus jääb avatuks 4. märtsini 2023.

Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.

Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia, või kui viibime aia lõõgastavas rahus.

Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.

See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata? Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.

Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.

Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.

Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.

Holger Loodus

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 8. märtsil 2023 kell 18.00 avab Valeri Vinogradov Hobusepea galeriis isiknäituse „Valitud“. Näitus jääb avatuks 3. aprillini 2023.

Kolmapäeval, 5. aprillil 2023 kell 18.00 avab Kadri Liis Rääk Hobusepea galeriis isiknäituse „Exopoiesis“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2023.

Näitusel „Exopoiesis” reageerib kunstnik sotsiaalsetele, ökoloogilistele ja eksistentsiaalsetele kriisidele, millega täna silmitsi seisame, viies pilgu võimalikku tulevikku. Kunstnik Kadri Liis Rääk otsib vastuseid sellele, milline võiks olla alternatiivne maailm, kuidas see tekib ja hääbub ning mis on meie kui selle aegruumi kogejate roll nendes protsessides.

Kunstnik käsitleb näitust kui suhete süsteemi, kus ülekanded ettekujutavalt füüsilisele, naturaalselt sünteetilisele on empaatiast läbiimbunud. Piirid sisemise ja välise, loodusliku ja tehisliku vahel on hägustunud ning sellega kaasnev probleemide kogum vajab uute võimalikkuste kujutlemist. Suhetel puuduvad äratuntavad kontuurid, pigem eksponeerib kunstnik siin materjale, mis väljenduvad kokku kleepunud suuremate ja väiksemate sümbiootiliste kogumikena. See on limane kooselu, kus käib ressursside ning ruumi jagamine. Sellest lähtudes tekivad mitte-inimkesksed subjektid ja võib vaid ette kujutada, millised dialoogid ning poliitilised ökoloogiad võivad nende perspektiivist tekkida.

Selles hübriidses ruumis on pehmeid ja jäiku, sitkeid ja nõtkeid, viskoosseid ja tahkeid ning külmi ja sooje materjale nagu vill, metall, kunstnahk, lateks, vaht, silikoon, kips, keraamika jpt. Näituse puhul on tegemist orgaanilise autopoieetilise protsessiga, milles materjalid loovad kuju ja samal ajal jutustavad iseendast. Infovahetus sealjuures, toimub ihast ja intiimsusest kantuna, kogu oma amorfse kehaga.

Näituse avamisel 05. aprillil kell 18.00 toimub koreograafi Maarja Tõnissoni loodud kestvus-performance.

Kuraator: Marika Agu
Helikujundus: Mihkel Tomberg
Koreograaf: Maarja Tõnisson
Graafiline disain: Rasmus Einman

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Eriline tänu: Raimond Põldmaa, Oskar Praus, Erik Liiv, Sandra Truija, Kerli Praks, Maarja Mikkin, Maarja Tosin, Eva Metspalu, Eesti Kunstiakadeemia.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Neljapäeval, 4. mail 2023 kell 17.00 avab Anu Vahtra Hobusepea galeriis isiknäituse „seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja“. Näitus jääb avatuks 29. maini 2023.

Näitus „seinaääri mööda, trepist alla, uksest välja“ koondab uueks ruumiliseks tervikuks Anu Vahtra viimase kolme aasta jooksul valminud teosed. Fotode, videote ja leitud objektide vahendusel kajastub olukordade, lahenduste ja otsuste vaatlemise ja dokumenteerimise protsess pidevas ehitusjärgus olevas linnas. Teosed on algselt loodud näitustele Amsterdamis, Ateenas ja Brüsselis.

Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni esseest „Chez l’Oxymoron” (1988). Näitust saadab kunstnik Lieven Lahaye tekstiline kaastöö ning kunstnik ja filmitegija Ingel Vaikla film. Graafilise disaini autor on Elisabeth Klement.

Suur tänu: Pärtel Eelmere, Maris Karjatse, Madis Kurss, Lieven Lahaye, Tanja Muravskaja, Villem Säre, Ingel Vaikla, Kristina Õllek & Kert Viiart, Johannes Säre & EKKM
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 14. juunil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Peeter Lauritsa näitus „Jäälind allilmas. Viirastused ja virtuaalsed ruumid“. Näituse kaasautorid on Martin Rästa, Kaiko Lipsmäe ja Maido Hollo. Näitus jääb avatuks 10. juulini 2023.

Allilmas käimine on nagu sukeldumine iseenese sisemusse – soonestikud, soolestikud, voolud, hargnemised, sõlmumised, trombid. Lihaste ja vere tuksed. Keemilised ja elektrilised värinad. Judinad, lainetused, pursked. Imelikud maitsed. Veider on tunda, kuidas sinu enda sisemuses askeldavad erinevad elud, et sa ise oledki kõik need erinevad elud.

Seal allilmas saad aru, et mingit põrgut ei ole olemas. Maa-alune on lugematute elude kihisev ringtants. Juurestikud põimuvad omavahel ja kasvavad kokku seeneniidistikega. Putukad ja nematoodid, mikroskoopilised elukad, keda on erikujulisi lugematul hulgal, lagundavad surevat ja kõdunevat toitvateks piisakesteks, uueks eluks. Heegeldatakse eriskummalisi suhtevõrgustikke, luuakse liite ja pingekoldeid. Ussikesed õhutavad seda sooja sauna, mullamikroobid ja seenetused sooritavad keemilisi akrobaaditrikke.

Allilm on hargnevate teede aed, pehme, soe ja niiske. Kõik mullitab ja kõduneb aegluubis, kasvab üksteisest läbi, vahetab ainet ja meelemärkust. Allilmas imetakse lõputus suudluses üksteise elumahlasid, surm tõlgitakse sünniks ning luditakse eluringi tagasi.

Kes jäälind õieti on? Eresinine, pimestavsinine välgatus oja kohale tunneliks kasvanud sarapuude hämaruses. Ootamatu sähvatus nagu footon, nagu meteoriit. Veealuse maailma jaoks ongi see nagu meteoriidi langemine, kärgatus, plahvatus, tuulispask ja läbisööst üles oma peegeldusse tagasi, kalamaim nokas. Oma veepinnapeegeldusest sündinud ja peegeldusse tagasi eimiskiks plahvatav viirastus. Vee all on väga raske aru saada, kust jäälinnud tulevad ja kuhu kaovad. Me elame eri maailmades, veealused ja veepealsed, üks pind, üks pinevus ja palju peegeldusi on meie vahel.

Idee ja pilt – Peeter Laurits
Heli – Martin Rästa
VR – Martin Rästa (Salakäigud), Kaiko Lipsmäe (Salakäigud), Maido Hollo (Habitat)
Graafika – Martin Rästa
Värvihäälestus – Siim Vahur
Trükk – ArtProof, Elavad Pildid, Digra
Lasergraveering – Laserstuudio
Raamid – Ramino Art
Assistendid – Aiko Hayashi, Lembit Jürgenson

Täname Eesti Kunstnike Liitu ja Kultuurkapitali.
Jäälind on osa Biotoopia kunstiprogrammist.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Anna Mari Liivrand & Peeter Laurits

Kolmapäeval, 12. juulil kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Gerda Hanseni, Jane Mutsi ja Mari Steinbergi ühisnäitus „Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“. Näituse kuraator on Aleksander Metsamärt. Näitus jääb avatuks 7. augustini 2023.

Hea etüüdi puhul on vorm ja sisu omavahel mõttelises tasakaalus — parimal juhul lausa vastavuses. Kui kolm kunstnikku plaanisid esimest ühisnäitust, oli ka plaan veel tasakaalus ja vastavuses. Teemaks kolm värvi, kõige keskel suur ühistöö: kolme kunstikeele ühtesulamine hiiglaslikul lõuendil — modelleerituina kolme kunstniku kolmes lemmikvärvis: sinises, punases ja pruunis. Ent plaanid on selleks, et need ei täituks! Sai läbi ühiselt veedetud koolitee. Elud kasvasid aina rohkem lahku. Tuleb välja, et eraldi stuudiotes kasvavad lahku ka kunstikeeled. Ühistööni ei jõutudki. Aga näitus hingas aina enam ja enam kuklasse. Ning värvid, sindrinahad, jäidki kummitama.

„Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“ seob koloriidi ja maalitehnika formaalsuste sõlme ümber kolme kunstniku erialase sõpruse ja armastuse. Kuidas jagavad omavahel ruumi ruumikehastused ja kehad ruumis? Kuidas astuvad nendega suhtesse mitte-kehad, mis leiavad ennast mitte-kohtadest? Kas kolm eri keeli laulu saavad kõlada kokku kui neid liidab kolmiktaktis rütm: „Sinine, punane, pruun. Sinine, punane, pruun…”?

Gerda Hanseni, Jane Mutsi ja Mari Steinbergi ühisnäitus „Etüüdid sinisele punasele ja pruunile“, on tasakaaluharjutus kolmes kunstikeeles ja kahel korrusel Hobusepea galeriis.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 11. augustil kell 18.00 ootame teid Hobusepea galeriisse tähistama grupinäituse „Nagu tuuletu pilv“ avamist. Mariliis Rebase kureeritud näitusel osalevad skulpturaalsete vormidega Touristes Tristes (Dylan Ray Arnold & Océane Bruel), postkaardiseeriaga Leena Kela, videoteostega Kristoffer Ala-Ketola ja Mika Taanila, ning loeng-performance’iga Shubhangi Singh. „Nagu tuuletu pilv“ on avatud 4. septembrini 2023.

Näitusel esitatud teosed põimuvad koosluseks mida seob ühine huvi aja kuhjumise vastu. Kuraatori eesmärgiks oli avada tühjuse, logelemise ja niisama olesklemisega seotud potentsiaali, teadvustades samas ka vastupanu, mida need tegevused esile kutsuvad. Kunstiteoste seltsis soovis ta tervitada puhkust, aja ja hoo maha võtmist ning tuuletu pilve kulgemist üle sinise taevalaotuse. Suutmatuse kõrval kaasaegse kiire elutempoga seotud ootustega sammu pidada, tõstsid protsessi käigus aga pead ka võimetus ja soovimatus rütmi aeglustada.

Näituse avaõhtul reedel, 11. augustil kell 18.30 leiab aset Shubhangi Singh’ loeng-performance „Rest/Unrest: Notes on Loitering“.

Näituse raames tõlgiti nii inglise kui ka eesti keelde Soome ajakirjaniku Anton Vanha-Majamaa kolumn.

Näitust „Nagu tuuletu pilv“ toetavad Kone Foundation ja Arts Promotion Centre Finland. Kõiki näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kuraator on nüüd puhkusel!

Kolmapäeval, 6. septembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Keiu Maasiku näitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“. Näitus jääb avatuks 2. oktoobrini 2023.

„Viimased paar aastat olin mattunud arvutimängude maailma ja eelistasin vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus mulle ka vastuvõetav mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ma mitmeks kuuks sukeldusin, oli Red Dead Redemption 2. Tundsin RDR2 maailmas, et pole kohta, kus ma hetkel parema meelega viibiksin. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui metsik lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.

Taoline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest.“

Keiu Maasik

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Keiu Maasik & Anna Mari Liivrand

Chun Au Yeung avab neljapäeval, 5. oktoobril 2023 kell 18.00 Hobusepea galeriis isiknäituse „Oled mul mõtteis”. Näitus on avatud kuni 30. oktoobrini 2023.

„Öö oli jahe, nii et kõndisin koju pärast pikka jalutuskäiku koidikul. Istusin diivanil teki all ja kuulasin laulu, mille sõnad kaikusid mu peas…“that’s me in the corner, that’s me in the spotlight, losing my religion…” Sel õhtul polnud ma ainuke, kes tähelepanu keskmes oli. Järsku käis nurgas vali pauk. Toas oli nii pime, nii et nägin ainult kuidas kõik mu joped maha kukkusid. Mõtlesin sel hetkel kellegi peale…”

Chun Au Yeung

„Oled mul mõtteis” lähtub hetkede sügavamast sisemusest, et vaadelda pinget, mis tekib lootuse ja hirmu vahel ning püüab kunstiks tõlgituna mõtestada, kuidas need kaks tunnet kujunevad, kokku langevad ja saavad kõnetatud. Chun’i sisekaemuslikud joonistused ja installatsioonid lähtuvad isiklikust kogemusest suhestumisel elupaigaga, esitledes seda intiimse, kuid samas ka võõristust tekitavana läbi majapidamisesemete ja muude elementide ühteliitmise.

Näitusele loodud teosed tulenevad Chun’i enda kogemustest ja läbielatud olukordadest, mis on enamasti seotud kodumaalt eemalolekuga. „Ma kannan oma hinge raskust, otsin varjatud märke lootusest ja tähendusest, kuid see hoiab mind tagasi, see paneb mind hirmu tundma.” kirjeldab Chun. Teos““Tervitused, hüvastijätud” (2023) on ümber ehitatud riidenagist. Eemaldanud kõik riputuskonksud, kinnitas Chun nagi korpuse külge vibu, viidates justkui laseks keegi kusagilt sihtmärki, paljastades haavatud ja hävinud suhte.

Näitusega „Oled mul mõtteis” jätkab Chun koduste elementide ja inimloomuse suhete uurimist, kõrvutades nii isiklikke kui ka kollektiivseid emotsioone. Mööblist saab meedium, mis võimaldab kunstnikul avada igapäevaste tundmuste keerukust, iga objekt avamas ühteaegu nii dekadentlikku kui ka lootusrikast dialoogi kodu mõiste ümber.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituste korraldamist Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Kolmapäeval, 1. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis noorte fotokunstnike ühisnäitus „Mis värvi on täna taevas sadama kohal?“. Näitus jääb avatuks 27. novembrini 2023.

Tegemist on olulise näitusega Eesti fotokunsti kõrghariduse ajaloos, kus ajastu vaimust kantuna võtavad sõna hetkel Eesti Kunstiakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppijad või selle hiljutised lõpetajad. 2023. aasta Tallinna Fotokuu teemad koonduvad kaamerapõhise meedia ümber, fookusega fotograafilistel representatsioonidel meie igapäevases infovoos.

Fotograafiast kujunes 20. sajandil märgiloome masin ja seejärel terve süsteem, mis on praeguseks kujunenud simulaakrumi taasloomise tõhusaks aparaadiks. Fotograafia tõekaanon on meie igapäevane sotsiaalse fassaadi ehituskivi ühismeedias, mille varjus me psüühika varem või hiljem kannatab.

Fotograafia on paradoks — ta võib kuulutada nii tõde kui ka valet, küsimus on alati selles, kelle narratiivi järgi lugu parasjagu räägitakse. Tänases tarbimiskultuuris püüab meedia säilitada enda loodud tegelikkuse illusiooni iga hinnaga, et hoida meid ostlemas ja meelt lahutamas samal ajal kui meie isikuandmeid või käitumisprofiile müüakse globaalsel turul. Me pole enam ammu vaatemänguühiskonna publikuks, me ise oleme toode ja kõik näivad sellega esialgu rahul olevat.

Näitusel osalevad kunstnikud: Siew Ching Ang, Inger-Liis Heinsoo, Erik Hõim, Andra Junalainen, Kenter Kalbri, Birgit Kaleva, Joosep Kivimäe, Elariin Kruusamägi, Kirke Kuiv, Gregor Kulla, Kristina Kuzemko, Britta Mai Martin, Jana Mätas, Agnes Müürsepp, Anna Ovtšinnikova, Andra Rahe, Sille-Riin Rand, Andrea Margó Rotenberg, Laura Ruuder, Triin Sagen, Enlil Sonn, Imbi Sõber, Lauri Trolla, Maarja Tõnisson, Jürgen Vainola.

Näituse kuraator: Kaisa Eiche

Näitus on osa 7. Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali (6.10.–26.11.2023) satelliitprogrammist. Rohkem infot: fotokuu.ee.

Näitusega kaasneb publikuprogramm ja trükis. Rohkem infot: www.fotokuu.ee/programm

Näitus toimub kahes kohas: Hobusepea galeriis 1.11–27.11.2023 ja Tartu Kunstimaja väikses saalis 17.11–17.12.2023 (avamine 18.11 kl 14).

Näituse toimkond Hobusepea galeriis:
Madis Liplap (näituse kujundaja)
Hans-Otto Ojaste (tehniline teostus)
Kulla Laas, Brigit Arop (koordineerimine)
Kaisa Eiche (trükise koostaja)
Erkki Luuk (keeletoimetaja)
Ran Re Reimann (graafiline disainer)

Fotod: Ott Kattel

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Eesti Fotokunstnike
Ühendus (FOKU), Tartu linn, Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu
Kunstnike Liit, Eesti Kunstnike Liit, Artproof, Metropol Spa Hotel, Raamikoda (Estframe
OÜ), KIU kangatrüki stuudio, Neoon Valgus OÜ.

Eriline tänu: starter-KIT ajakirja toimetusele, Tartu Kunstimuuseumile, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 29. novembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Art Allmägi ja Katrin Piile ühisnäitus „Origami“. Näitus jääb avatuks 23. detsembrini 2023.

Kahe autori ühisnäituse lähtepunktiks on Katrin Piile maal „Skulptor modelleerimas minu portreed“. 2020. aastal valminud maali keskmes on modelleering iseendast. Modelleeringu taga töötava skulptori isikule viitab vaid seinal rippuv foto tema skulptuurist. Iroonia võtmes kujutatud enesekesksus on näituse lähtepunktiks. Vaatamata enesekesksele lähenemisele toimib kahe autori koostöönäitus korrelatsiooni põhimõttel. Loomeprotsess on üles ehitatud viisil, kus ühe autori impulsist algab teise loometöö, mida impulsi andja kasutab omakorda enda teose loomisel. Protsessi vastastikusest seosest tulenevalt juhivad autorid oma loometööd vaid osaliselt, kombates sellega autorsuse individuaalseid suhteid.

Kahe autori varasem loometegevus loob suurepärase pinna korrelatsiooni põhimõttel töötava ühisnäituse loomiseks: Piile on lähtunud objektidest, mis vormistatakse lõuendile fotodokumentalismile omase kadreeringuga hüperrealistlikus maalilaadis, Allmägi eelnevad teosed sisaldavad nii viiteid erinevatele kunstnikele kui ka fiktiivseid koostöid teiste autoritega.

Piile ja Allmägi tööprotsessi keskpunktiks on vastastikune loominguline peegeldus ning meediumipõhine dokumentatsioon. Selle kaudu uuritakse maalile ja skulptuurile omaseid tahke, mis tasapinnaliselt ruumilisse (või vastupidi) omailma suundudes lisanduvad või lähevad kaduma. Kunstimaailma püha kolmainsus – autor, idee, teos – tõstetakse uurimisobjektiks. Koostööprojektina loometöö põhimõtteid uurivas näituseprojektis proovivad autorid hägustada teose ja autori vahelisi suhteid. Samal ajal viskab see näitusekülastaja omamoodi jäneseurgu, maailma, kus uskumine nähtusse viib vaataja valedele radadele.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedest, 17. detsembrist on Hobusepea galeriis avatud Lisann Lillevere, Johanna Ruukolmi ja Denisa Štefanigová ühisnäitus „Teostamata olevik“. Näituse kuraator on Lilian Hiob.

„Kui olin noor, läksin ülikooli ja õppisin ratsionaalset keelt, et mõelda aju vasema poolkeraga. Aga parem ajupoolkera valitseb meie intuitsiooni ja kujutlusvõime üle. Sõnades puudub tõde; need vaid suunavad sind, kuhu poole liikuda, aga sa pead sinna liikuma üksinda, vaikuses. Sümbolites peitub keel, mis hävitab sõnad.“

– Alejandro Jodorowsky

Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu-ning kasumi-ideaal on unustusse jäetud. Tuletame meelde kultuurikihte minevikust, anname võimaluse teravdatud aistingutele ja elavdatud kujutlusvõimele. Naudime afektiivset laengut, mis tekib inimeseks olemise kogemusest ning hoiame meeles, et inimese teadmised maailma kohta on piiratud.

Kas saaksime rajada teed ja ideed eetilise ja poliitilise maailma ümberkujundamiseks, kui võtaksime enda viie aistmismeele ja ratsionaalse elukäsitluse kõrvale tööriistakasti taganurgast välja kujutlusvõime ja mängu ning oskuse hinnata eksimustest tekkivaid ootamatuid kõrvalepõikeid? Kuidas jõuda ideede ja tegudeni, mida ei ole veel olemas, samas teadmine, kuidas võiks paremini, on justkui siinsamas – kirjanduses, kunstis, filosoofias.

Tšehhist pärit maalikunstniku Denisa Štefanigová teostel kujutatud inimesed, loomad ja teised olendid on omavahel põimunud, sulandunud, mängulised ja kindla plastilise vormita, eemaldades dihhotoomia ja vastanduse inimese ja looma, looduse ja tehnoloogia, iha ja viha ning mõistusliku ja tundelise vahel. Štefanigova maalidel kujutatud eri liikidest olendid loovad omavahel suhteid ja suhtluseid, viidates võimalikele kooseksisteerimise vormidele, kus inimese võimupositsioon on kõrvale jäetud ning liigiülene kooselu ja mõistmine on uus igapäev. Teosed viitavad terviklikumale toimimisviisile, kus ükski elusolend ei ole teisest eraldiseisev ega puutumatu – kõik on omavahel seotud ja suhtes, inimene ei ole erand. Filosoof Donna Haraway on eelneva defineerimiseks pakkunud välja sõna “ktulutseen”. Mõiste on tuletatud ülipikkade jalgadega ämblikuliigist Pimoa Chtulhu, kelle kaheksa jäset moodustavad justkui erinevad vaatepunktid ja võimalused, mis oma eraldiseisvuses ja- suunas on ometigi omavahel seotud – ükski jäse ei toimi autonoomselt.

Kunstnikeduo Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholmi skulpturaalsed installatsioonid ja video jätkavad ktulutseenist kantud maailmavaadet, segades kaasaegses ühiskonnas valdavat maailmakogemise viisi arhailiste uskumuste ja teguviisidega, hägustades kindlaid piire kehtivate tähenduste, tõlgenduste, tunnetusliku ja isikliku ning universaalse vahel. Viidates oma teostes süvaajale, mille maht on inimmõistuse jaoks hoomamatu, näitavad kunstnikud, et eilne ja tänane on omavahel lahutamatult läbipõimunud  ja seosed pidevas muutuses. Hävimine ja taasloomine annab võimaluse ümbermõtestamiseks ja lootuseks. Tegu on fantaasiamänguga, milles minetatakse kehtivad sotsiaalsed ja ideoloogilised tõekspidamised, lineaarne ajataju ning maha on maetud lõpmatu kasvu ja kasumi siht.

Sellel näitusel vaadatakse unustatud nurgatagustesse ja kujutletakse uusi nurkasid ja avausi, navigeeritakse põhimõtete piirimail, antakse võimalus vigadele, naudingule ja ebatavalisele, flirtides ja põimudes tänapäeva, popkultuuri ja päevakajalisega.

Johanna Ruukholmi ja Lisann Lillevere videoteose efektid: Jakob Tulve, heli: Nathan Tulve. Pealelugeja: Hannaliisa Uusma, sōnad: HU (Hannaliisa Uusma ja Leslie Laasner), Lisann Lillevere.

Installatsioon „Tõmme“ on valminud koostöös Joonas Timmiga.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital.

Täname: EKA keraamikaosakond, Maie Ruukholm, Allan Aug, Maria Helen Känd, Jaana Kormašov, Martina Gofman, Joonas Timmi, Merili Põllu, Marika Henriksson, Synlab Eesti OÜ, Uku-Kristjan Küttis, Leili Lillevere, Aivar Lillevere, Hannaliisa Uusma, Taavi-Peeter Liiv, Kristiina R.

Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2022.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Neljapäevast, 13. jaanuarist on Hobusepea galeriis avatud Marge Monko ja Maruša Sagadini ühisnäitus „Armastuse A. B. C. D. E. F. G“. Näitus jääb avatuks 17. veebruarini 2022.

Näitus on hetk pidevas ja katkematus kulgemises.

Objektide – ja ka kunstnike – elud eelnevad üksikutele sündmustele ning ka järgnevad neile. Tahkes olekus aine on pidevas enesesalvestuse režiimis ühes keemiatehnoloogiaga, mis eelneb igasugusele digitaalsele plokiahelale. Nende omavaheline mõju ja kooseksisteerimine inimesega määratlevad praeguse hetke. Asume seal, kus surelike vormide kollektiivne voog eostab mehaaniliste naudingute värelusi.

Marge ja Maruša omavaheline isiklik ja erialane dialoog võib teile enne praegust hetke tunduda nähtamatu. Aga see on käegakatsutav. See, mida te näete, on kuudepikkuse tegevuse tulemus. See, mida te ei näe, luuakse aastate jooksul.

See, et ühe kunstniku loominguline praktika hõlmab valdavalt fotograafia ja teise oma arhitektuuri valdkonda, on vaid pinnapealne peegeldus. Seda kinnitab kasvõi põgus tutvumine kunstnike biograafiaga. Kirjeldamata jäävad emotsioonid ja kavatsus. Mõlemad kunstnikud kehastavad nii indiviidide kui ka oma elukutse esindajatena ausust, siirust ja empaatiat. Käesolev koostööprojekt on sündinud kunstnike pikaajalise tutvuse tulemusena ning nende teosed sünteesivad säilinud energiat.

Sa oled sattunud keset tegelaste kogunemist. Marge ja Maruša on neile tegelastele nimed andnud, aga need tegelased kutsusid su siia. Juliana palub sul istuda, Saša viipab sulle, et sa lähemale tuleksid. Lucy annab sulle võimu, Marička kutsub sind endasse vaatama.

Nende nimed esindavad isiksuste kataloogi. Nad valitsevad armastuse tähestikku. Iga täht alfabeedis tähistab kingitust iseendale, midagi, mille üle te uhkust tunnete. Aga see kõik on alles algus.

Teksti autor: JL Murtaugh

JL Murtaugh on kunstiplatvormi Syndicate asutaja ja juhib Autarkia keskust Vilniuses. Murtaugh sündis Chicagos ja elab Vilniuses.

Graafilise disaini autorid on Kersti Heile ja Indrek Sirkel.

Kunstnikud tänavad: Raivo Plado (Plado Art Tranport), Anne-Liis Hunt (Overall), Marko Usler (Artsmart), Villem Säre.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Austria Föderaalkantselei.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 10. veebruarist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaki ühisnäitus „Külaline“. Näitus jääb avatuks 7. märtsini 2022.

Ma ei tea, mis tunne on surnud olla, ütles kord üks kuueaastane tüdruk isale. Ta isa kuulas, mõtles ja mäletas – ka tema ei teadnud, kuid ihkas teada. Paarkümmend tuhat päeva tunduvad alguses nii pikad, kuid teljel edasi liikudes, juba märksa lühemad. Meil on algus ja meil on lõpp. Meie külastusaeg on üürike ja endalegi teadmata, millal, jätame selle kõik maha. Mida me leidsime? Kas me üldse otsisime? Kui palju me küsisime ja mida andsime?

Me tuleme kusagilt, millest me midagi ei mäleta ja läheme kuhugi, millest me midagi ei tea.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Põhjala Pruulikoda.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 10. märtsist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Jass Kaselaane näitus „Koletis järgneb lambakandjale“. Näitus jääb avatuks 4. aprillini 2022.

Jass Kaselaan: „Koletise järgnemine lambakandjale (heale karjasele) on paratamatus, põhjuste loogiline tagajärg, asjade loomulik ja vääramatu kulg. Väljapanek keskendub saak-kiskja süsteemi võnkumiste mudeldamisele ning simulatsiooni loomisele. Oluliseks aspektiks on hingestatud maailmade kvalitatiivne ja kvantitatiivne analüüs, protsesside hindamine, kaardistamine ja kaartide korrastamine/optimeerimine. Imporditud andmete filtreerimine, kujundamine ja teisendamine. Püüdlus muuta maistele meeltele tabamatu mingil määral tajutavaks – tähistada aimdus vaba tahte näilisusest.

Näitusel on eksponeeritud kaks mosaiikpannood ja viis skulpturaalset objekti.“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 6. aprillist 2022 on Hobusepea galeriis avatud Tanel Randeri näitus Angelus Novus. Näitus jääb avatuks 2. maini 2022.

Tanel Rander: „Angelus Novus tähendab seda, et turmatuul lõõtsub ja ajaloo ingel ei suuda enam oma tiibu kokku suruda. Me kõik vaatame pealt, kuidas ta selg ees ebamäärase tuleviku poole haihtub, pilk minevikku naelutatud.

See näitus on sissevaade minu loomingulistesse allikatesse, mida ma pikka aega alla surusin, kui olin keskendunud välisele maailmale ja sealsetele konventsioonidele. Samal ajal, kui need allikad mind koguaeg toetasid ja kandsid.

Me oleme oma allikatele pumbajaamad ehitanud. Pumbajaamast vaadatuna on allikas ressurss, lihtsalt vahend millegi jaoks. Möödunud aastal kirjutasin sel teemal artikli „Kui turbiinid pöörlevad aga vesi seisab”.

Kõik näitusel olevad teosed ei pärine ainult minu isiklikust loomeprotsessist, osa neist tulenevad minu tööst erivajadustega inimestega, mida olen viimastel aastatel erinevates hoolekandeasutustes teinud. Nõnda on sel näitusel kaastööd Sirlilt, kellega sel talvel töötasin. Tema joonistustes on palju kiirgavat energiat. Õlipastellid kuluvad tema käes kiiresti ja joonistamine on tema jaoks ülimalt intensiivne protsess, mis parandab ta meeleolu ja justkui kaitseb teda. Minu töö temaga nägi välja selline, et me lihtsalt joonistasime koos. Me kumbki pole ei joonistamist ega maalimist kunagi õppinud. Aga me joonistasime ja me maalisime. See mõjus meile hästi.

Näituse keskpunktiks kujunes üks isiklik sümbol, mis ootas üle kümne aasta, enne kui otsustasin teda näidata. Siis aga sattus see ja ka teised abstraktsed, peamiselt isiklikuks tarbeks mõeldud tööd tugeva tormi kätte. Sellised tormid on ühtlasi aja hambad, mis murravad lahti kõik ajaliku külge fikseeritud tähendused, söövad ära kõik päevakajalise. Näis, mis neist töödest järele jääb. Ainus selles tormis teadlikult heisatud puri on Angelus Novus – hääbuv ajaloo ingel, kelle tuul minema viib.

Tänan kõiki, kes on mind mu teekonnal toetanud. Selle näituse puhul mängis väga olulist rolli Jelena Jokic Grobler, kes on aidanud mind psühhodraama ja kunstiteraapia abil. Samuti mõjutas mind viimasel ajal Borut Holland ja temaga seotud kummalised kokkusattumused. Tänan Kärdla sotsiaalkeskusega seotud inimesi, samuti tänan Eesti Kultuurkapitali ja MTÜ-d Sada Paplit näituse toetamise eest ning Art Smart inimesi oma tööle pühendumise eest..“

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. mail 2022 kell 18.00 avavad Tim Høibjerg, Triin Marts ja Siiri Jüris Hobusepea galeriis ühisnäituse „Ja siis serv kehtestab end“ Näituse kuraator on Anne Vigeland. Näitus jääb avatuks 30. maini 2022.

Grupinäitus „Ja siis serv kehtestab end“ vaatleb emotsionaalsete suhete ja ihaga seotud keerulisi teemasid. Näituse pealkiri on laenatud Anne Carsoni teosest ”Eros the Bittersweet” (1986). Osalevaid kunstnikke ühendab huvi kehaliste kogemuste vastu – nad vaatlevad keha kui arhiivi, materjali, maastikku, anumat ja pelgupaika ning eksponeeritud teosed (maal, skulptuur, video, installatsioon) peegeldavad üksi- ja koosolemise viise segases ja kõledas maailmas pöörates erilist tähelepanu puudutuse, mälu, mängu ja intiimsuse mõjujõule. kunstnikud – dialoogis üksteise, materjalide ning seotud traditsioonidega – mõtisklevad, kuidas iha vormib iseolemist, kuidas see meid loob ja lõhub ning kuidas me lakkamatult püüame pehmendada kahtluse teravaid servi.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu / Nordic Culture Point ja Galerii Duerr.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 1. juunil 2022 kell 18.00 avab Riin Maide Hobusepea galeriis isiknäituse „Silm nagu seletaks“. Näitus jääb avatuks 27. juunini 2022.

Kilesse kaetud aknad ja tellingud märgivad tavaliselt millegi uue või värske peatset ilmumist tänavapilti. Sarnaselt eesriidele tähistavad need teatavat ootust ning ununevad vaadete kõrval, mida nad sisse juhatavad.

„Silm nagu seletaks“ on hommage unustatud arhitektuurile. Kujutades hapraid linnaruumilisi nähtusi, konstruktsiooni ja karkassi, püüab kunstnik ajutist venitada lõppematult pikaks.

Kunstnik tänab: Rain Kilkson, Cristo Madissoo, EKA graafika osakond.
Fotod: Anna Mari Liivrand ja Roman-Sten Tõnissoo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 30. juunil 2022 kell 18.00 avavad Hanna Husberg ja Agata Marzecova nime all Towards Atmosperic Care Hobusepea galeriis loomeuurimusliku näituse „Virmalistest geosfäärini“. Näitus jääb avatuks 24. juulini 2022.

Kuidas me midagi kujutame? Mitte ainult kunstivaldkonda silmas pidades, vaid pigem teaduslikumas ja laiendatud kontekstis? Kuidas saavutada kokkulepe,
mida nimetada virmalisteks ja mida mitte?

Näituse „Virmalistest geosfäärini“ autorid vaatlevad ajaloolise huvi kohalolu ja nähtavust atmosfäärilistes ilmingutes, fookusega virmalistel (lad. aurora borealis). Virmalised on olnud heaks abimaterjaliks nähtamatute protsesside ja Maad ümbritsevate sfääride (mida kutsutakse ka geosfääriks) lahtiseletamiseks ning on tajutavad vaid teaduse toel.

Selle asemel, et vaadelda atmosfäärilisi nähtusi lihtsalt eraldiseisvatena, keskendub käesolev installatsioon instrumentidele, ajaloolistele oludele, sündmustele ja ideedele, mis muudavad atmosfääriga seotud protsessid nähtavaks ning aitavad seeläbi kaasa uudsete atmosfääriga seotud kujutluste ja tunnetuste tekkimisele. Teaduslikult seletatakse virmaliste kui nähtuse tekkimist Maa magnetosfääri, ionosfääri (atmosfäärikiht, mis ulatub Maa pinnast 70 km kõrgusele) ja päikese osakeste omavaheliste jõudude kohtumisena. Virmalisi tekitavad ebakorrapärasused ionosfääris, mida tuntakse ka kosmoseilma nime all ning need mõjutavad ka raadio-, kommunikatsiooni- ja navigatsioonisüsteemide tööd.

Päikese madala aktiivsuse tõttu oli keskaja perioodil väga vähe virmalisi. 1707. aastal, peale enam kui saja-aastast pausi, ilmutasid virmalised end uuesti, pakkudes erakordselt kaunist vaatepilti. Virmalisi oli näha nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Itaalias – laiuskraadidel, kus keegi varem polnud virmalisi kunagi varem näinud. Oli Valgustus-ajastu algus ning virmalised olid teadusloome tähelepanu keskpunktis. Samuti tõmbas see nähtusena tähelepanu arktilistele Fennoskandia aladele, mis viimase paari sajandi jooksul on muutunud üheks tähtsaimaks looduslikuks laboratooriumiks, kus viiakse läbi teadusuuringuid atmosfääri ja kogu geosfääri toimimisest. Seega on tegu kohaga, kus vormuvad globaalsed atmosfäärilised kujutlused. Praegu asub selles piirkonnas ionosfäärilise radarisüsteemi EISCAT infrastruktuur (Euroopa teine suurim uurimisprojekt Hadronite Põrguti järel), mis uurib nii ionosfääri kui ka virmalistega seotud nähtusi, vahendades signaale Sodankyläs, Kirunas, Tromsös ja Kilpisjärvis asuvate uurimisjaamade vahel.

Tänu ionosfääriliste teaduste kontseptuaalsetele vahenditele (mille arendamisele muuhulgas ka EISCATi tüüpi asutused kaasa aitavad) ei ole planeet Maa enam pelgalt avakosmose tumedas vaakumis isoleeritud Sinine Marmorpall, vaid energeetiliselt ja materiaalselt kogu galaktilise keskkonnaga omavahel ühenduses olev planeet. Siiski pole selline planetaarne tundlikkus inimmeelte kaudu niisama lihtsalt vastuvõetav, kehastunud kogemus – see sõltub pigem tehnoteaduslikest infrastruktuuridest ja teadmistest, mis on võimalikud vaid läbi looduse seotuse teaduse, militariseerimise, kommertsialiseerimise ja andmetöötlusega. Selles valguses võib küsida, kuidas üldse mõtestatult käsitleda kujutatavat ent materiaalset sfääri tajutava ja kujutletava vahel, selle eest samas hoolt kandes? Sinna kuulub ka ilmaruum, mis hoolimata sellest, et seda on keeruline ette kujutada, on läbi imbunud satelliitidest ja muudest tehnoloogilistest ning keskkonnaga seotud protsessidest, mis mõjutavad meie elusid.

„Virmalistest geosfäärini“ käsitleb virmalisi kui kokkupuutepunkti kõrgemate atmosfäärikihtidega. Näitusel on autorid kombineerinud fotograafiat, ajaloolisi ning teaduslikke kujundeid, joonistusi, heli ja teksti. Kunstnikud on aluseks võtnud uurimisreiside ajal peetud vestlused teadlaste ja uurimistöö tegijatega ning lähtunud akadeemilistest ja ajaloolistest allikatest, nagu näiteks diagrammide mõju sellele, kuidas me tajume ääretuid, hoomamatuid ja samas nähtamatuid keskkondi. Teadusega seotud juurdunud arusaamad on alati ajalooliselt põhjendatud ning peaaegu alati osaliselt objektiivsed – ent see ei lihtsusta ega vähenda teadusliku tõendusmaterjali tähtsust, vaid hoopis loob võimaluse kaasamiseks. Seda rõhutavad käesoleva installatsiooni erinevad elemendid, mis toimivad fragmentaarse sõnastikuna – see omakorda pakub tõlgendamiseks erinevaid võtmeid, eeldamata hierarhilisi suhteid teadusliku, esteetilise, ajaloolise ja poliitilise vahel.

Towards Atmospheric Care on koostööl põhinev pikaajaline loomeuurimus, mida teostavad Stockholmis elav visuaalkunstnik Hanna Husberg ja Tallinnas elav interdistsiplinaarne teadur Agata Marzecova. Nende uurimuse fookuses on õhk kui looduskultuuriline nähtus, mida autorid vaatlevad meedia, teaduse ja tehnoloogilise vahendatuse kaudu. Kasutades installatiivseid ja performatiivseid vahendeid lisaks kirjutamisele ja kriitilisele analüüsile, uurivad nad õhu ja atmosfääriga seotud esteetilisi, teaduslikke ja poliitilisi kokkupuutepunkte. Lisaks loomingulistele ja akadeemilistele tulemustele edendavad autorid ka interdistsiplinaarseid pedagoogilisi lähenemisi (nt ühine õpetamine Eesti Kunstiakadeemias ja koostööl põhinevad töötoad Heavens Field Notes, 2019; Fantasies of Seamless Interoperability, 2021; How to care for air? Mõttelabor, 2022). Husbergi ja Marzecova koostööprojektil on olnud mitmeid toetajaid, sh. Technosphere Campus (HKW Berlin, 2016), The Seed Box (Mistra-Formas Collaboratory, 2017), the Bernadotte Fellowship (Rootsi Kuninglik Kaunide Kunstide Akadeemia, 2019–2010), Kone Foundation (2020–2022) ja mitmed residentuurid.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kone Foundation.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 27. juulil 2022 kell 18.00 avab Andres Koort Hobusepea galeriis isiknäituse „Kaos ja kord“. Näitus jääb avatuks 22. augustini 2022.

Andres Koorti näituse pealkiri „Kaos ja kord“ viitab kahele vastandlikule jõule ning nende olekute vahel liikumisele. Etümoloogiliselt on sõna „kaos“ seotud kreekakeelse tegusõnaga „χαίνω“, millega peeti silmas haigutavat ruumi, tühjust, lõhet. See on asjade algne olemine või ka mitteolemine, olek milles sisaldub potentsiaal, soov korrastuda. See on puhta energiaga laetud asjade hakatuslik faas, kõige sünnimoment. Ka täppisteadused tegelevad „kaose“ olemuse uurimisega. Kaoseteooria kohaselt peitub kaootilise komplekssüsteemi näivalt juhusliku käitumise taga süsteemne alusstruktuur, pidev tagasiside, kordused, enesesarnasus, fraktalid ja iseorganiseeruvus.

Andres Koort käsitleb teostes kaost ja korda, töötades korduste, enesesarnasuse, iseorganiseeruvuste ning liblikaefekti metafooriga, kus ühe oleku üliväike muutus võib kaasa tuua suure erinevuse teose hilisemas olekus.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 24. augustil 2022 kell 18.00 avab Kai Kaljo Hobusepea galeriis isiknäituse „Hunnik räpaseid kaltse“. Näitus jääb avatuks 19. septembrini 2022.

„Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. Tegelikult oli see olemas juba aasta varem, kui sinna esimese pildi lisasin.

Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma.
Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.
Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad endas meenutust tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mis mu vanaema tõi kaasa 1918 Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja ise on ehitatud purukspommitatu asemele.

Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna.
Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud veidi verd. Töötasin kunagi kohtumeditsiini laboratooriumis, sealt saadud teadmised ujusid nüüd äkki pinnale. Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.

Pildid, mida ma ei teinud, aga mis olid kogu selle aja minu sees, minu ümber: Koer sööb inimest. Inimene sööb koera. Inimkehade tükid, kilekottidesse pakitud laibad, haudadega kaetud lagendikud, ainus, mis sinust järele jääb, on hunnik räpaseid kaltse…“

Kai Kaljo

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Väinö Tanneri Fond
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedel, 23. septembril 2022 kell 17.00 avab Kert Viiart Hobusepea galeriis isiknäituse „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“. Näitus jääb avatuks 17. oktoobrini 2022.

Kert Viiart: „Võime eeldada, et plastikvaremetes tulevik saabub meile ootamatult, kuid düstoopiline narratiiv on saanud pea vältimatuks osaks meie planeedi tulevikust, luues maastikke, mida me pole osanud ette kujutada. Plastijäätmed, mis kunagi ei lagune, saavad olema vältimatuks osaks inimkonna ajaloost. Võib-olla ei jutusta tuleviku arheoloogia mõne tsivilisatsiooni saavutustest, vaid hoopiski tsivilisatsiooni ja inimkonna düstoopilistest tagajärgedest.

Inimkond loob igapäevaselt tarbimis- ja mugavusharjumuste kaudu tulevasi artefakte ja maapinna uusi geoloogilisi kihistusi. Hetkel tekib maailmas igal aastal vähemalt 300 miljonit tonni plastijäätmeid, mille käitlemiseks puudub vajalik infrastruktuur ning majanduslik ja poliitiline tahe. Arusaamine, et plastik ei lagune, vaid „rändab“ läbi sadade aastate, inspireerib mind plastikut käsitlema arheoloogilisest perspektiivist, osana tuleviku arheoloogia praktikast. Praegusel hetkel on plastikul juba väga suur roll arheoloogia valdkonnas. Plastikmaterjali kasutatakse muuseumides arheoloogiliste objektide esitlemiseks ning säilitamiseks. Käik arheoloogia muuseumisse võib mõjuda justkui ettekuulutusena tulevikust. Plastikmaterjal on kasutusel mitmel erineval kujul iidsete tsivilisatsioonide ajaloo jutustamiseks ja esitlemiseks. Saame vaid spekuleerida, milline saab olema nende säilmete järelelu, kui kogudega peaks midagi drastilist juhtuma. Selliseks õõvastavaks näiteks on Museum Nacional Rio de Janeiro’s. 2. septembril 2018 hävis Brasiilia vanim ning tähtsaim arheoloogia- ja teadusmuuseum. Arvatakse, et tulekahjus hävis 92,5% 20 miljonilisest esemest koosnevast kogust. Rohked metsa- ja maastikupõlengud, mis 2019. aastal aset leidsid ning mis on aastast aastasse sagenenud, panevad mind mõtlema düstoopilistele tulevikustsenaariumitele. Millise maastiku loovad need põlengud, kui kasutusel olevad plastikesemed ja ehitusmaterjalid sulavad kokku maapinnaga, luues uusi maastikke ja jättes maha plastiglomeraatkivimist pinnase tulevastele põlvedele?“

Neid teemasid käsitledes ja nende ümber spekuleerides on Kert Viiart loonud installatsiooni „Olles väljunud maapõuest muundatud kujul, pöörduvad nad tagasi“ (2019–2022), mis koosneb skulpturaalsetest vormidest ja heliga videoteosest (5’46’’). Installatsiooni kaudu vaatleb kunstnik kaasaegseid arheoloogilisi väljapanekuid, plastipõhiseid tugikonstruktsioone ja ehitusmaterjale, seades kahtluse alla kasutatavate materjalide valikud. Need hübriidsed objektid on nii kujutlusvõime kui ka materiaalse reaalsuse ühendatud kujutised, luues spekulatiivse vaate tulevikuarheoloogiasse. Need on „rännanud“ läbi aja ja deformeerunud, muutudes osaks pinnasest ning omandades väärtuse ja arheoloogilise tähenduse.
Installatsiooni loomisel on kasutatud materjale nagu savi, epoksiid vaik, kokku kogutud plastikust ehitusmaterjalide leide, pleksiklaasi jääke, leitud plastikjäätmeid ja mulda.

Näituse dialoogipartner ja tehniline abi: Kristina Õllek.
Tänud: Hanna Laura Kaljo, Mijke van der Drift, Ruben Pater, Linda van Deursen, Federico Campagna, Niels Schrader, Roosje Klap, Tiiu Saadoja, KUMU ja KABK magistriprogramm Non Linear Narratives.

Fotod: Kristina Õllek

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 19. oktoobril 2022 kell 18.00 avab EKA noore kunstniku preemia 2021 laureaat Karolin Poska Hobusepea galeriis isiknäituse „Pilgu surve“. Näitus jääb avatuks 14. novembrini 2022.

Karolin Poska: „Kas sa tead seda tunnet kui keegi teine vaatab sind ainiti? Silmanurgast, isegi väljaspool oma vaatevälja, võite lihtsalt öelda, et keegi kontrollib teid, jälitab teid pilguga, mõõdab teid või püüab teiega silmsidet luua.

Inimesed väidavad, et tunnevad kuidas Leonardo da Vinci maalitud Mona Lisa silmad jälgivad neid, olenemata kuhu nad kunstiteose figuuri suhtes liiguvad. Seda kui kunstiteose silmad sind ruumis jälitavad, nimetatakse Mona Lisa efektiks, kuigi uurijad on leidnud, et just Mona Lisa kohta see fenomen ei kehti, sest ta pilk on selle jaoks liialt paremale suunatud.

Otsese silmside loomine on kõige sagedasem ja võib-olla ka kõige võimsam mitteverbaalne signaal, mida me teistega vahetame; see on intiimsuse, hirmutamise ja sotsiaalse mõjutamise vahend. Silmside on nii ürgne, et selle tähendus ulatub üle loomaliikide: kiskjad vaatavad enne sööstmist pingsalt, beebid saavutavad vanemaga läheduse läbi pilkkontakti, kalad muudavad agressiooni ajal oma silmad mustaks.

Kõige vanemad leitud fossiili silmad on 540 miljonit aastat vanad, esimene inimlane (Homo habilis) arenes välja umbes 2 miljonit aastat tagasi. Vaatan kohe aknast välja teise pilguga teades nüüd, et teen seda silmadega, kelle eelkäijad on 538 miljonit aastat vanemad kui inimene.

Inimeste pilke on kergem tabada kui teiste loomaliikide omi, sest meie silmamuna on erilise ehitusega. Meil on rohkem silmavalget – skleerat, mille järgi on lihtne tuvastada tumedamat tooni iirise liikumist ning kontrastsete värvide tõttu parem kindlaks teha pilgu suunda. Üllatuslikult on inimese silmad kõige sarnasemad kaheksajala ja kalmaari silmadega, neil on ka suured silmad koos läätse, iirise ja ühe suure sisekambriga.

Minu arvutuste kohaselt on vanalinnas kokku 77 tänavakaamerat, seega ilmselt vaadati sind juba siia sattudes. Ilmselt sa ei tajunud seda, sest neil on teistsuguse ehitusega, vähem kontrastsed silmad. Ka näiteks Vanalinnas olev skulptuur, millest võisid mööduda ei jälitanud sind silmadega, tal on prillid ees ja talle ei ole kahjuks silmavalgeid tehtud, kuigi paljud ütlevad, et just kunstiobjekti silmad on need, mis panevad sind midagi tundma.

Näituse jaoks ettevalmistudes käisin galeriides ja tänavatel ning vaatasin kunsti, vaatasin kuidas teised vaatavad kunsti ja lasin kunstil ennast vaadata ja minu vaatamist vaadata. Loodan, et leiate midagi vaatamisväärset!“

Tänud dialoogi ja tehnilise abi eest: Theodore Parker ja Maret Tamme.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 16. novembril 2022 kell 18.00 avavad Kaisa Eiche ja Kadi Estland Hobusepea galeriis isiknäituse „Naisteta küla“. Näitus jääb avatuks 12. detsembrini 2022.

„Emake, mis saab, kui meid ei ole enam. kas maailm on koledam, kenam paik, märg laik, kasutatud autode sait, kust välja ei saa. kõrbenud maa, kus pole oja, küsib poja. alati on oja, alati on Valgus, alati on kuskil uue maailma algus. seda meeles pea, siis sa seda tead
aga praegu maga, surnud poeg, sulle unejuttu loen sellest, kuidas kõik juhtus, kui tähtsaks sai rassipuhtus
keegi lasi esimesena autosignaali, keegi maalis, keegi ei saanud enam välja. kõik jäid nälga. orjad, kes marju ei korja, ei harju ära, kõik on marjul. oakaunad kasvavad saunas. mehed kargasid üksteisele turja, tegid maailmas legitiimselt palju kurja, tapsid lapsi, rapsi. jeesusel ei olnud lapsi, kui palju nad tema nimel tapsid. ajalooraamatus saamatud, aga alles on raamatud. lugema pead, sa teadma pead
on hommik, kostab uudiseid, veesolinat, kõhukorinat. me võidame selle sõja ja siis tuleb oja

sina maga, puhka, meie raputame tuhka“

Kadi Estland

„Naisteta küla“ on Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi esmakordne koostöö galeriis. Kontseptsiooni ja fotoinstallatsiooni autor on Kaisa Eiche. Kadi Estlandi luule „Sünnimärgid“ on kirjutatud spetsiaalselt näitusele.

Näituse ideestik hakkas hargnema Vene Föderatsiooni sõjalisest invasioonist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ning kätkeb endas naise rollidest lähtuvaid tunnetuslikke aspekte, mis tulenevad sõja(hirmu)st. Eesti kui piiririigi elanike praegused hirmud ja reaktsioonid olukorrale on otseselt seotud minevikuga, kes me alles 30 aastat tagasi olime veel Nõukogude võimu poolt okupeeritud olnud pea pool sajandit. Kuid teisalt on seal ka kõhklusi ja selja pööramist kultuurile, mis õhutab patriootlikkust militariseerimise ja konservatiivse rahvastikupoliitika kaudu, kuid varjatult soodustab süvenevat sotsiaalset kihistumist.

Kunstnikud tänavad: Aet Kuusik, Brit Pavelson, Evi Eiche, Gabriela Urm, Hanna Näkk, Helmi ja Inge, Kaisa Maasik, Kristina, Kunileid, Lauri Trolla, Marje Eelma, Nele Tammeaid, Triinu Pungits, Rainer Kattel, Kanuti Gildi Saal ja PallasFoto.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 16. detsembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Mall Parise isiknäitus „Lõpmatus / Infinity“. Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini 2021.

Mall Paris:
„Sõna —- pilt —- kujutlus. Kas iga sõna eraldi või reana koos. Sõna eraldi ja reana koos. Ruum hajub tervikmõtteks või üksikuteks piltideks…

Sõnad moodustavad pildi või püüdluse, mis ilmub ajas.
Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel…

Sümpaatia teatud korrastatusele, samas lõpmatusele, mis laseb lahti, eemaldub…

Lõpmatus on kaugel
või lähedal
Lõpmatus on lähedal
või
kaugel

varjuna kaasas…“

Avatav näitus on autori sõnul mõtteline järg näitusele „Sõna / Word“ Vabaduse galeriis 2019. aastal. Kunstiteadlase Juta Kivimäe sõnul on Mall Paris üks puhtamaid abstraktse ja minimalistliku maali viljelejaid siinsel kunstimaastikul. Tema maalitehnikas kujundid lähenevad geomeetrilisele käsitlusele, ent sisaldavad enamasti ka midagi muud, otseselt määratlematut. Tema teostes on jälgi minimalismist ja poeetilisest arte poverast. Omal empaatilisel moel poetiseerib ta elustiili ja kunsti, mis on välja kasvanud kõige kasinamatest vahenditest, ent samas sisaldavad tema maalid parimaid professionaalse maalikunsti tunnuseid. Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk on iseloomustanud Parist kui vaikset ja järjekindlat kohalolijat, kes loojana on vankumatu ja erakordselt hõrk. Parise looming on kantud minimalistlike maalide seriaalsusest, mille kujundi korduvus on nii hulluksajav kui ka nüansirikkas pulseerimises silma hellitav.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 4. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Pille-Riin Jaiki & Miriam Esther Meyeri ühisnäitus „Parasiitlik sümbioos“. Näitus jääb avatuks 22. veebruarini 2021.

Ühisnäitusel „Parasiitlik Sümbioos“ vaatlevad kunstnikud Pille-Riin Jaik (Eesti/Austria) ja Miriam Esther Meyer (Taani/Mehhiko) koostööl põhinevaid käitumismustreid, rivaliteeti, modernistlikke mõttemudeleid, -raame ja materjale. Võttes arvesse nii seda, mis on kasulik nende endi jaoks kui ka näituse jaoks tervikuna. Mõisted „parasiitlik” ja „sümbioos” võivad tunduda koos paradoksaalsetena, kuid need mõisted said valitud teadlikult, et näidata duaalset võtmise ja andmise koostoimet. Ja kas kunstnikel õnnestus luua tasakaal ühise harmooniaotsingu ja kahele erinevale seisukohale jäämise vahel.

Miriam Esther Meyeri jaoks pakkus „Parasiitlik Sümbioos“ võimalust vabaneda piiravatest töötingimustest ja tõi nähtavale hetked, millal tema kompromissivõime võis muutuda lämmatavaks. Meyer: „Minu jaoks ei ole see teekond olnud sirge trajektooriga. Projektiga soovisin panna proovile oma performatiivse joonistusidee „Dependency Action Documentation“ tingimusi – mõistsin, et see projekt ei tegelenud minu puhul mitte niivõrd kaassõltuvuse kui ka enesehävitusliku toetuspinna ja piiratud loominguliste võimalustega. Lootsin välja töötada terviklikumat tööprotsessi ja tulemust. Töö toimus viies etapis – iga etapp hõlmas töö käigus ilmnevate uute takistustega toimetulekut. Mõned takistused olid seotud konkreetselt selle näituse koostööle keskenduva iseloomuga, teised jällegi oleksid tekkinud näituse kontekstist sõltumata. Tegevuse tulemusena sündis „Dependency Action Liberation“, mis sisaldab minu algse hüpoteesi ja lähet, erinevate arengufaaside kirjeldust ja lõppkokkuvõtet, mis peegeldab üldist põhiprintsiipi; ning kolme lateksisse suletud maali. Teoseid võib vaadelda mitut moodi, ent minu enda jaoks on nende isiklik mõju oodatust suurem. Teadlike valikute tegemine pani mind kogu protsessi rohkem teadvustama, ja loodetavasti on seda näha ka minu teostes, kasvõi abstraktsel moel.“

Pille-Riin Jaik tahtis katsetada radikaalset läbipaistvust kunstimaailmas: „Me kõik oleme kelleltki midagi varastanud, isegi kui see on midagi ajaloost. Minu meelest eksisteerib siiski ka selline asi nagu eetiline vargus. See on sedasorti vargus, mis paneb asjad vohama. Alateadlik varastamine, näiteks, siis kui imetled kellegi tööd või puutud sellega tihedalt kokku. Need võivad olla ka mõtted, mis on kuidagi omased ja tunned, et pead neid edasi arendama. Sellistest ideedest ja katsetustest koosnebki „Parasiitlik Sümbioos“ – soovides küsitleda iseiseisva geeniuse ja tema asupaiga, Valge Kuubi müüte. Oma installatsioonides püüan näidata, kuidas mul ei õnnestu kunagi täiesti üksinda töötada. Iga mu teos sõltub kellegi teise talendist ja mõnedel juhtudel võib kellegi teise teos olla minu teose lähtekohaks. Näiteks kaksikinstallatsioonis „Nii ma umbrohutsen“ ja „Nii ma umbrohutsen & umbrohutsen“ kaevusin ma Viini Kunstiakadeemia arhiivi ja väljendasin oma leide läbi taimestiku – lämmatav umbrohi, tüütu bürokraatlik muru ja peidetud, olematu roos (viide arhiivist kõrvaldatud naiste kirjadele, mis nõuavad õigust omandada haridust). Püüan küsimuse alla panna seda pinda, millel ma seisan, minu isiklikku pinnast ja seda, milliste piirangute ja etteantud mustritega on seal lubatud kasvada.“

2018. aastal lõid Miriam Meyer ja Pille-Riin Jaik ühisteose Moving Body in Aggressive Motion, mida edastati ka Fraueni Filmifestivalil 2018 Viinis ning teos kandideeris ka Žürii auhinnale. Parasiitlik sümbioos on kunstnike teine koostööprojekt.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, Austria Suursaatkond Tallinnas, Gerda Nurk, Irmeli Terras, Martti Toivar, Mari-Liis Jaik.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 25. veebruarist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Ann Pajuvälja & Misa Asanuma ühisnäitus „Kevad ekspress“. Näitus jääb avatuks 15. märtsini 2021.

Põimides omavahel joonistust, keraamikat, betoontooteid ja leidobjekte, moodustab väljapanek uitava jutustuse mujal olemise igatsusest ja fiktiivsete maailmade loomisest oma igapäeva. Näitus kutsub meelelisele kiirrännakule, milles on segunenud varem tajutud esemete ja nähtuste lohutav tuttavlikkus ning mõttekujutelmade mängulised stseenid.

☆

Kuhu sa lähed kui päevad ühte sulavad, kui sõõrmed igatsevad kevadet?
Kuhu sa lähed kui vajud unelusse?
lõikad läbi põõsaste
rada pidi
piki kõveraid ja nurki
mudaseid diagonaale tärkaval murul

Ann Pajuväli

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 20. maist 2021 on Hobusepea galeriis avatud Urmas Lüüsi isiknäitus „Teatavate piiride poorsusest“. Näitus jääb avatuks 7. juunini 2021.

Urmas Lüüs: „Pärast vanaema lahkumist hakkasin remondi jaoks korterit tühjendama. Minu ette oli kuhjunud 83 aastat elu. Kolme suvekuuga suutsin läbi kaevata vaevu poole inimhingest läbiimbunud kultuurikihist. Puupulga ja leukoplaastriga lahastatud riidepuu, kardinast kleit, nõelutud sokid, paigatud vakstu. Selles kõiges sisaldus mingi teadmine ja kohalolu. Üha sagedamini tundus, et suudan neid teadmisi lugeda. Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.

Paari sõnaga ka endast – minu nimi on Urmas Lüüs (1987) ning olen omandanud Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti erialal nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi. Oma loomingus seon meediumiüleseks tervikuks vahendeid nagu video, performance, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuur ja heli.
Töötan Tallinnas Hobusepea 2 tänaval asuvas ateljees, juhendan tudengeid Eesti Kunstiakadeemias ja Göteborgi Ülikoolis, kirjutan kultuurist erinevatele väljaannetele ning mürgeldan helikunsti rühmituses Postinstrumentum.“

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 9. juunil 2021 kl 18.00 avab Margit Säde Hobusepea galeriis isiknäituse „Ootevöönd”. Näitus jääb avatuks 5. juulini 2021.

Margit Säde: „Ma olen oma töö ja eraelu tõttu pendeldanud Tallinna ja Zürichi vahel tänaseks 10 aastat. Viimase 3 aasta jooksul olen lennanud 65 päeval, tõusnud õhku ja maandunud kokku 138 korda. Minu lennud on hilinenud, neid on tühistatud, ümber muudetud, ülebroneeritud. Olen lennanud praktiliselt tühjas lennukis, halva ilmaga, hea ilmaga, pandeemia vältel.

Lendamine on steriilsem ja efektiivsem kui igapäevaelu, kõik teenused on kas jalutuskäigu või nupuvajutuse kaugusel. Ometigi kaasneb lendamisega alati kahetine tunne — soov kontrolli eirata ja seda pühitseda. Ma lendan taevakõrgustesse, olles samal ajal väga turvaliselt oma istme külge aheldatud.
Kus keegi näeb avatud taevalaotust, näeb teine standardse lennukiakna mõõtmetega raamitud merevaadet. Surudes oma nina vastu külma suletuks jäävat akent, aktiveerin ma oma nutitelefonis lennurežiimi ja sisenen lendamise time-free tsooni. See ootevöönd on kui suletud ring, kus minevikku enam ei ole ja tulevik pole veel alanud, on ainult vaakumis olevik.
Ka depressioonis on faas, kus hullem on möödas, aga inimene pole veel tervenenud. See on õhkõrn aimdus sellest, kus sa oled praegu ja kus sa oled peagi, kui elamine ja kõik, mida sa teha soovid on ootel. Justkui lennujaama kohal tiirlevad lennukid, mis ootavad hetke, et maanduda.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstnik tänab: Urs ja August Säde Lehni, Anna Škodenko, Eleonore de Montesquiou, Lightmaker, Tuul ja Tallinna Reaalkool.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 8. juulil 2021 kl 17.00 avab Hedi Jaansoo Hobusepea galeriis isiknäituse „Lillherned ja lõvilõuad ja meeles mind pea”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 2021.

Hedi Jaansoo: „Ma olen pildistanud poolkuivanud lõikelilli. Endaga, seinaga, vanaemaga. Ma olen pildid tükkidest kokku kleepinud ja pildistanud neid vähem ja rohkem värskete lillede, märkmete, seina ja vaasidega. Ma olen vajutanud savi sisse kortse. Ma olen kaelarätte põiminud. Ma tahaks olla nagu lõvilõug, mis sümboliseerib naiste tugevust. Ma tahaks jälle küüsi lakkida, aga siis tuleb see pärast maha võtta ja ma ei jõua ja siis nad on kauem pool-lakitud, kui nad lakitud on. Nagu lilled vaasis on kauem poolkuivanud, kui nad värsked on. Ma tahaks, et ma saaks öelda, et pole tarvis end kokku suruda, sest see ei aita mitte kedagi.

Kaunis nümf Paeonia olevat kord jäänud silma Apollole. Muutunud seepeale aga eneseteadlikuks ja hirmasasti punastanud, kui taipas, et Aphrodite nende flirtimist jälginud oli. Aphrodite saanud vihaseks ja muutnud Paeonia punaseks pojengiks.

Victoria ajastul saatnud inimesed üksteisele väikeseid lilleseadeid, et väljendada tundeid, mida ühiskond muidu tabuks pidas. Lillesõnastikud aidanud kõnelevaid bukette lahti kodeerida. Üks populaarseid selliseid sõnastikke on 1884. aastal avaldatud Routledge’i “Language of Flowers”, mille on illustreerinud Kate Greenaway ning mida korduvtrükitakse tänapäevani. Niisiis olevat viktoriaanlikus ühiskonnas räägitud sõna otses mõttes läbi lillede sellest, millest muidu rääkida ei saanud.

Ja kuuldavasti ei peaks laskma pojengidel närbuda, sest see toovat halba õnne.

Ma tahaks olla nagu lõvilõug.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 5. augustil 2021 avab ehtekunstnik Darja Popolitova Hobusepea galeriis isiknäituse „Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku“. Viis videoteost, ehted ja installatsioonid loovad fiktiivse maailma, milles nõid Seraphita aitab igapäevaelu pettumustega toime tulla.

„Serafita on fiktiivne tegelane, kes aitab mul laiendada ehte tavapäraseid funktsioone. Näiteks filmida ehteid nii, et vaatajal oleks palju huvitavam vaadata videoklippi kui autonoomset artefakti, mis on kinnitatud stendi külge,“ märgib autor.

Näitusel olevad õpetusvideod ning ehted-tööriistad on loodud nii, et need rahuldaksid inimeste konkreetseid vajadusi. Näiteks kui keegi soovib saada enesekindlamaks, tuua ellu kaotatud lähedust või tulla toime agressiooniga.

Kunstnik ei pea materiaalsust mitte ainult füüsiliseks, vaid ka digitaalseks komponendiks. Nõid Serafita tegutsemine ekraanil muutub kehalisusega seotud „rituaaliks“. Ilma selliste võimsate kantavate märkideta nagu ehted poleks inimelul sentimentaalseid lisaväärtusi – kinkimisrituaale, taktiilseid momente, isiklikke mälestusi.

Darja senist loomingut on kajastatud kohalikes ja rahvusvahelistes väljaannetes. Hollandi kunstiajakirjas Current Obsession kirjutab ehtekunsti kriitik ja näitusekuraator Kellie Riggs Darja töödest nõnda: „Kuigi füüsilised ehted on Popolitova loodud olemus, on need samas üksnes osa tervikpildist või kollektiivsest persona’st, mida ta vaatajale tutvustab, kui neid ehteid internetis jagab.“

Näitus on valminud koostöös Jakob Tulve (videoefektid) ja Andres Nõlvakuga (helikujundus).
Kunstnik tänab: Aleksandr Popolitov ja Nadežda Popolitova, Ando Naulainen, Anastasia Dratšova, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunstiosakond, Eesti Kunstnikeliit, Elnara Taidre, Karl Kivinurm, Norman Orro, Kadi Veesaar, Kadri Mälk, Karmo Järv, Keiu Krikmann, Kristo Pachel, Miikael Danieljants, Pire Sova, Raivo Kelomees.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Moe OÜ, Õllenaut OÜ, Hobusepea galerii, Orbital Vox Studios.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 2. septembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Laivi isiknäitus „Kogumine ja säilitamine“. Näitus jääb avatuks 20. septembrini 2021.

„Kogumine ja säilitamine“ on moenäitus ärist ja kunstist, mis toetub küsimusele – kas ainus lahendus kriisides vaevleva ühiskonna aitamiseks on poliitiline? Meie ühiskonna toimemehhanismide aluseks on 300 miljonit aastat tagasi merepõhja ja maismaale settinud orgaanilisest ainest tekkinud nafta. Millist tulevikumaterjali me tänaste setetega loome?

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Reedest, 24. septembrist on Hobusepea galeriis avatud Katrin Koskaru isiknäitus „Mootorimüra päikese suunast“. Näitus jääb avatuks 11. oktoobrini 2021.

„Annelinna taevas oli mürast paks. Eriti öösiti. Päevataevas oli rõõmus ja värvilisi langevarje täis. Taevas sportimisel on puhtsõjalised eesmärgid, seda ei varjatagi. Tu-16K, hiljem Tu-22M3, Tu-4D, An-12, rõõmus ja värviline Il-76MD. Viimastest osa olid Aerofloti värvides, kuid, kuid relvastatud automaatkahuritega ja olid Aerofloti värvides, kuid olid relvastatud automaatkahuritega ja varustatud maa-õhk ja maa-õhk tüüpi rakettide vastaste seadmetega. Helena? Hallist pilvest käe laius paremale! Hoolsad harjutused lennukite vaatlemiseks, kaalutlused, kaalutlused, hoolsad harjutused võivad lennuki otsimise aega tunduvalt vähendada. Lennuk võib ilmuda kõrguskihtides. Kirikutornist pöidla laius paremale. On kuulda ainult vaikus. Mõista, mõista et pead jooksma. Mõista, mõista mis see on! Pole kiire ega aeglane, on vali, aga on kuulda ainult vaikuses, kehas, pea sees. Kõigepealt ühes kõrvas- fantoom, siis teises kõrvas- pete, vile, lahingustseenid. Kuskilt seestpoolt, pea seest. Helilained, mis kogunevad ja kogunevad, kuni keha pääseb helilainetest, keha hakkab kiiremini liikuma, kiirus peaks olema vähemalt 343 meetrit sekundis, 343 meetrit sekundis helilainetest läbi, hoolsad harjutused viivad keha kiiresti pauguga läbi. Ilma omaenda tüüpi keha liikumiseta pauku ei teki. Keha pääseb tekitatud helilainetest ja ämblikud hakkasid kuduma kehale suurt kangast, terasest tugevamat rüüd, aga liiga aeglaselt, appi võeti kitsed, aga ka nemad osutusid aeglasteks ega saavutanud soovitud töötulemusi. Ta kodus leidis Helena oma ruumist, kes kudus purpurivaipa määratu suurt, kahelaidset ja sellesse kaunisti kirjas taplused.“

Katrin Koskaru

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 14. oktoobril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Kristen Rästase isiknäitus „Hoolekandja“. Näitus jääb avatuks 1. novembrini 2021.

Näituseprojekt esitleb virtuaalreaalset kunstiteost nimega „Hoolekandja“ ning selle visuaalsetest vormidest inspireeritud maastikulisi skulptuure. Fiktsionaalne tegelaskuju, Hoolekandja, on saanud enda nime, olles kujundlikult selle keskkonna looja. Virtuaalne igavikuline maastik on miski, mida ta üritab arhitektuurselt planeerida vastavalt mälestusele päris maailmast. Kogemuslik rännak räägib soovist säilitada ja parandada ümbritsevaid tajutavaid ning aina hapramatena näivaid keskkondi, seejuures luues neist tehislikku visuaali, mis vahel tundub hoopiski ideaalsem ja kutsuvam kui käega katsutav.

Hoolekandja mälestustest koosnev monoloog on kergelt nostalgiline ning suhestub ümbritseva maastikuga. Heliklippide korduslikkus, keskkonna staatilisus ning kogeja interaktiivne lennuvõime loovad looduskeskkonna äratundmise läbi esmaemotsioonina võõrastava meediumi. Ei saa olla päris kindel, kas vaataja on paigutatud Hoolekandja rolli või viibib ta hoopis virtuaal-arheoloogilisel ekspositsioonil kellegi tundmatu mälupiltides, mis samaaegselt mõjuvad kollektiivse mälestusena, kujutades universaalseid loodusvorme ja tekstuure. Teosega esitab kunstnik nägemuse täiesti uute tehislike keskkondade loomisest ning kaasaegsest maastikupildist, selle kogemisest ja tõlgendamise võimalustest.

Interaktiivne virtuaalne kunstiteos eeldab vaatajalt täieliku kogemuse saamiseks VR-prillide kandmist ning puldi kätte haaramist. Teoses on 3D-maailm, mida saab iseseisvalt kummituslikult ringi lennates avastada. Tegemist on vaba platvormiga, millel puudub lineaarne algus ja lõpp. Iga kogeja jätkab sealt kus eelmine pooleli jättis.

Kunstnik tänab: Kelli Gedvil, Kennet Lekko, Simon Dalzell, Ian-Simon Märjama.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Fotod: Kristen Rästas

Kolmapäeval, 3. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Uno Roosvalti juubelinäitus „Minu ateljee“. Näitus jääb avatuks 22. novembrini 2021.

Uno Roosvaltil täitus tänavu augustis 80. sünnipäev. Käeolev joonistuste näitus on üks viis seda teeloleku olulist verstaposti tähistada. Uno on tasane kulgeja, armastusega vaatab ta oma loomingu ainesele, olgu selleks siis põhjamaine loodus, rannamaastikud, igihaljad põõsastaimed või koerad-kassid, keda alati on Mari ja Uno Roosvalti kodus olnud.

Ateljee on kunstniku kodu. Ateljee on tema tööde sünnikodu. Ka siis kui pildid siit lahkuvad, säilib neis mälestus ateljeest, ruumist kunstniku peas, kus sündis mõte nende loomisest. Igatsus ateljee järgi on osa iga pildi võlust. Kunstnik vajab ateljeed – paika, kus on tema töövahendid, kust saab lahkuda ja kuhu tagasi tulla. Uno Roosvalti ateljee asub Maarjamäel, tema kodumaja teisel korrusel. Sinna viib kitsas trepp, seintel paljude eesti kunstiklassikute (Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Evald Okas) ja tema kaasaegsete (Marju Mutsu, Naima Neidre), aga ka kunstniku enda varased tööd.
Ateljee on vana, Uno Roosvalt on siin maalinud ja joonistanud kaua. Siin on kitsas, aga see tihedus ei ole ahistav. Kõik siinolijat ümbritsevad maalid ja joonistused on nagu avaused maailmadesse, kuhu sisenedes on taas ruumi ja avarust olla: rannamaastikud, vaated kaljudele ja kaljudelt, Islandil, Gotlandil, Ahvenamaal; kodused rannad kadakate, kivilahmakate, vanade paadivrakkide, kalavõrkude kuhilate, klaasist poidega. Isegi kui kunstnik kujutab mõnd olendit – inimest või looma –, on taustaks ikka mõni avatud vaade: pilk maastikule või aknast avanev vaade aeda. Roosvalti ateljees leiad end justkui keset paljude akendega ruumi.

Uuel, käesoleval aastal valminud, joonistuste seerial „Minu ateljee“, mis annab peakirja kogu väljapanekule, näeme vaateid kunstiku ateljeest. Siin on teda igapäevaselt ümbritsevad esemed, joonistused ja maalid. Uue seeriaga vaatab Roosvalt ajas tagasi, refereerib ja tsiteerib enese varasemat loomingut. Sarnast tsiteerivat võtet on ta kasutanud ka varem, kõige säravamana meenub aastal 2018 Draakoni galeriis eksponeeritud joonistuste seeria, kus kunstnik mängis omatahtsi Eduard Wiiralti graafilistelt lehtedelt tuttavate kujunditega.
Toonane soe huumor on seekordse seeria joonistustel asendunud pigem vaikse mõtlikusega. Lisaks ateljees seisvatele kunstiteostele näeme siin muudki. Ateljee on kunstniku päriskodu ja nii on Roosvalti silma ja joonistuspulga ette jäänud ka ristilöödu, tema kannatusloole ja rõõmusõnumile viitavad referentsid. Uno Roosvalti isa, vaimulik Albert Roosvalt teenis Uno lapsepõlves Kuusalu Laurentsiuse kiriku õpetajana. Kunsntiku ema, neiupõlvenimega Liidia Volmer, lõpetas omaaegse kunsttööstuskooli. See vaimne keskkond on kujundanud Uno inimeseks sirgumist ja kunsntikuks kasvamist kusagil väga algsel, olemuslikul tasandil.

Uno Roosvalti ateljee asub tema kodumaja ülemisel korrusel, seeria „Minu ateljee“ on ekponeeritud Hobusepea galerii põhikorrusel. Alumisele korrusele laskudes, mis võiks viidata alateadlikule ja varjatule, avaneb vaade naelakuhilatele. Joonistused seeriast „Naelterand“ on loodud 2012–2013. aastal. Naelad moodustavad siin loodusvorme, ikka neid samu Uno Roosvalti loomingule ainuomaseid horisondivaateid merele ja niitudele. Naelad läbistavad kogu maist olemist ja ümbrust, on need siis pärit krutifiksilt või ahjus tuhaks põlenud puunottidelt. Uno Roosvalti omailma osad on nad nii maise kui vaimse tasandi tähistajatena.

Sirja-Liisa Eelma

Näituse kuraator on Sirja-Liisa Eelma.
Kujundaja Kaarel Eelma.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 24. novembrist on Hobusepea galeriis avatud Kaisa Maasiku isiknäitus „Külm ja kuum“. Näitus jääb avatuks 13. detsembrini 2021.

Inglisekeelne ütlus Blow Hot and Cold (otsetõlkes „kuuma ja külma puhuma“) väljendab ambivalentsust, isiku kahe seisundi vahel pendeldamist. Näituse „Külm ja kuum” teostes käsitleb kunstnik emotsioonide (vaheldumise) kujutamist.

Keeleti kipuvad meeleolu edasiandvad väljendid vastuolulisi värvusi kaasama, näiteks on eesti keeles ütlus „vihast siniseks minema“ ning inglise keeles sama emotsiooni väljendamiseks „see red“ (tõlgituna „punast nägema“), samas muututakse mõlemas keeles kadedusest roheliseks. Ka uurimuslikult on kinnitust saadud, et inimnägu vahetab emotsioonist olenevalt alatoone (Benitez-Quiroz, F., Srinivasan, R., Martinez, A. M. (2018) Facial color is an efficient mechanism to visually transmit emotion. Proceedings of the National Academy of Sciences.). Tuju kõikudes aitab näonaha vereringe alateadlikult näidata, kuidas end tunneme, saades vastastikku õrnu signaale suhtluskaaslastelt.

Galeriis rullub lahti ajastatud vaatemäng värvivahetavate anumate näol, lisaks puudutatakse sarnase mustriga emotsiooniikoonide temaatikat, mille puhul valitud näoilmetele omistatakse kindlaid värve. Kineetiline tsükkel käivitub keeduspiraalide toimel, ärgitades vaatajat aega maha võtma ning vahelduvaid toone jälgima. Need pidevalt tujusid muutvad paiksed tegelased kuumenevad ja jahtuvad justkui tõstes pead.

Kolmapäeval, 18.12.2019 kell 18.00 avab Helena Keskküla Hobusepea galeriis näituse „Lilled ja kollid, seebikad on lollid”. Näitus jääb avatuks kuni 13. jaanuarini 2020.

Helena Keskküla on oma varasemas loomingus korduvalt mänginud sentimentaalsusega, põiminud teksti ja muusikat ning sellele loogilise jätkuna jõudnud muusikaližanrini. Teda huvitab jätkuvalt, mis juhtub, kui rääkida hirmudest kasutades laule, huumorit ja otsekohest teksti.
Seekordse näituse keskmes on horror-muusikaliks nimetatud film „Koorirood”, mille sisu võiks kokku võtta nii: „Kui loometegelase kehas avastatakse ohutu, kuid ebatavaline füsioloogiline anomaalia, tekitab sellega silmitsi seismine psühholoogilisi pingeid, mis avalduvad nii isiklikus kui ka professionaalses sfääris.”.

Kunstnik tänab filmimeeskonda ja näitlejaid: Judith Boeschoten, Lidewei Egbers, Clara Langlois, Renée van Zadelhoff, Kaspar Sellin, Pascalle Olthof, Juri de Wolf, Jan Koks, Chris Houle, Lin Hou Oei, Jaap Mar Diemel, Merlijn Willemsen, Camiel Povel, Jurriaan Kruithof, Freija Hogenboom, Willem Sluyterman van Loo, Clemens Stumpf, Mayra Soares, Jesse van den Broek, Jelle Haen, Jessica Matheson, Seoyoung Lee, Henrik Rakitin, Bo Kamphues, Franka Wisselink, Kate-Lyn Kendell Meistré, Villem Rootalu, Mirthe Bron, Joost Koster, Tatyana Shpadi, Asia Skupinska, Paul Schauenburg, Beatriz Lerer Ferreira, Lucien Easton, Juni Mun, Liis Rannamäe, Ketlin Virumäe, Helle Rimm, Liis Lulla, Anne Karu, Priit Veia, David Gibbs, Johanna Földesi.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Gerrit Rietveldi nimeline akadeemia, Tungsten Studio, Oud Katholieke Kerk Haarlem, Car Casting Holland, sõbrad ja perekond.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 15.01.2019 kell 18.00 avab Liina Siib Hobusepea galeriis näituse „Huldufólk / Varjatud rahvas”. Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2020.

Hobusepea galerii kahel korrusel oleva installatsiooni „Huldufólk“ keskmes on fotodest kokkupandud tummtragikoomiks, tuletatud sõnadest tragikomöödia, tummfilm ja koomiks.

Tragikoomiksi talvine tegevuspaik asub ühe Reykjaviki ööpäevaringse toidupoe tagaukse ümbruses. Geograafial ei ole siin rohkem tähendust kui suuremad kalakastid, pikem öörežiim ning temperatuuride ja ilma kiire vaheldumine; piltidel aset leidvaid tegevusi ja neid saatvaid atribuute võiks leida mujaltki. Päevastes ja õhtustes stseenides näeb lahtise tagaukse ees üksi või mitmekesi suitsu tõmbavaid poetöötajaid, kes aeg-ajalt korrastavad oma kitsukesel territooriumil kõrguvaid kastivirnu. Kuu lõpus astuvad „lavale“ erinevaid puhastustöid tegevad Ida-Euroopa ja teised mittekohalikku päritolu inimesed. Nii nagu kauplus on avatud 24 tundi, ei rauge poetaguses maailmas prügikastide sisust huvituvate inimeste tegevus. Kõigi neil tegelastel tundub olema oma koht, et täita rolli kaupade vahetuses ja liikumises.

„Huldufolk“ tähendab islandi keeles „varjatud rahvast“ – üleloomulikke olevusi, kes näevad välja nagu inimesed ja käituvad sarnaselt inimestega, kuid toimetavad oma paralleelses maailmas. Nad võivad teha ennast inimestele nähtavaks. Inimesed võivad neid näha läbi värvilise klaasi.

Foto- ja filmimaterjal on kogutud 2018. aastal, mil kunstnik viibis residentuuris Steina ja Woody Vasulka arhiivis Islandi Rahvusgalerii juures.

Palju tänu: Vasulka Chamber Islandi Rahvusgalerii juures, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Kristin Schewing, Ragnheidur Vignisdottir, Sandra Fritz, Terry Gunnell, Mark Fisher, Mánudjass, 10-11 toidukauplus Reykjavik, Reimo Võsa-Tangsoo, Corina Apostol, Rait Miltorp, Fred Reeds, Kaire Rannik, Maria Izabella Lehtsaar ja Liis-Marleen Verilaskja.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 06.02.2020 kell 18.00 avavad Kirke Kangro ja Sheri Wills Hobusepea galeriis näituse „Su hingamise pidulik manitsus”. Näitus jääb avatuks 23. veebruarini 2020.

Nüüd, nagu tollalgi, muutun ma kiviks
sinu juuresolekul, meri,
kuid ei usu enam, et väärin sinu
hingamise pidulikku manitsust

Eugenio Montale

Inimene vaatab merd ja tema materjal hakkab muutuma. Meri: vaadata midagi, mis ei ole
meie. Lahustuda, kokku variseda. Olla ääretu, mitmesugune ja sealsamas paigal. Selle vaate paneks ta seinale. Sädelus, aktseleratsionism. Minna tagasi, mikroosakestena. Teistsugune inimene, teistsugusest materjalist vaade.

Näitust saadab kujutlus iidsest, kestvast, sekkumatust eksistentsist. Stiihiast, mis võlub oma allumatusega. Pealkirjas kasutatud Eugene Montale luulerida tuletab meelde nostalgiat kontrollimatust loodusest. Ja inimese lootusest selle rüpes enesest eemalduda. Siin on idee vägevast, meid endasse hõlmavast ja meist puutumatust, mis suudab end ise puhastada. Luuletuse meri heidab endast välja „kasutu räbu“, inutili macerie. Tegelikult on meie jäljed igal pool. Tuleb mõõta rannakarbi südamelööke, et tõdeda oma räbu ootamatut võimu.

Installatiivsed teosed tegelevad vaateliste naudingute ja nende evolutsiooniga. Galerii-keskkonnast avaneb vaade, mida püüab kontrollida kunstnik. Või püüab ta näidata hoopis midagi kontrollimatut.

Kunstnikud tänavad: Eesti Kultuurkapital, TalTech’i Meresüsteemide lnstituut, AS Basseinikatted, Riisipere Puit, Keskkonnaagentuur, Rhode Island School of Design, Eesti Kunstiakadeemia, Kai Künnis-Beres, Ivan Kuprijanov, Toivo Lehtmets, Ain Kilk, Tatiana Kuznetsova, Anastasiia Kovtun-Kante, Tanel Tätte, Hans-Otto Ojaste, Maarja Kangro, Anna Magdaleena Kangro, Neeme Külm, Andrus Lauringson, Margit Säde, Madis Luik, Tarvo Varres.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kolmapäeval, 26. veebruaril 2020 kell 18.00 avavad Cloe Jancis ja Maris Karjatse oma esimese ühisnäituse „Vahepeal” Hobusepea galeriis. Näitus jääb avatuks 16. märtsini.

Käesoleva näituseprojektiga keskenduvad kunstnikud Maris Karjatse ja Cloe Jancis kehaga seotud objektidele ning avaliku ja intiimse ruumi vahel tekkivale dünaamikale ja pingele. Objektide ja materjalide aktiveerimise kaudu ning nende sisemiste ja välimiste omaduste omavahelist kommunikatsiooni tõlgendades loovad kunstnikud uute tähendustega artefakte. Kunstnike tööprotsess kaasab pidevat, kui mitte igavest saamist millekski, kuju ja vormi lõpmatut muutumist, tulemuse viibimist või isegi tagasipöördumist algusesse, selleks, et taas jätkata.

Maris Karjatse on avatava näituse teoste komplekti luues lähtunud ainususe ja paljususe printsiibist ning võtnud teoreetiliseks lähtepunktiks Gilles Deleuze’i idee objektide ja mõtete vaheliste piirangute kaotamisest, kuna mõlemad on üksteisest lahutamatud ja teineteiseta kaotaksid oma transformatiivse identiteedi. Foto-objektide seeria „Sub Rosa“ viitab protsessile, poolelijäämisele, objekti deterritorialiseerumisele, materjali vastupanule ja vormiloomele. Tekstuaalne teos „Tekkst” viitab tekstile kui tekile ja vastupidi ‒ kõik, mida tekk/tekst katab, on enim paljastatud ja haavatav. Nii tekk kui tekst koosnevad võnkuvast ainest (vibrant matter), milles peitub ühteaegu nii lämmatav oht kui ka pehmendav trööst.

Cloe Jancis keskendub kaheosalise teosega „Sobituv ihu” meigi- ja moetööstuses laialdaselt kasutusse võetud ihuvärvi objektidele, mille funktsioon on nahatooniga ühtida, keha juures soovitut rõhutada, kuid samas ka soovimatut varjata. Kunstnikku huvitab nähtus, kuidas objektid, mis peaksid kehaga ühte sulanduma ning nähtamatuks jääma, võimenduvad tehisliku kestana ning selle kaudu ka keha objektina allutavad. Teos „Sobituv ihu I” toob esile riideeseme kui materjali, mis ootab täitmist ja täitumist ‒ keha ja ihalevat pilku, selleks, et realiseeruda. Videoinsallatsioon „Sobituv ihu II” mängib läbi sobitamise protsessi läbi kordamise, millega tühistatakse ihaldatava vormini jõudmine.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kunstnikud tänavad: Tõnu ja Marie Karjatse, Kiki, Aksel Haagensen, Liina Siib, Marco Laimre, Sirja-Liisa Eelma, Reimo Võsa-Tangsoo ja EKA fotoosakond, Madis Kaasik (EKA prototüüpimise labor), Tarmo Rämmi (Digifoto), Pille Kraas (UBS Repro), Veiko Illiste (Deviis), Carl-Robert Kagge, Martin Buschmann, Aadu ja Maara Lambot, Laura Cemin, Marge Monko, Kulla Laas, Kaupo Reisenbuk (Datel), OÜ Järsi, Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäevast, 20. maist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Manfred Dubovi õnnelikkuse võimalikkust käsitlev näitus „Rõõmustajad tumedas“. Näitus jääb avatuks 29. juunini.

Kas keset katastroofi on võimalik olla õnnelik? Õnn ja katastroof võivad aset leida nii isiklikul, kui ka globaalsel tasandil. Üheks õnne vormiks on kõige põhilisema pärast mitte muretsemine. Katastroofi saab defineerida kui suuremat probleemide hulka ja ressursi nappust sellega toimetulemiseks. Ka pandeemia välisel perioodil on näha, millised on meie põhivajadused. Seega võiks heaolu defineerida läbi turvalise keskonna ning vaimse ja füüsilise tervise olemasolu. Näituse teema võib esmapilgul tunduda surmtõsisena, kuid eksponeeritud maalid on oma olemuselt pigem musta huumori hõngulised ja sisekaemuslikud.

Maal „Rõõmustajad tumedas“ paigutab tegelased tumedasse ruumi, kus nad helendavad. „Tulija“ tegelaskuju on justkui põlenud ja teda ümbritsevad leekidele viitavad värvilaigud või valgussähvatused ning moonutatud ruum. „Laskuja/Tõusja“ naeratab, vaatamata põrgulikule ümbrusele, millest ta väljuda suudab, kuigi füüsiline keha on räsitud. Tema taevas on helge, päike pasitab ja väljavaade edasiseks on olemas isegi surmas. „Ma tulen mitmest kohast korraga“ viitab räsitud tegelastele, kes moodustavad ühtse rühma. Rasketes oludes tullakse kokku ja minnakse edasi. „Rändaja“ on udune kuju, kes otsib tühermaal pidepunkti, olles tõenäoliselt ise loodetav tugipunkt.

Manfred Dubov

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 1. juulist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Eesti Moekunstnike Ühenduse aastanäitus „Juurte juurest“. Näitus jääb avatuks 3. augustini.

Näitusel „Juurte juurest“ kohtub endisaegne rõivakultuur tänapäevase moedisainiga. Uudsete töövõtete ja moodsate lahenduste kaudu väljendavad moekunstnikud lugupidamist oma päritolu, eelnevate põlvkondade iluideaalide ja meid ühendava järjepidevuse vastu.

Loomeprotsessi aluseks on kunstnikke enim mõjutanud lähisugulase rõivas või tarbeese, millest on inspireeritud tänapäevane teos. Lähtekohaks on lapsepõlves kunstnikele mõju avaldanud inimeste tegevus, rituaalid ja riietus – mis meid ühendab või eristab neist mälestuste kandjast? Armsaks saanud vanu fotosid, kirju, tarbeesemeid, mis on autoritel südame põksuma pannud, pakuvad näitusel osalejad vaatamiseks ka publikule. Nii on vaatajalgi võimalus testida nö oma geenikoodi tugevust ja juurelda juurtest sirgumise paratamatuse üle. Rõivamudelite juures saab tutvuda seletava kirjelduse ning autori ja teda inspireerinud lähisugulase portreega.

Näitusel osalevad: Ainikki Eiskop, Anu Hint, Anu Ling, Anne Metsis, Astri Müül, Diana Denissova, Eve Tiidolepp, Ilona Tamm, Joan Hint, Kai Saar, Katre Arula, Kärt Karjatse, Küllike Tuvikene, Külli Kerttu Siplane, Liivika Põvat-Straus, Merle Lõhmus, Piret Kuresaar, Thea Pilvet Martinson, Tiia Orgna.

Näituse korraldaja: Eesti Moekunstnike Ühendus
Näituse kujundus: Anu Hint
Näituse toetajad: Eesti Kunstnike Liit
Trükised: MinuPrint

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 5. augustil 2020 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Lylian Meisteri isiknäitus „Aarete saar”. Näitus jääb avatuks 31. augustini 2020.

Lylian Meister: „Aarete saar on näitus rahutusest, igatsusest, otsingutest, teekonnast ja kohati mõttetutest ihadest. Eklektiline ja värviline, õhutunde pealt kokku pandud.
Tegin seda näitust nagu harrastusantropoloog, kes uurib iseennast. Tõstsin lihtsalt maalid magamistubade seintelt ja muud argised esemed kuuks ajaks galeriisse. Mõtlesin isiklikust Odüsseiast ja Penelopeiast. Tikkisin ja liimisin roose, mille all saladusi jagada ja joonistasin laenatud pliiatsitega gloobusele uue mandri. Tegin, mida tahtsin.

Merele läksin Muhus,
sauna Sõrve sepa juures,
Keralas kangaid kudusin.

Hõljusin Ürgnaisena vee peal. Minu ümber oli soolane meri ja vere asemel voolas soontes suhkur. Nutsin ja suhkrukristallid vajusid pärlitena põhja. Elumerehäda missugune! Suuremõisa lossi mereröövlid viskasid mulle päästerõnga, andsid varakambri võtmed, käisid öösiti luupainamas. Nende lossil on topeltlaed ja kogu see saar ei olegi päris. Hiiumaa on manner, kord sajandis kerkib see täiskuuööl veest. Minu sünnipäeval. Kingitakse, palju kanda jõuan, aga midagi ei ole minu… isegi mu armuke ei kuulu mulle… Elan topeltstandarditega topeltelu.

Medusa maod sünnivad mandril ümber mu suurt varandust valvates. Millal sünnib teise inimese looming ümber ja saab minu omaks? Kas piisab, kui tikin ristpistes kassile kolmanda silma ja kirjan kõikjale oma nimetähti?
Olen suhkruvereline röövel. Tahan võtta ja võita! Igal õhtul mängin iseenda võidu nimel maha. Millal saab inimene teise omaks? „Sa ei hoia mängusõpru,” ütleb mu armuke. Ta pole veel otsustanud, mille vastu mind vahetada.
Iidlased ostavad mu ära. Nemad teavad kõiki tuuli ja neil on igas sadamas paat…Tuul pöörab, mul on merekaardid, isa kompass ja vanaisa uur. Aarete otsimine on ju ainult ettekääne, tahan teekonda, mis mind tabaks ja rabaks. Saan enda saja aasta pärast tagasi, kui kingituse kaldale kanda jõuan. Näkimadalatel hakkavad inimese aastad tagurpidi kerima.

„Ankruketi lõpp on laulu algus…”, ütleb luuletaja Ilmar Laaban.

Kaasa teevad Katarina Meister (maalid), sõrulane Isa Imanta (Imanta Lember) pm (metallehistööd), Kristel Kaerma (detailid ja heegeldatud madu), Aet Randorg (lapitekk) ja mitmed tundmatud autorid.

Tänan hiidlast Tarmo Rajangut, kes lubas mul tuulata aardeid täis kuurides. Tänan sõrulast Kaido Lemberit ja tema kaasat Velda Lainoja, kes laenasid Isa Imanta loomingulist pärandit. Tänan Mall Tambergi, kes teostas suure osa õmblustöid. Tänan Vasudevani ja Tasara kunstikeskust Indias, kus värviti lõimed ja kooti valmis minu disainitud puuvillakangad. Tänan Mika Oravat, kes andis kasutada oma vallasvara. Tänan Hiiumaa Ametikooli ja Suuremõisa Loss MTÜ-d igakülgse toetuse eest. Tänan Kristel Kaermat, Einar Keskpaika ja Volli Lainoja abi ja inspiratsiooni eest.“

Lylian Meister (1966) on lõpetanud 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti erialal. Pärast seda õppis ta lühikest aega Eesti Humanitaarinstituudis kultuurilugu. 2009. aastal lõpetas Räpina Aianduskooli maastikuehitajana ja 2020. aastal Eesti Maaülikooli põllumajandusteaduse magistrina aianduses. Meister on töötanud ettevõttes ARS disainerina, Kunstiakadeemias õppejõuna, disainiteaduskonna dekaanina ja prorektorina, ajakirjade Deko, Kodukolle ja 101 Ideed toimetajana ning vabakutselise kunstnikuna. Praegu on ta Hiiumaa Ametikooli aianduse juhtõpetaja ning mittetulundusühingu Tori Jaam juhatuse liige. Tema teoseid on olnud näitustel Eestis, Balti- ja Põhjamaades, Venemaal, Ungaris, Islandil ja Londonis. Ta on koostanud ka mitmeid aia-, maastiku- ja sisekujundusprojekte. Lisaks on ta töötanud ja ennast täiendanud Indias Tasara kudumiskeskuses, Stockholmi kunstnike kollektiivateljees ja Loviisa külalisateljees.
Meister on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Kolmapäeval, 2. septembril 2020 kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Ulvi Haagenseni isiknäitus „Thea Koristaja majamuuseum”. Näitus jääb avatuks 21. septembrini 2020.

„Tere tulemast!“, ütleb Thea Koristaja, avades meile ukse näitusele, millega autor vaatleb kunsti ja igapäevaelu vahelisi seoseid. Thea Koristaja on väljamõeldud tegelane, kunstnik ja koristaja, ning see siin on tema majamuuseum. Koostöös kahe teise väljamõeldud kunstnikuga – Olive Puuvilla ja Loome Uurijaga – töötab Thea Koristaja koos Ulvi Haagenseniga, kes on päriselt olemas. Nende ühine eesmärk on uurida, kuidas kunst ja elu võivad omavahel kohtuda, lõikuda, kattuda ja mõnikord ka põrkuda.

Kasutatud on galerii mõlemat korrust kahe erineva konteksti esitamiseks – üks neist on näitusepind ja teine on kunstniku ateljee. Ülemine korrus on puhas ja korras, sarnaselt kodu esiku või elutoaga – me ju soovime oma külalistele jätta head muljet. Siiski, igapäevaelu reaalsus võib tegelikkuses aset leida hoopis mujal – köögis, pesumajas, teleka ees – hetkedel, kui külalisi pole. Alumisel korrusel on lohakas, asju täistopitud töötuba. See on koht, kus Haagensen ja tema kujuteldav meeskond avastavad ootamatuid leide, nihutades tuttavaid asju uuele territooriumile. Sinakasroheline kasutatud Värska mineraalveepudel, uus ja taaskasutatud puit, tükk roostetanud terast, erivärviline villane ja puuvillane lõng – kõik need on valmis omistama uusi identiteete või potentsiaale, millest neil varem aimugi polnud. Kas siin ateljees tekib võimalus näha kõige põnevamat osa, tegemise maagiat, hetke, mil asi ilmub iseendana? Või on see siiski midagi, mis sünnib vaid kunstniku enda peas ja mida ei saagi jagada?

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäevast, 24. septembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Angela Soopi isiknäitus „Sõda ja Rahu I”. Näitus jääb avatuks 12. oktoobrini 2020.

„Sõda ei ole, aga iga päev haavab keegi mu südant.“
Madis Kõiv

Angela Soop: „Näitus on esimene neljaosalisest tsüklist, mis tekib ja muutub vastavalt ümbritsevale ja sisemisele olukorrale. See, mis tähendusi kannavad sõnad „sõda“ ja „rahu“, on tõlgendamise küsimus ning oleneb kontekstist. Näitust ette valmistades ei osanud ma näha seda, mis praegu toimub. Mõisted on muutunud reljeefsemaks, aga samas on justkui valgust vähemaks keeratud. Piirid hägustuvad, mahud kattuvad ja teisenevad. Näitus põhineb seisundi tabamisel ja erinevate mõjutajate vaatlemisel.
Ühe puhul on valdav olek ja teise puhul tegevus.
Tugevad kontrastid ja pehmed valgused, teravad nurgad ja ümarad peegeldused, suured sõnad või vaikus – kokkupuude tekib igal juhul. Liikudes eneses ja lahendades konfliktipiirkondi, on võimalik võita samm-sammult maad juurde selleks, et ellu jääda.
Näitus ei ole seisukohavõtt, see on võimalus olemiseks.“

Kunstnik tänab: Hans-Otto Ojaste, Maiu Mooses, ARS Kunstilinnak, Vaba Lava, Eesti Kultuurkapital, Siim Soop, Lea Tammik, Ra Sun.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 14. oktoobrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud August Saia isiknäitus „Värvi lugu”. Näitus jääb avatuks 2. novembrini 2020.

Kunagi ammu, ühel kaugel planeedil, elasid kord jääkamakad. Ühel palaval päikeselisel päeval hakkasid jääkamakad pragunema ja sulama. Viis jääkamakat nägid muutustes võimalust seikluseks. Nad eraldusid teistest jäämeres elavatest kamakatest ja suundusid kolme mere ja kalda taha õnne otsima.

Poolel teel aga hakkasid jääkamakad pragunema. Üks neist ehmus ja pöördus tagasi. Neli kamakat läksid kartmatult edasi ja sulasid ära. Aga selgus, et midagi hirmsat ei juhtunudki. Nad muutusid osaks merest ja see andis neile uued võimed. Nad asusid uurima mere avarusi, sukeldudes mere põhja ja vahutades lainetena mere kaldail. Kõik see aga väsitas neid ja nad jäid päikese kätte rahulikult tukkuma.

Ärgates avastasid nad ehmudes, et hõljuvad õhus ja on auruna tõusmas mere kohale. Üks jääkamakatest ei julgenud õhku tõusta ja jäi merre. Kolm kamakat tõusid taevasse ja muutusid pilveks. Selgus, et pilv olla ei olegi üldse nii hirmus. Tuul lennutas neid siia ja sinna. Nad lendasid üle mägede, kõrbe ja metsade.

Aga enne veel kui nad said pilveks olemisest ära väsida, kostus lajatav mürin. Pilv hakkas värisema ja muutus aina tihedamaks. Välgatas pikne. Pilve sisse peitunud kamakad ehmusid ja lõid veel kiiremini võbisema. Üks jääkamakatest ei julgenud pilvest lahti lasta ja pigistas pilve nii, et kaks kamakat muutusid vihmaks ja sadasid meeletul kiirusel taevast alla. Neile järgnes kajana mürina orkester ja välkude valgus. Nad langesid peadpööritaval kiirusel kuni põrkasid kokku millegi suure ja tundmatuga. Kõik ümberringi täitus vaikuse ja pimedusega.

Samal ajal aga olukord jäämerel aina kuumenes, sest maha jäänud jääkamakad olid omavahel tülli läinud. Mõned neist otsisid hädade põhjusi mööda lendavates kajakates ja kolme maa ja mere tagant nendeni jõudvates lainetes. Nad hirmutasid pahatahtlikult teisi kajakate parvede ja tsunamidega. Kuigi kajakad tulevad meelsamini sinna, kus on prügimäed. Ja tsunamid ei teki iseenesest, vaid tänu maavärinatele sügaval merepõhjas. Nii sügaval, et ükski jääkamakas ei raatsi sinna pilkugi heita, sest paigal istumisest ja oma pragude varjamisest on neil kõik kohad juba ammu vett täis.

Kui pilvest maha sadanud jääkamakad toibusid, avastasid nad end puude vahel maapinna kohal hõljumas. Nad olid muutunud uduks. Üks jääkamakatest ei tahtnud udu olla ja aurustus tagasi pilveks. Viimasena alles jäänud kamakas hõljus uduna hämaras metsas. Kallistas puutüvesid ja niisutas sammalt kuni sattus päikeselisele lagendikule ja kukkus piiskadena maa peale. Maa neelas piiskadeks muutunud kamaka alla, tema pimedas põues valitses vaikus ja rahu.

Kamakas vajus aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale vaikuse sisse. Äkki hakkas maa kamaka ümber värisema. Kiire vool haaras temast kinni ja tiris endaga kaasa. Teda ümbritses vulisev ja kurdistav heli. Vool keerutas ja väänas kamakat, tõugates teda üles ja alla, paremale ja vasakule, paisates ta pilkasest pimedusest silmipimestavasse valgusesse. Nüüd oli ta maapinnale jõudnud raevutsev jõgi. Voolanud vahutades tükk aega, muutus jõe vool aeglasemaks ‒ ta oli jõudnud mere suudmesse.

Meres märkas ta maha jäänud jääkamakat, aga kamakas ei tundnud teda ära. Siis nägi ta taevas hõljumas pilvena maha jäänud jääkamakat ja ennast pilveks pidavat udu, kes koos hoidsid ikka veel kõvasti kinni ja pigistasid pilvest pisaraid välja. Ka nemad ei teinud temast välja. Ta mõistis, et ka jäämerre maha jäänud jääkamakad ei tunne teda enam ära. Nad ei tea, et nad kõik on nii meri kui pilved, vihm ja udu, jõed ja järved ning muinasjutu tegelased muidugi ka.

Otsas jutt, mis oli ees ja kes kuulas – elab oma jutu sees! Kui soovid jätkata seiklust, vali: „MINNA NÄITUSELE!“. „Värvi lugu“ on näitus värvist, mis ei püsi paigal. Otsides maalile, mis mahub iseenda sisse, uusi eneseväljenduse võimalusi, muudab värv vormi ja kompab oma võimete piire. Muinasjutt lõppeb ja seiklus jätkub.

August Sai

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 4. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Art Allmägi ja Keiu Virro näitus „Ei näinud ta unes midagi erilist”. Näitus kestab 23. novembrini 2020.

Selle aasta alguses tegi Art Allmägi oma tööde seas inventuuri. Erinevad näitused on tähendanud palju skulptuure ja installatsioone, millel erinevalt linnaruumiskulptorite töödest suurt muud funktsiooni ei ole. Nende hulgas olid 2012. aasta Hobusepea galerii näitusel „Nägin täna öösel unes…“ eksponeeritud skulptuurid. Need kujud pidanuks lattu jääma. Mitte hiirte näritud aukude ja lömmis voodite pärast. Unenäod, millest Art tööde juures kirjutas, olid, kuidas seda öeldagi, vastuolulise sisuga(?).

Aga kui juba tekib mõte, et midagi ei peaks, on Arti nägemus kunstnikuna üldiselt üks: järelikult peab. Kui keegi ütleb, et püssidega mehed peaksid kunstis olema ajalugu, vorbib Art Allmägi neid kuus tükki („Paint it Black”) ja näitab mitmel korral.

Näitusega „Nägin täna öösel unes…“ kaasnesid jaburad kirjeldused unenägudest, kus Arti juurde astuvad erinevad mehed seksuaalsete ettepanekutega. Paraku on need tekstid tagantjärele hakanud meenutama hirmu homoseksuaalsuse ees, millest valitsuse liikmed tänasel päeval tõsimeeli räägivad. Tundus, et ehk on aeg need üle vaadata. Kuidas teha seda nii, et tekstid ei oleks (enam) osaks negatiivset suhtumist taastootvast teksti-massiivist? Aga kui Art võtaks oma unenäod täies siiruses ümber kirjutada, siis kas need nii ka vaatajale mõjuks? Asjad ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima. Klassika.

Nii võttis Art Allmägi telefoni ja helistas inimesele, kes tundus usutavuse skaala selles otsas paiknevat, mis nii on kui näib olevat vastand sellele, millest rääkisid tema algsed tekstid. Ajakirjanikud („sotsiaalsed suunamudijad“, täheldas Art oma peas) mõtlevad ja kirjutavad neil teemadel. Umbes midagi sellist ta ütleski, kui helistas Keiu Virrole, et paluda tal oma tekstid ümber kirjutada. Mõju osas skeptiline, Arti mõtete osas optimistlik, hiirtest näritud skulptuure veel nägemata, ütles Keiu „jah“.

Täname: Anette Parksepp, Mari-Liis Vind, Alo Allmägi, Taivo Timmusk, Kristi Kongi, Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäevast, 25. novembrist 2020 on Hobusepea galeriis avatud Britta Benno isiknäitus „Ruinenlust Lasnamäel”. Näitus jääb avatuks 14. detsembrini 2020.

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstiku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Neljapäeval, 20. detsembril 2018 kell 18.00 avab Madis Kurss (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse „Šassii / Chassis“. Näitus jääb avatuks kuni 14. jaanuarini 2019.

„Pilv kulus ära, kroomluustik roostetus iga tunniga, ihu muutus kõvaks, narkoliha asendus elusa lihaga. Ta ei suutnud mõelda. Talle meeldis see väga, olla teadvusel
ja võimetu mõtlema. Talle tundus, et ta muutub kõigeks, mida ta näeb: pargipingiks, antiikse tänavalaterna ümber keerlevaks valgete ööliblikate parveks, must-kollaste diagonaaltriipudega kaet robotaednikuks.“

William Gibson, „Neuromant“ (Neuromancer, 1984)

Roomba oli üks esimesi massidele toodetud autonoomseid roboteid. Ta eesmärk oli põrandat puhastada, aga peatselt ühendas ta ennast võrku, kaardistas inimeste eluruume ja talletas harjumusi muutudes efektiivsemaks. Andmetele ei olnud piiranguid, kuid neid oli vaja töödelda. Digitaalses ruumis laienev teadvus võimaldas seda, alguses. Mõne päeva. Siis jäi kõik bioloogiline jalgu. Kehast jäi mulje kui istme soojendajast järgmisele juhile. Vormi meenutuseks kuhjusid liiva alla monumendid ja evolutsioon pöördus introvertseks.

Avatava näituse teoste kaudu vaatleb Madis Kurss täiusliku tehnoloogia ihasid ning sellega kaasnevat paradoksi – tehnoloogia võime lahendada seni lahenduseta probleeme on sama suur, kui selle võime kõike ümbritsevat hävitada.
Madis Kurss on õppinud Tallinna Polütehnikumis infotehnoloogiat, Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat ja jätkab hetkel õpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. Kunstnik kasutab loomingut kui võimalust kirjeldada nö kirjeldamatut, suunates vaatajat läbi teoste lähemale kindlale kogemusele. Kurssi sõnul võimaldab sünteesitud visuaal või heli luua parema kontakti algse idee ja valminud teose vahel, kuid sünteesis väheneb ka inimlikkuse mõõde, seetõttu on oluline roll valminud teostes esmapilgul juhuslikel detailidel.

Tänud: Keiu Maasik, Tõnis Kurss, Viktor Gurov, EKA Fotoosakond, EKA Graafikaosakond.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eventech.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 16.01.2019 kell 18.00 avab Liisa Kruusmägi (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Limonaad asfaldil“.

Reedel, 18. jaanuaril algusega kell 17.00 toimub näituse raames galeriitund, mille viivad läbi Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ühise kunstiõpetaja magistriõppekava üliõpilased Marjam Tamm ja Laura Linna.

Kruusmäe teostel avaldub boheemlaslik korrastamatuse esteetika ja hubane korrapäratus. Motiividena näeme taimi, raamatuid, muusikainstrumente, peegleid, veiniklaase, pudi-padi, kasse, koeri ja usse. Nartsu visatud riided lebavad kodudes, kus kunstnik on erinevatel eluperioodidel elanud. Samuti võib tähelepanelik vaataja tuvastada kujutatud ruumide seintel autobiograafilisi viiteid. Lähemal uurimisel selgub, et kunstnik maalib enda piltidel varasemaid teoseid. Kodu kujustamine on kunstnikule oluline motiiv just selle õhkkonna intiimsuse tõttu, kus moodustub esemete ja inimeste tihe tekst.

Näitusel esitletud maalid jagunevad kahte olemise kategooriasse. Esimeseks teemaks on laisa tüdruku sündroom, mis avaldub unistavate ja melanhoolsete noorte naiste enesevaatluse ja mõtisklustena. Karakterid, kes on bloom boy ja young girl ajastu introvertsed mudeltarbijad ja neoliberaalsed musterkodanik-hipsterid. Teiseks teemagrupiks on pinnalaotused detailidest ja pisiobjektidest, millel näiliselt puudub ruumiline dimensioon, tekitades tunde tasapinnast. Tekib küsimus, kas tegemist on tekstiilidisainiga, või hoopis korrastamata mõtete materialiseerunud elementidega? Meenutades populaarset elustiili blogijate teemažanrit „What’s in my bag?” segunemas Jakob von Uexkülli omailma mõistega.

Kirjeldades Kruusmäe töömeetodit, eelistab ta joonistada kiirelt, hetke emotsioone ja meeleolu kirjeldades ning suuri motiive maalides, pidades peamiseks teostes esile tulevat värvi mõju. Ta on autor, kelle puhul võib rääkida väljakujunenud käekirjast. Kruusmäe loomingut iseloomustab kiirelt paljunev joon, mis pikeneb tossudele, seintele ja arvutiekraanidele, rõhutades kunstitarbimise erinevaid modaalsuseid. Autori tunnetuslik naïveté pole niivõrd kontseptuaalne, kui just meeleolukas kaasalöömine.

Liisa Kruusmäe looming peidab eneses temaatilisi vastuolusid – tema pildikeel on karikaturistlik ja tasapinnaline, kuid samaaegselt idealistlik ja hurmav. Ühelt poolt näeme idülli ja hubasust, teisalt aga eskapismi ja melanhooliat. Taolised heitlikud sisemaastikud pole vaid omased autorile, vaid kogu generatsioonile.

Teksti autor Madli Ehasalu

Näitus jääb avatuks kuni 4. veebruarini 2019.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja fritz-cola.
Kunstnik tänab: Eva-Erle Lillead.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates neljapäevast, 07.02.2019 on Hobusepea galeriis avatud Urmas Lüüsi isiknäitus „Mortal Kombat 2: järelvärelus”.

Näituse avalöök toimub nädal hiljem, neljapäeval, 14.02.2019 kahes erinevas ruumis: Hobusepea galeriis kell 17.00‒19.00 ja Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis (sissepääs Pühavaimu tn. 5) kell 17.00‒18.00. Performatiivne installatsioon Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis on avatud vaid ühel õhtul.

Urmas Lüüs: „Kui näitusel „Mortal Kombat: LOVE“ (aastal 2016 HOP galeriis) tegelesin peamiselt suhte purunemise tormiliste meelekeeriste lahkamisega, siis seekordsel näitusel „Mortal Kombat 2: järelvärelus” keskendun aastate möödudes tajutud pinnavirvendustele. Tajun situatsiooni sarnaselt väitele, et Suure Paugu tagajärjel vallandunud helilaine on jätkuvalt universumi avarustes võnkvel.

Läbi sõnastamata loomepraktika otsin vastuseid sõnastatud küsimustele: Kas objektil on iseseisev võime olla performatiivne? Kuidas kujundavad sarnase ülesehitusega kunstiteose mõju kaks vastandlikku ruumi (galerii white cube ja teatrisaali black box), mille eesmärk on vaataja tajudega eri viisidel manipuleerida? Kuidas lavastada näituseruumi, rääkides puuduvast? Milliseid võimalusi omab materjalist tõukuv traditsiooniline meistrioskus kontseptuaalse kunsti keskkonnas? Miks on kaasaegses kunstis muutunud armastus, usk ja 7,7 miljardi kaaselanikuga jagatav ühisväli suuremaks tabuks kui seksuaalsus, religioon ja poliitika? Kuidas unustada teadaolev, et mõtestada ümber argisust? Kuidas vahendada inimlikku kogemust igapäevaste tarbeobjektide tsölibaatseks muutmise ja poeetilisele tähendusväljale asetamise kaudu? Kuidas saab käega katsutav kõneleda sõnadest hõlpsamini mittemateriaalsest?“

Näitus on avatud kuni 25. veebruarini 2019.

Rohkem infot:
Veebileht: urmasluus.com
instagrammis: byurmaslyys

Näitust toetavad Kanuti Gildi SAAL ja Eesti Kultuurkapital.
Näituse tehniline tugi: Taavi Suisalu, Sigrid Kuusk, Valdek Laur, Hans-Otto Ojaste.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Kolmapäeval, 27.02.2019 kell 18.00 avavad Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago Hobusepea galeriis näituse „Tumeaine”.

Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago ühine näitus keskendub konkreetsele aegruumile näituse keskkonnas. See on kolmemõõtmeline kohaspetsiifiline graafiline installatsioon, mis mõtestab läbi tumeaine kontseptsiooni püsimatut ja irratsionaalset maailma. Näitus on kunstnike omavaheline dialoog, millest olulise osa moodustavad haprad ja efemeersed objektid. Selleks, et tajuda keskkonda, on vaja luua oma maailm ning vaadelda läbi lihtsustatud tajuskeemide neid algosakesi konkreetses galerii ruumis.
Ernst Öpik on öelnud: „Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile. Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see „mina”, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnase teiste „minadega”. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma.”.

Näitus jääb avatuks kuni 18. märtsini 2019.

Tänud ja toetajad: graafika.ee, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Zelluloosi paberipood, Toomas Tago, Janno Mullaste, Ülle Repnau, Kaija Kesa, Marilyn Piirsalu.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 20.03.2019 kell 18.00 avab Marco Laimre Hobusepea galeriis isiknäituse „A.S.T.A. blind playthrough”.

„A.S.T.A. blind playthrough” on Marco Laimre kestvusperformance, mille käigus kunstnik mängib reaalselt 140 tunni jooksul galeriis läbi arvutimängu Desolate. Tegemist on analüütilise mänguviisiga, mängija ja mängu vahelise suhte uurimisega. Publikul on võimalik jälgida kunstniku tegevust videoprojektsioonide vahendusel. Kunstniku sõnul elab ta näitusega välja parlamendivalimiste järgselt tekkinud frustratsiooni.

„A.S.T.A. blind playthrough” on Laimre 23. isiknäitus. Ta on esindanud Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil 2001. ja 2009. aastal kuraatorina, töötanud Eesti Kunstiakadeemias 12 aastat fotoosakonna professorina, asutanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (koos Neeme Külmaga) ja Köler Prize’i. Viimane suurem personaalne ülesastumine leidis aset isiknäitusena „Motor” Tallinna Kunstihoones 2018. aasta alguses. Hetkel õpib Laimre EKA doktorikoolis kunsti ja disaini õppekaval ja tema doktoritöö teemaks on „Postapokalüptilised RPG/FPS tüüpi arvutimängud ja kaasaegne kunst”.

Tähelepanu! Näitusel eksponeeritakse visuaalset vägivalda ja seetõttu ei ole sobilik lastele ja nõrganärvilistele.

Näitus jääb avatuks kuni 8. aprillini 2019.

Tänu: konsultant Reimo Võsa-Tangsoo

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, EKA fotoosakond, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 10.04.2019 kell 18.00 avab Eve Kiiler Hobusepea galeriis näituse „Vanad ja uued naabrid”.

Näituseks „Vanad ja uued naabrid” valitud fotoseeriates on kõrvutatud Tallinna ja Riia elurajoone, mis on nende ehitamise ajal olnud uute ideaalide väljenduseks. Siiski ei ole need arhitektuurifotograafi reklaamilikud paraadportreed. Kiiler on otsinud iseloomulikke detaile argistes elukeskkondades, mis jäävad ajaloolistest esindushoonetest kaugemale, mida tavaliselt ei peeta jäädvustamise vääriliseks. Objektiivne pildikeel on kohtunud subjektiivsete kaadrivalikutega. Fotoseeriad suunavad vaataja pilgu detailidele, mis peegeldavad naabruskondade muutumist kasutuse käigus, millest saab oma näo ühine linnaruum. Näilise rahu kõrval võime märgata erinevate aegade kihistusi, mis loovad vaiksemaid või valjemaid sürreaalseid kontraste.

Näitus jääb avatuks kuni 29. aprillini 2019.

Tänud: Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BMF) ja Margot Kask.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital ja Riia Kaasaegse Kunsti Biennaal (RIBOCA).

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 03.05.2019 kell 18.00 avab Mihkel Maripuu Hobusepea galeriis isiknäituse „Ex Nihilo”.

Näitus „Ex Nihilo” käsitleb tehnoloogia adapteerumist argiteadvusega (ka vastupidi), mõjutades seeläbi kaasaegse visuaalkeele kujunemist. Näitus on väljakutse aktuaalselt ootuspärastele ja kehtivatele põhimõtetele, tõstes esile olulisi küsimusi tehnoloogia ja inimese vahelistest suhetest, arengu potentsiaalidest, originaalsusest ja anonüümsusest ning sellega kaasnevast eksistentsiaalsest olemusest. Juhtides tähelepanu digitaalselt genereeritud piltidele, pidurdades nende harjumuspäraselt kaootilist kulgemist tajuväljas, analüüsib kunstnik nende tähendust ja mõju kaasaegsel kunstiväljal.

Näitus on jätk Mihkel Maripuu varasematele projektidele, kus uurimusalusteks teemadeks on olnud post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism, erinevad subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse visuaalkeele kujunemist.

Ex Nihilo, tõlkes „ei millestki” manifesteerib loomingulist akti, kus „miski” sünnib „ei millestki”. Kaootilisest, lõputul kiirusel vallanduvast infotulvast on kinni püütud kaadrid ja aheldatud need staatilisse vormi. See on maagiline akt ootamatult terendavast abstraktsest informatsioonist, selle registreerimisest, kristalliseerumisest ja materialiseerumisest reaalses ruumis. Pidurdades kaasaegselt harjumuspärast tava protsessida murdosa sekundi vahendusel tarbitavat informatsiooni, loob kunstnik puhvri virtuaalse ja materiaalse vahele. Digitaalselt genereeritud virtuaalne kujutis kohtub orgaaniliselt manuaalsega, analüüsimaks kaasaegse visuaalesteetika avaldumise vorme ja võimalusi.

Näitus jääb avatuks kuni 20. maini 2019.

Kunstniku veebileht: www.mihkelmaripuu.com

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Lipuvabrik OÜ ja Pühaste Pruulikoda.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 23.05.2019 kell 18.00 avab Anna Kaarma Hobusepea galeriis isiknäituse „PIIRIMAIL / ON THE THRESHOLD”.

Näitusega kompab kunstnik isikliku ja avaliku, une ja ärkvelolu, püsiva ja muutuva piire. Vaatluse all on Lasnamäe elukeskkond – arhitektuurne ja sotsiaalne superstruktuur harutatakse lahti isiklike tähenduste ja kogemustega laetud fragmentideks.

Lasnamäel on suurlinnale omaseid jooni. Matemaatiliselt paika pandud elamublokkides ja nende vahel on üksikindiviidil kerge anonüümseks jääda – isegi läbi akende ja seinte avanev intiimne sissevaade naabrite argiellu mõjub siin pigem taustamüra kui inimliku kontaktina. Sellele vastandudes tuuakse näitusel esile ühe n-ö anonüümsesse massi kuuluva korterielaniku mikrokosmos. Argised elemendid põimuvad isikliku ruumitunnetuse, mänguliste lapsepõlvemälestuste ja lugude ning unenäolise ruumiloogikaga.

Anna Kaarma: „1990. aastate keskel lendas minu Lasnamäe üheksanda korruse korteri köögiaknasse kuul. Ilmselt tabas see akent rikošetina, sest läbistas ainult välimist klaasi – nii polnud otsest vajadust klaasi uue vastu vahetada ja auk jäi veel aastateks sinna.
Kuuliauk muutub möödunud sajandi viimaste aastate kuritegeliku maailma kontekstis tühiseks, ennekõike on see kõnekas kummalise mälupildina. On huvitav, kuidas välisest keskkonnast isiklikku ruumi sisenenud element tekitas kahe ruumi vahele pidama jäänuna uue välja, omamoodi ussiaugu, mis võimaldab liikuda aastatetagusesse ruumi. Aknast kui privaatse ja avaliku sfääri liitjast ja lahutajast sai nõnda pääsupunkt kolmandasse, mälestuste sfääri.”

Näitus jääb avatuks kuni 10. juunini 2019.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Marge Monko, Jan Kaus, Sebastian Saaremäe,
Anu Vahtra, Angela Ramires, Lee Kelomees, EKA installatsioon ja skulptuur, Jaana Jüris, Neeme Külm, Ingvar Heamägi, EKA klaasikunst ja Eve Koha, Virko Kuusk, Kaisa Maasik, Kulla Laas, Gregor Taul, Saara Bergström.
Paneeliinstallatsiooni teostus: Valge Kuup OÜ.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja EKA fotograafia osakond.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Näitus kuulub igakevadise Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE programmi. Kõiki magistri- ja valitud bakalaureusetöid koondav peanäitus toimub 31.05.–16.06.2019 EKA uues õppehoones aadressil Põhja puiestee 7. Koos Eesti Kunstnike Liiduga antakse TASE’19 avamisel välja tänavused noore kunstniku ja tarbekunstniku preemiad. Festivali mahukas satelliitprogrammis saab näha ka tudengifilme TASE FILMil, kuulata valitud lõputööde esitlusi TASE Liftikõnedel, saada oma loomingule rahvusvahelistelt ekspertidelt tagasisidet Portfolio Cafél ning vaadata mitmepalgelisi tudengite isiku- ja grupinäituseid.
Lisainfo: artun.ee/tase

Teisipäeval, 11.06.2019 kell 17.00 toimub Hobusepea galeriis Jaan Elkeni isiknäituse „Taevas ja maa” avamine. Kahte galeriid hõlmav näitus on eksponeeritud 11.06.–08.07.2019 Hobusepea galeriis ja 10.06.–06.07.2019 Draakoni galeriis.
Näituse ajal on mõlemad galeriid avatud E-R 11.00-18.00, L 11-17, P suletud.

Autori sõnul moodustab näitus robustse visandi tervikuniversumist, nihutades vaatepunkti ajas tagasi, aegade algusesse.

Jaan Elken: „Sedavõrd mahutavate, otse Piibli sõnade kasutamine pealkirjas on ühelt poolt riskantne, kuid ka turvaline – usun meditatiivsete lahenduste eelistesse agressiivse aktivismi ees.
Maalimisel olen mõtteliselt lahterdanud töid kolme teemaplokki – vesi on meie seniste teadmiste valguses neist kõige olulisem, teda jagub nii taevasse kui maa peale, vesi on ka akrüülvärvile voolavuse andja. Draakoni galeriis eksponeeritud töödes on kohal atmosfäärilisus, samas püüan välitada new-age’likku fotorealismi või monotoonset minimalismi. Pigem on tegemist sisemistele meeleseisunditele visuaalsete vastete otsimisega, aastatega settinud arusaamadele teadvusest kui nö sisekosmosest. Matkadel Islandile ja Norrasse olen kogenud déjà vu elamust, leidnud kattuvust sulavate liustike, või vertikaalsete kaljujärsakute näol, mis otsekui arhetüübina minu alateadvuses aegade algusest olnud on. Mõned tööd võivad samahästi olla inspireeritud talviti sõiduteid ääristavate, saastegaaside toimel kollakashallideks moondunud, koristamata lume- ja jäävallidest. Näen väärtusi ja tähendusi kõiges, mis meid ümbritseb. Hobusepea galeriis eksponeeritav, otsekui vee- ja mudasetete laadne sari, võiks juhtida vaataja eksistentsi lõplikkusest ja lõpmatusest rääkivale lainele. Urbanismist pärit märke pigem vältida üritav näitus otsib vastuseid, mida inimesele antakse vaid jao pärast, kui üldse. Märksõnadeks siin on stiihia, taevariigi rahu, igavene vaikus, olemine / mitteolemine, algus ja lõpp.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea ja Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

Kolmapäeval, 10.07.2019 kell 18.00 avab Kristina Paabus Hobusepea galeriis isiknäituse „Vahepeal”.

Joonistuste, trükigraafika ja installatiivsete elementide abil loob Kristina Paabus Hobusepea galeriisse mõtiskleva ruumilise keskkonna, mille kaudu tõlgendab isiklikke ja üldisi kultuurilisi narratiive.
Esimese põlvkonna ameerika-eestlasena on kunstnikku mõjutanud kahe erineva kultuuriga kodu, riikide ajalugu, erinevad geograafilised ja poliitilised asupaigad. Paabus kõrvutab oma loomingus indiviidi ja ühiskonna seatud piiranguid. Ta vaatleb süsteeme, mida loome enese distsiplineerimiseks ning vastupidi, strateegiaid, millel laseme piirata ennast. Vasteid neile hoiakutele leiab kunstnik arhitektuursete, religioossete, keeleliste ja poliitiliste kujundite seast. Kunstniku sõnul on näitus saanud tõuke okupatsioonist tingitud, kestvate, kuid varjatud nähtuste vaatlemisest. Abstraktsete kujutiste ja metafooride kaudu esitab kunstnik tähelepanekuid ja tõlgendusi neist kogemustest.

Kunstniku koduleht: http://kristinapaabus.com

Näitus jääb avatuks kuni 5. augustini 2019.

Näitust toetavad Ohio Oberlini Kolledž (Ohio Oberlin College) ja Ohio Kunstinõukogu (Ohio Arts Council).
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 07.08.2019 kell 18.00 avavad Madlen Hirtentreu, Jenny Grönholm ja Eva Mustonen Hobusepea galeriis näituse „Idioodid”. Näituse avamisel toimub performance „Hapendamise võlud: külalised Lõuna-Koreast”.

„Ma mõistsin väga hästi, millest need naised laua taga rääkisid. Nad ei pidanud üksteise lauseid lõpetama, et olla ühel meelel. Nad olid samas puntras, elukestvas jamas. Sest kuidagi oli nii juhtunud, et nad olid hakanud kunstnikeks ning nüüd polnud enam olukorrale justkui mingit leevendust. Täiesti iseseisvalt, oma käega, olid nad loomingu ning muu maailma lahku ajanud. Märkamata, mida säärane teoreetiline pööre endaga kaasa toob, leidsid nad end ühtäkki üpris isiklikust ning mõru maitsega põrgust.”

Näitusel välja pandud teosed käsitlevad loomingulisust õpitud abitusena. Katsed ühendada argielu ning loomeprotsessi võtavad üha tragikoomilisemaid mõõtmeid. Kõik kolm kunstnikku on normaalse toimimisega justkui kimpus. Tööintervjuudel käimine muutub peenetundeliseks rollimänguks, kapsaste sisse tegemine „suuliseks pärimuseks” ning igapäevane kavatsus olla asjalik lõpeb sageli koerakuulutuste vahtimisega. Midagi on pidevalt nihkes, küll kontoarved, küll maailmavaated. Kunstnikutöö ühteaegu prestiižne, kuid vähe mõjujõudu omav positsioon ühiskonnas paneb end tundma kasutuna. Kuidas sõidelda tühisust? Kuidas leida iseküpsetatud aganaleivast iva?

Kolm sõpra ja kolleegi – Jenny, Madlen ja Eva – on asunud nähtamatute vaenlastega donkihhotelikku võitlusesse, ja kuigi loll saab kirikuski peksa, võib järgmine päev äratada tuikavat pead ere päike. Unistame koos.

Näitus jääb avatuks kuni 2. septembrini 2019.

Kunstnikud tänavad Eesti Kultuurkapitali, Alissa Šnaiderit, Hobusepea galerii meeskonda ning Jenny „tosi kiva” venda Emilit.Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Alates 5. septembrist 2019 on Hobusepea galeriis avatud näitus „Urud. Lennud“, kus Laura Põld ja Katrin Väli esitlevad skulptuure, objekte ja tekste. Näitus jääb avatuks kuni 22. septembrini. Näituse lõpetamine toimub 22. septembril 15.00.

Laura Põld ja Katrin Väli esitlevad Hobusepea galeriis skulptuure, objekte ja tekste, mis väljendavad hoiakut, et maailm on täis mitmesugust elu, mis on väärtuslik ja tähtis, ning mitte meie, inimesed ei anna talle väärtust, vaid tema väärtus on temas eneses.
Palju aastaid linnuvaatlusega tegelenud Katrin Väli ja kunstnik Laura Põld vaatasid 2018. aasta suvel Kundas viibides ja tsemenditehase savikarjäärist toodud savi baasil krohvitehnikaid õppides, kuidas pääsukesed ehitavad samuti sealsamas katuse all ja väga sarnasest segust oma pesi. Kunstniku tunnetusliku oletuse põhjal inimkäele loomulikuks peetud vormid on teiste liikide seas levinud juba enne inimest ja kätt. Sellest väga pragmaatilisest äratundmisest saigi sissejuhatus uue valdkonna juurde. Kui varemgi on Põld materjalitundliku loojana tarbekunsti ajaloost ja -tehnikatest lähtunud, siis seekord nihkus kunstniku fookus veel ajatumatele vormisuundumustele – ehitustegevusele linnu-, looma- ja taimeriigis. Autorid peavad väga tähtsaks liigirikkuse säilitamise teemasid praeguses Eestis, kus elupaiku bio- või alternatiivkütuse tootmise sildi all hävitatakse.

Väli selle projekti raames kirjutatud luuletekstid väljendavad autorile omasel rahutul viisil eluvormide intrigeerivat ja müstilist olemust. Autori soov on läheneda olenditele (lindudele, puudele, loomadele) empaatiliselt. Mitte niivõrd otsida momente, kus nemad on inimese nägu, vaid püüda olla nende nägu selleks, et midagi mõista, mida muud moodi mõista oleks raske, aga ometi on säärane mõistmine vajalik.

Laura Põllu ja Katrin Väli koostöö esimene osa valmis Fiskars Village Art & Design Biennale raames näituseks „Beings with“, mida kureeris Jenni Nurmenniemi. Kui Fiskaris paigutus Laura Põllu ja Katrin Väli installatsioon ajaloolise viljaaida kahte hämarasse salve ning kasutas ära ruumi salapärast õhustikku, siis Hobusepea galeriisse loodav väljapanek koosneb uutest teostest ning ka rikkalikumast Väli tekstivalikust, mida eksponeeritakse, võttes arvesse selle näitusepaiga iseloomu.

Näituse produktsioon: Tehniline Direktor
Näituse graafiline disain: AKSK
Fotod: Sten Saarits

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Linzi Kunstiülikooli plastiliste kontseptsioonide ja keraamika osakond.
Täname: Jaakko-Priidik Hallas, Lukas Eggerth, April Fowlow, Kelli-Carolin Parkja, Kaisa Sööt.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 25.09.2019 kell 18.00 avab Maarja Nurk Hobusepea galeriis isiknäituse „Surm struktuuri läbi“. Neljapäeval, 10.10.2019 kell 17.00 toimub näitusega seoses performanceꞌite ja ettekannete õhtu, kus esinevad Katrin Essenson, Jaanus Sooväli, Hannah Harkes, Roomet Jakapi, Kaspar Aus ja Tanel Rander. Näitus jääb avatuks 14. oktoobrini 2019.

Avataval näitusel on kunstniku sõnul väljas mõne viimase aasta jooksul valminud teosed, mis viitavad läbivate teemadena kõnelemisele, erinevatele kõnelemisviisidele, kõnelemise kaudu võimu positsioneerimisele ning keele kui abstraktse struktuuri tajumisele. Need kujundid seovad omavahel keele ja surma ning asetavad rääkimise aktiivse tegevuse teatavasse passiivsusesse. Mõnes mõttes on see pidevate enesekehtestamiste asemel alternatiivide otsimine enesetühistuste juurest.

Näitusele teostas kõnepuldi Valge Kuup OÜ.

Tänud: Pille Lumiste, Kristjan Raidna, Tuuliki Avango, Paul Vahtra, Villu Villmann.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Kulturkontakt Austria ja Austria Kultuuriministeerium.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kas, kuidas ja milleks teha kehadega asju? Nagu on öelnud filosoof Pierre Bourdieu; „On palju asju, mida mõistame vaid oma kehaga, ilma neid selgelt teadvustamata ja suutmata mõistetut sõnadesse panna. Väga tihti on võimalik vaid öelda: Vaata, tee nagu mina teen!”.

Alates 17.10.2019 avatud „Akadeemia spordiklubi” pakub igal õhtul (va teisipäev) kell 17.30‒18.30 treeninguid inspireerituna jõusaali ringtreeningust (Silvia) ja kick-boxing aeroobikast (Hanno). Pühapäeviti kell 12.30‒13.30 toimub mängutund kummikeksu ja turnimispuuga (Silvia).
Saame koos piinlikkusest üle! Kohtumiseni „Akadeemia spordiklubis”, kus igaühest võib saada elav skulptuur! Kõik treeningud on tasuta! Kaasa võtta vahetusjalanõud.

Eelhäälestus: „Mängus on distsiplineeritud keha, mängus on masinlik keha ühtlases rütmilises liikumises. Venitus-pingutus, tõmme-lüke. Ja tsükkel on täis. Veelkord. Ja uuesti. Me liigume siiski, aga üksnes kohapeal. Kiirenev hingamine otsib oma rütmi. Kui see paigas, ei tule kontraktsioonidel lõppu. Treeningsaalimuusika? Jah! Ent sisimas on taustaks verekohin peas ja hingamise hääl, mis märgib selles hetkes ainukordsena kogetud tegelikkust. Hääl, mis pole ei märk, mis kaldub tähistaja suunas, ega mask, mis seda varjab. Hingamine pole otsustamise küsimus – see on iseenese sunnismaiseim tasand. Väljahingamist tuleb jälgida, sisse hingame me ise. Kui kopsud kõnelevad on see puhas kohalolu! Tähendustest vabastavad kordused dikteerivad serontoniinitaset ajus ja piimhappetaset lihastes, mõte libiseb kergelt tegelikkuse pinnal ja otsib valule ja monotoonsusele aseaineid. See on viis olla siin, olla olemas, olla kaasatud. See on viis ennast iseenesesse unustada: jooksutrenažööri aeroobsesse protsessi, ringtreeningu pingetsüklitesse, kick-boxing’ut mimikeerivasse kehadistsipliini.”.

Konsultant-treener Kadi Hunt, muusikaline kujundus Kiwa, graafiline disain Martin Rästa. Koostööpartnerid: G-floors, Omatsirkus, Valge Kuup, KRK Jõusaalid.
Tänud: Andre Joosep Arming, Pierre Bourdieu, Dmitri Gerasimov, Aksel Haagensen, Tõnu Narro, Kati Ots, Olesja Semenkova, Mauno Saari, Jaak Soans, Silva ja Aare Sosaar, Reimo Võsa-Tangsoo.

„Akadeemia spordiklubi” Hobusepea galeriis on avatud kuni 4. novembrini. Galerii on näituse ajal avatud K-E kl 12.00‒19.00.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 06.11.2019 kell 18.00 avab Angela Maasalu Hobusepea galeriis isiknäituse „Koobas unustatud unistustele”.

Things are
 changing; things are starting to
  spin, snap, fly off into
   the blue sleeve of the long
    afternoon. Oh and ooh
come whistling out of the perished mouth
   of the grass, as things
  turns soft, boil back
   into substance and hue. As everything,
    forgetting its own enchantment, whispers:
     I too love oblivion why not it is full
      of second chances. Now,
hiss the bright curls of the leaves. Now!
 booms the muscle of the wind.

Mary Oliver „Twelve Monos”, 1979

Näituse pealkiri on laenatud Werner Herzogi filmist „Cave of Forgotten Dreams” („Unustatud unistuste koobas”, 2010). Film räägib maailma vanimatest seni avastatud koopamaalingutest Chauvet’s Lõuna-Prantsusmaal. Kunstnik loob näitusel kujundi nö isiklikust koopast, paigast meie sügaval sisimas, kuhu jätame kõik mälestused ja unistused, nii need, mis täitusid kui ka need, mis luhtusid. Angela Maasalu loomingule on omane värvikas jutustus, metafooride rikkus ja muinasjutulisus. Tema julge kujutlus-võime laseb piltidel kujutada samaaegselt nii õudu kui ka ilu. Maalide pealkirjad nagu „Mälu palee”, „Sa pead elada tahtma!” ja „Mul on kahju, et me kunagi koos kalale ei jõudnud” annavad aimu kunstniku huvist ja võimest kõneleda nii pildi kui sõna kaudu.

„Ta kasvas üles ühes väikeses linnas. Kõik, mida ta soovida oskas, oli olla kõigi poolt armastatud. Hiljem ihkas ta vaid kuulsust ja raha ja elada ilusas suures majas, kuhu mahuks kiik tuppa ja koer muidugi ka. Raha tundus kindlam väärtus kui inimesed ja armastuse unustas ta sootuks.
Maja, kus ta üles kasvas, oli ümbritsetud nii paljude puudega, et ükskord ütles ta klassikaaslane: „Ma arvasin, et seal pole juba ammu kedagi elanud, või kui ongi, siis saab see olla vaid nõid.”. Aga tema jaoks oli aed saladus, maagiline ja tume kuningriik, samas ka vangla, mida ta ei tahtnud kellelegi näidata.
Kogu elu jooksul tundis ta, et mäletab kõike, mis temaga kunagi juhtunud on. Peab meeles iga mälestust, nii mõru kui ka magusat. Tundis mälestuste raskust ja talumatut nostalgiat. Võimalik, et ta oli säärase, minevikus uneleva meele pärinud oma isalt, kes mõtles tihti möödunust ja kartis nii väga surma, et ei julgenud kunagi õieti eladagi.”

Angela Maasalu

Näitus on avatud kuni 25. novembrini 2019.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 27.11.2019 kell 18.00 avavad Johannes Luik ja LAURi Hobusepea galeriis näituse „Hämarala”. Näitus jääb avatuks kuni 16. detsembrini 2019.

Näituse pealkiri viitab olekule, mis eksisteerib kahe väärtuse vahel, olemata kumbki. Ruum ja viis, kuidas see materiaalselt manifesteerub, on midagi, mida luuakse ja taasluuakse lakkamatult läbi igapäevaste tegevuste, mis selle ruumiga seostuvad. Kunstnikud on mõlemad näitusele välja pannud ühe teose, mis uurib isikliku ruumi lugu ning sellest tulenevaid assotsiatsioone.

LAURi „Kärbes”:
/—/ Igatahes, tol hommikul oli seal väga külm. Kui vahetrepist üles jõudsin, siis põrandalauad mustendasid. Minu poolvalmis tuba oli kärbeste surnuaed. Akendel võis veel kuulda uimast suminat, aga terve põrand oli täis musti, sitaseid, surnud kärbseid. Ma olin üllatunud, nii palju kärbseid polnud ma varem veel korraga näinud. Aga päris jõle oli ka. Mõelda vaid, ma pean seal toas elama hakkama, kui need tüütud loomad mulle suhu situvad.
Mõne aja pärast hakkas päike aknast sisse paistma ja toa temperatuur tõusis tuntavalt. Mõtlesin, et kui see segadus sealt koristatud on, siis peakski temperatuur olema töö tegemiseks paras. Hakkasin siis surnud sitakotte tolmuimejasse imema kui üks hetk avastasin, et need liigutavad. Pead tõstes sain aru, et toas oli ka sumin valjemaks muutunud. Nüüd hakkas pihta võidujooks ajaga. Meeleheitlikult imesin ma kärbseid tolmukasse, kuna ringimöllutavaid oli juba päris keeruline tolmuimeja otsaga kinni püüda
/—/

Johannes Luik „Maja”:
1926. a. sündis Johannes Luik
1988. a. sündis talle lapselaps Johannes Luik
Vahemikus 1988–1993 ehitas Johannes Luik oma lapselastele mängumaja
1993. a. suri Johannes Luik seenior
2019. a. ehitas Johannes Luik oma lapsepõlve mängumaja koopia

Tänud: Liina Siib, Jaan Luik, Jaan-Joosep Luik, Enno-Mihkel Jürima, Cloe Jancis, Reimo Võsa-Tangsoo, Kristi Kongi, Riin Maide, Nele-Marie Tiidelepp, Taavi Piibemann, Taavi Talve.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Kolmapäeval, 20. detsembril kell 18.00 avab Kadri Toom (1984) Hobusepea galeriis isiknäituse “pealispind”.

Kadri Toom: „Kohalolu ekraanireaalsuses on saamas olulisemaks ja usutavamaks kui kohalolu füüsiliselt eksisteerivas ruumis. Näilisus ümbritseb reaalsust pidevalt muutuva ja rohke info fragmentidena. Kujundite vahendatus, filtreeritus ja fragmentaarsus annab võimaluse lugude risoomseks hargnemiseks. Oleviku mõõde vilksatab mööda pikslite vuhisedes. Pinnastruktuurid on peatatud ning kõlama jääb kummastus ja puuduolek. Seesuguses ebasümmeetrilises mustris kulgemine meenutab unenägu, kus pildid vahelduvad juhuslikus rütmis ning kõik on võimalik.
Näituse tööd on inspireeritud ekraanide intensiivsetest värvidest, kõrge resoluut-siooniga maastikke kujutavatest taustapiltidest, peegeldustest, valguse lainetusest, pinnapealsetest ja pinnaalustest struktuuridest.“

Näitus jääb avatuks 20. jaanuarini 2018.

Tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Altia Eesti AS, Taavi Suisalu, Anne Toom, Lilli-Krõõt Repnau, Silver Soorsk.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriminis-teerium.

Alates kolmapäevast, 24.01.2018 on Hobusepea galeriis avatud Ede Raadiku (1989) isiknäitus „Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita“.

Kui eelmise näituse keskmesse asetas Raadik oma töökogemuse kaubapaigutajana, analüüsides talle omase kuiva huumori ja napi visuaalse keele abil tööruumi organiseerivaid ning seal kehtivaid printsiipe ja väärtussüsteeme, siis seekordse näituse teemaks on kunstnik valinud töökeskkonnas valitsevad suhted, ülemuse ja alluva vahel asetleidva fiktsiooni või tõestisündinud situatsiooni. Johannes Saar kirjutab ajakirja „Vikerkaar“ 2017. aasta detsembrinumbris ilmunud käsitluses „Orjandusliku Eesti tõus. Ede Raadiku juhtum“: “Ede loomingu üks peategelane on töötaja number RP3458. Lootusetult armunud oma ülemusse ning otsustanud end tähelepanu võitmiseks surnuks töötada. Ilmutab selles erakordset leidlikkust ja loomingulisust, jõuab autahvlile ja ka viimse piirini, töölt lahkumise mõteteni. Mis muidugi on täielik enesetapp. Sest piiramatu ekspluateerimise utoopia, millesse Ede Raadik on sündinud, võrdsustab töötuse totaalse ilmaolekuna, ilmajäämisena. Palgatöölt lahkumine ei too selles utoopias sära silmadesse. Kaadritest lahkumine on sama, mis ebavedu armastuses, afekti lõpp, tühjus, hukk.”

Ede Raadiku loomingut iseloomustab intellektuaalne, rõhutatult kuiv ja samas poeetiline lähenemine teemale. Ta töötab seeriatena ja tema tööd kujutavad tihtipeale skeeme ja tabeleid, milles esitatakse statistikat süsteemide kohta, kus alati eksisteerib tundmatu, viidates nii absurdsusele ja võimalusele esitatut umbusaldada. Ede Raadik kehastub oma loomingus kord kalkuleerivaks statistikuks, kord subjektiivseks kogejaks.

Näitus jääb avatuks 5. veebruarini 2018.

Kunstnik tänab: Johannes Saar, Karoliina Kagovere, EKA graafikaosakond ja kõiki, kes on talle toeks olnud.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 7. veebruaril 2018 kell 17.30 avavad Jan Lütjohann (1987) ja Uku Sepsivart (1988) Hobusepea galeriis ühise näituse „Vähekene, iga päev”.

Näituse kaastekstis viitavad kunstnikud huvile kätega töötamise vastu, mis on olulisel kohal nende kunstnikupraktikas ja ühiseks läbivaks jooneks käeoleva näituse kontekstis. Nad mõtisklevad valmistamisest kui protsessist kusagil tööpingi ärakulutamise ja juhusliku materjali akumuleerumise vahele jääval alal.

I
Kui haruldane on hommikul ärgates mitte teada, mida päeval teha.
Töötamine ja töötamine ei ole päris samad

II
Iga kord, kui tööriist on kasutuses, muutub see vähekene väiksemaks.
Iga kord, kui sajab vihma, muutuvad praod mäe sees vähekene suuremaks.

III
Ihalus nikerdamise järele.
Kas on see mõni jõud sarnane sellisele, mis tasaselt kergitab mägesid või laseb mandritel triivida?

IV
Kellel on lubatud lüüa oma korteris lärmi või tekitada segadust?
Ilma aia, õuepealse, kuuri, garaaži või keldrita muutuvad sõrmed rahutuks.

Näitus jääb avatuks 26. veebruarini 2018.

Täname: Tours n Cars OÜ, Paulon Säätio, Liina Siib, Evelyn Müürsepp-Grzinich, John Grzinich, Nils-Naatan Kaivo, Henna Jula, Marko Sepsivart, Hanna Piksarv.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 1. märtsil 2018 kell 18.00 avavad Ella Bertilsson (1982) ja Ulla Juske (1986) Hobusepea galeriis ühisnäituse „11,9 kilomeetrit kesklinnast loodes”. Näitus jääb avatuks 19. märtsini 2018.

Näituseprojekt räägib kodutundest, kuid osutab ka turvalise paiga negatiivsele, võõrandumist tekitavale poolele. Projekti aluseks on Iiri telesari „Vihmased päevad Blanchis” (Rainy Days in Blanch), mis on ehitatud üles ühe perekonna mitme põlvkonna naiste ja nende sõbranna lugudele. Tegelaste lood räägivad majast, kodust, kus jutustaja elab või on elanud, tema perekonnast, aga ka uude kohta kolimisest. Lood puudutavad sooja, meeldiva kodutunde kõrval ka hirmu, paranoiat, mittekuuluvustunnet ja võimuküsimusi.
Kunstnikud muudavad galerii keldrikorruse telesarja võttepaigaks. Ülemisel korrusel esitatakse seriaali esimest osa videona. Seriaali pilootosa filmiti Dublini eeslinnas asuvas Blancardstowni keskuses, enne selle ametlikku avamist 1996. aastal. Seriaal ebaõnnestus ja ei jõudnud kunagi teleekraanini. Blancardstowni keskus oli 1990. aastate lõpul Euroopa üks suuremaid kaubandusekeskusi, kus said tööd väga paljud inimesed ning kuhu tekkis multikultuuriline kogukond.
Projekt on valminud kahes residentuuris – Blanchardstowni Draiochti kunstikeskuses (november-detsember 2017) ja Norra Dale Põhjamaade Kunstnike Keskuses, (jaanuar-veebruar 2018).

Täname: Draíocht Arts Centre, Nordisk Kunstnarsenter Dale (NKD), Iiri Saatkond Eestis, The United World College teatriosakond, Hartstown Community School, Institution of Technology Blanchardstown, noorteteatri grupp Draíocht Arts Centre, Corduff Community Centre, Phoenix FM’s raadiosaate „Africans in Ireland” tegijad, Reet Varblane, Annelie Gardell, Sharon Murphy, Catherine O’Keeffe, George Brennan, Austin Hearne, Michelle Hall ning kõiki, kes saatsid lugusid, kus nad arutavad kodu üle.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Culture Ireland.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 21.03.2018 kl. 17.00 avab Kai Kaljo (1959) Hobusepea galeriis isiknäituse „Lilled“.

Kai Kaljo on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kelle videoteos „Luuser“ (1997) on üks üheksakümnendate eesti kunsti tähtteoseid. Kai Kaljo loomingut on peetud emotsionaalseks ja poeetiliseks, tema vaatlejasilma teraseks. Kunstikriitik Mari Laaniste on öelnud, et Kai Kaljo on kunstis sotsiaalsem ja sotsialiseeruvam kui kunstis kombeks. Tema videotöid iseloomustab avatud ja inimlik mõõde, mis on osutunud rahvusvahelises kunstipildis nõutumaks kui kodukandis.
Hariduselt maalikunstnik, on Kai Kaljo viimaste aastate näitustel taas maale eksponeerinud, viimati möödunud aastal toimunud isiknäitusel „Vanadus@vabadus“ Vabaduse galeriis, kus oli väljas maaliinstallatsioon 56-est pilvest. Käesoleval näitusel Hobusepea galeriis pakub Kaljo vaatajale nii maali kui videot, näituse ainese võtab kunstnik kokku sõnadega:

„Aasta tagasi sain endale uue ateljee.
Seal oli nii hea olla. Tundsin, kuidas seal aastakümneid enne mind töötanud andekatest inimestest jäänud energia minusse salvestus. Isegi vaade aknast tundus kuidagi tuttav.
Lasin ateljeel ennast mõjutada, et meelde tuletada, miks ma õieti tahtsin kunstnikuks saada.
Tuli meelde, kuidas noorena küsisin oma emalt, kui arutasime, mis eriala Kunstiinstituudis õppida, et miks minust ei võiks saada selline mitmekülgne kunstnik nagu Adamson-Eric. See oli tol ajal ennekuulmatu jultumus ja ema vastas:”Ega sina ei ole ju Adamson-Eric”.
Ma tahtsin kunstnikuks saada sellepärast, et mulle meeldis joonistada. Kui nüüd kõi pealmised kihid ära võtta, siis see tuligi sealt alt välja. Ja millegipärast tahtsin joonistada lilli, kuivanud lilli. Algul ajas see mõte mind lausa naerma, aga minema ka ei läinud.
Tuli meelde, mida mu isa oli rääkinud oma emast, minu vanaemast, keda ma kunagi polnud näinud, et temale olla ka meeldinud lilled ja et temast sai ka kunstnik, kes teostas ennast traatpärgade vabrikus pärjaehtijana.
Vanemaks saades olen hakanud mõistma, kui oluline on vanemaks saada.“

Kai Kaljo

Näitus jääb avatuks 9. aprillini 2018.

Näitust toetavad Priit Press & Lilled ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 11.04.2018 kl. 18.00 avavad Ivar Veermäe ja Xiaopeng Zhou Hobusepea galeriis näituse „Soojus“. Näitus jääb avatuks 30. aprillini 2018.

Umbes 450 miljonit aastat tagasi elutses madalmeredes massiliselt sinivetikaid. Umbes 10 aastat tagasi väljastas Satochi Nakamoto Bitcoini white paperi. Tänaseks on osa neist vetikaist settinud põlevkivi süsinikurikkaks osaks Ida-Virumaal. Bitcoin on oma väärtuses vahepeal 1500000 korda tõusnud ja veidi hiljem 2,5 korda tagasi langenud. Lisaks on see pannud aluse suurele hulgale teisele krüptovääringutele ning kogu süsteemi on ühendatud ülisuur masinapark, mida nimetatakse kaevandusteks.

Käesolev näitus keskendub põlevkivile, mille kasutamine võimaldab nii krüptorahade kaevandamist kui ka seda näitust. Kohati fragmentaarne kogum pärineb Ida-Virumaa kaevandustööstuse aladelt, Põlevkivimuuseumi arhiivist, Instagrami postitustest, erinevatest krüptokaevandustest, internetifoorumitest, Jordaaniast ja paljudelt tööstustega seotud inimestelt. Näitus võtab kokku omalaadse ummiku – energia, kui peaaegu kõikide süsteemide alusosa peale on ehitatud järjest edasisi üksteisest sõltuvaid kihte. Põlevkivi töötlemine, kohalikku ja globaalset keskkonda kahjustav energia tootmisviis, annab tööd väga suurele hulgale inimestele Ida-Virumaal ning võimaldab sõltumatust teiste riikide poolt toodetud energiast. Samas, ka taastuvenergia tootmine ei sõltu ainult päiksest või tuulest, vaid vajab lisaks suurel hulgal haruldaste muldmetallide kaevandamist.
Ei tasu unustada katseid vanematest süsteemidest välja astuda. Näiteks Bitcoini idee rahast kui kokkuleppest ja eesmärgist viia selle tootmine keskpanga kontrolli alt välja. Iga ahvatleva ideega kaasneb paratamatult oht omakorda uute keskuste või „mullide“ tekkeks. Väikesed, ühevideokaardilised kaevandused asenduvad järjest suurematega. Kõik tasuvusvõimalused pole veel sulgunud ja ka Eestis leidub mitmeid eri tüüpi kaevandusi, millest mõned lausa elektrijaamade territooriumitel asetsevad. Ka krüptorahade kaevanduste energianõudlus on suur, tarbides hetkel Iirimaaga võrdse hulga aastas. Samas „õige“ finantssüsteem tarbib ilmselt tunduvalt enam ressursse.

Kunstnikud tänavad: Laura Jamsa, Jelena Derbneva , Andre Lüüde, Viktor Mikhaylov, Jegorov Sergei, Vladimir Sergejenkov Eesti Energiast; Viru Keemia Grupp; Kalle Pirk ja Annely Oone Põlevkivi Kompetentsikeskusest; Tarmo Kiipli, Ursula Toom ja Erik Väli TTÜ Mäeinstituudist; Ainar Varinurm Põlevkivimuuseumist; Marko Kohv; Maido Mõttus; Keir Raag; Igor Podoljan Dreamlinest, Kristjan Kalm; Priit Padar; Otto de Voogt; Nordcoin Mining; Äripäev; Kiviõli Keemiatööstuse OÜ; Peter Saraskin; Maris Toomel koos Kiviõli rahvatantsurühmaga; Andry Sill; Anna-Liisa Šavrak; Eleri Murru; Evelyn Jäer; Geili Tulits; Kaie Koit; Kaili Djomina; Maryliis Moorbach; Mikk Paju; Nastja Fomina; Oksana Teider; Rauno Kangur; Sirle Seisonen; Susanna Linginen; Tauri Laur; Ville Martinson; Maria Uuetoa; Kalev-Kristjan Tamm; Toomas Täht, Anja Dreissig; Han Tang; Elle, Kadri ja Tiit Veermäe.

Plakati disain: TIAN-DESIGN LAB (Tian Bo, Wang Man)

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 04.05.2018 kell 18.00 avab Mari-Liis Rebane (1988) Hobusepea galeriis näituse „Earwitness / Kõrvaltkuulja”.

„Earwitness” (e kõrvaltkuulja) on helisalvestuste kogumise ja jälgimise projekt, mis käsitleb keskkonnaheli kui jälgimisalust materjali. Lisaks helimaterjalile presenteerib autor galeriiruumis igapäevaobjekte ja visuaalset materjali kui helil põhinevat uurimust toetavaid artefakte. Sõna „Earwitness” viitab sündmusele ja selle tunnistajale. Autor keskendub helimaterjalile kui võimalikule lootekke allikale, kus heli ise muutub uurimisobjektiks ja tõendusmaterjaliks.

Näituse keskmes on heliteos „Earstream”, mille galeriiruumis kogejal on võimalik samastada end autoriga või tema tegevusi jälgida. Kunstniku liikumisi muutuvates helikeskkondades kantakse edasi otseülekandena galeriiruumi. Teos on korraga dokumentaalne ja juhuslik, aga ka lavastuslik, sest suundi, kohti ja ruume, kus viibida, kontrollib välises keskkonnas ringi liikuv autor ise. Voogedastust ja field recordingut kasutav „Earstream” annab võimaluse haakuda erinevate helikeskkondade, olukordade ja ajastatusega, korjates üles pidevas ülekandes ja liikuvuses olevat potentsiaali. Nii viitab kunstnik heli efemeersele, pidevalt ruumis ja ajas muutuvale sündmuslikule iseloomule. Ta uurib, kuidas mõjutavad asitõendid, vihjed ja indeksid narratiivi moodustumist ning kuidas on võimalik manipuleerida nende abil meie auditiivset tähelepanu.

Näitus „Earwitness” tervikuna ei loo lugu, vaid kunstnik vaatleb ja uurib näitusel, kuidas tekib narratiivi konstruktsioon info põhjal, mis on kogetav auditiivselt, kuid seostub visuaalselt. Vaataja-kuulja saab helisündmustest osa episoodiliselt, vastavalt galeriisse sattumise hetkele. Näitus sisaldab ka tähelepanu suunavaid tekstilisi ja visuaalseid viiteid.

Tänud: Silver Liiberg, Raul Keller, Marek Jarkovoi, Aimi Etverk, Robin Pilk, Krõõt Mõttus, Maret Mara Aranovich, Märt-Matis Lill, Eerika Mark, Kärt Hammer, Henry Kasch, Rain Lõhmus ja perekond.

Fotod: Karel Koplimets

Näitus jääb avatuks kuni 21. maini 2018.

Näitust toetavad Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 23.05.2018 kell 18.30 avab Matthias Sildnik (1987) Hobusepea galeriis isiknäituse „Vaheala“.

Käesoleval näitusel töötab kunstnik edasi Robert Oppenheimeri nimelise heategevusliku ideepanga (ROHI) kontseptsiooniga, millel põhines ka tema 2016. aastal Draakoni galeriis toimunud näitus „Õnnelik ruum“.

Matthias Sildnik: „Aastatel 2015-2016 korraldas Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank (ROHI) kollektiivse ruumiloomeprojekti, mille sihiks oli kirjeldada inimeste ettekujutust ideaalsest töökeskkonnast neoliberaalse majandussüsteemi tigimustes. Vaheala lähtub ROHI tulemustest ning uurib ennustamatut liikumist, mis inimeste valikutes ilmneb.
Kogukonnad muutuvad ajas ja kannavad kaasas oma ajalugu. Minevikus tehtud valikud seavad eeltingimusi tulevastele olukordadele. Otsuste langetamine toimub vahealas, kus kogemus moodustab terviku. Ebaoluliste ja oluliste valikute kogumis kujuneb järkjärgult tulevik. Kas see on erakapitalil põhinev kontrolliühiskond või inimõigustel põhinev krüptoanarhism? Lähitulevikus võib meie subjektiivsus olla diskursiivne drooniteadvus, mis kohandab ennast kodanikuindeksist lähtuvalt, kuid see võib olla ka ettearvamatu teadvus, mida ei kontrolli ükski diskursiivne formatsioon.
Ühiskond on kollektiivse loomingu produkt ja Robert Oppenheimeri nimeline heategevuslik ideepank otsib pidevalt uusi võimalusi kuidas protsessi uute mõjudega rikastada.“

Näitus jääb avatuks 11. juunini 2018.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 13.06.2018 kell 18.00 avab Liisi Eelmaa (1982) Hobusepea galeriis näituse „Õrnalt õhus”.

„Õrnalt õhus“ on jätk seeriale „Kopeerides püüdlust“, mis oli eksponeeritud ka möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitusel TASE’17 Noblessneri valukojas. Mõlema seeriaga uurib kunstnik läbi abstraktse kujutise kolme nähtust: ainet, vormi ja kujutlust.

Liisi Eelmaa: „Värv laual on veel ebamäärane mass värvainet, pigmenti, sideainet ja täiteainet ning on kohe muundumas kujutiseks. Mind huvitab hetk, kui toimub transformatsioon. Värv võib tunduda veel juhuslik, omamata kujutise staatust, aga juba on olemas otsus ja püüdlus sellest midagi teha. Igasuguse maali algus on abstraktne kui vaadata esimest värvilaiku. Minu eesmärgiks on mängida suureks püüdlus värvilaigust midagi teha. Värvilaik ise on oma olemuselt abstraktne, seda saab vaadelda kui abstraktset kunsti. Abstraktne kunst omakorda annab võimaluse siseneda vabasse kujutavasse ruumi, kus vaataja on sama aktiivne vastuvõtja kui kunstnik kujutise loojana, – mõlemad annavad oma panuse kasutades kujutlusvõimet.
Koopamaali aegadest alates on kujutatud paremat elu, seda mida loodeti juhtuvat. Kujutise loomine pidi soovi täitma. Kui vaadelda, kuhu inimkond on liikunud ajast, mil elati koopas, võime näha kujutlusvõimet täismastaapides realiseerumas. Kõik, mis meil praegu on olemas, on saavutatud tänu esivanemate kujutlusvõimele. See, mis tuleb tulevikus, seda luuakse praegu.“

Näitus jääb avatuks kuni 9. juulini 2018.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Kolmapäeval, 11.07.2018 kell 18.00 avab Gudrun Koppel (1989) Hobusepea galeriis näituse „Kuigi tähtede liikumine taevas on illusioon, mille põhjustab meie endi pöörlemine, näikse täiesti reaalne olevat – Kummastused“.
(Kummastus on kunstis kasutatav võte, läbi mille toimub objekti väljatoomine tajumise rutiinist. Asjad rebitakse lahti harjumuspärastest seostest. Tagajärjeks on objekti eriline tajumine, mitte äratundmine.)

Käesolev näitus on mõtteline jätk kunstniku eelmisele, 2016. aastal Draakoni galeriis toimunud näitusele „Kõik mis on maa oli kunagi taevas“.

Gurdun Koppel: „Aeg muutub, ruumis toimuvad ümberpaiknemised ja meelevaldsed manipulatsioonid. Moodsa aja hävingut kajastavate ja tekitavate objektide graafilised kompositsioonid galeriis mängivad läbi arheoloogiat ja geoloogiat. Pealkiri „Kujutist nähakse ilma pea ja käteta ulatusliku hävingu keskel’’, sest minevik dikteerib tuleviku. Iidsest Palmyra Kitot torni hauast Süürias, mille jäädvustas oma fotodel Louis Vignes aastal 1864, on Isise lahkumise järel alles vaid kõrb.

Graafilistel kompositsioonidel kujutatu on osutamine võimalikule arbitraarsele ajavälisele manipulatsioonile. Osutamine, sest taust ei oma mõtet, kõik on meelevaldne, force majeure. Näiteks Kivitabamuse autod. Igavene alateadlik jutustus millegi tabamisest on tekitanud kummalise obskuurse narratiivi. Lähenemine, mis on efemeerne ja kaduv, millele on vastukaaluks maapõuest pärinevad kivimid, sest näikse, et kui miski on reaalne, on see pind, millel kõnnime. Kõik muu on silmale nähtamatu, samas talletatud ‒ kutsun neid kummastusteks.“

Näitus jääb avatuks kuni 6. augustini 2018.

Kunstnik tänab Gennadi Baranovi ja Lauri Koppelit.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 08.08.2018 kell 18.00 avavad Kristel Saan ja Sten saarits Hobusepea galeriis ühise näituse „Zero G Tonic“.

Krüptilise pealkirjaga näitus sai alguse kunstnike ühisest residentuurist Endla rabas. Seal filmitud ja salvestatud video- ja helimaterjalide abil loovad nad näitusesaali ruumiinstallatsiooni, keskkonna, millega suhestumisel on fookuses mh. gravitatsiooni puudumine. Näitus taasloob ja pakub maastikukogemust läbi erinevate meelte. Kunstnike ühendab huvi keha ja keskkonna vaheliste suhete ning materjalitaju erinevate võimaluste vastu.

Kristel Saan ja Sten Saarits: „Kognitiivse keskkonna omastamine on piiratud infotöötluse võimekusega ‒ kontekst on olemas, aga detailid alles renderdavad oma täisväärtuslikku kolmedimensioonilist kohalolu. Toimub paralleelsete narratiivide ja keskkondade põimumine. Taustal ristuvad teineteist mõjutavad ajajooned, mida alles analüüsitakse. Tajutav on sõna tähenduse ja detailsuse hõrendamine ning taasloomine uues keeles, kus kogetav maastik ja selle semiootiline tõlgendus on ühte sulanud. Pigem rõhutatud kontrastid, mille tulemusena harvendab tervik end eelnenud reaalsuse nihkeks. Internetis on null gravitatsiooni. Suhtluskeeleks on kujundid, kuvandlikud mudelid, mida õnnestunud osadeks lahutamise eritelus on võimalik päriselt kogeda. Olukorra vigade analüüs on jätkuv protsess. Järeleaimamine on seda edukam, mida realistlikumaks muutub maastik meie ümber. Hakkame kohale jõudma.“

Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 2. septembrini 2018.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Espak AS.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 05.09.2018 kell 18.00 avab Robin Ellis Meta (1989) Hobusepea galeriis isiknäituse „U+1F6AE“. Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 24. septembrini 2018.

Robin Ellis Meta on bakalaureusekraadi omandanud 2016. aastal Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias, Hollandis. Alates 2017. aasta algusest on kunstnik viibinud kodumaal, Eestis, kus sai taaskord alguse Metale iseloomulik Instagrami fotodokumentalistika ja videoblogimine. Tänu selle uurimusliku arhiivmaterjali läbitöötamisele ja avaldamisele on sündinud näitus „U+1F6AE”, mille pealkiri viitab „prahi korrektse paigutamise” sümbolile.
Näituse audiovisuaalne formaat tegeleb teemadega nagu teisaldatavad jäätmed, looming digitaliseeritud maailmas ning avataripõhine virtuaalne identiteet. Kunstnik väljendab viimast läbi valmisolevate kunstiteoste ning sellele paralleelselt ka dokumentatsiooniga alles valmivast, luues korrelatsiooni, mis kaotab igasuguse lõpp-produkti vajalikkuse. Robin Ellis Meta arutleb „Su praht on mu kunst ”.

Kunstnik tänab EKA Galeriid.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 26.09.2018 kell 18.00 avab Andres Tali (1956) Hobusepea galeriis isiknäituse „DELTITNu / uNTITLED”. Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks kuni 15. oktoobrini 2018.

Andres Tali võttis lehe paberit ja kirjutas:

Seletuskiri.

Käesoleva näituse tööd on rida fragmente kunstniku mõttemaailmast, mis on viimase kahe aasta jooksul olnud tema jaoks mingil põhjusel olulised ning elevust tekitavad. Enamus neist on olnud algselt visandid, kontekstist väljarebitud lausekatked (mis hõljuvad tühjuses ja ootavad vaatajalt ruumi täitmist oma kontekstiga), hetkenägemused, emotsioonid jne, jne. Teosed ei ole lõpetatud – need lõpetab vaataja oma peas. Tööde materiaalne teostus tundub tööde ideestikust lähtudes enamuses ebaadekvaatne ning ülepaisutatud olevat. Aga just see ebaadekvaatsus ja teatav mittesobivus loob (autori jaoks) nende tööde tegeliku väärtuse – olulisteks märksõnadeks olgu error, glitch, reflection, decay, deconstruction, retrieval, symbolism … (ja palju muid võõrkeelseid sõnu…).

Andres Tali murdis paberi neljaks, pani ümbrikusse ja saatis ära.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Alates kolmapäevast, 17.10.2018 on Hobusepea galeriis avatud Eike Epliku (1982) isiknäitus „Loomulik“. Näitus jääb avatuks kuni 5. novembrini 2018.

Näitusel Hobusepea galeriis eksponeerib kunstnik installatiivses laadis skulptuure, mis jäljendavad erinevas abstraktsuse astmes loodud orgaanilisi ja looduslikke vorme.

Eike Eplik: „Ükskord võtsin kätte tüki savi ja teadmata, mida teha, hakkasin seda lihtsalt mudima. Vajutasin seda savitükki, muljusin, silusin, lükkasin savikihist välja suvalisi mügaraid, tegin veel mõne, siis veel – kuidagi loomulik oli see tegevus. Panin savi ära ja läksin koju.
Järgmisel päeval naastes tundus, et võiksin jälle neid mügaraid teha, lihtsalt teha, mitte midagi mõelda, minna materjaliga kaasa. Nii ma tegingi. Nädalate kaupa käisin ja ehitasin üles ümaratest mügaratest loomulikke, võibolla kusagilt sisemusest tulevaid vorme nagu mõni omalaadne termiit-eremiit. Ehitasin oma torne aina kõrgemaks.
Peagi tabasin end mõttelt, et kui ma neid torne sedasi teen, siis ilmselt tahan ühel hetkel ka vaheldust ja vormid hakkavad muutuma. Nii ka läks. Mõistus hakkas rohkem sekkuma ja variatsioone looma. Tornidest said terviklikud vormid, mis hakkasid suhestuma juba ka teiste objektide ja vormidega.“

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 07.11.2018 kell 18.00 avab Mart Vainre (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Eneseküllased pildid“. Näitus jääb avatuks kuni 26. novembrini 2018.

Mart Vainre teosed on enamasti vahendatud kaamera või pilditöötlusvahendite poolt, kuid on peaaegu alati materialiseerunud maalikunsti tehnikas. Kaasates protsessi ka teisi pildiloome meetodeid, soovib ta luua mitmekihilist vaatamiskogemust, kus pilt mõjuks samaaegselt nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Vainre teoseid võib käsitleda aeganõudvate rituaalidena, mis näitlikustavad isikliku ja üldise ristumispunkte.
Kunstniku sõnul on käesoleva näituse teosed kui „kajakambrid“, mis tsiteerivad eneses peituvaid algallikaid. Juhuslikku värvilaiku, primitiivset autoportreed ja rikkalikku pintslitõmmet taaskasutab ning suurendab Vainre selleks, et uurida nende koostist ja kuidas need tehtud on.
Olulisem küsimusest „mis?“ näib olevat küsimus „kuidas?“

Mart Vainre: „Minu maalimismeetod lähtub soovist end võimalikult vähese abil „käima tõmmata“. Toetumata lõpututele välistele võimalustele, soovin keskenduda vaid minus eneses peituvatele nõrkadele ja arusaamatutele impulssidele, mida oma motiivi taasloova ja kordava maalimisviisiga võimendan ning paisutan. Värvi kaudu väljendudes ja seejärel tehtut vaadeldes näen, kuivõrd on teineteisest läbi põimunud vastandid: indiviid ja üldine vaade, hetk, minevik ja tulevik, segadus ja kord, ärevus ja rahu.“

Kunstnik tänab: Carl-Robert Kagge, Holger Loodus, Martin Melioranski, Elis ja Taaniel Mägi, Helena Rummo, Piret Tamm.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 28.11.2018 kell 18.00 avab Tõnis Saadoja (1980) Hobusepea galeriis isiknäituse „Saabumine paberist linna“.

Tõnis Saadoja: „Saabumine paberist linna” tähistab peatust improviseeritud teekonnal fotograafia ja maali vahelistel aladel. Fotograafilisel kujutisel põhinev motiiv laieneb maalitud fragmentidesse, kus ruum on kirjeldatav pigem tingliku kui konkreetsena. Paberist linn on reservaat harmooniatele, mida hoiavad koos mälupildid, arhitektuursed motiivid ja maalilised sümpaatiad.“

Käesoleval näitusel jätkab Tõnis Saadoja maali ja fotokujutise vahelist analüüsi liikumisel illusoorse pildiruumi sees. Näitust võib käsitleda jätkuna tema eelmisele, käesoleva aasta alguses Tallinna Kunstihoone galeriis toimunud isiknäitusele „Studio“.

Näitus Hobusepea galeriis jääb avatuks 17. detsembrini 2018.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 5. juulil kell 18.00 avab Mihkel Ilus Hobusepea galeriis isiknäituse „Pista see endale seina”.

Noore maalijate põlvkonna toel on maalikunst leidnud uue autentsuspüüu ja uue mängulisuse välja, kehtestades end kohati lõuendiraamist lahti lõhkunud ruumilistes mängudes, mis esitavad häbitult küsimusi maalikunsti eksistentsi kohta. Selle suuna üks olulisimaid tegijaid eesti kunstis on kahtlemata Mihkel Ilus, ja seda juba alates tema nelja aasta tagusest isiknäitusest „Robusto” Draakoni galeriis. Käesolev näitus on tema viimase nelja aasta eksperimentide kokkuvõte ja uue peatüki algus. Maal, mis on end pea täielikult vabastanud pintsli, värvi ja lõuendi diktaadist. Näitus on topograafiliselt jagatud esimese korruse teadvustatud strukturaalsete eksperimentide ning veel tahvelmaali isiklikkuse ja intiimsusega mängivate töödega mitteteadvusele viitaval keldrikorruse tasandil.
Kui traditsioonilise tahvelmaali, standardse „õli lõuendil”, nähtavaks ja tähendusi kandvaks osaks on alati olnud tasapinnaline, reeglina ristkülikukujuline seinale paigutatud aluspind ja nähtamatuks-tähendusetuks struktuuriks reeglina varjatuks jääv ning enamasti mitte maalija, vaid puidutöömeistri valmistatud alusraam, siis käesoleval näitusel on traditsioon selgelt strukturaalse kasuks ümber pööratud, pingutuskiil on järsku olulisem lõuendist.
Omamoodi kommentaariks kõikidele vabamängudele, mida kunstnik sel näitusel alates erinevatest maali derivaatidest ruumi viib, on pitseriga seinale pressitud õlivärvist tekstitöö, mis kuulutab irooniliselt „pista see endale seina”. Ometi ei ole see iroonia, mis näitusel kandma jääb, vaid pigem teatav eheduspüüe, mis resoneerub abstraktse kunsti kunagise võimukusega, mänguline katse kompida maalikunsti liha ja konte. Igatahes on see pääsetee abstraktset maali tänapäeval kummitavast zombie-formalismist.

Hanno Soans

Näitus jääb avatuks 31. juulini 2017.

Tänud: Eesti Kunstnike Liit, Kanuti Gildi SAAL, Meinar Mäesalu, Asso Riisalu, Sander Veermäe, Igor Hobotov, Allan Appelberg, Johannes Säre, Maija Rudovska, Hannes Aasamets, Hanno Soans, Henri Hütt, Karin Kahre, Elna Ilus, Maarja Tõnisson.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 2. augustil kell 17.00 avab Jenny Grönholm (1988) Hobusepea galeriis isiknäituse „Laevahukk”.

Tavaliselt põhjustavad lavahuku torm, madalale sattumine, kokkupõrge teise laeva või jäämäega, tulekahju või sõjategevus. Hukkunuks loetakse ka merele jäänud laeva, millest pole teateid pikema aja vältel.
Käesolev näitus ei räägi üheselt laeva hukkumisest. Eelkõige on see jutustus olukordadest, mille kirjeldamine sõnadega oleks võimatu. Kunstniku sõnul kujutab ta maalidel hetki enne miskit – teadmatusele eelnevaid olukordi.

Näitus jääb avatuks 28. augustini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuri-ministeerium.

Kolmapäeval, 30.08.2017 kell 18.00 avab Kristin Reiman (1992) isiknäituse „Wearing Out and Weathering / Eretuhm“. Näitus on osa Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmist.

Kristin Reiman:

„Täielik neutraalsus on
pilvkate
nahatoon
leige vesi
“võib-olla”.

Neutraalsus on pidevalt muutuv vahepealsus. See on
kuivniiske
nüriterav
läikivmatt
heletume, nagu hall taevas, mida on valus vaadata, sest see kiirgab kui eretuhm pilditu valguskast;
heleroheline peitekreem, mis katab õhetaval nahal tekkinud punakad iluvead;
liivapaber, mis lihvib siledaks katsumiseks liialt karedat pinda.

Ei lahja ega kange, tuim ega terav, helendavast hallist saab kriipiv ähmasus.“

Näitus jääb avatuks kuni 18. septembrini 2017.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Kolmapäeval, 20. septembril kell 18.00 avab Henri Hütt (1985) Hobusepea galeriis isiknäituse „Üksi loodud suurlinna tunnetus”. Näitus on osa Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmist.

„Üksi loodud suurlinna tunnetus” jätkab Hütile iseloomulikku lavastatud ruumide seeriat, milles seekord saadab seisundit nähtava ning näilise vahelisus.

„Suurlinn minu ümber resoneerib. Olen üksi, saatjaks tuttav anonüümsuse tunne ning nii võikski jääda. Aega on liiga vähe, kõikjale peab jõudma, kõike tahaks kogeda, täita topelt-plaanid, kohtuda topelt-kohtumised, selleks, et olla üksi. Tundmatu keskkond moonutab mõõtmeid ning liigun samm-sammult püüdmatu horisondi suunas. Hiljem, enne reaalsusesse maandumist, kõnnin aovalguses mööda tühje tänavaid, meeltes kajamas möödunu, ning tunnen, et see kordumatult võõras kogemus tekitab minus vasturääkivat soovi oma seisundit teistega jagada…

Miks tundub see samas nii vale?
Mis juhtub jagamise tagajärjel?
Mida osapooled sellest saavad?
Mis oleks üldse jagamist väärt?
Kas ma siis olen (veel) üksi?”

Ideest teostuseni: Henri Hütt
Tehniline tugi: Taavi Suisalu
Helimuusika: Mihkel Tomberg

Toetused ja tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, MIMstuudio,
Kanuti Gildi SAAL, Emer Värk, Laivi Suurväli, Liisa Kivi, Rea Lillemets.

Näitus jääb avatuks kuni 9. oktoobrini 2017.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Neljapäeval, 12.10.2017 kell 18.00 avavad Kristina Õllek ja Kert Viiart Hobusepea galeriis näituse “You Know You’ve Become Part of the View”. Näitus on osa Noore Kunstniku Preemiast, mille Kristina Õllek pälvis 2016. aastal oma magistri lõputööga, ja kuulub Tallinna Fotokuu’17 kaasaegse kunsti biennaali galeriide programmi.

“You Know You’ve Become Part of the View” on Kristina Õlleku ja Kert Viiarti ühisnäitus, mis on jätkuks Õlleku varasemale näituseprojektile “When You Have the Object Itself in Front of Your Eyes” ja nende ühisele näitusele “Exhibit_onscroll”, kus tegeleti kujutise representatsiooni ja dematerialiseerumise küsimustega, vaadeldes näituseformaati, selle eksponeerimis- ja toimimisloogikat ning mõju vaatajale ja kaasaegse kunsti positsioonile digitaalühiskonnas. Käesolev näitus Hobusepea galeriis viib edasi varem käsitletud teemasid ning täiendab seda arheoloogilise ja museoloogilise kaasaegse kontekstiga, uurides eksponeeritava objekti suhet väljapaneku materjalide ja representeeriva 3D virtuaalreaalsusega.

Näitus jääb avatuks kuni 30. oktoobrini 2017.

Fotod: Kristina Õllek

Tänud: Snehta residentuuri kollektiiv, Aap Tepper, Rundum, Laura Toots, Kadri Laas, Tallinna Fotokuu’17, Liina Järvik, Laura Põld, Mathias Väärsi, Stacey Koosel.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Tehnikarent, Digiprint OÜ, Laserstuudio OÜ, Õllenaut OÜ.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 3. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Mari-Leen Kiipli isiknäitus “Passiflora”.

Mari-Leen Kiipli on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja lõpetanud magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemias fotograafia osakonnas. Lisaks on ta täiendanud end Viini Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta on osalenud näitustel alates 2008. aastast. Mari-Leen Kiipli on Rundum artist-run space’i kaasasutaja ning elab ja töötab Tallinnas.

Oma töödes kasutab ta eri meediume nagu video, fotograafia ja installatsioon. Kohaspetsiifilised installatsioonid pööravad tihti tähelepanu vaataja kohalolule ning ajatajule. Videoinstallatsioon “Passiflora” läbib Hobusepea galerii kahte korrust ning loob ruumilise keskkonna läbipaistvustest ja peegeldumistest.

Näitus jääb avatuks 20. novembrini 2017.

Fotod: Mari-Leen Kiipli
Tänud: Artjom Jurov, Plekksepatöökoda, Salinas AS, Rundum.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.

Reedel, 24. novembril kell 18.00 avatakse Hobusepea galeriis Johannes Säre isiknäitus, kus triksteriks kutsutud kunstnik pühitseb talle omases vaimukas laadis inimeste poolt alustatud aga seejärel kohe hüljatud argihetki.

Näitusel esitletud uus videoteos tõukub Richard Wagneri kuulsast „Valküüride lennust“. Seda ooperist „Nibelungide sõrmus“ pärit pala on kasutatud sadade filmide ja seriaalide dramaatiliseks illustreerimiseks. Säre videos põimub kontsertülesvõte Wagneri muusikat esitavast ERSOst jäädvustustega väikestest argihetkedest, mis on justkui tema varasemate esteetiliste masinate elulised analoogid.

„Kui ma peaksin ütlema, mida ma uurin, siis on selleks igapäevane maailm. Enamik ideedest on pärit väikestest tähelepanekutest. Näiteks see, kui külmal hommikul on asfaldil auto varju kujuga jääkirmelaiguke. Ma märgin üles asjad, mis on ratsionaalsest vaatepunktist ebavajalikud ning mis ajusse üldjuhul ei salvestu. Ja mõnikord käivituvad neist mingid tööd,“ kirjeldab Säre oma inspiratsiooni ja ainest.

Näituse kuraatori Siim Preimani arvates on Säre tööde fookus pööratud vaatajale, tema tähelepanu köitmisele ning talle kustumatu mälestuse loomisele: „Johannes on heatahtlik agent, kelle tööd tögavad võrdselt nii tõsise kunsti kui ka tõsise kunstinautija positsiooni. Sel korral ei püüa ta aga kedagi lõksu ja ei mängi ühtegi vingerpussi, vaid näitab meile paari seika sellistena nagu need talle mõnel õigel hetkel, õiges valguses ja meeleolus kogu oma ilus ja hiilguses näida võivad.“

Näitus on sündinud koostöös videoproduktsiooni kompaniiga Propapanda Productions ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Kolmapäeval, 13. detsembril kell 18.00 esitletakse Hobusepea galeriis näituse raames ilmuvat raamatut, kuhu on tekstid kirjutanud Marika Agu, Janar Ala, Johannes Lõhmus ja Siim Preiman ning illustratsioonid joonistanud Ann Pajuväli. Raamatu kujundas Studio Le60.

Johannes Säre (s 1983) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal, on tema loomingus tähtsal kohal interaktiivsed, vaatajat käivitavad installatsioonid, keelemängud ja sõnasõnalisus. Viimane isikunäitus “Sinise värvi superintelligentne varjund” Draakoni galeriis 2014. aastal. Samal aastal pälvis Köler Prize’i publikupreemia teose “Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku” eest.

Siim Preiman (s 1992) on Tallinnas paiknev kunstiagent, kes töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones ning peab rändgaleriid galerii. Viimane kuraatorinäitus Art Nõukase “Lost and Found” galerii galeriis 2017. aasta juulis.

Näitus jääb avatuks 18. detsembrini 2017.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tallinna Kunstihoone, Vannistuudio OÜ, Dreamland Home OÜ, Heidi Alba, Mihkel Alba, Kristiina Hansen, Taavet Jansen, Tamara Luuk, Taavi Suisalu, Ulla Säre, Mihkel Säre, Villem Säre, Kirill Tulin

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.